← Eesti

3-13-1872/3

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-13-1872 Määruse kuupäev

  1. september 2013 Kohtunik Mare Krull Kohtuasi P.G. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti
  2. augusti
  3. a lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse nr 1020460294 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks RESOLUTSIOON
  4. Tagastada P.G. kaebus.
  5. Saata määruse ärakiri kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. ASJAOLUD
  6. P.G. on Eestis viibiv määratlemata kodakondsusega isik. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)
  7. oktoobri
  8. a otsusega anti P. G. erandina humaansetel kaalutlustel tähtajaline elamisluba üheks aastaks kehtivusega
  9. oktoobrist 2010 kuni
  10. septembrini 2011, et P. G. saaks taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust ning asuda sinna elama.
  11. PPA
  12. jaanuari
  13. a otsusega keelduti P. G. tähtajalise elamisloa pikendamisest välismaalaste seaduse § 128, § 126 lg 1, § 123 p 3 ja § 124 lg 1 p 6 alusel.
  14. PPA
  15. veebruari
  16. a otsusega tehti P. G. ettekirjutus lahkuda Eestist 30 päeva jooksul.
  17. Pärast lahkumisettekirjutuse tegemist on lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. PPA igakuiselt pikendanud P. G.
  18. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on P. G. halduskohtus vaidlustanud nii PPA
  19. jaanuari
  20. a otsuse tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta (3-12-173) kui ka
  21. veebruari
  22. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (3-12-301). Samuti on P. G. vaidlustanud PPA
  23. märtsi
  24. a (3-12-608),
  25. aprilli
  26. a (3-12-869),
  27. mai
  28. a (3-12-1174),
  29. juuni
  30. a (3-12-1471),
  31. juuli
  32. a (3-12-1641),
  33. augusti
  34. a (3-12-1873),
  35. septembri
  36. a (3-12-2113),
  37. oktoobri
  38. a (3-12-2333),
  39. novembri
  40. a (3-122527),
  41. detsembri
  42. a (3-12-2715) ja
  43. jaanuari
  44. a (3-13-194),
  45. märtsi
  46. a (313-1468),
  47. aprilli
  48. a (3-13-1474),
  49. mai
  50. a (3-13-1472),
  51. juuni
  52. a (3-13- 3-13-1872 1470),
  53. juuli
  54. a (3-13-1685) ja
  55. augusti
  56. a otsused lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise kohta.
  57. Praeguses haldusasjas on vaidluse all PPA
  58. augusti
  59. a otsus nr 1020460294, millega pikendati P. G. Eestist lahkumise kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaega 30 päeva võrra ehk kuni
  60. augustini
  62. P. G. esitas
  63. septembril 2013 kaebuse, milles palus PPA
  64. augusti
  65. a lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsus õigusvastaseks tunnistada ja tühistada ning määrata talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebaja palus end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest ja määrata talle riigi õigusabi. KOHTU PÕHJENDUSED
  66. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada.
  67. Kohtu hinnangul on PPA
  68. jaanuari
  69. a tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse,
  70. veebruari
  71. a Eestist lahkumise ettekirjutuse ning järgnevate igakuiste lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuste vaidlustamine kantud kaebaja eesmärgist saavutada lahkumisettekirjutuse tühistamine ning saada Eestis viibimiseks seaduslik alus. Siiani on kohus kõik kaebaja kaebused lahkumiskohustuse täitmise tähtaja pikendamise otsuste õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks tagastanud, leides, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus leiab, et ka praeguses asjas tuleb asuda samale seisukohale ning kaebus tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel. Kaebajal ei ole võimalik lahkumiskohustuse täitmise tähtaja pikendamise otsuse vaidlustamisega saavutada oma eesmärki ehk saada tühistatud tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutus ning seadustada oma viibimine Eestis. Praegusel hetkel on kohtumenetlus käimas nii kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse vaidlustamise asjas (3-12-173) kui ka lahkumisettekirjutuse vaidlustamise asjas (3-12-301). Kohtu hinnangul on kaebajal võimalik oma eesmärk saavutada nendes asjades.
  72. Kohus peab vajalikuks selgitada veel järgmist.
  73. Haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlustatud otsusega pikendati kaebajale pandud lahkumiskohustust 30 päeva võrra ehk
  74. augustini
  75. Nimetatud kuupäev möödus enne kaebuse esitamist, mistõttu ei mõjuta vaidlustatud haldusakt enam kaebaja õigusi ega kohustusi. Kuna tegemist ei ole kehtiva haldusaktiga, ei ole tühistamisnõue võimalik.
  76. Tuvastamisnõude esitamiseks on vajalik näidata, miks on selle nõude esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Kaebusest ei selgu, miks on kehtetu haldusakti vaidlustamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kohus märgib, et ka haldusakti kehtivuse ajal oli tegemist kaebajale soodsa otsustusega, kuna see pikendas kaebaja lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Sellest tulenevalt ei oleks võimalik asuda seisukohale, et selline haldusakt rikub kaebaja õigusi. Seega ei saanud vaidlustatud haldusakti andmine tekitada kaebajale kahju. 2 3-13-1872 Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et käesolevas asjas puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus kuulub tagastamisele ka HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
  77. Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, ei võta kohus seisukohta riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise ja riigi õigusabi määramise taotluste kohta.
  78. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. /allkirjastatud digitaalselt/ Mare Krull kohtunik 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.