Obsah (6)

§ 212§ 213§ 201§ 197§ 158§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16.02.
2. a esitas kinnipeetav XX XXXX Viru Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, mis rahuldati ja määrati kokkusaamise ajaks 20.03.2012-21.03.
3. 07.03.
4. a pöörati täitmisele 06.03.
5. a käskkirjaga nr 6-3/329-D XX XXXX määratud distsiplinaarkaristus 20-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 sätestatud nõude rikkumise eest. Seega sattus distsiplinaarkaristuse kandmine ajale, mil pidi toimuma ka pikaajaline kokkusaamine. 07.03.
6. a esitas XX XXXX vanglale vaide 06.03.
7. a käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ning taotles määratud pikaajalise kokkusaamise ajaks distsiplinaarkaristuse peatamist. 12.03.
8. a haldusaktiga nr 6-12/96-1 jättis vangla XX XXXXe taotluse distsiplinaarkaristuse täitmise peatamiseks rahuldamata. 05.04.
9. a vaideotsusega nr 6-12/96-3 tunnistas vangla 06.03.
10. a käskkirja nr 6-3/329-D kehtetuks.
11. 01.04.
12. a esitas XX XXXX Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla toimingu (kaebaja pikaajalisele kokkusaamisele mittelubamine) õigusvastasuse tuvastamiseks ja VangS § 25 lg 3 põhiseaduspärasuse kontrolli algatamiseks. Kaebaja leidis, et vangla pidi soodustama kinnipeetava vanglavälist suhtlemist, mis kartserisse paigutamise ajaks jäeti täitmata ning seega riivati intensiivselt kinnipeetava perekonnaga suhtlemist. Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamist kartserisse paigutamise ajal saab mõista topeltkaristusena. Euroopa Vanglareeglistiku § 24.1 ja 24.2 kohaselt tuleb vangidele maksimaalselt võimaldada oma perekonnaga suhtlemist.
13. Tartu Halduskohus jättis 11.06.
14. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus oli seisukohal, et 20.03.
15. a toimunud perekonnaga suhtlemise piirang seoses pikaajalise kokkusaamise keeluga kehtestati vastavalt VangS § 25 lg-le 3 õiguspäraselt ning Euroopa Inimõiguste konventsiooni (EIÕKonv) art 8 p-st 1 ja põhiseaduse (PS) §-st 26 tulenevat õigust piirati vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-s 45 sätestatud rikkumata. Alates 04.01.2011 kuni 05.05.2012 võimaldas vastustaja kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi märkimisväärselt rohkem (11 korda), kui VSKE § 45 ette näeb. 20.03.
16. a planeeritud, kuid mittevõimaldatud pikaajalise kokkusaamise asemel sai kaebaja uuesti võimaluse kohtuda perekonnaliikmetega juba 03.04.
17. Vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane ning kartseris viibimise ajal pikaajalise kokkusaamise keeldu ei ole võimalik käsitleda topeltkaristamisena. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
18. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 11.06.
19. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt puuduvad halduskohtu otsuses põhjendused tuvastamisnõude rahuldamata jätmise kohta, millega rikuti halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 158 lg 1 sätteid. Vaidlus seisneb selles, et kaebajale on antud luba pikaajalisele kokkusaamisele 20.03.2012, aga vastustaja ei võimaldanud õigusvastaselt kaebajal kokkusaamisele minna. Halduskohus jättis tähelepanuta ja hindamata kogutud tõendid, et kaebaja paigutati kartserisse alusetu käskkirja alusel. Käskkirjas esinesid olulised menetlusvead. VangS § 65 p 6 alusel oli vastustajal aega 8 kuud distsiplinaarkaristuse täitmiseks ning samas võimalus lasta kaebajal enne karistuse kandmist kokkusaamisel ära käia. Kaebajal ja tema abikaasal oli õiguspärane ootus pikaajalist kokkusaamist kasutada. Vanglateenistus takistas peresuhteid. Seejuures on kaebaja viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-11-

1. Halduskohus väljus kaebuse piiridest, kuna kaebaja ei ole vaidlustanud VSKE §-st 45 tulenevat korda. Asjakohatu on viide uuele võimalusele perega kohtumiseks 03.04.
2. a. Vangla rikkus PS §-st 14 tulenevat hea halduse tava, kuna vanglale oli teada, et kaebaja vaidlustas ebaseadusliku käskkirja ja samal ajal oli kokkusaamise aeg määratud.
3. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 2 Vastustaja on seisukohal, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust lükata distsiplinaarkaristuse täitmine edasi seniks, kuni kinnipeetav on realiseerinud varasemalt määratud pikaajalise kokkusaamise õiguse. Pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise ajal oli distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kehtiv ja täitmiseks kohustuslik ning vastustaja ei saanud ette näha, et käskkiri tunnistatakse kehtetuks. Tekkinud olukord on reguleeritud VangS § 25 lg-s 3 ning vangla ei käitunud õigusvastaselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 11.06.
5. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea

§ 201lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

7.

§ 197

lg 1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Kuna apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja vaidlustanud halduskohtu otsust osas, millega halduskohus jättis rahuldamata tema taotluse tunnistada VangS § 25 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi ei hinda. Kaebaja on apellatsioonkaebuses halduskohtule ette heitnud seda, et otsuses puuduvad põhjendused tuvastamisnõude rahuldamata jätmise kohta ning sellega on halduskohus rikkunud

§ 158lg 1 sätteid.

Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Halduskohus on põhjalikult põhjendanud seda, miks kaebaja pikaajalisele kokkusaamisele mittelubamine ei olnud õigusvastane ja seega puuduvad alused kaebaja tuvastamiskaebuse rahuldamiseks.

1. Kaebaja on apellatsioonkaebuses halduskohtule ette heitnud ka seda, et halduskohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaebaja paigutati kartserisse alusetu käskkirja alusel. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebajat karistati Viru Vangla 06.03.
2. a käskkirjaga nr 6-3/329-D 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega VangS § 67 p 1 nõuete rikkumise eest. See karistus pöörati täitmisele 07.03.
3. Käskkiri tunnistati kehtetuks 05.04.
4. a vaideotsusega nr 6-12/96-
5. Seega oli kuni 05.04.2012 tegemist kehtiva haldusaktiga ja ei ole võimalik väita, et vastustajal puudus õigus kaebajat kartserisse paigutada selle käskkirja alusel. Seejuures puudub alus väita, et tegemist oleks olnud tühise haldusaktiga HMS § 63 mõttes, kuna kaebaja on ka ise väitnud, et tühistamise aluseks olid selle käskkirja andmisel tehtud menetluslikud eksimused. VangS § 25 lg 3 sätestab muuhulgas, et pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Kuna ringkonnakohus leiab, et kaebaja oli kartserisse paigutatud sel ajal kehtinud haldusakti alusel, siis on vastustaja käitunud õiguspäraselt, kui keeldus kaebajat lubamast 20.03.2012 pikaajalisele kokkusaamisele. Tõepoolest on VangS § 65 lg 6 kohaselt distsiplinaarkaristust võimalik täitmisele pöörata kaheksa kuu jooksul alates selle määramisest, kuid sama paragrahvi lõike 1 kohaselt pööratakse üldjuhul distsiplinaarkaristus täitmisele kohe, mida ka praegusel juhul tehti. Kaebajal ei saanud ringkonnakohtu arvates tekkida õiguspärast ootust, et ta kindlasti ka saab talle lubatud pikaajalise kokkusaamise, kuna seaduses sätestatud alustel on võimalik keelduda pikaajalise kokkusaamise lubamisest (VangS §-d 25 lg 3, 63 lg 1 p 2).
6. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vanglavälise suhtlemise eesmärgiks on kontaktide säilimine perekonnaga, mis aitab kaasa vangistuse täiedviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus. Samas 3 on sellise kontakti säilimise ja lubamise aluseks siiski kinnipeetava enda käitumine ja tegemist ei ole suhtlemisvormiga, mida kinnipeetaval on õigus vältimatult nõuda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on kaebajale ajavahemikul 04.01.2011 kuni 05.05.2012 lubanud tunduvalt rohkem pikaajalisi kokkusaamisi perekonnaga kui seda näeb ette VSKE § 45, kuna kaebajale on võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi 11 korral. Seega on vastustaja igati toetanud kaebaja vanglavälist suhtlemist ja puudub alus vastustaja süüdistamiseks õigusvastases käitumises. Põhiseaduse § 26 teine lause sätestab, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Käesoleval juhul oli pikaajalise kokkusaamise mittelubamiseks, so perekonnaellu sekkumiseks, olemas seaduslik alus, mis on sätestatud VangS § 25 lg-s
7. Kuna Riigikohtu halduskolleegiumi 16.05.
8. a määruses nr 3-3-1-11-12 oli tegemist pikaajalise kokkusaamise katkestamisega, milleks puudusid erandlikud asjaolud, siis on tegemist käesolevast asjast erineva kaasusega ja sellega seoses ei ole seal väljendatud seisukohad kohaldatavad käesolevale kaebusele. Pealegi oli kaebaja poolt viidatud lahendis küsimuse all riigilõivust vabastamise põhjendatus.
9. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv)

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Einar Vene Tiina Pappel 4 Agu Timmi