Obsah (5)

§ 61§ 40§ 12§ 59§ 64

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2023 Otsuse kuupäev 19. detsember 2012 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Oliver Sada kaebus Tartu Linnavalitsuse arh

) § 12 lg-st 1 tulenevat nõuet ehitada vastavalt ehitusprojektile. Täpsemalt on ehitise tänavapoolne räästas 0,65 m kõrgemal, hoovipoolne räästas 0,453 m kõrgemal ja katusehari 0,36 m kõrgemal, kui ehitusprojekt ette näeb.

2. septembril 2012 saabus Tartu Halduskohtusse O. Sada kaebus Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna
3. septembri 2012 ettekirjutuse nr 22 tühistamiseks. Kaebus võeti Tartu Halduskohtu
4. oktoobri 2012 määrusega menetlusse. Kaebuse põhjendused ja taotlus
5. Kaebaja taotleb ettekirjutuse tühistamist kuna see ei ole seadusega kooskõlas, proportsionaalne ega vasta vorminõuetele. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Vaidlustatav ettekirjutus on põhjendamata. Ettekirjutuses puuduvad viited õigusnormidele, mille alusel võib haldusorgan peatada ehitustegevuse viivitamata. Ettekirjutuses ei ole piisavalt põhjendatud ehitise ohtlikkust. Kaebaja on seisukohal, et ettekirjutus ei ole täidetav, kuna puudub selle konkreetsus ning viited sellele, kuidas ohustab kaebaja pooleli olev ehitis kellegi elu, tervist, vara või keskkonda. Ettekirjutuse tegija ei ole ka ise kindel, kas ehitis ohustab inimeste elu, tervist, vara või keskkonda, seega tugineb linnavalitsus vaid oletustele.
6. augusti 2012 mõõtmise aruandes on küll aadressiks märgitud Aiaääre 11, kuid mõõtmise aruandes ei ole midagi ühist tegeliku olukorraga sellel krundil.
7. Kaebaja märgib, et ettekirjutus ei sisalda

§ 61lg 4 p-s 3 tulenevat kohustust suunata kaebaja edasist tegevust.

1. Ettekirjutuses ei ole selgitatud, mida mõeldakse „projektivälise ehitamise all“. Kaebaja arvates on tegemist niivõrd laialt tõlgendatava kohustusega, et kaebajal puudub võimalus haldusakti täita.
3. novembril 2012 esitas O. Sada täiendava seisukoha. Kaebaja leiab, et
4. juulil 2012 antud ehitusloas olev väide, et ehitis on ca 45 cm kõrgem oli paljasõnaline ning nn mõõtmine toimus käepäraste vahenditega. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus maapinnast mõõdetuna on ehitis veidi kõrgem maja otsast mõõtes (mitte aga maja peasissekäigu ees), mille saab lahendada ka maapinna täitega. Ettekirjutuse aluseks olev mõõtmine on teostatud vale lähteülesande alusel. Mõõdetud on vundamendist mitte aga põrandapinnast, millel asub hoone nullpunkt. Majandus- ja kommunikatsiooniminister on määrusega kehtestanud tehniliste andmete loetelu, mille § 23 lg 3 kohaselt täiskõrgus on hoone kõrgus esimese korruse puhtast põrandast pööningu vahelae soojusisolatsioonini. Seega tuleb kaebaja hinnangul ehitise kõrgust mõõta puhta põranda pinnalt. Tartu linna ehitusmäärus § 26 lg 4 p 4 määrab hoone esimese korruse põrandapinna kõrguseks (+/0,00). Seega põrandapinna kõrgus +/-0,00 ei võrdu vundamendi pealse kõrgusega nagu on tahtlikult ja eksitavalt mõõtmistulemusi analüüsides järeldatud ettekirjutuses nr
5. Kaebaja märgib, et teostatud mõõtmistööde tulemusel on võrdsustatud vundamendi piir nullpuntiga.
6. Kaebaja viitab riigikohtu
7. veebruari 2005 lahendile nr 3-3-1-90-04, mille kohaselt haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu mitte üksnes formaalselt aktide andmiseks vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et ka õigusalaste teadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline. Kaebaja on seisukohal, et Tartu linn ei ole seda nõuet täitnud. Vastustaja vastuväited
8. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 2 Vaidlustatav ettekirjutus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
9. Vastustaja on seisukohal, et esinevad alused ehitustegevuse viivitamatuks peatamiseks ning õiguslik alus on vajalikus mahus ka ettekirjutuses eneses välja toodud. Juhul, kui ehitamise käigus ei peeta kinni ehitusprojektist, annavad ettekirjutuse tegemiseks aluse

§ 61

lg 1 p 3 (õigus teha ettekirjutus) ning

§ 61

lg 4 p 2 (õigus nõuda ehitamise täielikku peatamist).

§ 61

lg 4 p 2 nimetamata jätmine ettekirjutuse tekstist tuleb lugeda ebaoluliseks ehk vormiliseks puuduseks, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri 2008 lahendile nr 3-3-1-49-08 (p 10), milles on leitud, et vorminõude rikkumisega oleks tegemist olukorras, kus vaidlustatud aktis ei oleks märgitud õiguslikku või faktilist alust.
2. Vastustaja leiab, et ettekirjutuses on piisavalt põhjendatud ehitise ohtlikkust. Ettekirjutuses on põhjendatud, et "kuna ehitamisel ei järgita registreeritud ehitusprojekti, ei saa olla ka kindel, et ehitatav ehitis vastab ehitisele ette nähtud nõuetele ning ei kujuta endast ohtu inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale". vastustaja märgib, et omavolilisele ehitamisele järgneb ehitusjärelevalve praktikas valdavatel juhtudel viivitamatu peatamise nõue ilma isiku arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Ehitusprojektist erinev ehitamine on potentsiaalselt seotud ohuga, mis oma realiseerumise korral võib kaasa tuua suurema või väiksema määraga kahju tekkimise.
3. Vastustaja on seisukohal, et

§ 61lg 4 p 3 tuleneva nõude puudumine ettekirjutuses on õiguspärane ja põhjendatud.

Tegemist on ettekirjutusega, mis on tehtud HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, projektivälise ehitustegevuse viivitamatu peatamise eesmärgil. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 10. detsembri 2010 lahendile nr 3-3-1-72-10, (p 16) milles on leitud, et kuigi haldusmenetluse seadus sätestab rea juhtumeid, mil haldusmenetlus võidakse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, peab ärakuulamine olema haldusakti adressaadile üldreeglina tagatud. Sellest seisukohast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et menetlusosalist ära kuulamata ei ole võimalik panna isikule kohustusi olukorras, kus ei ole teada isiku huvi edasise ehitustegevuse suhtes.

§ 61

lg 4 p 3 tuleneva nõude esitamine aga eeldab isiku ärakuulamist ja kaalutlusotsuse tegemist ning nõudega võivad kaasneda rahalised kohustused. Vastustaja märgib, et ehitusjärelevalve praktikas peetakse põhjendatuks, et menetlusosalisele ei saa näiteks panna endise olukorra taastamise kohustust kui isiku enese huvi on algatada täiendava ehitusloa taotlemise menetlust või ehitise seadustamist. Samuti ei ole menetlusosalist ära kuulamata ja viivitamatut ehitusjärelevalve sekkumist nõudva ehitustegevuse puhul võimalik kohustada isikut ettekirjutusega ehitise seadustamiseks kuna kirjeldatud menetlusstaadiumis ei ole kiire sekkumise vajaduse tõttu teada ega võimalik viivitamatult välja selgitada, kas projekteerimistingimused ehitise seadustamist üleüldse võimaldavad.

1. Vastustaja on seisukohal, et ettekirjutus nr 22 on õiguspärane, selge ja põhjendatud. Tartu Linnavalitsuse
2. juuli 2012 korraldusega nr 793 väljastati ehitusluba Aiaääre tn 11 üksikelamu laiendamiseks. Korralduses nr 793 on selgelt väljendatud, et linnavalitsus on ehitusloa väljastamisel seisukohal, et ehitustegevuse jätkamisel tuleb hoone viia vastavusse väljastatud projekteerimistingimustega ja ehitusloa taotlemiseks esitatud projektiga. Seega pidi kaebaja pärast ehitusloa saamist jätkama ehitustäid ehitusprojekti kohaselt. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja pidi igalt isikult nõutava hoolsuskohustuse raames välja selgitama ja aru saama, et ehitustegevust võib jätkata vaid olukorras, kus ehitise konstruktsiooniosa (s.t räästa ja katuseharja kõrgused) on 3 viidud vastavusse ehitusprojektiga. Seega ei nõustu vastustaja kaebaja väitega, et kaebajal puudub võimalus ettekirjutust täita, kuna ettekirjutus ei ole konkreetne. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et ettekirjutuses ei ole selgitatud mida mõeldakse „projektivälise ehitamise“ all. Kaebaja omab ehitustegevuse kohta põhjalikku dokumentatsiooni (projekteerimistingimused, ehitusprojekt, ehitusluba) ning saab sellest tulenevalt ettekirjutuses olevaid andmeid tegelikkusega ning ehitusdokumentatsiooni andmestikuga võrrelda. Lisaks on ettekirjutuses selgelt välja toodud, millises ulatuses on teostatud ehitustegevus (hoovi- ning tänavapoolse räästa kõrguse ja katuseharja absoluutkõrguse mittevastavus ehitusprojektile) väljunud ehitusprojekti raamidest. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väide, et ettekirjutuses puudub igasugune põhjendus, on ilmselgelt liialdatud.
4. novembril 2012 esitas vastustaja kohtule täiendava seisukoha. Vastustaja selgitas, et Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna ettekirjutusest nr 22 puudus

§ 61

lg 4 p 3 nimetatud kohustus ka seetõttu, et lammutamisettekirjutuse tegemine ei kuulu ehitusjärelevalvet teostava isiku pädevusse.

§ 40

lg 2 kohaselt peab õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik sellise ehitise lammutama linna- või vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel. Seega on

§ 40

lg 2 kohaselt lammutamisettekirjutuse tegemise pädevus (kuna sellega võivad kaasneda rahalised kohustused ja intensiivsem põhiõiguste riive võrreldes ehitise seadustamise võimalustega) vaid linnavalitsusel.

2. novembril 2012 saabus Tartu Halduskohtusse vastustaja täiendav seisukoht. Vastustaja osutab, et kaebaja
3. novembril 2012 esitatud täiendav seisukoht sisaldab vaidluse eseme seisukohalt asjakohatuid väiteid ja informatsiooni. Vastustaja märgib, et mõõtmistulemuste erinevus on objektiivselt põhjendatav. Ettekirjutuse tegemisel on lähtutud ametlikest mõõtmistulemustest. Asjaolu, et kaebaja nimetab varasemaid mõõtmistulemusi ja mittevastavustele viitamisi paljasõnalisteks, ei oma vastustaja hinnangul ettekirjutuse õiguspärasuse hindamise seiskohast tähtsust. Kaebajale etteheidetav mittevastavus on kinnitatud Metricus OÜ mõõtmistulemustega. Mittevastavused on esitatud mõõtmistulemuste ja ehitusprojekti võrdluses. Ettekirjutuses ei ole tuginetud varasematele mõõtmistulemustele. Ehitusprojekt eeldas ehitustegevuse jätkamise esimeste toimingutena hoone vastavusse viimist projekteerimistingimustega ja ehitusloa taotlemiseks esitatud projektiga. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et arhitektuuri- ja ehituse osakond on ebapiisavalt süüvinud asjaga seotud dokumentidesse. Vastustaja on otsesõnu lähtunud ehitusprojektiandmetest. Vastustaja märgib, et nullpunkt (+/-0.00) on kantud ehitusprojektile kaebaja enese poolt esitatud andmete kohaselt. Kaebaja väide, et Aiaääre 11 asuva hoone puhul ei ühti esimese korruse põrandapind vundamendi kõrgusega, on paljasõnaline. Kohtu seisukoht
4. Vaidlustatud ettekirjutusega kohustati O. Sada viivitamatult peatama ehitusprojekti väline tegevus Tartus, Aiaääre 11 kinnistul. O. Sada peab ettekirjutust õigusvastaseks, sest ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus ei ole selge ning seetõttu ei saa ettekirjutust täita, ettekirjutuse aluseks olevad andmed ei vasta tegelikkusele ning ettekirjutus on motiveerimata. Lisaks on kaebaja seisukohal, et vastustaja oleks ettekirjutuses pidanud panema kaebajale kohustuse edasisteks toiminguteks tulenevalt

§ 61lg 4 p-st 3.

1. Asjas ei ole vaidlust selles, et O. Sada alustas omavoliliselt Aiaääre 11 kinnistul asuva hoone laiendamist pealeehitamise teel
2. aastal. Pärast vastava ettekirjutuse tegemist taotles kaebaja Tartu Linnavalitsuselt ehitamiseks ehitusluba. Ehitusluba nr 793 väljastati kaebajale
3. juulil
4. 4
5. Kohus ei nõustu kaebajaga nagu ei oleks ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus selge ega täidetav. Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole otseselt nimetatud milliste konkreetsete tööde osas ehitus peatada tuleb. Kuid sellest ei tulene veel, et kaebajale tehtud ettekirjutus ei oleks piisavalt täpne ega kaebaja poolt täidetav. Ettekirjutuse (tl 6) kohaselt on vaidlusaluse hoone tänavapoolne räästas 0,65 m, hoovipoolne räästas 0,453 m ja katusehari 0,36 m kõrgemal, kui ehitusprojekt ette näeb. Kaebajale väljastatud ehitusloas (tl 53-55) on märgitud, et
6. juunil 2012 teostas arhitektuuri ja ehitusosakonna järelevalveteenistus paikvaatluse Aiaääre 11 kinnistul, kus tuvastati, et omavoliliselt ehitatud hoone kõrgus maapinnast harjani on 9,95 m, mis ei vasta kaebajale väljastatud projekteerimistingimustele. Ehitusloa taotlemiseks esitatud parandatud ehitusprojekt vastab projekteerimistingimustes lubatud suurimale kõrgusele maapinnast, s.o 9,5 m. Linnavalitsus asus seisukohale, et ehitustegevuse jätkamisel tuleb hoone viia vastavusse väljastatud projekteerimistingimustega ja ehitusloa taotlemiseks esitatud projektiga. Seega oli kaebaja hiljemalt ehitusloa väljastamisel teadlik sellest, et ehitamise jätkamisel tuleb omavoliliselt püstitatud ehitise kõrgust vähendada. Kaebuses ja hilisemates menetlusdokumentides väljendatud kaebaja seisukohtadest saab järeldada, et kaebaja ei ole pärast ehitusloa väljastamist teinud toiminguid ehitise kõrguse vähendamiseks. Vastupidi, ehitamist jätkates asus kaebaja tegema töid olemasoleva olukorra põlistamiseks. Kohtu hinnangul oli O. Sadal ehitusloast tulenevalt kohustus välja selgitada, millises osas omavoliliselt püstitatud ehitis ümberehitamist vajas ning millised tööd selleks teha tuleb. Ehitamise alustamisega enne ehitusloa väljastamist vastuolus

12 lg 2 p-ga 1 võttis kaebaja riski, et ehitis ei vasta hilisema ehitusloa tingimustele. Ehitusloa väljastamisel ei tee kohalik omavalitsus ettekirjutusi tehtavate tööde, nende mahtude, järjekorra või töövõtete kohta, selleks, et ehitusloa taotlejal oleks selge, et ehitamine toimub ehitusprojekti kohaselt. Sarnaselt ei näe ehitusseadus ette vastustaja kohustust ehitise omanikule tehtavas ettekirjutuses ehitustehniliste detailide märkimist, kui isikule pandav kohustus on arusaadavaks tehtav üldise tingimuse kaudu, näiteks viitega ehitusprojektile. Seetõttu on kohus seisukohal, et ettekirjutus projektiväliste tööde peatamise kohta on piisavalt selge. Projektikohaste ja projektiväliste tööde eristamise koormuse panemine kaebajale ei ole ebaproportsionaalne. Ehitusprojekti järgimine ehitamisel on kaebaja seadusjärgne kohustus tulenevalt

§ 12lg-st 1.

Seega peab kaebaja ehitama asudes olema valmis selle kohustuse täitmiseks, vajadusel ka eriteadmistega isiku abi kasutades.

1. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles nagu oleks ettekirjutus õigusvastane seetõttu, et selle aluseks olevad andmed ei ole õiged. Ettekirjutus tugineb Metricus OÜ
2. augustil 2012 teostatud geodeetilistel mõõtmistel saadud andmetele. Hoone kõrgusmärkide mõõtmise aruande kohaselt (tl 44-47) on maapinna absoluutseks kõrguseks ehitise tänavapoolses küljes 33,65 m ja räästa absoluutseks kõrguseks 37,44 m; maapinna absoluutseks kõrguseks hoovipoolses küljes 33,74 m ja räästa absoluutseks kõrguseks 37,38 m; katuseharja kõrguseks 43,
3. Kaebaja ei ole nimetatud andmeid kahtluse alla seadnud.
4. Kaebaja hinnangul on mõõtmiste käigus ebaõigesti määratud ehitise kõrguse nn nullpunkt, millest arvestada hoone kõrgust. Metricus OÜ mõõtmisel määrati nullpunkt ehitise vundamendi kõrgusele, s.o absoluutse kõrgusega 34,42 m. Kaebaja väitel on ehitise projektijärgne nullpunkt määratud esimese korruse põrandapinna kõrgusele. Vundamendi pealne pind on tunduvalt allpool olev pind. 5
5. Kohtu hinnangul ei järeldu kaebaja väidetest, et ettekirjutuse aluseks olevad andmed oleksid ebaõiged. Kaebaja seisukohtade lisana kohtule esitatud projektijoonistest (tl 74-78) alusel ei ole võimalik tuvastada, et OÜ Metricus mõõtmisel oleks nullpunkt määratud erinevalt projektis märgitust.
6. novembri 2012 määruses juhtis kohus kaebaja tähelepanu sellele, et tal tuleb tõendada väidet mõõtmistulemuste ebaõigsuse kohta. Erinevalt kaebajast on vastustaja seisukohal, et Tartu linna ehitusmääruse § 26 lg 4 p-le 4 vastavalt on vaidlusaluse ehituse nullpunkt määratud olemasoleva hoone esimese korruse põrandapinnale ning mõõtmise aluseks olnud vundamendiosa on ehitusprojektis määratletud samale kõrgusele. Projektijooniste (tl 49) vaatlemisel ilmneb, et ehitise nullpunkti kõrgus ühtib hoone vundamendi kõrgusega. Kohus nõustub, et ehitusloa taotlejana vastutab kaebaja ehitusprojektis kajastatud andmete õigsuse eest. Ehitamise kontrollimisel on vastustaja õigustatud tuginema ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti andmetele.
7. Ka OÜ Metricus mõõtmiste ja projektijooniste ülejäänud andmed kinnitavad kaudselt nullpunkti määramise õigsust. Projektijooniste järgi on ehitise kõrguseks 9 m nullpunktist. Maapind asub 0,5 allpool nullpunkti. Seega on ehitise kõrguseks ette nähtud kokku 9,5 m. Mõõtmistulemuste kohaselt on ehitise kõrguseks maapinnast enam kui 10 m. Null punktina määratletud vundamendiosa kõrgus maapinnast on 0,77 m ja 0,68 m vahel. Seega on ehitise nullpunkt mõõtmistel määratud maapinna suhtes kõrgemale kui ehitusprojektil. Kohus osutab samuti sellele, et ehitise nullpunkti tõstmine ei muudaks ehitise kõrgust maapinnast, mis oleks jätkuvalt üle 10 meetri, s.o ca 0,5 m lubatust kõrgem. Räästa kõrgus maapinnast on mõõtmistulemuste kohaselt samuti oluliselt suurem kui see ehitusprojektis ette on nähtud. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega varasemate mõõtmiste ebatäpsuse kohta. Vaidlust ei ole selles, et enne ehitusloa väljaandmist ei viidud läbi ehitise kõrguse mõõtmist pädeva mõõtja poolt kooskõlas mõõteseadusega. Samas nähtub andmetest, et vastustaja ei eksinud kaebaja kahjuks. Kui ehitusloas on omavoliliselt püstitatud ehitise katuseharja kõrguseks märgitud 9,95, siis OÜ Metricus mõõtmisetulemused kinnitavad, et tegelikult ületab ehitise katuseharja kõrgus 10 m. Lisaks ei ole varasemad mõõtmised olnud aluseks vaidlustatud ettekirjutusele. Seetõttu on kohus veendunud, et vaidlusalune ehitis ei vasta katuse räästa ja harja kõrguse osas ehitusprojektile ning mittevastavus ei ole väheoluline.
8. Kaebaja on viidanud võimalusele viia ehitis projekti nõuetega kooskõlla maapinna tasapinna tõstmise kaudu. Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks võtnud samme maapinna tõstmiseks või selgitanud, kas maapinna tõstmine oleks sobilik abinõu ehitise mittevastavuse kõrvaldamiseks. Ainuüksi kaebaja väide maapinna tõstmise või mõne muu abinõu kasutamise võimaluse kohta ei saa kohtu hinnangul olla aluseks kaevatava ettekirjutuse tühistamiseks. Kohus osutab siinjuures veel sellele, et ehitusloa väljastamisel on vastustaja kaalunud kaebaja naabri vastuväiteid sademevee ärajuhtimise kohta ning leidnud, et sademevee ärajuhtimine immutamisega kaebaja kinnistul on lubatav, sest kaebaja kinnistu on naaberkinnistust madalam. Seetõttu ei ole kohtule selge, kas maapinna tõstmine ehitise ümber rohkem kui 0,5 meetri võrra on kooskõlas väljastatud ehitusloaga.
9. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutuses on esitatud andmed ja põhjendused mahus, mis tagab ettekirjutuse otsustuse kujunemise jälgitavuse ning ettekirjutuse kontrollitavuse. Vastustaja õigus ehitise omanikule ettekirjutuse tegemiseks tuleneb

§ 59

lg-st 2 koostoimes

§ 61lg 1 p-ga 3.

Õigus teha ehitamise viivitamatu peatamise ettekirjutuse tuleneb

§ 61lg 4 p-st 3.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et

§ 61

lg 4 p-le 3 viitamata jätmine on vormiline puudus, mis ei võinud mõjutada asjas otsustamist ega saa HMS §-st 58 tulenevalt olla ettekirjutuse tühistamise aluseks. 6 Ettekirjutusest nähtuvalt on vastustaja hinnanud põhjendatuks ehitamise viivitamatut peatamise ettekirjutuse tegemise seetõttu, et ehitamisel ei järgita registreeritud ehitusprojekti ning sellest tulenevalt, ei saa olla ka kindel, et ehitatav ehitis vastab ehitisele ette nähtud nõuetele ning ei kujuta endast ohtu inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale.

1. Vastuses kaebusele on vastustaja selgitanud, et, kui ehitamine ei toimu enam ehitusprojekti kohaselt on ehitis potentsiaalselt ohtlik (s.t vastav lahendus on kontrollimata ja selle ohutus ja vastavus normidele hindamata) ning kõrgemate hüvede (nt elu, tervis) kaitseks e. viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks on ehitusprojekti välise ehitustegevuse peatamine igati põhjendatud vastavalt HMS § 40 lg 3 p-le
2. Viivitamatu projektivälise ehitustegevuse peatamise nõue kannab endas ka kaebajale enesele edasise ehitustegevusega tekkiva kahju ärahoidmise eesmärki. Edasine projektiväline ehitustegevus võib hilisema lammutamisettekirjutuse korral suurendada kaebajale tekkiva kahju ulatust. Kohtu hinnangul kaevatav ettekirjutus haldusakti vormis üksnes kordab juba seadusest tulenevat kohustust ehitada vastavalt ehitusprojektile ja viimases ettenähtud ulatuses. Seega kaebaja seadusest tulenevaid õigusi ettekirjutusega täiendavalt ei piiratud. Kohustus astuda samme ehitise projektiga kooskõlla viimiseks tuleneb ka kaebajale väljastatud ehitusloast. Nendel asjaoludel oli põhjendatud ettekirjutuse tegemine viivituseta, eesmärgiga tagada avalik huvi seaduslikkuse põhimõtte järgimiseks, samuti ehitamise ohutuse tagamiseks. Kohus märgib siiski, et jätkuvast ehitamisest kaebajale tekkida võiva kahju ärahoidmise kaalutlusel ettekirjutuse andmine kaebajat ennast ära kuulamata saab olla lubatav ainult erandlikult. Käesoleval juhul ei olnud kahju suurenemise tõenäosus ega võimalik ulatus sellised, et eraldi võetuna oleksid õigustanud ettekirjutuse viivitamatut andmist.
3. Vastavalt

§ 61

lg 4 p-le 3 ettekirjutuses ehitusjärelevalvet teostav ametiisik kohustab tegema edasise ehitamise, projekteerimise, ehitusuuringute, omanikujärelevalve, ehitusprojektide või ehitiste ekspertiiside tegemise või ehitusjuhtimisega tegelemise või ehitise nõuetele vastavaks viimise või ehitise kasutamise õiguspäraseks jätkamiseks vajalikke toiminguid. Kaebaja leiab, et ettekirjutuse andmisel oleks vastustaja pidanud selle ette nägema ka

§ 64lg 4 p-s 3 nimetatud kohustuse.

Kohus sellise seisukohaga ei nõustu.

64 lg 4 sätestab milliseid kohustusi järelevalvet teostav ametiisik ettekirjutusega isikule panna võib. Normi ei tule mõista selliselt, et

§ 64lg 4 kohustab ettekirjutuses sätestama kõik erinevad võimalikud ettekirjutused.

Ehitusjärelevalvet teostaval ametiisikul on kaalutlusruum ettekirjutuse sisu üle otsustamisel arvestades ettekirjutuse tegemise faktilisi aluseid ja teise asja otsustamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Ettekirjutuse põhjendamise kohustus ei hõlma reeglina kohustust selgitada miks mõni

§ 64lg 4 nimetatud võimalustest kasutamata jäetakse.

Ka kaevatava ettekirjutuse õiguspärasust ei mõjuta see, et kaebajale ei ole koheselt tehtud ka näiteks lammutamisettekirjutust.

1. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viited ehitusloa väljaandmise eelsetele ja vaidlustatud ettekirjutuse andmise järgsetele vastustaja toimingutele kaebajale kuuluva ehitise kontrollimisel ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel asjassepuutuvad. Kohus jätab need tähelepanuta.
2. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna
3. september 2012 ettekirjutus nr 22 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kaebus jääb rahuldamata.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskuludeks on asjas tasutud riigilõiv 30 eurot, mis jääb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude 7 väljamõistmist taotlenud, seega ei mõista kohus HKMS § 109 lg 1 kohaselt menetluskulusid kaebajalt vastustaja kasuks välja ning need jäävad vastustaja enda kanda. Tanel Saar kohtunik 8