TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-778 Otsuse kuupäev 27.12.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 05.01.2012.

) § 67 p 1 rikkumise eest 30 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning kartseri karistuse kandmise ajal piirati kinnipeetavale täielikult

§-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. 07.02.

1. a esitas Romeo Kalda vaide Viru Vangla 05.01.
2. a käskkirja nr 6-3/18-D kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla 09.03.
3. a vaideotsusega nr 6-12/57-1 jäeti Romeo Kalda 07.02.
4. a vaie rahuldamata. Kaebaja sai vaideotsuse kätte 13.03.
5. a. 11.04.
6. a esitas Romeo Kalda Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-12-778) Viru Vangla Teise üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes A. Anslani 05.01.
7. a käskkirja nr 63/18-D tühistamiseks ning Viru Vangla direktori 21.03.
8. a käskkirja nr 1.1-1/56 punkt 6.6, millega volitati üksuse juhti otsustama distsiplinaarmenetluse algatamist, tühistamiseks. Tartu Halduskohtu 07.08.
9. a kohtumäärusega tagastati Romeo Kalda kaebus haldusasjas nr 312-778 osaliselt, s.o osas, milles R. Kalda taotles Viru Vangla direktori 21.03.
10. a käskkirja nr 1.1-1/56 p 6.6 tühistamist. Kaebajal oli nimetatud nõudes läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. 07.08.
11. a kohtumäärusega rahuldati R. Kalda menetlusabi taotlus ja ta vabastati riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-12-
12. 08.08.
13. a kohtumäärusega võeti menetlusse Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 05.01.
14. a käskkirja nr 6.-3/18-D tühistamiseks. Kaebuse põhjendused
15. R. Kalda kirjeldab kaebuses, et ta kandis 05.12.
16. a 25-ööpäeva pikkust kartserikaristust, kui kella 10.00 paiku avas vanemvalvur A. Teetlok tema kambri ja teatas, et annab korralduse asuda tööle koristama osakonda E
17. Kaebaja vastas valvurile, et kannab kartserikaristust ning

§ 651 lg 3 kohaselt on isikul keelatud liikuda vangla territooriumil.

Seepeale küsis vanemvalvur uuesti, kas ta keeldub tööst ning kaebaja vastas, et ta ei keeldu ning väljus kambrist. Nad läksid koos valvuritega töölise ruumini ja kaebaja palus kutsuda tööhõivespetsialisti ning julgeolekutöötaja. Vanemvalvur teatas, et läheb juhtkonda teavitama ja andis kaebajale korralduse seniks kambrisse tagasi minna. Jõudes osakonda tagasi, oli osakond E7 juba avatud päevakava alusel. Kaebaja küsis valvurilt, kuidas tal oleks võimalik koristada, kui osakond on avatud ning valvur vastas, et ta ei pea ju praegu koristama. Kaebaja lukustati kella 10.30 paiku kartserisse tagasi. Valvur M. Naprejev tõi kella 11.00 paiku talle seletuskirja ning ta märkis selles, et talle jääb arusaamatuks, mis rikkumise ta toime on pannud ning teda ei ole keegi ettekande koostamisest teavitanud. Kaebaja jääb kõigi oma distsiplinaarmenetluses ja vaietes esitatud põhjenduste juurde ning leiab, et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigane, nõuetekohaselt motiveerimata, ebaõigesti on kohaldatud materiaalõigust, eiratud on uurimisprintsiipi, ei ole kontrollitud kaebaja poolt väljatoodud faktilisi asjaolusid, eiratud on kaebaja esitatud tõendeid. Kaebajat ei ole ära kuulatud julgeolekuosakonna poolt, menetlus on viidud läbi kaebaja õigusi eirates ja enne käskkirja andmist ei ole kaebajale antud piisavalt aega materjalidega tutvumiseks ja protokolli analüüsimiseks ning nende pinnalt vastuväidete esitamiseks, seega ei ole kaebaja saanud tõhusalt kaitsta oma õigusi. Kaebaja on oma 06.02.

1. a vaides toonud välja materiaalõiguse normid, mida vangla on ebaõigesti kohaldanud. Samuti on vangla rikkunud ärakuulamiskohustust ja kaebaja õigust heale haldusele – kaebaja sai distsiplinaarmenetluse materjalidega tutvuda alles 04.01.
2. a ning oli kohustatud esitama oma vastuväited juba järgmiseks päevaks. Kaebaja leiab, et teda on ebavõrdselt koheldud, sest teistele kinnipeetavatele antakse vastuväidete esitamiseks kolm kuni viis päeva. Ka õiguskirjanduses on leitud, et asutus peab andma vastuväidete esitamiseks mõistliku tähtaja. Sama on rõhutatud ka Riigikohtu otsustes (viimati asjas 3-3-1-72-10) ning märgitud, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (19.12.
3. a otsus nr 3-3-1-23-06). 2 Kaebaja leiab, et karistus on määratud tähtaega ületades, sest rikkumisest teadasaamise päevaks oli 05.12.
4. a ning viimaseks karistuse määramise päevaks oli seega 04.01.
5. a. Samuti on ta seisukohal, et teda on karistatud ühe ja sama asja eest kaks korda. Kaebajat karistati eelnevalt 25ööpäevaks kartserisse paigutamisega (21.11.
6. a käskkiri nr 6.-3/2121-D) valvuri poolt tööle asumise korraldusele mitteallumise eest (tulenevalt 17.10.
7. a käskkirjast nr 6.-2/1294-T). Käesolev distsiplinaarkaristus on määratud kaebajale samuti sama käskkirja alusel tööle asumise korralduse mittetäitmise eest. Seega on tegemist sisuliselt ühe ja sama asja eest karistamisega. Kuna kaebaja on märkinud, et ei saa tööle asuda, sest tema elu ja tervis on ohus ning ta ei ole saanud väljaõpet, siis ei ole proportsionaalne anda mõne aja möödudes uus samasisuline korraldus, teades, et kaebaja ei hakka seda täitma ja ei asu tööle. Kaebaja leiab, et õigusriigis ei saa karistada isikut pidevalt ühe ja sama asja eest, kui isik ei saa julgeolekuohu tõttu tööle asuda ning karistus ei mõju. Distsiplinaarmenetlus on algatatud peaspetsialist poolt, kellel puudus selleks volitus. Vastavalt Viru Vangla kodukorra p-le 25.1 otsustab distsiplinaarmenetluse algatamise vangla direktor. Vangla direktor ei saa edasi volitada antud küsimust, kuigi seda on 21.03.
8. a käskkirja nr 1.1-1/56 punktiga 6.6 tehtud. Kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluse ajal on rikutud menetlusnorme ja protokolli on koostanud isik, keda ei ole menetlejaks määratud ning protokolli koostaja on asunud menetluses ise tõendeid looma. Kaebaja väiteid ei ole kontrollitud ja rikutud on uurimispõhimõtet. Asjas oli menetlejaks määratud inspektor-kontaktisik A.-L. Kakku. Kaebaja on seisukohal, et menetlust saab läbi viia ning protokolli menetluse kokkuvõttest koostada ametnik, keda on selleks volitatud. Kaebaja ei nõustu vaideotsuses öelduga, et: „vanglal puudus õigusaktidest tulenev kohustus teavitada R. Kaldat, et menetluse läbiviimisega tegeleb ka inspektor-kontaktisik T. Tiivas“. Kaebaja oleks soovinud esitada taanduse T. Tiivase suhtes, kui teda oleks teavitatud, et menetlejat on vahetatud haldusmenetluse seaduse § 10 lg 1 p 4 alusel. Samas on distsiplinaarmenetluse protokoll koostatud 04.01.
9. a, mil A.-L. Kakku ei viibinud enam puhkusel ja protokolli oleks saanud koostada juba 15.12.
10. a nagu seda tehti kinnipeetav M. Võrk suhtes. T. Tiivas on asjas asunud menetlejaks omal algatusel ja selleks volitust omamata. Kuna T. Tiivas ei olnud menetlejaks määratud, siis tema poolt distsiplinaarmenetluse protokolli koostamise ja allkirjastamisega on rikutud

§ 64lg 3 ja vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 ja lg 3.

Kaebaja märgib, et ta palus peale tööle asumise korralduse andmist kutsuda tööhõivespetsialisti ja julgeolekutöötaja ning soovis väljaõpet, kuid tema väiteid ei ole menetluse ajal kontrollitud, mistõttu on rikutud uurimisprintsiipi ja vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigane. Kaebaja on menetluses korduvalt palunud kontrollida 05.12.2011. a E7 osakonna videovalve salvestist, kuid seda ei ole tehtud ja seega on tegemist uurimisprintsiibi eiramisega. Videosalvestise kontrollimisel oleks kaebaja väited selle kohta, et sisuliselt ei olnudki võimalik koristama asuda, saada kinnitust, sest kaebajale anti tööle asumise korraldus vahetult enne osakonna avamist. Samuti leiab kaebaja, et vanemvalvuri korraldus asuda kartserikaristuse kandmise ajal tööle vastas ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele, sest

§ 651 lg 3 tuleneb imperatiivne keeld liikumiseks väljaspool kartserit.

Riigikohtu halduskolleegium on 05.12.2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-41-11 punktis 26 selgelt öelnud, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Kaebaja on vanglas töötanud ja tal ei ole midagi töötamise vastu. Kinnipeetav D. Maisurjantsi koristajana tööle lubamise ja väljaõppe läbimise registreerimise kaart lükkab ümber Viru Vangla 3 väite, et väljaõpet ei tagata ja seda ei võimaldata. Viru Vangla praktika kohaselt väljaõpet tehakse ja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 13 tulenevalt on tööandja kohustatud korraldama töötajale enne tööleasumist vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. ÜRO Peaassambleele õigusteaduste professor Juan E. Mendez´i poolt esitatud ettekandest nähtub, et see kutsub üles üksikvangistuse keelamisele, sest see on karm meede, mis on vastuolus rehabilitatsiooni, karistussüsteemi eesmärgiga. Ettekandes leitakse, et üksikvangistust tuleks kasutada üksnes väga erandlikel asjaoludel ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Kaebaja leiab, et 30ööpäeva kartserit on ilmselgelt ebaproportsionaalne karistus ja karistuse määramisel on lubamatult tuginetud varasematele karistustele, mis kaebaja on vaidlustanud. Kaebaja leiab, et varasemad tööst keeldumised ei saa olla käesolevas asjas karistuse karmistamise aluseks. Riigikohtu praktikas (3-3-1-2-06, p 11) on viitega Euroopa Vanglareeglistikule REC

§ 67

p-st 1 tulenevate nõuete rikkumise eest 30 ööpäevase kartserikaristusega, sest kinnipeetav ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele, asuda tööle. Vastustaja leiab, et kinnipeetavat võis rikkumise eest karistada distsiplinaarkorras. Nimelt tuleneb

§ 37

Ig-st 1 kinnipeetavale kohustus töötada ning

§ 67

p-st 1 tuleneb kinnipeetavale kohustus alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Kuna kinnipeetav keeldus allumast korraldusele minna tööle, siis rikkus ta temale seadusega määratud allumiskohustust. Vastustaja leiab, et R. Kaldale määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki

-i § 64 lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest, kaebaja on andnud selgitusi, menetluse käik on protokollitud ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumistega. Kinnipeetav toob välja, et temale ei oleks tohtinud anda korraldust ajal, mil ta kandis kartserikaristust. Justiitsministri 07.02.2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 3 p 3 sätestab, et kinnipeetava võib ajutiselt töölt kõrvaldada kartseris viibimise ajaks. Sellest nähtuvalt ei ole peetud otstarbekaks, et kinnipeetava kartserisse paigutamisega kaasneks automaatselt töökohustuse ja võimaluse töötada katkemine. Tegemist on dispositiivse sättega, mille osas on vanglale antud kaalutlusõigus, töölt vabastamine peab olema põhjendatud.

§ 37

lg 1, § 651 lg 4 ja eeltoodud korra § 5 lg 3 p 3 koosmõjust ilmneb, et distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutatud kinnipeetav on kohustatud töötama, v.a kui kaalutlusotsusest tulenevalt on vajalik kinnipeetava töölt eemaldamine. Sellest tulenevalt ei ole välistatud kinnipeetava töötamine ka kartseris viibimise ajal. Ka R. Kalda individuaalsest täitmiskavast nähtub, et riskide maandamiseks tuleb isikul muuhulgas asuda tööle. Üheks väga oluliseks viisiks edaspidist elu õiguskuulekalt elada on vajalik omada teatud tööoskusi ja tööharjumust. Vanglas töötamine on kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ja aitab kaasa 4 õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Kahtlemata on ka kartserikaristuse eesmärgiks suunata kinnipeetavat õiguskuulekale teele, kuid siinjuures ei saa ühte meedet eelistada teisele ja üks ei välista teist. On kinnipeetavaid, kes ei saagi kartsakambrist välja, kuna sooritavad üha uusi ja uusi rikkumisi. Ka nende kinnipeetavate puhul peab vähemalt püüdma tekitada neis tööharjumust, mitte üha süvendada mittehakkamasaamist. Kaebaja on viidanud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-41-11. Vangla on seisukohal, et

§ 651

lg 3 piirab kinnipeetava õigust nõuda

§ 8

lg-s 1 sätestatud võimalust liikuda vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. Meelevaldne on tõlgendada

§ 651lg-t 3 ja VSk

E § 8 lg-t 4 kinnipeetavale enda üksnes kartserikambris hoidmise nõudeõigust andvalt. Seega on nimetatud sättega võetud kartserirežiimil olevalt kinnipeetavalt õigus nõuda vanglalt hõivatust taasühiskonnastavate tegevustega ning vaba liikumist osakonnasiseselt, kuid nimetatust ei tulene vanglale keeldu kohustada kinnipeetavat vangla tahte kohaselt viibima väljaspool kartserikambrit või kartserikambrina kasutatavat kambrit. Eeltoodud järeldust ei lükka ümber ka Riigikohtu otsuse p-s 26 toodud seisukoht, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Otsuses märgitud järeldus, et kartserikaristust kandval kinnipeetaval ei ole vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust ega õigust saada

§ 22

alusel antavat soodustust, annab tunnistust sellest, et Riigikohus on käsitlenud töötamist vanglas kinnipeetavale tehtud soodustusena. Viru Vangla E-7 ja E-8 kinnipeetavate, sh kinnipeetava negatiivset suhtumist majandustöödesse arvestades, ei saa vangla majandustöödele määramise puhul rääkida kui kinnipeetavale tehtavast soodustusest, vaid määratud kohustusest. On mõistetav, et viibides vanglas kartserirežiimil, ei saa tulla kõne alla töötamine väljaspool vanglat või käitises kui kinnipeetava jaoks soodustav tegevus. Vastupidine seaks kahtluse alla kartserikaristuse efektiivsuse. Isegi kui kinnipeetavale antud korraldus asuda tööle oli õigusvastane, siis pidanuks kinnipeetav sellele alluma. Ka Riigikohtu halduskolleegium oma 01.03.

1. a otsuse nr 3-3-1-103-06 punktis 14 asunud seisukohale, et kinnipeetava poolt korralduse täitmatajätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kohustust kellelgi täita. Samuti on Riigikohus nõustunud ringkonnakohtuga selles, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus märkis õigesti, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Seega tuleneb eelpooltoodust, et R. Kalda pidanuks igal juhul temale antud korraldust täitma. Samuti on kinnipeetav seisukohal, et teda on ühe rikkumise eest korduvalt karistatud. Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetavat ei ole ühe rikkumise eest mitu korda karistatud. Kinnipeetavale on 05.12.
2. a antud korralduse, asuda tööle, eiramise eest määratud üks karistus Asjaolu, et kinnipeetavat on ka varasemalt samalaadsete korralduste eiramise eest karistatud, ei tähenda seda, et tegemist oleks topeltkaristamisega. Igal korral rikub kinnipeetav täiesti uut ametniku korraldust ning paneb toime eraldiseisva rikkumise. Mõeldavaks ei saa pidada seda, et kui kinnipeetavat on üks kord vangistuse jooksul korralduse eiramise eest karistatud, siis samalaadse korralduse eiramise eest ei oleks kinnipeetavat enam uuesti võimalik karistada. Kinnipeetav väidab, et talle ei jäetud piisavalt aega distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete esitamiseks, millega on rikutud ärakuulamisõigust. Vangla ei nõustu kaebajaga, et 5 distsiplinaarmenetluse käigus on rikutud ärakuulamisõigust. Distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustati R. Kaldale 04.01.
3. a ja käskkiri on välja antud 05.01.
4. a. Seega oli R. Kaldal piisavalt aega vastuväidete esitamiseks, arvestades ka sellega, et ta oli juba varasemalt menetluse käigus vastuväiteid esitanud. Vangla juhib tähelepanu sellele, et kaebaja ei pea õigusakte, õiguslikku kirjandust ja Riigikohtu lahendeid ümber kirjutama, vaid oma vastuväited protokollile saab ka lühidalt ja konkreetselt kirja panna. Asjaolu, et mõnele teisele kinnipeetavale mõnes teises menetluses võib olla antud rohkem aega, ei muuda õigusvastaseks seda, et R. Kaldale anti 24 tundi vastuväidete esitamiseks. Kinnipeetav on seisukohal, et ta ei saa tugevdatud järelevalvega osakonnas töötada, sest ta langeb rünnaku ohvriks. Vastustaja leiab, et seesugune seisukoht on ebaõige ja otsitud eesmärgiga pääseda tööst keeldumisega kaasnevast vastutusest. Enne tööle määramist on isiku tööle määramise käskkirja kooskõlastanud julgeolekuosakonna ametnik. Julgeolekuosakonna ametnik ei oleks andnud R. Kalda tööle määramiseks kooskõlastust, kui isiku julgeolek oleks olnud ohus. Viru Vangla on R. Kalda võimalikku julgeolekuohtu kontrollinud korduvalt ja julgeolekuohtu ei ole tuvastatud. Tugevdatud järelevalvega osakonnas paiknevad kinnipeetavad ei soovi asuda tööle pelgalt subkultuurilistel põhjustel. Tegelikkuses ei esine mingeid objektiivseid asjaolusid, mis seda takistaksid. Ka kõik intsidendid, mis on tugevdatud järelevalvega osakonnas aset leidnud, ei ole olnud seoses töötamisega. Tugevdatud järelevalvega osakonnas töötab praegu ja on ka varasemalt töötanud kinnipeetavaid ning nende suhtes ei ole vägivalda kasutatud. Tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ole isiku füüsiline julgeolek rohkem ohus kui mujal. Tugevdatud järelevalvet vajavate kinnipeetavate eraldi hoidmisega teistest kinnipeetavatest täidetakse

§-st 12 tulenevat eraldihoidmise printsiipi ja osakonda paigutamine ei eelda seda, et sinna paigutatud kinnipeetavad oleksid ilmtingimata füüsiliselt agressiivsed või ohtlikud. Kaebaja leiab, et ta ei ole läbinud koristaja ametile vastavat väljaõpet ega ohutusalast koolitust tulenevalt direktori 04.12.2009. a käskkirjast nr 1.1-1/327,

-ist ning töötervishoiu ja tööohutuse seadusest, mistõttu ta ei saanud tööle asuda. Viru Vangla direktori 04.12.

1. a käskkirjaga nr 1.1-1/372 kinnitatud „Koristaja ohutusjuhend“ p 1 kohaselt toimub ohutusjuhendi tutvustamine üldjuhul pärast tööle vormistamist, kui kinnipeetavad asuvad faktiliselt tööle, sest paljud kinnipeetavad keelduvad tööle asumisest ning eelneva väljaõppe andmisega kinnipeetavatele, kes ei nõustu tööle asuma, on vangla seisukohast tulenevalt tegemist ressursi põhjendamatu kulutamisega. Kinnipeetavale tutvustati ohutusjuhendit 02.07.
2. a, kui ta määrati 29.06.
3. a tööle käskkirjaga nr 6.-2/642-T. Ohutusjuhendiga tutvumist kinnitab R. Kalda allkiri ohutusjuhendil. Viru Vangla finants- ja majandusosakonna juhataja Vassili Rõžovi 02.07.
4. a õiendist nähtub, et R. Kaldale on selgitatud koristaja ohutusnõudeid. Kinnipeetav on allkirja vastu tutvunud ka uue ohutusjuhendiga, kuid tööle ei ole siiski asunud, mis näitab, et tegelikuks põhjuseks tööst keeldumisel ei saa olla ohutusjuhendiga mittetutvumine vms. Lisaks tuleneb

§ 45

lg-st 2, et kinnipeetav on kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama, millest tulenevalt ei eelda koristaja töö põhjalikumalt instruktaaži või valjaõpet. Samuti on 10.03.

1. a kirjutanud R. Kalda tööle määramise käskkirjale nr 6-2/290-T FMO spetsialist Anne Karja järgmist: „Kinnipeetavale tutvustati, et olen FMO spetsialist, kuid Romeo Kalda ei soovinud minult midagi küsida seoses koristajatöö spetsiifikaga, vaid viitas ainult sellele, et tema julgeolek on ohus ja seepärast ei saa töötada“. Seega nähtub eelpooltoodust, et põhjendused seoses ohutusjuhendi ja instruktaažiga on pelgalt otsitud. 6 Kinnipeetav väidab, et ta pidi koristama asuma ajal, mil osakond oli avatud. Ühestki õigusaktist ei tulene nõuet, et kinnipeetav peab koristama siis, kui osakond on suletud (vastustaja möönab, et reeglina küll antakse isikule korraldus koristada ajal, mil osakond on suletud, kuid täiesti välistada ei saa seda, et kinnipeetav peab koristama ka siis, kui osakond on avatud) ja teiseks anti kinnipeetavale korraldus siis, kui osakond oli suletud (distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nr 6-3/18-D nähtub, et kinnipeetavale anti korraldus 09.52 ning kui kinnipeetav oleks korralduse koheselt täitnud, oleks koristamine olnud reaalselt ja ajaliselt ka võimalik). Seega ei ole kinnipeetava väited selle kohta, et ta pidi koristama siis, kui osakond oli avatud asjassepuutuvad. Vastustajal ei ole võimalik esitada 05.12.
2. a kella 09.52 paiku toimunud intsidendi salvestist, kuna salvestist ei ole säilitatud. Kaebaja seisukoht, et videosalvestiselt nähtub, et kaebaja kambri uks avati kell 09.55 on oletuslik. Salvestist ei ole uuritud, seega ei saa kaebaja väita, mis konkreetselt salvestiselt nähtuda võiks. Ainuüksi asjaolu, et R. Kalda ei nõustu enda distsiplinaarkorras karistamisega, ei tähenda seda, et ametnik oleks esitanud eksliku ettekande. Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetav ei soovi tööle asuda pelgalt subkultuurilistel põhjustel. 04.04.
3. a märkis ka R. Kalda ise Viru Vanglale esitatud pöördumises nr 6-14/13160, et kuigi tal julgeolekuohtu enam ei ole ning vangla lubas tema probleemid seoses koristamisega lahendada (õige suurusega kittel jne), ta siiski koristama ei hakka. Vastustaja leiab, et see näitab ilmekalt justnimelt seda, et kinnipeetaval ei ole mingisuguseid objektiivseid takistusi koristajana tööle asumiseks, vaid tegemist on pelgalt otsitud põhjustega. Eeltoodust ja vaideotsuse seisukohtadest tulenevalt palub vastustaja jätta Romeo Kalda kaebus rahuldamata ja kaebaja poolt kantud kohtukulud tema enda kanda. Kohtu seisukoht
4. Käesolevas asjas on Viru Vanglas kinni peetav isik Romeo Kalda esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt tühistamiskaebuse, milles taotleb Viru Vangla 05.01.
5. a käskkirja nr 6.-3/18-D tühistamist. Kehtiva Viru Vangla 17.10.
6. a käskkirjaga nr 6.-2/1294-T määrati kaebaja tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana. Kaebaja ja vastustaja ei vaidle selle üle, et 05.12.
7. a kella 10.00 paiku tuli Viru Vangla vanemvalvur A. Teetlok kartserikambrisse, kus kaebaja kandis distsiplinaarkaristust ja andis talle korralduse asuda tööle koristama osakonda E-
8. Kaebaja vestles vanemvalvuriga enda tööle rakendamisega seoses ning vanemvalvur täpsustas, kas kaebaja keeldub tööst ning kui kaebaja vastas, et ei keeldu, siis läksid vanemvalvur ja kaebaja ruumi, kus olid koristusvahendid. Kaebaja taotles, et tema juurde kutsutaks julgeoleku töötaja ja väljaõpet korraldav töötaja. Ta väitis, et ei saa tööle asuda, sest tema julgeolek on ohus ja ta ei ole saanud väljaõpet. Kaebaja leiab, et ta ei ole keeldunud tööle asumisest. Vastustaja leiab, et kaebaja otsis põhjendusi tööst keeldumiseks. Esmalt tuleb lahendada küsimus, kas kaebaja on sooritanud distsipliinirikkumise ja seejärel see, kas distsiplinaarmenetlus on läbi viidud ja distsiplinaarkaristus määratud õigesti.
9. Vanemvalvur A. Teetloki 05.12.
10. a ettekande nr 4656 kohaselt andis ta 05.12.
11. a kella 09.52 paiku E-maja neljandal korrusel kaebajale, kes paikneb E-7 osakonnas kambris nr 3409, 7 korralduse hakata koristama E-7 osakonda. Kaebaja väljus kambrist ning suundus koristustarvete ruumi, kus väitis, et ei saa tööle hakata kuna tema julgeolek on ohus ning soovis, et tema juurde kutsutaks julgeoleku töötaja ja väljaõpet korraldav töötaja. Kaebaja keeldus talle antud korraldusest hakata tööle ning ta saadeti tagasi kambrisse (t.l 40, I kd). Viru Vangla 05.01.
12. a käskkirja nr 6-3/18-D kohaselt ei allunud kambrisse nr 3409 paigutatud kinnipeetav R. Kalda 05.12.
13. a Viru Vangla E-7 osakonnas kella 09.52 ajal vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele hakata koristama E-7 osakonda (t.l 90, I kd). On tuvastatud, et kaebaja kandis tööle asumise korralduse andmise ajal kartserikaristust 21.11.
14. a käskkirja nr 6-3/2121-D alusel ja viibis kartseris 23.11.
15. – 18.12.
16. a (20.10.
17. a ei allunud korraldusele asuda tööle sektsioonis E-7 koristajana). Justiitsministri 07.02.
18. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra“ (edaspidi Kord) § 5 lg 3 p 3 kohaselt võib kinnipeetava ajutiselt töölt kõrvaldada kartserisse paigutamise ajaks ja seega kartserikaristuse kandmine ei too automaatselt kaasa töökohustuse ja töötamise võimaldamise katkemise. Kohus leiab, et vanglale on antud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas kinnipeetav kartserikaristuse kandmise ajal töökohustusest vabastada või kohustada teda töötama.

§ 37

lg 1, § 651 lg 4 ja Korra § 5 lg 3 p 3 koosmõjust tuleneb, et distsiplinaarkaristust kandev kartserisse paigutatud kinnipeetav on kohustatud töötama, välja arvatud juhul, kui kaalutlusotsusest tulenevalt on vajalik kinnipeetava töölt eemaldamine. Eeltoodust tuleneb, et välistatud ja keelatud ei ole kinnipeetava töötamine ka kartseris viibimise ajal ja seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et kartseris viibimise ajal talle antud korraldus asuda tööle on sellel põhjusel seadusevastane. Sellel, kaebaja poolt välja toodud motiivil, ei olnud tööle asumise korraldus õigusvastane. 6. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vanemvalvuri korraldus asuda kartserikaristuse kandmise ajal tööle vastas ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele, sest

§ 651lg 3 tuleneb imperatiivne keeld liikumiseks väljaspool kartserit.

Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-141-11 p-le 26, milles on toodud seisukoht, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Riigikohus on nimetatud lahendis käsitlenud kinnipeetava töötamist soodustusena ja kohtu hinnangul on meelevaldne tõlgendada otsust selliselt, et see annab kinnipeetavale õiguse nõuda enda hoidmist kartserikambris. Vangla poolt oli kaebaja määratud tööle haldusaktiga ning tegemist ei olnud kaebajale soodustuse andmisega, vaid kaebaja kohustamisega töötama.

1. Kaebaja väidab, et tööle asumise korraldust ei olnud sisuliselt võimalik täita, sest osakonda saab koristada ainult ajal, kui see on kinni. Kaebaja seletas, et tööle asumise korraldus anti vahetult enne osakonna avamist. Korraldusele asuda tööle pidi kaebaja alluma ja selles ei ole vaidlust. Kohtu arvates on vaidlus selle üle, kas kaebajal oli reaalne võimalus asuda tööle ja seega korraldust täita. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ta pidi koristama asuma ajal, mil osakond oli avatud, sest osakond avati kell 10.00 ja seega ta ei saanud seda koristada. Ühestki õigusaktist ei tulene nõuet, et kinnipeetav peab koristama siis, kui osakond on suletud. See, et reeglina osakond koristatakse ajal, mil see on suletud, ei välista osakonna koristamist siis, kui see on avatud. Kaebaja ei vaidlusta seda, et korraldus anti kell 09.52 ja seega, kui ta oleks korralduse koheselt täitnud, oleks koristamine olnud reaalselt ja ajaliselt võimalik. Tunnistaja A. Teetlok seletas kohtus (t.l 145, II kd), et kui kaebaja oleks asunud tööle, siis päevaruumis on tal näiteks 2-3 lauda ja ta saab need ära pühkida ka peale 8 kella 10.00, kui mingil põhjusel ei peaks jõudma kella kümneks valmis. Oli võimalus avada osakond hiljem ja kaebaja oleks jõudnud 10 minutiga tolmu ära pühkida. Kohus märgib, et vangistusseadus ei sätestata töökohustuse täitmise aega ning ka tööle määramise käskkirjas ei ole tööaja märkimine kohustuslik. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei keela rakendada kinnipeetavaid majandustöödele ajaliselt. Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.
2. a otsuse nr 3-3-1-44-12 p-s 19 on märgitud, et ainuüksi töötamine öörahu ajal ei ole õigusvastane, kui kinnipeetavale on tagatud piisavalt uneaega. Seega ei oma tähtsust, kas osakond oli kinni või lahti, kui kaebajal oli reaalne võimalus tööd teha.
3. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ta ei asunud tööd tegema põhjusel, et tal oli tugevdatud järelevalvega osakonnas oht langeda rünnaku ohvriks. Kohtu hinnangul ei leidnud kaebaja nimetatud väide tõendamist. Kohus tuvastas, et enne kaebaja tööle määramist oli vastav käskkiri kooskõlastatud julgeolekuosakonna ametnikuga. Kui kaebaja julgeolek oleks olnud ohus, ei oleks kooskõlastust antud. Vastustaja teatas kohtule, et kaebaja julgeolekuohtu kontrolliti korduvalt ja julgeolekuohtu ei ole tuvastatud (27.07.
4. a, 10.03.
5. a, 28.10.
6. a, 17.11.
7. a õiendid) (t.l 141, I kd). Samuti teatas vastustaja, et tugevdatud järelevalvega osakonnas aset leidnud kõik intsidendid ei ole olnud seoses töötamisega. Intsidendid ei ole olnud seotud kaebaja majandustöödele määramisega. Tõendamist ei ole leidnud, et kaebaja elule ja tervisele oleks esinenud oht. Vastustaja selgitas, et kaebaja märkis ise oma 04.04.
8. a pöördumises nr 6-14/13160, et kuigi julgeolekuohtu enam ei ole ning vangla lubas tema probleemid seoses koristamisega lahendada (õige suurusega kittel jne), ta siiski koristama ei hakka. See näitab kohtu arvates seda, et kaebajal puudusid objektiivsed takistused koristajana tööle asumiseks. Kinnitust ei ole leidnud asjaolu, et kaebaja julgeolek oleks seoses tööle asumisega ohus. Riigikohtu halduskolleegium on 14.11.
9. a lahendi nr 3-3-1-44-12 p-s 13 märkinud, et

§ 38

lg-s 22 sätestatud kinnipeetava töölt vabastamise alus – oht kinnipeetava julgeolekule seoses töötamisega – peab töölt vabastamiseks olema reaalne. Üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Kohus ei ole tuvastanud

§ 38

lg 22 märgitud asjaolusid, mis annaks alust kaebaja töölt kõrvaldamiseks põhjusel, et töö teda ohustab. Eelneva põhjal järeldab kohus, et kaebaja ei asunud tööle mitte seoses ohuga oma elule ja tervisele, vaid seoses isiklike põhjustega ja vaidlusega vastustajaga.

1. Kaebaja leiab, et ta ei ole läbinud koristaja ametile vastavat väljaõpet ega ohutusalast koolitust, mistõttu ta ei saanud tööle asuda. Vastustaja tõendas kohtule, et kaebajale tutvustati ohutusjuhendit 02.07.
2. a allkirja vastu, kui ta määrati 29.06.
3. a käskkirjaga nr 6-2/642-T tööle. 02.07.
4. a õiendist nähtub, et Viru Vangla finants- ja majandusosakonna juhataja V. Rõžov selgitas kaebajale koristaja töö ohutusnõudeid. Kaebaja on allkirjaga kinnitanud ka uue ohutusjuhendiga tutvumist, kuid ei ole tööle asunud, mis näitab, et ohutusjuhendi tutvustamata jätmine ei saanud olla põhjuseks tööle asumisest keeldumisel. Viru Vangla direktori 04.12.
5. a käskkirjaga nr 1.1-1/327 kinnitatud „Koristaja ohutusjuhend“ p 1 kohaselt toimub ohutusjuhendi tutvustamine üldjuhul pärast tööle vormistamist, kui kinnipeetavad asuvad faktiliselt tööle. Vastustaja seletas, et paljud kinnipeetavad keelduvad tööle asumisest ning 9 eelneva väljaõppe andmine on ressursi põhjendamatu kulutamine nende peale, kes ei nõustu tööle asuma. Kaebajale seletati, et kui ta asub tööle, siis korraldatakse vajalik väljaõpe, kuid kaebaja keeldus 05.12.
6. a tööle asumisest ja ta viidi tagasi kambrisse. Vastustaja teatas kohtule, et 10.03.
7. a kirjutas finants- ja majandusosakonna spetsialist Anne Karja kaebaja tööle määramise käskkirjale nr 6-2/290-T, et „kinnipeetavale tutvustati, et olen FMO spetsialist, kuid R. Kalda ei soovinud midagi küsida seoses koristustöö spetsiifikaga.“ Tunnistaja A. Teetlok seletas kohtus, et kaebaja pidi 05.12.
8. a pühkima laualt tolmu ja see töö ei eelda põhjalikumat instruktaaži või väljaõpet, sest

§ 45

lg 2 tuleneb, et kinnipeetav on kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama ning seega kaebajal on sellekohane kogemus ja oskus. Üldteada on, et koristustööde tegemine ei nõua erioskusi ega teadmisi ja kui kaebaja oleks asunud tööd tegema, oleks ta saanud ka väljaõppe. Vastustaja oleks näidanud kaebajale, kuidas kasutada moppi ja tolmulapp ning muid koristusvahendeid. Kaebajale oli varasemalt selgitatud, kuidas koristustöid teha, kui teda varem korduvalt tööle määrati.

1. Kaebaja väidab, et talle ei jäetud piisavalt aega distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete esitamiseks ja sellega rikuti tema ärakuulamisõigust. Kohus leiab, et kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud ja kaebaja suhtes on HMS § 40 lg 1 järgitud. Toimiku materjalidest on näha, et kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli 04.01.
2. a ning käskkiri on välja antud 05.01.
3. a. Kaebaja lisas kohtule esitatud kaebuse juurde oma 05.01.
4. a vastuväited, mis ta edastas vanglale 05.01.
5. a kell 10.00 (t.l 81-89, I kd). 05.01.
6. a käskkirja koopia sai ta kätte 05.01.
7. a kell 14.00 allkirja vastu (t.l 92, I kd). Seega oli vastustajal võimalik vastuväidetega tutvuda nelja tunni vältel enne käskkirja väljaandmist. Ülaltoodust saab järeldada, et kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud.
8. Kaebaja väidab, et Tiia Tiivasel ei olnud pädevust distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks. Ta asendas menetlejat, kes viibis puhkusel ning üksuse juht pidi ettekandel oma resolutsiooniga määrama uue ametniku, keda ta volitab menetlust lõpuni viima. Kaebaja väidab, et ta ei teadnud, et distsiplinaarmenetluse protokolli koostas Tiia Tiivas ja ta oleks tema suhtes esitanud taandamise avalduse, sest T. Tiivas ei kuula, ei vaata taotlusi läbi ja ei uuri asjaolusid. Kohus leiab, et kaebaja õigusi ei ole distsiplinaarmenetluses rikutud.

§ 64

lg 1 kohaselt distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lõikest neli tulenevalt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Seega teeb menetleja ettepaneku distsiplinaarkaristuse määramiseks, kuid karistuse määramine kuulub üksuse juhi pädevusse. HMS § 10 lg 4 alusel kui ilmnevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud või kui menetlusosaline on käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud alustel esitanud ametiisiku taandamise taotluse, on ametiisik kohustatud sellest teatama tema ametisse nimetamise või valimise õigusega ametiisikule. Nimetatud isik peab otsustama taanduse esitamisest kolme tööpäeva jooksul taandamise vajalikkuse. 10 On tuvastatud, et kaebaja distsiplinaarmenetluse läbiviija suhtes puudusid HMS § 10 lg 1 nimetatud asjaolud ehk kinnitust ei ole leidnud, et Tiia Tiivas ei oleks menetlemisel olnud objektiivne, igakülgne ja täielik ja seega puudus tema taandamiseks alus ja vajadus. Taandamise avalduse esitamise õigus ei tähenda, et distsiplinaarmenetlus oleks olnud läbi viidud valesti või ebaobjektiivselt. Distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus mitte konkreetne ametiisik konkreetsel ametikohal. Tiia Tiivasel oli pädevus distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ja distsiplinaarmenetlus viidi läbi õiguspäraselt. Vanglal on õigust asendada menetleja teisega ajutiste töökorralduslike muudatuste tõttu ja selleks ei ole nõutav kirjalik korraldus. Sündmus, millega seoses kaebaja suhtes oli tehtud ettekanne, leidis aset 05.12.

1. a. Vanglaametnike ettekanded olid tehtud 05.12.
2. a (t.l
3. I kd). 08.12.
4. a teatas Tiia Tiivas kaebajale, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus seoses 05.12.
5. a toimunud intsidendiga, kui ta ei allunud korraldusele asuda tööle. Kaebajale teatati, et HMS § 40 kohaselt on tal õigus esitada vastuväiteid ja selgitusi. Kaebaja on 12.12.
6. a kinnitanud sellekohase teatisega tutvumist allkirjaga ja on taotlenud menetlusmaterjalidest koopiaid. 12.12.
7. a on Tiia Tiivas teatisele märkinud, et „Tutvustatud distsiplinaarmenetluse algatamisest ja antud võimalus ettekannet lugeda.“ (t.l 39, I kd). Kaebaja esitas 07.12.
8. a ja 16.12.
9. a taotlused tõendite kogumiseks ja taotles seda, et menetleja võtaks täiendava seletuse vanemvalvurilt ja et võetaks juurde tema enda dokumente (t.l 41-42, I kd). 27.12.
10. a esitas kaebaja kirjaliku taotluse ja selle võttis vastu Tiia Tiivas (t.l 43, I köide). 04.01.
11. a tutvus kaebaja protokolliga, mille oli koostanud Tiia Tiivas ja ta kinnitas protokollil, et on selle kätte saanud 04.01.
12. a kell 10.00, ei nõustu ja soovib esitada vastuväited protokollile (t.l 76 pöördel, I kd). Seega on tõendatud, et kaebaja teadis, et distsiplinaarmenetlust viis läbi T. Tiivas. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse kestel taotlenud vanglaametnike taandamist. Tal oli õigus esitada taandusi ja taotlusi ja seega ei ole menetluse käigus kaebaja õigusi rikutud.
13. Ei ole õige kaebaja seisukoht, et karistus on määratud tähtaega ületades.

§ 64

lg 41 kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Rikkumise teadasaamise päev oli 05.12.

1. a ja seega oli karistuse määramise viimane päev 05.01.
2. a ja käskkiri oli antud sellel päeval. Riigikohtu 14.11.
3. a lahendis nr 3-3-1-4412 p 22 kinnitab ülalmärgitud kohtu seisukohta. Samuti ei ole õige kaebaja seisukoht, et teda korduvalt karistati ühe ja sama teo eest.

§ 63

lg 3 kohaselt ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Kohtupraktikas ei loeta pärast distsiplinaarkaristuse määramist jätkuvat rikkumist samaks süüteoks ning selle eest võib määrata uue distsiplinaarkaristuse. Erinevatel päevadel toimuvad rikkumised on eraldiseisvad ning nende mõlema eest võib kaebajat karistada. Vaatamata sellele, et korralduse eiramine toimus ühe ja sama käskkirja alusel, on tegemist erinevate korralduste eiramisega ja seega ka iseseisvate rikkumistega. Kaebaja oli määratud tööle perioodil 20.10.

1. a – 19.01.
2. a ja kui ta erinevatel kuupäevadel ei täitnud vanglaametniku seadusliku korraldust asuda tööle, siis on vaieldamatult tegemist erinevate rikkumistega. 11
3. HMS § 54 lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlusalune akt on välja antud teise üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes Ain Anslani poolt, kellel on

§ 64lg-st 4 tulenev õigus määrata distsiplinaarkaristusi.

Haldusakt on välja antud kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Kaebajat karistati

§ 67

p 1 sätestatud nõude rikkumise eest 30 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning karistuse kandmise ajal teostati piiranguid. Kohus leiab, et määratud karistus on proportsionaalne, kuna kinnipeetavale eelnevalt määratud karistused ei ole mõjunud ja ei ole olnud tulemuslikud ning kinnipeetav on jätkuvalt rikkunud õiguskorda. Vaidlustatud käskkiri on piisavalt motiveeritud, kartserikaristuse määramisel on arvestatud rikkumise raskust ja rikutud normi eesmärki, karistuse määr on proportsionaalne arvestades karistuse maksimaalset pikkust (45 ööpäeva). Kaebaja on sooritanud korduvalt analoogse rikkumise, tegemist on väga tõsise rikkumisega ja seega on valitud karistuse liik igati õigustatud ja aitab saavutada vangistuse täideviimise eesmärki. Kohus on seisukohal, et käskkiri on kaalutlusvigadeta ja õiguspärane. Ülaltoodu alusel jääb kaebus rahuldamata. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjal ei ole õigusvastase haldusakti tunnuseid ning see on õiguspärane ja tühistamisele ei kuulu. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tamara Hristoforova Kohtunik 12