KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 13. september 2013, Tallinn 3-13-1254 Haldusasi Statoil Fuel & Retail

) § 2 lg 2 punktis 1 ja maksumääruse § 1 lg 2 punktis 1 sätestatud erand. Kaebaja leiab, et valgustulp asub teenindusjaama majandus- ja kutsetegevuse kohas ning paikneb teenindusjaama ligipääsutee lähedal, samuti ka ehitisele optimaalselt lähedal selliselt, et ehitis ja valgustulp on koos vaadeldavad. Kaebaja on seisukohal, et valgustulp aitab autojuhil paremini märgata teenindusjaama sissesõitu ning selle eesmärk on eeskätt teavitada Pärnu poolt Tallinnasse liiklejaid aegsasti teenindusjaama asukohast ning vajadusest reastuda vasakusse, ärapöörde ritta. Kaebuse täienduses peab kaebaja põhjendamatuks vastustaja viidet kohtuasjas nr 3-11463 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusele, kuna selles asjas paiknes valgustulp tankla läheduses, kahe sõidutee vahelisel eraldusribal, ent kaebaja valgustulp asub teenindusjaama territooriumi sissesõidutee lähedal, tanklaga samal pool teed ning toimib kaebaja tegevuskohast teavitava tähisena. Samas viitab kaebaja sellele, et eeltoodud lahendis leidis ringkonnakohus, et sellisel valgustulbal on lakooniline ja neutraalne sisu. 6. Suunaviida osas leiab kaebaja, et selle esmane eesmärk on tähistada teenindusjaama majandus- ja kutsetegevuse koha sissesõit ning anda teavet kauba müüja kohta majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures, mis samuti välistab reklaamimaksu kohaldamise vastavalt

§ 2lg 2 p 2 ja maksumääruse § 1 lg 2 p 2 kohaselt.

Kaebaja märgib, et suunaviit tagab, et liiklejad oskaksid sõita sisse teenindusjaama, kuna näiteks Tallinn-Pärnu suunal ei ole teenindusjaama ehitis sissesõidu asukohast nähtav, suunaviit aga asub teenindusjaama sissesõidutee vahetus läheduses. Kaebuse täienduses selgitab kaebaja, et teenindusjaama on võimalik siseneda üksnes suunaviidaga tähistatud sissesõiduteed mööda ning autojuht, sõites sissesõiduteed mitte märgates sellest mööda, peaks tagasipöörde võimaluseks sõitma sadu meetreid. Kaebaja on seisukohal, et kuigi suunaviidast sissesõidutee alguses teenindusjaama asukohani kinnistul jääb ligikaudu 130 m vahemaa, ei muuda see suunaviida eesmärki neutraalsest teavitusest reklaamiks. Kaebaja hinnangul oleks mõeldamatu paigutada suunaviita teenindusjaamale lähemale, kuna siis oleks suunaviit maanteel liiklejale mittenähtav ja kaotaks oma otstarbe.

1. Kaebaja on seisukohal, et teenindusjaamad erinevad muudest kaubandusettevõtetest, kuna nende eesmärk on teenindada maanteel liiklejat, liiati on kaebaja teenindusjaamad elutähtsa teenuse osutajad hädaolukorra seaduse mõttes, mis toob kaasa täiendavaid kohustusi tagada teenindusjaamade toimimine ja vedelkütuse kättesaadavus. Kaebaja viitab teede- ja sideministri
2. septembri
3. a määruse nr 55 „Maanteede projekteerimise normid“ (edaspidi TSMm 1999/55) punkti 7.
4. alapunktile 7 ning leiab, et tema eksponeeritud valgustulp ja suunaviit teenivad just seal nimetatud liiklejate ohutuse tagamise eesmärki. 3
5. Viimaks on kaebaja kaebuse täienduses palunud, juhul kui kohus peaks leidma, et kaebaja valgustulp on reklaamimaksu objektiks, hinnata ka seda, kas valgustulba liigutamisel samasse asukohta, kus asub hetkel sissesõidu suunaviit, oleks valgustulp reklaamimaksust vabastatud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
6. Tallinna linn vaidleb Statoil Fuel & Retail Eesti AS-i kaebusele vastu ja palub see rahuldamata jätta. Vastustaja hinnangul on valgustulbal ja suunaviidal eksponeeritu näol tegemist reklaamiga, mis on reklaamimaksu objektiks. Vastustaja selgitab, et ka ainuüksi pilt, kaubamärk, ärinimi jms võib olla reklaam, kui selle eksponeerimise eesmärk on teenuse osutamise või kauba müügi suurendamine, ürituse edendamine või isiku käitumise avalikes huvides suunamine ning reklaam ei pea ilmtingimata otsesõnu sisaldama üleskutset kauba või teenuse tarbimisele. Seejuures viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjades nr 2-3/382/05, 3-11-463, 3-09-1702, 3-11-1062, 3-11-386, 3-11-377 ja 3-11-
7. Vastustaja leiab, et antud juhul tuleb suuremõõtmelist valgustulpa ja suunaviita käsitada reklaamina, kuna nende peamine eesmärk on kaebaja pakutavate kaupade ja teenuste üldine tutvustamine võimalike tarbijate hulgas. Vastustaja märgib, et sarnase teabe vastavust reklaamimaksu objektiks oleva reklaami määratlusele on kinnitanud Tallinna Ringkonnakohus kohtuasjas 3-11-361 tehtud otsuses, samuti 3-11-463 tehtud otsuses.
8. Vastustaja leiab, et vaidlusalusele teabele ei kohaldu

§ 2

lõikes 2 ja maksumääruse § 1 lõikes 2 nimetatud erandid, kuna teave asub eemal majandus- või kutsetegevuse kohast ja selle sissepääsust. Siin viitab vastustaja

eelnõu seletuskirjale ning peab vajalikuks mõiste „majandus- või kutsetegevuse koht“ sisustamisel juhinduda tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 16 ja kaubandustegevuse seaduse 14 lõikest 1 ja § 2 lõikest

2. Vastustaja selgitab, et maksumääruse § 1 lg 1 p 6 nimetatud vahetu pakkumine ja müük tähendab, et tarbijal peab olema võimalik pakutava kaubaga kohapeal tutvuda ning soovi korral seda ka omandada. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja majandus- või kutsetegevuse koht on üksnes piiratud territooriumil, s.o tanklas ning väljaspool tanklat asuv koht, sealhulgas Pärnu maantee ääres asuv haljasala, kus kaebaja vahetult kaupu ei müü ja teenuseid ei paku, ei ole kaebaja majandus- või kutsetegevuse kohaks. Oma seisukoha kinnituseks viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-11-463 ning leiab, et ehkki valgustulp toimib kahtlemata kaebaja majandus- või kutsetegevuse kohast teavitava tähisena, ei ole neile isikutele, kes on juba otsustanud tanklast kütust osta ning otsivad vaid tanklale juurdepääsu, iseenesest vajalik kaebaja majandus- või kutsetegevuse koha tähistamine tanklast hinnanguliselt 90 meetrit eemale, Pärnu maanteele suunatud ja haljasalale paigutatud suuremõõtmelise ja valgustatud postiga, või 130 meetrit tanklast eemal asuva viidaga, vaid piisaks näiteks asjakohastest suunavatest liikluskorraldusvahenditest, kusjuures sellisel juhul oleks tagatud ka kaebaja osundatud TSMm 1999/55 sätestatud eesmärkide täitmine.
3. Vastustaja märgib, et valgustulp asub kaebaja käitatavast tanklast enam kui 60 meetrit eemal, ning suunaviit ligikaudu 130 meetrit eemal, tankla ja valgustulba ning suunaviida vahele jääb haljasala ja Center Services OÜ tehnoülevaatus. Vastustaja leiab, et teave, mis asub majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu tee lähedal, ei saa asuda samaaegselt 4 majandus- või kutsetegevuse kohas. Täiendavalt märgib vastustaja, et valgustulp asub haljasalal ja valgustulba läheduses asub vaid tee, mille kaudu pääseb tanklast välja. Eeltoodust tulenevalt ei asu sedavõrd kaugel tanklast olev teave tanklas.
4. Vastustaja hinnangul ei ole tegemist ka teabega, mis asuks majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Mõistet „majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures“ tuleks vastustaja hinnangul sisustada nii nagu Tallinna Ringkonnakohus on seda teinud haldusasjades nr 3-11-1062 ja 3-11-377 tehtud otsustes. Vastustaja leiab, et valgustulp ei asu kaebaja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures ainuüksi sel põhjusel, et valgustulba läheduses puudub sissepääs tanklasse, selle läheduses asub vaid tanklast väljaviiv tee. Vastustaja leiab, et ka suunaviit ei asu kaebaja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures, kuna vahemaa tankla sissepääsu ja suunaviida vahel on selgelt tajutav, samuti jääb suunaviida ja tankla vahele Center Services OÜ tehnoülevaatus. Vastustaja rõhutab, et kohtuasjas nr 3-11-361 leidis ringkonnkohus, et teave, mis paikneb üle 20 meetri eemal sissesõiduteest, ei ole sissepääsu juures asuv.
5. Viimaks märgib vastustaja, et isegi kui valgustulp asuks kaebaja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures, ei kohalduks sellele

§ 2

lg 2 punktis 2 ja maksumääruse § 1 lg 2 punktis 2 sätestatud erand, kuna sellel on eksponeeritud lisaks kaubamärkidele ka pakutavate kaupade nimetused ja hinnad. Vastustaja leiab, et kauba nimetust, hinda ja suunavat noolt (viimane neist suunaviidal) ei ole

§ 2

lg 2 punktis 2 ja maksumääruse § 1 lg 2 p 2 nimetatud, mistõttu selle eksponeerimisel majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures, tuleks seda käsitada reklaamina. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, lein, et Statoil Fuel & Retail Eesti AS-i kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tallinna Ettevõtlusamet on vääralt reklaamimaksu objektina käsitanud kaebaja poolt eksponeeritud kaebaja majandustegevuse koha sissepääsu juures paiknevat suunaviita. Seevastu tuleb varasema sellekohase kohtupraktika valguses reklaamimaksu objektiks pidada kaebaja valgustulbal eksponeeritud teavet ning selles osas on vastustaja õigesti leidnud, et kaebajal on reklaamimaksu deklaratsioonide esitamise ning reklaamimaksu tasumise kohustus. Seetõttu on vastavas osas õiguspäraselt rahuldamata jäetud ka kaebaja tagastusnõue.
2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja käitab Tallinnas Pärnu mnt 552b asuval kinnistul tanklat koos poe ja autopesulaga ning on paigaldanud nimetatud kinnistust väljapoole, Pärnu mnt tänava ääres olevale haljasalale suunaviida ja valgustulba, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse põhjendava osa punktis 1 ning mida on kujutatud vastavalt toimiku lehekülgedel 13 (valgustulp) ja 14 (suunaviit) olevatel fotodel. Samuti pole poolte vahel vaidlust valgustulba ja suunaviida täpse asukoha osas – need paiknevad toimiku lehekülgedel 15 ja 129 esitatud aerofoto-plaanidel näidatud kohtades. Vaidlus on poolte vahel aga selles, kas suunaviidal ja valgustulbal eksponeeritud teave on reklaamimaksu objektiks. 17.

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse 5 edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil.

§ 2

lõikes 2 sätestatakse rida erandeid, millal mingisugust olemuselt eeltoodud reklaami definitsioonile vastavat teavet reklaamina ei käsitata.

§ 2

lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta, ning sama lõike teises punktis nimetatud teavet.

§ 2

lg 2 punktist 2 tulenevalt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures.

§ 2

lg 2 punktist 3 tulenevalt ei käsitata reklaamina ka väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistust

§ 2lg 2 punktis 2 nimetatud teabega. 18. Kohalike maksude seaduse (Ko

MS) § 2 lg 1 ja § 5 p 5 kohaselt kehtestatakse reklaamimaks valla- või linnavolikogu poolt KoMS § 4 nõuetele vastava maksumäärusega. KoMS § 4 lg 1 p 2 kohaselt peab maksumääruses olema määratud maksuobjekt. Käesoleval juhul on asjassepuutuvaks maksumääruseks Tallinna Linnavolikogu 17. detsembri 2009 määrus nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ (edaspidi maksumäärus), mille § 1 lg 1 punktis 1 avatakse reklaami mõiste samamoodi nagu seda on tehtud

§ 2lg 1 punktis 3.

Maksumääruse § 1 lg 2 punktis 1 sätestatakse, et reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse kohas antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta (tarbijakaitseseaduse § 4 lõikes 2 nimetatud teave). Maksumääruse § 1 lg 2 p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Samuti ei käsitata maksumääruse § 1 lg 2 p 3 kohaselt reklaamina väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistust maksumääruse § 1 lg 2 punktides 1 ja 2 nimetatud teabega. Majandus- või kutsetegevuse koha mõiste on avatud maksumääruse § 1 lg 1 punktis 6, mille kohaselt on tegemist kohaga, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust.

1. Käesoleva vaidlusega sarnaseid küsimusi on varem nii haldus- kui ringkonnakohtus korduvalt lahendatud. Vaidluse lahendamisel on võimalik juhinduda eeskätt haldusasjades nr 3-11-361 (Ameerika Auto AS), 3-11-463 (Neste Eesti AS) ning 3-11-1062 (AS Rautakirja Estonia) tehtud Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsustes võetud seisukohtadest. Juba
2. aastal haldusasjas nr 2-3/382/05 tehtud kohtuotsuses asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et reklaam on üksnes selline teave kauba, kaupleja või tema tegevuskoha kohta, milles sisaldub selle sisu, kuju või esitlusviisi näol äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks, kusjuures kauplemiskoha neutraalne tähistamine ettevõtja ärinime, kauplemiskoha nime või kaupleja kaubamärgiga ehk ärisilt ei ole üldjuhul käsitatav reklaamina, sest seda ei saa pidada piisava intensiivsusega üleskutseks kauba ostmisele, ehkki kauplemiskohas väljapandud ärinimi või kaubamärk võib iseenesest aidata kaasa ka selle üldisele tutvustamisele tarbijate hulgas. Kui aga sellise mõju saavutamine on ilmselgelt sildi peamine eesmärk, on tegu reklaamiga. Seda seisukohta on ringkonnakohus hiljem korduvalt korranud, sealhulgas eelnimetatud kohtuasjades tehtud otsustes. 6
3. Leian, et käesoleval juhul tuleb nii valgustulbal kui suunaviidal eksponeeritud teavet käsitada reklaamina. Kaebaja valgustulbale eksponeeritule väga sarnaselt eksponeeritud teavet (kütusemüüja logo, müüdavate kütuste liigid ja hinnad) käsitas ringkonnakohus reklaamina haldusasjas nr 3-11-463 tehtud kohtuotsuses. Ringkonnakohus leidis seal, et vaidluse all oleva valgustulba lakoonilisele ja neutraalsele sisule vaatamata tuleb selle konkreetsesse kohta püstitamise peamiseks eesmärgiks pidada tankla klientide arvu suurendamist ehk tegemist on oma iseloomult reklaamiga, mitte pelgalt ettevõtja ühe majandustegevuse koha tähistusega. Ringkonnakohus leidis viidatud kohtuasja lahendades, et seal vaadeldud tulba asukoht on ilmselgelt valitud sooviga saavutada ka selliste inimeste tähelepanu, kes sellekohase üleskutseta (viide tankimise võimalusele ja kütuse hindadele) kaebaja poolt pakutava kauba ostmisest huvitatud ei oleks.
4. Leian, et käesoleval juhul on see samamoodi. Ehkki valgustulp toimib kahtlemata paralleelselt ka kaebaja tegevuskohast teavitava tähisena, ei ole neile isikutele, kes on juba otsustanud kaebaja Laagri teenindusjaamas pakutavaid kaupu või teenuseid osta ning otsivad vaid sissepääsu teenindusjaama, iseenesest vajalik kaebaja tegevuskoha tähistamine Pärnu mnt tänava äärsele haljasalale paigutatud suuremõõtmelise ja valgustatud tulbaga. Nii nagu ringkonnakohus eelviidatud lahendis märkis, piisaks üksnes tegevuskohast teavitamiseks ka näiteks asjakohastest suunavatest liikluskorraldusvahenditest (nt. mõni majandus- ja kommunikatsiooniministri
5. veebruari 2011 määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ (edaspidi MKMm 2011/12) § 17 lg 1 p 3 kohastest juhatusmärkidest 63 „Suunaviidad“ koos vajaliku lisateabega või § 19 lg 1 p 11 kohastest teeninduskohamärkidest 721 „Tankla“, vajaduse korral koos asjakohase lisateabe või lisateatetahvliga).
6. Vaidlusaluse suunaviidaga sarnast viita käsitas ringkonnakohus materiaalses mõttes reklaamina haldusasjas nr 3-11-1062 tehtud otsuses. Viidatud kohtuasjas oli vaidluse all erinevate kaubamärki R-Kiosk kandvate valgustulpade olemus. Vähemalt üks seal vaidluse all olnud tulpadest sarnanes nii suuruse kui kuju poolest käesolevas asjas vaidluse all oleva suunaviidaga – see oli paigutatud ettevõtja tegevuskohaks oleva hoone juurde viiva tee äärde ning sellel oli kujutatud ettevõtja logo (R-Kiosk) ning ettevõtja tegevuskoha poole viitav nool. Ringkonnakohus leidis viidatud lahendis, et selliselt eksponeeritud teave ei ole suunatud vaid neile inimestele, kes otsivad kioski asukohta, olles juba eelnevalt jõudnud otsusele minna sinna sisseoste tegema. Veel märkis ringkonnakohus, et kaubamärke ei ole esitletud sellise kuju ja esitusviisiga, et neid ei saaks pidada reklaamiks ning nende suurus ja valgustatus osundavad, et nendega soovitakse saavutada ka selliste inimeste tähelepanu sisseostude tegemise võimalusele, kes sellest ilma nende viitade olemasoluta huvitatud poleks.
7. Käesoleval juhul ei nähtu asja materjalidest, kas kaebaja poolt paigaldatud suunaviit on valgustatud või ei ole. Leian, aga, et isegi kui kaebaja suunaviit ei ole valgustatud, ei ole tegemist erinevusega, mis õigustaks sellele teabekandjale põhimõtteliselt teistsuguse hinnangu andmist võrreldes eelnimetatud haldusasjas nr 3-11-1062 käsitletud teabekandjaga. Tulba sisemine valgustus teeb selle kahtluseta märgatavaks pimedal ajal, ent valgel ajal ei erine valgustatud ja valgustamata tulp teineteisest. Seetõttu leian, et ka kaebaja suunaviit on käsitatav reklaamina. 7
8. Ringkonnakohus on korduvalt selgitanud, et ettevõtja tegevuskoha saaks märgistada sellekohase liikluskorraldusvahendiga. Leian, et ringkonnakohtu sellekohasest seisukohast tulenevalt tuleb erinevate ettevõtja tegevuskohta suunavate infokandjate vastavust reklaami mõistele hinnata selliselt, et nö. etaloniks ongi liiklusmärk. Kui ettevõtja eksponeeritav logo või teave erineb oma suuruse või silmatorkavuse poolest oluliselt liiklusmärgist, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on reklaamiga, mis on suunatud kauba või teenuse müügi edendamisele, isegi kui sellel on ettevõtja asukohta tähistav lisafunktsioon. Käesoleval juhul erineb kaebaja suunaviit oluliselt liikluskorraldusvahendist ning selle eesmärk ei ole üksnes võimaldada Statoili Laagri teenindusjaama külastada otsustanud kliendi suunamine, vaid see teenib ka eesmärki meelitada teenindusjaama kliente, kes vastasel korral ei teakski, et selline teenindusjaam sealkandis asub ega ole eelnevalt kavatsenud seda külastada.
9. Mis puudutab kaebaja seisukohta, et valgustulp ja suunaviit on neutraalse iseloomuga ega sisalda väärtushinnanguid, siis see pole seal eksponeeritud teabe reklaamina käsitamisel määrav. Ettevõttele iseloomuliku ning teda võimalike klientide hulgas identifitseerida võimaldava logo ja kujunduskombinatsioonide esitamine on iseenesest vaid üks osa terviklikumast reklaamikontseptsioonist. Seetõttu funktsioneerib ettevõtja nime, logo jms neutraalsel viisil esitamine samuti reklaamina, koosmõjus teiste ettevõtja poolt kasutatud reklaamvõtetega, näiteks meediareklaamides sisalduvate väärtushinnangutega. Seega ei saa teabe reklaamina määratlemisel lähtuda üksnes sellest, kas konkreetses kohas välja pandud teave sisaldab sõnaselgelt mingisuguseid üleskutseid või väärtushinnanguid.
10. Varasema kohtupraktika valguses ei saa nõustuda ka kaebaja seisukohaga, nagu oleks teenindusjaama asukoha tähistamine vajalik tavapärasest suuremal ja silmatorkavamal moel seetõttu, et kaupu ja teenuseid osutatakse eeskätt mootorsõidukitega liiklejatele, kes näevad sel juhul teavet kaugemalt ning saavad aega ohutult teha teenindusjaama jõudmiseks vajalikud manöövrid. Selles osas selgitas ringkonnakohus haldusasjas nr 3-11-463, et sedalaadi väited ei ole tõsiseltvõetavad, kuna vastasel juhul ei saaks ka kõnealusel teel paiknevad liikluskorraldusvahendid kuidagi täita oma eesmärki, kuivõrd nende märkamine nõuab vaidlusaluse valgustulbaga võrreldes märksa suuremat pingutust. Ringkonnakohus asus seisukohale, et liiklusohutuse seisukohalt tuleks eriti silmas pidada, et teega külgnevat ala ja sõiduteede vahelist haljasala ei koormataks sõidukijuhtide tähelepanu ülemääraselt koondavate kujutiste või teabega ning selleks, et sõidukijuhtidele jääks pärast otsitava majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsust näiteks liikluskorraldusvahendite abil teadasaamist piisavalt aega vajalike manöövrite tegemiseks, tuleks vastavad liiklusmärgid paigaldada mõistlikule kaugusele ja vajaduse korral varustada informatsiooniga objekti kauguse kohta. Eeltoodud ringkonnakohtu seisukohast tuleb juhinduda ka käesoleva vaidluse lahendamisel ning seetõttu ei saa kaebaja teistsuguse hinnanguga nõustuda. Ka see, et kaebaja on elutähtsa teenuse osutajaks hädaolukorra seaduse mõttes, ei õigusta kaebaja poolt eksponeeritud teabe välistamist reklaami mõiste alt.
11. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja poolt valgustulbal ja suunaviidal eksponeeritud teavet käsitada reklaamina, tuleb järgnevalt hinnata, kas nende suhtes kohaldub mõni

§ 2lõikes 2 või maksumääruse § 1 lõikes 2 loetletud eranditest.

8

1. Leian, et kumbki vaidlusalustest teabekandjatest ei asu kaebaja majandustegevuse kohas maksumääruse § 1 lg 1 p 6 tähenduses, kuna ei valgustulba ega suunaviida asukohas kaebaja teenuseid ei osuta ega kaupu ei müü. Kaebaja poolt esitatud plaani (tl. 15) kohaselt paiknevad need tema tegevuskohast linnulennult 128 ja 66 meetri kaugusel.
2. Järgnevalt tõusetub küsimus, kas valgustulp ja suunaviit asuvad kaebaja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures.

§ 2

lg 2 p 2 ja maksumääruse § 1 lg 2 p 2 annavad ettevõtjale võimaluse oma majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures tähistada oma majandus- või kutsetegevuse kohta, tuues välja selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninime. Tallinna Ringkonnakohus on juba eelviidatud lahendites leidnud, et määratlemata õigusmõistet „majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures“ tuleb nii haldusorganil kui ka kohtul sisustada konkreetsetest asjaoludest lähtudes igal üksikjuhtumil eraldi. Haldusasjas nr 3-11-361 tehtud otsuses selgitas ringkonnakohus, et Eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) järgi on „sissepääs“ sissepääsemist võimaldav koht või käik, sissekäik. EKSS seletab sõna „juures“ omakorda kui „kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal“ olevat, kuid laiemalt ka „kusagil läheduses“ olevat. Kriteerium „vahetus läheduses“ on sõna „vahe“ kohta antud selgitusi arvestades sisustatav kui selgelt tajutava vahe ehk vahemaa puudumine hinnatavate objektide vahel. 30. Haldusasja nr 3-11-361 asjaolud olid sarnased käesoleva vaidluse osaga, mis puudutab kaebaja valgustulpa. Eelnimetatud haldusasjas oli kaebaja majandustegevuse sisuks sõidukite, sealhulgas kasutatud sõidukite ja nende varuosade müük, mis toimus nii kauplusteenindushoones kui ka selle esises parklas. See on võrreldav kaebaja tegevusega – arusaadavalt müüb kaebaja kaupu ja teenuseid nii hoones (kauplus, autopesula) kui ka sellega külgneval alal (tankla, mis ei ole käsitatav hoone, vaid rajatisena, nagu seda on ka inimtegevuse tulemusena ehitatud parkla). Eelviidatud lahendis käsitletud valgustulp paiknes ettevõtja tegevuskohaks oleva parkla ning tänava vahele jääval haljasalal, tänavalt parkasse sisenemist võimaldava sissesõiduteest 21 meetri kaugusel. Ringkonnakohus leidis eelviidatud lahendis, et arvestades sõnade tavatähendust ning lähtudes muu hulgas reklaamimaksu osaliselt mittefiskaalsest eesmärgist, milleks on avalikku ruumi koormava info hulga piiramine, mistõttu ei ole põhjust eelistada sõnade erandlikku laiemat tähendust, tuleb asuda seisukohale, et selline valgustulp ei paikne kaebaja müügi- ja teeninduskeskusesse sissepääsemiseks kasutatava koha (sissesõidutee) vahetus läheduses, sest 21 m suurune vahemaa on märkimisväärne ning mõistlikule isikule üheselt tajutav ning seetõttu ei kohaldu valgustulba suhtes

§ 2lg 2 punktis 2 ega maksumääruse § 1 lg 2 punktis 2 sätestatud erand.

1. Eelnevad põhjendused on asjakohased ka käesoleval juhul. Vaidlusalune valgustulp asub kaebaja poolt käitatavasse teenindusjaama sisenemist võimaldavast teest umbes 136 meetri kaugusel
2. Tegemist ei ole paiknemisega sissesõidutee vahetus läheduses. Valgustulp paikneb umbes 18 meetri kaugusel teest, mis samuti ühendab Pärnu maantee tänavat ning kaebaja teeninduskohta, ent seda teed ei saa käsitada sissesõiduteena, kuna see on Pärnu mnt tänava 1 kaebaja esitatud plaanil (tl. 15) vastab 1 mm umbes 2,65 meetrile looduses, vahemaa suunaviida ja valgustulba vahel on tavalise joonlauaga mõõtes umbes 51,5 mm, mis looduses vastab seega umbes 136 meetrile 9 poolt tähistatud liiklusmärgiga nr 331 „Sissesõidu keeld“2, mis MKMm 2011/12 § 9 p 17 kohaselt keelab kõigi sõidukite edasisõidu. Ka kaebaja ise on märkinud, et tegemist on tanklast väljasõiduteega. Ent isegi kui seda teed saaks teistsuguse liikluskorralduse korral kasutada sissesõiduteena, ei saaks haldusasjas nr 3-11-361 tehtud lahendis võetud seisukoha olevana, kuna ka 18-meetrine vahemaa on samavõrd tajutav kui seal vaadeldud 21 meetrine vahemaa. Kuna vaidlusalune valgustulp ei asu Statoili Laagri teenindusjaama sissepääsu juures, siis puudub vajadus võtta täiendavalt seisukoht selle osas, kas ka valgustulbal eksponeeritava teabe sisu (kaupade ja teenuste loetelu) välistaks

§ 2lg 2 p 2 ja määruse § 1 lg 2 p 2 kohaldamise.

32. Samuti ei saa valgustulpa pidada väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistuseks

§ 2lg 2 punkti 3 ega maksumääruse § 1 lg 2 punkti 3 mõttes.

Sellise tähistusega on tegemist, kui tähistus asub vahetult väljaspool ehitist asuva majandustegevuse kohas. Seejuures on oluline, kas infokandja ja majandustegevuse koha vahel on selgelt tajutav vahemaa või mitte. Haldusasjas 3-11-361 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et §

§ 2

lg 2 punkti 3 ega maksumääruse § 1 lg 2 punkti 3 kohaldamisalasse ei kuulu valgustulp, mis asub ettevõtja tegevuskohaks olevast parkimisplatsist linnulennult 6 meetri kaugusel selle parkimisplatsiga vahetult piirneval haljasalal. Käesoleval juhul on valgustulp aga kaebaja majandustegevuse kohast märksa kaugemal. 33. Küll aga leian, et

§ 2lg 2 p 2 ja maksumääruse § 1 lg 2 p 2 sätestatud erandi alla kuulub suunaviit.

Vaidlusalune suunaviit paikneb esitatud tõendite (tl. 14, 15 ja 129) kohaselt Pärnu mnt tänava ning kaebaja poolt käitatavasse teenindusjaama viivate teede ristumiskohas sõiduteega vahetult külgneval haljasalal. Esitatud plaanimaterjalilt nähtuvalt on võimalik kõnealust sissesõiduteed mööda minna Pärnu mnt 552 aadressi kandva objekti juurde, kaebaja käitatavasse teenindusjaama ning katastriüksusel nr 78404:408:5241 asuva objekti juurde. Selle sisesõidutee ääres muid objekte ei asu. Leian, et tegemist on sissesõiduteega kaebaja majandustegevuse kohta ning kaebajal on õigus see reklaamimaksuvabalt tähistada oma kaubamärgiga, nagu seda vaidlusalusel suunaviidal tehtud on. Käesoleval juhul saab Pärnu mnt tänavalt maha keeravat teed käsitada sissesõiduteena kaebaja majandustegevuse kohta, sest see tee viibki ainult kaebaja juurde ja veel kahele eelnimetatud objektile. Sellele teele ei ole põhjust sattuda kellelgi, kes ei soovi külastada üht neist kolmest objektist, sh. kaebajat, tegemist ei ole teega, mis muuhulgas mööduks kaebaja majandustegevuse, vaid teega, mille eesmärk on võimaldada juurdepääs kaebaja tegevuskohale. 34. Sarnasesse kohta paigutatud suunaviida küsimust käsitles ringkonnakohus ka kohtuasjas 3-11-1062. Viidatud asjas pidas ringkonnakohus sarnast suunaviita reklaamimaksu objektiks põhjusel, et ettevõtja tegevuskoht oli hoones sees. Ringkonnakohus leidis, et hoones sees paikneva kauplemiskoha puhul ei saa sellesse sissekäik asuda mujal kui hoone konstruktsioonis ning arvestades, et tulbad asuvad mujal kui hoone välisukse vahetus naabruses ja tulpade ning uste vahel paiknevad enamasti tanklarajatised, ei saa

§ 2lg 2 punkti 2 neile tulpadele kohaldada.

Käesolev juhtum erineb eelviidatust seetõttu, et kaebaja majandustegevus ei toimu üksnes hoones sees, vaid ka hoonega külgneval alal, kus paiknevad 2 avalikult kättesaadav teave veebilehel http://maps.google.com street-view funktsiooni kasutades 10 tanklarajatised. Samuti ei jää Pärnu mnt tänavalt maha keerates ja mööda sissesõiduteed edasi sõites sissesõidutee alguse (suunaviida asukoha) ja kaebaja majandustegevuse koha vahele muid objekte. Aadress Pärnu mnt 552 asuv objekt ei asu otseselt sissesõidutee peal ega ole samastatav haldusasjas 3-11-1062 kirjeldatud juhtumiga, kus vaidlusaluse sissesõidutee algusest R-Kioski ukseni viiva trajektoori peale jäid teise ettevõtja tanklarajatised.

1. Sisuliselt asub kaebaja tegevuskoht hoovis, kaebaja tegevuskohaks olevast hoonest ja rajatistest niisama mööda käimiseks pole põhjust. Leian, et sellises olukorras peab reklaamimaksuvabalt saama paigutada teabe ka hoovi sissesõidutee algusesse, kui muud sissesõiduteed tegevuskohta ei ole. Kui tegemist on teabega majandustegevuse koha sissepääsu kohta, siis on oluline, et see teave avalikkusele sellisena mõjuks ning selle teabe kvalifitseerimine reklaamimaksu kontekstis ei sõltu sellest, kas vastav teabekandja asub samal kinnistul või kõrvalkinnistul. Kinnistu piiride kulgemine ei ole avalikkusele niikuinii teada. Vastava maksuvabastuse eesmärk see, et ettevõtja saaks ilma reklaamimaksu tasumata mõistlikul moel tähistada oma tegevuskoha ehk anda avalikkusele teada, et tema tegutseb selles kohas. Linnas liiguvad inimesed, nii jalgsi kui sõidukitega, enamasti mööda tänavaid ning ebaõiglane oleks olukord, kus ettevõtja, kelle tegevuskoha sissepääs jääb tänavast eemale, ei saaks oma majandustegevuse kohta tähistada tänavalt tema tegevuskohta suunduva sissesõidu- või sissekäigutee juures. Kui see nii oleks, ei oleks tegemist ühetaolise maksustamisega.
2. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et suunaviidal esitatud teave ei vasta sisuliselt maksumääruse § 1 lg 2 punktis 2 sätestatule, kuna suunaviidal on kujutatud ka noolt ja kirja "Sisse", mida ei saa käsitada majandus- või kutsetegevuse koha nimena, liigina, kauba müügi või teenuse osutamise ajana, isiku nimena, kaubamärgina ega domeeninimena. Suunaviidal oleval noolekujutisel või kirjal "Sisse" puudub eraldivõetuna igasugune tähendus. Eraldi (või ka omavahel koos) võetuna ei vastaks

§ 2lg 1 punktis 3 sätestatud reklaami määratlusele.

Need üksnes täiendavad samal suunaviidal eksponeeritud kaebaja logo ja nime. Kuivõrd logole ja nimele kohaldub maksumääruse § 2 lg 2 punktis 2 sätestatud erand, laieneb see ka suunaviidal kujutatud noolele ja kirjale „Sisse“. Viimatinimetatud tähiste käsitamine reklaamimaksu objektina tuleks kõne alla vaid juhul, kui need reklaamimaksu objektiks mitte oleva logo ja kirja STATOIL kõrval täidaksid eraldivõetuna eesmärki suurendada teenuse osutamist või kauba müüki, edendada üritust või suunata isiku käitumist avalikes huvides. Kuna need osad suunaviidast sellist eesmärki ei kanna, ei ole suunaviita ka nende tõttu alust käsitada reklaamimaksu objektina.

1. Kaebaja on
2. augustil 2013 esitatud täiendavas seisukohas taotlenud kohtu hinnangut küsimusele, kas valgustulp oleks reklaamimaksu objektiks, kui see asuks seal, kus praegu asub suunaviit. Sellele taotlusele ei ole aga kohtumenetluse eripärast tulenevalt võimalik vastu tulla. Halduskohtu pädevuses on haldustegevuse järelkontroll. Eelkontrolli võimalus on ette nähtud üksikutel seaduses sätestatud juhtudel (haldustoiminguks loa andmine). Halduskohtu otsuses sisalduv hinnang mingisugusele hüpoteetilisele olukorrale ei oleks ei kaebajale ega vastustajale siduv, samuti ei saaks sellele tugineda hilisema vaidluse käigus. Liiatigi on reklaamimaksu alastes vaidlustes kohtud olnud sedalaadi asjades erinevatel seisukohtadel. Ka käesolevas otsuses viidatud varasematest haldusasjadest mitme puhul (sh. R-Kioski ja Neste 11 lahendid) on halduskohus tõlgendanud asjassepuutuvaid norme avaramalt, milline hinnang aga ringkonnakohtu heakskiitu pälvinud pole. Seega ei annaks minu hinnang sellele, kas kaebaja võiks suunaviida kohale reklaamivabalt valgustulba paigutada, kaebajale mitte mingisugust õigust ega ka mingit lõpuni usaldusväärset teadmist õige ja lubatud käitumise kohta.
3. Eeltoodu tõttu tuleb kaebus rahuldada osaliselt, tühistada Tallinna Ettevõtlusameti
4. mai 2013 otsus ja sama päeva korraldus osas, milles need puudutavad kaebaja poolt teabe eksponeerimist suunaviidal. Vastustajal tuleb tagastusnõue vastavas osas uuesti läbi vaadata.
5. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja poolt esitatud maksudeklaratsioonidest nähtuvalt on vaidlusaluse valgustulba suuruseks, mille alusel arvutatakse reklaamimaksuga maksustatav väärtus, 26,6 m2 ning suunaviidal 1,1 m
6. Kuna maksumäär on mõlema kandja puhul sama, siis tuleb lugeda, et suunaviita puudutavas osas kaebuse rahuldamisega on kaebus rahuldatud 100*1,1/26,6+1,1≈4% ulatuses. Kaebaja on taotlenud kaebuses menetluskulude panemist vastustaja kanda, ainsa menetluskulu tõendava dokumendina on kaebaja esitanud maksekorralduse 48,67 euro suuruse riigilõivu tasumise kohta (tl. 113). Sellest tuleb kaebaja kasuks välja mõista umbes 4% ehk 1,9 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 12