← Eesti

3-12-2620/54

Obsah (4)§ 11§ 24§ 651§ 60

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2620 Haldusasi M. K. kaebus Tallinna V

) § 69 lg 2 p 4 kohaselt on kinnipeetava eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine täiendav julgeolekuabinõu. Sellise abinõu kohaldamine on lubatud üksnes kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tinginud asjaolud langevad ära, lõpetatakse abinõude kohaldamine (§ 69 lg 3). Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vanglateenistus. Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik (§ 69 lg 4). 3

(7)9. Kohus hindab esmalt, kas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 01.08.2012 oli õiguspärane. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja 01.08.2012 antud narkootilise aine kiirtest osutus positiivseks. Kaebaja on seda oma selgitustes möönnud (tl 34) ning sündmuse kohta on koostatud ka eriteade nr 830-3 (tl 63 pöördel). Vastustaja väidete kohaselt otsustati kaebaja seetõttu paigutada eraldatud lukustatud kambrisse, mille kohta kirjalikku haldusakti ei koostatud, kuna tegemist oli edasilükkamatu juhtumiga.

§ 11

lg 1 kohaselt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi. Vangistusseadus ei näe ette haldusakti andmise erisusi. Kuna kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise otsustamisega piirati kaebaja õigusi, on tegemist haldusaktiga, mitte toiminguga (HMS § 51 lg 1). HMS § 55 lg 2 kohaselt antakse haldusakt kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Haldusakti võib anda muus vormis edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Isiku taotlusel, kellel on selleks põhjendatud huvi, tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada. Kohtule esitatud eriteatest (tl 63 pöördel) nähtub, et kaebajalt ja teistelt kinnipeetavatelt võeti narkokiirtestid 01.08.2012 ajavahemikul 19.30-22.20 ning positiivse tulemusega kinnipeetavad, s.h kaebaja, paigutati (eraldatud lukustatud) kambritesse. Kohus nõustub, et arvestades narkokiirtestide tegemist väljaspool asutuse tavapärast tööaega, oli tegemist edasilükkamatu toiminguga, mille kohta kirjalikku haldusakti ei pidanud koostama. Seega oli kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel kirjaliku haldusakti koostamata jätmine õiguspärane. Sellest järeldub, et kaebaja suhtes 01.08.2012 täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine oli kokkuvõttes õiguspärane.

  1. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja suhtes täiendava julgeolekumeetme jätkuv kohaldamine alates 02.08.2012 ilma kirjaliku haldusaktita oli õigusvastane. Vastustaja on seda oma 12.11.2012 vastuses nr 5-18/36793-1 tuvastanud ning kohus seda täiendavalt ei kontrolli. Pooled vaidlevad kahju hüvitise ulatuse – milliseid toiminguid kahju hüvitisega hüvitatakse – ning kahju hüvitise suuruse üle.
  2. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodust nähtub, et kannatanu määrab ise, millise põhiõiguse rikkumise eest ta mittevaralise kahju hüvitamist taotleb. Haldusorganil ega kohtul ei ole õigust kahju hüvitise taotlust selles osas muuta ega asuda mõne muu põhiõiguse eest kahju hüvitist määrama.

§ 11

lg 8 kohaselt on kinnipeetaval vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et isikul on kohustusliku kohtueelse menetluse korral õigus esitada kaebus üksnes ulatuses, milles isiku nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. 4

(7)
  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul tuvastada, millise põhiõiguse rikkumise tõttu kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist taotleb. Muud kaebaja väited tuleb jätta tähelepanuta, kuna kaebaja ei ole selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kaebaja esitas käesoleva kohtuasja aluseks olevas kahjunõudes järgmise taotluse „Palun hüvitada minule tekitatud mittevaraline kahju seoses sellega, et mind lukustati alusetult, ilma põhjuseta/käskkirjata eraldi oma osakonnast ega tagatud vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 1 tulenevat õigust liikuda päevas vähemalt 4 tundi vabal ajal oma osakonnas. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 4 toodud kriteeriumid minu suhtes täidetud ei olnud“ (tl 94). Kohtu hinnangul nähtub toodud taotlusest selgelt, et kaebaja leiab, et talle tekitati mittevaralist kahju vabaduse võtmisega ja võimalikult ka vabaduse võtmisega seotud väärikuse alandamisega.
  2. Lahendades juhtumit, kus kinnipeetav halduskohtule esitatud kaebuses suurendas kahjunõuet ja viitas ka teistele kahju tekitanud toimingutele, mida ta vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei märkinud, rõhutas Riigikohtu halduskolleegium, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, mistõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.2008 määrus nr 3-3-1-68-08, p 9). Kaebaja on kohtumenetluse jooksul esitanud väiteid, et talle tekitati kahju ka sellega, et kambri tingimused ei vastanud nõuetele, kaebajat süüdistati õigusvastaselt narkootikumide tarvitamises, mis alandas samuti inimväärikust, ning kaebajat diskrimineeriti (tl 34 ja pöördel). Samuti jäeti kaebaja ilma võimalusest töötada, mistõttu puudus tal sissetulek ja katkes rahaliste nõuete täitmine (tl 49). Kaebaja ei ole nende toimingute, s.h vangla tegevusetuse (s.o kambri tingimused) osas kohustuslikku kohtueelset menetlus läbinud. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleva asja raames asjakohased kaebaja väited kambri tingimuste nõuetele mittevastavuse, narkootikumide tarvitamises süüdistamise ega diskrimineerimise kohta, kuna need seonduvad inimväärikuse rikkumise, mitte vabaduse võtmisega. Neid asjaolusid ei ole kaebaja vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses kirjeldanud ega nende osas kahju hüvitamist taotlenud. Kohus märgib, et kambri tingimused peavad olema nõuetekohased sõltumata sellest, kas isiku vabadus võetakse õigusvastaselt või õiguspäraselt. Lähtuvalt vastustaja vastusest ei ole kaebaja pöördunud vangla poole tööst kõrvaldamisega tekitatud varalise või mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kuna kaebaja kõrvaldati töölt Tallinna Vangla 02.08.2012 käskkirjaga nr 448 (tl 30), on tegemist eraldiseisva toiminguga, millega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb kaebajal esitada vanglale eraldi taotlus. Seetõttu jätab kohus need väited tähelepanuta. Kohus märgib, et arvestades kahju hüvitamise taotluse kolmeaastast tähtaega, on kaebajal võimalik läbida nende väidete osas kohustuslik kohtueelne menetlus ning pöörduda siis kohtusse.
  3. On võimalik, et isikule tekitatakse ühe toiminguga mittevaralist kahju samaaegselt mitme RVastS § 9 lg-s 1 loetletud põhiõiguse rikkumisega. Isiku eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel on võimalik, et võetakse nii isiku vabadus kui ka alandatakse isiku väärikust. Riigikohus on 15.03.2010 otsuse nr 3-3-1-93-09 p-s 11 leidnud, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Sama otsuse punktis 13 leidis aga kolleegium, et kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse 5
(7)võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Kohus leiab, et viidatud seisukoht on kohaldatav ka õigusvastaselt eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise korral. Samale seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus 15.10.2008 otsuses nr 3-06-1332, 24.10.2008 otsuses nr 3-07-2375 ja Tartu Ringkonnakohus 01.06.2010 otsuses nr 309-
  2. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ilmne asjaolusid, millest võiks järeldada, et kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel kaasnesid sellised täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, et sellest võiks järeldada inimväärikuse alandamist. Vangistusseadusest ei nähtu eraldi piiranguid eraldatud lukustatud kambris viibimisel. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi sisekorraeeskiri) § 8 lg 1 kohaselt ei ole kinnipeetav kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Kirjeldatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib eraldatud lukustatud kambris (§ 8 lg 4). Sisekorraeeskirja § 10 lg 4 kohaselt sööb eraldatud lukustatud kambris olev kinnipeetav kambris. Sisekorraeeskirja § 101 kohaselt ei viida kinnipeetavat, kes õpib üld- või kutsekoolis, lukustatud kambrist tundidesse, kuid tal võimaldatakse iseseisvalt õppida ja saada õppejõududelt konsultatsioone. Eeltoodust nähtub, et eraldatud lukustatud kambris viibimisel ei ole kinnipeetaval osakonna piires liikumise õigust ning talle tagatakse toitlustamine ja õppetöö kambris. Need piirangud ei ole ebaproportsionaalsed ega välju kinnipidamise režiimi vajadustest. Seetõttu leiab kohus, et kaebaja inimväärikust ei ole rikutud ning seega ei ole talle väärikuse alandamise tõttu kahju tekkinud.
  3. Vastustaja on kaebajale määranud hüvitise vabaduse võtmise eest. Sellega on vastustaja möönnud, et kaebajale tekitati vabaduse võtmisega mittevaralist kahju. Pooled vaidlevad üksnes kahju hüvitise suuruse üle. Vastustaja on lugenud 8 päeva kohta põhjendatud hüvitiseks 8 eurot (s.o 1 eurot päeva kohta). Kaebaja peab õiglaseks kahju hüvitiseks 300 eurot (s.o 37,50 eurot päeva kohta). Riigikohus on oma praktikas korduvalt pidanud õigusvastaselt kartseris viibimisel piisavaks rahaliseks hüvitiseks 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest (vt Riigikohtu 28.03.2006 otsus nr 33-1-14-06, 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 13.12.2010 otsus nr 3-3-1-84-10). Kohus leiab, et õigusvastaselt eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel tekkinud mittevaraline kahju on väiksem kui õigusvastaselt kartseris viibimisel tekkinud mittevaraline kahju. Kartseris viibides on isiku põhiõiguste riive oluliselt suurem, kuna isikule ei lubata lühiajalisi ega pikaajalisi kokkusaamisi (

§ 24

lg 4 ja § 25 lg 3), isiku isiklikud asjad antakse hoiule (

§ 651

lg 2), kinnipeetava suhtes võib täiendavalt piirata seaduses loetletud õigusi (

§ 651lg 4).

Sisekorraeeskirja kohaselt on kartseri sisustus minimalistlikum (§ 7 lg 4) ning kartseris lubatud asjade valik on piiratud (

§ 60lg 1).

Seega on kahjuhüvitise ülempiir, mille väljamõistmist kohus vastustajalt kaebaja kasuks kaalub, 51,20 eurot (6,40 eurot päeva kohta). Seda ületavas osas on kahju hüvitise väljamõistmine viidatud Riigikohtu praktikat arvestades põhjendamatu. 17. Vastustaja arutluskäigust kahju hüvitise määramisel võib saada aru nii, et kuna kartseris viibimisel on kahju hüvitamise määr 6,39 eurot ööpäeva kohta ja kaebaja õigus vabalt liikuda oli piiratud ainult 4 tunni jooksul ööpäevas, siis on õigustatud välja mõista üks kuuendik kartseris viibimise kahjuhüvitisest (24 tundi jagatud 4 tunniga). 6

(7)Kohus toodud hüvitise määraga ei nõustu. Kinnipeetavatel, kes ei kanna kartserikaristust ega ole paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse, on õigus liikuda oma osakonna piires nelja tunni jooksul päevas. Kaebaja õigusvastaselt eraldatud lukustatud kambris hoidmisega jäi kaebaja ilma kogu lubatavast osakonna sees liikumise õigusest. Kohus märgib, et vabaduse võtmise tagajärjeks ei ole üksnes füüsilise liikumisvabaduse puudumine, vaid ka sotsiaalse suhtluse piiramine. Sotsiaalset suhtlemist teiste inimestega võib samuti pidada üheks isiku põhivabaduseks, mida kaebaja eraldi lukustatud kambrisse paigutamisel riivati. Teisalt arvestab kohus, et eraldatud lukustatud kambris viibimise tingimused (vt käesoleva otsuse p 15) erinevad oluliselt kartseris viibimise tingimustest (vt käesoleva otsuse p 16). Eraldatud lukustatud kambris viibivale kinnipeetavale ei ole seadusega keelatud lühiajalised või pikaajalised koosviibimised ja talle lubatavate asjade valik ei ole sisekorraeeskirja § 60 lg-s 1 toodud loeteluga piiratud. Seega on isikul reeglina võimalik kasutada samu esemeid ja õigusi, mida tavakambris viibides. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus õiglaseks hüvitise määraks pool õigusvastaselt kartseris viibimisel makstavast hüvitisest, ümardades seda üles järgmise täiseuroni, s.o 4 euroni. Kohus leiab, et kuigi eraldatud lukustatud kambri tingimused on tavakambri tingimustele lähedased, tuleb siiski hüvitada vabaduse võtmine iseenesest ehk 4 tunni jooksul osakonna piires liikumise õigus, samuti sellega kaasnevad muud liikumispiirangu tagajärjed nagu spordisaali kasutamise võimaluse puudumine.
  1. Kaebaja väidab, et eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise tõttu jäi ta ilma võimalusest kasutada teekannu ja raadiot (tl 86). Samas on kaebaja väitnud, et tal on mõlemad esemed olemas. Mõlemad esemed on kaebaja isiklike asjade nimekirjas ja asuvad laos (tl 61). Samas ei ole kaebaja esitanud vanglale taotlusi isiklike asjade kasutamiseks (tl 109), mida kaebaja ka ise möönab (tl 115). Seega on kaebaja jätnud esmase õiguskaitsevahendi, s.o vanglalt esemete taotlemise, kasutamata. Seetõttu ei ole ka tagantjärele võimalik tuvastada, kas kaebajal üldse selline soov oli ja kas talle mittevaraline kahju tekkis. Kuna kahju tekkimine on tõendamata ja kaebaja ei ole kasutanud esmast õiguskaitsevahendit, ei suurenda kohus kahju hüvitist täiendavalt.
  2. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus leiab, et põhjendatud hüvitis on 4 eurot ühe ebaseaduslikult eraldatud lukustatud kambris viibitud päeva eest. Kuna vangla on kaebajale hüvitanud juba 1 euro iga eraldatud lukustatud kambris viibitud päeva eest ehk kokku 8 eurot, mõistab kohus täiendavalt välja 3 eurot iga päeva kohta ehk kokku 24 eurot (3x8). Ülejäänud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  3. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Pooled ei ole menetluskulude tasumist tõendavaid dokumente esitanud. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot ja kohus on kontrollinud riigilõivu laekumist (tl 20). Arvestades kaebuse rahuldamise proportsioone (24 / 292 * 15), kuulub vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena väljamõistmisele 1,23 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.