← Eesti

2-07-40386/64

Obsah (12)§ 436§ 2681§ 333§ 593§ 652§ 329§ 657§ 693§ 200§ 173§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2013.a, Tartu Tsiviilasja number 2-07-40

§ 436lg 1.

Käesoleval juhul on kohus Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-97-10 lähtudes leidnud, et poolte vahel on sõlmitud märkimisleping. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et märkimislepingu puhul tekivad kohustused nii osaühingule kui ka märkijale; 2) ei ole

  1. juuni 2002 otsust, ega poolte vahel sõlmitud lepingut võimalik täita. Nimelt sooviti vastustaja osakapitali
  2. juuni 2002 otsuse järgi tõsta S. Kurmile ja L. Simmulile kuuluvate aktsiate arvelt, kuid S. Kurm ega L. Simmul ei ole kunagi
  3. juuni 2002 otsuses märgitud sissemakset teinud. Kuna lepingut ei ole võimalik täita, tuleb aktsiad tagastada; 3) jättis kohus käesolevas asjas tähelepanuta hagejate väited, et äriregistri menetluses on avaldus, mis sisaldab ebaõigeid andmeid. Käesolevas asjas on aga oluline, kas kõik
  4. juuni 2002 otsuses fikseeritud isikud on sissemaksed teinud; 4) tugineb kohus otsuses alusetult vastustaja paljasõnalistele ütlustele, et vastustajal on võimalik L. Simmuliga kokkuleppele jõuda või et L. Simmuli osas on võimalik avaldust muuta; 7 5) on asjas võimalik analoogia korras kohaldada ÄS §
  5. Arvestades, et nii aktsiaseltsi kui ka osaühingu puhul toimub osaluse omandamine märkimisega ja poolte vahel sõlmitakse märkimisleping, on tegemist sarnaste õigussuhetega; 6) on märkimine
  6. juuni 2002 otsuse alusel ebaõnnestunud ning osakapitali suurendamist vastavalt
  7. juuni 2002 otsusele ei toimunud. Asjaolu, et märkimine on ebaõnnestunud sai apellantidele teatavaks pärast vastustaja
  8. augusti 2007 otsuse vastuvõtmist. Apellandid esitasid nõude aktsiate tagasisaamiseks
  9. septembril 2007 ja hagiavalduse kohtusse
  10. septembril 2007, s.o mõistliku aja jooksul pärast märkimise ebaõnnestumise kohta vastava informatsiooni saamist.
  11. Hagejad VI–IX esitasid apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu
  12. mai 2011 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-07-
  13. Apellandid palusid maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega apellantide hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks tagasi. Apellandid palusid menetluskulud jätta vastustaja kanda. Tsiviilasjas nr 2-07-40410 esitatud apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus rikkunud

§ 2681

. Kohus on ebaõigesti kohustanud apellante vande all ütluste andmiseks ja tuginenud kohtuotsuses ütluste andmata jätmisele. Kohus on põhjendanud E. Sermati vande all ülekuulamist sooviga saada teada, mida apellandid hagiga saavutada tahavad. Hagiga saavutatava eesmärgi näol ei ole tegemist faktilise asjaoluga, mille tõepärasust oleks võimalik apellandi ütlustega tõendada, vaid tegemist on sisuliselt hageja nõudega; 2) on kohus rikkunud

§ 436lg-t 1, sest kohtu järeldused ei tulene loogiliselt hinnatud tõenditest.

Käesoleval juhul käib vaidlus mh selle üle, kas poolte vahel oli sõlmitud märkimisleping või muu leping. Riigikohus on leidnud, et osakapitali suurendamise otsus on ettepanek teha pakkumus, mitte pakkumus, ja isiku ettepanek osa märkida on ofert, mitte aktsept, nagu Tartu Maakohus leidis. Seega ei saa kohus kuidagi asuda seisukohale, et poolte vahel sõlmiti märkimisleping. Samuti on kohtuotsus vastuoluline; 3) ei ole kohus põhjendanud, mispärast on apellantide nõude näol tegemist mittetäieliku kohustusega. Samuti kui osa väljaandmise kohustuse näol on tegemist mittetäieliku kohustusega, siis vastustaja täielikud kõrvalkohustused on täitmata; 4) pole võimalik tõsta osakapitali äriregistrile esitatud

  1. oktoobri 2007 avalduse alusel, sest selle avalduse lisa järgi soovitakse osakapitali tõsta mh L. Simmuli aktsia arvelt; 5) on kohus ebaõigesti viidanud ÄS § 1961 lg-le 1, sest käesoleval juhul ei olegi võimalik vastustaja poolt esitatud avalduste alusel osakapitali suurendamist registrisse kanda. Äriregistrile esitatud avalduste rahuldamine on muutunud võimatuks, sest avalduste lisaks olevaid osakapitali suurendamise otsuseid ei ole võimalik täita. Vastustaja ei ole siiani esitanud äriregistrile uut avaldust, mis sisaldaks õigeid andmeid. Vastustaja ainuosaniku
  2. augusti 2007 otsuse vastuvõtmise näol oleks tegemist lepingutingimuste muutmisega, sest nimetatud otsuses fikseeritud tingimused ei kattu
  3. juuni 2002 otsuse tingimustega. Sisuliselt oleks tegemist lepingutingimuste ühepoolse muutmisega, mis ei ole VÕS § kohaselt võimalik; 6) on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS §
  4. Vastavalt VÕS § 117 lg-le 3 ei pidanud apellandid vastustajale taganemiskavatsusest teatama; 7) ei ole apellandid käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, sest registrimenetlus ei ole viibinud apellantidest tulenevatest põhjustest. 8
  5. OÜ Ketal Võru vaidleb tsiviilasjas nr 2-07-40386 esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellantide kanda. Vastustaja palus jätta rahuldamata apellantide esitatud taotluse tsiviilasjade nr 2-07-40386 ja nr 2-07-40410 liitmiseks. Vastuväidete kohaselt: 1) puudub apellantidel õigus tugineda

§ 2681väidetavale ebaõigele kohaldamisele, kuna M.

Laane, P. Kikkas ja E. Venski ei esitanud maakohtus

§ 333

lg-s 1 sätestatud vastuväidet kohtu tegevusele; 2) on otsitud ja pahatahtlik apellantide väide, et kohtu järeldused märkimislepingu sõlmimise kohta ei tulene hinnatud tõenditest. Samuti ei ole kohtuotsus vastuoluline. Vaidlus ei ole poolte vahel mitte selles, millisest hetkest on märkimislepingud täidetud, vaid selles, millised on iga konkreetse apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud märkimislepingu tingimused. Lepingupoolega sarnane mõistlik isik saabki kostja otsust mõista kui pakkumust; 3) jääb vastustajale arusaamatuks, millist tähtsust omab see, et kohus ei ole otsuses võtnud seisukohta apellantide kohustuse täielikkuse/mittetäielikkuse kohta. Kohus jättis hagid rahuldamata põhjendusel, et apellandid ei olnud kehtivalt märkimislepingutest taganenud, seega ei olnud kohtul alust ka aktsiate tagastamise võimalikkust pikemalt analüüsida; 4) ei ole kohus ebaõigesti kohaldanud

§ 593

lg 3 ja 4.

§ 593

lg 3 ja 4 kohaldamine seondub vaidlusaluse küsimusega, kas vastustajal oli õigus oma 20. juuni 2002 osakapitali suurendamise otsust muuta osakapitali suurendamise ulatusega seonduvalt, st kas see osakapitali suurendamise ulatus oli märkimislepingu tingimuseks või mitte; 5) on apellandid tõlgendanud VÕS § 117 lg 1 ja lg 3 koosmõjus ebaõigesti. VÕS § 117 lg 1 alusel saab lepingust taganeda ilma lg-s 2 nimetatud täiendavat tähtaega andmata lg 3 alusel ainult juhul, kui kohustatud isik teatab õigustatud isikule, et ta oma kohustust rikub. Sellist tahteavaldust ei ole vastustaja apellantidele mitte kunagi esitanud ning seda kinnitavaid tõendeid ei ole menetlusosalised kohtumenetluses esitanud. Vastustaja ei ole apellantidele teatanud, et ta kavatseb oma kohustusi rikkuda; 6) ei tuginenud apellandid maakohtumenetluses ÄS § 347 rikkumisele ega esitanud väidet, et osakapitali suurendamine on ebaõnnestunud, olenemata registrimenetlusest. Vastavalt

§ 652

lg 3 p 2 alusel tuleb nimetatud väide jätta apellatsioonimenetluses tähelepanuta. 9. OÜ Ketal Võru vaidles vastu ka tsiviilasjas nr 2-07-40410 esitatud apellatsioonkaebusele. Vastuväidete kohaselt: 1) ei vaidlusta apellandid apellatsioonimenetluses kohtu käsitlust VÕS § 116 ja § 117 rikkumisest, millest tulenevalt vastustaja järeldab, et apellandid on nõustunud, et vastustaja ei ole nende suhtes lepingulisi kohustusi rikkunud; 2) on apellandid mõistnud ebaõigesti kohtu seisukohta, mille kohaselt kostjal ei tekkinud kohustust anda hagejale kostja osa ja kostja kohustus mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu täitmisel seisnes üleantava vara vastuvõtmises. Kohtu nimetatud seisukoht puudutab konkreetselt ainult mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust tulenevaid kostja võimalikke kohustusi, mitte märkimislepingut. Kohus on põhjendanud, miks ei tulene märkimislepingust osaühingule kohustust anda märkimislepingud sõlminud isikutele üle osaühingu osa; 3) ei ole kohus rikkunud

§ 436lg-t 1.

Apellandid ei ole põhjendanud, millisest õigusnormist tuleneb kohtu kohustus lahendada peatatud registrimenetlus sisuliselt; 9 4) järeldub apellantide väidetest, et nad heidavad ette mh seda, et kohus ei ole andnud seisukohta selle kohta, millisest hetkest tuleb lugeda osakapitali suurendamine nurjunuks. Kohus on andnud vastava hinnangu kohtuotsuse lk-l 8; 5) ei ole apellatsioonkaebusest võimalik aru saada, miks ja millele tuginedes apellandid leiavad, et osaühingu ainuosaniku otsus on käsitletav pakkumusena ja millele tuginedes apellandid leiavad, et pakkumuse tingimusteks on kogu otsuses sisalduv teave, st ka samas otsuses sisalduvad teistele isikutele suunatud pakkumused; 6) puudub osaühingu osakapitali suurendamise regulatsioonis ÄS § 347 sarnane säte. Vastustaja arvates ei ole tegemist TsÜS §-s 4 sätestatud regulatsiooni puudumisega, vaid erineva regulatsiooniga. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

  1. Tartu Ringkonnakohus jättis
  2. märtsi 2012 otsustega mõlemas tsiviilasjas apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuste resolutsioonid muutmata, kuid muutis mõlema maakohtu otsuse põhjendusi. Kostja apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kummaski asjas solidaarselt apellatsioonkaebuse esitanud hagejate kanda. Ringkonnakohus tsiviilasju ei liitnud. Ringkonnakohus asus järgmistele põhiseisukohtadele: 1) poolte vahel oli sõlmitud leping, mille kohaselt hagejad pidid saama pärast osakapitali suurendamist kostja osanikuks. Tegemist ei ole mittetäieliku kohustusega; 2) hagejatest ei ole saanud kostja osanikke, kuna osakapitali ei ole suurendatud. Sõlmitud lepingud ei takista kostjat oma varasemat osakapitali suurendamise otsust muutmast. See ei vabastanud kostjat aga kohustusest teha kõik endast olenev, et osakapitali suurendada ja osad välja anda; 3) analoogia korras ei kuulu kohaldamisele aktsiakapitali suurendamise (märkimise) ebaõnnestumist käsitlevad sätted; 4) kuna poolte sõlmitud leping kehtib, oli hagejatel õigus sellest taganeda. Hagejad esitasid
  3. septembril 2007 taganemisavaldused. Lepingu alusel tekkis kostjal kohustus tagada mõistliku aja jooksul osakapitali suurendamine ja anda hagejatele osad. Esitatud asjaoludel oli kostja oluliselt lepingut rikkunud ja kostja ei ole vabanenud oma kohustuste täitmisest. Kuna hagejad ei ole kostjalt täitmist nõudnud ega selleks tähtaega määranud, ei olnud hagejatel õigust tehingust taganeda; 5) kuna kostja osakapitali ei ole suurendatud, ei olnud kostja kohustus osade väljaandmise ja vastavate kannete tegemise nõudes taganemisavalduse tegemise ajal sissenõutav. Kui asuda seisukohale, et kostja kohustused, mis tulenesid hagejatega sõlmitud lepingutest, ei ole veel sissenõutavaks muutunud, ei ole hagejate taganemine kehtiv ka VÕS § 117 alusel, kuna hagejad ei teatanud kostjale taganemise kavatsusest.
  4. Riigikohus liitis
  5. detsembri 2012 otsusega tsiviilasjad nr 2-07-40386 ja 2-07-40410 ühte menetlusse ning jättis asja numbriks 2-07-40386 (Riigikohtus nr 3-2-1-142-12). Riigikohus rahuldas kassatsioonikaebused osaliselt ja tühistas Tartu Ringkonnakohtu
  6. märtsi 2012 otsused tsiviilasjades nr 2-07-40386 ja 2-07-40410 ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Samuti juhtis Riigikohus tähelepanu vajadusele täpsustada hagejate nõudeid. Otsuse põhjendustes märkis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et kohtud leidsid õigesti, et osaühingu otsus suurendada osakapitali on ettepanek olemasolevatele või potentsiaalsetele 10 tulevastele osanikele teha pakkumus osakapitali suurendamiseks osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Märkimisleping ei ole küll täielikult vastastikune leping, kuna ühel poolel on sissenõutav kohustus, teisel aga mitte, kuid see ei tähenda, et märkimislepingust tuleneksid mittetäielikud kohustused VÕS § 4 mõttes. Ringkonnakohus ei ole pooltevahelist suhet käsitledes võtnud selget seisukohta, kas nende vahel on märkimisleping ning millised õigused ja kohustused sellest tulenevad. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsustest üheselt mõistetav, kas hagejad taganesid märkimislepingust või mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust. Taganeda saab üksnes võlaõiguslikest märkimislepingutest, mitte aga aktsiate mitterahalise sissemaksena kostjale üleandmise asjaõiguslepingutest. Aktsiad tuleks tagastada ka seetõttu, et märkimislepingut saab pidada edasilükkava tingimusega lepinguks, kus tingimus saabub osaühingu osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmisel. Analoogia alusel oleks pidanud kohaldama ÄS § 347, kuna ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks olema aktsiaseltsi aktsiate märkijatele tagatud märkimise ebaõnnestumise korral tasutu viivitamatu tagastamine, kuid osaühingu osade märkijatele mitte Asja lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kas ja millises ulatuses hagejate potentsiaalne osalus kostjas 2007 otsuse järgi muutus. Samuti ei ole asja lahendamisel oluline, kas ja millistel asjaoludel on hagejad märkimislepingutest taganenud. Oluline on üksnes see, et kohtute tuvastatud asjaoludel jäi 2002.a otsus täitmata. Seega muutus hagejate nõue mitterahalise sissemakse tagastamiseks juba aastal 2002.a seaduse jõul sissenõutavaks. HAGEJATE NÕUETE TÄPSUSTUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
  8. mail 2013 täpsustasid apellandid vastavalt Riigikohtu
  9. detsembri 2012 otsusele oma nõuet. Täpsustuse kohaselt nõuavad apellandid, et vastustaja täidaks enda ÄS § 347 lg-st 2 tulenevalt aktsiate tagastamise kohustust. Kuna vastustaja ei ole vabatahtlikult täitnud aktsiate tagastamise kohustust, paluvad apellandid, et kohus asendaks nimetatud toimingu tegemiseks TsÜS § 68 lg 5 kohaselt vastustaja tahteavalduse. Apellandid palusid teha uue otsuse, millega: 1) tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus tagastada I. Asile üks AS-i KET aktsia, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus ühe AS-i KET aktsia tagastamiseks kohtuotsusega; tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus anda nõusolek kandmaks üks AS-i KET aktsia EVK-s I. Asi nimele, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus kandmaks üks AS-i Kagu Eesti Turvas aktsia EVK-s I. Asi nimele kohtuotsusega ning kanda EVK-s OÜ Ketal Võru nimel olev üks AS-i KET aktsia I. Asi nimele; 2) tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus tagastada P. Kikkasele neli AS-i KET aktsiat, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus nelja AS-i KET aktsia tagastamiseks kohtuotsusega; tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus anda nõusolek kandmaks neli AS-i KET aktsiat EVK-s P. Kikkase nimele, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus kandmaks neli AS-i KET aktsiat EVK-s P. Kikkase nimele kohtuotsusega ning kanda EVK-s OÜ Ketal Võru nimel olevad neli AS-i KET aktsiat P. Kikkase nimele; 3) tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus tagastada A. Reiljanile viis AS-i KET aktsiat, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus viie AS-i KET aktsia tagastamiseks kohtuotsusega; tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus anda nõusolek vabastamaks EVK-s A. Reiljani nimele kantud viis AS-i KET aktsiat blokeeringust ja asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus blokeeringust vabastamiseks kohtuotsusega; 4) tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus tagastada J. Reiljanile kaks AS-i KET aktsiat, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus kahe AS-i KET aktsia tagastamiseks kohtuotsusega; tuvastada 11 OÜ Ketal Võru kohustus anda nõusolek vabastamaks EVK-s J. Reiljani nimele kantud kaks AS-i KET aktsiat blokeeringust ja asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus blokeeringust vabastamiseks kohtuotsusega; 5) tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus tagastada V. Loidile kuusteist AS-i KET aktsiat, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus kuueteistkümne AS-i KET aktsia tagastamiseks kohtuotsusega; tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus anda nõusolek vabastamaks EVK-s V. Loidi nimele kantud kuusteist AS-i KET aktsiat blokeeringust ja asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus blokeeringust vabastamiseks kohtuotsusega; 6) tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus tagastada M. Laanele seitse AS-i KET aktsiat, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus seitsme AS-i KET aktsia tagastamiseks kohtuotsusega; tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus anda nõusolek vabastamaks EVK-s M. Laane nimele kantud seitse AS-i KET aktsiat blokeeringust ja asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus blokeeringust vabastamiseks kohtuotsusega; 7) tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus tagastada E. Sermatile neli AS-i KET aktsiat, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus nelja AS-i KET aktsia tagastamiseks kohtuotsusega; tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus anda nõusolek vabastamaks EVK-s E. Sermati nimele kantud neli AS-i KET aktsiat blokeeringust ja asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus blokeeringust vabastamiseks kohtuotsusega; 8) tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus tagastada E. Venskile üks AS-i KET aktsia, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus ühe AS-i KET aktsia tagastamiseks kohtuotsusega; tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus anda nõusolek vabastamaks EVK-s E. Venski nimele kantud üks AS-i KET aktsia blokeeringust ja asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus blokeeringust vabastamiseks kohtuotsusega; 9) tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus tagastada M. Sprenkile kaks AS-i KET aktsiat, asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus kahe AS-i KET aktsia tagastamiseks kohtuotsusega; tuvastada OÜ Ketal Võru kohustus anda nõusolek vabastamaks EVK-s M. Sprenki nimele kantud kaks AS-i KET aktsiat blokeeringust ja asendada OÜ Ketal Võru tahteavaldus blokeeringust vabastamiseks kohtuotsusega. VASTUSTAJA TAOTLUS KOHALDADA AEGUMIST
  10. Vastustaja esitas ringkonnakohtule 16.09.2013.a taotluse aegumise kohaldamiseks. Vastustaja viitab Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, mille kohaselt on pooltevaheliseks õigussuhteks märkimisleping ning analoogia alusel kuulub kohaldamisele ÄS §
  11. Vastustaja osakapitali suurendamine, mille eesmärgil andsid apellandid vastustajale mitterahalise sissemaksena üle endale kuulunud AS Kagu-Eesti Turvas aktsiad, on nurjunud alates 26.06.2002.a, mis on esimene kalendripäev pärast osakapitali suurendamise otsuses märgitud märkimise tähtaega ning sellel päeval tekkisid apellantidel vastustaja vastu osakapitali suurendamise eesmärgil üleantud aktsiate suhtes tagasinõudeõigused. Riigikohtu otsuse p 27 kohaselt muutus tagasinõudeõigus sissenõutavaks juunikuus
  12. Samuti asus Riigikohus seisukohale, et sõltumata ÄS § 347 kohaldamisest kuuluksid aktsiad tagastamisele ka seetõttu, et märkimisleping on edasilükkava tingimusega leping. Eeltoodut arvestades on apellantide käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuded aktsiate tagasisaamiseks aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Tegemist on tehingust tuleneva nõudega, kuna poolte vaheliseks suhteks oli märkimisleping. ÄS § 347 alusel lõppevad küll märkimisega seotud märkija õigused ning muutub sissenõutavaks 12 äriühingu juhatuse kohustus tagastada äriühingule märkimislepingu alusel üleantu, kuid ei ole sätestatud, et nimetatud kohustuse täitmine (saadu tagastamine) toimuks lepinguvälisel, sh alusetu rikastumise võlasuhte, alusel. Oluline ei ole, kas ja millal said apellandid teada oma tagastusnõude sissenõutavusest. Kuna Riigikohus asus seisukohale, et tagasinõue muutus sissenõutavaks juunikuus 2002, siis aegus tagastusnõue juunikuus
  13. Hagid maakohtule on esitatud
  14. aastal. Alternatiivselt leiab vastustaja, et kui kvalifitseerida aktsiate tagastusnõue alusetu rikastumise nõudena (VÕS § 1028 lg 1), on aegumistähtajaks TsÜS § 151 lg 1 kohaselt samuti kolm aastat, seda alates ajast, mil õigustatud isik sai alusetu rikastumise nõude olemasolust teada või pidi teada saama. Vastustaja on seisukohal, et kõik apellandid pidid olema teadlikud, et AS Kagu-Eesti Turvas aktsiatega ei ole võimalik osakapitali suurendada, juba vähemalt 2003.a. Poolte vahel toimus vaidlus tsiviilasjas nr 2-02-364, kus kõiki apellante esindas vandeadvokaat Anto Kasak. Eelnimetatud tsiviilasja protokollidest nähtuvalt oli hiljemalt 21.04.2003.a teada, et osakapitali suurendamise otsust ei ole võimalik täita seoses S. Kurmi poolt osa mittemärkimisega. Seega aegus apellantide tagasinõue alusetu rikastumise sätete alusel hiljemalt 21.04.2006.a.
  15. Apellandid vaidlesid aegumise kohaldamise taotlusele vastu. Apellantide arvates on aegumise kohaldamise taotlus esitatud hilinenult ja see tuleb jätta tähelepanuta. Apellatsioonkaebus on esitatud 02.11.2011.a.

§ 329

lg 1 järgi tuleb taotlused esitada sõltuvalt menetluse seisundist võimalikult varakult ning see põhimõte laieneb ka apellatsioonimenetlusele. Taotlus aegumise kohaldamiseks tulnuks esitada hiljemalt 30.06.2011.a (apellatsioonkaebusele vastamise tähtajaks) või seitse päeva enne ringkonnakohtu istungit (14.02.2012), millisele seisukohale on asunud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10 p 14-

  1. Muuhulgas märkis Riigikohus sõnaselgelt, et juhul, kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud. Lisaks leiavad apellandid, et nende nõude näol on tegemist seadusest tuleneva nõudega, mis ei ole aegunud. Vastustaja on ekslikult käsitlenud apellantide nõuet lepingust või siis alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Tegemist on konkreetsest seadusest tuleneval alusel põhineva üleandmiskohustusega, millele ei kohaldu lepingust või alusetust rikastumisest tulenevate nõuete aegumistähtajad. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Aegumise algusajaks tuleb lugeda 2007.a, kui selgus apellantide omandiõiguse rikkumine, mitte 2002.a, nagu seda leiab vastustaja. Oktoobris 2002 olid aktsiad EVK-s apellantide nimel ja neil puudus alus pöörduda kohtusse aktsiate tagasisaamiseks. Alles 21.03.2007.a jõustus kohtuotsus, millega tunnustati Ketal Võru omandiõigust aktsiatele ning 22.08.2007 võttis Ketal Võru vastu uue otsuse osakapitali suurendamiseks, kuigi seda ei olnud võimalik täita. Sellest ajast on põhjendatud lugeda, et apellandid (hagejad) said teada oma õiguste rikkumisest. Hagejate nõude 10-aastane aegumistähtaeg ei ole möödunud ka juhul, kui lugeda aegumine alanuks juunist 2002 või aprillist
  2. Hagi on esitatud 2007.a septembris. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et Ivar Asi, Vello Loidi, Aivar Reiljani, Janar Reiljani, Meelis Sprenki, Peep Kikkase, Madis Laane, Elmine Sermati ja Eevi Venski apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele. 13 Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
  4. oktoobri 2011.a otsuse tsiviilasjas nr 2-07-40386 ja Tartu Maakohtu
  5. mai 2011.a otsuse tsiviilasjas nr 2-07-40410.

§ 657

lg 1 p 2 alusel teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab kõigi hagejate hagid OÜ Ketal Võru vastu vastavalt ringkonnakohtule 27.05.2013.a esitatud hagiavalduse täpsustustele.

  1. Käesolevas menetlusstaadiumis ei vaidle pooled enam selle üle, et hagejate ja kostja vahel olid kostja ainuosaniku 20.06.2002.a osakapitali suurendamise otsusest lähtuvalt sõlmitud osade märkimisleping ja KET-i aktsiate mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud, kuid märkimine ebaõnnestus nn alamärkimise tõttu ning tulenevalt analoogiast ÄS § 347 lg-ga 2 kuuluvad aktsiad hagejatele tagastamisele. Aktsiad tuleks tagastada ka seetõttu, et märkimislepingut saab pidada edasilükkava tingimusega lepinguks, kus tingimus saabub osaühingu osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmisel. Kuivõrd edasilükkav tingimus on jäänud saabumata, tuleb märkimislepingu alusel tehtud sissemaksed lugeda aluseta saaduks ning tagastada sissemaksed sooritused teinud isikutele. Kuna kostja ainuosaniku 20.06.2002.a otsus jäi täitmata, ei ole selle alusel osakapitali suurendamine enam võimalik ning see ei ole muudetav ka kostja ainuosaniku hilisema, s.o 22.08.2007.a otsusega.
  2. Asja uuel läbivaatamisel on kostja sisuliselt ainsa vastuväitena hagi rahuldamisele tuginenud sellele, et hagejate nõuded on aegunud. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja taotluse osas aegumise kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub apellantide seisukohaga, mille kohaselt on aegumise kohaldamise taotlus esitatud hilinenult ning see tuleb jätta tähelepanuta. Ehkki aegumisele on võimalik tugineda ka apellatsioonimenetluses, on sellekohase taotluse kohtule esitamine seotud ajalise piiranguga. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustik ei määratle selgelt, millise ajani saab menetlusosaline esitada apellatsioonimenetluses aegumise vastuväite, leiab ringkonnakohus, juhindudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10 p 1417, et vastustajal on võimalik taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt kohtu määratud vastuse ja seisukohtade esitamise viimasel päeval. Kuna käesolevas asjas tühistas Riigikohus ringkonnakohtu varasemad otsused tsiviilasjades nr 2-07-40386 ja 2-07-40410 (enne asjade liitmist kahes eraldi menetluses) ja saatis asjad uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule, jätkub menetlus ringkonnakohtus

§ 693

lg 1 esimese lause järgi seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Seega olukorras, kus asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kuivõrd apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on asja uue läbivaatamise aja seisuga möödunud.

  1. Põhjendatud ei ole vastustaja (kostja) väited, nagu oleks tal õigus praeguses menetlusstaadiumis siiski aegumisele tugineda seetõttu, et kohtud ei ole hagejate nõuet enne Riigikohut õiguslikult korrektselt kvalifitseerinud, mistõttu ei pidanud kostja olema enne asja läbivaatamist Riigikohtus olema teadlik, et tema vastu esitatud nõuded võiksid olla aegunud. Tegemist ei ole erandliku olukorraga, kus alles kassatsioonimenetluses oleks kõigi menetlusosaliste jaoks üllatuslikult selgunud hagejate nõude õiguslik alus ning ka aegumise võimalikkus. Menetlusosalise õigus tugineda aegumisele ei ole sõltuvuses kohtu poolt vaidlusalusele õigussuhtele antavast õiguslikust kvalifikatsioonist. Hagejate nõuete sisuks on algusest peale olnud neile kuulunud ja 20.06.2002 mitterahaliste sissemaksetena üleantud aktsiate tagasisaamine enda omandisse ning hagi aluseks olevad asjaolud on menetluse algusest saadik jäänud üldjoontes samaks. 14 Oma nõuete alusena tuginesid hagejad maakohtu menetluses esmalt eeskätt lepingust taganemisest tulenevale tagasitäitmiskohustusele ning alternatiivselt ka alusetust rikastumisest tulenevale aktsiate tagastamise kohustusele. Hagejad on aga juba maakohtu menetluses ühe alternatiivina tuginenud muuhulgas sellele, et osade märkimise ebaõnnestumise korral ei toimu osakapitali suurendamist ja äriühing peab märkijatele nende poolt tasutu viivitamatult tagastama (nt 13.05.2011.a hagejate seisukohad, toimik J. Reiljani hagis OÜ Ketal Võru vastu kd I lk 194, samuti hagejate 29.07.2011.a seisukohad samas köites lk 210, kus sõnaselgelt käsitletakse analoogiat ÄS §-ga 347 ning asutakse seisukohale, et märkimise ebaõnnestumise tõttu kuuluvad aktsiad tagastamisele äriseadustikust tulenevalt). Kostja on neile seisukohtadele oma 01.08.2011.a menetlusdokumendis ka vastu vaielnud (t lk 220-221). Samadele alternatiivsetele nõude alustele tuginesid hagejad apellatsioonimenetluses. Kohtu kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustusest ei tulene, nagu peaks kohus avaldama menetlusosalistele oma seisukoha, missugust alternatiivsena esitatud hagi rahuldamise alust peab kohus põhjendatuks, juba enne kohtuotsuse tegemist. Seega puudub alus heita kohtutele ette selgitamiskohustuse rikkumist, kuna hagejad ise tõid oma nõuete alusena esile mitu alternatiivset õiguslikku põhistust ning kostjal oli menetluses võimalus neile kõigile vastata. Nagu nähtub ringkonnakohtu 14.02.2012.a istungi protokollist, arutati ÄS § 347 analoogia korras kohaldatavust ka kohtuistungil. Hageja poolt oma nõude alusena mitme alternatiivse õigusnormi esiletoomine ja vaidlused hagi alternatiivsete aluste üle, samuti õigusnormide tõlgendamise ning analoogia kohaldamise üle, on tsiviilkohtumenetluses tavapärased. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et võimalus tugineda aegumisele tekkis vastustajal (kostjal) alles alates Riigikohtu poolt antud lõplikust hinnangust pooltevahelise õigussuhte olemusele.
  2. Õige ei ole ka vastustaja seisukoht, mille kohaselt puudus vastustajal võimalus esitada aegumise vastuväidet enne 16.09.2013.a, kuna apellandid esitasid oma täpsustatud nõuded vastavalt Riigikohtu antud juhistele alles 21.05.2013.a. Ringkonnakohus jääb eelpool juba väljendatud seisukohale, et hagejate nõude aluseks olevad faktilised asjaolud olid algusest peale samad ning hagejate nõude sisuks oli üleantud aktsiate tagastamine. Hagejad taotlesid kostja nimel olevate aktsiate enda kasuks väljamõistmist ja nende nimele ülekandmist. Riigikohus juhtis oma otsuse nr 3-2-1-142-12 p-s 32 tähelepanu sellele, et ei ole selge, mida peavad hagejad silmas oma palvega aktsiad kostjalt välja mõista, arvestades asjaolu, et vähemalt osa hagejate puhul on aktsiad jätkuvalt EVK-s hagejate endi nimel, olgugi blokeeritud. Riigikohus selgitas, et EVK-s registreeritud aktsiate kui mittekehaliste esemete suhtes ei saa esitada vindikatsiooninõuet AÕS § 80 alusel ning aktsiast tulenevad õigused kuuluvad ÄS § 228 lg 2 järgi isikule, kes on aktsionärina kantud aktsiaraamatusse. Riigikohus märkis lisaks, et kui aktsiad on kostjale kehtivalt üle antud, kuid ta on võlaõiguslikult kohustatud need ÄS § 347 lg 2 alusel tagastama, saavad hagejad nõuda, et kostja täidaks aktsiate tagastamise kohustust, ja paluda selleks vajaliku kostja tahteavalduse kohtul asendada, st nõuda aktsiate üleandmise käsutustehingu tegemiseks vajalikku kostja tahteavalduse asendamist tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 või TMS § 184 lg 1 alusel. Kui aktsiad on EVK-s kostja nimel, võivad hagejad ÄS § 347 lg 2 alusel nõuda, et kostja teeks muu hulgas väärtpaberiülekandeks vajaliku korralduse EVKS § 15 lg 1 mõttes ja/või paluda kohtul väärtpaberiülekandeks vajaliku kostja korralduse kui tahteavalduse asendada. Kui aktsiad on EVK-s jätkuvalt hagejate endi nimel (olgu ka ebaõigesti, kui aktsiad kuuluvad tegelikult kostjale), kuid nende käsutamine on kostjast tulenevalt blokeeritud, võib kostjalt ÄS § 347 lg-le 2 tuginedes hageda ka aktsiate EVKS § 17 järgi blokeerimisest vabastamiseks vajalike tahteavalduste andmist ja/või asendamist kohtulahendiga. Eeltoodust lähtudes on hagejate poolt 21.05.2013.a esitatud täpsustused pigem tehnilise iseloomuga ning nendega ei muudetud olemuslikult hageja nõuete põhisisu. Seega ei tekkinud 15 Riigikohtu 05.12.2012.a otsusega kostja jaoks uudset menetluslikku olukorda, mis annaks talle õiguse esitada asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus aegumise vastuväide. Aegumise vastuväitele tuginemise õigust käesolevas menetlusstaadiumis ei anna vastustajale ka asjaolu, et aegumise taotluse esitamine praegusel ajal ei venita vastustaja arvates enam menetlust, sest hagejad oleksid esitanud kassatsioonkaebuse ka sel juhul, kui kostja esitanuks aegumise vastuväite juba apellatsioonkaebusele vastamise tähtaja raames. Menetlusökonoomia põhimõte tähendab muuhulgas ka seda, et menetluse vastaspool (s.o käesolevas asjas hagejad/apellandid) ei pea kuni viimase hetkeni arvestama kostja/vastustaja poolt taotluste esitamisega, mida nende olemusest tulenevalt oli võimalik esitada juba menetluse varasemas staadiumis. See on seotud ka menetlusosalise kohustusega kasutada oma menetlusõigusi heauskselt (

§ 200lg 1).

  1. Kuna vastustaja esitas taotluse aegumise kohaldamiseks hilinemisega, tuleb see jätta tähelepanuta. Seega puudub alus jätta hagejate nõuded rahuldamata aegumise tõttu. Kuna aegumise vastuväide esitati hilinenult ja see ei kuulu arvestamisele, ei pea ringkonnakohus vajalikuks anda hinnangut vastustaja seisukohtadele aegumise algusaja ja aegumistähtaja pikkuse osas. Sõltumata sellest, kas hagejate nõuded on kvalifitseeritavad seadusest, tehingust või alusetust rikastumisest tulenevate nõuetena ja missugusest hetkest alates muutusid nõuded sissenõutavaks, ei olnud vastustajal 16.09.2013.a seisuga enam õigust aegumise vastuväidet esitada ning vastustaja vastupidised seisukohad ei anna alust jätta hagid rahuldamata. Kuivõrd käesolevas menetlusstaadiumis puuduvad kostjal muud vastuväited hagide rahuldamisele, on ringkonnakohus seisukohal, et kõik hagid on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Kuna osade märkimine kostja ainuosaniku 20.06.2002.a otsuse alusel ebaõnnestus, tuleb analoogia alusel kohaldada ÄS § 347 lg 2, mille kohaselt lõpevad osade märkimise ebaõnnestumise korral märkijate kõik märkimisega seotud õigused, märkimine jäetakse ära ning juhatus peab märkijate poolt tasutu viivitamatult tagastama. Alternatiivselt tuleb aktsiad tagastada ka seetõttu, et märkimislepingut saab pidada edasilükkava tingimusega lepinguks, kus tingimus saabub osaühingu osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmisel. Osakapitali suurendamise otsuse tegemise ajal, s.o
  2. juunil 2002, kehtinud TsÜS § 87 lg 1 esimese lause järgi oli sõnaselgelt ette nähtud, et kui edasilükkav tingimus jääb saabumata, loetakse, et tingimuslikku tehingut ei ole tehtud. Kuna käesoleval juhul on osakapitali suurendamine jäänud äriregistrisse kandmata, tuleb märkimislepingu alusel tehtud sissemakse lugeda aluseta saaduks ning sissemakse kuulub soorituse teinud isikule tagastamisele. 21.

§ 173

lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsustes märgitud menetluskulude jaotust. Kuna kõigi hagejate hagid rahuldatakse, tuleb asjas kantud menetluskulud jätta

§ 162lg 1 alusel OÜ Ketal Võru kanda.

Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks

§ 174lg-s 1 sätestatud korras.

Üllar Roostoja Viivi Tomson Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.