← Eesti

2-13-7309/33

Obsah (13)§ 50§ 156§ 159§ 152§ 154§ 151§ 231§ 238§ 442§ 445§ 124§ 163§ 179

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 27. september 2013. a, Tallinn, kohtu kan

) § 442 lg 5 sätestab muu hulgas, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata hageja taotlus protokolli parandamiseks ja tunnistaja taotlus tasu saamiseks. 10. Hageja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks jätab kohus rahuldamata, sest protokoll vastab

§ 50lg 1 nõuetele, st kajastab piisavalt menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. 4

(9)2-13-7309 11. Tunnistaja XXXtaotluse tunnistajatasu saamiseks ja sõidukulu hüvitamiseks rahuldab kohus osaliselt.

§ 156

lg 1 näeb ette, et muu hulgas tunnistajale hüvitatakse menetlusega seotud sõidukulud mõistlikus ulatuses. Tunnistaja taotleb Jämsä-Helsinki-Tallinn edasi-tagasi sõidu kulude hüvitamist summas 208,78 eurot ja esitas vastavat kulu tõendavad dokumendid (tlk 148–149). Kostja esitas kohtule seisukoha ja andmed selle kohta, et tunnistaja sõidukuludes sisalduva laevapileti (Tallinn-Helsinki või vastupidi) hind on kuni 33 eurot (tlk 158). Kohus nõustub kostjaga, et 43 eurot ja 84 eurot, mis on tunnistaja taotluses märgitud sama kuluna, ei ole selles summas mõistlikud ega vajalikud. Tunnistaja esitas kohtule nende sõitude kohta üksnes maksedokumendi, mitte aga sõidupileteid, mistõttu kohtul ei ole võimalik kontrollida, kas vastav kulu oli tervikuna vajalik. Neil kaalutlustel vähendab kohus tunnistajale hüvitatavat sõidukulu summad 61 euro võrra (=84 + 43 – 2 × 33) ja määrab maksta tunnistajale sõidukulu hüvitiseks 147,78 eurot. Kuna taotlus jääb rahuldamata väiksema summa ulatuses kui 64 eurot, siis ei ole kohtu otsustus selles osas vaidlustatav (

§ 159lg 2).

Tunnistaja taotleb ka tunnistajatasu maksmist. Tunnistaja avaldas kohtule, et ta on pensionär, mistõttu tunnistaja oma sissetulekut kohtusse tuleku tõttu ei kaotanud.

§ 152

lg 4 sätestab, et kui tunnistaja ei ole seoses tunnistuse andmisega sissetulekut kaotanud või kui tal sissetulek puudub, makstakse talle tunnistajatasu madalaima määra järgi. Vastavalt

§ 152

lg-e 3 määrab kohus tunnistajatasu tunnimäära Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära piires. Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri
  2. aasta määruse nr 322 § 7 lg 3 ja
  3. jaanuari
  4. aasta määruse nr 6 järgi on vastav alammäär 1,90 eurot. Arvestades istungi aega ja kestust peab kohus põhjendatuks maksta tunnistajale tasu ühe tööpäeva, st kaheksa tunni eest. Eelneva põhjal tuleb tunnistajale maksta tunnistajatasu 15,20 eurot. Kohtu hinnangul ei anna

§ 154

käesoleval juhul alust maksta tunnistajale alammäärast suuremat tasu.

§ 151

lg 3 kohaselt maksab kohus tunnistajatasu välja sellest sõltumata, kas menetlusosalised on kulud ette tasunud või kas kulud on menetlusosalistelt sisse nõutud. 12. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb

§ 231

lg-te 2 ja 4 ning viidatud dokumentaalsete tõendite alusel tuvastatuks: − hageja on mootorpaadi omanik (tlk 8–10); − hageja andis mootorpaadi kostja valdusesse selle müügi korraldamise eesmärgil, mille kohta pooled ei vormistanud kirjalikku lepingut; − hageja soovis mootorpaadi talle tagastamist

  1. aasta suvel, millest kostja keeldus viidates tasumata arvele nr 2100319 (tlk 73 ja 122); − mootorpaat on kostja valduses.
  2. Hageja nõuab esimese nõude esimese alternatiiviga kostjalt mootorpaadi valduse üleandmist. Selle nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1, mille kohaselt omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Eeltoodust nähtuvalt ei ole poolte vaidlust AÕS § 82 lg 1 järgi hageja tõendamiskoormisesse kuuluvate asjaolude, st hageja omandi ja kostja valduse üle. Kostja vastuväidetest ning AÕS § 83 lg-st 1 tulenevalt kontrollib kohus, kas kostjal on hageja kui omaniku suhtes õigus mootorpaati vallata.
  3. Kostja väidab, et ta võib mootorpaati kinni pidada, sest hagejal on kostjale tasumata 8 292,97 eurot. Kohus tuvastas, et nimetatud summast 1 061,66 euro (16 611,60 krooni) tasumist nõudis kostja hagejalt juba
  4. aasta juunis esitades selle kohta
  5. juunil 2010 arve nr 2100319 (tlk 73 ja 122). Samal arvel oli kajastatud muid teenuseid, mille eest hageja tasus arve saamisel (tlk 74 ja 123). Tasumata osasumma kohta koostas kostja
  6. oktoobril 2010 kreeditarve nr 2110023 (tlk 75) ja uue arve nr 2110024, millele lisas ka tasu perioodi eest kuni
  7. oktoobrini 2010 (tlk 18). Kohus nõustub kostjaga, et 5

(9)2-13-7309 vindikatsiooninõude puhul võib AÕS § 83 lg-ga 1 lubatud vastuväide teatavatel asjaoludel tuleneda võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 1 esimeses lauses sätestatud võlgniku õigusest keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Sellise vastuväite edukuseks peab kostja siiski tõendama, et tal on viidatud sätte tingimustele vastav nõue hageja vastu ja see nõue on muutunud sissenõutavaks.
  1. Arved ei tõenda kostja nõuet hageja vastu (Riigikohtu
  2. veebruari
  3. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-98, põhjenduste neljas lõik). Kostja väidab muu hulgas, et hageja on analoogselt kõigi teiste kostja klientidega kohustatud kostja poolt osutatava teenuse eest tasuma ja hoiustamistasu tuleb maksta vastavalt kostja veebilehel avaldatud hinnakirjale (tlk 57). Kohus sellise käsitlusega ei nõustu, pealegi ei nähtu kostja esitatud hinnakirjast kuutasu kostja juures müügis oleva paadi hoiustamiseks. Hageja kohustus kostjale midagi tasuda võib tuleneda lepingust või seadusest (VÕS § 3), mitte aga analoogiast kostja ja tema teiste klientide vaheliste õigussuhetega. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et nad sõlmisid käsunduslepingu paadi müümiseks. Kostja väidab lisaks, et samal ajal sõlmiti ka hoiustamisleping, hageja on seda eitanud. Tõendeid hoiustamislepingu sõlmimise kohta kostja esitanud ei ole. VÕS § 29 lg 1 esimene lause sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis VÕS § 29 lg 4 alusel tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel muu hulgas arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning p 4 kohaselt ka lepingu olemust ja eesmärki. Kohus leiab, et paatide müügi ja hooldusega tegeleva ettevõtja kaudu mootorpaadi müümiseks vahendus- ehk käsunduslepingut sõlmiv isik ei pea mõistlikult eeldama, et ta peab selle aja eest, mil müügilepingu ese on ettevõtja valduses, tasuma hoiutasu. Hageja vande all antud ütlustest (tlk 125 pöördel) ja mootorpaadi müügikuulutusest (tlk 100) nähtub, et kostjale pidi jääma paadi müügihinna ja hagejale tasutava summa vahe. Sellest järeldab kohus, et pooled sõlmisid käsunduslepingu mootorpaadi müümiseks, samuti leppisid kokku kostja kui käsundisaaja tasus, mis tuli maksta müügihinna arvel käsundi täitmisel. Pooled ei vaidle selle üle, et käsund jäi täitmata. Kohus leiab, et hageja ütles käsunduslepingu üles, nõudes mootorpaadi endale tagastamist, selline õigus oli tähtajatu käsunduslepingu puhul VÕS § 630 lg 1 järgi mõlemal poolel. Seadusest ei tulene lepingu ülesütlemiseks vorminõudeid ja paadi tagastamise nõue on eeltoodud lepingutõlgendust arvesse võttes piisavalt selge, et lugeda see ka lepingu ülesütlemise avalduseks VÕS § 195 lg 1 tähenduses.
  4. Kohus leiab, et kostja keeldumise alust tuleb hinnata selle aja seisuga, millal kostjal mootorpaadi tagastamise kohustus tekkis, st
  5. aasta
  6. juuni seisuga. Kostja on möönnud, et alates sellest ajast nõudis hageja mootorpaadi tagastamist ja hageja ei ole tõendanud varasemat tagastamise nõude esitamist. Ka tunnistaja XXXütlustest nähtub, et hageja nõudis paati tagasi
  7. aasta suvel (tlk 126). Vaatamata sellele, et tunnistaja ei mäletanud täpselt kohta ja poe nime, kus nad hagejaga käisid mootorpaati nõudmas, on tunnistaja kirjeldatud asjaolud piisavalt sarnased poolte väidetega mootorpaadiga seotud vaidluse käigu kohta. Pärast kestvuslepingu ülesütlemist pooltel lepingust enam õigusi ja kohustusi ei teki (Riigikohtu
  8. mai
  9. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-13, p 9 esimene lõik). Kostja esialgse arve nr 2100319 ja kreeditarve nr 2110023 järgi moodustasid mootorpaadiga seonduvad kulud
  10. juuni 2010 seisuga 10 530 krooni (672,99 eurot). Neist andmetest lähtudes oli
  11. juuni 2010 seisuga kostja võimalik nõue viie päeva hoiutasu 175 krooni (11,19 euro) võrra väiksem (= 2100 / 30 × 50% × 5) ehk 661,80 eurot. 6
(9)2-13-7309
  1. Kui käsundisaajale tuleb tasu maksta pärast käsundi täitmist või käsundi täitmiseks antud tähtaja möödumist ja käsundusleping lõpeb enne käsundi täitmist või selle täitmiseks antud tähtaja möödumist, siis on käsundisaajal vastavalt VÕS § 629 lg-le 1 õigus mõistlikule osale tasust. Sel juhul on käsundisaajal õigus saada kogu tasu üksnes juhul, kui leping lõppes käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu ja tasu maksmine on asjaolusid arvestades õiglane. Siiski ei nõua kostja hageja käest osalise tasu maksmist, vaid sisuliselt käsundi täitmisega seotud kulude hüvitamist. VÕS § 628 lg 2 esimese lause kohaselt peab käsundiandja käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Sama sätte teise lause kohaselt eeldatakse, et tasu arvel kaetakse käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ning kulud, mis oleksid käsundisaajale tekkinud ka ilma käsunduslepingut sõlmimata. Kohus leiab, et käesoleval juhul ja eeltoodud lepingutõlgendust arvesse võttes olid mootorpaadi hoiustamise kulud sellised, mis tekkivad paadi müüjal tavaliselt. Eelnevast tuleneb, et hagejal võis olla üksnes osalise tasu maksmise kohustus, mida aga kostja oma kinnipidamiseõiguse alusena ei ole esile toonud.
  2. Põhimõtteliselt on siiski võimalik, et VÕS § 628 lg 2 teisest lausest ja § 629 lg-st 1 järeldub nende koosmõjus, et käsundisaaja võib käenduslepingu korralise ülesütlemise puhul osalise tasu asemel nõuda teatavate kulutuste hüvitamist, kui need pidanuksid sisalduma tasus. Seetõttu hindab kohus kostja vastuväidet sisuliselt. VÕS § 110 lg-le 1 tuginemiseks peab kostja tõendama, et vastav kohustus oli muutunud sissenõutavaks enne hageja nõude täitmise tähtaja saabumist. Kuna kohus ei tuvastanud, et hagejal oleks kostjale hoiutasu maksmise kohustust enne käsunduslepingu ülesütlemist, siis ei ole VÕS § 110 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud, sest poolte kohustused muutusid sissenõutavaks korraga.
  3. Sellises olukorras on kostja kohustuse keeldumise võimalik alus VÕS § 111 lg 1, mille kohaselt juhul, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Käsunduslepingu ülesütlemise tulemusel täidetavad vastastikused kohustused vastavad neile tingimustele. VÕS § 111 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Kohus leiab, et viimati viidatud normi eesmärk on tagada poolte vastastikuste kohustuste olemasolu korral kaitse sellele võlasuhte poolele, kelle kasuks täidetava kohususte väärtus on oluliselt suurem võrreldes sellega, mille täitmist temalt võib nõuda (vrd nt Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 34). Kui kostjal oli
  6. aasta
  7. juunil hageja vastu nõue mootorpaadi tagastamiseks, mille hind
  8. aastal oli 96 850 eurot (tlk 11–12),
  9. aastal 73 220 eurot (tlk 100) ja väärtus käesoleval ajal 52 000 eurot (tlk 76, tõlge lk 98), aga hagejal kostja vastu võis olla üksnes 661,80 euro suurune nõue, siis ei ole mootorpaadi üleandmisest keeldumine asjaolusid arvestades mõistlik ega kooskõlas hea usu põhimõttega. Lisaks nähtub poolte kirjavahetusest (tlk 34–35, tõlge lk 115 ja 131), et poolte vahel olid pikemaajalised suhted ja hageja oli kostjale teadaolev klient. Samuti pidi kostjale olema hageja kohesest osalisest tasumisest (tlk 74 ja 123) olema arusaadav, et hageja ei keeldu kostja põhjendatud arvete tasumisest. Neil kaalutlustel tuvastab kohus, et kostjal puudub õigus keelduda mootorpaati hagejale üle andmast. Järelikult tuleb hagi rahuldada hageja esimese nõude osas, mis puudutab mootorpaadi valduse üleandmist. Kohus ei anna sisulist lõplikku hinnangut sellele, kas kostjal on rahaline nõue hageja vastu, sest kostja esitas selle üksnes vastuväitena hagile. 7
(9)2-13-7309
  1. Hageja esimese nõude teine alternatiiv on rahaline nõue, selle õiguslik alus on täiendavalt VÕS § 132 lg 1, mis sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kohus leiab, et kui hagejal on võimalik kostjalt välja nõuda talle kuuluv asi, siis saab ta nõuda asja asemel kahju hüvitamist selle väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Esmajoones tuleb hagejal nõuda asja väljaandmist AÕS § 80 alusel ja kahju hüvitamist võib nõuda alles sellest keeldumisel ning eeldusel, et hageja on kostja viivituse tõttu kaotanud huvi asja tagastamise vastu (Riigikohtu
  2. märtsi
  3. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 21 teine lõik). Käesolevas asjas ei ole hageja toonud esile oma huvi kaotust mootorpaadi tagastamise vastu. Seetõttu jääb esimese nõude teine alternatiiv rahuldamata.
  4. Hageja teine nõue on kahju hüvitamise nõue, mille õiguslik alus on VÕS § 115 lg
  5. Hagiavalduse kohaselt tekkis kahju seeläbi, et hageja soovis viia mootorpaati Soome ja tellis selleks spetsiaalse paatide transpordiks ettenähtud järelhaagise, mis
  6. juunil 2010 pidi mootorpaadi toimetama Soome, aga kui hageja koos tellitud transpordiga kostja asukohta läks, siis keeldus kostja paati hagejale üle andmast. Transpordi kulud olid hageja väitel 447 eurot. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu ja leiab, et see on tõendamata. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju tekkimise ja suuruse, st oma olukorra muutumise ulatuse, peab tõendama hageja. Vaatamata kohtu ettepanekule hageja vastavat tõendit esitanud ei ole. Seetõttu jääb hageja teine nõue tõendamatuse tõttu rahuldamata.
  7. Kolmandaks nõuab hageja kostjalt hüvitatava kahju summalt viivise maksmist, selle nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg
  8. Kuna kohus jätab rahuldamata hageja rahalise põhinõude, siis jääb rahuldamata ka sellelt arvutatud viivise nõue.
  9. Hageja esitas mootorpaadi väärtuse vähenemise väite ja arvutused vastuväite ja tasaarvestusena kostja nõudele hoiutasu ja muude teenuste eest tasu saamiseks. Kohus leidis eespool, et kostja vastav võimalik nõue ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Järelikult puudub vajadus analüüsida otsuse tegemisel hageja kõnealust vastuväidet ja tasaarvestust. 24.

§ 238

lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata otsuses viitamata poolte varasema kirjavahetuse (tlk 13–16 ja 19) ja andmed hageja hilisema majandusliku seisukorra kohta (tlk 51–56), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. 25.

§ 442

lg 5 teine lause sätestab, et kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hageja on oma nõude sõnastanud sel viisil, et loetles mootorpaadi standard- ja lisavarustuse. Kostja ei esitanud hageja sellekohastele väidetele vastuväiteid, sarnane varustus nähtub ka mootorpaadi kohta esitatud tõenditest (tlk 11–12 ja 100). Otsuse täitmise võimaldamiseks märgib kohus hageja loetletud varustuse otsuse resolutsioonis. Kuna kohus jätab rahuldamata hageja alternatiivse nõude mootorpaadi väärtuse hüvitamiseks, siis ei märgi kohus resolutsioonis lisavarustuse elementide väärtust. 26.

§ 445

lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata muu hulgas otsuse täitmise tähtpäeva. Hageja on nõudnud mootorpaadi üleandmiseks ühe nädala pikkuse tähtaja määramist, millega kostja nõustus (tlk 125). Ka varasemalt on kostja märkinud, et mootorpaadi transpordiks ettevalmistamine võtab aega vähemalt kolm tööpäeva (tlk 17). Seetõttu määrab kohus otsuses kindlaks, et otsus mootorpaadi hagejale üleandmise osas tuleb täita ühe nädala jooksul alates selle nõude kohta tehtud otsuse jõustumisest. 27. Tsiviilasja hind on

§ 124lg 1, § 126 lg 1, § 133 lg 2 ja § 134 lg 1 alusel 60 481,64 eurot. 8

(9)2-13-7309 28. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt sarnases ulatuses hageja kompromissettepanekuga, millega kostja ei nõustunud, siis jäävad menetluskulud

§ 163lg 2 alusel kostja kanda.

Kohus mõistab kostjalt

§ 179

lg 1 alusel riigituludesse välja tunnistajale makstava hüvitise ja tasu summa koos sellele lisaks tasutavate maksusummadega. Tunnistajale hüvitatavad kulutused on maksuvabad. Tunnistajatasu summalt 15,20 eurot tuleb tasuda sotsiaalmaks 33% ja tööandja töötuskindlustusmakse 1%, st kokku 5,17 eurot. Kokku tuleb kostjalt seega välja mõista 168,15 eurot (=147,78 +15,2+5,17).

§ 179

lg 5 sätestab, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja.

§ 179

lg 9 kohaselt tuleb riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude nõude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.