KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 67

p 3), kuid vangla julgeolekuosakond ei ole suutnud tuvastada, kes võib kaebajat rünnata ning millal ja kus rünnak võib aset leida. Vaidlustatud käskkiri riivab kaebaja inimväärikust, kuna selle alusel koristama asudes langeb ta väärkohtlemise ohvriks. Inimväärikusega seoses viitab kaebaja mitmetele Riigikohtu lahenditele, ühele Tallinna Ringkonnakohtu lahendile ning PS-i ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) sätetele. Olukorras, kus seadus sätestab vanglale kohustuse austada inimväärikust ning võtta preventiivselt tarvitusele meetmed kaebaja põhiõiguste kaitseks, ei ole võimalik väita, et käskkirjaga kaebaja kõrgohtlikus osakonnas tööle määramine julgeolekuohte kõrvaldamata ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning inimväärikust. Vangla on rikkunud uurimisprintsiipi, jätnud kaebaja enne käskkirja andmist ära kuulamata ning jätnud teostamata arstliku läbivaatuse. Viru Vangla arsti O. Toomla 30.03.2011. a õiendi (tl 39) kohaselt võimaldab kaebaja tervislik seisund tal töises tegevuses osaleda, kuid nimetatud arst pole kaebajat kordagi läbi vaadanud ega tema terviseprobleeme ära kuulanud. Arstlik läbivaatus peab toimuma enne käskkirja väljaandmist, mitte tagantjärele. 5. Tartu Halduskohtu 27.06.2012. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on kinnipeetavad üldjuhul kohustatud töötama ning kaebaja puhul ei esine töökohustust välistavaid asjaolusid.

ei anna kinnipeetavale valikuvõimalust, millises osakonnas töötada. Kaebaja leidis, et tema tööle määramine oli õigusvastane, kuna teda ei kuulatud ära, tema suhtes ei teostatud arstlikku läbivaatust ning samuti jäeti hindamata julgeolekuriskid.

§ 37

lg 3, mille kohaselt teeb kinnipeetava töövõimelisuse kindlaks arst, ei tähenda, et enne tööle määramist tuleks igale kinnipeetavale ilmtingimata teha arstlik läbivaatus. Meditsiinilist haridust omav teenistuja on kinnipeetava töölesobivust pädev hindama ka ainult tervisekaardi andmete põhjal. Kaebaja ära kuulamata jätmine ei ole selline rikkumine, mis muudaks väljaantud käskkirja tühiseks, kuna kinnipeetav, kelle puhul ei esine töötamist välistavaid asjaolusid, ei saa pidada läbirääkimisi selles osas, kas ta soovib töötada või mitte. Kaebaja hinnangul oli tal õigus julgeolekukaalutlustel tööst loobuda, kuid vangla ei ole koristajatööga seotud julgeolekuriske tuvastanud. Kaebajat on ka varem E-7 osakonda koristama määratud, kuna oht kaebajale puudus. Pole tõendatud, et kedagi E-7 osakonnast oleks rünnatud põhjusel, et ta teeb tööd. Kaebaja peab enda ohustatust tõendatuks 21.01.

1. a intsidendiga, mil kaaskinnipeetav V. Utikov teda ründas. Videosalvestisest nähtub, et rünnak leidis aset, kuid ei ole tõendatud rünnaku ega ka muude konfliktide seotust kinnipeetava töötamisega. V. Utikov 2 on paigutatud teise osakonda ning ta ei saa enam kaebajat ohustada. Murru Vangla juhtumi avalikukstulekuga kaasnenud maine langus ei saa takistada kaebaja töölemääramist. Väited inimväärikuse alandamise kohta ei ole põhjendatud. Mitte igasugune ebameeldivustunne, mida kinnipeetav tunneb, ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena. Kinnipeetava töökohustuse näol ei ole ilmselgelt tegemist inimväärikuse alandamisega. Kaebaja tööle määramise käskkiri vastab kõigile vorminõuetele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. R. Kalda 29.07.2012 esitatud apellatsioonkaebuses (tl 124-143) palutakse halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus ja tühistada halduskohtu otsus juhul, kui ringkonnakohus ei näe vajadust asja halduskohtule uueks arutamiseks tagasi saata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi. 6.1 Halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme ja uurimisprintsiipi. Kaebaja esitas 31.05.
3. a istungil taotluse nõuda vastustajalt välja pädeva julgeolekuametniku vastused kaebaja küsimustele, samuti tõendid julgeolekuohtude ja toimunud intsidentide kinnitamiseks kui ka vastustaja väidete ümberlükkamiseks. Halduskohus ei lahendanud kaebaja taotlust, vaid teatas hoopis kohtulahendi avalikult teatavakstegemise aja ning lõpetas istungi. Istungi lõpetamise tõttu ei saanud kaebaja ka omapoolseid täielikke selgitusi ega kohtukulude väljamõistmise taotlust esitada. Samuti ei saanud ta sõna kohtuvaidlusteks. Halduskohus rikkus uurimisprintsiipi. Kaebaja on viidanud julgeolekuohtudele ja selgitanud, et vaidlusaluse käskkirja andmisel (samuti üks kuu enne ja üks aasta pärast seda) keeldusid kõik E-7 osakonna 20 kinnipeetavat koristustööle asumast ning kuus isikut viitasid konkreetsele julgeolekuohule. Näiteks kinnipeetav A. Kondratjevit, kes tegi osakonnas E-7 koristajatööd jaanuaris 2011, hakati ähvardama, mistõttu viidi ta üle osakonda E-8, kus teda samuti alandati. Eespool väljatoodud menetlusvead tingivad halduskohtu otsuse tühistamise ning asja saatmise halduskohtule uueks arutamiseks. 6.2 Halduskohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Halduskohus vaid oletab, et kui kaebajat on varem tööle määratud, siis kontrolliti ka ohu puudumist. Viide veel jõustumata kohtuotsusele haldusasjas nr 3-10-2335 on arusaamatu, sest pole selgitatud, kuidas on viidatud haldusasjas tõendatud julgeolekuriskide puudumine kaebaja suhtes. Vangla oleks pidanud kaebaja ära kuulama ning julgeolekuriskid välja selgitama enne vaidlustatud käskkirja andmist. Ka H. L. on kinnipeetavate kokkuleppe tõttu keeldunud osakonnas E-8 tööd tegemast, seega on oht reaalne, mitte välja mõeldud. Kaebaja on tegelikult vanglat korduvalt ohust teavitanud. Ohtu kaebaja julgeolekule tõendab halduskohtu 30.11.
4. a praeguseks jõustunud otsus haldusasjas nr 3-10-38, milles kohus rahuldas kaebuse seoses kaebaja taotlusega paigutada ta ümber teise vanglasse, kuna kaebaja julgeolek oli E-7 ja E-8 osakondades ohus. Viru Vangla 18.03.
5. a korraldusest nr 1.1-4/230 (tl 48) nähtub, et ajavahemikul 01.02.2011 kuni 17.03.2011 keeldusid kõik E-7 eluosakonnas viibivad kinnipeetavad täitmast korraldust asuda osakonda koristama. Koristamisest keeldumist kinnitab ka Viru Vangla 11.04.
6. a korraldus nr 1.1-4/282 (tl 49). Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja vaideid (tl 9-14 ja 22) ega 16.02.
7. a käskkirja (tl 41-42). 6.
8. Vangla väide, et puuduvad andmed kellegi ründamise kohta seoses töötamisega kõrgohtlikus osakonnas, ei näita, et puudus julgeolekuoht perioodil 10.03.2011 kuni 09.06.
9. 3 6.
10. Kaebaja ei nõustu, et kõrgohtlikus osakonnas koristajana töölemääramine ei riiva kaebaja inimväärikust. Kaebaja viitab PS §-dele 13, 3, 11, 14, 16, 18, 20, 28 ning

§ 38lg-le 22 ja § 66 lg-le 1, samuti Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-5-09.

6.

1. Väär on kohtuotsuse p 21 väide, et kaebajale anti enne käskkirja andmist võimalus vastuväidete esitamiseks. Kaebaja ei saanud oma arvamust avaldada. 6.
2. Vaidlustatud käskkirja andmisel ei ole arvestatud olulisi asjaolusid (julgeolekuohte ja -riske) ega ole arvestatud ja kaalutud kaebaja põhjendatud huve.
3. Vastustaja vaidleb oma 13.09.
4. a vastuses (tl 155-156) apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt piirab

§ 37

lg 1 kooskõlas PS § 29 lg-ga 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd

-i § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte. Kinnipeetavate töö ei ole sunnitöö ka EIÕK art 4 lg 3 punkti a kohaselt. Kaebaja julgeolekuohtu on mitmeid kordi hinnatud ning leitud, et mingeid takistusi tema töötamiseks ei esine. Sisuliselt näitab kaebaja oma käitumisega soovimatust täita temale õigusaktidega pandud kohustusi. Inimväärikuse alandamise ja ärakuulamiskohustuse rikkumise väidete osas jääb vastustaja oma 12.07.

1. a seisukoha juurde (tl 30-32). Antud seisukoha järgi on EIK-i praktikas inimväärikuse alandamisena kvalifitseeritud tõsiseid juhtumeid ning on ilmselge, et viited inimväärikuse alandamisele seoses kaebaja töökohustusega on asjakohatud ja liialdatud. Vastustaja möönab, et kaebajat ei kuulatud enne käskkirja andmist ära, kuid see ei muuda käskkirja õigusvastaseks. Kinnipeetav ei saa enda tööle määramise osas läbirääkimisi pidada ning töökohustust välistavaid asjaolusid kaebaja puhul ei esine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
3. Vaidlus asjas käib selle üle, kas R. Kalda tööle määramine 07.03.
4. a käskkirjaga alates 10.03.2011 kuni 09.06.2011 oli õiguspärane ja selle üle, kas halduskohus on käesolevas asjas lahendit tehes rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis annaks juba üksnes seetõttu aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
5. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus käesolevas asjas lahendi tegemisel rikkunud menetlusnorme selliselt, et see oleks ilmselgelt toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise. Ringkonnakohus möönab, et 31.05.2012 toimunud istungi protokollist ei ole võimalik selgelt välja lugeda, millise seisukoha võttis halduskohus kaebaja poolt esitatud taotluse suhtes nõuda vastustajalt välja täiendavaid tõendid vanglas esinenud julgeolekuohtude ja toimunud intsidentide kinnitamiseks. See ja eeldatav kaebaja poolt nõutud tõendite välja nõudmata jätmine ei too siiski kaasa halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna HKMS § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ja korraldab üksnes selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Nagu viidatud 31.05.2012 istungi protokollist nähtub, soovis kaebaja, et halduskohus nõuaks vanglalt välja tõendid võimalike julgeolekuohtude ja toimunud intsidentide kinnitamiseks üldiselt ja viitega teiste kinnipeetavate suhtes väidetavalt toime pandud rikkumistele. Riigikohus on oma 14.11.
6. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-44-12 märkinud, et väidetav julgeolekuoht, mis takistab kinnipeetava töötamist, peab olema seotud konkreetse kinnipeetava endaga ja tööga, mida ta vanglas tegema on määratud. Seega ei omaks Viru Vangla üldist või teiste kinnipeetavatega seotud julgeolekuolukorda ning teiste kinnipeetavatega seotud võimalikke 4 intsidente kajastavad tõendid käesolevas asjas olulist tähendust ja nende kogumata jätmine ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.
7. Ringkonnakohus möönab samuti, et 31.05.2012 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt lõppes sel päeval toimunud istung ilma menetlusosalistele selgelt kohtuvaidluseks sõna andmata, kuid ka see ei ole veel aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele, kuna ei ole ilmselt viinud asjas ebaõige lahendi tegemiseni põhjusel, et toimiku materjalidest nähtuvalt on halduskohtus kaebaja osavõtul toimunud kaks kohtuistungit 15.03.2012 ja 31.05.2012 ning mõlemal istungil on kaebaja sõna saanud, vaadatud on ka vanglalt välja nõutud videosalvestist, R. Kalda on saanud esitada oma selgitused videosalvestise kohta ning küsimused vastustaja esindajale. 31.05.2012 kohtuistungi protokollist nähtub samuti, et halduskohus alustas asja sisulist arutamist, mille käigus said sõna nii kaebaja kui ka vastustaja esindaja ja pärast kaebajapoolsete küsimuste esitamist andis halduskohus kaebajale veelkord võimaluse omalt poolt midagi lisada ja oma seisukohti selgemalt põhjendada, mida R. Kalda ka kasutas. Seega ei ole asjaolu, et halduskohus ei andnud menetlusosalistele, sh kaebajale, 31.05.2012 toimunud istungil enne lahendi teatavakstegemise aja väljakuulutamist selgelt veelkord võimalust sõna saada kohtuvaidluste käigus ja soovi korral esitada menetluskulude väljamõistmise taotlust, veel aluseks halduskohtu 27.06.
8. a otsuse tühistamiseks.
9. Samuti leiab ringkonnakohus, et halduskohus ei ole vaidlustatud lahendi tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõigusnorme ega hinnanud ebaõigesti asjas olemasolevaid tõendeid. Kaebaja väide, mille kohaselt halduskohus jättis tähelepanuta, et tema suhtes ei olnud läbi viidud tervisekontrolli enne tööle asumist, kuigi ta seda taotles, ei ole õige. Ringkonnakohus märgib, et kui nõustuda väitega, mille kohaselt tuleks kinnipeetava meditsiiniline läbivaatus alati läbi viia ka enne vahetult tööleasumist, siis tähendaks see sisuliselt olukorra loomist, kus kinnipeetav saaks põhimõtteliselt end alatiseks töökohustusest vabastada läbi selle, et esitab pidevalt taotlusi enda suhtes tervisekontrolli läbiviimiseks erinevatel väljamõeldud põhjustel. On ilmne, et selline olukord ei ole kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega ole seepärast lubatav. Sellise olukorra vältimiseks ongi

§ 37

lg-s 3 sätestatud, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst, ning ei ole ette nähtud võimalust, et töökohustusest vabastaks ka üksnes taotlus tervisekontrolli läbiviimiseks. Antud asjas on kaebaja tööle määramise kooskõlastanud V. Pronevitš 05.03.2011, so enne vaidlusaluse tööle määramise käskkirja andmist (tl 52) ning hiljem, 30.03.2011, on kaebaja võimet töötada kinnitanud oma õiendis ka O. Toomla (tl 39). Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et tööle määramine ei eelda igakordset eelnevat arstlikku kontrolli. Ka elektroonilise haigusloo ja tervisekaartide andmed võivad olla piisavad otsustamaks kaebaja töövõimelisuse üle ning alles siis, kui kinnipeetava terviseseisundis vahetult enne tööle asumist esineb kahtlusi, on vanglal võimalik läbi viia tervisekontroll, tegemaks kindlaks kinnipeetava töövõimelisus. Viimatimainitud olukorda käesolevas asjas ei esinenud. 13. Samuti ei ole põhjendatud kaebaja väide, et tööle määramine oli õigusvastane tema ärakuulamata jätmise tõttu.

§ 37

lg-s 2 on sätestatud ammendavad alused töökohustusest vabastamiseks ja kui vanglale on teada, et need alused puuduvad, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajalik kinnipeetava täiendav ärakuulamine, kuna vajadus lisaandmete saamiseks sellises olukorras puudub (HMS § 40 lg 3 p 2). Seega puudus siin vajadus kaebaja ärakuulamiseks ning kaebaja ärakuulamine ei oleks saanud viia asjas ka teistsuguse lahenduseni. Järelikult ei oleks isegi see, kui ärakuulamata jätmist oleks saanud lugeda menetlusveaks, saanud viia haldusakti tühistamiseni (HMS § 58). 5 14. R. Kalda arvates oleks ärakuulamine olnud vajalik muuhulgas ka seetõttu, et tema töötamine võinuks luua julgeolekuohu tema isikule. Samas tuleb arvestada seda, et arvatav julgeolekuoht ei ole

§ 37lg 2 järgi töölt keeldumise absoluutseks aluseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on isikul, kui ta kardab ohtu oma julgeolekule, võimalik vanglas tõhusalt oma julgeolekut tagada seeläbi, et ta avaldab vangla administratsioonile selgelt ja üksikasjalikult, kellelt, miks ja millistel asjaoludel teda oht ähvardada võib. Sellisel juhul saaks isiku töökohustusest vabastada

§ 38

lg 22 alusel, mis võimaldab töölt kõrvaldada või töölt vabastada kinnipeetava, kui töötamine ohustab kinnipeetava julgeolekut. Ka praeguses asjas on R. Kalda käskkirja tutvustamisel viidanud ohule oma julgeolekule (tl 24) ning temaga on läbi viidud julgeolekuosakonna peaspetsialisti poolt vestlus, kus ei selgunud asjaolusid, mis kinnitaksid, et R. Kalda julgeolek võiks töötades ohus olla (tl 40). See, et viidatud vestlust kajastav õiend on välja antud tööle määramisest hiljem, ei muuda kaebaja argumente rohkem usutavaks. Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses tegelikult selgelt välja toonud, kellest lähtuv ja milline julgeolekuoht konkreetselt teda

1. a märtsis tööleasumisel ähvardas ning mis olid selle põhjused. Kaebaja poolt kirjeldatud 21.01.
2. a intsidendist kaasvangiga (konflikt erinevate arvamuste pinnalt) ei saa teha järeldust, et kaebaja julgeolek sattunuks ohtu, kui ta asunuks
3. a märtsis tööle koristajana. Pigem viitavad kaebaja sellekohased selgitused ja väited ning julgeolekuosakonna töötaja hinnang (tl 40) sellele, et kaebaja püüab vältida tööd koristajana oma prestiiži ja staatuse säilitamiseks kinnipeetavate hulgas. Kinnipeetavate hierarhias kõrgemalseisva positsiooni omamine või säilitamine ei ole subjektiivne õigus, mida isik saaks halduskohtus kaitsta. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks veel viidata, et R. Kalda väiteid tema osas julgeolekuohu esinemise kohta Viru Vanglas sektoris E-7 juhul, kui ta seal koristajana tööle asub, on korduvalt kontrollitud ka teiste kohtumenetluste raames (vt haldusasjad nr 3-10-2335 ja 3-11-404) ning ka neis asjades ei ole tuvastatud, et kaebaja julgeolek oleks vanglas koristajana tööle asumise korral ohtu sattunud. Lisaks sellele selgitas kaebaja ringkonnakohtu istungil, et alates
4. a septembrist ta asus Viru Vanglas koristajana tööle ja kuna eeltooduga seoses ei ole andmeid, et vanglas töötamine
5. aastal oleks toonud kaebaja suhtes kaasa kõrgendatud julgeolekuohu, siis ei ole seda enam usutavad kaebaja väited selle kohta, et varasemalt selline oht siiski eksisteeris ja oli reaalne.
6. Kuna väidetav julgeolekuoht, mis takistab kinnipeetava töötamist, peab olema seotud konkreetse kinnipeetava endaga ja tööga, mida ta vanglas tegema on määratud, siis ei anna halduskohtu otsuse või vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust kaebaja viited sellele, et Viru Vanglas on aja jooksul rünnatud mitmeid teisi kinnipeetavaid seda enam, et puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta, et neid oleks rünnatud seetõttu, et nad osakonnas E-7 töötasid (tl 37). Kaebaja viited haldusasjale nr 3-10-38 ei kinnita samuti seda, et vaidlusaluse käskkirja alusel tööle asumisel või ka varem oleks tema suhtes esinenud reaalne oht julgeolekule, sh tema elule või tervisele, kuna haldusasjas nr 3-10-38 ei tuvastatud kaebajal julgeolekuohu esinemist Viru Vanglas, vaid käsitleti küsimust, kas ümberpaigutamise taotlust on võimalik käsitleda märgukirjana või mitte ja seda, kas nimetatud taotlust tuli vangla menetleda kooskõlas HMS §-ga
7. Apellatsioonkaebuses viidatud Viru Vangla 18.03.
8. a korraldus nr 1.1-4/230 ja 11.04.
9. a korraldus nr 1.1-4/282 puudutavad E-7 osakonna kambrite lukustamist põhjusel, et nende üldkasutatavates ruumides valitseb antisanitaarne olukord, kuna kinnipeetavad keeldusid täitmast korraldust asuda osakonda koristama. Sellest, et kõik osakonna kinnipeetavad keeldusid teatud perioodidel täitmast korraldust asuda koristajana tööle ja oma osakonna üldkasutatavaid ruume koristada, ei saa veel teha järeldust, et kõigi nende kinnipeetavate, sh R. Kalda suhtes esines osakonnas E-7 julgeolekuoht. 6
10. Kaebaja väiteid tema inimväärikuse alandamisest seoses sellega, et ta määrati vaidlusaluse käskkirjaga osakonna E-7 üldkasutatavaid ruume koristama, on halduskohus käsitlenud vaidlustatud otsuse p-s 20 ning ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega, pidamata vajalikuks käesolevas otsuses sellele aspektile midagi täiendavat lisada.
11. Eelnevast tulenevalt on vaidlusalune käskkiri õiguspärane ja halduskohus on põhjendatult jätnud R. Kalda kaebuse selle tühistamiseks rahuldamata.
12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jääb kaebaja menetluskulu (riigilõiv) tema enda kanda. Agu Timmi Einar Vene 7 Maili Lokk