← Eesti

3-12-2267/76

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-2267 Haldusasi P.L.i ja M.L.i kaebused

) § 18 lg 1 sätestab keelu võõrandada omandireformi objektiks olevat õigusvastaselt võõrandatud vara selle tagastamise küsimuse otsustamiseni. Sama kinnitab ka Riigikohtu praktika. Seega olid Metsa tn 45 omandamisele suunatud tehingud algusest peale tühised ning käsutustehingu tühisuse korral ei ole vara omandamine võimalik, sõltumata väidetava omandaja heausksusest. Seadusest valesti arusaamine ei õigusta seadusest tuleneva keelu rikkumist. Asjaolust, et kohus kohustas õigustatud subjekti vara haldusorganile tagastama, ei tulenenud õigust erastada seda vara üürnikele. Õigusvastane halduspraktika ei anna alust seadusest tuleneva keelu rikkumise seadustamiseks. 2

(10)
  1. Vara omandajad on pahausksed, kuna nad teadsid või pidid teadma
  2. aastal, et vaidlusalune vara kuulub ümberasujatele ja vara suhtes kehtib moratoorium. Heauskne omandamine eeldab kehtivat asjaõiguslepingut. Käesoleval juhul on tehingud aga seaduse alusel tühised ning tühise tehingu alusel ei ole heauskne omandamine võimalik. P.V. ostis korteri oma tädilt varem kogutud sularaha eest.. Tõenäoline on, et ostuhinda ei ole tegelikkuses tasutud ja tehing on näilik. Ei ole usutav, et ühes majas elavad isikud või lähisugulased ei vaheta infot vara tagastamise vaidluse kohta.
  3. Heauskne omandamine on välistatud. Heauskset omandamist ei toimu, kui asi on omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt valdusest välja läinud. Kaebajate vaarema E. G. põgenes Eestist järelümberasumise käigus, kui inimesed põgenesid reaalse repressiooniohu eest. Seega läks vara kaebajate õiguseellase valdusest välja tema tahte vastaselt. Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus hõlmab endas ka omandiõiguse järjepidevust ehk natsionaliseeritud vara jäi omanike omandisse ja edasised vara kasutajad olid üksnes valdajad, mitte omanikud. Okupeeriva võimu ametiasutused ei olnud pädevad Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevate õigusaktide andmiseks. Seega ei omanud vara natsionaliseerimine mingit õiguslikku mõju. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.12.1990 otsus, mille kohaselt on kogu maa jätkuvalt Eesti Vabariigi omandis, on vastuolus
  4. aasta põhiseadusega, kuna sundvõõrandamine sai toimuda vaid erandlikel juhtudel, seaduse alusel, üldistes huvides ja õiglase tasu eest. Põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt kehtivad enne 28.06.1992 toiminud õigusaktid pärast uue (s.o täna kehtiva) põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus uue põhiseadusega. Kuna põhiseaduse § 32 kaitseb omandiõigust ja näeb ette omandi tahtevastase võõrandamise piirangud, ei ole varem toimunud natsionaliseerimine ja Ülemnõukogu otsused omandipõhiõigusega kooskõlas. Seega ei ole kõnealune vara Eestis kehtiva õiguskorra kohaselt omanike omandist välja läinud.
  5. Kolmandad isikud ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et kaebajate õiguseellased loobusid varast vabatahtlikult. Samuti on tõendamata kolmandate isikute väide, et tagastamisele kuuluv vara ei ole individualiseeritud kujul säilinud. Varad on ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 15.03.2012 otsusega õigesti omandireformi objektiks tunnistatud.
  6. Vara eest on hüvitis Saksa riigile täielikult tagastatud ning sellisel juhul puudub alus

§ 17lg 5 kohaldamiseks.

Kuna hüvitis on välisriigile tagastatud, on kaebajate alusetu rikastumine välistatud. Kaebajad soovivad vara tagastamist, nad ei soovi Saksa riigi hüvitist. Kaebajad sõlmisid Saksamaa Liitvabariigiga lepingu hüvitise tagasimaksmise kohta ja hüvitis tagastati 03.07.2013. Vastustaja ei ole uurinud haldusmenetluses, kas hüvitis on tagastatud või kas tagastusmenetlus toimub. 6.

§ 17lg 5 on põhiseadusega vastuolus.

Vara tagastamata jätmine on vara sundvõõrandamine põhiseaduse § 32 mõttes. See norm ei võimalda vabaneda õiglase ja kohase hüvitise maksmise kohustusest viitega välisriigi tehtud maksele ning välisriigi makse ei ole antud juhul õiglane hüvitis omandiõiguse kaotamise eest. Kaebajad tuginevad Eesti Vabariigi põhiseaduslikule järjepidevusele, mille tõttu jäi natsionaliseeritud vara natsionaliseerimiseelsete omanike omandisse. Saksa Liitvabariik ei ole kunagi käsitlenud makstud hüvitist kompensatsioonina sundvõõrandamise eest. Arvestades saadud hüvitise ümber tänasesse vääringusse, on see 524 eurot, mistõttu ei saa seda lugeda õiglaseks hüvitiseks. Kompenseerimine tähendab seda, et ülekohus on isikule hüvitatud ja hüvitis on isiku valduses. Eesti riigil on käesoleval ajal plaanis ka

§ 17lg 5 rakenduspraktikat muuta ja selleks on algatatud eelnõu.

Vastustaja oleks seetõttu pidanud haldusmenetluse peatama.

  1. Kaebajatel ei olnud võimalik korralduse eelnõu kohta oma seisukohta avaldada. Kaebajate esindajal kohtumenetluses ei olnud volitust võtta vastu dokumente haldusmenetluses. Kaebajate ära kuulamata jätmine on sedavõrd oluline menetlusõiguse rikkumine, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse. Vastustaja võttis eelnõu korraldusena vastu niivõrd lühikese aja jooksul, et kaebajate tegeliku ärakuulamisõiguse teostamise võimaluse andmine on näilik.
  2. Vastustaja 19.06.2013 korralduse punkt 2 on õigusvastane, kuna kehtivast õigusest ei tulene alust alustatud kompenseerimismenetluse tühistamiseks. 3

(10)
  1. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.
  2. Vastustaja arvestas
  3. aastal eluruumide erastamisel Riigikohtu seisukohta haldusasjas nr 33-1-6-99, mille kohaselt tuli vara tagastamise avaldus jätta rahuldamata ning sellega oli tuvastatud L. L. vara tagastamata jätmise õiguspärasus. Seega otsustas vastustaja korterite erastamise pärast seda, kui kehtivate haldusaktidega oli lõplikult otsustatud vara tagastamise küsimus. Seda ei väära ka asjaolu, et hiljem on kohtupraktika muutunud.
  4. Eluruumid erastanud isikud ei olnud pahausksed, kuna
  5. aastal, mil vara erastati, oli Riigikohus seisukohal, et ümberasujatel ei ole õigust vara tagasi saada.
  6. Vaidlusalune vara on Saksamaa poolt kaebajate õiguseellasele kompenseeritud, mida tõendavad Bayreuthi Lastenausgleichsarchivi väljastatud toimiku ZLA1/1731369 materjalid. Kohtud on asunud järjepidevalt seisukohale, et makstud hüvitis on käsitletav

§ 17

lg 5 mõttes kompensatsioonina, mis välistab vara tagastamise või kompenseerimise. Kaebajad on hüvitise tagasi maksnud pärast 19.06.2013 korralduse nr 869-k kättesaamist, mistõttu oli korraldus selle vastuvõtmise ajal õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohus leidis otsuses nr 3-10-2838, et õigusnormid ei näe ette, et vara saab tagastada isikule, kes on sama vara eest saadud kompensatsiooni tagasi maksnud. Asjaolu, et Vabariigi Valitsus kavandab

§ 17

lg 5 rakenduspraktika muudatust, kinnitab, et vastustaja tegevus

§ 17lg 5 alusel on õiguspärane.

Asjas ei oma tähtsust see, et Vabariigi Valitsus soovib tulevikus

§ 17lg 5 rakenduspraktikat muuta.

Vastustaja lähtus korralduse ajal kehtivast õigusest.

§ 17

lg 5 rakenduspraktika muutmine rikub võrdsuspõhiõigust, kuna teistele isikutele on varem sama normi alusel jäetud vara kompenseerimata ja tagastamata. 4.

§ 17lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Kehtiva põhiseaduse § 32 kaitseb isikut üksnes pärast põhiseaduse jõustumist toimepandud sundvõõrandamise eest. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et põhiseaduse §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis võõrandati õigusvastaselt teise riigi poolt enne põhiseaduse jõustumist (Riigikohtu otsused nr 3-4-1-6-03, 3-4-1-5-02, 3-3-1-41-01 ja III-3/1-42/95). Eesti Vabariik ei vastuta rahvusvahelise õiguse kohaselt oma territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Sama on leidnud ka Euroopa Inimõiguste Kohus 02.03.2005 otsuses Maltzan jt vs Saksamaa. Kuna tegemist ei ole sundvõõrandamisega, vaid Eesti Vabariigi tingimustel läbiviidava omandireformiga, puudub alus nõuda või eeldada, et vara saab tagastamata jätta üksnes juhul, kui saadud kompensatsioon vastab vara turuväärtusele.

  1. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks ei ole kaebajate esindaja kohtumenetluses volitatud talle esitatud korralduse eelnõud kaebajatele edastama. Esindaja ei ole avaldanud, et volituste puudumise tõttu jätab ta korralduse edastamata või kaebajad vajavad arvamuse esitamiseks rohkem aega. Vastustaja eeldas, et esindaja tegutseb advokaadi nõuetele vastavalt kliendi huvides, õigeaegselt ja asjatundlikult. Kaebajate väited selle kohta, et nad ei olnud korralduse eelnõust teadlikud, on väheusutavad, kuna kaebajad asusid korraldama vara eest saadud hüvitise tagasimaksmist. Ka ärakuulamiskohustuse täitmata jätmise korral ei oleks saanud anda teistsugust haldusakti.
  2. 19.06.2013 korralduse nr 869-k punkt 2 ja vara kompenseerimata jätmine on õiguspärane, kuna välisriik on maksnud vara eest hüvitist.
  3. Kolmandad isikud vaidlevad kaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata.
  4. Kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki saada Metsa tn 45 vara tagasi. Haldusmenetluse raames ei ole võimalik kõrvaldada takistust, et vara on füüsiliste isikute heauskses omandis. Erastamistehingud vastasid tsiviilasjades tehtud jõustunud kohtuotsustele ja sõlmimise aja õigusaktidele. Sama kinnitab ka selleaegne kohtupraktika. Kolmandate isikute omandiõigust ei saa kummutada erastamistehingute järgselt toimunud muudatused, kuna sättele tagasiulatuva jõu andmine saab olla väga erandlik. Kolmandate isikute pahausksuse tõendamise koormis lasub kaebajatel. Isegi kui vaidlustatud korraldus tühistada, ei saa vastustaja muuta kinnisasja käsutustehinguid ja kinnistusraamatu kandeid, kuna võimalik tagasitäitmise nõue on aegunud. Seega ei saa korralduse tühistamine tuua vara vastustaja omandisse tagasi. Kaebusega taotletav eesmärk – jätta kolmandad isikud omandist ilma – oleks vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. 4

(10)
  1. Vaidlusalune vara on Saksamaa poolt kaebajate õiguseellasele kompenseeritud. Kaebajate õiguseellane loobus
  2. aastal vara osas nõudeõigusest, kui andis oma vara üle ja asus ümber Saksamaale. Seega ei ole vara natsionaliseeritud ja tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga. Vara ei ole individualiseeritaval kujul säilinud.
  3. E. M. on kolmanda isiku P.V. tädi ning korteriomandi müügitehingu katteks oli kolmanda isiku vanemate kinnisasja müügist saadu ja perekond V. rahalised vahendid.
  4. Kaebajad või nende õiguseellased on esitanud eksitavaid andmeid, jättes avaldamata, et vara eest on hüvitis saadud. Samuti ei esitanud kaebajad 19.06.2013 korraldusele nr 869 selle eelnõu edastamisel ühtegi vastuväidet. Leping hüvitise tagasimaksmiseks sõlmiti pärast korralduse andmist. Hüvitis 16 303,70 DEM vastab omaaegse kursi 1 DEM = 8 EEK kohaselt 8392 eurole ja seega ei ole kaebajad hüvitist tagastanud. Kaebajate eelkäijatele on makstud välja hüvitis vastavalt Metsa 45 asunud vara väärtusele, millega on hüvitatud ka tekkinud kahjud. Kaebajate materjalid rakenduspraktika muutmise kohta ei ole asjakohased.
  5. Kaebajate lepinguline esindaja ei ole vastustajat teavitanud, et korralduse eelnõu väljastati valele isikule. Ka kaebajad ei esitanud väidet, et korraldus on väljastatud valele isikule. Seevastu on kaebajad asunud korraldama hüvitise tagasimaksmist. KOHTU PÕHJENDUSED
  6. Menetlusosalised vaidlevad vastustaja 22.08.2012 korralduse nr 1112-k (kd I tl 12) ja 19.06.2013 korralduse nr 869-k (kd I tl 187) õiguspärasuse üle. Kuna 19.06.2013 korraldusega muudeti varasemat 22.08.2012 korraldust, on kohtuotsuse tegemise ajal vaidlusalune 22.08.2012 korraldus nr 1112-k kokkuvõtlikult järgmine:
  7. Jätta kaebajate taotlus Metsa 45 asuva elamu ja maa tagastamiseks rahuldamata, kuna 1.1 vara on füüsiliste isikute heauskses omandis; 1.2 vara, mille tagastamist taotletakse, on juba kompenseeritud.
  8. Vara kompenseerimise menetlust ei alustata, kuna vara on juba kompenseeritud. Kaebajad on vaidlustanud nii vara tagastamata jätmise kui ka selle, et vara tagastamata jätmise korral ei algatata kompenseerimise menetlust.
  9. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 15.03.2012 otsusega nr 12401 tunnistati omandireformi objektiks Metsa tn 45, endisel kinnistul nr 5N asunud ehitised ja 1138m2 maad; loeti tõendatuks, et vara kuulus G. A. L., kes oli seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik; ning tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks L. A. L. Tegemist on kehtiva haldusaktiga, mida menetlusosalised ei ole vaidlustanud. Seetõttu ei ole asjakohased kolmandate isikute väited, et vara ei ole natsionaliseeritud ja tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga. Kehtivad haldusaktid ja nende resolutsioonis tuvastatu on kohustuslik arvestamiseks nii haldusorganitele kui ka kohtutele. 11.

§ 12

lg 3 p 3 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis; eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest.

§ 17

lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. 5

(10)Tegemist on kahe iseseisva alusega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmiseks, mis ei sõltu teineteisest. Kui kohus leiab, et esineb vähemalt üks loetletud alustest, on haldusakt kokkuvõttes õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  1. 19.06.2013 korralduse nr 869-k kohaselt on Bayreuthi Lastenausgleichsarchivis säilitatava toimiku ZLA1/1731369 materjalidega tõendatud, et G. L. pärijale L. A. L. on tema 25.08.1953 esitatud taotluse alusel Tallinnas Metsa 45 asunud kinnisvara eest määratud hüvitis varade hüvitamise seaduse (Lastenausgleichgesetz, edaspidi ka LAG) alusel ja see on Schweinfurti Maavanema Ameti Kompensatsiooniameti 27.10.1967, 03.11.1967 ja 15.02.1974 otsuste alusel koos intressiga välja makstud. Vastustaja esitatud dokumentidest nähtub järgmist: - A. L. L., kaebajate õiguseellane, esitas 25.08.1953 avalduse ümberasustamiskahjude kindlakstegemiseks. Taotluse lisalehe kohaselt on ümberasustamiskahjuna (alaliik maaomandi kahjustused ja sellest ilmajäämine) loetletud villa koos aia ja puudega aadressil Tallinn, Metsa 45, mille õiglaseks väärtuseks on märgitud 35 000 kuni 40 000 Eesti krooni (kd II tl 30-41); - Schweinfurti Maavanema Ameti Kompensatsiooniameti 31.05.1967 otsusega on 25.08.1953 avalduse alusel tehtud kindlaks ümberasustamisega tekitatud kahjude summa maaomandile aadressil Tallinn, Metsa 45, summas 45 100 riigimarka. Lisade 1 ja 2 kohaselt on arvutatud välja maaomandi kahju Tallinn, Metsa 45 kinnistu suhtes (kd II tl 43-51); - Schweinfurti Maavanema Ameti Kompensatsiooniameti 19.07.1967 teate kohaselt on tunnustatud põhihüvitise summat suurusega 9 440 DEM, tuginedes kahjude kindlakstegemise osas 31.05.1967 otsusele (kd II tl 52-56); - Schweinfurti Maavanema Ameti Kompensatsiooniameti 07.03.1968 tervikteatega tunnustatakse täiendavalt lõpp-põhisummat 930 DM-ga (kd II tl 64-67) - Schweinfurti Maavanema Ameti Kompensatsiooniameti 27.10.1967 teatega põhihüvitise nõude täitmise kohta hoiuse loomisega täidetakse põhihüvitise nõue hoiuse loomisega alates 01.01.1968 õigustatud isiku, s.o L. L. kasuks (kd II tl 57-59); - Schweinfurti Maavanema Ameti Kompensatsiooniameti 03.11.1967 teatega põhihüvitise nõude täitmise kohta võlakirjade või võlatunnistustega täidetakse põhihüvitise nõue kompensatsioonifondi võlakirjade eraldamisega õigustatud isiku, s.o L. L. kasuks (kd II tl 60-63); - Schweinfurti Maavanema Ameti Kompensatsiooniameti 15.02.1974 teatega põhihüvitise nõude täitmise kohta lisapõhisumma väljamaksmise teel maksti välja tunnustatud põhisumma 930 DM (kd II tl 68). Kohus leiab, et nimetatud tõenditega on tõendatud see, et A. L. L., kaebajate õiguseellasele määrati hüvitis Metsa 45 vara eest sõltuvalt vara hinnast ja nimetatud hüvitis on ka välja makstud. Hüvitise väljamaksmist tõendab täiendavalt ka Saksa Liitvabariigi ja kaebajate vahel juulis 2013 sõlmitud avalik-õiguslik leping, mille punktide 1-3 kohaselt maksavad kaebajad tagasi LAG alusel saadud hüvitise, mis on saadud aadressil Metsa 45, Tallinn asuva kinnistu eest. Kaebajad ei ole kohtumenetluses tõendanud, et hüvitist ei ole saadud või see ei ole kaebajate õiguseellasele välja makstud. Kaebajate haldusmenetluses antud kinnitusi, et hüvitist ei ole saadud (varade tagastamise toimiku lk 317) loeb kohus paljasõnaliseks, kuna neid ei ole ühegi asjakohase tõendiga tõendatud. Kaebajad ei ole ka esitanud väiteid, mille alusel võiks eelviidatud toimiku ZLA1/1731369 materjalide lubatavust või usaldusväärsust kahtluse alla seada.
  2. Kohus kordab ka varasemas kohtupraktikas öeldut LAG alusel makstud kompensatsiooni kohta. Tallinna Ringkonnakohus on mitmes lahendis (haldusasjad nr 3-10-2818, 3-10-2838, 3-10-2885, 311-1613) selgitanud kokkuvõtlikult järgmist:

§ 17

lg 5 esimene lauseosa sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. Selle normi kohaldamise osas asus Riigikohus asjas nr 6

(10)3-3-1-84-09 seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele ega kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et

§ 17

lg 5 kohaldamist ei takista asjaolu, et taotlejale on kompensatsiooni maksnud Saksamaa; oluline on, et kompensatsioon oleks makstud Eestisse maha jäänud omandireformi menetluses taotletava vara eest. Asjaolul, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest antud kompensatsioon oli piisav, ei ole

§ 17

lg 5 mõttes tähendust, sest kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga. LAG alusel makstud põhihüvitis on käsitletav

§ 17lg 5 kohase kompensatsioonina.

Ümberasustamiskahjuna maksti põhihüvitist üksnes neile isikutele, kes ümberasumise tõttu ümberasustamisalal asuvatest LAG-s nimetatud majanduslikest väärtustest ilma jäid ning põhihüvitise maksmise eesmärk oli kompenseerida vara kaotusest tekkinud kahju. Ümberasustamiskahju suuruse kindlakstegemisel ja põhihüvitise määramisel arvestati konkreetse kaotatud vara väärtust ning põhihüvitise suurus sõltus muu hulgas ka mahajäänud vara väärtusest. Kuigi LAG preambulist nähtuvalt ei välistanud Bundestag põhihüvitise maksmisest hoolimata ümberasustatute õigust mahajäänud vara tagastamisele, ei saa LAG sätteid pidada Eesti seadusandjale siduvaks ning LAG alusel kompensatsiooni saanud isikul ega tema õigusjärglastel ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvitise saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitleta kaotatud vara asukohas vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna. Kohus ei pea käesolevas asjas vajalikuks kalduda ringkonnakohtu kujundatud praktikast kõrvale ja nõustub vastustaja ja kolmandate isikutega, et LAG alusel L. L. makstud hüvitis välistab vara tagastamise ja kompenseerimise omandireformi menetluses. 14. Kaebajad väidavad, et kuna vara eest on hüvitis tagastatud, puudub alus

§ 17lg 5 kohaldamiseks.

Kohus märgib esmalt, et vastavalt HKMS § 158 lg 2 lausele 2 hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Vastustaja andis 19.06.2013 korralduse, milles tugines vara tagastamata jätmise osas

§ 17lg-le 5.

Kaebajate ja Saksamaa Liitvabariigi vahel sõlmitud leping hüvitise tagastamise kohta on kaebajate poolt allkirjastatud alles 04.07.2013 ja 12.07.2013 (kd II tl 14-15). Ülekanne hüvitise tagasimaksmise kohta on tehtud 03.07.2013 (kd II tl 13). Seega ei olnud haldusakti andmise ajaks hüvitis tagastatud ning haldusorganil ei olnud selle asjaoluga võimalik ka arvestada. 15. Kohus leiab ka, et Saksa riigile hüvitise tagastamine ei tähenda seda, et kaebajatel tekiks õigus vara tagastamisele või kompenseerimisele Eesti Vabariigis. Seda valikuõigust ei ole omandireformi õigustatud subjektidele

§ 17lg-ga 5 antud.

Hüvitise saamist iseloomustab see, et isik möönab, et on mingist esemest või varast lõplikult ilma jäänud ning talle hüvitatakse sellest tulenev majandusliku või isikliku olukorra kehvenemine. Hüvitist taotledes ei saanud isikul olla põhjendatud ootust või lootust, et tal õnnestub hüvitise asemel saada kaotsiläinud vara tagasi. Seetõttu iseloomustab hüvitist ka teatud pöördumatus ja leppimine. Samuti on isikul vaba valik otsustada, mida ta saadud hüvitisega teeb. Isik võib hüvitise investeerida, kulutada igapäevasteks toiminguteks, hoiustada, annetada, või kasutada muudel lugematutel viisidel. Ainuüksi asjaolust, et isik on otsustanud anda hüvitis tagasi sellele, kellelt ta selle sai, ei saa tuleneda nõudeõigust kolmanda isiku vastu vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 05.04.2012 otsuses nr 3-10-2838 leidnud, et ekslik on seisukoht, et juhul, kui Saksa riigilt saadud põhihüvitis välistab Eesti õigusaktide järgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise, saab isik selle välistava asjaolu kõrvaldada põhihüvitise Saksa Liitvabariigile tagasimaksmise teel ning linnakomisjon oleks pidanud enne vaidlusaluse otsuse tegemist sellist võimalust kaebajatele pakkuma.

§ 17lg 5 ega ükski teine õigusnorm ei 7

(10)näe ette, et vara saab tagastada isikule, kes on sama vara eest saadud kompensatsiooni tagasi maksnud. 16. Kaebajad leiavad tuginedes Eesti Vabariigi järjepidevusele ja kehtiva põhiseaduse §-le 32, et

§ 17lg 5 on põhiseadusega vastuolus.

Vastustaja on asjakohastele Riigikohtu, ringkonnakohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes põhjendanud, miks kaebajate seisukohad ei ole vastavuses kehtiva õigusdogmaatikaga (vt käesoleva otsuse p 7.4 ja kd II tl 28-29, p 3.3). Kohus nõustub nimetatud seisukohaga täielikult ega korda HKMS § 165 lg 2 alusel vastustaja põhjendusi ega viidatud lahendeid. Kaebajate esitatud argumendid ei tingi varasemates kohtulahendites toodud seisukohtade ümberhindamist käesolevas asjas. Kohus toonitab üksnes Riigikohtu seisukohta haldusasjas nr 3-4-1-6-03: „Omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane. /…/ Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest.“ Ka õiguskantsler on avaldanud lootust, et aastaid tagasi ümberasunute vara erastanud isikute omandiõigust ei hakata praegusel ajal ümber vaatama (kd I tl 97). Kohus leiab, et seadusandja on leidnud mõistliku tasakaalu erinevate omandireformi osapoolte huvide vahel. Kaebajate soovitud õigusdogmaatika rakendamine tooks kaasa tekkinud õigusrahu rikkumise sellises ulatuses, mida kaebajate eelkäijate ligikaudu 70 aastat tagasi kaotsiläinud vara omandiõiguse taastamine üles ei kaalu, arvestades seda, et kaebajatel endil puudub igasugune vahetu seos kaotsi läinud varaga (kaebajad P.L. ja M.L. on sündinud vastavalt 1986. ja 1990. aastal). 17. Kaebajad leiavad, et kuna Rahandusministeerium on ette valmistanud eelnõu

§ 17

lg 5 rakenduspraktika muutmiseks, oleks vastustaja pidanud haldusmenetluse peatama kuni rakenduspraktika muutmiseni. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Haldusorganil puudub alus peatada menetlus põhjusel, et oodata ära võimalik õigusaktide muutmine menetlusosaliste (s.o kaebajate) kasuks või (s.o kolmandate isikute) kahjuks. Kaebajate esitatud dokumentidest ei nähtu seda, et vastustaja oleks haldusakti andmise ajal olnud määruse plaanitavast muudatustest teadlik. Eelnõu on saadetud kooskõlastamiseks alles 31.10.2013 (kd II tl 110) ning seletuskirja kohaselt palutakse arvamust omavalitsusliitudelt kooskõlastamise käigus (kd II tl 122 pöördel). Kuna haldusakt on kooskõlas haldusakti andmise ajal kehtinud õigusnormidega, ei mõjuta haldusakti õiguspärasust ka see, millised on õiguslooja plaanid õigusnormide muutmiseks. 18. Kaebajad leiavad, et neid ei ole haldusmenetluses ära kuulatud ning korraldused tuleks seetõttu tühistada. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Sama põhimõtet rakendatakse ka kohtumenetluses ehk haldusakti ei tühistata sellisel juhul, kui uues haldusmenetluses tuleks anda samasugune haldusakt. Nagu kohus on eelnevalt põhjendanud, ei tingi Saksa riigile kompensatsiooni tagasimaksmine seda, et vara kuuluks omandireformi korras tagastamisele või kompenseerimisele. Seega tuleks igal juhul anda samasugune haldusakt ja jätta kaebajate avaldus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks rahuldamata. Seetõttu ei tingi võimalikud minetused ärakuulamisõiguse tagamisel vaidlustatud korralduste tühistamist. 8

(10)Kohus aga jagab vastustaja ja kolmandate isikute kahtlusi, et kaebajate käitumine viitab sellele, et kaebajad siiski said vaidlustatud haldusakti eelnõu kätte ning ärakuulamisõiguse asemel proovisid nad leida viise, kuidas keelduva haldusakti andmist vältida. Sellele viitab eelkõige see, et kaebajad on asunud hüvitise tagasimaksmisega seonduvaid toiminguid tegema juunikuus, kuna Saksa riigi poolt on hüvitise tagastamise leping allkirjastatud juba 01.07.2013 (kd II tl 14-15). Samas tegi Tallinna Ringkonnakohus juba 18.10.2012 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-10-2995, milles kohus sedastas, et Philip ja M.L.i avaldused varade tagastamiseks on jäetud õigesti rahuldamata põhjusel, et varade eest on saadud kompensatsioon (otsus jõustus 27.02.2013 Riigikohtu määrusega). Sellegipoolest asusid kaebajad tegema hüvitise tagastamise toiminguid alles vahetult ajal, kui neid kohtumenetluses esindavale esindajale oli edastatud korralduse eelnõu arvamuse andmiseks. Arvestades advokaadi kohustusi kliendi suhtes (AdvS § 44 lg 1 p-d 1 ja 2) oleks esindaja pidanud kaebajaid teavitama saabunud korraldusest või teavitama vastustajat dokumendi vastuvõtmiseks volituste puudumisest. Kahtlemata oli klientide või vastustaja teavitamine otseselt kliendi huvides käitumine, kuna korralduse eelnõu puudutas otseselt käesolevas kohtuasjas esitatavaid nõudeid ja kaebuse muutmise vajadust. 19. Kaebajad vaidlustavad 19.06.2013 korraldust nr 869-k samuti osas, mis sellega tunnistati kehtetuks 22.08.2012 korralduse nr 1112-k punkt 2 vara kompenseerimise menetluse alustamise kohta (p 2).

§ 17

lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. Seega ei saa omandireformi raames kompenseerida vara, mis on juba varasemalt kompenseeritud. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebajate taotletav vara on juba Saksa riigi poolt kompenseeritud, seega puudub alus sama vara uuesti Eesti riigi poolt kompenseerimiseks. HMS § 64 lg 1 kohaselt kohaldatakse haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut ka haldusorgani poolt haldusakti muutmise suhtes. Vastustaja ei ole kummaski vaidlustatud korralduses haldusakti muutmisega seonduvat käsitlenud. Sõltumata sellest leiab kohus, et haldusakti muutmine on õiguspärane. HMS § § 66 lg 1 kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õigusvastane, isiku kasuks tunnistada kehtetuks nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt. Käesolevas asjas võib haldusakti muutmist ja selle täiendamist täiendava alusega lugeda haldusakti muutmiseks isiku kahjuks. Asjas puudub vaidlus selle üle, et selle vara kompenseerimine, mille eest õigustatud isikud on juba kompensatsiooni saanud, on vastuolus

§ 17lg-ga 5 ja seega õigusvastane.

HMS § 67 lg 1 kohaselt arvestab haldusorgan lisaks sama seaduse § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Kuna

§ 17

lg 5 kohaldamine ei ole kaalutlusotsus, ei tulnud vastustajal HMS § 64 lg-s 3 sätestatut arvestada. HMS § 67 lg 4 p 1 alusel ei saa isik tugineda haldusakti kehtetuks tunnistamisel usaldusele sel ajal, kui vaadatakse läbi haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebust. Sama lõike punkti 6 kohaselt ei arvestata isiku usaldust, kui haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel. Kaebajad on 23.02.2012 andnud haldusmenetluses kinnituse, et vara eest ei ole hüvitist saadud (varade tagastamise toimiku lk 317). Kuna kaebajad on halduskohtumenetluses vaidlustanud 22.08.2012 korralduse nr 1112-k punkti 1 ehk vara tagastamata jätmise, on kaebajate eesmärgiks käesolevas vaidluses, et neile vara tagastataks. Sama kinnitavad ka kaebajate kohtumenetluses esitatud põhjendused. Juhul, kui kohus kaebuse rahuldaks ja haldusorgan otsustaks vara tagastada, ei kuuluks vara kompenseerimisele. Samuti on kaebajad esitanud haldusmenetluses ebaõigeid andmeid, et vara eest ei ole hüvitist saadud. Sellel 9

(10)ajal toimus juba kohtumenetlus haldusasjas nr 3-10-2995, milles tuvastati, et L. L. on Eestisse jäänud varade eest kompensatsiooni saanud. Seega ei saa kaebajatel olla usaldust haldusakti kehtima ja muutmata jätmisele ning haldusaktid on sõltumata haldusakti muutmise põhjenduste puudumisest õiguspärased. Kohus ei tühista haldusakti ainuüksi võimalike menetluslike vigade tõttu juhul, kui ta on veendunud, et uues haldusmenetluses tuleks anda uus samasisuline haldusakt. 20. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et haldusakti resolutsioon jätta kaebajate taotlused vara tagastamiseks rahuldamata on õiguspärane. Kuna vara tagastamata jätmiseks piisab, kui selleks on vähemalt üks õiguspärane alus, ei kontrolli kohus seda, kas esines ka alus vara tagastamata jätmiseks

§ 12lg 3 p 3 alusel.

Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.

  1. HKMS § 249 lg 4 kohaselt kehtib esialgse õiguskaitse määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld kuni kohtuotsuse jõustumiseni või muud menetlust lõpetava määruse jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2012 määrusega kohaldati esialgse õiguskaitse abinõud ja kanti Metsa 45 korterite registriossa märge kohtuvaidluse toimumise kohta. Määruse punkti 3 kohaselt kehtib esialgne õiguskaitse kuni Tallinna Halduskohtu otsuse teatavaks tegemiseni haldusasjas nr 3-122267, pärast mida tuleb märked registriosadest kustutada. HKMS § 253 lg 3 kohaselt tühistab kohus esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Kohus on käesoleva otsusega jõudnud järeldusele, et kaebus on perspektiivitu. Samas on ringkonnakohus 12.06.2013 haldusasjas nr 3-13-1061 leidnud, et HKMS § 253 lg 3 rakendamisel tuleb silmas pidada, et reeglina on kohtuotsuse, millega kaebus jäeti rahuldamata, tegemise ning selle kohtuotsuse jõustumise vahel oluline ajavahe. Esialgse õiguskaitse tühistamise määrus jõustub aga HKMS § 252 lg 3 alusel üldjuhul teatavakstegemisest, kui määruse teinud kohus ei määra teisiti. Kohtud peaksid HKMS § 253 lg 3 kohaldamisel vältima olukorda, kus iga kohtuaste peab hakkama esialgse õiguskaitse küsimust uuesti lahendama. See on saavutatav, kui esialgse õiguskaitse tühistamise määruse jõustumine seada sõltuvusse selle kohtulahendi jõustumisest, millega kaebus jäeti rahuldamata. Esialgse õiguskaitse tühistamine enne menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist peab olema sisuliselt põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus 10.12.2012 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu muutmata ja kohaldab esialgset õiguskaitset kuni kohtuotsuse jõustumiseni (HKMS § 249 lg 4). Pärast kohtuotsuse jõustumist tuleb Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2012 määruse alusel kantud märked registriosadest nr 5508001 ja 5508101 kustutada.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud isik, kelle kahjuks otsus tehakse. Sama paragrahvi lg 8 järgi hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmandad isikud osalesid menetluses vastustaja poolel ja kohus teeb otsuse vastustaja kasuks. Kolmandad isikud on taotlenud õigusabikulude väljamõistmist summas 1200 eurot, s.o kumbki kolmas isik 600 eurot. Kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (kd I tl 123-128, kd II tl 95-96 ja 99-103). Kulude kantus on tõendatud. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Arvestades kohtuasja mahtu ja keerukust leiab kohus, et menetluskulud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Kohus leiab, et menetluskulude väljamõistmine kaebajatelt ei ole nende suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Seega mõistab kohus mõlemalt kaebajalt välja A.T.i kasuks 300 eurot ehk kokku 600 eurot ning P.V. kasuks 300 eurot ehk kokku 600 eurot (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2012 otsus nr 3-11-1613). /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.