3-11-57/62

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

1. detsember 2013, Tartu 3-11-57 Haldusasi Dmitri Bykovsky kaebus Viru Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja enda Tartu Vanglasse üleviimiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
2. märtsi
3. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Dmitri Bykovsky Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
5. märtsi
6. a otsus muutmata.
7. Tagastada Viru Vangla poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv ja saata otsus selles osas täitmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
8. jaanuar 2014). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Dmitri Bykovsky esitas halduskohtule kaebuse, milles väitis, et ta ei saanud Viru Vanglas erinevatel aegadel -
10. oktoobril 2010 kell 22.30,
11. novembril 2010 kell 00.00,
12. märtsil 2011 kell 20.15 ja
13. märtsil 2011 meditsiinilist abi. Kaebuse kohaselt on kaebus esitatud preventiivsetel eesmärkidel. Samuti palus kaebaja kohustada vastustajat enda üleviimiseks Tartu Vanglasse.
14. Tartu Halduskohtu otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tunnistati õigusvastaseks Viru Vangla tegevus, mis seisnes
15. novembril 2010 meditsiinilise abi osutamata jätmises. Otsuse põhjendused: 2.
16. Kaebaja vajutas
17. novembril 2010 kell 00.00 paanikahoo ja lämbumise tekkides kambris olevale selektori nupule korrapidaja väljakutsumiseks, kuid korrapidaja ei reageerinud. Kaebaja kaotas teadvuse ja tema elu oli ohus, mida kinnitab ka tema kambrikaaslane (tl 17). Korrapidaja tuli alles hommikuse söögijagamise ajal ja keeldus koheselt abi kutsumast. Sel päeval paigutati kaebaja vangla meditsiinosakonda, kus ta viibis kaks nädalat (tl 62). Valves olnud valvuri sõnul ei olnud ta kaebaja terviseprobleemist teadlik, kuna kaebaja ei andnud sellest märku (tl 60). Vastustaja pidas tõenäoliseks, et kaebaja kambri kutsungilambi tagant on juhtmed eemaldatud ning ei välista võimalust, et kaebaja kasutas selektori kutsungit, kuid valvurini ei jõudnud info abivajadusest. Kohus leidis, et julgeolekuosakond vastutab selle eest, et kutsungisüsteem oleks töökorras ja vangid saaks vajadusel abi kutsuda. Kui julgeolekuosakonnal on infot selle kohta, et kutsungitulede tagant on eemaldatud juhtmeid, oleks tulnud kontrollida nende töökorras olekut ja vajadusel need parandada. Kuna kaebaja oli alates
18. novembrist 2010 kaks nädalat meditsiiniosakonnas, sellest kolm esimest päeva tilgutite all, oli tegemist tõsise terviseprobleemiga. Seetõttu tunnistas halduskohus kaebajale
19. novembril meditsiinilise abi andmata jätmise õigusvastaseks. 2.
20. Ülejäänud intsidentide osas pole alust ühtegi vangla toimingut õigusvastaseks tunnistada, sest pole tõendatud, et vangla oleks kaebaja palvetele reageerimata jätnud. 2.
21. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus endale kinnipidamiskoha valimiseks. Seetõttu jäeti rahuldamata tema nõue enda üleviimiseks kohustamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
22. Viru Vangla apellatsioonkaebuses vaidlustatakse halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 3.
23. Halduskohus rikkus kohtumenetluse normi. Kohus lõpetas asjas sisulise arutamise
24. veebruaril 2012 toimunud istungil ja tegi teatavaks kohtuotsuse avalikustamise kuupäeva. 9., 16., ja
25. veebruaril 2012 esitas halduskohus vastustajale päringud täiendavate dokumentaalsete tõendite ja selgituste esitamiseks. Arusaamatuks jääb, kuidas halduskohus sai kohtuistungil asja arutelu lõpetada, kui tal puudusid piisavad materjalid. Kohtumenetluse uuendamise määrust ei ole halduskohus teinud. Sellega on rikutud HKMS § 157 lg-d 1 ja
26. 3.
27. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 4 kohaselt on kinnipeetavad kohustatud suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Kohus on arvestamata jätnud, et kaebaja kambri kutsungilamp ei töötanud lambi tagant eemaldatud elektrijuhtmete tõttu. Juhtmeid ei eemaldanud vangla, vaid need olid eemaldatud kinnipeetavate poolt. VangS § 67 p 3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud teatama viivitamatult vanglateenistuse ametnikule kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda või teise isiku elu ja tervist. Kui kaebaja ja tema kambrikaaslane nägid, et selektori kasutamine ei ole edukas, tulnuks abivajadusest märguandeks kasutada ka muid võimalusi, nt uksele koputamist ja valjuhäälselt hüüdmist vms. Tuvastamist pole leidnud, et kaebaja ja tema kambrikaaslane oleks muud moodi üritanud abi kutsuda siis, kui valvur teostas koridoris visuaalset järelevalvet. 3.
28. Kohus ei ole analüüsinud, kas vanglal lasus üldse seadusest tulenev kohustus kutsungitulukeste korrasoleku eest vastutamiseks. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 kohaselt ei ole selektor kambri sisustuse kohustuslik element ja vangla ei käituks õigusvastaselt, kui selektorid kambritest üldse eemaldatakse. Seadmete mittetöökorras olekut ja kohest parandamata jätmist ei saa pidada vanglaametnike hooletuks suhtumiseks. 3.
29. Meelevaldne on kohtu järeldus, et kui vanglateenistus oleks olnud oma tööülesannete täitmisel kohusetundlikum, siis oleks olnud võimalik ära hoida kaebaja haigushoo ägenemine ja poleks tekkinud vajadust tema meditsiiniosakond paigutamiseks. Kui vangla oleks saanud kohe öösel kaebaja terviseseisundist teada, oleks see võinud samuti tähendada vajadust tema koheseks haiglasse paigutamiseks. 2
30. D. Bykovsky vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt sideselektor töötas ja korrapidaja võttis kutse vastu, kuid ta keeldus rääkimast. Kambrikaaslane koputas korduvalt uksele ja kutsus appi, kuid korrapidaja ignoreeris seda. Vastuses palutakse kohtul kontrollida seda, et juba
31. aastal keelduti talle abi kutsumiseks ning karistati teda uksele koputamise eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
32. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust.
33. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et halduskohus on rikkunud menetlusnorme, kui ta kogus asjas täiendavaid tõendeid pärast seda, kui oli istungil asja arutamise lõpetanud ja teatavaks teinud otsuse teatavakstegemise aja. Pärast seda on uute tõendite kogumine võimalik vaid juhul, kui kohus uuendab menetluse HKMS § 130 alusel. Oluline on sealjuures, et uuendatud menetluses järgiks kohus kohtumenetluse põhimõtteid, ning annaks ka juhul, kui ta asjas uut istungit ei korralda, siiski võimaluse kõigile menetlusosalistele uute kogutud tõenditega tutvumiseks ning selle osas seisukoha kujundamiseks. Käesoleval juhul ei ole see asjaolu siiski kohtuotsuse tühistamise aluseks. Täiendavaid tõendeid küsiti vastustajalt ning vastustaja on esitanud ka apellatsioonkaebuse. Seega ei ole tekkinud olukorda, kus apellatsioonkaebuse oleks esitanud isik, kes ei olnud uute tõendite kogumisest ning tõendite sisust teadlik. Samuti ei olnud vanglal keelatud koos tõendite esitamisega anda ka omapoolset hinnangut neile tõenditele. Pigem vastupidi, vanglalt küsiti ka selgitusi. Niisuguses olukorras ei ole menetlusnormi rikkumine viinud ebaõige lahenduseni ning ringkonnakohus ei pea halduskohtu otsuse tühistamist vajalikuks.
34. Sellele, et see menetlusnormi rikkumine ei ole viinud ebaõigele lahendile, viitab ka asjaolu, et apellatsioonkaebusega koos ei ole Viru Vangla esitanud uusi tõendeid või soovinud halduskohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude ümberhindamist. Pigem vastupidi, apellatsioonkaebusest nähtub nõustumine halduskohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et kaebaja kambri selektori lamp ei töötanud. Ringkonnakohus märgib, et võtab selle tuvastatud asjaolu asja lahendamisel eelduseks hoolimata sellest, et kaebaja vastuses väidetakse, et selektor töötas, kuid valvur lihtsalt ei vastanud.
35. Iseenesest õiged on apellatsioonkaebuse väited, et kaebaja ja tema kambrikaaslane olid kohustatud heaperemehelikult suhtuma ümbritsevasse varasse ning samuti andma vanglale teada asjaoludest, mis võivad ohustada isikute tervist. Õige on ka väide, et nähes, et kutsungilamp ei tööta, oleks kaebaja või tema kambrikaaslane pidanud püüdma abi kutsuda muul moel. Need asjaolud ei anna aga alust kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et käesolevas asjas on esitatud kaebus üksnes vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning selles osas on kaebus ka rahuldatud. Küsimus, kas kaebajal oli võimalus negatiivse tagajärje ärahoidmiseks ning kas ta seda kasutas, võib omada tähtsust juhul, kui kaebaja peaks esitama seoses praegu rahuldatud tuvastamiskaebusega kahju hüvitamise nõude. Ei ole välistatud, et riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 ning § 13 lg-st 1 ja 3 tulenevalt võib see pärast asjaolude täpsemat väljaselgitamist tähendada hüvitise vähendamist või lausa selle väljamõistmata jätmist.
36. Kuid asjaolu, et kinnipeetavad on käitunud õigusvastaselt ja lambi rikkunud ning jätnud sellest teatamata, ei muuda olematuks Viru Vangla kohustust tagada kinnipeetavate julgeolek ja 3 ööpäevaringne vältimatu arstiabi kättesaadavus (VangS § 66 lg 1 ja § 53 lg 1). On ilmne, et peaasjalikult nende kohustuste täitmiseks ongi Viru Vangla kambritesse paigutatud selektorid, mille kaudu saavad kinnipeetavad kontakti vanglateenistuse ametnikega. Vastustaja on selgitanud, et kui kinnipeetav vajutab kambris selektori nuppu, hakkab korruse valveruumis telefon helisema ja valvuril on võimalik tuvastada, millisest kambrist kutsung tuleb. Kui valvur ei viibi valveruumis, vaid liigub koridoris, siis ei pruugi ta kuulda valveruumist helikutsungit, kuid koridoris liikumise ajal näeb valvur kambri ukse juures valguskutsungit. Kui valgusdiood on ära lõhutud, siis valguskutsung ei sütti ja koridoris oleval valvur valguskutsungit ei näe (tl 106p). Ringkonnakohtu hinnangul tekib vanglal juhul, kui ta on selektorid vanglas kinnipeetavate julgeoleku ja tervise tagamise huvides kasutusele võtnud, kohustus tagada ka nende töökorras olek hoolimata sellest, et vangistusalased õigusaktid ei näe selektoreid kinnipeetava kambri kohustusliku sisustuselemendina ette. Seda põhjusel, et selektori olemasolul tekib olukord, kus kinnipeetavad loodavadki kambris abi kutsumisel alati esmajoones just selektori peale, ning ei pruugi alati aru saada, et selektor pole töökorras ja kasutada tuleks muid võimalusi abi kutsumiseks. Seetõttu tekib selektorisüsteemi väljaehitamisel kinnipeetavate julgeoleku ja tervise tagamiseks kohustavatest sätetest vanglale kohustus ka selektorisüsteemi korrashoiuks. Õiguspäraseks ei saa lugeda seda, kui selektorid töötavad valikuliselt - mõnes kambris töötavad ja mõnes mitte. Sellises olukorras pole võimalik eeltoodud põhjustel tagada tõhusalt kinnipeetavate julgeoleku ja tervise kaitset.
37. Apellatsioonkaebuses leitakse ka, et halduskohus on meelevaldselt leidnud, et kui vanglateenistus oleks oma tööülesannete täitmisel olnud kohusetundlikum, siis oleks olnud võimalik ära hoida kaebaja haigushoo ägenemine ja poleks tekkinud vajadust tema meditsiiniosakonda paigutamiseks. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et selline seisukoht on oletuslik ja põhjendamata. Apellant märgib õigesti, et kaebaja tervislik olukord
38. novembri
39. a öösel pole teada, ning välistada ei saa, et ta oleks meditsiiniosakonda paigutatud ka siis, kui vanglateenistus oleks appikutsele koheselt reageerinud. Kuid see halduskohtu otsuse ekslik põhjendus ei tähenda, et halduskohtu otsus tuleks tühistada. Halduskohtu otsuse põhjendustel ei ole resolutsioonist eraldiseisvat õiguslikku tähendust. Kohtuotsuse resolutsiooniga tunnistati vangla tegevus üksnes õigusvastaseks ning see tegevus tuleb lugeda õigusvastaseks ka siis, kui seda halduskohtu põhjendust mitte arvestada.
40. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus märgib ka, et käesolev haldusasi ei ole oma tehioludelt sarnane Riigikohtu poolt lahendatud asjaga nr 3-3-1-70-
41. Käesolevas asjas on vangla elektroonilise kutsungisüsteemi kambritesse juba paigaldanud, ja üldjuhul see töötas. Erinevad on ka asjades esitatud nõuded. Lisaks on kaebaja väitnud, et tema kambrikaaslane kutsus abi ka koputamise ja hüüdmise teel, kuid sellest polnud kasu (vrd RKHKo 3-3-1-70-07, p 13). Kuna nähtuvalt asja materjalidest esines kaebajal
42. novembril reaalne vajadus meditsiiniliseks abiks, on ringkonnakohtu arvates usutav kaebaja väide, et koputamise ja hüüdmise teel üritas kaebaja kambrikaaslane abi kutsuda.
43. Apellatsioonkaebusega koos tasus Viru Vangla riigilõivu 15,97 eurot, kuid on
44. mail 2012 esitanud taotluse selle tagastamiseks, leides, et HKMS §104 lg 10 kohaselt ei olnud riigilõivu tasumiseks alust. See taotlus tuleb rahuldada ning riigilõiv tagastada. Tiina Pappel Agu Timmi 4 Einar Vene