Obsah (17)

§ 376§ 633§ 652§ 392§ 371§ 423§ 657§ 425§ 436§ 123§ 137§ 132§ 136§ 129§ 150§ 168§163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 2. detsember 2013, Tartu Tsiviilasja number 2-12

§ 376lg 3 ja lg 4 p 3.

Hageja esitas

1. jaanuaril 2013 hagi täienduse seoses sellega, et kostja ütles
2. septembri 2012 teatisega
3. jaanuaril 2006 sõlmitud võrguja elektrilepingu nr 1 korraliselt üles
4. jaanuarist
5. Seoses vana lepingu ülesütlemise ja uue lepingu sõlmimisega hagiavalduses esitatud olulised asjaolud muutusid, mistõttu hageja täiendas hagi. Maakohus jättis
6. veebruari 2013 määrusega hageja
7. jaanuari 2013 avalduse menetlusse võtmata, leides ekslikult, et tegemist oli hagi muutmisega. Hageja esitas
8. veebruaril 2013 vastuväite kohtu tegevuse kohta, kuna kohus ei arvestanud uut asjaolu, milleks on lepingu lõpetamine kostja poolt. Kohtu seisukoht on hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Hageja jäi õiguseta tasutud riigilõivu raames kooskõlas

§ 376

lg-ga 3 ja lg 4 p-ga 3 täiendada ning suurendada nõuet (sh nõuda esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teist eset või muud hüve). Taotluse rahuldamisel oleks nõue ainult rahaline. Seetõttu on mõistlik saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks, kuna rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada; 2) ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Hageja pöördus kohtu poole abi saamiseks põhjusel, et hagejale esitatud elektriarvetel oli elektrihind keskmiselt 30% kõrgem võrreldes Eesti Energia hinnakirjaga. Arusaamatuks jääb kohtu väide, et Eesti Energia arvetes toodud tariifide alusel ei saa tõendada lepingujärgset tariifi eriti olukorras, kus kostja ei olnud arvetes sätestatud hinnakirja vastu. Hageja arvutuskäik on esitatud nii viimases menetlusdokumendis kui ka suuliselt 4 viimasel kohtuistungil

1. augustil
2. Täiendavalt esitas hageja taotluse arvutuskäigu esitamiseks ja Eesti Energia hinnakirja väljanõudmiseks. Kohus jättis taotluse rahuldamata, leides, et on sellise võimaluse juba eelmisel istungil andnud ja selgitanud lepingu osade, tõendite ja tüüptingimuste esitamise vajadust. Kohus ei selgitanud Eesti Energia hinnakirja esitamise vajadust ega seda, et Eesti Energia arvetes toodud hinnakiri ei ole kohtu jaoks hinnakiri.
3. aprilli 2013 kohtuistungil kohustas kohus hagejat esitama kohtule ja vastaspoolele kolme nädala jooksul täpsustatud hagi terviktekstina, sh tõendid. Hageja esitas vastavalt kohtu korraldusele hagi terviktekstina (
4. aprill 2013); võrguteenuse tüüptingimused (
5. aprill 2013); elektrilepingu tüüptingimused (
6. aprill 2013, teadmata põhjustel fail ei läinud läbi); arvete koostamise alused ehk Eesti Energia arve kostjale esitati koos hagiavaldusega. Seega kõik vajalikud dokumendid esitati kohtule õigeaegselt ja need dokumendid, mis kohtuni ei jõudnud, jäid esitamata tehnilisel põhjusel, mille kõrvaldamine olnuks lihtne, kui kohus või kostja andnuks teada, et fail ei tulnud läbi. Apellant palub ringkonnakohtul võtta asja juurde Eesti Energia hinnakiri, elektrilepingu tüüptingimused ja Rovita Pluss raamatupidamisbüroo koostatud arvestus tabelina.
7. HÜ Kaunase Keskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei jätnud kohus

§ 376lg 3 ja lg 4 p 3 sätteid kohaldamata, mis nähtub tl 69 olevast määrusest.

Isegi, kui kohtu poolt hageja nõuete menetlusse võtmata jätmine ei oleks olnud õige, ei saa see rikkuda apellandi õigusi, sest menetlusse võtmata jäetud nõuete osas on algatatud menetlus Tartu Maakohtus tsiviilasjas nr 2-13-

1. Kuna samad nõuded ei saa olla menetluses kahes erinevas tsiviilasjas, siis ei ole alust sel põhjendusel maakohtu otsust tühistada. Materiaalõiguse valesti kohaldamise etteheidet apellant ei konkretiseeri; 2) on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Arvetes sisalduvate tariifidega ei saa tõendada lepingujärgset tariifi, kuna arve ei saa olla samastatav lepingu lahutamatuks osaks tunnistatud hinnakirjaga. Ei hageja viimane menetlusdokument ega hageja esindaja selgitused kohtuistungitel ei sisaldanud ühtegi matemaatilist tehet ega üheselt mõistetavaid algandmeid, mille alusel oleks kohus saanud kontrollida hageja nõuete suuruse arvutuskäigu õigsust; 3) jättis kohus hageja taotluse esitada kirjalik arvutuskäik ja nõuda välja Eesti Energia hinnakiri nii protsessiökonoomika kui ka mõistlikkuse põhimõttest lähtudes põhjendatult rahuldamata. Hagi on menetluses alates
2. augustist
3. Kohus pakkus veel viimasel kohtuistungil hageja esindajale võimalust taotleda vaheaja tegemist, et kohapeal matemaatiline arvestus koostada. Hageja esindaja ei pidanud seda vajalikuks. Taotluse rahuldamine oleks tähendanud kohtuistungi edasilükkamist ning hageja esindaja ei suutnud põhjendada, mis takistas tal hinnakirja hankimist kohtu vahenduseta; 4) ei nõustu vastustaja apellandi taotlusega võtta asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Hinnakirja ja Rovita Pluss raamatupidamisbüroo tõendi varasemalt esitamata jätmist apellant vastavalt

§ 633lg-le 5 ei põhjenda.

Kuna elektronkiri, mis väidetavalt tehnilistel põhjustel ei jõudnud kohtuni, saadeti apellandi väitel juba

1. aprillil 2013, siis pidi hagejale hiljemalt viimase kohtuistungi ajal olema teada, et see ei ole kohtusse jõudnud. Hageja sellega seoses ühtki taotlust ei esitanud; 5) ei ole apellatsioonkaebuse taotlus piisavalt selge. Kuna hageja esindaja väljendas maakohtus seisukohta, et põhinõude rahuldamine on asjaolude muutumise tõttu küsitav, siis ei ole arusaadav, missuguse resolutsiooniga otsuse tegemist apellant ringkonnakohtult nõuab. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada maakohtu poolt materiaal- ja menetlusõigusnormide rikkumise tõttu. Maakohus jättis välja selgitamata hagi eseme, mistõttu jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse hagi eseme asendamiseks ja eraldas hageja
2. jaanuari 2013 menetlusdokumendist (hagi täiendus) tuleneva nõude eraldi menetlusse. Samuti on maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jätnud tähelepanuta kostja seisukoha, et tal on õigus ühepoolselt (hageja nõusolekuta) muuta hinnakirju, millisele seisukohale ei ole maakohus oma hinnangut andnud. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue lepingu täitmiseks tuleb jätta läbi vaatamata ja ülejäänud osas (nõue 151,06 euro väljamõistmiseks) saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse, millega hagi rahuldab.
3. Asjas puudub vaidlus selles, et poolte vahel oli sõlmitud
4. aastal elektrimüügileping, mis kehtis kuni
5. detsembrini 2012 ning mille kohaselt kostja müüs võrguettevõtjana hagejale elektrienergiat ning osutas võrguteenust.
6. veebruaril 2012 kehtestas kostja oma alltarbijatele, sh hagejale, uued (kõrgemad) hinnad (tlk 12). Kostja esitas hagejale uute hindade alusel arveid, sh ka arved nr 29 ja nr
7. Hageja on nimetatud arved kostjale tasunud.
8. Käesolevas menetluses vaidlevad pooled eelkõige selles, kas kostja on rikkunud oma lepingu järgset kohustust müüa elektrienergiat ja osutada võrguteenust hagejale vastavalt lepinguga kokkulepitud hinnale. Kostja on menetluses avaldanud seisukohta, et poolte vahel sõlmitud leping ei sisalda kokkulepet, et hagejalt tasu nõudmisel peab kostja lähtuma ainuüksi või ilmtingimata Eesti Energia koostatud hinnakirjast (tlk 40). Seejuures on kostja tuginenud
9. oktoobrist 2011 kehtivale Eesti Energia võrgulepingu tüüptingimuste punktile 13.3, mille kohaselt on kostjal õigus ühepoolselt (hageja nõusolekuta) muuta hinnakirju. Hageja on Eesti Energia tüüptingimuste elektrienergia müügilepingu lahutamatuks osaks tunnistamisega andnud ise kostjale õiguse ühepoolselt lepingutingimusi muuta.
10. Maakohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et hageja nõue põhineb asjaolul, et kostja on elektrit müünud kõrgendatud tariifide alusel. Maakohus tuvastas, et elektrienergia müük hagejale peab toimuma lepingu lahutamatuks osaks oleva Eesti Energia hinnakirja alusel, mida ei ole aga vaatamata kohtu nõudmistele esitatud. Kuna hageja ei ole esitanud ka alternatiivnõude selget arvutuskäiku, siis jättis maakohus hagi rahuldamata, kuna kohtul ei ole võimalik hinnata arvete vastavust lepingule. Vastustaja peab vastuses apellatsioonkaebusele maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks,
11. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et maakohus ja kostja on iseenesest põhjendatult juhtinud kogu menetluse vältel hageja tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole esitanud selgelt ja arusaadavalt oma rahalise nõude arvestust. Väär on apellandi seisukoht, et tema rahalise nõude arvutuskäik on maakohtule esitatud materjalide alusel selge ja jälgitav. Hageja lepinguline esindaja oleks pidanud esitama maakohtule oma arvutuskäigu, mille kohaselt oleks nõude kujunemine olnud jälgitav. Apellant on selge rahalise nõude arvestuse esitanud alles koos apellatsioonkaebusega ning ringkonnakohus arvestab sellega asja lahendamisel. Asjaolu, et arvestuse on koostanud raamatupidamisbüroo OÜ Rovita Pluss, ei muuda seda tõendiks, mille hilisemat esitamist peaks apellant kooskõlas

§ 652lg-ga 4 põhjendama.

Samas on maakohus jätnud täitmata

§ 392

lg 1 p-s 1 sätestatud kohtu kohustuse selgitada eelmenetluses välja hagi ese (hageja nõue). Ilma hageja nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid välja selgitamata on kohtul keeruline täita muid kohtu kohustusi asja menetlemisel, sh selgituskohustust.

1. Ringkonnakohus leiab, et hagiavalduse ja hageja esindaja poolt menetluses avaldatu kohaselt on hageja nõude aluseks olevaks asjaoluks kostjapoolne lepingurikkumine. Hageja eesmärk, mida ta hagiga soovib saavutada, on maksta kostjale lepingu alusel tarbitud elektri- 6 ja võrguteenuste eest sellist hinda, milles lepingu pooled on hageja arvates lepinguga kokku leppinud. Kuna pooltel tekkis selles osas vaidlus ja võrgu- ja elektrileping nr 1 oli sõlmitud tähtajatult ning kehtis hagi esitamise ajal, siis esitaski hageja kohtule nõude kostja kohustamiseks lepingut täitma. Nimetatud nõudega soovis hageja kohustada kostjat oma varasemalt lepingu alusel väljastatud arveid korrigeerima (selles osas oli nõue suunatud minevikku, st tegemist on tuvastushagiga), samas oli nõue suunatud ka tulevikku (edaspidine lepingu kohane täitmine, st tegemist on selles osas sooritushagiga). Pärast seda, kui kostja oli lepingu üles öelnud ja leping lõppes, esitas hageja maakohtule
2. jaanuaril 2013 hagiavalduse täienduse, milles nõudis hageja kasuks kostjalt võlgnevuse 2452,69 eurot välja mõistmist. Nimetatud summa sisaldas hageja arvates aastatel 2010 -2012 lepingu alusel kostjale enammakstud summasid, s.h ka
3. aasta arvete nr 29 ja 46 alusel makstud summat 151,06 eurot, mida hageja oli tagasi nõudnud ka enne
4. jaanuari 2013 hagi täiendust nn alternatiivse hagiga. Maakohus keeldus
5. veebruari 2013 määrusega
6. jaanuari 2013 hagi täienduse menetlusse võtmisest ning saatis selle menetlusdokumendi maakohtu kantseleile registreerimiseks uue asjana (lk 69). Ringkonnakohus on tuvastanud kohtuinfosüsteemi (KIS) kaasabil, et nn hagi täiendus on jätkuvalt Tartu Maakohtu menetluses iseseisva tsiviilasjana nr 2-13-6191 ja asjas ei ole lõpplahendit tehtud.
7. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu
8. veebruari 2013 määruses esitatud seisukohaga selles, et
9. jaanuari 2013 hagi täiendusega soovis hageja muuta nii hagi alust kui eset. Ka ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et hagi täienduses esitatud faktilised asjaolud erinevad hagiavalduses toodust. Hageja nõude aluseks ei ole mitte kostja poolt esitatud arved, vaid kostjapoolne lepingu rikkumine (vt käesoleva otsuse p 11). Just kostjapoolne väidetav lepingu rikkumine on toonud kaasa selle, et kostja on väljastanud hagejale arved, mis hageja seisukohtade kohaselt ei ole kooskõlas poolte vahelise lepinguga. Seega on hageja
10. jaanuari 2013 menetlusdokumendis tuginenud samadele faktilistele asjaoludele, milledele hageja tugines hagi esitades. Asjaolu, et nimetatud menetlusdokumendis (hagi täiendus) nõudis hageja tasutu tagastamist rohkemate arvete alusel ja suuremas summas, kui varasemalt, ei tähenda hagi eseme muutmist, vaid nõude laiendamist, mida ei peeta

§ 376lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmiseks.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10 p-s 39 märkinud, et hageja võib menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et 21. jaanuari 2013 menetlusdokumendiga ei soovinud hageja hagi muuta. Hageja soovis esialgse hagi eseme (lepingu täitmise nõue) asendada asjaolude muutumise tõttu teise esemega ning esitas seetõttu lepingu rikkumise tõttu enammakstu tagastamise nõude (sooritushagi).

§ 376

lg 4 p 3 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Asjaolud peavad olema muutunud pärast hagi esitamist ja käesolevas asjas see nii ka oli. Maakohus on jätnud nimetatud õigusnormi tähelepanuta, mis on toonud kaasa hageja menetlusõiguste rikkumise. 13. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12 leidnud, et „kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel.“ Riigikohus leidis samas lahendis, et „sel juhul pidi maakohus keelduma

§ 371

lg 1 p 5 alusel menetlemast hageja nõuet tuvastada lepingust taganemise kehtivus, sest sama vaidlus tuli lahendada lepingu tagasitäitmise nõude lahendamisel nagunii. Pärast hageja esitatud tuvastusnõude ebaõiget menetlusse võtmist oleks maakohus pidanud jätma hagi selles osas läbi vaatamata

§ 423lg 1 p 4 järgi.

Sellise rikkumise 7 oleks pidanud ringkonnakohus

§ 657

lg 1 p 4 järgi kõrvaldama ning jätma hagi selles osas

§ 425lg 3 esimese lause järgi läbi vaatamata“.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on tekkinud samasugune olukord nagu viidatud Riigikohtu lahendis. Praegusel juhul ei ole hageja esile toonud, et tal oleks pärast lepingu lõppemist (mille osas vaidlus puudub) kostja lepingu täitmisele sundimiseks muud huvi, kui lepingu rikkumisest tulenevate nõuete (sooritushagi) rahuldamine. Kohtud menetlevad seega käesolevas tsiviilasjas ja tsiviilasjas nr 2-13-6191 sama hagi samade poolte vahel. Nimetatud olukord tekkis seetõttu, et maakohus keeldus käesolevas asjas rahuldamast hageja taotlust nõude eseme asendamiseks ning suunas hageja kostjapoolse lepingurikkumise tõttu esitatud arvete alusel enamtasutu tagastamise nõude iseseisvasse menetlusse, hageja aga jäi ka samadel asjaoludel esitatud lepingu täitmise nõude juurde. Hageja nõue käesolevas asjas summas 151,06 ei ole seetõttu kvalifitseeritav ka alternatiivnõudena. 14. Ringkonnakohus ei pea menetlusökonoomia seisukohast otstarbekaks maakohtu kirjeldatud rikkumise tõttu saata asja maakohtule uueks arutamiseks, mille käigus võiks kohus käesoleva asja liita tsiviilasjaga nr 2-13-6191 ning liidetud tsiviilasjas otsustada hageja taotluse üle hagi eseme muutmiseks

§ 376lg 4 p 3 sätestatut arvestades.

Hageja on apellatsioonkaebuses avaldanud, et seejärel oleks hageja nõue üksnes rahaline. Kuna käesolevas tsiviilasjas ja asjas nr 2-13-6191 on tegemist sama asjaga samade poolte vahel, siis saab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohti asjas nr 3-2-1-157-12 järgides jätta hageja nõude lepingu täitmiseks käesolevas asjas läbi vaatamata

§ 423lg 1 p 4 alusel.

Ülejäänud osas (151,06 eurot) saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse. 15. Ringkonnakohus märgib, et hageja on vääralt kvalifitseerinud oma rahalise nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja on hagi alusena tuginenud lepingu rikkumisele, siis on hagejal nõue saada kostjalt tagasi lepingu rikkumise tõttu esitatud ebaõigete arvete alusel enammakstud raha. Selline nõue on kvalifitseeritav VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõudena.

1. Hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamise otsustamiseks peab ringkonnakohus kõigepealt selgitama, kas kostja on hagejale arveid nr 29 ja 46 esitades rikkunud teenuse tariifide osas lepingu p-s 2 kokkulepitut. Lepingu p 2 kohaselt on lepingu lahutamatuks osaks Eesti Energia võrguteenuse osutamise tüüptingimused ja elektrienergia müügi tüüptingimused ning vastav hinnakiri. Tüüptingimustes ja hinnakirjades sätestatu on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kostja on maakohtu menetluses väitnud, et leping annab kostjale õiguse müüa elektrit hagejale kallimalt Eesti Energia hinnakirjast, sest tüüptingimused annavad kostjale õiguse lepingu hinda oma äranägemise järgi muuta. Hageja on kostja vastuväitele vastates märkinud, et elektrienergia hinna ja võrgutasu muutmine saab toimuda üksnes seadusega sätestatud korras. Lepingu kohaselt on kostja elektrituruseaduse tähenduses võrguettevõtja ja müüja. Elektrituruseadus reguleerib elektrienergia müüki ja võrgu kaudu võrguteenuse osutamist, mh reguleerib nimetatud seaduse § 89 võrgulepingu ja elektrilepingu muutmist, sh võrgutasu või 8 elektrienergia hinna ühepoolset muutmist. Kostja ei ole asjas tõendanud, et ta oleks muutnud hagejale müüdava elektrienergia ja osutatava võrguteenuse hinda elektrituru seadusega sätestatud korras, st kehtivalt. Seega tuleb tõlgendades lepingu p-i 2 asuda seisukohale, et kostja pidi müüma hagejale elektrienergiat ja osutama võrguteenust vastavalt Eesti Energia hinnakirjale, nagu on tuvastanud maakohus.
2. Ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et kuna hageja ei esitanud kohtule Eesti Energia hinnakirja, siis seetõttu ei ole hageja rahaline nõue menetluses esitatud tõendite alusel kontrollitav. Hageja on kogu menetluse käigus olnud seisukohal, et Eesti Energia hinnakirja järgsed tariifid on nähtavad ka Eesti Energia arvel nr 319103183421
3. jaanuarist 2012 kostjale. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks maakohus nimetatud hageja väitega ei ole nõustunud. Kostja ei ole menetluses väitnud, et nimetatud arvel on Eesti Energia kasutanud teistsuguseid teenuse tariife kui oma hinnakirjas, mille mitteesitamist kostja hagejale ette heidab. Lepingupoolena peab kostjal ka hinnakiri olemas olema, vaatamata sellele, et hageja ei esitanud seda maakohtule. Ringkonnakohus leiab, et hageja väidete, et kostja müüs talle arvete nr 29 ja 46 alusel elektrit kallimalt kui Eesti Energia kehtiv hinnakiri lubaks, kontrollimiseks saab lähtuda Eesti Energia poolt kostjale
4. jaanuaril 2012 esitatud arves nr 319103183421 märgitud tariifidest. Võrdlus arvega nr 29: Seega on kostja lepingut rikkudes esitanud arvega nr 29 hagejale nõude 539,37 eurot, st 147.83 euro (539,37 – 391,54) enammakseks võrreldes lepinguga. 9 Võrdlus arvega nr 46: Summa koos käibemaksuga: 448, 47 eurot Seega on kostja lepingut rikkudes esitanud arvega nr 46 hagejale nõude 619,26 eurot, st 170,79 eurot (619,26-448,47) enammakseks võrreldes lepinguga. Kuna hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude üksnes summas 151,06 eurot, siis tuleb selles ulatuses hagi rahuldada ja nimetatud kahju kostjalt välja mõista.
5. Hageja on koos apellatsioonkaebusega esitanud ka täiendavaid tõendeid. Kuna apellandi põhjendused, miks ta ei saanud nimetatud tõendeid esitada juba maakohtus, on vastuolus asja materjalidega, siis jätab ringkonnakohus apellandi taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmise osas

§ 652

lg 3 p 2 alusel rahuldamata ja tagastab need apellandile kohtuotsuse jõustumisel. Apellandil oli maakohtu menetluses piisavalt võimalusi nimetatud tõendite esitamiseks. 19. Asjas on hagihind määratud ebaõigesti. Ringkonnakohus määrab hagi hinnaks 2663,69 eurot. Tsiviilasja hinna määrab kohus.

§ 123

kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.

§ 137

lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kohtud on käsitlenud hageja algset nõuet lepingu täitmisele kohustamiseks

§ 132

lg 1 kohaselt mittevaralise nõudena, mille puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot. Hageja on tasunud nimetatud hagihinnalt riigilõivu maakohtus 250 eurot ja ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse esitamisel 250 eurot.

§ 136

lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes.

§ 137lg 11 kohaselt võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

Ringkonnakohus leiab, et kuna energia- ja võrguteenuse leping on oma olemuselt kestvusleping, siis kuulub hagihinna määramisel käesolevas asjas kohaldamisele

§ 129

(hagihind korduvate kohustuste puhul), mille lõike 1 kohaselt on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude üle toimuvas vaidluses hagihind kohustuste koguväärtus, kuid mitte suurem kui kohustuste aastase koguväärtuse kolmekordne summa. Hageja ise on hagi esitades arvestanud arvete nr 15, 29, 46, 65, 80, 95 järgi enamtasutud summast lähtuvalt hagihinnaks 2663.69 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hagi esitamise aja 10 seisuga tulebki tsiviilasja hinnaks määrata

§ 129lg 1 ja § 135 alusel hageja nimetatud hind.

Kuna nii maakohus kui ka ringkonnakohus on arvestanud riigilõivu nagu mittevaraliselt nõudelt (hagihind 3500 eurot), siis on hageja pidanud tasuma riigilõivu ettenähtust rohkem mõlemas kohtuastmes 25 eurot (riigilõiv hagihinnalt 3500 eurot 250 eurot – riigilõiv hagihinnalt 2663.69 eurot 225 eurot = 25 eurot), kokku 50 eurot. Enamtasutud riigilõiv kuulub hagejale vastava taotluse esitamisel

§ 150lg 1 p 1 alusel tagastamisele.

20. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu poolse menetlusõigusnormi rikkumise tulemusena tema nõude iseseisvasse menetlusse määramisel tekkinud olukord, kus hageja jäi õiguseta juba tasutud riigilõivu raames asendada oma hagi ese. Ringkonnakohus nõustub selles osas kaebusega. Ringkonnakohus leiab, et kuna ringkonnakohus ei saada käesolevat tsiviilasja maakohtule uueks menetlemiseks, sh liitmiseks tsiviilasjaga nr 2-13-6191, siis tuleb käesolevast asjast eraldi menetlusse suunatud hagilt (tsiviilasi nr 2-13-6191) enamtasutud riigilõivu tagastamise küsimus lahendada tsiviilasja nr 2-13-6191 lahendamise käigus. Riigilõivu suuruse määramisel tuleb kohtul käsitleda tsiviilasju nr 2-12-26888 (käesolev asi) ja 2-13-6191 ühtsena. Arvestada tuleb, et käesolevas asjas lahendatakse hageja nõue summas 151, 06 eurot, millelt kuulub tasumisele vastavalt riigilõivuseaduse lisale nr 1 riigilõivuna 60 eurot. Riigilõivu määramisel tuleb ka arvestada, et kui hageja on tsiviilasjas nr 2-13-6191 võrreldes käesoleva asjaga suurendanud oma nõude summat, siis muutub vastavalt hagihind ja ka tasutava riigilõivu suurus (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-55-10). Kokkuvõtvalt: kui tsiviilasja nr 2-13-6191 edasise lahendamise käigus selgub, et hageja pidi seetõttu, et maakohus jättis käesoleva asja läbivaatamisel hageja taotluse hagi eseme asendamiseks ebaõigesti rahuldamata, tasuma kahes kohtuasjas rohkem riigilõivu kui siis, kui maakohus oleks lubanud käesolevas tsiviilasjas hagi eseme asendamist

§ 376

lg 4 p 3 alusel, tekib hagejal õigus taotleda tsiviilasjas nr 2-13-6191 enamtasutud riigilõivu tagastamist. 21.

§ 168

lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata.

§163

lg 1 kohaselt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral panna menetluskulud võrdsetes osades poolte endi kanda, jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagihinda 2663,69 eurot, on hagi rahuldatud osa 151,06 eurot nõudest 5,6 %. Arvestades mõlema poole käitumist menetluses (hageja ei esitanud õigeaegselt tõendeid ja oma rahalise nõude aritmeetilist arvestust, kostja vaidles hagi eseme asendamisele vastu), mis kokkuvõttes on kaasa toonud menetluse venimise, samuti hagi läbi vaatamata jätmise tinginud asjaolud, leiab ringkonnakohus, et riigilõiv hagi rahuldatud osalt 151,06 eurot tuleb jätta mõlemas kohtuastmes kostja kanda, ülejäänud osas tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks