Obsah (6)

§ 68§ 142§ 151§ 146§ 147§ 138

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Meelis Eerik Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2013.a Tallinn Tsiviilasja number 2-12-48141 Tsiviilasi XXXOÜ (re

) § 129 lg 1 järgi on esindusõiguseta isiku tehtud mitmepoolne tehing tühine. Kostja ei ole lisa sõlmimist hiljem heaks kiitnud. Kostja ei ole lisa sõlmimist ka kaudse tahteavaldusega (lepingus kokkkulepitud suurema tasu hagejale ülekandmisega) heaks kiitnud, sest ülekandeid tegi hageja ise. Kostja pidi olema küll teadlik mis tema pangakontol toimub (lähtudes juhatuse liikmete üldistest kohustustest, sh hoolsuskohustusest), kuid tegevusetust või vaikimist ei saa pidada heakskiiduks. Vaikimisi tahteavaldus saab olla tahteavaldusena käsitatav

§ 68

lg 4 järgi vaid siis, kui see tuleneb seadusest, kokkuleppest või pooltevahelisest praktikast. Antud juhul puudub vastav seadus või kokkulepe, mis võimaldaksid vaikimisi tahteavaldust heakskiiduks pidada, samuti puudub selles osas pooltevaheline praktika, mil vaikimist või tegevusetust on sarnastes olukordades peetud heakskiiduks. Seetõttu leiab kohus, et 10.06.2006 dateeritud lisa 1 on tühine ning lepingu tasu osas kohaldub lepingus kokkulepitud tasumäär. Samuti puuduvad tõendid kokkuleppe kohta 01.12.2006 lepingutasu suurendamiseks. Mõlema lepingu puhul kuulub kohaldamisele lepingus fikseeritud tasumäär. 16.06.2010 teatas kostja kirjaga nr 16, et ütleb mõlemad lepingud üles alates 30.06.

1. Ka selles asjaolus vaidlus puudub. Poolte vahel on vaidlus, kas 03.01.2005 leping oli kehtivalt üles öeldud. Kohus annab selle kohta järgmise hinnangu. Pooltevahelised lepingud olid tähtajatud lepingud. Lepingute p 5.2 sätestas, et pooled võivad lepingu üles öelda ühepoolselt teatades sellest kirjalikult ette – 03.01.2005 lepingu puhul 6 kuud ja 01.12.2006 lepingu puhul 3 kuud. Lepingute p 5.3 järgi oli kostjal õigus lepingust tasu maksmata taganeda, kui tööd ei ole üle antud 03.01.2005 lepingu puhul 3 kuu 4 möödumisel ja 01.12.2006 lepingu puhul 1 kuu möödumisel lepingus kokku lepitud tähtajast arvates. Lepingud öeldi kostja poolt üles seoses majandusaasta aruande hilisema esitamisega. Lepingute p 1.2.5 järgi pidi hageja esitama kostjale majandusaasta aruande hiljemalt
2. märtsiks. 16.06.2010 kirjast nähtub, et kostja 2010a majandusaasta aruanne esitati 16.06.2010 ning XXXOÜ 2010a majandusaasta aruanne esitati 11.06.
3. 17.06.2010 kirjas teatas hageja, et nõustub 01.12.2006 lepingu lõpetamisega, vaidlus on 03.01.2005 lepingu lõpetamise õigsuses. Hageja väidab, et kostja viivitas aruande koostamiseks vajalike andmete esitamisega seoses andmete saamisega Moldovast, Gruusiast jja Ukrainast. Seda kinnitab ka märstis 2010 toimunud pooltevaheline e-kirjavahetus. Kohus nõustub hagejaga, et majandusaasta aruande koostamiseks vajalike andmete esitamine oli kostja kohustus (lepingute p 1.3.1) ning sellega viivitamisel on hagejal õigus omapoolsest kohustusest (majandusaasta aruande koostamisest) seniks keelduda (VÕS § 111 lg 1). Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et 2010 majandusaasta aruande projekt oli esmalt hageja poolt esitatud hiljemalt aprillis 2010, kui kostjal tekkis aruandega seoses mitmeid küsimusi. Seega nähtub poolte e-kirjadest, et veel märtsis 2010 ei olnud kõiki dokumente kostjal võimalik hagejale esitada, kuid juba aprillis oli majandusaasta aruande projekt hageja poolt valmis. Kohus leiab, et hageja koostas majandusaasta aruande piisavalt kiiresti ja viivituseta. Kostja väide, et hageja ei teavitanud kostjat dokumentide puudulikkusest jääb kohtule arusaamatuks, sest dokumentide puudulikkust tunnistas kostja ise hagejale. Kostja on viidanud, et hageja tegi tööd lohakalt viidates revisjonikomisjoni esimehe e-kirjale. Esmalt märgib kohus, et raamatupidaja poolt majandusaasta aruande selgitamist mitteraamatupidajale, tuleb pidada loomulikuks poolte koostööks. Kui ka aruandes tekkisid vead, siis said need hiljem parandatud (nõuetekohane aruanne valmis juunis). Nimetatu ei anna aga alust lepingu lõpetamiseks seoses olulise lepingurikkumisega. Nendel asjaoludel leiab kohus, et hageja toimetas piisava hoolsusega ning kostjal ei olnud alust lepingut üles öelda VÕS § 631 alusel. Kostja väited suulistest tähtaja andmistest hoiatusega leping vastasel korral üles öelda ei ole tõendatud ega kooskõlas lepingu p 6.2, mille kohaselt kõik teated tuli esitada kirjalikus vormis või allkirja vastu. Suuline korraldus ei vasta sellele kokkulepitud vorminõudele. Arvestades seda, et kostja viivitas andmete esitamisega ning ka seda, et majandusaasta aruanne lõplikul kujul esitati enne seaduses sätestatud aruande registrile esitamise tähtaega, ei pea kohus 2010a majandusaasta aruande esitamisega viivitamist oluliseks lepingurikkumiseks, mis annaks aluse lepingu VÕS § 631 järgi koheselt üles öelda. Kostja 16.06.2010 kirja tuleb vaadelda teatena lepingu korraliseks ülesütlemiseks lepingu p 5.2 järgi (p 5.3 sätestatud tähtaeg ei olnud saabunud) ning 03.01.2005 lepingu lõppemise ajaks tuleb lugeda 31.12.
4. Selles osas nõustub kohus hagejaga. Hageja leiab, et tal on õigus saada 03.01.2005 lepingu järgi 6 kuu tasu saamata jäänud tuluna VÕS § 128 lg 4 järgi ja kohus selle seisukohaga nõustub. Samas rahuldab kohus saamata jäänud tulu nõue osaliselt, sest tõendamist ei ole leidnud igakuise tasu suurendamine, millele hageja arvutus tugineb. Kohus peab põhjendatuks võtta arvestuse aluseks 10 680 krooni ning põhjendatud summaks oleks seega (6 x 10 680 krooni) ehk 4 095,46 eurot. Ülejäänud osas jääb saamata jäänud tulu nõue rahuldamata. Hageja on kostjale esitanud arved nr 10068 ja 10069 summas vastavalt 971,21 eurot ja 306,78 eurot juuni 2010 raamatupidamisteenuse osutamise eest. Puudub vaidlus, et need arved on tasumata. Kohus leiab, et kostjal on nende arvete tasumise kohustus. Samas nõuab hageja kostjalt arves nr 10068 ettenähtust rohkem – teenuse eest 12 663,50 krooni, kuid on õigustatud nõudma 10 680 krooni. Kohus leiab, et arve nr 10068 eest on hagejal õigus nõuda 10 680 krooni ja koos käibemaksuga 12 816 krooni ehk 819,09 eurot. Seetõttu rahuldab kohus 5 nendest arvetest tuleneva nõude osaliselt summas 1 125,87 eurot. Ülejäänud osas jääb see nõue rahuldamata. Kostja kahjunõue tuleneb sellest, et hageja jättis Maksuameti ettemaksukontole piisavalt raha kandmata, millest tekkis intressi tasumise kohustus. Kostja esitatud maksukonto väljavõttest nähtub, et maksuvõlg hakkas tekkima alates veebruarist
5. Hageja ei vaidle vastu, et kannete tegemine ettemaksu kontole oli hageja ülesanne, kuid väidab, et kostjal ei olnud kannete tegemiseks piisavalt vahendeid. Kostja on selle väite ümber lükanud kontoväljavõtetega, millest nähtub piisavate rahaliste vahendite olemasolu. Samas, 11.05.2010 e-kirjaga on kostja hagejale teada andnud, et Maksuametile mingeid kandeid momendi seisuga ei tehta. Sellega on kostja kohtu hinnangul andnud hagejale selge korralduse ülekandeid Maksuametile mitte teha olles samal ajal teadlik maksuvõlast. Teistsugust korraldust toimikust ei nähtu. Sellest e-kirjast nähtub kostja vastuoluline käitumine – ühelt poolt on kostja andnud hagejale korralduse maksuvõlga mitte tasuda, teiselt poolt nõuab kostja vastuhagis hagejalt kahju hüvitamist. Kuivõrd kostja on ise hagejale andnud korralduse ülekandeid mitte teha, ei saa kostja väita, et hageja on temale selle tegevusega kahju tekitanud ning nõuda hagejalt kahju hüvitamist. Kohus leiab, et vastuhagi nõue kahju hüvitamiseks summas 3 200,95 eurot tuleb jätta rahuldamata. Vastuhagis nõuab kostja hagejalt alusetult saadu 8 090,13 euro tagastamist. Vastuhagi järgi oli hagejal õigus mõlema lepingu eest saada 1 120 427,20 krooni, hagejale on laekunud 1 247 010,25 krooni, s.o 126 583,05 krooni (8 090,13 eurot) rohkem. Hageja ei ole neid faktiväiteid ja arvutusi vaidlustanud ning kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Kohus on varem tuvastanud, et kehtib lepingutes kokkulepitud tasumäär ning tasumäära tõstmine ei ole tõendamist leidnud. Tuginedes VÕS § 1028 lg 1 leiab kohus, et hageja on selle summa võrra alusetult rikastunud ning kostjal on õigus see summa tagasi nõuda tagasi nõuda. Hageja on samas esitanud aegumise vastuväite.

§ 142

lg 1 järgi on aegumise korral hagejal õigus oma kohustuse täitmisest (alusetult saadu tagastamisest) keelduda. Vastavalt

§ 151

lg 1 alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maksed tehti 2005-

1. Kohus leiab, et kostja kui õigustatud isik pidi enamtasutud maksetest koheselt teada saama. Vaatamata sellele, et makseid tegi hageja, oli kostja juhatuse liikmetel kohustus kostjat juhtida ning täita mh hoolsuskohustust. Viimane hõlmab ka ülevaate omamist kostja rahalistest vahenditest ja pangakonto seisust. Samuti nähtus kostja rahaline seis, kulud ja tulud majandusaasta aruannetest. Vastuhagi esitati 09.01.
2. Kohus leiab, et 2010a-st varasemad nõuded on aegunud. Hageja kohustub tagastama üksnes 2010a-l enamtasutud summa ning ülejäänu tagastamisest on hagejal õigus aegumise tõttu keelduda. Samale tulemusele jõuaks kohus analüüsides kostja alternatiivset seisukohta, et enamtasutud summade osas on tegemist lepingulise kahju tekitamisega.

§ 146

lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg samuti 3 aastat, mis

§ 147

lg 1 alusel hakkab kulgema kohustuse rikkumisest.

§ 146

lg 4 järgne 10-aastane aegumistähtaeg ei ole antud juhul kohaldatav, sest ei ole tõendamist leidnud, et hageja rikkus oma lepingulist kohustust tahtlikult. Kohustuse tahtliku rikkumise sisustamisel on Riigikohus seadnud väga ranged nõuded ning lisaks kahju tekitamisele peaks esinema ka rikkuja soov kaasa tuua muud õigusvastast tagajärge. Pelgalt väitest, et kostja soovis kohustust rikkuda

§ 146

lg 4 kohaldamiseks kohtupraktika järgi ei piisa.

§ 146lg 4 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid antud vaidluses ei esine.

Puuduvad aegumise katkemise või peatumise alused. Seega on hageja kohustatud tasuma kostjale 2010a-l lepingutes kokkulepitud enamsaadud summad. 03.01.2005 lepingus oli kokku lepitud kuutasuks 10 680 krooni, hageja kandis kostjalt endale üle 12 663,50 krooni, s.o igakuiselt 1 983,50 krooni enam. 01.12.2006 lepingu 6 eest kandis hageja pidevalt üle lepingus sätestatud 4 000 krooni, mida tõendab ka näiteks hageja viimane arve nr 10069. Seega tuleneb alusetult saadu 03.01.2005 lepingust. Puudub vaidlus, et kostja tasus lepingulisi makseid kuni maini 2010 k.a. Seega moodustub alusetult tasutud summa (5 x 1 983,50) 9 917,50 krooni ehk 633,84 eurot, koos käibemaksuga 760,61 eurot. Selles osas peab kohus kostja nõuet alusetult saadu osas põhjendatuks ning ülejäänud osas jääb alusetu rikastumise nõue rahuldamata. Seega rahuldas kohus hagi saamata jäänud tulu nõudes summas 4 095,46 eurot ja tasumata arvete nõudes summas 1 125,87 eurot, kokku 5 221,33 eurot. Kohus rahuldas vastuhagi alusetu rikastumise nõudes summas 760,61 eurot. Ülejäänud osas jäi hagi ja vastuhagi rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel tasaarvestab kohus poolte nõuded rahuldatud osas. Tasaarvestuse tulemusena mõistab kohus kostjalt välja (5 221,33 – 760,61) 4 460,72 eurot. Mõlemad pooled nõuavad vastastikuseid viiviseid. Arvestades asjaolu, et mõlemal poolel on vastastikku täitmata kohustusi, mõlemad pooled on eksinud lepingu täitmises (hageja poolt näiteks eksimus lepingu tasu tõstmises, kostja poolt lepingu ebaõiges ülesütlemises), viiviseid pole enne käesolevat kohtumenetlust pooled aastate jooksul teineteiselt nõudnud (mida võib käsitleda kui vastuolulise käitumisena võlasuhtes ja mida kohtupraktika käsitleb hea usu põhimõtte rikkumisena

§ 138

mõttes) leiab kohus, et viivisenõue käesoleva ajani tuleb jätta mõlemal juhul rahuldamata. Käesoleva otsusega on kohus pooltevahelised suhted korrastanud ning edaspidi mõistab kohus viivise välja. Kuivõrd tasaarvestuse tulemusena tuleb raha maksta kostjal hagejale, mõistab kohus viivise välja hageja kasuks. Hageja viivisenõude rahuldab kohus seetõttu osaliselt, kostja viivisenõue jääb rahuldamata, sest viivist ei ole millegi tasumata jätmise eest tulevikus võimalik välja mõista – kostja nõue kuulub tasaarvestamisele. Käesoleva otsuse täidetav osa on seega resolutsiooni punktid 8 ja 9. Arvestades asjaolu, et kohus rahuldas hagi 50% ulatuses (hagihind oli 8 834,85 eurot, väljamõistmisele kuuluv osa 4 460,72), ei pea kohus võimalikuks hageja menetluskulusid kostjalt välja mõista, vaid jätab Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik 7