KOHTUOTSUS E est i Vab ari i gi ni mel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 5. veebruar 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2032 Haldusasi Xxxxxxx kaebus

) § 138 lg-s 1 sätestatud nõudele, mille kohaselt peab füüsilisest isikust kindlustusmaakleril, äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmel ja otseselt vahendusega tegeleval füüsilisel isikul olema laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon. M.S. osas on Riigiprokuratuuri poolt

aprillil
a algatatud kriminaalasi nr 12730000134, mille raames kontrollitakse, kas tema käitumises esinevad karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 206 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu tunnused. Laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni kontekstis on kriminaalasja algatamine füüsilise isiku tegudega seonduvalt arvestatava kaaluga ning arvestades finantsturu kaitse-eesmärke, ei ole järelevalve hinnangul talutav olukord, kus juhatuse liikmeks pürgib isik, kelle tegevusega seonduvalt on samal ajal alustanud uurimisorgan kriminaalasja. Selline asjaolu on sobivus-menetluses vähemalt sellise kaaluga, et järelevalve ei saa lugeda isiku eri- või ärialast reputatsiooni

tähenduses laitmatuks. Seda eriti veel oludes, et tegu on erialases valdkonnas toime pandud tegude pinnalt algatatud kriminaalasjaga. FI on kogunud selgitusi M.S. laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni kohta ka tema endiselt tööandjalt yyyyyyyyyyyyy, kelle juhatuse liikme J. M. ütluste järgi on tema endine töötaja M.S. kustutanud tööülesannete täitmise käigus tööandja arvutisse kogutud kogu info ja e-kirjad, sisuliselt kogu tööalase materjali ja kirjavahetuse ilma tööandja vastava nõusolekuta. Materjali hulgas oli tööandja jaoks olulist erialast informatsiooni ja kindlustusvahenduse teenuse pakkumiseks vajalikku andmestikku, mida kindlus-tusmaakler pidi ka seaduse alusel alles hoidma ning seda pidi teadma ka M.S.. M.S. teguviisi motiiviks oli tema enda väidete kohaselt eraelu puutumatus, kuid isegi kui see nii oli, jättis ta tähelepanuta tööandjal lasuvad õigused töökohustuse raames kogutud informatsioonile ja tal endal lasuva kohustuse täita oma töökohustusi tööandja huvides ja temaga arvestavalt. Oma seadusest tulenevaid kohustusi tööandja ees oleks töötaja olnud võimeline täitma ka oma eraelulisi põhimõtteid järgides, s.t selekteerima e-kirjadest välja osad, mis puudutavad üksnes tema eraelu ja mida ta ei soovi, et tööandja edaspidi näeks. Ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et M.S. on esitanud mõne aja möödudes pärast töösuhte lõppemist avalduse kindlustusmaakleri registreerimiseks. Arvestades muu hulgas kindlustusmaakleri töö olemust ja kirjavahetuse olulisust, on M.S. tegevus endise tööandja suhtes selline, mis ei anna täna alust asuda olemasolevate seisukohtade ja tõendite alusel arvamusele, et isikul oleks olemas laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon. Kindlustusmaakleris varasemalt töötav isik, kes lahkudes hävitab oma tööalase informatsiooni ja tööajal kogutud andmed olematuks ning mõne aja möödudes soovib ise alustada samal erialal tegevust, ei oma laitmatut eri-või ärialast reputatsiooni.

septembril
a esitas Xxxxxxxxx Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus FI
augusti
a otsuse nr 4.1-1/58 tühistada. Kaebuse motiivid: 1.Vastustaja on rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon on määratlemata õigusmõiste. FI on leidnud, et ettevõtte juhatuse liikme M.S. laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni välistab ühe tuvastatud asjaoluna tõsiasi, et tema osas on Riigiprokuratuuri poolt
aprillil
a algatatud kriminaalasi nr 12730000134, mille raames kontrollitakse, kas isiku käitumises esinevad KarS § 206 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnused. Kaebaja leiab, et ainuüksi kriminaalmenetluse alustamise fakt ei saa olla isiku laitmatut eri- ja ärialast reputatsiooni välistavaks asjaoluks ning seda eriti veel olukorras, kus vaatamata kriminaalmenetluse alustamisele juba
aprillil
a ei ole M.S.le esitatud kuni käesoleva kaebuse esitamise ajani isegi kahtlustust KarS § 206 lg 1 või mõne muu süüteo tunnustel. Tallinna Ringkonnakohus asus
mail
määruses haldusasjas nr 3-09-905 seisukohale, et regulatsioon, mis annab haldusorganile volituse sekkuda ettevõtlusvabadusse määratlemata õi- 2 gusmõisteid sisustades, peab tagama selle kohaldamisel proportsionaalse tulemuse. Kohus selgitas, et laiendav tõlgendus, mille kohaselt ei ole isiku reputatsioon laitmatu juba talle esitatud süüteokahtlusest tulenevalt, pole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi: PS) §-st 22 tuleneva süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kohus selgitas, et isiku reputatsiooni ei kahjusta pelgalt süüteokahtlus, vaid õiguslikult või eetiliselt taunitavate tegude toimepanemine, mille toimepanemise fakti tuvastamise kohustus lasub haldusmenetluse raames riiklikku järelevalvet teostaval FI-l. Tallinna Halduskohtu
juuni
a ja Tallinna Ringkonnakohtu
veebruari
a otsustes haldusasjas nr 3-09-905 on väljendatud seisukohta, et äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikme laitmatu eri- ja ärialase maine puudumist ei saa järeldada isegi faktist, et maksualase süüteo toimepanemises süüdistatud juhatuse liikme suhtes lõpetati kriminaalmenetlus oportuniteediga kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi: KrMS) § 202 alusel. Kuna sellisel juhul ei ole isiku suhtes süüdimõistvat kohtuotsust tehtud, siis oleks FI pidanud tema poolt läbiviidud haldusmenetluses tuvastama isikule etteheidetavate pettuslike tegude subjektiivse külje ehk selle, kas isik on need teod toime pannud tahtlikult. FI laiendav tõlgendus, et isiku eri- ja ärialane reputatsioon ei ole laitmatu juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamise faktist tulenevalt ning seda vaatamata õiguskaitseorganite poolt isikule kahtlustuse ja süüdistuse mitteesitamisele, on otseselt vastuolus süütuse presumptsiooni aluspõhimõttega ega saa seetõttu olla lubatavaks kaalutlusargumendiks. 2.Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata asjas olulist tähendust omada võivad asjaolud, mis puudutavad M.S. poolt endise tööandja juures kasutatud arvutist e-kirjade ja dokumentide kustutamist. FI ei ole pööranud ütluste hindamisel vajalikku tähelepanu M.S. väitele, et tööandja ei olnud kehtestanud protseduurireegleid tööalasele e-posti aadressile saadetud e-kirjade säilitamiseks ja lugemiseks, samuti töötajate isikuandmete töötlemiseks üldisemalt, mistõttu ei saanud andmete kustutamine tööandja töökorraldusega vastuollu minna. Tähelepanuta on jäetud ka M.S. väide, et tema yyyyyyyyy töötamise ajal ei esitanud J. M. talle kordagi pretensioone ega teinud etteheiteid kindlustusmaakleri programmi täitmisega seonduvalt. FI ei ole menetluse käigus välja selgitanud, kas ja millises ulatuses vastavad üldse tõele yyyyyyyyyyyyyyy väited talle andmete kustutamisega tekitatud kahju kohta ning kas kustutatud andmed olid mujal säilinud või oli neid võimalik taastada. FI on üksnes J. M. väidete õigsust eeldades jätnud menetluse raames kindlaks tegemata, kas üldse ja millised tööandja jaoks väidetavalt olulised andmed M.S. poolt e-kirju ja dokumente kustutades kaduma läksid. FI on jätnud isegi ligikaudses ulatuses tuvastamata, kui suure osa kustutatud andmetest moodustas PS §-de 17, 26, 43 ja 45 kaitsealasse kuuluv isiklik kirjavahetus ning kui suures osas ei saanud dokumente ja andmeid pidada tööandja jaoks edasises tegevuses vajalikuks. Tulenevalt HMS §-s 6 toodud uurimispõhimõttest on haldusorgan kohustatud välja selgitama tegeliku olukorra ja tuvastama kõik kaalutlemisel tähendust omada võivad olulised asjaolud. FI on käesoleval juhul nimetatud põhimõtet eiranud, jättes tegemata vajalikud jõupingutused menetluses olulist tähendust omada võiva tõendusteabe kogumiseks, tehes aga samal ajal endale meelepäraseid järeldusi puudulikule tõendusteabele tuginedes. 3.Vastustaja on rikkunud asjakohatutest kaalutlustest lähtumise keeldu. FI on M.S. tegevusele hinnangu andmisel lähtunud valdavalt J. M. väidetest, kuid kaevatavast haldusaktist ei nähtu, et nende paikapidavust oleks muude tõendite abil kontrollitud. Mis puudutab FI otsuses toodud väidet, et välistatud ei ole M.S. soov andmete kustutamisega endist tööandjat ja tulevast konkurenti kahjustada või ise sellise info arvelt kasu saada, siis on tegemist üksnes oletusliku järeldusega, mis ei põhine ühelgi asjas kogutud tõendil ja mida tuleb seetõttu palja-sõnaliseks ja asjakohatuks pidada. Haldusorgan ei tohi diskretsiooni teostades tugineda kaalutlusele, mis rajaneb vaid tema subjektiivsel hinnangul, mitte aga ühelgi haldusmenetluses kogutud tõendil ja tuvastatud asjaolul. 3
yyyyyyyyyyy töölt lahkudes ei kustutanud M.S. talle tööandja poolt kasutamiseks antud arvutist selliseid andmeid, mis oleksid olnud vältimatult vajalikud endise tööandja tegevuse tõrgeteta jätkamiseks ning mida kellelgi teisel peale tema ei olnud. Kustutamisest ei tekkinud tööandjale kahju. Teod tehti eesmärgiga kaitsta kõigi asjassepuutuvate isikute huve. Seetõttu on ainetud vastustaja väited usalduse kaotuse ja otsese rahalise kahju tekkimise ohu kohta. PS § 43 sätestab, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Töölepingu seaduse (edaspidi: TLS) § 28 lg 2 p-st 11 tuleneb tööandja kohustus austada töötaja privaatsust ning kontrollida töökohustuste täitmist viisil, mis ei riku töötaja põhiõigusi. Seega ei saa tööandja eeldada, et tööl olles ei ela töötaja eraelu ning seetõttu ei vaja tema erasuhtlus tööandja sidevahendit kasutades kaitset. Sellest tulenevalt ei ole tööandjal õigust oma töötaja nõusolekuta tema kirjavahetust lugeda. Ühtlasi ei saa tööandja eeldada, et kogu töötaja kirjavahetus jääb pärast töötaja lahkumist tööandja käsutusse. Tööandja võib töötaja kirjavahetust lugeda ja käidelda ainult siis, kui töötajaga on sõlmitud sellekohane kirjalik kokkulepe. Ka peab tööandja eraldi kokkuleppega reguleerima töösuhte lõppemise korral töötaja poolt tööga seonduva dokumentatsiooni ja andmete üleandmise nõuet selliselt, et see hõlmaks selgelt ka töötaja e-postkastis olevaid tööalaseid kirju. M.S.l ei olnud sõlmitud oma endise tööandjaga ühtegi eelnimetatud kokkulepet ning tööandja ei ilmutanud kogu tema juures töötamise aja vältel kordagi initsiatiivi vastavate kokkulepete sõlmimiseks. 5.Vastustaja on juhatuse otsuse tegemisega õigusvastaselt viivitanud.

§ 144

lg-st 2 tulenevalt on FI-l kohustus teha otsus taotleja nimekirja kandmise või sellest keeldumise kohta 1 kuu jooksul, arvates kõigi nõutavate dokumentide ja andmete esitamisest ning nõuete täitmisest, kuid mitte hiljem kui 3 kuu jooksul nimekirja kandmise taotluse saamisest arvates. Kaebaja esitas avalduse vahendajate nimekirja kandmiseks

aprillil
a. Avaldusele olid lisatud kindlustusmaaklerina vahendajate nimekirja kandmiseks vajalikud dokumendid. Isegi juhul, kui hilisema menetluse käigus selgus täiendavate dokumentide ja andmete kogumise vajadus, pidanuks vastustaja tegema otsuse xxxxxxxx vastavasse nimekirja kandmise või sellest keeldumise kohta 1 kuu jooksul, arvates kõigi nõutavate dokumentide ja andmete esitamisest ning nõuete täitmisest, kuid mitte hiljem kui
juulil
a. Kaebusele lisatud e-kirjavahetusest M.S. ja FI esindajate vahel nähtub ühemõtteliselt, et hiljemalt
aasta aprilli lõpuks olid kõik nõutavad dokumendid vastustajale esitatud.
ja
mail
a esitas M.S. lisaks varem nõutud dokumentidele seletuskirjad seoses vajadusega ümber lükata tema tegevuse kohta yyyyyyyyyyy juhatuse liikme J. M. poolt esitatud ebaõiged faktiväited. 6.FI on vastuses kaebusele selgitanud finantsjärelevalve eesmärki ja sobivusmenetluse tagamaid, viidates laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni mõiste sisustamisel õiguslike alustena Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu
detsembri
a direktiivile 2002/92/EÜ (edaspidi: Direktiiv 2002/92/EÜ), Rahvusvahelise Kindlustusjärelevalvete Assotsatsiooni (International Association of Insurance Supervisors; edaspidi: IAIS) printsiipidele ja juhenditele (edaspidi: ICP) ning Suurbritannia finantsjärelevalveasutuse Financial Services Authority (edaspidi: FSA) poolt väljaantud käsiraamatule „Heakskiidetud isikute sobivuse kontroll“ (edaspidi: käsiraamat). Kõik vastustaja nimetatud allikatele tuginevad väited tuleb jätta tähelepanuta, kuna nendele pole vaidlustatud otsuses viidatud. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas on väljendatud järjepidevalt seisukohta, et põhjenduste hilisem esitamine halduskohtumenetluse ajal ei muuda haldusakti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas hiljem esitatud põhjendused on samad, millest haldusakti andja akti andmisel tegelikult lähtus. FI-l puudub õigus viidata käimasoleva kohtumenetluse kestel kaevatava otsuse täiendava põhistamise eesmärgil täiendavatele õiguslikele ja faktilistele alustele, mida kaalutlusotsusest endast ei nähtu.
Vastustaja FI palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised vastuväited: 4 1.Finantssektoris tavapärane laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni nõue põhineb Euroopa Liidu õigusaktidel, käesoleval juhul (

§ 138) direktiivi 2002/92/EÜ artiklil 4

(2), mis sätestab: „Kindlustus- ja edasikindlustusvahendajatel peab olema hea maine. Miinimumnõue on, et nad ei tohi olla kohtulikult ega muul samaväärsel viisil siseriiklikult karistatud seoses varavastaste või muude finantstegevusega seotud kuritegudega ja nad ei tohi olla kuulutatud pankrotis olevaks, kui neid ei ole siseriiklike õigusaktide kohaselt rehabiliteeritud.“ Eesti on IAIS-i liige, mistõttu on kohane ja vajalik arvestada ka IAIS-i poolt välja antud rahvusvaheliste printsiipide ja juhenditega. 2.Finantsinspektsiooni seaduse (edaspidi: FIS) § 5 lg 1 kohaselt juhindub inspektsioon oma tegevuses õigusaktidest ja finantsjärelevalves rahvusvaheliselt tunnustatud tavadest, tegutsedes avatult ja läbipaistvalt ning rakendades häid juhtimistavasid. Arvestades eeltooduga ning seda järgides on järelevalvel vastava määratlemata õigusmõiste sisustamiseks lisaks teistele tõlgen-dusmeetoditele oluline arvestada ka rahvusvahelises praktikas juurdunud põhimõtteid, kohandades neid konkreetse olukorra ja seadusandlusega. FSA käsiraamatu kohaselt arvestab FSA konkreetse kontrollitava funktsiooni täitmisel mitmeid tegureid. Kõige olulisemad neist on isiku: (

i)ausus, usaldusväärsus ja maine; (
ii)pädevus ja suutlikkus ning (iii) majanduslik usaldatavus. Sobivuse hindamisel võtab FSA arvesse ka selle ühingu tegevust, mille kontrollitavat funktsiooni täidetakse või hakatakse täitma, sellel ühingul olemasolevat luba ja turgusid, kus ühing tegutseb. 3.M.S. esitas FI-le 15. mail 2012. a seletuskirja, milles märkis muuhulgas: „/…/ Mõni aeg pärast töölt lahkumist sain teada, et kindlustusseltse ja Finantsinspektsiooni on teavitatud minu väidetavast andmete rikkumisest ja minu suhtes peatselt algatatavast uurimisest. /…/ J. M. poolt saadetud kirju pole saanud ise lugeda, siis nende täpne sisu on mulle teadmata. /…/ Andmebaasi ma kindlasti rikkunud ei ole. Küll aga kustutasin ma töölt lahkudes oma isikliku mailboksi.“ 29. mai 2012. a seletuskirjas märkis ta alljärgnevat: „Kustutasin yyyyyyyyyy-st lahkudes kogu oma Outlooki kaustas asuva isikliku kirjava-hetuse.“ 23. juulil 2012. a selgitas M.S. FI-le: „Meilboksi kustutamisega kaitsesin ma lisaks enda huvidele ka kindlustusvõtjate huve. /…/ Lisaks ei olnud võimalik meilboksist üksikuid kirju ära kustutada. Üritasin seda korduvalt /…/. Seega oli valida, kas kustutada kõik või mitte midagi.“ Nende seletuste pinnalt on tuvastatud, et M.S. on esitanud menetluses puudulikke andmeid ja alles 23. juuli 2012. a selgituse raames avab asjaolu, et kustutas kogu e-postkasti, kusjuures rääkida ei saa vaid isiklikest kirjadest. Tõendatud on, et M.S. kustutas kogu yyyyyyyy poolt tema kasutusse antud töömeiliaad-ressile tulnud e-kirjad ja laekunud informatsiooni. Otsuses on selgelt viidatud ka yyyyyyyyyy juhatuse liikme J. M. poolt esitatud selgitusele, et tema endine töötaja M.S. on kustutanud tööülesannete täitmise käigus tööandja arvutisse kogutud info ja e-kirjad, s.t sisuliselt kogu tööalase materjali ja kirjavahetuse ilma, et oleks selleks saanud tööandjalt nõusoleku. 4.Töötaja teeb tööd tööandja jaoks ning nii tööandja füüsiline vara (seadmed, serverid jne) kui ka oluline osa töökohustuse raames loodud teoste intellektuaalsest omandist kuulub seaduse alusel tööandjale. Töötaja ja tööandja vaheline suhe on reguleeritud peaasjalikult TLS-ga, mille kohaselt on tööandja ühe põhikohustusena kindlustada töötaja kokkulepitud tööga (§ 28 lg 2 p 1) ning töötajal kohustus teha vastavat tööd (§ 15 lg 2 p 1). Töö tegemine ei oleks sisuliselt võimalik, kui tööandja ei omaks seadusest tulenevat õigust juurdepääsuks töötaja kasutuses olevale tööandja ühele olulisemale/põhilisemale töövahendile, ehk töötaja poolt töökohustuste raames saadetud kirjadele, hinnangutele, tellimustele ja muule suhtlusele, mis on toimunud töökohustuste täitmise raames. Töösuhtes olevad isikud peavad lisaks eeltoodule arvestama ka lojaal-suskohustuse (TLS § 15 lg 1 ja § 28 lg 1) kui ka heas usus tegutsemise põhimõttega (võlaõigus-seaduse (edaspidi: VÕS) § 6) ning järgima mõistlikkuse põhimõtet (VÕS § 7). M.S. nende asjaoludega ei arvestanud, kuna kustutas valimatult tööandja e-postkastist kogu olemas- 5 oleva tööalase kirjavahetuse. Otsuses on ka selgelt märgitud, et M.S. oleks pidanud selekteerima e-kirjadest välja osad, mis puudutasid üksnes tema eraelu ja mida ta ei soovinud, et tööandja näeks. Kui aga tööandja ei teagi sellisest võimalikust murest ja alles hiljem avastab, et töötaja on kogu tööalase kirjavahetuse ilma igasuguse nõusolekuta kustutanud, siis ei saa rääkida mõistlikust või erialaspetsialistile kohasest olukorra lahendamisest. Lisaks sellele, et vastav käitumine on otseselt vastuolus seadusega, ei ole see kooskõlas ka eespool nimetatud põhimõtetega. 5.Isik ise ei ole käesoleva menetluse käigus mõistnud oma teo kohatust ja seadusvastasust ega isegi mitte asjaolu, et ta seadis oma käitumisega ohtu finantsjärelevalvesubjekti ja tema klientide õigused. Samuti on menetluses tuvastatud asjaolu, et M.S. poolt põhjustati yyyyyyyyyyy-le reaalne kahju oht ja vastav ettevõte pidi tegema lisapingutusi, et endise töötaja ebaseadusliku tegevuse tagajärjed nii klientide kui kindlustusmaakleri endani ei jõuaks. 6.On fakt, et M.S. osas on Riigiprokuratuur algatanud kriminaalasja. Etteheited, nagu oleks otsusega rikutud süütuse presumptsiooni, on meelevaldsed ega ole kooskõlas otsuses kajastatuga. Otsusega ei süüdistata M.S. süüteo toimepanemises ega käsitata teda selles süüdi olevana. Otsuse sõnastus on selge: „M.S. osas on Riigiprokuratuuri poolt 5. aprillil 2012. a algatatud kriminaalasi nr 12730000134. /…/ laitmatu eri- ja ärialase reputatsiooni kontekstis on kriminaalasja algatamine füüsilise isiku tegudega seonduvalt arvestatava kaaluga /…/“. Seega on otsus kooskõlas PS §-s 22 nõutuga, s.t M.S. ei ole käsitatud võimalikus kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. 7.Täpne ei ole kaebaja viide haldusasjas nr 3-09-905 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2009. a määrusele. Kuna tegu oli esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisega, siis ei olnud kohtul vajadust vastavas määruses detailsemalt hinnata ka sobivusmenetlust ega selle raames tehtavate kaalutluste proportsionaalsust. Oluline on osundada ka vastava määruse punktis 10 vii-datule: „Kolleegium ei jaga kaebaja seisukohta, et osundatud võimalik maksusüütegu [maksude tasumisest kõrvalehoidmine] ei tooks kaasa ärialase reputatsiooni kahjustamist.“ 9.Käesolevas kohtumenetluses ei ole vaidluse all mitte see, kas ja kuidas võib tööandja lugeda töötaja isiklikke elektronkirju, vaid asjaolu, et M.S. kustutas isiklike õiguste kaitse valguses ära ka tööandja õigustega kaitstud andmed ja kirjad. Vastustaja on teostanud vajalikul määral uurimist ja kogunud vajalikus ulatuses tõendeid. M.S. on võtnud omaks töömei-lide kustutamise, mille kohta on esitanud kinnituse ka tema endine tööandja. Etteheide, nagu vastustaja oleks pidanud veel rohkem uurima ja kustutatud meile loendama või proportsioone tuvastama, on uurimispõhimõtte meelevaldne sisustamine. Kustutatud asju ei ole teadupärast võimalik loendada, selekteerida või täpsustada. 10.Otsuses esitatud kaalutlused on teostatud kooskõlas volituspiiridega, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestatud on olulisi asjaolusid ning põhjendatud huve. Asjaolud, mis puudutavad M.S. käitumist ja selle hindamist on olulised nii läbi seadusliku prisma kui ka eetika ja kõlblusnormide. Isik, kes on endise tööandja ja võimaliku konkurendi tööalase kirjavahetuse mõni aeg enne iseseisva äritegevuse alustamist kustutanud, ei saa olla laitmatu erija ärialase reputatsiooniga ega hakata ise juhtima uut kindlustusmaaklerit. 11.Vastustaja möönab, et ei ole käesolevas asjas suutnud jääda seaduses sätestatud menetlustähtaja raamidesse. Tulenevalt HMS §-st 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist siiski nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Tähtaja ületamine vastustaja poolt oli üsnagi marginaalne ega mõjutanud asja otsustamist. 11. juuli 2012. a kirjas kaebajale esitas vastustaja põhjused, mille tõttu menetlustähtaeg on pikenenud ning teatas prognoositava haldusakti andmise tähtaja, st järgis HMS §-s 41 sätestatut. Kaebaja ei esitanud oma ärakuulamise vastuses vastuväiteid menetlustähtaja pikenemise osas. 6 KOHTU PÕHJENDUSED 7.

§ 138

lg 1 sätestab, et äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmel peab olema laitmatu eri- ja ärialane reputatsioon. Finantsinspektsioonil on

§ 145

p 2 alusel õigus keelduda kindlustusmaakleri kindlustusvahendajate nimekirja kandmisest, kui äriühingust taotleja juhatuse liige ei vasta

-is sätestatud nõuetele.

Tallinna Ringkonnakohtu
mai
a määruses haldusasjas nr 3-09-905 leiti: „Seadusega ei ole eri- ega ärialase reputatsiooni mõisteid määratletud. Seetõttu tuleb neid mõisteid käsitleda tavatähenduses, kus reputatsiooni ehk mainet käsitletakse avaralt moraalsuse näitajana. Regulatsioon, mis annab haldusorganile volituse sekkuda ettevõtlusvabadusse määratlemata õigusmõisteid sisustades, peab tagama selle kohaldamisel proportsionaalse tulemuse. Nii võib üldjuhul olla lubatav määratlemata või väga üldise iseloomuga õigusmõistete tõlgendamine haldusorgani poolt vaid kitsendaval viisil. Näiteks autoveoseaduse § 5 lõikes 5 on hea maine nõuet tasulise autoveo tegevusloa taotlejale ja omajale defineeritud läbi süütegude eest mõistetud või määratud karistuste. Laiendav tõlgendus, mille kohaselt ei peetaks isiku reputatsiooni laitmatuks pelgalt süüteokahtluse korral, ei ole kooskõlas PS §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Isiku reputatsiooni ei kahjusta kolleegiumi hinnangul pelgalt süüteokahtlus, vaid õiguslikult või eetiliselt taunitavate tegude toimepanemine. Selliste tegude toimepanemise peab vastustaja seejuures haldusmenetluses tuvastama. Kriminaalmenetluses väidetud teo tuvastamise korral haldusmenetluses võib asuda seisukohale, et kaebajal laitmatut reputatsiooni pole.“
Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole FI tuginenud pelgalt kuriteokahtlusele. Kooskõlas ringkonnakohtu osundatud lahendi seisukohtadega on haldusaktis põhjalikult motiveeritud õiguslikult ja eetiliselt taunitavate tegude toimepanemist M.S. poolt. FI ei saanud jätta haldusmenetluse läbiviimisel tähelepanuta tõsiasja, et M.S. osas on Riigiprokuratuuri poolt
aprillil
a algatatud kriminaalasi nr 12730000134, mille raames kontrollitakse, kas isiku käitumises esinevad KarS § 206 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnused. Ehkki FI otsuse p-s 2.11.1 on öeldud, et vastaval erialal tegutsemisega seotult kuriteokahtlustuse esinemise korral ei saa lugeda isiku reputatsiooni laitmatuks, ei ole FI selle tõdemusega piirdunud. Otsuse p-s 2.11.3 on sõnaselgelt öeldud, et M.S. poolt endise tööandja e-kirjavahetuse kustutamist asutakse analüüsima sõltumatult kriminaalasjast. Otsuse kaalutlustest nähtub, et M.S. tegevuse kohta võeti arvesse just haldusmenetluses tuvastatud andmeid, mitte pelgalt kriminaalmenetluse alustamise fakti (vt p 3.11 viide p-le 2.11.3). Otsust tuleb vaadelda kui tervikut, mistõttu ei saa ületähtsustada otsuse p-s 2.11.1 esitatud varasema kohtupraktikaga vastuolus olevat seisukohta. Kui asjaolud on tuvastatud õigesti ja kaalutlusõigust on teostatud nõuetekohaselt, ei anna otsuse p-s 2.11.1 märgitud ebaõige seisukoht alust kaevatava otsuse tühistamiseks, kuna asja uuel läbivaatamisel tuleks samasugune haldusakt uuesti välja anda. Otsus oleks õigusvastane, kui selle põhjendamisel olekski piirdutud tõdemusega, et kuriteokahtluse olemasolu välistab isiku laitmatu reputatsiooni – praegusel juhul see pole nii.
PS § 22 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõus tunud süüdimõistev kohtuotsus. FI otsuses ei ole öeldud, et M.S. on toime pannud kuriteo. Seega pole rikutud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Kriminaalmenetluse alustamise faktile viita mine ei ole käsitatav süütuse presumptsiooni rikkumisena. Tõlgendus, mille kohaselt kuriteokahtluse puhul ei saa enne süüdimõistvat kohtuotsust üldse tuvastada haldusmenetluses vajalikke asjaolusid, pole kooskõlas HMS §-st 6 tuleneva uurimispõhimõttega ja tõendite vaba hindamise põhimõttega. Vastupidisel juhul oleks isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlust alustatud, soodsamas olukorras kui isik, kelle suhtes ei ole mistahes kuriteokahtlust. 7
Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et FI jättis välja selgitamata asjas olulist tähendust omada võivad asjaolud, mis puudutavad M.S. poolt endise tööandja juures kasutatud arvutist e-kirjade ja dokumentide kustutamist. Praegusel juhul on M.S. ise FI-le
juulil
a esitatud seletuskirjas tunnistanud, et ta kustutas tööandja arvutist kogu e-kirjavahetuse, eristamata isiklikke ja tööalaseid meile. Kaebaja ei vaidlusta yyyyyyyyyyyy juhatuse endise liikme J. M. väidet, et M.S. kustutas tööandja arvutisse tööülesannete täitmise käigus kogutud info ja e-kirjad, s.t sisuliselt kogu tööalase materjali ja kirjavahetuse ilma, et oleks selleks saanud tööandjalt nõusoleku. Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktis ja kaebusele esitatud vastuses toodud argumentatsiooniga, et töötaja ei tohi kustutada tööandja arvutist kindlustusvahendusega seotud kirjavahetust kui kindlustusmaakleri ja klientide vaheliste õigussuhete kohta käivat ametlikku dokumentatsiooni. Seda isegi juhul, kui ettevõttest lahkuval töötajal on soov kustutada e-kirjavahetuse hulgast oma isiklikud kirjad. Sellisel juhul peab mõistlikult ja professionaalselt käituv töötaja leidma võimaluse koos tööandjaga kirjade osaliseks kustutamiseks (kui see tõepoolest raskusi tekitas) ja vajadusel kasutama tööandja vastu kohaseid õiguskaitsevahendeid, mitte kustutama valimatult tervikuna nii ametliku kui isikliku kirjavahetuse.
M.S. väidab, et tööandja ei olnud kehtestanud protseduurireegleid tööalasele e-posti aadressile saadetud e-kirjade säilitamiseks ja lugemiseks, samuti töötajate isikuandmete töötlemiseks üldisemalt, mistõttu ei saanud andmete kustutamine tööandja töökorraldusega vastuollu minna. Kohus leiab, et praegusel juhul ei oma tähtsust yyyyyyyyyyyy üldisem töökorraldus, vaid M.S. poolt kogu oma e-kirjavahetuse kustutamine. Tähtsust ei oma mitte see, kuidas tavaline töötaja pidanuks käituma olukorras, kus väidetavalt ei olnud töökorralduse puudulikkuse tõttu selgelt fikseeritud reegleid e-kirjavahetuse säilitamiseks, vaid see, kuidas pidanuks sellises olukorras käituma M.S., kes soovib saada finantsasutuse juhatuse liikmeks ja kelle tegevuse hindamisele kehtivad sellest tulenevalt kõrgendatud nõuded. Kaevatava otsuse p-s 2.11.3 on põhjendatud, miks selline käitumine ei sobi loodava kindlustusmaakleri juhatuse liikmele.
Kaebuse kohaselt ei ole FI menetluse käigus välja selgitanud, kas ja millises ulatuses vastavad üldse tõele yyyyyyyyyyyy väited talle andmete kustutamisega tekitatud kahju kohta, kas üldse ja millised tööandja jaoks väidetavalt olulised andmed M.S. poolt e-kirju ja dokumente kustutades kaduma läksid ning kas kustutatud andmed olid mujal säilinud või oli neid võimalik taastada. Kohus leiab, et selline etteheide on alusetu olukorras, kus M.S. ise tunnistab, et tema e-kirjavahetuse kaust sisaldas tööalaseid, kliendisuhteid puudutavaid dokumente ning kirjavahetus oli haldusmenetluse ajaks kustutatud. Haldusorganil puudus seetõttu võimalus läbi viia võrdlust kustutatud kirjavahetuses tööalaste ja isiklike materjalide proportsioonide kohta. Kohus märgib siiski, et M.S. enda kinnitusel ei registreeritud töötaja isiklikule e-posti aadressile saabunud kliente puudutavat kirjavahetust mujal, mistõttu võib eeldada, et suur osa M.S. tööalasest tegevusest oli tema enda e-kirjavahetuse kaustas. Väite, et kirjavahetus on säilinud M.S. mälupulgal, esitas kaebaja alles kohtuistungil, mistõttu ei saanud haldusorgan sellise teabega otsuse tegemisel arvestada (käesoleva vaidluse esemeks ei ole asjaolu, kas klientide kohta andmete võimalik omamine endise töötaja isiklikus kasutuses oleval mälupulgal on seaduslik).
Ebaõige on kaebaja väide, et FI on M.S. tegevusele hinnangu andmisel lähtunud valdavalt J. M. väidetest. Tegelikkuses on lähtutud M.S. poolt FI-le
juulil
a esitatud seletuskirjades omaksvõetud faktidest, millele FI on seejärel iseseisvalt andnud õigusliku hinnangu, sidumata ennast J. M. väidete ja arvamustega.
Kaebuse kohaselt sisaldub FI otsuses oletuslik, paljasõnaline ja seetõttu asjakohatu väide, et välistatud ei ole M.S. soov andmete kustutamisega endist tööandjat ja tulevast konkurenti kahjustada või ise sellise info arvelt kasu saada. Kohtu hinnangul ei ole FI tuvastanud fakti, e M. S. 8 esines selline tahtlus, vaid ta viitas kaevatava otsuse lk-l 5 üksnes riskile, et see pole välistatud, arvestades sündmuste ajalist kulgu. Tegemist on kirjeldusega, milles võivad seisneda M.S. poolt toimepandud rikkumise võimalikud tagajärjed.
FI tunnistab, et Xxxxxxxxx taotluse lahendamisel on õigusvastaselt viivitatud, rikkudes

§ 144lg 2. HMS § 58 ja RVast

S § 3 lg 3 p 1 kohaselt ei anna see alust kaevatava haldusakti tühistamiseks. Kaebajal oli võimalik esitada kohustamiskaebus viivituse lõpetamiseks, vajadusel koos esialgse õiguskaitse taotlusega, samuti on tal võimalik nõuda FI-lt viivitusega tekitatud võimalike kahjude hüvitamist. 17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu ei ole alust rahuldada kaebaja taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ning kaebaja menetluskulud tuleb jätta tema kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa 9

🔗 Ametlikule allikale