TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-612 Otsuse kuupäev 12. juuli 2012 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Jaan-Aleksander Rooda Klepperi Varjupaiga (Varju

) § 14 lg 2 p-le 3 on ühtse pindalatoetuse taotlemise ja saamise õigus isikul, kes põllumajandusmaad taotluse esitamise aasta

1. juuni seisuga kasutab. Kaebaja kasutas ja hoidis vaidlusaluseid põlde heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes ka
2. juunil
3. Seega olid

§ 14lg 2 p 3 tingimused täidetud.

Kaebaja täitis nende põldude osas kõiki vajalikke nõudeid ja tal oli õigus nimetatud põldude eest toetust saada. 2 PRIA ei ole vaidlusaluste maatükkide omanik. Seetõttu ei ole tal õigust sekkuda kaebaja ja maa omaniku vahelistesse suhetesse. Maa kasutamist ei saa tõendada üksnes lepingu olemasolu. Arvestada tuleb ka tegelikku olukorda, s.t maa tegelikku kasutamist. Kaebaja osutab veel sellele, et vaidlusaluste maatükkide kasutamiseks uute lepingute sõlmimine viibis kaebajast olenematutel asjaoludel. Euroopa Komisjoni määruse 1122/2009 art 73 lg 1 järgi ei kohaldata I ja II peatükis ettenähtud vähendamisi ja väljaarvamisi, kui põllumajandustootja esitas faktiliselt õiged andmed või kui ta muul viisil suudab tõendada, et viga ei tekkinud tema süül. PRIA ei ole tuvastanud, et kaebaja ei ole põlde nr 7, 2 ja 4 kasutanud. Seega olid toetusetaotluse andmed faktiliselt õiged. Maakasutusõiguse vormistamine viibis mitte kaebaja süül. 9. Vastuses kaebusele vaidleb PRIA kaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätta.

§ 14

lg 2 p 3 mõiste „kasutab“ tähendab, et taotleja omab põllumajandusmaa kasutusõigust ja hoiab maad heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes. Sama tuleneb ka põllumajandusministri

1. märtsi
2. a määruse nr 36 „Ühtse pindalatoetuse, põllumajanduskultuuri ja heinaseemne täiendava otsetoetuse saamise nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord ning täiendava otsetoetuse toetusõiguse üleandmisest teavitamise kord“ (määrus nr 36) § 5 lg 1 p-st 2, mille kohaselt tuleb pindalatoetuste taotluse lisana esitatavale põldude loetelule kanda andmed kogu sellise põllumajandusmaa kohta, mida taotlejal on õigus kasutada.

§ 14

lg 2 p 3, määruse nr 36 § 5 lg 1 p 2 ning varasema kohtupraktika kohaselt ei ole toetatav vaid faktiline maakasutus. Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määruses nr 169 ““Maareformi seaduse” § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord” (määrus nr 169). Viidatud määruse §-s 7 on ette nähtud, et jätkuvalt riigi omandis oleva maa ajutise kasutamise leping sõlmitakse kirjalikus vormis riigi nimel korraldaja poolt pärast maa ajutiseks kasutamiseks andmise otsuse vastuvõtmist. Ükski kaebaja esitatud tõend ei tõenda maakasutuse õigusliku aluse olemasolu
3. juuni
4. a seisuga või üldse
5. aasta vegetatsiooniperioodi jooksul. PRIA ülesandeks on kontrollida taotleja ja esitatud taotluse vastavust toetuse saamise nõuetele (

§ 93

). Et toetuste saamise üheks eelduseks on maakasutuse õiguslik alus, on PRIA õigustatud ka nimetatud eelduse täidetust kontrollima. Seega on alusetu kaebaja väide, et PRIA-l pole õigust sekkuda maa omaniku ja kasutaja vahelistesse suhetesse. PRIA leiab, et kaebaja pidi olema pindalatoetuste taotluse esitamisel teadlik, et tal puudub vaidlusaluste maade kasutamiseks õiguslik alus, kuna puudusid vastavad kasutuslepingud, millest tulenevalt ei saa kaebaja väita, et ta esitas taotlemisel faktiliselt õigeid andmeid või et viga toetuse taotlemisel vaidlusalustele maadele ei tekkinud tema süül. Kaebaja võis küll arvata, et maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingud võidakse temaga sõlmida, kuid ilma vajalike õiguslike otsuste ja toiminguteta ei saanud kaebaja eeldada, et kasutusõigus vaidlusalustele aladele on juba tekkinud. Kaebaja pidanuks antud situatsioonis loobuma vaidlusalustele aladele toetuse taotlemisest vastavalt Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 artiklile 25. Kohtu seisukoht 10. Asjas ei ole vaidlust, et:

1. a)kaebaja esitas taotluse ühtse pindalatoetuse saamiseks kokku 229,61 ha haritava maa eest, sellest 1,26 ha ei olnud toetuskõlblik;
2. b)taotluses nimetatud põllumaast arvas vastustaja kindakstehtud pindala hulgast veel täiendavalt välja 21,01 ha põllumaad (põllud nr 2 ja osaliselt põllud nr 4 ja 7), mille omanikuks on Eesti Vabariik; 3
3. c)kaebaja kasutas põlde nr 2, 4 ja 7 Eesti Vabariigiga sõlmitud maa ajutiseks kasutamiseks sõlmitud lepingute alusel kuni 31. detsembrini 2010;
4. d)uuesti sõlmis kaebaja põldude nr 2, 4 ja 7 kohta maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingud 17. oktoobril 2011;
5. e)kaebaja jätkas põldude kasutamist ka 2011. aasta vegetatsiooniperioodil, kuid maakasutuse kohta kirjalikku lepingut kaebajal Eesti Vabariigiga sellel ajal sõlmitud ei olnud. 11. Pooled vaidlevad selle üle, kas

§ 14

lg 2 p 3 tingimused põldude nr 2, 4 ja 7 osas olid täidetud.

§ 14

lg 2 p 3 sätestab, et ühtset pindalatoetust võib taotleda vähemalt 1 ha põllumajandusmaa kohta, mida hoitakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta 15. juunil. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et põllumajandusmaa kasutamisena

§ 14

lg 2 p 3 tähenduses tuleb mõista maa õiguspärast kasutamist omandiõiguse alusel või mõnest muust asjaõigusest tulenevalt või võlaõiguslikul alusel. Põllumajandusmaa kasutamine õigusliku aluseta ei anna isikule õigust ühtse pindalatoetuse saamiseks, kuna see oleks vastuolus toetuse andmise eesmärkidega ning võiks rikkuda teiste isikute huve toetuse taotlemisel. 12. Kaebaja on seisukohal, et

§ 14

lg 2 p 3 tingimuse täitmise hindamisel pidanuks vastustaja arvestama ka maa tegelikku kasutust. Kohus nõustub, et

§ 14lg 2 p 3 kohaldamisel on oluline ka maa tegelik kasutus.

Seega näeb

§ 14

lg 2 p 3 ette kaks tingimust: tegeliku maa kasutamise ja õigusliku aluse nõude maakasutusele. Siinjuures tuleb neid tingimusi mõista kumulatiivsetena, mitte alternatiivsetena. Vastupidine tõlgendus moonutaks ühtse pindalatoetuse otstarvet ja toetusega taotletavat eesmärki, kuna mitu isikut võiks õiguspäraselt taotleda toetust sama maatüki eest. Samuti ei saa

§ 14

lg 2 p 3 mõistet „kasutab“ mõista üksnes maatüki tegeliku kasutamise tähenduses, jättes kasutuse õiguspärasuse üldse tähelepanuta. Demokraatliku õigusriigi põhimõtetega oleks vastuolus olukord, kus isik võib omavolilise õigusvastase valduse kehtestamise kaudu saavutada enda jaoks soodsama olukorra avaliku hüve jagamisel. Seetõttu on kaebuse lahendamisel määravaks see, kas kaebaja kasutust 2011. aasta vegetatsiooniperioodil, eelkõige 15. juunil 2011, tuleb lugeda kasutuseks õiguslikul alusel või mitte. Kohus nõustub siinjuures vastustajaga, et muu hulgas on ka maakasutuse õigusliku aluse olemasolu hindamine

§-st 93 tulenevalt PRIA kohustuseks. Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide vastustajale kaebaja ja maa omaniku vahelistesse suhetesse sekkumise kohta. Seda eriti olukorras, kus kehtivas õiguses on maa omanikule (Eesti Vabariigile) sätestatud kord maa kasutusse andmise otsustamiseks ja vormistamiseks, millega on piiratud poolte lepinguvabadust nii kokkulepete sisu, kui ka vormi osas.

1. Maareformiseaduse (MaaRS) § 32 lg 1 järgi toimub riigi omandisse jäetud maa kasutusse andmine riigivaraseaduses sätestatud alustel ja korras, kui maareformiseadusest ei tulene teisiti. MaaRS muutmise seaduse § 24-ga on Vabariigi Valitsusele antud volitus kehtestada MaaRS § 31 lg-s 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise ja kasutusse andmisega seotud kulude kandmise kord. Vabariigi Valitsuse
2. juuni 2007 määrusega nr 169 ongi vastav kord kehtestatud. Määruse nr 169 § 1 lg 1 p 2 kohaselt reguleerib määrus muu hulgas maa ajutiseks kasutamiseks andmise, kui maa asub põllumassiivil, mille kohta on andmed kantud põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrisse. Seega kohaldub määrus vaidlusaluste maatükkide kasutusse andmisele. Määruse nr 169 § 7 lg-st 1 tulenevalt sõlmitakse maa ajutise kasutamise leping lihtkirjalikus vormis, kusjuures vastavalt sama määruse § 6 lg 1 p-le 1 tuleb lepingus sätestada maa kasutusse saaja kohustus tasuda maamaks. Kasutuslepingu kirjaliku vormi nõude näeb ette ka riigivaraseaduse §
3. Arvestades riigivaraseaduse § 8 lg-s 5 sätestatud põhimõtet, et riigivara 4 valitseja peab tegema riigivaraga tehinguid kooskõlas õigusaktidega ning läbipaistvalt ja kontrollitavalt, on kohus seisukohal, et vaidlusaluse maa kaebaja kasutusse andmisele on ette nähtud vorminõue, mille järgimata jätmise eesmärgiks on kaasa tuua tehingu tühisus vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg-le
4. Seega olukorras, kus kaebaja ei olnud
5. juuniks 2011 sõlminud lepingut vaidlusaluste maatükkide kasutusse saamiseks, ei saanud tal olla õiguslikku alust maa kasutamiseks sõltumata sellest, kas riigi esindajad maa tegelikku kasutust takistasid või mitte.
6. Kohus märgib, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kaebajale maa kasutusse andmise õiguslikuks aluseks võiks olla kirjalikult vormistamata jäetud kasutusleping, ei saa lugeda kaebaja maakasutust toimunuks õiguslikul alusel. Kaebaja on küll väitnud maa tegelikku kasutamist, kuid mitte maa kasutamisest tulenevate kohustuste täielikku täitmist. Näiteks puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks tasunud maamaksu või, et temalt oleks nõutud maamaksu tasumist. Arvestades, et
7. juuniks 2011 oli kaebaja küll taotlenud maa kasutusse saamist, kuid maa kasutusse andmist ei olnud veel otsustatud ja riik ei olnud teinud mingis vormis tahteavaldust kasutuslepingu sõlmimisega nõustumise kohta, siis puudub alus väita, et oli piisavalt selge, et pooled olid saavutanud kokkuleppe (võlaõigusseadus § 9 lg 1). Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebajale pidi olema selge, et
8. juuniks 2011 ei olnud ta saavutanud maa omanikuga mingis vormis kokkulepet maa kasutamiseks. Alus maa kasutamiseks puudus seega sisuliselt, sõltumata kasutuslepingu vorminõuete järgimata jätmisest. Kohus on veel ka seisukohal, et pärast nõuetekohases vormis sõlmitud kasutuslepingute puudumise tuvastamist ei pidanud PRIA enam selgitama, kas kaebaja oli saanud muus vormis nõusoleku maa kasutamiseks. Sellise asjaolu tõendamiskoormis on kaebajal. Usaldusväärseks tõendiks kasutuslepingu olemasolu kohta võiks sealjuures olla näiteks kohtuotsus, millega tsiviilkohtumenetluses on tuvastatud vastava lepingulise suhte olemasolu. Kaebaja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud ega osutanud tõendite kogumise võimalusele. Ka kohtule ei ole täiendavate tõendite kogumise võimalus äratuntav.
9. Kaebaja väited selle kohta, et kasutuslepingute sõlmimine viibis mitte tema süül, ei ole asjakohased. Toetustaotluse esitas kaebaja, märkides selles andmed toetuskõlbliku maa kohta. Sõltumata sellest, mis põhjusel ei olnud kaebajal õnnestunud maa kasutamise lepinguid sõlmida, oli kaebaja kohustuseks esitada toetustaotluses tõesed andmed maa kohta, mida tal on õigus kasutada (määrus nr 36 § 5 lg 2). Kaebajale pidi taotluse esitamisel teada olema, et tal puudub õiguslik alus osa taotluses märgitud maatükkide kasutamiseks. Seega põhistab kaebaja väide seda, miks tal puudus maa kasutamise õigus taotluse esitamise ajal, mitte seda, miks ta ebaõiged andmed esitas. Seetõttu ei ole kasutuslepingute sõlmimise viibimine selline asjaolu, millele tuginedes saaks väita, et tegemist on Euroopa Komisjoni 1122/2009 määruse art 73 lg-s 1 sätestatud erandiga vähendamiste ja väljaarvamiste kohaldamisel. S.t tegemist ei ole olukorraga, kus kaebaja on esitanud faktiliselt õiged andmed. Samuti ei tõenda kaebaja väide muul viisil, et viga tekkis mitte tema süül. Seetõttu leiab kohus, et vastustajal oli alus kohaldada vähendamist Euroopa Komisjoni 1122/2009 määruse art 58 järgi. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks eksinud artikli 58 reeglistiku kohaldamisel. Ka kohtu hinnangul on vähendamine toimunud vastavalt art-s 58 sätestatule.
10. Samuti asjasse puutumatu on kaebaja väide vaidlusaluste maatükkide vajalikkuse kohta ohustatud tõugu hobuste karjatamiseks ja neile heina tootmiseks. Selle väitega põhistab kaebaja miks Eesti Vabariik peaks otsustama maatükkide kaebajale kasutada andmise, mitte seda, et
11. juunil 2011 oleks tal olnud õiguslik alus maatükkide kasutamiseks. 5
12. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaevatav käskkiri on antud õiguspäraselt, selles on esitatud toetusest keeldumise faktiline ja õiguslik alus ning otsustuse kontrollimiseks piisavad põhjendused. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
13. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tanel Saar Kohtunik 6