Obsah (5)

§ 95§ 396§ 397§ 108§ 101

Tsiviilasi 2-13-29757 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Lea Aavastik Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2013, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1 Tsiviilasi R.A

§ 95

järgi ning tõendamiskoormus, et ostuhinda ei ole siiski tasutud, läheb üle võlausaldajale. 18.01.2013 sõlmitud lepingus puuduvad viited sellele, et kolmas isik on tasunud müügihinna, samuti ei ole märgitud, et lepingu osadeks on mingid varasemad kokkulepped või tasaarvestused, mis ei sisaldu lepingus. Vastuhagis kostja palub jätta vastuhagi rahuldamata. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele, vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi laenulepingust tuleneva võla väljamõistmiseks on tõendatud R.A. ja M.A. i vahel 18.11.2011 sõlmitud laenulepinguga (tl 9) ja maksekorraldusega nr 476 (tl 8) laenusumma 11 500 eurot ülekandmise kohta M.A. i pangakontole. Laenulepingu p 4.2 kohaselt kuulus laenusumma tagastamisele hiljemalt 30.12.2011, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Laenulepingu p 3.2. kohaselt kohustus laenusaaja maksma laenuandjale intressi 3,5 % laenujäägilt kuus, mis 11 500 euro suuruse laenusumma korral on 403 eurot kuus, kas sularahas või pangaülekandega.

§ 396

lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397

lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi, Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus on seisukohal, et kostja ükski vastuväide ei anna alust R.A. hagi rahuldamata jätmiseks. Laenusumma ja intressi maksmise kohta laenuandjale kas sularahas või kandmisega pangakontole puuduvad igasugused tõendid. M.A. ei ole ka väitnud, et ta on teinud jooksvalt põhivõla tagasimakseid. M.A. i väited igakuulise intressisumma tasumise kohta 16-l kalendrikuul kokku 6448 euro ulatuses on jäänud paljasõnaliseks. R.A. ei tunnista intressimaksete saamist sularahas. Kostja väide tema poolt sularahas 16 makse tegemise kohta 6448 euro suuruses summas ilma ühegi sellekohase allkirjata/kinnituseta jääb kohtule mõistetamatuks, eriti arvestades asjaolu, et M. A on õigusteadmistega isik, kes nõustab kodanikke nende õigustoimingutes (nt J. ja T. R talumaade tagastamise menetluses). Kostja võis ja pidi teadma, et vaidluse tekkimise korral puuduvad temal igasugused tõendid raha maksmise kohta. Kohtu arvates ei ole raha maksmist võlausaldajale käesolevas tsiviilasjas tuvastatud asjaoludel võimalik tõendada võlgniku enda vande all antavate ütlustega.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja R.A. ei tunnista laenu tagastamise tähtaja muutmist suulise kokkuleppega, st et laenuleping muudeti tähtajatuks. M.A. ei ole kohtule tõendanud laenu tagastamise tähtaja muutmise kokkulepet, mis laenulepingu p 4.

1. kohaselt oli täiesti võimalik. Kohtu arvates ei saa järeldada sellest, et hageja pöördus nõudega kohtusse 1,5 aastat pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist, et laenuleping oli muudetud tähtajatuks. Tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg on seaduse kohaselt 3 aastat (TsÜS § 146 lg 1) ning ükski säte ei kohusta võlausaldajat viivitamatult kohtusse pöörduma. Sellest tulenevalt ei saa teha ka käesolevas tsiviilasjas kaudseid järeldusi laenulepingu väidetava muutmise kohta. Arvestades tänapäevaste suhtlemisvahendite olemasolu, mis võimaldavad säilitada avaldatut kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (SMS-i väljatrükk, ekiri) on võimalik igasuguseid läbirääkimisi nö taaselustada. Kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et laenulepingu pooled üldse kunagi teineteisele midagi avaldasid seoses laenu tagastamise tähtaja muutmise võimalusega. Seega kuulub kohaldamisele kirjalikus laenulepingus kokkulepitud tähtaeg ning lepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks 30.12.
2. M.A. ei ole tõendanud intressi maksmist 18.12.2011, mistõttu ka tasumata intressilt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis. Laenulepingu p 5.2 kohaselt lepiti kokku viivise määr 0,1 % päevas kõigilt tasumata maksetelt, välja arvatud viivis. Kostja vaidleb vastu viivise nõudele üldiselt, kuid ei ole esitanud vastuväiteid 3 viivise arvestusele. Kohus on seisukohal, et hageja nõue sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks seisuga 14.06.2013 summas 6 337.23 eurot on põhjendatud. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamiseks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 11 500 euro suuruse põhivõla jäägilt ja 403 euro suuruse intressisumma jäägilt arvestusega 0,1 % päevas alates 15.06.2013 kuni võla täieliku tasumiseni. Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist. M.A. vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, sest vastuhagi pole tõendatud. Tl 36-45 oleva Kinnistu jagamise kokkuleppe ja müügilepingu kohaselt, sõlmitud 18.01.2013, müüsid J.R. , A.R. , T.R. ja S.R. R.A. kinnistu registriosa numbriga XXX jagamisel tekkinud kinnistud XXX, XXX ja XXX. Notariaalse lepingu p 2.3.
3. kohaselt ei soovinud tehingu osapooled täiendavate dokumentide notariaalaktile lisamist. Lepingu p 3.
4. kohaselt on müügilepingu eseme ostuhind 10 000 eurot, millest XXX kinnistu hind on 4000 eurot, Luha – 3000 eurot ja XXX – 3000 eurot. Lepingu p 3.
5. kohaselt on kogu ostuhinnana tasumisele kuuluv summa ostja poolt müüjale tasutud enne lepingule allakirjutamist ja mille saamist tõendab müüja oma allkirjadega lepingul. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-76-11 p 9 kohaselt „Müügilepingu p-s 2.1 on pooled märkinud, et kostjad on hagejale tasunud … . Hageja väidab, et ta ei ole nimetatud ostusummat saanud. Samuti peab hageja ostusumma üleandmise tõendamist kostjate kohustuseks. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on
6. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 tehtud otsuse p-s 10 ja
7. juunil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08 tehtud otsuse p-s 15 selgitanud, et selline lepingus viidatud ostuhinna tasumise kokkulepe on käsitatav täitmise kviitungina

§ 95järgi, millega saab võlgnik tõendada oma kohustuse täitmist.

Sellise dokumendi väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.“ Eeltoodust tulenevalt ei pea R.A. tõendama müüjatele raha maksmist, ka mitte käesolevas kohtumenetluses, vaid müüjad peavad tõendama raha saamata jäämist. Sellist nõuet 18.01.2013 notariaalse müügilepingu alusel R.A. vastu esitatud ei ole. Kohtuistungil tunnistajana ära kuulatud T. R kinnitusel tema seda nõuet R.A. vastu esitada ei kavatse. Samas kinnitas tunnistaja, et neil ei ole dokumenti selle kohta, et A on [maa müümise teel R.A. le] oma töö eest tasu kätte saanud. Kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et R oli M. A ees töötasu maksmise kohustus summas 6000 eurot ning et see kohustus täideti kinnistu müümisega R. A. Tunnistaja ütluse kohaselt olid notari juures 18.02.2013 „kohal mina [T.R.], J.R. , A, A ja notar.“ Miks mitte keegi notariaaltoimingu tegemise ajal kohal olnutest ei pidanud vajalikuks avaldada M.A. i poolt käesolevas tsiviilasjas väidetud kokkuleppeid, jääb mõistetamatuks. Kohus ei pea võimalikuks lugeda ühe müüja ja kinnistuomaniku (kokku oli müüjaid-kinnistuomanikke 4) tunnistuse alusel tõendatuks M. A makstava tasu kokkuleppe olemasolu ja selle tasu maksmise kokkuleppe täitmist M. A poolt kirjeldatud viisil. T.R. poolt 14.06.2013 allkirjastatud kinnitus selle kohta, et „M.A. on tasunud minule R.A.’i eest XXX, XXX ja XXX kinnistu eest 4000 eurot, mis oli R. A poolt kinnistute ostuhinnast tasumata“ ei tõenda R. A poolt kinnistute müügihinna tasumata jätmist. Tuginedes veelkord eelpoolviidatud Riigikohtu lahendile on kohus seisukohal, et tunnistaja T. R on oma allkirjaga kinnistu jagamise kokkuleppel ja müügilepingul kinnitanud, et ta on R. A kinnistu ostuhinnana tasutava summa kätte saanud enne lepingu alla kirjutamist. Selline kinnitus toob kaasa õiguslikud tagajärjed, mille sisu oleks T. R ilmselt pidanud selgitama teda väidetavalt lepingu alusel nõustanud jurist, so M.A. , kui seda ei teinud notar. Eeltoodust tulenevalt on T. R kinnitus 14.06.2013 asjakohatu. Seda enam, et kinnituse sisu kohaselt vähemalt 6000 eurot oli R.A. poolt T.R. (?) siiski tasutud. Eeltoodust tulenevalt ei ole M.A. tõendanud, et R. A on tema arvel alusetult rikastunud ning M.A. i vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. 4 Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsusega rahuldatakse R.A. hagi M.A. vastu ning jäetakse rahuldamata M.A. vastuhagi R.A. vastu. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud M.A. kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5