KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ülle Jänes, Margo Klaar, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2013.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-29901 Tsiviil

§ 367

on mõeldud nende olukordade jaoks, kui liisinguleping öeldakse üles, kuid käesoleval juhul lõpetati liisingulepingud poolte kokkuleppel. Sellest tulenevalt ei saa tõepoolest väita, et tüüptingimuste tühisuse korral kohaldub automaatselt VÕS § 367. Kuid VÕS § 367 kuulub kohaldamisele analoogia korras, sest seaduses ei ole regulatsiooni, mis reguleeriks täpselt seda olukorda, kui liisinguleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ning pooled ei sõlmi kehtivat kokkulepet selle kohta, kes liisingulepingu pooltest kellele mida hüvitama peab. Lisaks konkreetset õigussuhet reguleeriva sätte puudumisele õigustab analoogia kohaldamist ka see,

§ 367reguleerib sarnast õigussuhet.

VÕS § 367 kohalduks juhul, kui üks lepingupooltest ütleks liisingulepingu üles, sh juhul, kui liisinguvõtja rikuks liisingulepingut, näiteks liisingumaksete maksmata jätmise teel ning liisinguandja ütleks lepingu seetõttu üles. Seega, juhul, kui seadusandja on andnud liisinguandjale selleks puhuks, kui liisinguandja suhtes pannakse toime oluline lepingurikkumine ja liisinguandja lepingu üles ütleb, teatud õiguskaitsevahendid, puuduvad põhjused, miks liisinguandja suhtes peaksid kehtima soodsamad õiguskaitsevahendid olukorras, kus liisinguvõtja veel liisingulepingut ei riku, kuid pöördub ennetavalt lepingu lõpetamiseks liisinguandja poole ja kui pooled lepingu lõpetamise tagajärgede osas kehtivat kokkulepet ei sõlmi. Hageja märkis 08.03.2013.a kohtuistungil õigesti, et seadust ei tohiks kohaldada sellisel viisil, et see võiks tekitada makseraskustes liisinguvõtjatele karistamatuse tunde. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kokkuleppelisel liisingulepingu lõpetamisel, olukorras, kus pooled kehtivat hüvitamise kokkulepet ei sõlmi, peaksid liisinguvõtja suhtes kehtima halvemad tagajärjed, võrreldes sellega, kui liisinguvõtja lepingut rikub ja liisinguandja seetõttu lepingu üles ütleb, siis just selline õiguslik olukord võiks motiveerida liisinguvõtjaid lepingut rikkuma. Lubamatu ja sellest tulenevalt hea usu põhimõtte vastane oleks see olukord, kui liisinguvõtja saaks sisuliselt karistada selle eest, kui ta liisingumaksetega võlgu jäämise vältimiseks pöördub ennetavalt liisinguandja poole ning seetõttu surutakse talle peale kokkulepe, mis on kahjulikum võrreldes sellega, kui ta oleks võlgu jäänud ja tema suhtes oleks leping üles öeldud. 11. Apellant märkis 08.03.2013.a toimunud kohtuistungil õigesti, et liisinguandja arvestab liisingulepingu sõlmimisel sellega, et leping kehtib kogu selle perioodi, milles algselt kokku lepiti ning seadus peab looma olukorra, kus lepingupooled võivad arvestada lepingu kehtivusega ning sellega, et üks lepingupooltest ei saa ilma õigusliku aluseta lepingut ühepoolselt lõpetada. Seadus sellega arvestabki ning ringkonnakohtupoolne seaduse kohaldamine ei ohusta lepingu kehtivusele suunatud usku. Ringkonnakohus ei leia käesolevas otsuses, et liisinguvõtjal peaks olema mingi täiendav ühepoolse lepingu lõpetamise alus. Ringkonnakohus leiab pelgalt, et juhul, kui pooled lepingu ülesütlemise asemel lõpetavad liisingulepingu poolte kokkuleppel, kuid ei sõlmi samas kehtivat hüvitiste maksmise kokkulepet, tuleb hüvitise osas analoogia korras kohaldada seda regulatsiooni, mis kohalduks siis, kui üks lepingupooltest lepingu üles ütleks. Käesoleval juhul ei lõpetanud liisinguvõtja lepingut ühepoolselt, vaid liisinguandja sõlmis lepingu lõpetamiseks 7 kokkuleppe, mis põhines liisinguandja vabal tahtel, kuid liisinguandja sõlmis lepingu lõpetamisel tüüptingimustega kokkuleppe, mille sisu ei saanud liisinguvõtja mõistlikult mõjutada ja mis oli liisinguvõtja suhtes ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 367 ei ole iseenesest liisinguandja jaoks ebamõistlikult kahjustav ei siis, kui liisinguleping üles öeldakse ega ka siis, kui leping poolte kokkuleppega lõpetatakse. Ringkonnakohus rõhutab,

§ 367

ei kohaldu mitte ainult siis, kui liisinguandja lepingu üles ütleb, vaid ka siis, kui ülesütlemisõigust kasutab liisinguvõtja. Teiseks on oluline see,

§ 367

kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemise korral absoluutselt kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandja omandisse ja liisingueseme võõrandamine või muul viisil realiseerimine ei ole liisinguvõtja mõjusfääris, ei saa liisinguvõtja liisingueseme realiseerimisest tulenevat riski kanda. Liisinguandjad võivad oma tegevusest tulenevaid riske maandada mitmeti. Liisinguandjad võivad riske maandada muuhulgas näiteks selliselt, et ei paku sedavõrd väikese sissemaksega liisingut, vaid hoolitsevad selle eest, et esmane sissemakse oleks selline, mis katab ka reaalselt need riskid, mis lepingu ülesütlemise korral võivad tekkida. Juhul, kui liisinguandja soovib aga käibe suurendamise, tulu teenimise vm eesmärgil pakkuda liisingulepingute sõlmimise võimalust ka väga väikese sissemaksega, ei tähenda see seda, et kõiki sellisest majandustegevusest tulenevaid riske peaksid kandma liisinguvõtjad. 12. Eespool asus kohus seisukohale, et käesoleval juhul tuleb kohaldada VÕS §-i 367. Kuivõrd liisingulepingute esemed jäid peale lepingu lõpetamist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuluvatest nõuetest maha arvata liisinguesemete väärtused esemete liisinguandjale tagastamise hetke seisuga. Hageja leidis, et liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvatest nõuetest tuleb maha arvata müügisummad, millega hageja liisinguesemed reaalselt müüs. Kostja vaidles sellele vastu. Ringkonnakohus leiab,

§-st 367 tulenevate nõuete maksmapanemisel lasub liisingueseme väärtuse tõendamise koormis hagejal, st sellel isikul, kes liisingulepingu lõpetamisest tulenevaid nõudeid vastaspoolelt hagema tuleb. Selleks isikuks ei pea alati olema liisinguandja. Näiteks juhul, kui liisinguandja pakub liisingulepingu sõlmimist piisavalt suure sissemaksuga, võib olukord kujuneda selliseks, et liisinguandja müüb liisingueseme ning liisingueseme arvestuslik jääkväärtus on müügihinnast väiksem ja müügihinna arvelt kaetakse ka kõik lepingu lõpetamisega seotud kulud. Sellisel juhul puudub liisinguandjal põhjus liisinguvõtja vastu kohtusse pöördumiseks ning kohtusse pöördumist võib kaaluda üksnes liisinguvõtja. Juhul, kui kohtusse pöördub liisinguvõtja, peab tema tõendama, milline oli liisingueseme väärtus. Kuid käesoleval juhul pöördus kohtusse liisinguandja. VÕS §-st 367, sh lg-st 3 tulenevalt saab hageja selle normi alusel nõuda konkreetses suuruses raha maksmist juhul, kui hageja tõendab, et liisingueseme tagastamisaegse väärtuse ja lepingu lõpetamisega seotud kulude vahe oli hageja jaoks negatiivne. Selle eeldusena tuleb just hagejal kohtu ette tuua ja tõendada kõik need asjaolud, mille alusel saab kohus eseme tagastamisaegse väärtuse ja lepingu lõpetamisega seotud kulude vahe tuvastada. Sellise väärtuste vahe üheks komponendiks on ka liisingueseme tagastamisaegne väärtus.

1. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole käesoleva tsiviilasja raames liisingulepingute esemete tagastamisaegseid väärtusi tõendanud. Hageja soovis vastavat asjaolu tõendada sellega, et väitis, et liisingulepingute esemed müüdi konkreetsete hindadega ning hageja leidis, et tegelik müügihind näitabki kõige adekvaatsemalt liisinguesemete kohalikku keskmist turuhinda. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks dokumendid, millest nähtub see, millise konkreetse hinnaga liisinguesemed müüdi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja aga usutavaks muutnud, et ta tegi piisava pingutuse selleks, et saada liisinguesemete müügist turuhinnale vastavat hinda. Hageja väitis, et ta tellis liisinguesemete müügi äriühingult, kelle igapäevane majandustegevus on sõidukite müümine. Ringkonnakohtu hinnangul sõidukite turuväärtuse tõendamiseks ainuüksi sõidukite faktilise müügihinna tõendamisest ei piisa. Väärtuse tõendamiseks ei piisa ka sellest, kui hageja väidab, et ta tellis müügiteenuse äriühingult, kes sõidukite müügiga tegeleb. Käesoleva 8 tsiviilasja raames ei ole hageja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus jõuda veendumusele, et hageja või isik, kelle kaudu hageja sõidukeid realiseeris, oleks teinud piisava pingutuse selleks, et järeldada, et müügihind, millega sõidukid müüdi, ei saanud olla turuväärtusest madalam. Hageja ei ole esitanud piisavat kirjeldust sellest, kuidas sõidukeid müüdi, hageja ei ole esitanud kohast loetelu nendest kanalitest, mille kaudu sõidukeid müügiks pakuti, hageja ei ole kohtule esitanud neid konkreetseid müügikuulutusi, kuidas sõidukeid reklaamiti ning teavet selle kohta, millist infot sõidukite kohta väljastati. Hageja ei ole muutnud kohtu jaoks usutavaks seda, millistel kaalutlustel, millise hinnaga sõidukid täpselt müüki pandi ning miks hinda alandati ning kes ja miks seda otsustas. Hageja väitis, et sõidukid olid müügis vastavalt poolteist ja kaks kuud ning selle aja jooksul sõidukite hinda alandati. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole kohtule usutavaks muutnud seda, et kasutatud sõidukite müümisel on nimetatud periood sedavõrd pikk, et järeldada, et mingi konkreetne hind on lootusetult kõrge ning et sellise hinnaga sõidukeid müüa ei õnnestu ning et algselt määratud müügihind oli turuväärtusest kõrgem. Kõikide tõendite kogumis hindamise tagajärjel teeb ringkonnakohus diskretsiooniotsustuse ning leiab, et hageja poolt müügiprotsessi osas esitatud väited ja tõendid ei anna alust järeldada, et hind, millega konkreetses müügiprotsessis sõidukid müüdi, oli selline, mille alusel saaks järeldada, et sõidukite turuväärtused sellele vastasid. Vastavat järeldust toetab ka see, et hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et äriühing, kellelt hageja sõidukite müügiteenuse tellis, esitas hagejale müügiteenuse arve peale seda, kui sõidukid müüdi. Seega oli hageja poolt käsundatud äriühing huvitatud sõidukite müümisest põhjusel, et sellega seoses tekkis tal võimalus nõuda hagejalt teenustasu. See asjaolu seab samuti kahtluse alla hageja väite, et hageja ja isik, kelle kaudu hageja sõidukeid realiseeris, olid huvitatud sellest, et teha kõik võimalik, et sõidukeid võimalikult kallilt võõrandada. Kirjeldatud olukorras ei ole välistatud, et hageja poolt käsundatud müügi vahendaja oli vahendustasu saamise eesmärgil huvitatud pigem sõidukite kiirest kui võimalikult kallist müügist. Hageja väidete õigsuse seavad kahtluse alla ka kostja poolt sõidukite turuväärtuse osas esitatud tõendid (t I kd lk 50 ja 51), so hindamisaktid, kus vastavat marki uute ja kasutatud autode müügi ja hooldusega tegelev äriühing, Veho Eesti AS hindas sõidukite turuväärtuse hageja poolt väidetust kõrgemaks. Seega ei saa hageja poolt kohtu ette toodud väidete ja tõendite alusel lugeda tõendatuks, et sõidukite turuväärtused olid sellised nagu hageja seda väitis.
2. Kuigi liisinguesemete turuväärtuste tõendamine kuulub hageja tõendamiskoormisesse, esitasid kostjad omapoolsed tõendid (t I kd lk 50 ja 51), millest nähtub, et vastavat marki uute ja kasutatud sõidukite müügi ja hooldusega tegelev äriühing hindas lepingu 1 eseme väärtuseks 200000 krooni koos käibemaksuga, st 169491 krooni ilma käibemaksuta (169491x1,18=199999). Samuti nähtub tõendist, et lepingu 2 eseme väärtuseks hinnati 300 000 krooni käibemaksuga ehk 254237 krooni ilma käibemaksuta (254237x1,18=299999). 08.03.2013.a toimunud kohtuistungil kinnitasid menetlusosalised kohtule, et kõikide hindade puhul tuleb lähtuda hindadest ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtul ei ole alust kostjate poolt esitatud tõendeid kõrvale jätta. Kuigi Veho Eesti AS sõidukeid üle ei vaadanud, et ole hageja tõendanud, et vaidlusalustel sõidukitel oleksid olnud sellised puudused, mis oleksid sõidukite väärtust oluliselt mõjutanud. Vaidlusaluste sõidukite puhul on tegemist suhteliselt levinud ja tüüpiliste sõidukitega, mille hindamise eelduseks olevad olulised andmed on Veho Eesti AS-i arvamuses ära toodud ning millega arvamuse andja arvestas (mark, väljalaskeaasta, läbisõit, võimsus, värv, registreerimisnumber ja tehasetähis). Hageja ei ole kohtu ette toonud ka selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et see, et arvamused koostas ja allkirjastas P. R. , muudab arvamused ebausaldusväärseks. Arvamused koostati Veho Eesti AS-i nimel ning asjaolu, et hageja väitis, et sama isik töötas eelnevalt hageja juures ja et hagejal oli tema suhtes väidetavalt tööalaseid etteheiteid, ei tähenda veel, et Veho Eesti AS-i nimel antud arvamus on ebausaldusväärne. Ka see, et Veho Eesti AS hiljem väitis, et kasutatud kaubikute turg sisuliselt ei toimi, ei tähenda, et arvamus oleks vale. Esemel on väärtus ka siis, kui neid mingil ajahetkel vähe ostetakse. Kostjate poolt esitatud tõendid on ainukesed konkreetsed ja otsesed tõendid, mis tõendavad vaidlusaluste sõidukite turuväärtust. Hageja poolt 9 esitatud tõendid tõendasid seda hinda, millega hageja sõidukid müüs ja hageja soovis vastavatest tõenditest sõiduki turuhinna tuletada, kuid eespool asus kohus seisukohale, et hageja väited ei ole selleks piisavad. Kuivõrd kostjate poolt esitatud tõendid tõendavad just sõidukite turuväärtust ja kuivõrd kostjate tõendites ei ole kohtul alust kahelda, lähtub kohus sõidukite turuväärtuse määramisel kostjate poolt esitatud tõenditest. Kuigi kostjate poolt esitatud tõendid on esitatud seisuga 30.01.2009.a, leiab kohus, et nende alusel saab määrata ka sõidukite turuväärtuse sõidukite tagastamise hetkel, so 12.03.2009.a, sest pole alust arvata, et ca 6 nädalaga oleks sõidukite väärtus märkimisväärselt langenud. Kostjate poolt käesolevas menetluses esitatud avaldusi tuleb mõista selliselt, et kostja 1 soovis tasaarvestada ühest lepingust ülejääva summa, so summa, mille liisinguandja pidanuks liisinguvõtjale tagastama, summaga, mida liisinguvõtja pidanuks teise lepingu alusel liisinguandjale juurde maksma. Sellel põhjusel arvestab ringkonnakohus liisinguesemete väärtused (hüvitamisele kuuluvatest summadest mahaarvamisele kuuluva summa) ja lepingute lõpetamisega seotud kulud (VÕS §367 alusel liisinguandjale hüvitamisele kuuluvad põhjendatud kulud) kokku ning hindab, kas liisinguandjale hüvitamisele kuuluv summa ületab liisinguvõtjale tagastamisele kuuluvat summat. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et lepingute 1 ja 2 lõpetamisel liisinguandjale hüvitamisele kuuluvast summast tuleb maha arvata 423 728 krooni (ilma käibemaksuta).
3. Järgnevalt hindab ringkonnakohus seda, millised summad kuuluvad VÕS § 367 alusel liisinguandjale hüvitamisele. Lepingu 1 lõpetamisest tulenevalt tuleb maha arvata liisingueseme arvestuslik jääkmaksumus 187 214,79 krooni, samuti müügiteenuse kulu 5000 krooni ja pesulateenus summas 1016,94 krooni. Lepingu 2 lõpetamisest tulenevalt tuleb liisinguandjale hüvitada arvestuslik jääkmaksumus 200 941,76 krooni, pesulateenus summas 508,47 krooni ja sõiduki müügiteenuse kulu summas 7960 krooni. Seega kuulub kokku hüvitamisele 402641,96 krooni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et muud kulud hüvitamisele kuuluda ei saa. Selles osas ringkonnakohus põhjendusi ei korda. Algselt nõustusid kostjad pesulateenuse vajalikkusega. Kohus leiab, et pesulateenus võib iseenesest vajalikuks osutuda. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et pesulateenuse kulu konkreetses summas on kantud. Ringkonnakohus leiab, et sõidukite müügi vahendustasu on iseenesest põhjendatud kululiik. Hageja on esitanud tõendid, et vastavad kulud tekkisid ja et need on kantud. See, et ringkonnakohus need kulud käesolevas vaidluses põhjendatuks loeb, ei tähenda, et liisinguandja ei peaks vaidluse korral põhjendama, miks just sellises suuruses pesulateenuse ja müügi vahendusteenuse tasu vajalikuks ja põhjendatuks osutus. See, kui liisinguandja mingi kulu kannab ja kui vastav kulu võib põhimõtteliselt põhjendatuks osutuda, ei tähenda veel, et liisinguvõtja peaks igal juhul vastava kulu liisinguandjale hüvitama. Liisinguandjale saab hüvitamisele kuuluda kulu vaid sellises suuruses, mida saab põhjendatuks pidada.
4. Ringkonnakohus leiab, et teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka hageja poolt kohtule esitatud OÜ Hiteh Autoteenindus poolt esitatud pakkumised (t I kd lk 71 jj). Vastavatest pakkumistest nähtub see, kui kallilt teeks viidatud äriühing vaidlusaluste autode osas teatud remonttööd. Seda aga, kas sõidukitel puudused esinesid, millised need täpselt olid, kas mingeid sõidukitel olevaid kulumise jälgi saab pidada üleüldse puudusteks, mille eest liisinguvõtja vastutab, kas kulumine ületab tavapärast kulumist või kas tööd on vajalikud seoses sõidukite müügiga jne, ei saa vastavate hinnapakkumiste alusel tuvastada. Hageja ei ole kohtule esitanud konkreetset kirjeldust, miks oli vaja autodele värviparandusi teha või mingeid muid konkreetseid töid teostada. Hageja ei ole esitanud kohtule ka pilte ega akti, kus oleks mingidki vead fikseeritud. Kuigi hinnapakkumise tegija pakkus näiteks välja, et ta võiks sõidukite keresid teatud ruutdetsimeetrite osas värvida, ei ole pakkumisest võimalik järeldada, kas ja kust sõidukite kered kahjustatud olid või miks pakkuja sõidukeid värvida soovis. Sama kehtib ka muude tööde osas. Maakohus lähtus õigesti kostja 1 väitest, et kostja 1 läbis sõidukitega varasemalt korralised kohustuslikud tehnohooldused, mille käigus kuulusid kõik perioodiliselt kuluvad osad nagu näiteks piduriklotsid, rihmad jms kontrollimisele ja vajadusel vahetamisele. Oluline on ka see, et 10 sõidukid müüdi ilma, et mingeid parandusi oleks tehtud. Vähemalt ei pidanud hageja vajalikuks kostjatelt paranduste kulusid nõuda.
5. Kuivõrd eespool leidis ringkonnakohus, et liisinguandjal tuleks liisinguvõtja suhtes esitatavatest nõuetest maha arvata sõidukite jääkväärtus 423 728 krooni ning liisinguvõtjal tuleks liisinguandjale hüvitada mitte rohkem kui 402 641,96 krooni, siis tuleb asuda seisukohale, et liisinguandjale hüvitamisele kuuluv summa on igal juhul väiksem summast, mida liisinguandja peab liisinguvõtja nõuetest maha arvama, mistõttu ei saa hagi rahuldamisele kuuluda. Kuivõrd kindlustuse maksete nõuded ja liisingumaksete nõuded ei ole enam menetluses, ei võta ringkonnakohus nende osas enam seisukohta.
6. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et käesolevas tsiviilasjas tehtud 29.06.2012.a otsusega kostjatelt välja mõistetud viiviste osas on kohtuotsus jõustunud. Harju Maakohus tegi 21.11.2011.a otsuse, millega jäeti hagi rahuldamata. Kuigi Tallinna Ringkonnakohus tegi 29.06.2012.a otsuse, millega hagi osaliselt rahuldati, sh viivisenõude osas, siis käesolevas tsiviilasjas tehtud Riigikohtu 06.02.2013.a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2012.a otsus täielikult, sh ka osas, milles viivisenõue rahuldati. Mistõttu teeb Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas otsuse, millega jäetakse hagi täielikult, sh ka viivisenõude osas, rahuldamata.
7. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 161 lg-st 2 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kõik seni kantud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ülle Jänes Margo Klaar Kaupo Paal 11