Obsah (5)

§ 31§ 41§ 63§ 66§ 45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 31lg-s 1 sätestatud õigused.

Kohus ei nõustunud sellega, et valjusti ja 12 tundi järjest töötava raadioga kinnipeetavate viimatinimetatud õigusi tagatakse. Nende õiguste tagamine võib kõne alla tulla juhul, kui kinnipeetav saab ise valida informatsiooniallikat, sobilikku artiklit, raadio- või telekanalit või –saadet, samuti helitugevust ning raadio kuulamise kestust. Käesoleval juhul selliseid tingimusi täidetud ei ole ning igapäevaselt kirjeldatud ajal valjult raadio mängimine on pigem piirang suhtlemiskeelu järgimiseks kartseriosakonnas. Kohus leidis, et kaevatav toiming suhtlemiskeelu järgimiseks on õigusvastane, kuna on vastuolus

§ 41

lg-tega 1 ja 2, § 45 lg-ga 1, § 63 lg-ga 3, haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 107, Vabariigi Valitsuse 26.01.

1. a määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p-ga 10 ja sotsiaalministri 04.03.
2. a määrusega nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“. P-hoones viibivate kinnipeetavate suhtlemiskeeld tuleneb Viru Vangla kodukorra p-st 8.2.
3. Seadusest ei tulene, et vangla saab kinnipeetavat suhtlemiskeelu rikkumise eest karistada, sundides teda kella 8-st 20-ni valjusti töötavat raadiot kuulama. Isegi, kui antud meede oleks vangistust reguleerivate õigusaktidega lubatud, siis Euroopa Vanglareeglistiku p 60.3 ja

§ 63lg 3 ei võimalda kohaldada kollektiivseid distsiplinaarkaristusi.

Kohus ei nõustunud vastustajaga, et valju muusika võib kinnipeetavatele tekitada vaid ebamugavustunnet. Pidev müra võib mõjutada isiku teo- ja mõtlemisvõimet ning vaimset ja füüsilist tervist. Haldusasja materjalidest nähtub, et 13.03.2012 P2 osakonnas mõõdetud müratase oli 73 dB - 78 dB, mis teeb keskmiseks helitasemeks 75,5 dB. Selline keskmine müratase 12 tunni jooksul võib olla tervist kahjustava toimega, eriti neile kinnipeetavatele, kes on kuulmistundlikud või kellel esinevad kroonilised kesknärvisüsteemi haigused. Samas leidis kohus, et töökeskkonna müranorme reguleerivat määrust Viru Vangla P2 osakonna

1. 2 kambrite osas kohaldada ei saa, vaid järgida tuleb eluruumidega seonduvalt kehtestatud müraregulatsioone. Kuna Vabariigi Valitsuse 26.01.
2. a määruse nr 38 p 10 kohaselt ei tohi müratase eluruumis ületada päeval 40 dB ja öösel 30 dB ning määruse nr 42 tabeli 1 kohaselt ei tohi eluhoones müratase päeval ületada 40 dB, siis P2 osakonnas mõõdetud keskmine müratase 75,5 dB ei saanud olla normi piires, isegi arvestades, et kamber on üldkoridorist uksega eraldatud. Julgeolekuoht, mis tekib sellest, et kartseris viibivad kinnipeetavad omavahel suhtlevad, ei saa olla märkimisväärne. Tõendamist ei leidnud kaebaja väide, et viibides 23.12.2011 kuni 21.05.2012 P2 osakonnas, leidis aset tema diskrimineerimine vähemusrahvusesse kuuluvuse tõttu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Viru Vangla 21.12.
3. a apellatsioonkaebuses (tl 80-81) palutakse halduskohtu otsus tühistada ning asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks saata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi ning uurimisprintsiibi teostamata jätnud. Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, tõlgendades P2 osakonnas raadio mängimist kollektiivse distsiplinaarkaristusena. Kohus jättis tähelepanuta

§ 66mõtte ja eesmärgi.

Esiteks pole halduskohus pööranud tähelepanu asjaolule, et 04.06.2012 ja 05.06.2012. a õienditest nähtub raadio mängimise helitugevus P2 osakonna koridoris. Kuna kaebaja asus lukustatud kambris, siis koridoris viibis ta vaid väga lühiajaliselt. Teiseks pole arvestatud, et P2 osakonna kambrite metallist uksed, mis sulguvad tihkelt ning mille helikindlus on vähemalt 35 dB, olid suletud, ning et kambri seinad on betoonist. Seega on selge, et kambritesse kostuvad raadiohelid olid oluliselt vaiksemad kui koridoris, kuid kohus ei uurinud, kui tugev võis olla kambritesse kostuv heli. Kolmandaks, vaidlusalusel ajal viibis kaebaja P2 osakonna kambrites 1606, 1285, 1293 ja 1274 ning omab tähtsust, kui lähedal paiknes üks või teine kamber valjuhääldile. Halduskohus ei uurinud, kas kaebaja kambrites oli müratase ühesugune või erinev. Halduskohtu tõlgendus, et koridoris raadio mängimine on kollektiivne distsiplinaarkaristus, on ebaõige.

§ 66lg-st 1 tuleneb vanglale kohustus üldise julgeoleku tagamiseks.

Kaebaja suhtes kohaldati täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Vaatamata suhtlemiskeelule suhtlesid erinevates kambrites paiknevad kinnipeetavad omavahel, karjudes valjuhäälselt läbi ukse. Seega on raadio mängimine sisuliselt suhtlemiskeelu tagamine ning viited kollektiivsele distsiplinaarsele mõjutamisele on asjakohatud. Vanglale ei tulene ühestki õigusaktist keeldu järelevalve tagamiseks osakonnas raadio mängimiseks. P2 osakonnas raadio mängimine täidab, lisaks vangla poolt tagatud ajalehtede lugemise võimaldamisele, informatsiooni tagamise funktsiooni. Apellant palub arvestada halduskohtule esitatud seisukohtadega, mis olid järgmised (tl 15-17). Vangla möönab, et muusika mängimine P2 osakonnas võis kaebajale ebamugavustunnet tekitada, kuid igasugune ebamugavustunne ei tähenda automaatselt inimväärikuse rikkumist. Vastustaja ei ole kaebajale tervisekahju tekitanud ja kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et vangla on valju muusika mängimisega P2 osakonnas talle tervisekahju tekitanud. 13.03.2012 teostatud mürataseme mõõtmisel saadi P2 osakonna koridoris keskmiseks helitugevuseks 73 dB ja maksimaalseks 78 dB. See ei ületa töökeskkonnale seatud norme. Kui P2 osakonnas mängiks raadio koridoris nii kõvasti, et see segaks osakonna kinnipeetavate igapäevaelu ja kahjustaks nende tervist, siis mõjutaks see ilmselgelt negatiivselt ka vanglateenistuse ametnike töökeskkonda, kes viibivad otseselt koridoris. Vanglal puudub igasugune huvi kinnipeetavate ja ametnike tervise kahjustamiseks töö- ja elukeskkonna halvendamise läbi. Väide diskrimineerimise kohta on alusetu.

1. 3 E. Tammekivi vaidleb oma 10.01.
2. a vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kuna see on perspektiivitu. Vastuses selgitab kaebaja, et kui kell 20.00 raadio välja lülitatakse, suhtlevad kinnipeetavad omavahel niikuinii. Kambril on tõepoolest rauduks ning betoonist seinad, kuid tühjas ruumis suurendavad betoonist seinad just heli akustilist mõju. Kui vastustaja väidab, et kuuldavus läbi tihkelt suletud ukse väheneb, siis tekib küsimus, miks üldse on vaja muusikat mängida, kui kinnipeetavad suletud ukse kaudu niikuinii suhelda ei saa. Tegelikult ei takista need uksed absoluutselt kinnipeetavatel ühest koridori otsast teise karjuda. Millistes kambrites kaebaja ka viibinud poleks, on vahemaa valjuhääldi ja kambri vahel olnud maksimaalselt 1,5-2 m. Mõõtmiste kohaselt oli helitugevus kogu koridori pikkuses sama. Vastuseks vangla väitele, et raadiost saavad kinnipeetavad uudiseid kuulata, märgib kaebaja, et neil on võimalus saada igapäevaselt ajalehte, kirju ja telefonikõnesid.
3. Vastusena ringkonnakohtu päringule esitas Viru Vangla 19.04.2013 kaks meditsiinilist tõendit (seisuga 12.03.2013 ja 15.04.2013), psühholoogi 16.04.
4. a õiendi ning Telegrupp AS-i nõrkvoolusüsteemide hooldustööde protokolli 11.01.2013 teostatud tööde, sh P2 osakonna kambrites helitugevuse mõõtmiste kohta. Vastuses on selgitatud, et kambritel 1606, 1285 ja 1293 on metallist uksed ning valjuhääldid asuvad kambritest 3 kuni 4,2 m kaugusel. Kambril 1274 on puust uks ning valjuhääldi asub 1,5 m kaugusel.
5. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 26.11.
6. a otsuse tühistamiseks ei ole alust, kuid viidatud otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.
7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse lõppjäreldusega ja põhjendustega, mille kohaselt vangla P2 osakonnas igapäevaselt alates kella 8.00 kuni 20.00 kehtestatud norme eiravalt valjusti töötav raadio ei täida kinnipeetavatele PS §-ga 44 ja

§ 31

lg-ga 1 tagatud õigusi ning mille kohaselt ei ole Eesti Vabariigi Valitsuse 12.04.

1. a määrusega nr 108 kehtestatud „Töötervisehoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord“ kohaldatav vangla tingimustes, sest tegemist on pigem eluala- ja eluruumidega, milles lubatud mürataset reguleerivad Vabariigi Valitsuse 26.01.
2. a määrus nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ ja sotsiaalministri 04.03.
3. a määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid.“ Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks neis küsimustes halduskohtu põhjendusi korrata, kuid täiendab halduskohtu põhjendusi tulenevalt vastustaja 19.04.
4. a vastusest ja sellele lisatud Telegrupp AS nõrkvoolusüsteemide hooldustööde protokollist.
6. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis perioodil 20.12.2011-21.05.2012 lukustatud kambrites Viru Vangla P2 osakonnas. Vaidlust ei ole ka selle üle, et viidatud perioodil kambrites müra- või helitaseme mõõtmisi ei teostatud. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 27-28) teostati sel ajavahemikul (täpsemalt 13.03.2012) helitaseme mõõtmised P2 osakonna koridoris ja mõõtmised näitasid helitugevust keskmiselt 73 dB ja maksimaalselt 78dB. Vabariigi Valitsuse 26.01.
7. a määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p-st 10 tulenevalt ei tohi müratase eluruumis ületada päeval 40 dB ja öösel 30 dB. Sotsiaalministri 04.03.2002.a määruse nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ tabeli 1 kohaselt 4 ei tohi eluhoones müratase päeval ületada 40 dB. Arvestades seda, et P2 osakonna koridoris 13.03.2012 mõõdetud helitugevuse tase jäi 73 ja 78 dB vahele ja see näit on kindlaksmääratud normist märkimisväärselt kõrgem, ei ole usutav, et üldkoridorist, kus asusid müraallikad, vaid uksega eraldatud kambrites oleks helitase olnud oluliselt madalam ja normi piires. Asjaolu, et see nii olla ei saanud, kinnitab ka Telegrupp AS nõrkvoolusüsteemide hooldustööde protokoll 11.01.2013 mis näitab, et juhul, kui helitugevus e. müratase P2 osakonna koridoris oli 70 dB, siis kambrites oli see 39-47 dB ja helitugevuse tase kambrites normaliseerus (38-40 dB) alles siis, kui koridoris vähendati helitugevust 63 dB-ni. Arvestades seda, et
8. a teostatud mõõtmiste ajal oli P2 osakonna koridoris helitugevus kõrgem, kui 11.01.2013 toimunud mõõtmiste ajal (vastavalt 73-78 dB ja 63-70 dB), siis saab sellest järeldada, et ajavahemikul 20.12.2011-21.05.2012 oli ka P2 osakonna kambrites helitugevus siiski oluliselt kõrgem, kui lubatud 40 dB olenemata sellest, et
9. a kambrites helitugevust ei mõõdetud. Seega on halduskohus põhjendatult asunud seisukohale, et Viru Vangla toiming, P2 osakonnas muusika valjusti mängimine ajavahemikul 20.12.2011-13.05.2012 (13.05.2012 esitas E. Tammekivi halduskohtule vastava kaebuse) on õigusvastane tulenevalt helitugevuse mittevastavusest kehtestatud nõuetele.
10. Halduskohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole apellatsioonkaebuses toodud väited selle kohta, et halduskohus oleks otsuse tegemisel pidanud arvestama ka seda, et P2 osakonna kambrite seinad olid betoonist ja uksed olid suletud ja need olid metallist, mistõttu uste helikindlus oli vähemalt 35 dB, so kambrites oli ka 2011-
11. a helitugevus oluliselt madalam, kui koridoris. Samuti ei too otsuse tühistamist kaasa ka selgitus, et kaebaja viibis ajavahemikul 20.12.2011-13.05.2012 P2 osakonna kambrites 1606, 1285, 1293 ja 1274 ning tähtsust omanuks ka asjaolu, kui lähedal või kaugel paiknesid nimetatud kambrid valjuhääldile. Nagu juba varasemalt märgitud, küsis ringkonnakohus vastustajalt täiendavaid selgitusi ja Viru Vangla esitas 19.04.2013 täiendavad selgitused ja tõendid, mille hulgas oli ka Telegrupp AS nõrkvoolusüsteemide hooldustööde protokoll 11.01.2013 mis näitab, et P2 osakonna kambrites, kus viibis ka kaebaja oli helitugevus üle lubatud normi ka juhul, kui helitugevus e. müratase P2 osakonna koridoris oli 70 dB. Seega oli helitugevus ilmselt üle lubatud 40 dB ka 2011-
12. a olukorras, kus
13. a mõõdeti osakonna koridoris helitugevuseks 73-78 dB. Viru Vangla täiendavast selgitusest nähtub samuti, et P2 osakonna koridoris oli kokku 10 valjuhääldit, mis korraga ka töötasid ning kambrid, kus kaebaja viibis, paiknesid enamasti kahe valjuhääldi vahel ja olid valjuhäälditest 3-4,2 meetri kaugusel. Arvesse võttes koridoris olnud valjuhääldite arvu, ei näita ringkonnakohtu hinnangul ka kambrite selline paiknemine, et neis võinuks helitugevus olla seetõttu oluliselt madalam, kui koridoris.
14. Samas ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et viidatud toiming oli õigusvastane ka seetõttu, et oli vastuolus

§ 41

lg-ga 2, § 45 lg-ga 1 ja 63 lg-ga 3.

§ 41

lg 2 sätestab selle, et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele ja kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada üksnes selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Halduskohus leidis, et osakonnas P2, kus asuvad kartserid ja lukustatud kambrid, ei või vangla, viidates üldise julgeolekuohu tagamise kohustusele, kasutada kinnipeetavate omavahelise suhtlemise raskendamiseks raadiost muusika mängimist, kuna sellist võimalust otseselt kusagilt ei tulene ja eelduslikult on kinnipeetavate omavahelisest suhtlemisest tulenev oht vangla üldisele julgeolekule minimaalne. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu, kuna

§ 66lg-st 1 tuleneb vanglale kohustus üldise julgeoleku tagamiseks vanglas.

P-hoones viibivate kinnipeetavate 5 suhtlemiskeeld tulenes ka Viru Vangla kodukorra p-st 8.2.18. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja suhtes kohaldati täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Vastustaja selgitas samuti, et Viru Vangla osakond P2 ongi selline osakond, kuhu on paigutatud kartserikaristust kandvad kinnipeetavad ja kinnipeetavad, kelle suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kuid vaatamata suhtlemiskeelule suhtlesid erinevates kambrites paiknevad kinnipeetavad omavahel, karjudes valjuhäälselt läbi uste. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et raadio mängimine P2 osakonna koridoris on käsitatav vangla üldise julgeoleku tagamise meetodina ja kinnipeetavatele kehtestatud suhtlemiskeelu tagamise abinõuna ning sellise meetme kasutamine ei ole iseenesest keelatud ega ka kuidagi senistest praktikatest eristuv, mistõttu ei saa seda ka lugeda vastuolus olevaks

§ 41lg-ga 2 põhjendusel, et see meede ei ole vajalik vangla julgeolekukaalutlustel.

Samas peavad ka

§ 41

lg 2 alusel kohaldatavad meetmed olema vastavuses muude kehtestatud õigusaktidega ning kui nad seda ei ole, siis on kohaldatud meedet võimalik lugeda õigusvastaseks just tulenevalt olukorrast, et see ei vasta muudele kehtivatele ja konkreetse olukorraga seonduvate õigusaktide nõuetele. Nagu juba mainitud, on võimalik vaidlustatud toimingut käesoleval juhul lugeda õigusvastaseks seetõttu, et osakonna P2 kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis oli helitugevus ilmselgelt üle lubatud normi.

§ 45

lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele. Kuna see säte ei reguleeri otseselt heli- või müratugevust vangla kambrites, siis ei saa vangla vaidlustatud toiming iseenesest olla ka nimetatud sättega vastuolus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vangla toimingut alust pidada vastuolus olevaks ka

§ 63

lg-ga 3, sest asja materjalide põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et Viru Vangla kohaldas viidatud osakonnas asuvate kinnipeetavate suhtes sellega, et mängis vaidlusalusel perioodil P2 osakonna koridori kõlaritest päevasel ajal muusikat, mille heli valjus osutus nõuetele mittevastavaks, kollektiivset distsiplinaarkaristust. Nagu juba märgitud, ei ole sellise meetme kohaldamine vanglates üldise julgeoleku ja suhtlemiskeelu tagamiseks iseenesest midagi uut ega ka sellist, mis oleks absoluutselt keelatud, küsimus on üksnes selles, et sellist meedet või piirangut kohaldataks kooskõlas konkreetset olukorda täiendavalt reguleerivate õigusaktide nõuetega, käesoleval juhul seega eluala- ja eluruumide mürataset reguleerivate õigusaktide nõuetega. Seda, et Viru Vangla vaidlusaluse toimingu eesmärgiks ei olnud P2 osakonnas asuvate kinnipeetavate kollektiivne karistamine, on vastustaja põhjendatult selgitanud nii esimese astme kohtule esitatud vastuses kui ka apellatsioonkaebuses ja ringkonnakohtul puudub alus neis selgitustes kahelda, kuna ei ole mõistlik arvata, et vangla teeks teadvalt selliseid toiminguid, mida keelavad selgelt nii

kui ka Euroopa Vanglareeglistik. Pigem võis tekkinud olukord olla tekkinud sellest, et Viru Vangla võttis ekslikult mürataseme hindamise aluseks Vabariigi Valitsuse 12.04.

1. a määruse nr
3. Ringkonnakohus nõustub iseenesest ka halduskohtu seisukohaga, et päevasel ajal 12 tunni jooksul järjest valjusti mängiv muusika ei pruugi tekitada kinnipeetavatele üksnes ebamugavustunnet, vaid võib teatud juhtudel olla ka tervist kahjustava toimega. Samas ei kinnita aga ükski asjas kogutud tõend konkreetses asjas E. Tammekivi väidet, et vaidlusaluse toiminguga tekitati kahju tema tervisele. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja perioodil 20.12.2011-13.05.2012 viibinud psühhiaatri vastuvõtul 15.02.2012, 14.04.2012 ja 12.05.2012 seoses une probleemidega. Kaebusi seoses koridorist kostuva valju heliga tervisekaardi sissekannetes ei kajastu. E. Tammekivi ei ole perioodil 20.12.2011-13.05.2012 avaldanud soovi ega ka käinud psühholoogi vastuvõtul. Vastavalt Vangiregistri infosüsteemi kandele on E. Tammekivi viibinud psühholoogi 6 S. Rajametsa vastuvõtul 30.05.2012 ning psühholoogi 16.04.
4. a õiendi kohaselt toimus vestlus E. Tammekivi soovil ja vestlusel ei avaldanud kinnipeetav, et viibides eelnevalt P2 osakonnas, häiris teda nimetatud osakonnas valjult mängiv raadio. Tervisekaardi kannetest ei tulene seega, et pöördumise põhjuseks oli iga päev ajavahemikul kell 08.00-20.00 koridorist kambrisse kostev liiga vali heli. Tervisekaardi kannetest tuleneb, et E. Tammekivi on kaevanud uneprobleemide üle. Vastavalt 12.03.
5. a tõendile on E. Tammekivil diagnoositud kohanemishäire juba 22.10.2008 ja insomnia 16.03.
6. Seega on nimetatud psüühikahäired diagnoositud kaebajal enne tema paigutamist P2 osakonda perioodiks 20.12.2011-13.05.
7. Madis Ernits Einar Vene 7 Maili Lokk