Obsah (7)

§ 67§ 22§ 65§ 37§ 49§ 63§ 39

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-268 Otsuse kuupäev 9. august 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A.Si kaebus Viru Vangla 15.12.2011 käskkirja

§ 67

p 1 rikkumise eest 35 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati karistuse kandmise ajal täielikult või osaliselt

§ 22, 31, 32, 41, 46 ja 48 kohaldamist.

29.12.2011 otsusega nr 6-12/498-1 (tl 34) jäeti A.Si taotlus selle käskkirja täitmise peatamiseks rahuldamata. 13.01.2012 vaideotsusega nr 6-12/498-2 (tl 35-36) ei rahuldatud ka käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaiet (tl 37). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

1. 08.02.2012 esitas A.S Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-6), milles palus Viru Vangla 15.12.2011 käskkiri nr 6.-3/2248-D tühistada ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine preventiivsele huvile toetudes õigusvastaseks tunnistada. Mitmete õigusaktide sätetele ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele osundades väitis kaebaja, et tööle asumise kohta antud korraldus oli tühine ning tema karistamine ja esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine õigusvastased. Seda seisukohta põhjendas ta väidetega, et tal on tervisehäired, kuid enne tööle määramist ei teostanud arst läbivaatust ja käskkirja ei kooskõlastatud arstiga, kartserikaristuse kandmise tõttu olnuks tööle asumine õigusvastane ning lisaks pole teda enne karistuse määramist ka ära kuulatud.
2. Viru Vangla vastuses (tl 29-32) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti vaidlustatud käskkirja, läbi viidud distsiplinaarmenetlust, määratud karistust ja selle peatamata jätmist õiguspäraseks ning esitati vastuväited kaebaja seisukohtadele. Seejuures märgiti, et haldusakti täitmist saab peatada vaid põhjendatud juhtudel, kuid kaebaja ei toonud vastavas taotluses välja ühtegi karistuse täitmisele pööramist välistavat objektiivset põhjust, korralduse aluseks olevat tööle määramise käskkirja pole ta vaidlustanud, tema seisukoht selle kooskõlastuse puudumisest on ebaõige ning isegi juhul, kui korraldus oli õigusvastane, tulnuks see täita. Veel leiti, et

§ 65

’ lg 3 ja vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 4 sätestatu küll piirab kinnipeetava õigust nõuda vanglalt hõivatust taasühiskonnastavate tegevustega, kuid ei keela vanglal kohustada teda väljaspool kartserikambrit viibima ning lisati, et kaebajal oli võimalus seletusi anda ja distsiplinaarmenetluse dokumendid tõlgiti talle suuliselt vene keelde.

1. Kohtuistungil jäi A.S oma kaebuse väidete ja nõuete juurde ega esitanud olulisi täiendusi märkides vaid, et on südamehaige, kartseris olemise ajal oli tal haigushoog ja nõusoleku andis arst, kes tema haigusest midagi ei tea. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 68) kaebust ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Viru Vangla vaidlustatud 15.12.2011 käskkirjaga (tl 40-41) on A.Si karistatud

§ 67

p 1 alusel selle eest, et 05.12.2011 ei allunud ta vanglaametniku korraldusele asuda tööle E7 osakonna koristajana.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul saab halduskohus uurida üksnes seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Vastavad eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et haldusakt oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. A.Sile antud korraldus tuleneb põhiseaduse § 29 ja

§ 37

lg 1 kinnipeetavale pandud töötamise kohustusest ning tema tööle määramise kohta 18.10.2011 antud käskkirjast. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ning kaebajal tuli see vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata täita. 6.

§ 37

lg 1 kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ning juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on neis kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes pole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Isiku puhul, kes ei ole veel jõudnud vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka eeldatakse töövõimelisust, vastupidise peab tuvastama ekspertarstide abil Sotsiaalkindlustusamet 2 või kinnipeetava suhtes

§ 37lg 3 kohaselt arst.

See aga ei tähenda, et enne kinnipeetava tööle määramise kohta otsustuse tegemist peab talle tingimata tegema arstliku läbivaatuse. Mitte igasugune terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole käsitletav töökohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik. A.Si tööle määramise on meditsiiniosakonna arst enne vastava käskkirja koostamist kooskõlastanud (tl 46), ta ei ole seda käskkirja ega arsti otsust enda kinnituse (tl 69 pöördel) kohaselt kohtus vaidlustanud ning on jätnud ka distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuses (tl 44) ja vaides (tl 37) tööle asumist takistavad tervisehädad mainimata.

§ 49

lg 1 ja § 52 lg 1 kehtestatust tulenevalt võimaldatakse tervishoiuteenuseid kinnipeetavatele tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätete alusel. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see tema tegevust avalik-õiguslikuks, sest tervishoiuteenuse osutamisel tegutseb ta kutseala esindajana ega täida avalik-õiguslikke ülesandeid. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-69-10 leidnud, et tervishoiuteenuse osutamine on eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ja vastavad valdkonnaseadused. Kinnipeetava töövõimele hinnangu andmine on meditsiiniteenuse osaks, selle õiguspärasuse kontrollimine ei ole seega vangla ega halduskohtu pädevuses ning distsiplinaarmenetlust läbi viiv vanglaametnik ega kinnipeetava kaebust arutav halduskohus ei saa arsti poolt antud kooskõlastust ümber hinnata või üldse arvestamata jätta. 7.

§ 63

lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. A.Si süü tööle asumise kohta vanglaametniku poolt antud korralduse täitmata jätmises on tõendatud vanemvalvur Aulis Teetloki ettekandega (tl 43) ning kaebaja ei ole oma seletuskirjas (tl 44), vaides (tl 37) ja kaebuses (tl 1-6) ka ise korralduse täitmata jätmist eitanud. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on A.Si puhul kõik vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded järgitud. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 nõuete kohaselt protokollitud (tl 42), karistatut on teavitatud menetluse algatamisest (tl 47), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 44) ning karistus on määratud seaduses ette nähtud ühekuulise tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest tulenevat ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on just kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam. Käskkirjas pole küll märgitud midagi seoses karistatu tervisliku seisukorraga, kuid distsiplinaarmenetlust läbi viiv ametnik saab lähtuda vaid neist asjaoludest, mida kinnipeetav vastava menetluse käigus talle teatavaks teeb. A.Si tööle määramise oli meditsiiniosakonna arst kooskõlastanud (tl 46), tema seletuskirjas (tl 44) puudub vähimgi viide töötamist takistavatele terviseprobleemidele ning kohtus möönis kaebaja ka ise, et jättis osa asju menetlejale rääkimata (tl 70). Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna

§ 63

lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab kolmekümne viie ööpäeva pikkune karistus arvestada nii varem samalaadsete rikkumiste eest juba korduvalt karistatud kaebaja isikut kui vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule ja võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini aidata suunata teda õiguskuulekale käitumisele. 8. Distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuses (tl 44) ja vaides (tl 37) on A.S tööle asumise kohta antud korralduse täitmata jätmist põhjendanud

§ 65

’ lg 3 ja vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 4 tuginedes asjaoluga, et ta viibis selle saamise ajal kartseris. Nimetatud sätted kehtestavad, et kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil 3 vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Seejuures on kaebajal aga jäänud tähelepanuta, et viidatud sätted käsitlevad kinnipeetava õigusi, töötamine ja vanglaametnike vastavate korralduste täitmine on aga tema kohustused. Töötamist ja kartserikaristuse kandmist reguleerivad sätted ei vabasta kartseris viibivat kinnipeetavat töötamise kohustusest ega välista seega ka tema tööle määramist.

§ 39

lg 3 on üheselt kehtestatud, et kinnipeetav rakendatakse vangla majandustöödele vanglateenistuse äranägemisel ning sama seaduse § 65’ lg 4 üksnes lubab piirata töötamisega seonduvaid õigusi, kuid ei kohusta seda tegema ega vabasta ka vastava korralduse täitmisest.

1. Haldusmenetluse seadustiku § 58 kehtestatu ja halduskohtu praktikas juurdunud seisukohtade kohaselt saab haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise kaasa tuua vaid niisugune menetlusnõuete rikkumine, mis võis mõjutada otsustuse sisu. A.S viitab küll sama seaduse § 40 kehtestatud ärakuulamispõhimõtte rikkumisele, kuid on jätnud arvestamata, et 13.12.2011 on ta siiski saanud enda distsipliinirikkumise kohta seletust anda (tl 44) ja seda on karistuse määramise käskkirjas ka käsitletud (tl 40). Kohtus ei nimetanud ta midagi niisugust, mis väidetava menetlusnõuete rikkumise või keeleoskuse puudumise tõttu vanglale ütlemata jäi ning möönis, et jättis tervisega seonduvad asjaolud ise teatavaks tegemata (tl 70). Seega kinnitab kõik asjas esitatu, et A.Sile määratud karistus rajaneb õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseaduses kehtestatud õigusi ja vabadusi ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid. Kuna distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja karistuse määramisel saab arvestada üksnes juba välja antud tõendeid ja vastu võetud otsustusi, ei muuda kaebajale antud korraldust ja selle täitmisest keeldumise eest määratud karistust õigusvastaseks ka kohtuistungil esitatud väited südamehaiguse ja muude tervisehädade kohta (tl 69 pöördel) ning asjaolu, et 23.01.2012 on Viru Vangla meditsiiniosakond pidanud võimalikuks tema tööle rakendamist üksnes osalise töökoormusega (tl 46).
2. Lisaks enda distsiplinaarkorras karistamise käskkirja vaidlustamisele pole A.S rahul ka sellega, et vangla jättis selle käskkirja täitmise peatamata ning palub 29.12.2011 tehtud otsustus nr 612/498-1 (tl 34) preventiivsele huvile toetudes õigusvastaseks tunnistada. Kuna ühegi teise halduskohtumenetluse seadustikus ette nähtud nõude abil pole tal võimalik oma vastavat õigust tõhusamalt kaitsta, saab niisugust nõuet lubatavaks pidada. Esialgse õiguskaitse kohaldamise võimalus on ette nähtud haldusmenetluse seaduse § 81, kus on sätestatud, et vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise peatada, kui see on vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks. Viru Vangla on otsustuses välja toonud, miks ta leiab, et haldusakti täitmise peatamine polnud kaebaja õiguste kaitsmiseks vajalik ning kohtul pole alust neis põhjendustes kahtlemiseks.

§ 65

lg 1 ja 2 tulenevalt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul kohe täitmisele ja selle täitmisele pööramise võib edasi lükata vaid tingimuslikult. Kuna sama paragrahvi kuuendas lõikes kehtestatu lubab distsiplinaarkaristust täita ainult kaheksa kuu jooksul selle määramisest alates, saab vastava käskkirja täitmise peatamine nii vaide- kui kohtumenetluses mõeldav olla üksnes väga erandlikel juhtudel. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus õiguspäraselt määratud karistust ei ole enam võimalik kohaldada, sest selleks ettenähtud tähtaeg on juba möödunud. Distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetava karistamise suhtes eksisteerib ülekaalukas avaliku huvi, mis kaalub üles kinnipeetava enda mistahes huvid ega koorma teda ka niisuguste pöördumatute tagajärgedega, mida ei saa hiljem enam mõistlikult hüvitada. A.S ei maininud vastavat taotlust sisaldavas vaides (tl 37) midagi karistuse kandmist takistavate tervisehädade olemasolu või muude probleemide kohta ning lähtus üksnes asjaolust, et talle töötamise kohta antud korraldus oli

§ 65’ lg 3 ja vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 4 tulenevalt õigusvastane.

Eelnevalt on halduskohus juba käsitlenud selle seisukoha ekslikust ning peab siinkohal vajalikuks rõhutada üksnes seda, et kinnipeetava allumatus saab õigustatud olla vaid 4 talle antud korralduse ilmselge tühisuse korral. A.Sile antud korraldus seda polnud ning seetõttu tuli tal selle täitmata jätmise tagajärjed koheselt ära kanda. 11. Eeltoodud järeldustel jääb A.Si kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 12) alusel vabastatud 15,97 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 5