← Eesti

3-12-2171/26

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2171 Otsuse kuupäev

  1. aprill 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Vassili Liivamägi kaebus Värska Vallavalitsuse
  2. juuli 2012 korralduse nr 176 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev kohtuistungil,
  3. jaanuaril 2013 Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebaja Vassili Liivamägi Vastustaja Värska vald
  4. Jätta Vassili Liivamäe kaebus rahuldamata.
  5. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
  6. mai
  7. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
  8. Vassili Huntsaar esitas avalduse Spiridon Huntsaarele kuulunud 13,05 hektari suuruse Rebase (nr 7) talumaa tagastamiseks, mille osas on ta tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Põlva maakonna komisjon
  9. oktoobri 1999 otsusega nr
  10. Värska Vallavalitsuse
  11. aprilli 1993 määrusega nr 1 tagastati V. Huntsaarele Rebase (nr 7) talumaa.
  12. Zoja Huntsaare seaduslik esindaja Maimu Liivamägi esitas Värska Vallavalitsusele
  13. novembril 2009 avalduse Värska vallas asuva Rebase (nr 8 osa) talumaa tagastamiseks.
  14. Põlva notar Kaire Salomoni
  15. novembri 2009 väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (notariaalregistri nr 1056) alusel on Vassili Huntsaare nõudeõiguse pärijateks Zoja Huntsaar ½ mõttelises osas ja Leili Laiakivi ½ mõttelises osas. Põlva notar Kaire Salomoni büroos sõlmitud kinnistute ja korteriomandi mõtteliste osade kinke- ja asjaõiguslepingu (notariaalregister nr 303) kohaselt on Zoja Huntsaare vara omandiõigus üle läinud Maimu Liivamägile.
  16. Värska Vallavalitsuse
  17. juuli 2012 korraldusega nr 176 kinnitati Värska Vallavalitsuse
  18. jaanuari 2012 korraldusega nr 18 määratud isiku Erika Joonase (Joonas)
  19. juunil 2012 koostatud akt vara toimiku nr 93500 alusel, õigusvastaselt võõrandatud talumaa, nimetusega Rebase (nr 8 osa) kinnistu number 673, pindala 1,00 ha, võõrandamisaegne maksumus eurodes summas 230 eurot. Nimetatud korraldusega määrati Vassili Liivamägile kompensatsiooni 0,5 ha tagastamata maa eest 115 eurot.
  20. Vassili Liivamägi esitas Põlva Maavalitsusele
  21. augustil 2012 kaebuse Värska Vallavalitsuse
  22. juuli 2012 korralduse nr 176 tühistamiseks ja vallavalitsuse kohustamiseks vaadata uuesti läbi Värska vallas asuva 1,0 ha suuruse Rebase talumaa tagastamine või õiglase kompensatsiooni määramiseks. Põlva Maavalitsus leidis
  23. septembri 2012 kirjas nr 8-2/1994-1, et Värska Vallavalitsuse
  24. juuli 2012 korraldus nr 176 on nõuetekohane, sisaldab asjakohaseid õigusakte ning kompensatsioon maa ja metsa eest on määratud õiguslikel alustel, mistõttu on korraldus kooskõlas kehtivate maa- ja omandireformialaste õigusaktidega. Maavalitsus selgitas, et maavanemal on tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 3 õigus teha kohalikule omavalitsusele ettepanek haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kui haldusakt on õigusvastane ja rikub avalikku huvi. Seega puudub maavanemal pädevus vallavalitsuse korralduse tühistamiseks.
  26. oktoobril 2012 saabus Tartu Halduskohtusse Vassili Liivamäe kaebus Värska Vallavalitsuse
  27. juuli 2012 korralduse nr 176 tühistamiseks ning vallavalitsuse kohustamiseks vaadata kaebaja ja Leili Laikivi taotlus 1,0 hektari tagastamiseks Rebase talu maadest, asukohaga Põlvamaa, Värska vald, Kostkova küla, uuesti läbi. Tartu Halduskohus võttis
  28. novembri 2012 määrusega kaebuse menetlusse. Kaebuse põhjendused
  29. Kaebaja märgib, et taotles Värska Vallavalitsuselt Rebase nr 8 kinnistu 1,0 hektarist poole tagastamist omandireformi aluste seaduse alusel, mitte ei taotlenud kompensatsiooni määramist tagastamata maa eest. Lisaks on tagastamata 0,5 hektari suuruse maa eest määratud kompensatsiooni suuruse kujunemine Värska Vallavalitsuse
  30. juuli 2012 korraldusele nr 176 lisatud akti alusel kontrollimatu. Puuduvad asjakohased viited maa maksustamishinnale, mis on aluseks kompenseerimisele. Kaebaja hinnangul on 1,0 hektaril olnud metsa kompenseerimiseks määratud 53 eurot ebamõistlikult väike, kuna tegelik kahju ulatub tuhandetesse eurodesse. Korraldusest ei nähtu kuidas ja mille alusel selline ebamõistlikult väike kompensatsioon määrati.
  31. jaanuaril 2013 toimunud istungil selgitas kaebaja esindaja, et Värska vallavalitsuse
  32. mai 2000 istungi protokoll nr 9 punktiga 6.1.
  33. otsustati Vassili Huntsaarele jätta endise Rebase talumaa piir ja H. Palatu võib ostueesõigusega erastada kogu Võsu talumaa. Seega tagastati kogu Rebase talumaa endistes piirides, sh 1,0 hektarit. Nimetatud protokolliga tehtud otsust ei ole kajastatud Värska Vallavalitsuse
  34. juuli 2012 korralduses nr
  35. Kaebaja kinnitusel ei ole talle teatatud vaidlusaluse 1,0 hektari maa liitmisest Võsu talumaaga. Kaebaja on seisukohal, et allkiri Rebase 7 kinnistu tagastamise avaldusel ei ole V. Huntsaare kirjutatud. Kaebaja leiab, et omandireformi käigus on vastustaja ekslikult tuginenud 1924 aasta kaardimaterjali eksplikatsioonile, kuna plaan ei kajasta tegelikku olukorda vahetult enne omandi õigusvastast kaotamist. 1924 aasta eksplikatsioonilt puudub Rebase 8 kinnistu. Õigem oleks olnud tugineda 1938 aasta eksplikatsioonile, sest sellel on Rebase 8 kinnistu suurusega 1,0 hektarit olemas. Vastustajal puudus õigus Rebase nr 8 kinnistu võõrandamiseks ostueesõigusega erastamise teel Helgi Palatule Võsu maaüksuse koosseisu olukorras, kus vastustajale oli saanud hiljemalt
  36. oktoobril 1992 selgeks, et Spiridon Huntsaare vara osas on õigustatud subjektiks määratud Vassili Huntsaar. Värska Vallavalitsuse
  37. aprilli 2004 korraldus nr 148 K on Rebase (nr 8) talumaa osas õigustühine omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise tõttu ja puudub õiguslik takistus kaebaja taotluse, Rebase (nr 8) talumaa tagastamiseks, rahuldamiseks. 1938 aasta kaardimaterjalide eksplikatsiooni põhjal on Võsu (nr 8) kinnistu suuruseks 14,28 hektarit, millest jäi tagastamata 3,96 hektari suurune lahustükk. Seega saanuks kaebaja hinnangul Võsu (nr 8) talumaadest ostueesõigusega erastada maksimaalselt 10,32 hektarit. Värska Vallavalitsuse
  38. aprilli 2004 korraldusega nr 148 K erastati Helgi Palatule 10,59 hektarit maad. Seega on vastustaja väide, et Rebase (nr 8) maad on erastatud Võsu maaüksuse koosseisu, maaüksuse pindala suurust hinnates, vale. Kaebaja on seisukohal, et selleks, et Rebase (nr 8) maad saanuks erastada ostueesõigusega Helgi Palatule, tulnuks muuta mh ka Värska Vallavalitsuse
  39. mai 2000 istungi protokolli päevakorra punkti nr 6 järgset otsust. Vastustaja vastuväited
  40. Värska Vallavalitsus vaidleb vastuses kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastavalt Rebase (nr 8 osa) talumaa kaardimaterjalile on antud talumaa mõõdistatud Võsu katastriüksuse, tunnusega 93401:005:0091, koosseisu. Värska Vallavalitsuse
  41. aprilli 2004 korraldusega nr 148-k võimaldati Võsu maaüksus hoonete aluse maana ostueesõigusega erastada maareformi seaduse § 9 lõike 1, § 22 lõike 1, § 22¹ ja § 22² lõike 1 alusel. Vallavalitsuses kasutusel oleval Värska sovhoosi ortokaardil oli Rebase (nr 8 osa) talumaa märgitud endise Võsu nr 8 talumaa osaks ning erastamise hetkel Rebase (nr 8 osa) talumaa osas tagastamise taotlused puudusid, millest lähtuvalt oli sellel hetkel tegemist vaba maaga. Värska Vallavalitsus on seisukohal, et Võsu maaüksuse ostueesõigusega erastamine oli
  42. aprilli 2004 korralduse nr 148-k andmise ajal õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Vastustaja märgib, et kuna taotletav maa on kehtiva haldusakti alusel erastatud, ei ole võimalik rahuldada sama maa tagastamise taotlust. Maareformi seaduse § 13 kohaselt, kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras. Värska Vallavalitsus koostas
  43. juulil 2012 korralduse nr 176 kompensatsiooni määramise kohta. Korralduses nr 176 on viidatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramisel Vabariigi Valitsuse
  44. augusti 2001 määrusega nr 276 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“ paragrahvidele 1 ja 4, mille alusel kujuneb Värska valla maa maksumuseks 177 eurot/ha. Vastustaja selgitab, et 1,0 ha suurusel maa-alal kasvanud metsa kompensatsiooniks arvestatud 53 eurot on kujunenud vastavalt „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra“ punkti 25 alapunktile 1, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud maal kasvanud metsa maksumuse kompenseerimiseks lisatakse kompenseerimisele kuuluva maa maksumusele 30%, kui kompensatsioon määratakse kogu kinnistu eest, mis ei kuulu tagastamisele maareformi seaduse § 6 lg 2 alusel. Vastustaja on seisukohal, et Värska Vallavalitsuse
  45. juuli 2012 korraldus nr 176 sisaldab asjakohaseid õigusakte ja kompensatsioon Rebase talumaa eest on määratud õiguslikel alustel.
  46. jaanuaril 2013 toimunud istungil märkis vastustaja, et Värska vallavalitsuse
  47. mai 2000 istungi protokolli nr 9 punkt 6.1.
  48. otsus puudutas Rebase (nr 7) talu maaüksuse tagastamist, mille juures ei ole käsitletud Rebase (nr 8) talu maaüksust.
  49. aastal liideti Rebase talu 1,0 hektarit maad Võsu maaüksusega, mis
  50. aastal erastati, mistõttu ei olnud võimalik Maimu Liivamäe tagastamise avaldust rahuldada, vaid tuli määrata 0,5 hektari tagastamata maa eest kompensatsioon. Kohtule esitatud täiendavate materjalide kohaselt on Rebase (nr 7) talumaa ja Rebase (nr 8) talumaa eraldiseisvad talumaad, millel on erinevad kinnistu numbrid. Rebase 7 kinnistu number on 570 ja pindala 13,05 ha ning Rebase 8 kinnistu number on 673 ja pindala 1 ha. Vassili Huntsaare avaldusest õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta selgub, kaebaja soovis ainult Rebase 7 kinnistu tagastamist suurusega 13,05 hektarit. Rebase 8 kinnistu tagastamise avaldust V. Huntsaar esitanud ei ole. Vassili Huntsaar tunnistati õigustatud subjektiks S. Huntsaarele kuulunud Rebase (nr 8) talumaa, suurusega 1,0 hektarit, suhtes
  51. novembril 2009 otsusega nr
  52. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et V. Huntsaar ei ole alla kirjutanud Rebase 7 kinnistu tagastamise avaldusele. Põlva Maavalitsus on teinud avalduse teisele leheküljele märke allkirja õigsuse kohta. Vastustaja rõhutab, et Kostkova küla 1923 aasta kruntimise plaanilt on näha Rebase (nr 7) talumaa piirid ning eksplikatsioonilt on näha talumaa pindala 13,05 hektarit. Rebase (nr 8) talumaa1,0 hektari osa on eraldatud
  53. aastal, seega on see talumaa tekkinud hiljem ega saa kuuluda Rebase (nr 7) talumaa koosseisu. Kohtu seisukoht
  54. Pooled on erineval seisukohal eelkõige selles, kas Rebase (nr 8) maatüki erastamine Võsu maaüksuse koosseisus H. Palatule saab olla aluseks Rebase (nr 8) maatüki kaebajale, kui nimetatud maatüki suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud V. Huntsaare õigusjärglasele, tagastamata jätmiseks.
  55. Kaebaja hinnangul on Rebase (nr 8) 1,0 ha suuruse maatüki tagastamata jätmine vastuolus ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeluga ja seetõttu tühine. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
  56. Asja materjalidest nähtub, et S. Huntsaare õigusjärglasena esitas V. Huntsaar tähtaegselt Põlva Maavalitsusele avalduse (tl 50) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks omandireformi käigus. Avaldusele on varaks, mille tagastamist taotletakse, märgitud Rebase (nr 7) talu maa suurusega 13,05 ha. Nii vastustaja esitatud
  57. aastal koostatud Kostkova küla kruntimise plaani (tl 52) eksplikatsiooni (tl 51), kui ka kaebaja esitatud
  58. aastal koostatud maaüksuste nimekirja (tl 67) kohaselt on Rebase (nr 7) talumaa suuruseks märgitud 13,05 ha. Sealjuures puuduvad
  59. aasta eksplikatsioonil andmed Rebase (nr 8) maatüki kohta.
  60. aasta maaüksuse nimekirjast nähtub, et Rebase (nr 8) maatüki pindala on 1,0 ha. ÕVVTK Põlva Maakonna komisjoni
  61. oktoobri 1992 otsusega nr 125 (tl 59) tunnistati V. Huntsaar omandireformi õigustatud subjektiks Rebase (nr 7) maatüki suurusega 13,05 ha osas. Värska Vallavalitsuse
  62. aprilli 1993 määrusest nähtuvalt otsustati Rebase (nr 7) maatükist tagastada V. Huntsaarele 8,40 ha ja kompenseerida 4,65 ha. Maa-amet on
  63. augustil 2010, vastuseks kaebaja järelepärimisele selgitanud (tl 53), et vara tagastamise korra p-de 23 ja 24 järgi otsustab vara asukohajärgne valla- või linnavalitsus vara tagastamise eelkõige kohaliku komisjoni otsuse ja võõrandatud vara toimiku alusel, siis ei saa väita, et Rebase (nr 8) maatüki arvestamata jätmine maa tagastamise menetluses ja selle arvamine Võsu 8 erastatava maa hulka oleks vastustaja eksimus.
  64. ORAS § 4 järgi omandireformi õigustatud subjektid on isikud, sealhulgas riik, kellel on seaduse järgi õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist või õigus nõuda või taotleda vara tasu eest või tasuta üleandmist. Ka maareformiseaduse (MaaRS) paragrahvist 5 nähtuvalt on õigustatud subjektidel õigus nõuda maa tagastamist. Seega ei toimu maa tagastamine vahetult seaduse alusel, vaid õigustatud subjektidel on õigus nõuda maa tagastamist ning maa tagastatakse üksnes ulatuses, milles õigustatud subjektid on oma õiguse maksmapanekuks vajalikud toimingud teinud. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus V. Huntsaar ei olnud esitanud avaldust Rebase (nr 8) maaüksuse tagastamiseks ning teda ei olnud selle maatüki suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud, ei saanud toimuda Rebase (nr 8) maatüki tagastamise menetlust. Teistsugust järeldust ei saa teha ka Värska Vallavalitsuse
  65. mai 2000 istungi protokollist nr 9 (tl 7). Protokollist nähtub üksnes see, et vallavalitsus on otsustanud vastuskirja koostamisel arvestada asjaolu, et V. Huntsaarele jääb endine Rebase talumaa ja H. Palatu võib ostueesõigusega erastada kogu endise Võsu talumaa. Seega on vallavalitsuse otsustus suunatud vallavalitsuse enda sisemisele korraldusele ega tekitanud V. Huntsaarele õigusi ja kohustusi. Kohtule ei ole ka teda, millega seoses vallavalitsus viidatud otsuse tegi. Siiski puudub alus arvata, et otsus oleks ajendatud V. Huntsaare taotlusest Rebase (nr 8) maatüki tagastamiseks. Arvestades, et V. Huntsaar esitas
  66. juunil 1997 avalduse osa endise Võsu-8 talumaa ostueesõigusega erastamiseks ning seda, et sama maa erastamist soovis ka H. Palatu, siis on tõenäoline, et vallavalitsus arutas
  67. mai 2000 aasta istungil ostueesõigusega erastamise konkurentsi, mitte Rebase (nr 8) maa tagastamist. Siinjuures märgib kohus, et ei nõustu kaebaja väitega nagu ei oleks allkiri maa tagastamise avalduse V. Huntsaare kirjutatud. Kaebaja väide on paljasõnaline ega arvesta asjaoluga, et avaldusel on Põlva Maavalituse kinnitus taotleja allkirja tõestamise kohta. Kaebaja väide ei haaku ka tagastamismenetluse asjaoludega. Kuna puuduvad andmed, et V. Huntsaar oleks esitanud teise taotluse vara tagastamiseks, siis seab kaebaja väide kahtluse alla Rebase maaüksuse tagastamise õiguspärasuse üldse.
  68. Vastavalt MaaRS § 20 lg 1 ls-le 1 kuulub erastamisele maa, mida maareformiseaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kohus nõustub kaebajaga, et ORAS § 18 lg 1 sätestab otsese keelu maa võõrandmiseks ka erastamise teel. Seega oli Värska Vallavalitsus õigustatud Rebase (nr 8) maatüki erastamismenetluse korraldamiseks üksnes juhul, kui nimetatud maa kohta ei olnud esitatud avaldus maa tagastamiseks. Kohtu hinnangul tuleneb nii MaaRS § 20 lg 1 ls-st 1, kui ORAS § 18 lg 1 sõnastusest, mis sätestab vara võõrandamise keelu „õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni“, et erastamistoimingute tegemine ei ole keelatud mitte kogu vara suhtes, mis võiks olla tagastamise objektiks. Vara osas, mille suhtes ei ole tähtaegselt tagastamise avaldust esitatud, ei saa tõusetuda küsimust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamisest. Seega ei ole keelatud nende maatükkide ostueesõigusega erastamine, mis võiksid küll olla tagastamise objektid, kuid mille suhtes tagastamise avaldust esitatud ei ole. Kohtu sellist seisukohta kinnitab Vabariigi Valitsuse
  69. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 4, mille järgi taotleja, kes ei ole esitanud tähtaegselt avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks.
  70. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et enne ÕVVTK Põlva Maakonnakomisjoni
  71. novembri 2009 otsust nr 8782 oleks kedagi Rebase (nr 8) maatüki suhtes tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Uute asjaolude selgumisel esitas Rebase (nr 8) maatüki tagastamise avalduse V. Huntsaare õigusjärglane Z. Huntsaar
  72. augustil
  73. Seega ei olnud Rebase (nr 8) maatükk enne
  74. augustit 2009 vara, mille tagastamise küsimus oleks olnud otsustamata. Eesti Vabariigi Valitsuse
  75. veebruari 1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-ga 16 on ette nähtud võimalus tagastamismenetluse täiendamiseks olukorras, kus pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse vastuvõtmist selgub uusi asjaolusid selle vara kohta (näiteks vara suuruse ja koosseisu kohta). Viidatud sätet on tõlgendatud kaebaja suhtes soodsalt ning V. Huntsaar on ca 17 aastat pärast esmast ÕVVTK otsust tunnistatud õigustatud subjektiks ka Rebase (nr 8) maatüki osas laiendades seega tagastamismenetlust. Olukorras, kus maatükk, mille taotlemist tagastatakse on erastatud enne tagastamisavalduse esitamist, saab hilisema tagastamisavalduse rahuldada juhul, kui sellel on tagasiulatuv toime, selliselt, et see tooks kaasa vaidlusaluse maatükiga seotud varasemate haldusaktide ja tehingute tühisuse või tühistamise. Õigusaktidest ei tulene, et hilisemal tagastamisavaldusel oleks kirjeldatud toime. Kohtu hinnangul, arvestades omandireformi algusest kulunud aega ning tagastamisavalduste esitamiseks seatud tähtaega, oleks Z. Huntsaare poolt
  76. augustil 2009 esitatud Rebase (nr 8) maatüki tagastamise avaldusele sedavõrd ulatusliku tagasiulatuva toime omistamine ilmses vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et hilisem tagastamisavalduse esitamine ei saa kaasa tuua Rebase (nr 8) maatüki suhtes maa ostueesõigusega erastamise tehingu ega selle aluseks olevate haldusaktide tühisust. Erastamisleping, mis selle sõlmimise ajal oli õiguspärane ei muutu tagasiulatuvalt õigusvastaseks.
  77. Vaidlustatud korralduses on vastustaja selgitanud, et Värska Vallavalitsuse
  78. aprilli 2004 korraldusega nr 148 võimaldati Rebase (nr 8) ostueesõigusega erastada seetõttu, et selleks ajaks ei olnud vaidlusaluse maatüki suhtes tagastamise avaldust esitatud. Kohus nõustub, et olukorras, kus maatükk, mille tagastamist taotletakse, on kolmanda isiku õiguspärases omandis, ei olnud Värska Vallavalitsusel võimalik tagastamise taotlust rahuldada. MaaRS § 13 kohaselt, kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras. Seega on vastustaja õiguspäraselt otsustanud määrata kaebajale tagastamata jäänud maa eest kompensatsiooni.
  79. Kohus nõustub kaebajaga, et Värska Vallavalitsuse
  80. juuli 2012 korraldus on kaebajale kompensatsiooni määramise osas raskesti arusaadav. Siiski ei ole see selline puudus, mis tooks kaasa kaevatava korralduse tühistamise. Kaevatavas korralduses on viidatud kaebajale kompensatsiooni määramise ning kompensatsiooni suuruse arvutamise õiguslikele alustele. Korralduses viidatud Vabariigi Valitsuse
  81. augusti 2001 määrusega nr 276 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad § 4 koostoimes korra lisas nr 3 maksustamishindade tabeliga sätestab, et Värska vallas, hajaasustusega maa kompenseerimisel arvestatakse selle maksumuseks 177 eurot hektari kohta. Kuna kaebaja on õigustatud subjektiks üksnes Rebase (nr 8) tagastamise nõudeõiguse ½ osas, siis on kaebajale määratud kompensatsioon pool hektari hinnast, mida on vastavalt Vabariigi Valitsuse
  82. juuli 1993 määrusega nr 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p-le 25.1 suurendatud 30 protsendi võrra tagastamata jäänud maal olnud metsa kompenseerimiseks. Seega on kaebajale määratud kompensatsioon õiguspäraselt. Asjaolu, et kaebaja hinnangul on kompensatsioon ebapiisav, ei muuda kompensatsiooni määramist ega selle suurust õigusvastaseks.
  83. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Värska Vallavalitsuse
  84. juuli 2012 korraldus nr 176 on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Kaebus jääb rahuldamata.
  85. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.