KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruaril 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-2116 Haldusasi U. M (M) kaebus Mus

) § 6 lg 31 sättest tingitult tähtajaliselt remondituks ja vastavaks sellest tulenevatele ehitusseaduse nõuetele.

1. Mustjala Vallavalitsuse 06.06.2012 korraldusega nr 71 on kohalik omavalitsus otsustanud Varese sadama hoonete omanikele (kes käesolevas menetluses kolmandad isikud, ja nende eriõiguseellased, kes on käesoelvaks hetkeks oma osad hoonetest võõrandanud kolmandale isikule OÜ-le Adepte) maa ostueesõigusega erastamise. KAEBUSE PÕHJENDUSED
2. Kaebaja taotleb tühistada Mustjala Vallavalitsuse 06.06.2012 korraldus nr 71 ning tuvastada Mustjala Vallavalitsuse 23.08.2011 korralduse nr 71 resolutsiooni p-i 2 õigusvastasus; alternatiivselt tühistada Mustjala Vallavalitsuse 23.08.2011 korralduse nr 71 resolutsiooni p
4. Kaebaja hinnangul on vastustaja õigusvastaselt lugenud Kai nr 1, Kai nr 2 ja Lao nr 6 maareformiseaduse (

) § 6 lg 31 järgi „ehitise“ nõuetele vastavaks. 09.06.09 projekteerimistingimuste p-ga 1 määrati „Pahapilli küla Varese sadama hoonete oluliseks rekonstrueerimiseks ehitusprojekti koostamiseks projekteerimistingimused“, täpsustades, et hoonete projektid peavad olema oluliseks rekonstrueerimiseks koostatud vastavuses ehitusseaduse ja sellest tulenevate õigusaktidega (resolutsiooni p 1.1). 09.06.09 projekteerimistingimuste korraldus nr 65 anti samaaegselt ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanku (esimese) korraldusega (09.06.09 korraldus nr 64, 04.01.13 menetlusdokumendi lisa 1). Tähtaeg ehitiste kordategemiseks 09.06.09 korraldusega nr 64

§ 6

lg 31 alusel on määratud ja projekteerimistingimused väljastatud kõikidele Varese sadama ehitistele. Projekteerimistingimuste väljastamise eesmärgiks oli ehitise vastavusse viimine

§ 6

lg 31 nõuetega ning määrata tingimuses ehitiste oluliseks rekonstrueerimiseks, samuti on projekteerimistingimuste väljastamise õigusliku alusena märgitud mh

§ 6lg 3-1 (lk 3 lõpus).

Järelikult nähtusid sellest ehitise kordategemise kriteeriumid. Projekteerimistingimuste väljastamine oli kooskõlas 09.06.09 korraldusega nr 64, millega määrati esimest korda tähtaeg 2 ehitiste kordategemiseks ja mis loetles sõnaselgelt ära kõik vaidlusalused ehitised (Kai nr 1, Kai nr 2, Ladu nr 6), kohaldades

§ 6lg 3-1.

16.09.09 korraldusega, mis tunnistas korralduse nr 64 osaliselt kehtetuks, määrati uues tähtaeg kõikide Varese sadama ehitiste kordategemiseks (resolutsiooni p 3). 7. Projekteerimistingimuste kohaselt soovitas ekspert (Klotoid OÜ) projekteerimistingimuste väljastamist Varese sadama hoonete rekonstrueerimiseks, selgitades, et koostatava rekonstrueerimisprojekti alusel väljastatakse ehitusluba ja viiakse hooned seisu, mis vastab hoonetele ettenähtud nõuetele, misjärel saab jätkata erastamismenetlusega (09.06.09 korralduse nr 65 lk 3 keskel). Lao nr 6 osas sedastati projekteerimistingimustes üheselt, et hoone vajab kordategemist ning nähti ette tegevused Kai nr 1 ja Kai nr 2 kordategemiseks (vt 09.06.2009 projekteerimistingimuste lk 2). Eeltoodut kinnitab ka 05.05.2008 koostatud Varese sadama kohtvaatluse protokoll (kaebuse lisa 14, p 3 ja 4), millest nähtub, et Lao nr 6 ja Kai nr 2 osas on ehitis sellises seisukorras, mis ei vasta

§ 6lg 31 nõuetele. Ehitiste kordategemine eeldas Eh

S § 2 lg 6 p 3, p 4 ja lg 8 kohaselt ehitusluba. 8. Vastustaja 23.08.2011 korraldus nr 71, millega vastustaja luges Varese sadama hooned sättest tingitult tähtajaliselt remondituks ja vastavaks sellest tulenevatele EhS § 3 ja

§ 6

lg 3-1 nõuetele, selgitades et ehitustegevus ei eeldanudki ehitusluba, ei ole kaebaja hinnangul seaduslik. Esiteks, vastustajal ei ole pädevust „deklareerida“ ehitisi EhS nõuetele ja sealt tulenevalt

nõuetele vastavaks, sh kinnitada, et tegemist ei ole ehitamisega ehitusseaduse mõttes, kuigi 09.06.09 korraldus nr 64, nr 65 ja 16.09.09 korraldus nägid ette ehitiste rekonstrueerimise.

1. Teiseks, 23.08.11 korraldusest ega selle põhjendavas osas käsitletud eksperthinnangutest ei nähtu, et vastustaja oleks üleüldse hinnanud vaidlusaluste ehitiste Lao nr 6 seisukorda ning Kaidele nr 1 ja nr 2 tehtud töid. 09.06.09 projekteerimistingimustest ja 05.05.08 kohtvaatluse protokollist tulenevalt eeldas Lao nr 6 kordategemine ehitise kandekonstruktsioonide rekonstrueerimist. 23.08.2011 korraldus on põhjendamata.
2. Kaebaja leiab, et 23.08.2011 korralduse nr 71 p 2, on käsitletav (menetlus)toiminguna. Vaidlus puudub selles, et erastamise eeltoiminguks erastamismenetluses on maa suuruse ja piiride määramine vastavalt Maa ostueesõigusega erastamise korrale (p 13-1), mis hõlmab ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korral ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiride ettepaneku tegemist (vt Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord, p 8 jj). Tegemist on eelhaldusaktidena erastamismenetluses. Vastustajal puudub pädevus viidatud loetelu omakäeliselt laiendada, omistades haldusakti iseloomu üksikutele toimingutele erastamismenetluses (vt pikemalt 04.01.13 dokumendi p 1). Kaebaja sai 23.08.2011 korralduse nr 71 olemasolust teada alles 24.09.2012 (so 11 päev enne kaebuse esitamist, vt kaebuse lisa 12). Saare maavalitsuse 16.09.11 kirjast (kaebuse lisa 15) ei ole mistahes viidet 23.08.11 korraldusele, samuti ei nähtu, et maavanemat oleks üleüldse informeeritud korralduse olemasolust. Sõltumata sellest, kas korralduse p-i 2 käsitleda haldusakti või toiminguna, on seadusest ja Riigikohtu praktikast lähtudes kaebus 23.08.2011 korralduse nr 71 p-i 2 tühistamise või õigusvastasuse tuvastamise nõudes esitatud tähtaegselt (vt pikemalt kaebuse p II-2; HKMSvana 9 lg 5 ja lg 9). Vastupidise tõendamiskoormus lasub vastustajal (RKHKo nr 3-3-1-28-05, p 14).
3. Ehitiste teenindamiseks vajalikku maad saab määrata peale seaduslikult ja tähtaegselt korda tehtud ehitiste juurde ning erastamisele ei kuulu ehitiste alune maa, kui ehitised ei ole tähtaegselt korda tehtud. Ehitisena ei saa käsitleda tähtaegselt korda tegemata ehitisi, mistõttu on ehitise mittevastavus

ja EhS nõuetele maa suuruse ja piiride määramise ning erastamata jätmise aluseks. Lähtudes mh Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-78-06 (p 12) leiab 3 kaebaja, et selliseks põhjendatud olukorraks, mis tingib ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanekus märgitud piiride muutmise, on ehitiste mittevastavus seaduses ettenähtud nõuetele, sh et ehitised ei ole seaduslikul alusel (sh puudub ehitusluba) ja tähtaegselt korda tehtud.

§ 6

§-st 2 tulenevalt on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa erastamine moodustab erandi (vt ka RKHKo nr 3-3-1-102-06, p 20, 21). Kuigi

§ 6

lg 2 p 3 alusel maa erastamine on prioriteetne maa tagastamise ees, ei tähenda see, et maa erastamine võib toimuda sellekohase menetluseta ja et vastavat otsust ei pea põhjendama. Eeltoodut on Riikohus asjas nr 3-3-1-102-06 (p 19, käsitles

§ 6lg 2 p 4) üheselt kinnitanud.

13. Ehitiste aluse maa erastamine, mis ei ole tähtaegselt seaduslikult korda tehtud ja mis on kantud üksnes maa erastamise eesmärgist, on vastuolus omandireformi eesmärkide ja põhimõtetega (

§ 2

), selline tegevus kahjustab maa tagastamise õigustatud subjekti võimalust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa endistes piirides. Saare Maavalitsus on kinnitanud 16.09.2011 kirjas nr.8-3/849 (kaebuse lisa 15) üheselt, et ehitamine ilma ehitusloata on õigusvastane ning sellise tegevusega võidakse kahjustada nii omandireformi õigustatud subjektide kui ehitise omanike õigusi ja huve. Riigikohus on oma lahendites üheselt kinnitanud, et

§ 6

lg 31 sisustamisel tuleb arvestada maareformi eesmärgiga (RKHKo nr 3-3-1-57-04, p 14). 14. Põhjendamatu ja tõendamata on vastustaja väide, et vaidlusalused ehitised on läbivalt olnud kooskõlas

§ 6(31) nõuetega.

Eeltoodu tunnistamine oleks vastuolus seaduslikkuse põhimõttega ja hea haldustavaga, kuna lähtudes vastustaja enda haldusaktidest (09.06.09 projekteerimistingimused, 09.06.09 korraldus nr 64 ja 16.09.09 korraldus) tähendas ehitiste

nõuetega kooskõlla viimine ehitise rekonstrueerimist. Ehitiste rekonstrueerimine eeldab ehitusuba (EhS lg 2 lg 6 p 3 ja lg 8). Kui kolmas isik pidas korraldusi põhjendamatuks ja õigusvastasteks, pidanuks ta neid seaduses ettenähtud korras vaidlustama. Kaebajal puudub pädevus ja ka vajadus hakata hindama ehitise vastavust

-i nõuetele

1. aastal või käesoleval hetkel.
2. Kuna ehitised, mis ei ole tähtaegselt ja seaduslikult korda tehtud, sundvõõrandatakse ja puudub „ehitis“ kui objekt, ei saa neid arvestada erastatava maa suuruse ja piiride kindlaks määramisel, samuti maa erastamise otsustamisel – st maa tagastatakse endistes piirides ja

§ 9lg 1 p 3 ei kohaldu.

Kaebajal on õigust maa erastamisele selle endistes piirides. Kai nr 1 ja Kai nr 2 olemasolu, mis ei vasta ehitise nõuetele, ei saa olla tagastatava maa suuruse vähendamise aluseks. Avaliku veekogu põhjaga püsivalt ühendatud ehitis, mis on püsivalt ühendatud kaldaga, on aga kaldakinnisasja oluline osa (AÕS § 133 lg 3). Kaebaja leiab, et vastustaja on eiranud maa erastamise menetlemisel ja korralduse andmisel hea halduse põhimõtteid, rikkudes sellega õigustatud subjektide õigusi (vt RKHKo nr 3-3-1-102-06, p 21), mis on kaasa toonud ebaõige otsustuse – maa erastamise. 16. Kai nr 2 ja Ladu nr 6 on sihipärasest kasutusest välja langenud, mistõttu ei kuulunud ehitiste juurde maa erastamisel. Vastustaja ja kolmas isik leiavad ekslikult, et

§ 6

lg 31 kohaselt ehitiste aluse maa erastamata jätmise aluseks on kolme eraldiseisva kriteeriumi olemasolu. Riigikohus kinnitas asjas nr 3-3-1-57-04 (p 14, vt samuti RKHKo 3-3-1-71-03), et

§ 6

lg-st 3¹ tulenevalt saab maa tagastamist takistada üksnes taolise ehitise olemasolu, mida kasutatakse sihtotstarbeliselt või mida on võimalik kasutada sihtotstarbele vastavalt ning 4 selles sättes nimetatud kolme tingimuse - ehitis on lagunenud, ehitis on kasutusest väljalangenud, ehitis kahjustab tunduvalt ümbrust või maastikupilti üheaegne esinemine ei ole nõutav.

§ 6

lg 31 sisustamisel tuleb arvestada maareformi eesmärki (

§ 2

). Sihipärase kasutuse all tuleb mõista ehitise kasutamist selle püstitamisel või rekonstrueerimisel määratud eesmärgil, mis ehitisel oli omandireformi alguse hetkel (

1. juuni 1991). Maareformi toimumise tingimustes ei ole kasutusest väljalangenud ehitise kasutusotstarbe muutmisega taaskasutusse võtmine võimalik, sest selline tegevus kahjustaks maa tagastamise õigustatud subjekti võimalust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Maareformi toimumise tingimustes ei saa seadus tõlgendada viisil, mis teeks õigustatud subjektile maa tagastamise ülemäära keerukaks või isegi võimatuks.
2. Kai nr 2 ehitati kaina ning maareformi algusaastal 1991 (ja ka hiljem) kasutati rajatist eelkõige kaina – so rajatis sadamas laevade randumiseks ja kinnitamiseks ning lastimiseks ja lossimiseks, sh oli kail võimaik sõita autodega. Kai nr 2 kasutamise otstarbeks on ehitisregistri kohaselt märgitud sadama kai (kood 21511), kuigi Kai nr 2 tegelik kasutamise otstarve vastab koodile 21513 (lainemurdja, muul). Samuti on Kai nr 2 äärde võimatu silduda kailt vette varisenud kivide tõttu (vt kohtvaatluse protokolli kaebuse lisa 14, lk 3 ja 4). Kai kasutamine selle kõrvalotstarbel „muul“ ei ole kooskõlas omandireformi alguse kasutusotstarbega. Ladu nr 6 algupärasele kasutamise otstarbe oli nö kütuseladu kus hoiti õlipumpa. Lao kasutusotstarbeks on ehitisregistris registreeritud „Metsa-, jahi- või kalamajandushoone“ (vt kaebuse lisa 16). Asjaolu, et laos on võimalik ladustada ka muid esemeid, ei ole lao kasutamine samal otstarbel, mis omandireformi alguses, sh eeldaks kütuselao funktsiooni täitmine keskkonnanõuete täitmist. Kaebajale teadaolevat ei ole Ladu nr 6 viimased 15 aasta jooksul kasutatud "kütuselaona”. Kaebaja leiab, et Kai nr 2 ja Ladu nr 6 kasutusotstarvet on muudetud peale omandireformi algust, mistõttu nende ehitiste juurde maa erastamine (sh maa määramine) ei ole põhjendatud.
3. Kaasamiskohustuse, põhjendamiskohustuse ja kaalutlusreeglite rikkumine. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et kaebuse esitajat ei ole 06.06.12 korralduse andmise menetlusse kaasatud ning et kaebaja huvidega ei ole arvestatud. Väide, et kaalumist kui sellist erastamise otsustamisel ei toimu, on väär ja otseses vastuolus kohtupraktikaga. Riikohus on asjas nr 3-3-1102-06 (p 19, 20; käsitledes

§ 6

lg 2 p 4) üheselt kinnitanud, et otsust tuleb motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid - haldusmenetlus peab olema õiglane ja õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. 19. Maa erastamine konkreetsetes piirdes (so nii maa suuruse ja piiride määramine kui ka maa erastamine) on ilmselgelt diskretsiooniotsus. Ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa määramiseks annavad

§ 22

-1 lg 6 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra (määrus nr 267) § 13 p 2 ja ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra (vastu võetud Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144, edaspidi määrus nr 144) p 4 kohalikule omavalitsusele küllalt ulatusliku kaalutlusruumi. Nii Tartu Ringkonnakohus (haldusasi nr 3-10-183), kui ka Riigikohus asjades nr 3-3-1-81-05 ja nr 3-3-1-78-06 on leidnud, et ehitiste omanikel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et nad saavad ostueesõigusega maad erastada tulenevalt vallavalitsuse poolt eeltoimingute käigus otsustatud maa ulatuses. Riigikohus põhjendas lahendis nr 3-3-1-78-06 (p 12), et põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaks määratud tingimusi muuta. Riigikohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel peab halduskohus kontrollima vastavate kaalutluste olemasolu ning väljatoomist vaidlustatud korralduses. Kaebaja leiab, et selliseks põhjendatud olukorraks on ehitiste mittevastavus seaduses ettenähtud nõuetele, sh et ehitised ei ole seaduslikul alusel ja tähtaegselt korda tehtud. Vastupidine olukord rikub maa tagastamise õigustatud subjektide õigusi (vt üleval). 5 Korraldusest ei nähtu, millest lähtudes maa erastati ja et vald oleks seejuures kaalunud erinevaid huvisid. 20. Erastamismenetlus, mille tulemuseks on õigusvastaselt võõrandatud maa (Uuela maaüksus nr 63) osaline tagastamata jätmine, peab tagama puudutatud isikutele võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. Osundan, et

§ 6

lg 1 ja § 9 lg 1 näevad erastamise ja maa tagastamata jätmise eeldusena üheselt kokkuleppe puudumist erastamise ja tagastamise õigustatud subjektide vahel (nt hoonestusõigus, kasutusvaldus, kokkulepe piiride kulgemise osas). Isiku menetlusse kaasamata jätmisel ei ole eeltoodu aga võimalik. Maareformi õigustatud subjekt tuleb kaasata maa erastamise protsessi

§-s 9 lg 2 sätestatud viisil, sh tuleb arvestada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korras (Vabariigi valitsuse 05.02.94 määrus nr 36) p 52 alap 2 sätestatuga (RKHKo nr 3-3-1-36-99, p 2). Vastustaja ei ole eeltoodud nõudeid täitnud ja jätnud kaebaja kaasamata ja ära kuulamata (HMS § 40 rikkumine). Ehitise

nõuetele vastavuse hindamise nö menetlusest ja 23.08.2011 korralduse nr 71 olemasolust sai kaebaja teada alles 24.09.2012 (so 11 päeva enne kaebuse esitamist, vt kaebuse lisa 12), mistõttu on väär vastustaja väide, et teda on kaasatud „ehitiste vastavuse hindamise menetlusse“. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajal võimalik ka 23.08.2011 korraldust nr 71 ja ka maa erastamise otsust varasemalt vaidlustada.

1. Riigikohus on oma praktikas pidanud ärakuulamisõiguse kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmist oluliseks menetlusveaks eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003 otsus asjas nr 3-3-1-70-03, 3-3-1-72-10). Riigikohus on märkinud maareformi kaasuses nr 3-3-1-102-06 p-s 21, et „hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne.“ Seda käesolevas asjas ei ole tehtud. Lähtudes eeltoodust ja Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-23-06 (p 15) väljendatust on Kaebaja seisukohal, et Korralduse tegemisel ei informeeritud kaebajat erastamismenetlusest ega tagatud õigust olla haldusorgani poolt ära kuulatud, millised rikkumised toovad haldusakti kehtetuks tunnistamise kaasa olenemata sellest, milline on otsuse sisule antav hinnang. Ehitusala spetsialisti kaasamisega ei ole võimalik kõrvaldada kaebaja õiguste rikkumist.
2. Haldusasjas nr 3-09-2485 lahendas kohus kaebust maa piiride määramise ettepanekule. Viidatud asjaolu kinnitas sõnaselgelt vastustaja oma menetlusdokumentides (vt kaebuse lisa 6, lk 3 viimane lõik; lk 5 kohtu põhjendava osa
3. lause, samuti 01.02.13 kohtuistungil esitatud 28.01.10 vastustaja vastus haldusasjas nr 3-09-2485). Põhivaidlus seisnes

§ 6lg 3 kohaldamise üle – kas vaidlused ehitised on ehitatud seaduslikul alusel.

Kohus leidis otsuses (eelviimane lõik), et 16.09.2009 korralduse (piiride määramise ettepanek) vaidlustamisel ja õiguspärasuse hindamisel ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, kas ja kuidas hooned korda tehakse. Kaebaja ei ole käesolevas vaidluses väitnud, et hooned ei ole ehitatud seaduslikul alusel

§ 6lg-st 3 lähtudes.

Ehitiste aluse maa piiride määramisel ja erastamise otsustamisel, kus kooskõlas

§ 6

31 tuleb hinnata ehitiste nö korda tegemist, samuti sihipärast kasutamist, toimub hilisemalt. Eeltoodust tulenevalt teostab kaebaja kaebeõigust ja oma õiguste kaitset käesolevas vaidluses (vt veel 04.01.13 dokumendi p 4.5).

1. Vaidlustatud 06.06.12 korraldus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise otsustust ei sisalda. Kaebajal ei olnud võimalik vaidlustada maa suuruse ja piirid määramise otsust, kuna sellist otsustust ei olnud vastustaja teinud. Käesolevaks hetkeks on selgunud, et vastustaja on volitusteta otsustanud maa erastamise, kuigi vastav pädevus oli maavanemal. Maa piiride ja 6 suuruse määramist ei ole aga tagantjärele võimalik nö parandada haldusakti täiendamisega, nagu seda on teinud vastustaja 21.11.12 korraldusega. Kooskõlas HMS § 59 ei ole tagantjärele võimalik sisuliselt täiendada haldusakti, vaja oleks olnud läbida haldusakti muutmise (kehtetuks tunnistamise) menetlus HMS § 64 lg 1 kohaselt (vt 04.01.13 menetlusdokumendi p 4.2). Arvestades, et Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et haldusakti ei ole kohtumenetluses võimalik tagantjärele isegi mitte põhjendada (vt nr RKHKo nr 3-3-1-57-07, 3-3-1-93-06) ning haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise seisuga (HMS § 54), ei mõjuta 21.11.12 korraldus vaidlustatud 06.06.12 korralduse õiguslikku sisu (õigusvastane haldusakt). 21.11.12 korraldusega ei ole õiguslikult võimalik 06.06.2012 korraldust nr 71 täiendada. Tegemist on õigusvastase haldusorgani tegevusega. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja vaidleb kaebusele tervikuna vastu. 06.06.2012 korralduse nr 71 (erastamisotsus) – tühistamise nõue on vastustaja hinnangul perspektiivitu ja vastustaja palub kohtul kaebus selles osas HKMS § 121 lg 2 p 2, 151 lg 2 alusel läbi vaatamata jätta, kuna kaebusega pole võimalik saavutada eesmärki. Kaebuse esitaja on hilinenult esitanud tühistamiskaebuse valla 23.08.2011 korraldusele, millega vald luges Varese sadama hooned

§ 6lg 3' sättest tingitult tähtaegselt remondituks.

Ostueesõigusega erastamise otsuse tühistamine kohtu poolt ei ole võimalik, sest MaaRS § 6 lg 31 mõttes ehitiste tähtaegselt korrastatuks lugemise korraldust pole võimalik enam tühistada, see jääb igal juhul kehtima. Järelikult pole kaebusega võimalik saavutada selle eesmärki. 25. Vaidlustatav erastamise otsus on õiguspärane. Kaebuse lahendamine erastamisotsuse õiguspärasuse hindamise osas peaks antud juhul lähtuma

§ 631 sõnastusest.

Säte ei viita ehitusseadusele ning kaebuse esitaja ei ole ka välja toonud ega tõendanud kohtule, et kõnealused ehitised ei vastaks ehitusseadusele. Haldusorganil puudus volitus väljuda

-is sätestatud volitusnormist ja kehtestada ehitistele veel mingeid nõudeid – näiteks kaasajastamine, kapitaalremont, ehitusseadusega vastavusse viimine vms.

1. Kaebuse rahuldamiseks oleks vaja tuvastada vastavalt MaaRS § 6 31, et kõnealused ehitised on/olid: lagunenud ja kasutusest väljalangenud ja ümbrust/maastikupilti tunduvalt kahjustavad. Ainuüksi fotodelt on tuvastatav, et ükski ehitis pole lagunenud ega maastikupilti tunduvalt kahjustav; ükski ehitis pole ka kasutusest väljalangenud (Kai nr 1 osas pole selles ka vaidlust). Kaebuse esitaja väide, et tal puudub võimalus tõendada oma seisukohti (selles, et tegemist on lagunenud, ehitusseadusele mittevastavate ehitistega), pole põhjendatud, sest kohtumenetlus annab pooltele võimaluse taotleda ka näiteks tõendite kogumist, sh ekspertiisi.
2. Kaebuse esitaja väidab, et hooned oleks pidanud korrastatama vastavalt väljastatud projekteerimistingimustele (09.06.2009 korraldus nr 65). Vastustaja leiab, et 16.09.2009 korraldus ning ka sellele eelnenud, kehtetuks tunnistatud 09.06.2009 korraldus ei viita sellele, et kõik ehitised on vaja kooskõlla viia/remontida kõnealuste projekteerimistingimustega. Antud haldusaktiga (09.06.2009 korraldus nr 65) on määratud projekteerimistingimused oluliseks rekonstrueerimiseks. Haldusaktis pole märgitud, et kõnealuste ehitiste puhul oleks see olnud nõutav. Kirjeldavas osas on toodud Klotoid OÜ arvamus sellest, et kaid on üldiselt rahuldavas seisukorras ja tagavad nende püstitamise eesmärgi. Lao nr 6 kohta on välja toodud korrastamist ja kaasaegsete nõuetega vastavusse viimist, mis on ka tehtud. Projekteerimistingimustes ei räägita, et kaide ja Lao nr 6 suhtes tuleks ette võtta ehitustöid, mis kvalifitseeruks ehitamiseks ehitusseaduse mõttes. Vastustaja ei leia kaebuse esitaja (p 2.3) viidet, et projekteerimistingimustes oleks viidatud kandekonstruktsioonide muutmise nõudele. Niisamuti on 16.09.2009 korralduses nr 94 otseselt viidatud, et „lagunenud ehitised tuleb omanikul korda teha 2 aasta jooksul...“. Kolmas isik on ka veenvalt kohtule tõendanud, et 7 projekteerimistingimused taotleti vallalt mitte ehitiste

-ga kooskõlla viimiseks vaid ka muud perspektiivi silmas pidades. 28. Kaebuse esitaja leiab, et valla 23.08.2011 korraldus, millega vald luges Varese sadama hooned

§ 6

lg 31 sättest tingitult tähtaegselt remondituks, pole haldusakt (sh ka mitte eelhaldusakt ega osahaldusakt). Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et tegemist on haldusaktiga, mille tühistamiskaebuse tähtaeg on möödunud. Kaebuse esitaja teadis, et kaks aastat peale 16.09.2009 korraldust saabub ehitiste kordategemise tähtaeg. Saare maavalitsuse 16.09.2011 kirjas kaebajale (kaebuse lisas 15) on toodud, et Mustjala vallast on laekunud informatsioon, et ehitised on korda tehtud. Kaebaja oli teadlik, oli põhjust pöörduda valla poole info saamiseks ning et tema õigusi võidakse rikkuda. Kuivõrd ehitisi kordatehtuks lugev korraldus on kehtiv ja selle tühistamist pole võimalik taotleda, ei ole (nagu ülal toodud) perspektiivne erastamisotsuse vaidlustamine (vt ülal punkt 1). Tähtaegselt korrastatuks lugemise korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks ei esitanud kaebuse esitaja muud õigusliku huvi, mistõttu palub vastustaja kaebus selles osas (õigusvastasuse tuvatamine) jätta läbi vaatamata.

1. Maa määramisest/maa määramise ettepanekust: kaebaja arvates ei ole 06.06.2012 korralduses nr 71 määratud ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Vastustaja jääb menetluses esitatud seisukohtade juurde selles, et ehitiste teenindamiseks vajalik maa on määratud hiljemalt 21.11.2012 korraldusega nr
2. Ka 06.06.2012 korralduses nr 71 eneses on järeldatav maa määramine katastriüksuse ja selle suuruse järgi. Vastavalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punktile 12 saab maa määramine toimuda peale katastriüksuse moodustamist. Antud juhul katastriüksus on moodustatud peale 16.09.2009 korraldust, mistõttu tuleb selles määratud piiride kulgemist käsitleda maa määramise ettepanekuna.
3. Riigikohtu lahendis 3-3-1-48-02 punktis 8 on toodud, et alles eelhaldusakti ja lõpliku akti koostoime tulemusena võib selguda, kas isiku õigusi rikutakse või tema vabadusi piiratakse. Eelhaldusakti vaidlustamine enne lõplikku akti on vajalik siis, kui eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu. Sellisel juhtumil peab isik esitama halduskohtule eelhaldusakti peale kaebuse HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtajal. Tulenevalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punktist 11 moodustatakse katastriüksus vastavalt ehitise teenidnamiseks vajaliku maa määramise ettepanekule. Seega on antud juhul eelhaldusaktiga vältimatult kindlaks määratud lõpliku haldusakti sisu, seda kindlasti ehitiste teenindamiseks määratava maa osas. Kaebaja on ka saanud vaidlustada piiride kulgemise ettepaneku (seega ka määratava maa suuruse) kohtus läbi eelhaldusakti vaidlustamise. Eelneva alusel on kaebus piiride kulgemise/maa suuruse määramise osas igal juhul esitatud kaebetähtaega ületades ja ka teistkordselt.
4. Ka ei tugine kaebuse esitaja käesolevas vaidluses sellele, et maad oleks võinud määrata teistes piirides – näiteks maad on ühe või teise ehitise juurde määratud kaebuse esitaja õigusi rikkudes liiga palju vms. Kaebuse esitaja tugineb üksnes asjaolule, et maad ei oleks antud ehitiste juurde üldse tohtinud erastada, sest tema meelest pole tegemist ehitistega MaaRS § 6 lg 31 mõttes.
5. HKMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus. Haldusasjas nr 3-09-2485 tehtud Tallinna Halduskohtu 17.04.2012 otsusest nähtub, et vaidlustatud oli kogu piiride kulgemine. Kohtuistungil esitas kaebuse esitaja kohtuasja juurde võtmiseks kohtuasjas nr 3-09-2485 esitatud vastustaja seisukoha. Sellest dokumendist (punkt 3.2, milles Mustjala vald vaidleb vastu kaebuse esitaja väitele, et vald on 8 ehitiste juurde määranud põhjendamatult suure maa) ja ka kohtuotsusest endast nähtub, et kohtuasjas oli kõne all kogu maa määramine.
6. Kaebuse esitaja leiab, et tema ärakuulamise õigust on menetluses rikutud. Kohtuistungil leidis kaebuse esitaja, et ärakuulamisõiguse rikkumine on oluline „iseenesest“. Kaebuse esitaja tõi ainsa ainelise asjaoluna välja, et tema ärakuulamisel oleks ta „välja toonud asjaolu ehitiste kordategemise osas.“ Haldusasjas nr 3-09-2485 tehtud 17.04.2012 kohtuotsusest (kaebuse lisa 6) nähtub, et kaebuse esitaja on välja toonud ehitiste kordategemise puudused, sh ehitusloa puudumise (kohtuotsuse lk 3 ülal). Sellega on kaebuse esitaja väited jõudnud haldusorganini (varem kohtuotsusest, st kohtuasja nr 3-09-2485 menetluse raames) ja tema ärakuulamise õigust riivatud pole. Nagu ülal toodud, on käesoleval juhul selge, et ehitised polnud algusest peale

§ 6lg 31 mõttes kasutusest välja langenud, lagunenud ja maastikupilti kahjustavad.

Seetõttu ei oleks kaebuse esitaja viited ehitiste kordategemise vajalikkuse muutnud haldusorgani otsust. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
2. Kaebaja taotleb tühistada Mustjala Vallavalitsuse 06.06.2012 korraldus nr 71 ning tuvastada Mustjala Vallavalitsuse 23.08.2011 korralduse nr 71 resolutsiooni p-i 2 õigusvastasus; alternatiivselt on kaebaja esitanud kohtukõneteesides taotluse tühistada Mustjala Vallavalitsuse 23.08.2011 korralduse nr 71 resolutsiooni p 2 (milles Mustjala Vallavalitsus luges ehitised (Ladu nr 6, Kais nr 1 ja 2) remondituks ja vastavaks EhS § 3 nõuetele. Ka tühistamistaotlus 23.08.2011 korralduse nr 71 osas on tähtaegne, kuna kaebaja väitel sai ta 23.08.2011 korralduse nr 71 olemasolust teada alles 24.09.2012 so 11 päeva enne kaebuse esitamist ning asjas ei viita ükski muu kogutud tõend sellele, et kaebaja oleks nimetatud korralduse varem kätte saanud.
3. Kaebaja leiab, et ehitised ei ole tehtud korda kooskõlas EhS-ga. Samuti on tema hinnangul Ladu nr 6 ja Kai nr 2 (muul) sihipärasest kasutusest välja langenud. Kohus nende väidetega ei nõustu. Kaebajal on õigus selles, et kui erastamismenetluses tuvastatakse, et ehitised ei vasta

-s sätestatud ehitise nõuetele, puudub ehitis kui objekt, mille juurde saab määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa. Küll aga ei nähtu asja materjalidest, et ehitiste kordategemiseks oleks olnud vaja teostada EhS kohaselt ehitusluba nõudvaid töid.

1. Mustjala Vallavalitsuse 16.09.2009 korraldusega nr 94 määrati Varese saadama ehitiste kaasomanikele 2-aastane tähtaeg ehitiste kordategemiseks ja tehti ettepanek ehitiste teenindamiseks vajaliku maa piiride kulgemise kohta. U. M, V. M, M. M, I. M, A M, L M ja M M esitasid korraldusele kaebuse halduskohtusse, kuid halduskohus jättis 17.04.2012 otsusega (haldusasja nr 3-09-2485) kaebused rahuldamata ja nimetatud otsus on ka jõustunud. Vaidlust ei ole selles, et ehitusluba hoonete renoveerimiseks Varese sadama ehitistele väljastatud ei ole.
2. 23.08.2011 korraldusest nr 71 nähtub, et kai ja kaitsemuul on üldiselt rahuldavas seisukorras ja tagavad nende püstitamise eesmärgi, on stabiilsed ja inimese tervisele ohtu ei kujuta. Veel on kirjas, et laohoone on varustatud nõuetekohase elektripaigaldisega, mis on vajalik hoone funktsioneerimiseks; kõik hooned on värvitud ning kõikide hoonete katused on remonditud, hoonete kandekonstruktsioonid on tugevdatud. Kuna vaidlusalustest ehitistest on hoone vaid Ladu nr 6, 23.08.2011 korralduses nr 71 räägitakse aga läbivalt hoonetest mitmuses, kinnitab see vastustaja ja OÜ Adepte istungil antud selgitusi, et ehitiste korrastamisel ei piirdutud käesolevas haldusasjas vaidluse all olevate ehitiste renoveerimisega, vaid korrastati 9 kõiki sadama rajatisi, mh neid, mis käesolevat vaidlust ei puuduta. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et laol vahetati eterniitplaate selleks, et hoone oleks vettpidav, pandi uksi paremini käima, täideti akna-avasid, vahetati aknaklaase – seega teostati hoonetele sanitaarremont. Kaebaja sellele vastu ei vaielnud. Samuti on eelnevaga kooskõlas asjaolu, et 09.06.09 Mustjala Vallavalitsuse korraldus nr 65, millega määrati projekteerimistingimused, käsitlesid sadama kõik ehitisi ja mitte vaid vaidlusaluseid ladu ja kaisid.
3. Niisamuti nähtub Varese sadama M/Ü asuvate hoonete ja rajatiste kohtvaatluse protokollist (I kd lk 52 jj), et hinnang on antud kõikidele sadama rajatistele ja seejuures hinnatud nende vastavust ehitusseadusele ja mitte

§ 6(31).

Kohus nõustub vastustaja ning kolmanda isikuga selles, et

§ 6

§ 6(31) kohaselt: „….

Samuti ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. /…/ Kui kohalik omavalitsus määrab käesoleva lõike teises lauses nimetatud ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist.“ Küsimus ei ole

§ 6(31) kohaselt selles, kas ehitis on pelgalt remontivajav.

Remontivajava ehitise juurde ei ole maa erastamine

kohaselt takistatud. KOV-s on õigus anda tähtaeg ehitiste kordategemiseks üksnes juhul, kui ehitised on lagunenud, seejuures ühtlasi kasutusest väljalangenud ning ühtlasi ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid. Ühestki käesolevas haldusasjas kogutud tõenditest, sh eelnimetatud kohtvaatluse protokollist, ei tulene, et vaidlusalused ehitised olid lagunenud, seejuures ühtlasi kasutusest väljalangenud ning ühtlasi ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavad. Samuti ei nähtu, et lao kordategemiseks oleks olnud vaja tegevusi, mis nõuavad EhS kohaselt ehitusluba. Kohtvaatluse protokollis on keskendutud EhS nõuetele, mis ei ole aga käesolevas vaidluses asjakohased, kuivõrd ehitiste juurde maa erastamise võimalikkuse otsustamisel tuleb lähtuda

§ 6

§ 6

§ 6(31) tähenduses.

41. Mustjala Vallavalitsuse 16.09.2009.a. korralduse nr 94 punktis 3 tehti Varese sadama ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek järgmiste tingimustega: Teenindusmaa määratakse kindlaks järgmistele ehitistele: Varese kalurite maja nr 1 (ehitusregistri kood 120296106), Varese valvurite maja nr 2

§ 6(31) sätestatud tingimused, mida käesoleval juhul ei nähtu.

44. Kaebajal on õigus selles, et teda oleks pidanud kaasama 23.08.2011 korralduse nr 71 andmise protsessi ning ta oleks pidanud saama esitada selles menetluses oma vastuväited. Seega on vastustaja rikkunud HMS § 40 sätestatud ärakuulamisõigust. Leevendavaks asjaoluks on siinkohal see, et haldusasja nr 3-09-2485 menetluses, milles Tallinna Halduskohus tegi otsuse 17.04.2012, oli samuti vaidluse all ehitiste juurde määratava maa võimalikkus ning argumendid ehitiste

§ 6

§ 6(31) nõuetele mittevastavuse kohta käesolevas menetluses.

Hinnanud kaebaja esitatud argumente, leiab kohus, et vaidlustatud korralduse tühistamine ainuüksi HMS § 40 nõuete rikkumise tõttu ei oleks põhjendatud. Kaebuse esitaja ei tugine käesolevas vaidluses ka sellele, et maad oleks võinud määrata teistes piirides – näiteks maad on ühe või teise ehitise juurde määratud kaebuse esitaja õigusi rikkudes liiga palju vms. Kaebuse esitaja tugineb üksnes asjaolule, et maad ei oleks antud ehitiste juurde üldse tohtinud erastada, sest tema meelest pole tegemist ehitistega MaaRS § 6 lg 31 mõttes. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus ei näe, et kaebaja argumendid, mis seisnesid peamsielt viites vastustaja enda poolt 16.09.2009 välja antud korraldusele, oleksid saanud mõjutada teisiti asjade käiku. Seega oli ärakuulamisõiguse nõuetekohaselt tagamata jätmine küll menetluslik viga, kuid see ei saanud mõjutada asja otsustamist. Lisaks ei ole erastamise eeltoimingutena tehtavad otsustused ja lõpuks ka erastamisotsus haldusaktidena kaalutlusotsused, kuid just kaalutlusotsuse langetamisel oleks eriliselt oluline puudutatud isiku ärakuulamine. Erastamise põhjuseks on asjaolu, et tagastataval maatükil asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised, ning nende juurde määratakse ehitiste teenindamiseks vajalik maa haldusorgani otsustusel. Tõepoolest, haldusorgan peab määratlema, 11 kui suur see teenindamiseks vajalik maa. Kuid erastamismentluses ei kaaluta õigustatud subjekti ja erastada soovija huve traditsioonilsies mõttes ning tegemist ei ole selles mõttes haldusorgani diskretsiooniosusega. Erastamisel on vaja tuvastada ehitiste olemasolu ja nende

§ 6