3-11-2892/24

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2892 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R.K. kaebus Viru Vangla 17.10.2011 käskkirja nr 6.2/1294-T tühistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 18.10.2012 Menetlusosalised Kaebaja: R.K. /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, esindajad Eve Kangro ja Olga Hodakovskaja Resolutsioon Jätta R.K. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 30.11.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 17.10.2011 käskkirjaga nr 6.-2/1294-T (I köite leht 22) määras Viru Vangla kinnipeetav R.K. finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 20.10.2011 kuni 19.01.
4. 21.11.2011 koostatud vaideotsusega nr 6-12/410-1 (I köite lehed 39-40) jäeti selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (I köite lehed 41-60) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
5. 12.12.2011 esitas R.K. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 2 p 1 kohase nõudega kaebuse (I köite lehed 1-21) paludes põhiseaduse, vangistusseaduse, haldusmenetluse seaduse, EIÕK ja Euroopa vanglareeglistiku erinevatele sätetele, Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadele tuginedes Viru Vangla 17.10.2011 käskkiri nr 6-2/1294-T tühistada. Vaideotsuse väidetest lähtuvalt kirjeldas ta vanglateenistuse ametnike vastutuse ulatust, E-7 osakonnas valitsevat olukorda ja endale teiste kinnipeetavate poolt tulenevaid ohte ning märkis, et teda pole seoses julgeoleku riskidega ära kuulatud, ei nähtu julgeolekuosakonna spetsialisti kooskõlastust, juba aastal 2009 esitatud tööalaste oskuste ja soovide ankeediga pole arvestatud ja väljaõpet pole tagatud. Ta leidis, et vaidlusalune käskkiri on ebaproportsionaalne ja kaalumisvigadega, riivab tema põhiseadusest ja EIÕK tulenevaid õigusi, alandab inimväärikust, muudab ta riigivõimu objektiks ning ei arvesta põhiseaduse § 11 ja § 14, vangistusseaduse § 4’ lg 1 ja 2, § 6 lg 1, § 38 lg 22, § 39 lg 1, § 66, töö tervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 12 ja § 14 lg 1 p 5 tulenevat.
6. Viru Vangla vastuses (I köite lehed 35-38) paluti kaebust mitte rahuldada ning esitati vastuväited kaebaja seisukohtadele. Muuhulgas märgiti, et kooskõlastuse puudumine käskkirja juures ei tähenda, et julgeolekuosakond poleks tööle määramist kooskõlastanud ning lisati, et kinnipeetava töökohustus tuleneb seadusest, selle üle ei saa toimuda läbirääkimisi ning tema ära kuulamata jätmine ei muuda haldusmenetluse seadustiku § 58 tulenevalt käskkirja õigusvastaseks. Veel väideti, et tööankeedid on pelgalt informatiivse ja vanglat abistava iseloomuga, et kaebaja on saanud varasemate tööle määramiste ja nendega seotud distsiplinaarkaristuste tõttu oma seisukohti korduvalt avaldada, peeti tema väiteid julgeolekuriskide kohta paljasõnalisteks, liialdatuteks ja töökohustusest vabanemisele suunatuteks ning lisati, et käskkirja tutvustamise hetkel puudus vajadus kaebajat „Koristaja ohutusjuhendiga“ tutvustada, kuid varasemalt on seda tehtud.
7. Kohtuistungil jäi R.K. oma kaebuse juurde, palus hüvitada koopiate saamiseks tehtud 6,51 euro suuruse kulutuse ja väitis, et soovib vaidlustatud käskkirja tühistamist algusest peale või kui see pole võimalik, siis tühiseks tunnistamist. Täiendavalt märkis ta, et tööst keeldumine oli oma elu, tervise ja väärikuse säilitamise tõttu õiguspärane, sest aastal 2011 keegi E-7 osakonnas tööle asujat ähvardava ohu tõttu koristustööd ei teinud, praeguseks on olukord aga muutunud. Veel märkis ta, et õigusriigis peaks ühe koha peal olema üks tööline, Viru Vangla aga määras ühele kohale samaaegselt viisteist kinnipeetavat. Viru Vangla esindajad jäid samuti oma vastuse juurde, ei esitanud olulisi täiendusi ning märkisid vaid, et kinnipeetava tööd ja majandustööle määramist ei saa võrdsustada, viimane toimub vastavalt vajadusele graafiku alusel. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kinnipeetavate töötamisega seonduvat reguleerib vangistusseadus. Selle § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama ja juhud, mil see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Neis on kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes on üle kuuekümne kolme aasta vana, omandab üld- või kutseharidust või osaleb tööalasel koolitusel, pole võimeline töötama tervislikel põhjustel või kasvatab kuni kolme aastast last. R.K. ei ole enda puhul ühtegi eelnimetatud asjaoludest ära nimetanud ning tugineb üksnes väitele, et viibib kõrgohtlike kinnipeetavate osakonnas, kus koristajana töötamine võib kaasa tuua teiste kinnipeetavate pahameele, kättemaksu ja ohustada seega tema elu, tervist ja väärikust. Vangistusseaduse § 38 lg 22 näeb iseenesest küll ette võimaluse vabastada kinnipeetav töökohustuse täitmisest, kui töötamine ohustab tema või vangla julgeolekut, kuid seejuures on tegemist erandiga, mille kohaldamiseks peab esinema reaalne alus ega piisa ainult kinnipeetava enda paljasõnalistest väidetest. R.K. tööle määramine on enne vastava käskkirja vormistamist kooskõlastatud julgeolekuosakonnaga (I köite leht 62), kus pole nähtud koristajana tööle asumise suhtes takistusi. 28.10.2011 on julgeolekuosakonna peaspetsialist väljastanud õiendi (I köite leht 61), millest nähtub, et tema suhtes 21.01.2011 toimunud rünne oli tingitud olmelistest põhjustest ega olnud seotud majandustööle asumisega ning julgeolekuosakonnal puudub informatsiooni, et teda kavatsetaks rünnata seoses koristaja ameti vastuvõtmisega. Sarnaste väidetega õiendid on julgeolekuosakond 2 väljastanud ka 27.07.2010, 10.03.2011 ja 17.11.2011 (I köite lehed 97-99) ning lisaks on 12.07.2011 õiendis (I köite leht 117) kinnitatud veel ka, et II üksuses koristajatena töötanud kahe kinnipeetava suhtes ei ole fikseeritud vägivalla kasutamise juhtumeid. Seega ei tõenda miski kohtule esitatust seda, et koristajana tööle asumine võinuks reaalselt R.K. elu, tervist või väärikust ohustada. 21.01.2011 toimus tema ja kinnipeetav V.U. vahel küll konflikt, kuid julgeolekuspetsialistide väidete kohaselt (I köite lehed 61 ja 97) polnud see seotud koristajatööga ja vastupidist ei nähtu ka sündmuse videosalvestisest (I köite leht 212) ega selle vaatluse kohta koostatud protokollist (I köite leht 113). Koristajana tööle asumisest tulenevat väidetavat ohtu ei saa tõendada asjaolud, et aastal 2009 paigutati R.K. teda teiste kinnipeetavate poolt ähvardava ohu tõttu Tartu Vanglast Viru Vanglasse (I köite leht 23), kus kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Selle kohta koostatud ettekannetest (I köite lehed 93-94 ja 96) nähtub selgelt, et ohu põhjuseks polnud töötamine vaid Murru Vanglas toimunud sündmustega seotud kriminaalasi. Kuna kinnipeetava julgeoleku tagamine ja vastavate riskide hindamine on üks vanglateenistusel lasuvatest ülesannetest, puudub kohtul alus kahelda eelnimetatud õiendite väidete ja nende aluseks olnud kaalutluste õiguspärasuses, kaebaja enda väited aga viitavad selgelt vaid ebameeldivast töökohustusest vabanemise soovile.
9. Vangistusseaduse töökohustust käsitlevatest sätetest ja järeldub üheselt, et tuleb teha vahet vangla territooriumile rajatud või väljaspool vanglat asuvates käitistes töötamisel ning kinnipeetavate rakendamisel vangla majandustöödele. Selle seaduse § 37 lg 5, § 38 lg 1, § 39 lg 3 ja § 41 lg 2 tulenevalt on kinnipeetava nõusolek vajalik vaid vangla territooriumile rajatud käitistes töötamise korral, niisuguse tööga kindlustatakse kinnipeetav ainult võimaluse korral ja kui seda pole võimalik teha, rakendatakse ta vanglateenistuse äranägemisel tööle vangla majandustöödel. Asjaolu, et vangla majandustöödele rakendamine pole võrdsustatud tavapärase töölepingu alusel töötamisega, võimaldab vanglateenistusel korraldada kinnipeetavate tööle määramist vastavalt igas konkreetses osakonnas tekkinud vajadusele, selleks koostatud graafikute alusel ning ei välista ka seda, et ühes osakonnas määratakse samal ajal koristajana tööle rohkem kui üks kinnipeetav. Seda eriti olukorras, kus kaebaja on kohtuistungil ka ise möönnud (II köite leht 18 pöördel), et keegi tööle määratutest tegelikult tööd ei teinud. Mistahes töö tegemine, sealhulgas ka vangla ruumide koristamine on üks tegevustest, mis aitab kinnipeetaval aega sisustada, õiguspäraseid väärtushinnanguid kujundada, tulevase tavaeluga kohaneda ning igapäevaste vajaduste rahuldamiseks rahalisi vahendeid teenida. Seepärast on loomulik, et vangla korraldab oma tegevuse nii, et seda saaksid teha võimalikult paljud kinnipeetavad. Kinnipeetava poolt tööhõive ankeeti (I köite leht 24) kirjutatu annab vanglateenistusele informatsiooni selle kohta, missuguseid oskusi ja soove kinnipeetav ise oma töötamise puhul oluliseks ja võimalikuks peab. Need saavad olla aluseks vangla territooriumile rajatud või väljaspool seda asuvates käitistes töötamise üle otsustamisel, kuid vangistusseadusest ega mistahes muust vangistusalasest õigusaktist ei tulene vanglale kohustust lähtuda kinnipeetava valikutest siis, kui otsustatakse tema majandustööle rakendamise küsimust.
10. Lisaks väitele, et koristajana tööle asumine ohustab tema elu, tervist ja väärikust tugineb R.K. veel ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12 lg 2 § 13 lg 1 p 12 ja § 14 lg 1 p 5 rikkumisele (I köite leht 19). Nimetatud seadusesätted keelavad lubada tööle asuda isikul, kellel puuduvad vajalikud erialased oskused ja ohutusalased teadmised, kohustavad tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ja kontrollima nende täitmist ning panevad töötajale kohustuse tagada vastavalt väljaõppele ja tööandja juhistele enda, teiste ja keskkonna ohutus. Seejuures on tal aga jäänud tähelepanuta sama seaduse § 1 lg 1 ja 3, millede kohaselt peab kinnipeetavate töötamise puhul arvestama vangistusseadusest tulenevaid erisusi ning täies ulatuses kehtivad töökaitsealased seadused ainult töölepingu alusel töötamise korral või avalikus teenistuses oleva ametniku suhtes. Vangistusseaduse § 39 lg 1 nõuab küll, et kinnipeetava töötingimused vastaksid töökaitseseadusega kehtestatud üldistele nõuetele ning vangla on kohustatud kindlustama tema elule ja tervisele ohutud töötingimused, kuid Viru Vangla direktori 04.12.2009 käskkirjaga nr 1.1-1/327 (I köite leht 66) 3 kinnitatud koristaja ohutusjuhendi (I köite lehed 70-72) sissejuhatavasse punkti 1 on märgitud, et ohutusjuhendi tutvustamine (esmajuhendamine) toimub alles pärast tööle vormistamist. Sama kehtib ka tööoskuste tutvustamise ning töövahendite ja -riietuse väljastamise kohta. Seega ei ole vanglal kohustust ega vajadust viia neid toiminguid läbi enne tööle vormistamist ja kinnipeetav ei saa vastava käskkirja vaidlustamisel tugineda väitele, et teda pole tutvustatud tööohutuse nõuete või töövõtetega ega antud töövahendeid või -riideid. Ka kohtuistungil osundatud (II köite leht 19) Justiitsministri 07.02.2007 määrusega nr 9 kehtestatud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ reguleerib eelkõige kinnipeetava käitistes töötamist ega ole täies ulatuses kohaldatav vangla majandustöödel töötamise korral.
11. Veel tugineb R.K. haldusmenetluse seaduse § 40 tuleneva ärakuulamispõhimõtte rikkumisele. Kohtule esitatust ei nähtu tõepoolest, et Viru Vangla oleks võimaldanud tal vahetult enne tööle määramise kohta käskkirja andmist esitada vastuväiteid ja arvamusi. See aga ei tähenda veel, et kaebaja saaks seetõttu nõuda vaidlustatud käskkirja tühistamist. Haldusmenetluse seaduse § 58 ja halduskohtumenetluses juurdunud praktika kohaselt on vastav õigus üksnes juhul, kui rikuti niisuguseid menetlusnõudeid, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Kinnipeetava tööle määramine pole tavapärane haldusmenetlus, see rajaneb põhiseaduse § 29 kinnipeetavale kehtestatud töötamise kohustusel, ei olene majandustööle rakendamise korral tema enda tahtest ja toimub vanglateenistuse äranägemisel. R.K. osas kinnitavad kohtutoimikusse esitatud dokumendid (I köite lehed 95 ja 118), et teda ei määratud koristajana majandustööle esimest korda ning ta on varasemalt korduvalt vastavatele käskkirjadele tehtud märgetega väljendanud arvamust nii pakutava töö kui sellest keeldumise põhjuste suhtes. Seda aga, et vaidlusaluse käskkirja puhul olid tekkinud mingid uued otsustuse sisu oluliselt mõjutada võinud asjaolud, pole kaebaja kohtule väitnud ega tõendanud.
12. Eeltoodud järeldustel pole kohtul põhjust leida, et Viru Vangla on rikkunud kaebuses loetletud õigusaktide sätetest tulenevaid kaebaja õigusi ning vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks lugeda. R.K. kaebus jääb seetõttu täies ulatuses rahuldamata ning koopiate saamiseks makstud 6,51 eurot (I köite leht 136) halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt selle kaebaja eest tasunud isiku kanda. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud (II köite leht 20 pöördel). Raili Randlane Kohtunik 4