← Eesti

3-12-2632/60

Obsah (5)§ 165§ 108§ 249§ 253§ 252

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht 11. november 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2632 Haldusasi R.V. ja S.S.i kaebus Mak

§ 165lg 2).

  1. Kaebajad on oma 02.12.2011 seisukohas väitnud (kd I tl 202), et teenus müüdi edasi 13.11.2006 arve nr 40 (kd I tl 208 pöördel), 13.11.2006 arve nr 41 (kd I tl 106, 206 pöördel), 16.11.2006 arve nr 42 (kd I tl 207 pöördel), 11.12.2006 arve nr 47 (kd I tl 205 pöördel) ja 24.01.2007 arve nr 54 (kd I tl 107, 204 pöördel) alusel. Kuna kaebajad ei ole seda väidet hiljem korranud, siis kohus seda korduvalt ei käsitle. Kohus märgib üldiselt, et arve nr 42 puudutab kruntide korrastamist, arve nr 47 puudutab sissesõidutee ja valvuri maja alust killustikku ning maakütte torude paigaldust. Arve nr 40 aktis (kd I tl 209) sisalduvate pinnasega seondute tööde maksumus on ca 45 000 krooni, mis on oluliselt väiksem kui väidetavalt Adopart Ehitus OÜ-lt tellitud tööd. Sama seisukoht, et mitmed väidetavalt edasimüügiga seotud arved on seotud hoopis muude töödega, on toodud ka vaideotsuses (lk 7).
  2. Vaides on kaebajad esile toonud, et teenus müüdi edasi arvete nr 37, 41 ja 54 alusel (kd I tl 106107). Vastustaja on nimetatud käsitlusele vastanud vaideotsuses (lk 7-8) ning on leidnud, et ei ole eluliselt usutav, et Khors Tonsay OÜ müüs saadud kaevetööde teenuse edasi enne, kui ta selle teenuse Adopart Ehitus OÜ-lt arvete alusel sai. Kohus nõustub vastustaja käsitlusega. Nimetatud tööde kohta ei ole märgitud, et tegemist on ettemaksuga. Sama kinnitavad ka arvetele lisatud aktid (kd I tl 205), kus on kajastatud teostatud tööd. Arvel nr 41 on väidetav ettemaks juba maha arvestatud ning seda, et tegemist võiks olla uue ettemaksuga, arvest ei nähtu (kd I tl 206 pöördel). Arvele on lisatud samanimeline akt (kd I tl 207), millest samuti ei nähtu, et tegemist oleks ettemaksuga. Arve nr 37 on OÜ-le Soome Maja Ehitaja väljastatud juba 15.10.2006 ning ei ole eluliselt usutav, et Adopart Ehitus OÜ-le tehti esimene väljamakse tehtud töö eest alles neli kuud pärast tehtud töö edasi müümist. Ka ei ole eluliselt usutav ning tavapärane, et olukorras, kus Khors Tonsay OÜ esitas viimase arve tehtud töö eest juba 24.01.2007, tasuti selle eest Adopart Ehitus OÜ-le alles kaks kuud hiljem. Samuti esineb nende arvete osas vastuolu seetõttu, et kaebajad on väitnud, et lisatööd tuli teha pinnase eripära ilmnemisel. Samas on nii OÜ Merkolux kui OÜ REI Geotehnika uuringud (kd I tl 216217 ) pinnase eripära kohta tehtud hiljem, kui kaebajad esitasid OÜ-le Soome Maja Ehitaja esimese arve – arve nr 37 kuupäevaga 15.10.2006 (kd I tl 106 pöördel) väidetavalt kaevetööde tegemise eest. Seega ei saanud tehtud kaevetööd olla seotud pinnase eripärast tulenevate lisatööde tegemise vajadusega, nagu kaebajad on läbivalt väitnud. See seab kahtluse alla kogu tööde tegemise tervikuna. 9

(17)Vastustaja on märkinud samuti, et arved, mille kohaselt väidetavalt osteti killustikku pinnase probleemide lahendamiseks, ei tõenda samuti teenuse saamist Adopart Ehitus OÜ-lt (vastutusotsuse lk 6). Kaebajad on 19.08.2011 väitnud, et killustiku pinnase probleemide lahendamiseks ostis 10.05.1007 arvega nr 10 ja 6 07.05.2007arvega nr 6 OÜ-lt Soome Maja Materjalid (kd I tl 215 pöördel). Maksutoimikus on arve nr 10 kuupäevaga 10.05.2007 ja arve nr 6 kuupäevaga 07.05.2007 väljastanud Soome Maja Ehitaja OÜ-le Soome Maja Materjalid OÜ (kd I tl 219 pöördel, 221), samast nähtub ka, et Harju AB AS on tarninud Soome Maja Materjalid OÜ-le eeldatavasti killustikku alles alates 16.04.2007 (kd I tl 220-224) ehk pärast Adopart Ehitus OÜ poolt viimase arve esitamist. Seega ei saa nende arvetega, mis ei ole üldse Khors Tonsay OÜ-le väljastatud, tõendada kaevetööde tegemist. Hiljem on kaebajad väitnud, et nad ostsid killustikku Harju AB AS-lt (kd I tl 202). Kaebaja on samuti vastustajale ette heitnud, et vastustaja ei ole killustiku ostmist tõendavaid dokumente Harju AB AS-lt välja nõudnud. Kohus nõustub ka vastustaja järeldusega, et isegi kui oleks tõendatud killustiku ostmine, ei tõendaks see Khors Tonsay OÜ poolt teenuse saamist. Seetõttu ei ole ka määrav, kas maksuhaldur küsis Harju AB AS-lt täiendavaid andmeid või mitte. Kuigi kaebajad on esitanud mitmeid Khors Tonsay OÜ arveid, ei ole kaebajad Harju AB AS-ga seotud arveid esitanud. Muu hulgas kajastuvad Khors Tonsay OÜ
  1. aasta tehingud Harju AB AS-iga Khors Tonsay OÜ konto väljavõttel (kd II tl 155-166), millele kaebajad ei ole haldus- ega kohtumenetluses tuginenud. Ka neist andmetest ei nähtu kohtu hinnangul, et kaevetöid tegi Adopart Ehitus OÜ ega see, et Khors Tonsay OÜ tegi neid töid pärast pinnase iseärasustest teada saamist kahjumiga. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et kaebajad müüsid väidetavalt Adopart Ehitus OÜ-lt saadud teenust edasi Soome Maja Ehitaja OÜ-le. Kaebaja väidete usutavust vähendab ka asjaolu, et nad on korduvalt asunud seisukohale, et seda teenust ei ole üldse edasi müüdud.
  2. Lisaks teenuse edasimüümisele on kaebajad esitanud ka vastupidise väite, et teenust ei müüdud edasi, vaid tegemist oli Khors Tonsay OÜ poolt kahjumiga tehtud töödega, kuna tellija ei nõustunud suurenenud kulutusi kandma. Kaebajad on tehtud töid soovinud tõendada OÜ Merkolux ja OÜ REI Geotehnika uuringutega pinnase kohta. Vastustaja on lugenud need väited ebausutavaks, kuna Khors Tonsay OÜ ja OÜ Soome Maja Ehitaja vahel sõlmitud töövõtulepingu kohaselt lepitakse muudatus- ja lisatööd kokku ning varasem ehitaja, OÜ Remoti Holding ei ole märkinud, et tööde teostamisel oleks olnud probleeme. Vastustus- ja vaideotsuses on maksuhaldur leidnud, et uuringud ei kinnita, et Khros Tonsay OÜ sai Adopart Ehitus OÜ-lt kaevetööde teenust
  3. aasta alguses. Kohus jääb oma varasema seisukoha juurde, et kaebajate väited teenuse kahjumiga osutamise kohta on kaheldava tõeväärtusega, kuna samaaegselt on kaebajad väitnud ka, et teenused müüdi edasi. Seega on ka kohtul sarnaselt maksuhalduriga tekkinud põhjendatud kahtlus ka teenuse kahjumiga osutamise osas.
  4. Maksuhaldur on leidnud, et Khors Tonsay OÜ võis maksa OÜ-le Adopart Ehitus tööde eest ainult aadressidel Roostiku 11 ja Kuremäe tee 6 teostatud tööde eest (maksuotsuse lk 10), sama on korduvalt kinnitanud ka kaebajad (kd I tl 215, kd I tl 99, kd III tl 29). Khors Tonsay OÜ ja Soome Maja Ehitaja OÜ sõlmisid Tallinnas 01.10.2006 töövõtulepingu nr Patika 1-V (kd II tl 86 jj), mille objektiks on Kuremäe tee 6 ja Roostiku tee 11 asuvatel kruntidel vundamentide ehitustööd vastavalt tellija kindlaksmääratud ja heakskiidetud ehitustööde pakkumistele (p 2.1). Punktis 2.2 on töövõtja kinnitanud, et on põhjalikult tutvunud projektdokumentatsiooni ja ehitusplatsiga ning on teadlik pinnase eripärast ja liigvee ohtudest. Lepingu punkti 3.2 kohaselt lepitakse võimalikud muudatus- ja lisatööd poolte vahel kirjalikult kokku enne vastavate tööde tegemist. 10
(17)OÜ Merkolux töö nr 1836/68-06 (kd I tl 216) kohaselt tegi sama ettevõte
  1. aasta augustis ehitusgeoloogilise uuringu Patika küla aadressidel Kuremäe tee 11, 13, 15, 17 ja 19 ning Roostiku tee 4, 6 ja 10, kus leiti, et piirkonnas on tolmliiv, saviliiv ja saviliivmoreen. Seejärel tehti pinnaste geoloogilise ehituse väljaselgitamiseks välitööna 27.10.2006 5 löökpenetratsiooni, mille järgi iseloomustati pinnaseid kihtide kaupa. OÜ REI Geotehnika 01.12.2006 uuringu kohaselt tehti 30.11.2006 ehitatava eramu põrandaaluse liivpadja tiheduse uuring, mille kokkuvõttena järeldati, et liivpadi vajab täiendavat tihendamist kolme kihi kaupa (kd I tl 217). Hiljem on OÜ REI Geotehnika täpsustanud, et õige aadress uuringu teostamise kohal peaks olema Roostiku tee 11 (kd I tl 219). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et nimetatud uuringud ei kinnita seda, et kaevetöid tegelikult tehti, sh Adopart Ehitus OÜ poolt. Ka on maksuhaldur põhjendanud, miks ei ole usutav, et tööde tellija OÜ Soome Maja ehitaja pinnase iseärasustest ei teadnud (maksuotsuse lk 11). Seda kinnitab muu hulgas, et OÜ Merkolux tegi ehitusgeoloogilise uuringu Patika külas juba
  2. aasta augustis (kd I tl 216), mida kinnitab ka Ehitusekspertiisibüroo OÜ dateerimata kiri (kd I tl 103). Muu hulgas on pinnase eripära ära toodud ka Khors Tonsay OÜ ja Soome Maja Ehitaja OÜ vahel sõlmitud lepingu punktis 2.2, millest kohtu hinnangul nähtub selgelt, et see eripära ei olnud lepingu pooltele teadmata. Kaebajad on kohtumenetluse käigus esitanud OÜ Merkolux töö nr 1836/68-06 täieliku versiooni koos reljeefpiltidega (kd III tl 53-64). Kaebajad ei ole nende tõendite niivõrd hilja esitamist põhjendanud. Riigikohus on 19.05.2009 otsuses nr 3-3-1-32-09 leidnud, et maksukohustuslane saab vaidevõi kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Kaebajad esitasid osa OÜ Merkolux tööst nr 1836/68-06 juba 19.08.2011 (kd I tl 215-216), mistõttu ei saa tõendi hilisem esitamine olla heauskne. Kohus jääb ka selle juurde, et see tõend ei tõenda Adopart Ehitus OÜ-lt teenuse saamist. Viidatud asjaolud koostoimes viitavad, et Adopart Ehitus OÜ poolt teenuse osutamine ei ole ka kaudsete tõenditega tõendatud. Kaebajad on maksu- ja kohtumenetluses andnud niivõrd vastukäivaid ütlusi, et nende alusel ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada, milline osa kaebajate teineteisele vastukäivatest väidetest tõele vastab. Viimases seisukohas kohtule esitasid kaebajad ka S.S.i isa R. S. kirjaliku seisukoha toimunu kohta (kd III tl 132). Kaebajad ei ole taotlenud R.S. istungil tunnistajana ülekuulamist. Ka kohus ei pea seda vajalikuks, kuna asjas on kogutud piisavalt kirjalikku materjali, mida ei ole võimalik tunnistaja ütlustega ümber lükata. Kohus märgib, et ka R. S. seisukohast ei nähtu, millist kaebajate versiooni tuleks usaldada. Arvestades R. S. sugulust S.S.iga ning et Soome Maja Ehitaja OÜ on olnud tihedalt Khors Tonsay OÜ tehingutega seotud, kahtleb kohus tunnistaja võimalike ütluste usaldusväärsuses.
  3. Eelpool on kohus leidnud, et kaebajad ei ole suutnud usutavalt tõendada seda, et Khors Tonsay OÜ sai Adopart Ehitus OÜ-lt teenust, s.h põhjusel, et Adopart Ehitus OÜ-l on varifirma tunnused, Adopart Ehitus OÜ arved ainsate tehingut tõendavate dokumentidena on ebausutavad ning kaebajate väited teenuse edasimüümise või kahjumiga enda kanda jätmise kohta on ebausutavad. Siiski nende asjaolude tõendamatusest ei järeldu üheselt, et Khors Tonsay OÜ-l puudus õigus sisendkäibemaksu maha arvestada. Selleks tuleb eraldi tuvastada, kas ostja järgis piisavalt hoolsuskohustust või teadis või pidi teadma, et Adopart Ehitus OÜ ei saanud olla teenuse osutajaks. Maksuhaldur on maksuotsuses tuginenud sellele, et asjaolud seavad tugevalt kahtluse alla juhatuse liikmete teadmatuse tehingute tegelike tehiolude kohta ning isikud pidid üksteist tundma piisavalt, et vormistada fiktiivseid arveid. Sellest on maksuhaldur järeldanud, et tegemist oli tahtliku teoga (maksuotsuse lk 17). 11
(17)Riigikohus leidis 19.05.2009 otsuses nr 3-3-1-32-09 järgmist: „Müüjatel reaalse majandustegevuse puudumise tuvastamisel on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla talle teenuse osutajateks. Kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Sellisel juhul ei pea kohtud tuvastama n-ö erilist sidet ostja ja müüja vahel näiteks selle näol, et müüjad olid ostja kontrolli või juhtimise all või et müüja seaduslikul esindajal on perekondlikud, töö- või muud sarnased suhted müüjate esindusõiguslike isikutega. Olukorras, kus ostja on "ostnud" fiktiivse arve "arvevabrikult", on "varifirma" loomine toimunud "arvevabrikuga" seotud isikute poolt ning "varifirma" ei ole ostja kontrolli ja juhtimise all. Sellisel juhul ei saa maksuhaldur "erilist sidet" tuvastada.“ 21. Kaebajad leiavad, et asjaolust, et nad ei mäleta täpselt, kes oli Adopart Ehitus OÜ esindaja, ei saa järeldada, et nad ei täitnud hoolsuskohustust. Samuti ei ole sularahas maksmine, suuliste lepingute sõlmimine ning tööde ilma kirjalike aktideta üleandmine seadusega keelatud. Riigikohus on leidnud 01.02.2012 otsuses nr 3-3-1-60-11, et väljend „pidi teadma“ tähendab sellist olukorda, kus puuduvad otsesed tõendid, et ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis näitavad äris mõistlikult käituvale isikule seda veenvalt. Kohus möönab, et puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et kaebajad teadsid tehingute fiktiivsusest, kuid selle kohta on piisavalt kaudseid tõendeid, mis oma kogumis viitavad selgelt kaebajate teadmisele. Kaebajad on andnud ütlusi (S.S.i 05.12.2011 ütlused, kd I tl 210; R.V. 05.12.2011 ütlused, kd I tl 212; ), et leidsid Adopart Ehitus OÜ kontakti kuulutuse kaudu ning maksid sularahas erandlikult üksnes Adopart Ehitus OÜ esindaja nõudmisel. Esindajat ei mäleta, kontakte säilitatud ei ole. Ei mäleta, kes andis raha üle ja kes võttis raha vastu. Kaebajad enda väitel kontrollisid raha vastu võtnud isiku seost Adopart Ehitus OÜ-ga äriregistrist. Samas on S.S. oma 05.11.2010 ja 14.12.2010 ütlustes kinnitanud, et kuigi mõlemad andsid raha, ei ole teada, kellele raha anti, ja dokumente ei küsitud (kd II tl 206 ja 203 pöördel). Sealhulgas on maksuhaldur veenvalt põhjendanud, miks ei ole olukorras, kus kaebajad on ise väitnud, et viibisid pidevalt ehitusobjektil, usutav, et kaebajad ei mäleta midagi isiku kohta, kes osutas neile 890 tunni ulatuses kaevetöid (maksuotsuse lk 16). Kuna kaebajad on ise väitnud, et kaevetööde tegemise vajadus oli ootamatu, erakorraline ja kahjumlik, on sellisele olukorrale just iseloomulik, et vastavad asjaolud jäävad isikutele paremini meelde. Ühtegi dokumenti Adopart Ehitus OÜ-ga tehingu tegemise kohta peale arvete ei ole. Sealhulgas puuduvad tõendid selle kohta, et raha üldse üle anti. Maksuhaldur on sellest järeldanud, et on tõenäoline, et raha üleandmist ei toimunudki (maksuotsuse lk 16). Kohus nõustub maksuhalduri järeldusega. Ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus Khors Tonsay OÜ erandlikult tasub väidetavalt saadud teenuse eest sularahas, puuduvad arveldamise kohta igasugused tõendid. Sellist käitumist võib pidada tavapärases majandustegevuses tavapäratuks ka seetõttu, et kuna puuduvad andmed arve tasumise kohta, oleks Khors Tonsay OÜ-l olnud tsiviilõigusliku nõude esitamisel väga raske või võimatu tõendada, et nad on arve juba tasunud. Kuigi sularahas arveldamine on õiguslikult lubatav, võib suure summa tasumine sularahas olla üheks tõendiks selle kohta, et tehing on fiktiivne. Sellisel juhul on maksuametil võimalik tõendeid kogumis hinnates tuvastada tehingu mittetoimumine ning seega ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine (Riigikohtu 08.05.2003 otsus nr 3-3-1-43-03). Riigikohus on 04.06.2013 otsuses nr 3-3-1-15-13 selgitanud, et maksukohustuslane peab korraldama oma ettevõtlustegevuse selliselt, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad. Ilm12
(17)selgelt kaebajad selliselt Khors Tonsay OÜ tegevust ei korraldanud. See võib viidata nii hooletusele või ka soovile vältida tehingute toimumise kontrolli. 22. Kaebajad leiavad, et nad olid heausksed. Riigikohus on 02.10.2003 otsuses nr 3-3-1-50-03 leidnud, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Maksuhaldur on põhjendanud, miks ta leiab, et Khors Tonsay OÜ teadis, et tehingud on fiktiivsed, ning seega on Khors Tonsay OÜ heausksus välistatud (maksuotsuse lk 15-17). Sellest on maksuhaldur tuvastanud põhjendatud kahtluse, et toime on pandud maksupettus. Maksupettusele viitavad kogumis järgmised asjaolud: - Adopart Ehitus OÜ-lt teenuse saamise tõendamatus, s.h puudujäägid arvetes; tasumine sularahas; teise poole mitteteadmine; - Adopart Ehitus OÜ vastavus varifirma tunnustele; - kaebajate endi ütluste lahknevus ja vastuolulisus osas, kas ja kuidas teenust edasi müüdi. Kohus märgib, et maksupettusele viitab kogumis veel täiendavalt Khors Tonsay OÜ võõrandamine pärast maksumenetluse algust variisikutele (maksuotsuse lk 3), millele kaebajad ei ole vastu vaielnud. Kaebajad on samuti väitnud, et Khors Tonsay OÜ-l puudub maksupettusele viitav eriline side Adopart Ehitus OÜ-ga. Maksuhaldur on oma seisukohtades viidanud küll, et maksupettust võib iseloomustada see, et väljamakstud rahalised vahendid jõuavad uuesti väljamakse tegijani tagasi. Samas ei ole maksuhaldur sellisest skeemist käesoleval juhul lähtunud. Maksuhalduri põhjendus seisneb selles, et Adopart Ehitus OÜ on esitanud fiktiivseid arveid, mille alusel väidetavalt välja makstud raha kasutas Khors Tonsay teistele isikutele maksmiseks (maksuotsuse lk 17). Muu hulgas viitab sellele asjaolu, et Khors Tonsay OÜ arvelduskontolt tehti pidevalt väikseid väljamakseid kassasse sissemaksmiseks, kuigi kassas pidi olema arvestuse järgi piisavalt vahendeid (samas). Kaebajate väited sularahas arveldamise kohta ei ole usutavad, sest väidetavalt ainus isik, kellega sularahas arveldati on kaebajate väidete kohaselt Adopart Ehitus OÜ (kaebajate 15.04.2013 vastus kohtule, kd III tl 29 pöördel) ning teistega arveldati tavapäraselt panga kaudu. Maksuhaldur on ka põhjendanud, miks ta leiab, et Khors Tonsay OÜ kasutas ehitustööde tegemisel deklareerimata tööjõudu või teisi tuvastamata isikuid, kellele võidi sularahas kassast tasuda (maksuotsuse lk 12). Kohus on maksuotsuses viidatud arveid maksutoimikust kontrollinud ning nõustub maksuhalduri järeldusega, et maksuotsuses viidatud alltöövõtjad ei saanud arvetel kajastatud töid teostada. Kaebajad ei ole täitnud vastavalt MKS § 150 lg-le 1 neile langevat tõendamiskoormist ega ole maksuhalduri seisukohale ühtegi vastuväidet ega vastupidist tõendavat tõendit esitanud. Eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur piisavalt põhjendanud, et Adopart Ehitus OÜ ei ole Khors Tonsay OÜ-le teenust osutanud ning Khors Tonsay OÜ pidi oma juhatuse liikmete ehk kaebajate kaudu seda teadma. Kuna teenust ei osutatud ja seega ei ole käivet toimunud, puudus Khors Tonsay OÜ-l alus arvestada sisendkäibemaksu. Maksuhaldur on õigesti tuvastanud ka selle, et fiktiivsete arvete kajastamine oma raamatupidamises saab olla üksnes tahtlik tegevus ning seega on olemas põhjendatud kahtlus, et toime on pandud maksupettus. Riigikohus on 04.06.2013 otsuses nr 3-3-115-13 leidnud, et tõendamiskoormis läheb üle maksukohustuslasele, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase maksupettuses osalemise kohta ning sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel esitada täiendavaid tõendeid, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Kaebajad ei ole esitanud muid tõendeid lisaks pinnase uuringutele selle kohta, et vaidlustatud tehingud tegelikult toimusid. 13
(17)
  1. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 32 lg 1 kohaselt võib maksumaksja ettevõtlustulust maha arvata kõik maksustamisperioodi jooksul dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud. Maksuhaldur on leidnud, et kuna Adopart Ehitus OÜ ei ole Khors Tonsay OÜ-le teenust osutanud, on vastav väljamakse summas 420 080 krooni ettevõtlusega mitteseotud kulu, millelt tuleb maksta tulumaks vastavalt TuMS § 51 lg 1 ning lg 2 p-de 1, 3 ja 4 alusel. Riigikohus on tulumaksu maksmise osas korduvalt leidnud, et TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 eesmärgiks on välistada põhjendamatute kulutuste tegemise kaudu äriühingust raha väljaviimine. Seetõttu maksustatakse tulumaksuga kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ettevõtlustulust võib maha arvata ainult dokumentaalselt tõendatud kulusid (Riigikohtu 17.12.2008 otsus nr 3-3-167-08). Tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksest saab rääkida näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest raha maksti (Riigikohtu 12.06.2003 otsus nr 3-3-1-52-03). Kohus on eelnevalt käsitlenud, miks ta loeb tõendatuks vastustaja seisukohta, et Adopart Ehitus OÜ ei ole Khors Tonsay OÜ-le teenust osutanud, ega korda neid põhjendusi. Samuti on kohus kontrollinud väiteid selle kohta, et Khors Tonsay OÜ teadis või pidi teadma, et teenust tegelikult ei osutatud. Seega ei saa Adopart Ehitus OÜ arved kajastada majandustehingu toimumist poolte vahel ja need arved ei ole nõuetekohased. Muu hulgas on arved mittenõuetekohased seetõttu, et puuduvad andmed, kellele on suures summas sularahas tasutud. Seega on maksuhaldur õigesti järeldanud, et on olemas alus tulumaksu määramiseks ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt.
  2. Kaebajad leiavad samuti, et kuna vastustaja on jõudnud järeldusele, et Khors Tonsay OÜ kasutas ehitustööde tegemisel muid tundmatuid isikuid, ei saa väita, et väljamaksed olid tehtud ettevõtlusega mitteseonduvalt ja määrata sel alusel tulumaksu. Sisuliselt viitavad kaebajad sellele, et maksuhaldur ei ole maksu määranud hindamise teel ja see võib olla õigusvastane. Riigikohus on 01.02.2012 otsuses nr 3-3-1-60-11 leidnud järgmist: „Kui äriühing on soetanud kaupa isikult, kes pole tegelik müüja ja äriühing pidi sellest teadma, kuid samas on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ja selle eest on makstud, siis on hindamise eesmärk selgitada välja, kui palju pidi äriühing maksma olemasoleva ja ettevõtluses kasutatava kauba soetamise eest. Hindamine on vajalik eelkõige selliste kaupade puhul, mille osas on mõistlik eeldada, et äriühing ei ole seda kaupa ise valmistanud ega tasuta saanud. Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga. Kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest (sh kauba valmistamise, nt ehitustööde eest), kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Arvestada tuleb, et ettevõtlusest välja viidud raha võidi kasutada vaidlusaluse teenuse eest tasumiseks füüsilistele isikutele, kes jätsid oma maksukohustused täitmata, kuna äriühingu raamatupidamises kajastatud kuludokumendil ei ole märgitud teenuse tegelik osutaja.“ Tallinna Ringkonnakohus on 31.10.2012 otsuses nr 3-08-1899 selgitanud, et hindamine on vajalik järgimaks põhimõtet, et maksu määramisel poleks hoolsuskohustuse täitmata jätmist karistav iseloom. Ringkonnakohtu 11.04.2013 otsuse nr 3-11-1731 kohaselt on maksuhalduri poolt hindamise eelduseks tuvastada, kas ostja siiski oli kauba saanud, pärast seda kui on tuvastatud et ostja teadis või pidi teadma, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga. Tallinna Ringkonnakohus on 08.11.2013 otsuses nr 3-11-1209 selgitanud, et tulumaksu määramisel on oluline, et kui sellise tehingu raames on 14
(17)arvele märgitud kaup siiski saadud, võib vaatamata tehingu dokumenteerimise nõuete rikkumisele olla väljamakse (osaliselt) tehtud vastava kauba soetamise eest. Seega on määrav, kas on tehtud väljamakse, kas see on tehtud arvele märgitud kauba eest, ning tulumaksuga saab maksustada üksnes see osa mittenõuetekohase algdokumendi alusel tehtud väljamaksest, mis ei kulunud kauba soetamisele (p-d 19-20). Maksuhaldur on leidnud, et Khors Tonsay OÜ ei ole Adopart Ehitus OÜ-lt teenust saanud (maksuotsuse lk 17). Käesolevas asjas puuduvad igasugused tõendid, mille alusel oleks võimalik väita, et Khors Tonsay OÜ on saanud kaevetööde teenust Adopart Ehitus OÜ-lt või kelleltki teiselt. Seetõttu puudus maksuhalduril vajadus asuda maksusummat määrama hindamise teel. Maksuhaldur on käesolevas asjas tõstatanud põhjendatud kahtluse, et väidetavalt Adopart Ehitus OÜ-le makstud summat on kasutatud hoopis teiste teenuste eest tasumiseks (maksuotsuse lk 12). Kuna maksuhaldur on käesolevas asjas tuvastanud põhjendatud kahtluse, et tegemist on maksupettusega, on selles osas tõendamiskoormus üle läinud kaebajatele (Riigikohtu 04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-13). Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud, tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud talle langeva tõendamiskoormusega ning maksuhaldur on sellisel juhul jätnud tema maksukohustuse maksusumma hindamise teel põhjendatult välja selgitamata (Riigikohtu 28.09.2006 otsus nr 3-3-1-47-06).
  1. Kokkuvõttes leiab kohus, et maksuotsus on õiguspärane ning kaebajate väited ei kummuta maksuhalduri järeldusi. Seetõttu puudub alus pidada maksuotsust ebapiisavalt motiveerituks.
  2. Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on Riigikohtu praktika kohaselt järgmised: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et tekkinud on maksuvõlg ning samuti ei ole vaidluse all, et maksuvõlg on Khors Tonsay OÜ poolt tasumata. Kaebajad vaidlustavad üksnes seda, et maksuhaldur on valesti tuvastanud, et tegemist on tahtlusega.
  3. Vastutusotsuses (lk 15 ja 20-21) on maksuhaldur tuginenud sellele, et kaebajad ei tea, kellele sularaha anti ega muid andmeid teise tehingupoole kohta. Sellest on maksuhaldur järeldanud, et Adopart Ehitus OÜ ei ole tegelikult teenust osutanud. Samuti on maksuhaldur leidnud, et tehing Adopart Ehitus OÜ-ga oli fiktiivne, mis saab oma olemuselt olla üksnes tahtlik tegu. Kohus on nimetatud asjaolusid eespool käsitlenud ning jõudnud sarnaselt vastustajaga järeldusele, et tehingut ei ole toimunud, kaebajad teadsid või pidid teadma tehingu mittetoimumise asjaolusid ning maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et tegemist on maksupettusega. Maksupettuse läbiviimine saab olla üksnes tahtlik tegu. Seetõttu on vastutusotsus juhatuse liikmete tahtluse tuvastamisel õiguspärane. Kaebajad on andnud ka ütlusi (S.S.i 16.02.2009 ütlused, kd I tl 199, R.V. 08.02.2010 ütlused, kd II tl 16 pöördel), et nad vastutasid äriühingu tegevuse eest ühiselt, sh juhtisid objektidel töid, vastutasid kassa ja raamatupidamise eest, omasid juurdepääsu arvelduskontole, sõlmisid lepinguid jms. Seetõttu puudus maksuhalduril alus lugeda juhatuse liikmeid Khors Tonsay OÜ maksukohustuste eest vastutavaks muul viisil kui solidaarselt. Kaebajad on keeldunud muu hulgas andmast ütlusi juhatuse liikmete vahelise töökorralduse kohta (kd I tl 211 ja 212 pöördel). 15
(17)
  1. Kaebajad on samuti vaidlustanud maksuhalduri korraldused kontode arestimise kohta osas, millega arestiti kaebajate kontod (kd II tl 5-8). Mõlema korralduse põhjenduseks on, et maksuhalduril on kohustus viia menetlus läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi. Kaalutlusõiguse põhimõttest lähtuvalt on maksukohustuslase pangakontode arestimine ja pangakontolt raha ülekandmine maksuhalduri pangakontole otstarbekaim täitetoiming sundtäitmise läbiviimiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et vastutusotsus sisaldab vastutusotsuse täitmise tähtaega ja maksuvõla sundtäitmise hoiatust (lk 24). Samuti ei olnud vastutusotsuse kehtivus korralduste andmise ajal peatatud. Kohtute infosüsteemist nähtub, et enne vastutusotsuse tegemist on halduskohtu loal haldusasjades nr 3-12-1273 ja 3-12-1230 seatud keelumärked R.V.le kuuluvale kolmele sõidukile ning kohtulikud hüpoteegid S.S.ile kuuluvatele kinnistutele. MKS § 130 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus teha erinevaid täitetoiminguid maksuvõla sissenõudmiseks. Seadus ei piira, et erinevaid toiminguid ei võiks teha samaaegselt, sh et arvelduskonto arestimine peaks toimuma alles viimases järjekorras. Maksuhalduri tegevus on piiratud üldise nõudega viia menetlus läbi lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse (MKS § 10 lg 3). Maksuhalduril on kaalutlusõigus, milliseid täitetoiminguid maksuvõla täitmiseks sooritada. Kohus saab täitetoimingute valikusse sekkuda juhul, kui maksuhaldur on ületanud oma kaalutlusõiguse piire ning valitud toimingud ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Kohus ei saa hinnata täitetoimingute otstarbekust. Kohus leiab, et maksuhaldur ei ole väljunud talle antud kaalutlusõiguse piiridest. Arvelduskontode arestimist võib pidada lihtsamaks, kiiremaks ja ka maksukohustuslase jaoks odavaimaks viisiks maksuvõla täitmiseks, kuna puuduvad täitekulud. Kaebajatelt nõutakse solidaarselt maksusummat 11 665,41 eurot, millele lisanduvad aja jooksul ka intressid. Kinnistu arvelt maksuvõla täitmine on aeganõudev ning samas on olemas ka oht, et kinnistu müüakse täitemenetluse raames turuhinnast madalama hinnaga, kui on hüpoteegi väärtus. Kohus märgib, et hüpoteek tähendab, et maksuhalduril on nõudeõigus üksnes hüpoteegisumma ulatuses. Samuti kuulub S.S.ile kinnistutest registriosa numbritega xxxxxxx ja xxxxxxx 1/3 kaasomandist (kd I tl 75 ja 77) ning ühele kinnistule on seatud isiklik kasutusõigus (kd I tl 78), mis tähendab, et nende kinnistute väärtus väheneb oluliselt. Kuigi sõidukitele seatud keelumärge võib takistada nende võõrandamist, ei välista see sõidukite väärtuse vähenemist aja jooksul avarii või tavapärase kulumise tõttu. On üldteada asjaolu, et sõidukite väärtus väheneb aja jooksul ka ilma avariilisuseta.
  2. Kokkuvõttes jääb kaebajate kaebus Maksu- ja Tolliameti
  3. augusti
  4. a vastutusotsuse nr 13-7/55-21 osaliseks tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti
  5. detsembri
  6. a korralduse nr 13-2.7/238611 ja
  7. oktoobri
  8. a korralduse nr 13.2-7/173742 tühistamiseks rahuldamata.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud menetlusosaline, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. 30.Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 määrusega rahuldati kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus nii, et peatati vastutusotsuse täitmine nõnda, et maksuhalduril on õigus sooritada vastutusotsuse täitmise tagamiseks MKS § 130 lg 1 p-des 1-51 nimetatud täitetoiminguid; ning peatati vaidlustatud korralduste täitmine ja kohustati maksuhaldurit tegema toiminguid arvelduskontode aresti alt vabastami16

(17)seks.

§ 249

lg 4 kohaselt kehtib esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld kuni kohtuotsuse jõustumiseni või muud menetlust lõpetava määruse jõustumiseni.

§ 253

lg 3 kohaselt tühistab kohus esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Kohus on käesoleva otsusega jõudnud järeldusele, et kaebus on perspektiivitu. Samas on ringkonnakohus 12.06.2013 haldusasjas nr 3-13-1061 leidnud, et

§ 253

lg 3 rakendamisel tuleb silmas pidada, et reeglina on kohtuotsuse, millega kaebus jäeti rahuldamata, tegemise ning selle kohtuotsuse jõustumise vahel oluline ajavahe. Esialgse õiguskaitse tühistamise määrus jõustub aga

§ 252

lg 3 alusel üldjuhul teatavakstegemisest, kui määruse teinud kohus ei määra teisiti. Kohtud peaksid

§ 253

lg 3 kohaldamisel vältima olukorda, kus iga kohtuaste peab hakkama esialgse õiguskaitse küsimust uuesti lahendama. See on saavutatav, kui esialgse õiguskaitse tühistamise määruse jõustumine seada sõltuvusse selle kohtulahendi jõustumisest, millega kaebus jäeti rahuldamata. Esialgse õiguskaitse tühistamine enne menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist peab olema sisuliselt põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus 21.12.2012 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud muutmata. Esialgne õiguskaitse kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni (

§ 249lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.