) § 99 lg 3 ja 4, § 100 lg 1 ja 3 ning § 102 lg 1 ja 2 tuginedes tunnistas PRIA kehtetuks AS-le Eesti Eine toetuse määramise 19.04.2011 käskkirja nr 13-6/720 ning 01.09.2011 toetuse väljamaksmise käskkirja nr 13-6/1688 ning otsustas nõuda AS-lt Eesti Eine tagasi toetuse summas 272 265,80 eurot, millele lisandub intress
Samuti rakendas PRIA nimetatud otsusega AS Eesti Eine suhtes Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 65/2011 artiklit 30, arvates kaebaja EAFRD toetuse alt välja. PRIA on märkinud, et tuvastatud asjaoludel on täielik alus taotluse rahuldamata jätmiseks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 62 lg 2 p. 1 ja p. 4 alusel, mille kohaselt tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus kui taotlus ei vasta vähemalt ühele toetuse saamise nõudele ning taotluses on esitatud teadlikult valeandmeid. Kaebaja läbis ka vaidemenetluse, PRIA 19.09.2012 vaideotsusega nr 13-4/264 jäeti kaebaja 06.07.2012 esitatud vaie PRIA otsusele rahuldamata. Kaebaja on pöördunud kohtu poole nii toetuse tagasinõudmise otsuse kui vaideotsuse tühistamise nõudes, kohus on asja kohtumäärusega 24.10.2012 menetlusse võtnud. AS Eesti Eine lepinguline esindaja on pöördunud kohtu poole 14.02.2013 taotlusega, et poolte vahel on võimalik saavutada kompromisslahendust. Kuna kohus oli määranud varasemalt asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse algusajaks 13.02.2013, tuli teha menetluse uuendamise kohta kohtumäärus (14.02.2013) ning anda kompromisslahenduseks võimalus. Kompromisslahendust ei saavutatud ning esitati veelkord täiendavad seisukohad kaebusele koos menetluskuludega. Kohus tegi uue kohtumääruse (18.04.2013) asja kirjaliku läbiviimise kohta. Kaebaja taotlused ja põhjendused Kaebuse esitaja märgib 19.10.2012 kaebuses, et AS Eesti Eine on äriühing, mille põhiline äritegevus on koondunud haiglatele, koolidele ja lasteaedadele toitlustusteenuse osutamisele ning mis annab tööd enamale kui 130 inimesele. Toitlustusteenuse parendamiseks otsustas kaebaja 2010.a. rajada uue keskköögi ning taotleda keskköögi rajamisega seonduvate kulude katmiseks toetust avalikest vahenditest. Kaebaja on märkinud, et on sõlmitud 19.02.2010 OÜ-ga Primus PR ehituse töövõtulepingu (töövõtuleping 1) keskköögi projekteerimis- ja ehitustööde teostamiseks aadressil Sarruse 14, Tallinn. Investeeringutoetuse taotlustoimiku ettevalmistamiseks sõlmis kaebaja 08.06.2010 töövõtulepingu taotlused OÜ-ga. Ehitaja andis 15.11.2010 vastavalt töövõtulepingule 1 objekti üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle keskköögi hoone, piirdeaia ja insenerikommunikatsioonid. Kaebaja on sõlminud 16.11.2010 ehitajaga ehituse töövõtulepingu (töövõtuleping 2) keskköögi tootmisruumide ehitustööde ja tehnoloogilise osa teostamiseks samal aadressil. Samal päeval, s.o. 16.11.2010, esitas kaebaja vastustajale põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse taotluse. 2 Taotluse p-s 11 kinnitas kaebaja, et toetust taotletakse toiduainete ja sööda töötlemiseks vajaliku seadme ja tehnoloogia ostmiseks, paigaldamiseks ja rakendamiseks, toiduainete ja sööda töötlemiseks vajaliku lao- või tootmishoone ehitamiseks ehitusseaduses sätestatud tingimustel ja korras ning põllumajandustoodete ja mittepuiduliste metsasaaduste töötlemiseks ja turustamiseks vajaliku tarkvara ning info- ja sidetehnoloogilise seadme ostmiseks, paigaldamiseks ja rakendamiseks. Taotluse p-st 16 nähtuvalt olid taotluse aluseks olevad investeeringuobjektid: kiirjahutus/külmutuskamber MBCF 150, nõudepesumasin (Meiko), taignarull SM 520S, minikonteinerahi koos allaehitatud kerekapiga, taignarull SH 50, taignasegaja HS 30A, taignasegaja SM-25, platvormkaal, elektripann VK 55, gastronoomiatoodete tükeldaja Omas GL Matic 30E, kombiahi HOUNÖ K 2.14, külmkambrid ja külmtehnika, gaasikatel, ventilatsioonitööd, veevarustus ja puhastusseadmed, IT süsteem koos seadmetega ning hoone ehitustööd. Kaebaja esitas 01.04.2011 vastustajale abikõlbmatutest tegevustest loobumise avaldused. Sealjuures jättis kaebaja esimese loobumise avalduse kohaselt investeeringuobjektide hulgast välja osa ehitustöödest (alajaotused side, telefoni- ja arvutivõrk, videovalve, valvesignalisatsioon, läbipääsusüsteem ja helindus) kogusummas 6708,81 eurot (s.o 104’970.krooni) ja koos seadmetega summas 263.408,34 eurot (s.o 4 121 445.- krooni) ning teise loobumise avalduse kohaselt täiendava osa hoone ehitustöödest (alajaotus teede ja platside katted) kogusummas 11.797,13 eurot (s.o 184 585.- krooni). Kaebaja on märkinud, et PRIA 19.04.2011 käskkirja nr 13-6/720 p. 1 kohaselt määrati toetus 37 taotlejale kogusummas 8 594 726,48 eurot vastavalt käskkirja 1 lisale. Käskkirja 1 punkti 2 kohaselt kohustati toetuse saajaid tegema investeeringu ja esitama investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni kaheksas osas ühe taotluse kohta kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Kaebaja omandas 2011.a. hiliskevadel ning varasuvel Bestmarki Suurköökide aktsiaseltsilt eelviidatud ning nimetatud käskkirjaga abikõlbulikuks tegevuseks tunnistatud köögiseadmed. Kaebaja on märkinud, et vastustaja on tuginenud toetuse tagasinõudmisel peamiselt Eesti Televisiooni saate Pealtnägija toimetuse esindajalt saadud mitteusaldusväärsele teabele. Samuti juhtis kaebaja vastustaja tähelepanu asjaolule, et tööde teostamist kajastavad aktid olid vastustajale esitatud ning seega läbinud ka vastustaja kontrolli. Kaebaja hinnangul ei oma töövõtulepingu 1 alusel tehtud üleandmis-vastuvõtmisakt mingit tähtsust, kuna toetust taotleti vaid ehituse teise etapi ehk töövõtulepingu 2 raames tehtavate investeeringute tarbeks. Kaebaja on märkinud, et nii otsuses kui vaideotsuses on vastustaja ebaõigesti kohaldanud Määruse nr. 85 § 4 lg 6 sätteid, kaebaja ei ole rikkunud Määrusega nr. 85 kehtestatud nõudeid, puudub alus
1 ja 4 kohaldamiseks. Kaebaja on seisukohal, et kaevatav otsus on õigusvastane ning kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuv, kuivõrd on kehtiva õigusega vastuolus, ebaproportsionaalne ja ilmsete kaalutlusvigadega ega vasta vorminõuetele. Ühtlasi leiab kaebaja, et kaevatavas vaideotsuses on antud otsuse õiguspärasusele ebaõige hinnang ning leiab, et vaideotsus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ega ole põhjendatud. Kaebaja leiab, et otsuse andmisele eelnenud haldusmenetlus on läbi viidud pealiskaudselt ja hooletult. Olles ilmselt mõjutatud avalikkuse poolt vastustajale avaldatud survest kaebajale makstud taotlus tagasi nõuda, ei ole vastustaja olulisi asjaolusid piisava põhjalikkusega välja selgitanud, tõendeid kogumis hinnanud ega taotluse tagasinõudmise eelduste täidetust nõuetekohaselt põhjendanud. 3 Kaebaja leiab, et otsus on õigusvastane, sest vastustaja ei ole tuvastanud kaebaja rikkumist ehk seda, missuguses ulatuses oli toetuse maksmine Määruse nr. 85 § 4 lg 6 tulenevalt alusetu. Kaebaja on seisukohal, et juhul, kui osutatud sätte kohaldamine olnuks põhimõtteliselt võimalik, oleks kogu toetuse tagasinõudmine siiski põhjendamatu ning ebaproportsionaalne. Kaebaja hinnangul ei ava Määruse nr. 85 ning Euroopa Nõukogu 20.09.2005 määrus (EÜ) nr. 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta „investeeringu tegemise alustamise“ tähendust. Kaebaja leiab, et vastustaja on Määruse nr. 85 § 4 lg 6 ebaõigesti tõlgendanud ning sellest tulenevalt on õigusvastased nii kaevatav otsus kui vaideotsus. Vastustaja oleks investeeringu tegemise alustamise hetkena pidanud käsitlema hetke, mil kaebaja alustas taotlusel märgitud seadme või tehnoloogia, nende paigutamise või rakendamise eest või hoone ehitustööde eest tasumist. 08.04.2013 oma täiendavas seisukohas on kaebaja märkinud, et vastustaja on investeeringu tegemise alustamise tähenduse ebaõigesti sisustanud ning märgib, et jääb jätkuvalt eelnevalt toodud seisukohtade juurde ning märgib, et vastustaja ei ole tuvastanud, missuguses ulatuses maksti toetust väidetavalt alusetult. Vastustaja ei ole kindlaks teinud tahtlikku valeandmete esitamist, ega ka seda mida tuleks mõelda valeandmete esitamisena, mistõttu on toetus tervikuna õigusvastaselt tagasi nõutud ning ebaõigesti on kohaldatud Euroopa komisjoni 27.01.2011 määruse (EL) nr. 65/2011 artikli 30 lg 2. Kaebaja on märkinud, et kohus peaks taotlema eelnimetatud määruse artikli 30 lg 2 sisu selgitamiseks Euroopa Liidu kohtult HKMS § 95 lg 4 alusel eelotsustust. Samas taotluses on esitatud ka menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja on seisukohal, et otsuses on toetuse määramise käskkiri ja toetuse maksmise käskkiri õigusvastaselt kehtetuks tunnistatud ning nende kehtetuks tunnistamiseks puudub õiguslik alus. Pärast toetuse väljamaksmist ei ole toetuse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamine enam võimalik.
ei võimalda üleüldse toetuse väljamaksmise otsuse kehtetuks tunnistamist.
§-dest 99 ja 100 nähtuvalt toimub toetusraha tagasinõudmine toetusraha tagasinõudmise otsuse alusel. Kaebaja 08.04.2013 lõplikes seisukohtades on esile tõstetud eelotsustuse küsimise vajalikkust Euroopa Liidu kohtult Euroopa Komisjoni 27.01.2011 määruse (EL) nr 65/11 artikli 30 lg 2 sisu selgitamiseks ning märgitud on veelkord otsuse õigusvastasust kaalutlusvigade ning ebaproportsionaalsuse tõttu ning märgitud on menetluskulude suurus summas 5474,99 eurot. Kaebuse esitaja on taotlenud nii PRIA 07.06.2012 otsuse nr 13-6/1206 kui ka 19.09.2012 vaideotsuse nr 13-4/264 tühistamist. Kaebaja taotleb kohtukulude väljamõistmist vastustajalt. Vastustaja seisukohad ja taotlused PRIA on oma 23.11.2012 vastuses kaebusele märkinud, et kuna Primus PR OÜ ja Eesti Eine AS vahel on 15.11.2010 sõlmitud objekti üleandmise-vastuvõtmise akt, on kaebuse esitaja sõlminud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti enne PRIA-le 16.11.2010 taotluse nr 160010780084 esitamist. PRIA osundab, et enne 16.11.2010 investeeringuobjekti valmimist tõendavad kaudselt ka Primus PR OÜ ja Eesti Eine AS vahel 11.11.2010 allkirjastatud ehitusdokumentide üleandmise-vastuvõtmise aktid (Gaspre OÜ gaasikatlamaja ja maaaluse gaasitrassi täitedokumentatsioon, Külmakeskus OÜ külmkambrite ja külmatehnika montaaži täitedokumentatsioon, ehituspäevikud). PRIA on seisukohal, et Eesti Eine AS ja Primus PR OÜ vahel 19.02.2010 sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr 119/02/2010 kohaselt ei ole kokku lepitud, et asja omand läheb Eesti Eine AS4 le peale ostuhinna täielikku tasumist. Nimetatud lepingu punkt 7.2 sätestab valminud töö ülevõtmise töö üleandmis-vastuvõtmis aktiga ning vastava akti allkirjastamist saab käsitleda ka omandi üleminekuna. Seda väidet kinnitab ka lepingu punkt 8.2, mis ütleb, et peale üleandmisevastuvõtmise akti allakirjutamist lähevad Eesti Eine AS-le üle ka objekti kahjustamise või hävimisega seotud riskid. Seega oli PRIA arvates peale üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist valminud investeeringuobjekt taotleja omandis. PRIA on märkinud, et Määruse nr. 85 § 4 lg 6 ütleb üheselt, et kavandatava investeeringu tegemist ei või alustada varem ja investeeringu tegemist tõendavad dokumendid ei või olla väljastatud varem, kui taotluse esitamise päevale järgneval päeval. PRIA-le on arusaamatu kuidas saab investeeringu tegemisena käsitleda tegevustega seonduvaid rahakäsitlusi. Põllumajandusministri määruse mõistes saab investeeringu teostamisena käsitleda ikkagi investeeringuobjekti valmimist. Määruse nr. 85 § 4 pealkiri ütleb üheselt – „Nõuded toetatavate tegevuste kohta“. Seega tuleb ka Määruse nr. 85 § 4 lg 6 toodud nõuet vaadelda kui nõuet toetatava tegevuse kohta ning seda tegevust ei tohi alustada varem, kui taotluse esitamise päevale järgneval päeval. Ka „Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 966/2012 mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1605/2002“ artikkel 130 lg 1 kolmas lõik ütleb, et ühtegi toetust ei või anda juba lõpule viidud meetmetele tagasiulatuvalt. PRIA märgib, et kaebaja väited, et vastustaja ei ole tuvastanud kaebaja rikkumist ehk seda, missuguses ulatuses oli toetuse maksmine alusetu, ei ole asjakohased. PRIA leiab, et kaebaja taotlust tuleb käsitleda ühtsena ning sellest ei eraldata erinevaid objekte. PRIA-s toimus 09. mail 2012 kohtumine AS Eesti Eine esindaja Indrek Kirssiga. Taotleja esindaja tunnistas, et enamus investeeringuobjektist oli valmis enne taotluse esitamist ning lubas maikuu jooksul esitada vastavad arvutused, et välja tuua, millises ulatuses on toetust makstud abikõlbmatute kulutuste eest. Siiski ei esitanud kaebaja esindaja ühtegi omapoolset vastavasisulist selgitust. Seega tunnistas kaebaja PRIA hinnangul sisuliselt oma käitumisega, et kogu investeering oli valmis enne taotluse esitamist. PRIA märgib, et objekti üleandmis-vastuvõtmis aktist Primus PR OÜ ja AS Eesti Eine vahel 15.11.2010 aastal nähtub, et üle võeti hoone, piirdeaiad, insenerikommunikatsioonid. PRIA poolt esitatud lisadest 4 ja 5 nähtub, et üle on võetud külmkambrid, külmutustehnika, gaasikatlamaja, gaasitrass jm. Seega oli 15.11.2010 olemas tehnoloogiline osa, millele ka toetust oli küsitud. Eeltoodud selgitustest lähtudes puudus PRIA-l igasugune võimalus kaalutlemaks toetust osaliselt tagasi küsida. Vaides ega ka kaebuses ei ole kaebaja selgitanud, millises ulatuses tema arvates investeeringuobjekt siis valmis oli ja millises osas mitte. Kuna taotleja poolt esitatud taotlus ei vastanud Määruse nr. 85 § 4 lg 6 nõuetele, on toetus välja makstud alusetult. Tuvastatud asjaolude alusel oli täielik alus taotluse rahuldamata jätmiseks
lg 2 p 1 ja p 4 alusel, mille kohaselt taotlus ei vasta vähemalt ühele toetuse saamise nõudele ning taotluses on esitatud teadlikult valeandmeid. PRIA seisukohalt ei oma toetuse sihipärane kasutamine vaidlustatud tagasinõudmise otsuse suhtes mingisugust õiguslikku tähendust, sest see ei muuda olematuks toetuse saamise nõuete rikkumist. PRIA ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud, milles seisnes valeandmete esitamine. Tagasinõudmise otsuses on selgelt fikseeritud, millal kaebaja esitas PRIA-le kuludeklaratsioonid tehtud tööde eest. Samuti on fikseeritud, et ehitaja Primus PR OÜ oli AS-le Eesti Eine ehitatava objekti aadressil Tallinn, Sarruse tn 14 tellijale üle andnud 15.11.2010 ehk siis üks päev enne, kui taotleja poolt esitati toetustaotlus. Nimetatud kahe fakti põhjuslikust seosest on üheselt arusaadav valeandmete esitamine kaebaja poolt. Lisaks on tagasinõudmise otsuses fikseeritud PRIA-s 09. mail 2012 toimunud kohtumine AS Eesti Eine 5 esindaja Indrek Kirssiga, kes tunnistas, et enamus investeeringuobjektist oli valmis enne taotluse esitamist. Kaebaja ei ole kaebuses nimetatud fakti ümber lükanud. PRIA on seisukohal, et tagasinõudmisotsuses on piisavalt välja toodud faktiline motivatsioon Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 artikli 30 rakendamiseks. PRIA leiab, et isegi kui eeldada, et PRIA tagasinõudmise otsuses on õigusvastaselt kehtetuks tunnistatud käskkiri 1 ja käskkiri 2, siis ei too haldusakti ühe punkti kehtetus kaasa kogu haldusakti kehtetust, sest tagasinõudmise faktilised asjaolud on täielikult tuvastatud ning tagasinõude õiguslikud alused on korrektsed. PRIA oma 15.04.2013 täiendavas vastuses kaebusele viitab, et kaebaja väited, et Määruse nr. 85 mõistes on „tegevus“ ja „investeering“ erineva sisuga ei ole asjakohased. Määruse nr. 85 § 4 lg 6 seletuskirjast ei tulene, et sõna „investeering“ mõistetakse kui rahakäsutust. Nimetatud tõlgenduse on kaebaja ise talle sobivalt sisustanud. Määruse nr. 85 § 4 pealkirjaks on nõuded toetatavate tegevuste kohta. Seega ütleb juba antud sätte pealkiri ära, et siin on tegemist nõuetega toetavate tegevuste kohta, mitte aga nõuetega väljamõeldud termini „rahakäsutuse“ kohta. Toetatavaks tegevuseks on taotleja poolt investeeringuobjekti ehitamine, mitte aga taotleja poolne rahakäsutus. PRIA andis kaebajale võimaluse selgitada, millised tööd siis olid 15.11.2010 seisuga tegemata, kuid kaebaja ei teinud seda taotluse menetluse käigus, vaidemenetluse käigus ega ka kohtumenetluses. Kaebaja vastavasisulised väited on täielikult sisustamata. PRIA hinnangul kaebaja tunnistab ebaõigete andmete esitamist, kuid osundab, et kaebaja enda väitel need ei kvalifitseeru ebaõigete andmetena. PRIA 03.06.2013 vastuses jääb endiselt oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning märgib, et ühtegi toetust ei või anda juba lõpuleviidud meetmetele tagasiulatuvalt ning kaebaja poolt välja toodud väited on alusetud ja kaebus on üles ehitatud otsitud põhjustel. Samas ei pea PRIA ka menetluskulude summat mõistlikuks. PRIA taotleb jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus Kohus, tutvunud kõigi asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning seda alljärgnevatel asjaoludel.
lg 3 tuleneb, et kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi nõukogu määrustes (EÜ) nr 1257/1999, (EÜ) nr 1698/2005 ning (EÜ) nr 1290/2005 ja teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. PRIA 07.06.2012 toetuse tagasinõudmise otsusest nr 13-6/1206 tulenevalt on kaebajalt toetuse tagasinõudmise asjaoluks taotlusele esitatavate, Määruse nr. 85 § 4 lg 6 tulenevate nõuete rikkumine ning valeandmete esitamine, mis
lg 2 p-de 1 ja 4 alusel oleksid õigeaegse avastamise korral ka aluseks taotluse rahuldamata jätmiseks.
Toetusraha tagasimaksmist reguleerib
ning
lg 1 ja lg 2 kohaselt on õigus nõuda toetuse tagasinõudmise korral ka tagastatava toetuse summalt intressi. 6 PRIA´le esitatud taotlusest (tl 26-28) selgub, et investeeringuobjektid hõlmasid endast nii seadmeid (taignarull, platvormkaal, külmkambrid, gaasikatel jne) kui ehitustöid (ventilatsioonitööd, hoone ehitustööd). PRIA 19.04.2011 toetuse määramise käskkirja järgi (tl. 30) kuulus toetatavate tegevuste hulka muuhulgas keskköögi ehitamine, ventilatsioonitööd ja erinevate seadmete ostmine. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et enamik abikõlbulikest rahaliselt suuremahulistest investeeringuobjektidest oli kas ehitatud või paigaldatud enne kaebaja poolt PRIA´le 16.11.2010 toetustaotluse esitamist; muuhulgas oli 11.11.2010 üleantud gaasikatel (tl. 102), monteeritud ja üleantud külmkambrid ja külmatehnika (tl 103), 15.11.2010 üle antud Sarruse 14, Tallinn hoone, piirdeaed ja insenerikommunikatsioonid (tl 99). Ka kaebaja on kaebuses, tõlgendades samas ise investeeringu alustamist üksnes kui rahakäsutuse teostamist, ning PRIA´le antud selgituses möönnud, et keskköögi rajamisega oli enne taotluse esitamist PRIA´le algust tehtud. Seda tõendavad muuhulgas enne taotluse esitamist sõlmitud töövõtulepingud (tl 12-16 ja 22-25). Kohus leiab, et kaebaja väide, et toetust taotleti vaid ehituse teise, väidetavalt alates 16.11.2010 (tl 22) alanud, etapi ehitustööde (tootmisruumide ehitustööd ning tehnoloogilise osa) teostamiseks, ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega – näiteks oli külmakamber ja külmatehnika monteeritud juba enne väidetavate tootmisruumide ehitustööde algust, s.o 11.11.
lg 3 näeb ette, et juhul kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, nõutakse toetusraha tagasi kas osaliselt või täielikult. Kuna taotleja poolt esitatud taotlus ei vastanud Määruse nr. 85 § 4 lg 6 nõuetele, on toetus väljamakstud alusetult ning tuvastatud asjaolude alusel oli täielik alus taotluse rahuldamata 7 jätmiseks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 62 lg 2 p. 1 ja p. 4 alusel, mille kohaselt taotlus ei vasta vähemalt ühele toetuse saamise nõudele ning taotluses on esitatud teadlikult valeandmeid. PRIA´le esitatud taotluses, mille on esitanud kaebaja juhatuse liige Indrek Kirss, lõpposas kinnitab taotluse esitaja, et esitatud andmed on õiged, isik on teadlik taotlusele kehtestatud nõuetest ning vastab toetuse saamisele esitatavatele nõuetele. Nimetatule on oma otsuses viidanud ka PRIA. Kohus leiab, et kui isik kinnitab ametlikus dokumendis, et on nõuetest teadlik, siis nimetatud nõuete rikkumine peab samuti toimuma teadlikult ning olema tahtlusega hõlmatud. PRIA on viidanud tagastusnõude otsuses, millal kaebaja esitas PRIA´le kuludeklaratsioonid (arved) tehtud tööde eest. Samuti on fikseeritud, et ehitaja Primus PR OÜ oli AS-le Eesti Eine ehitatava objekti aadressil Tallinn Sarruse 14 tellijale üle andnud 15.11.2010 ehk päev enne taotluse esitamist (tl.21). Tuvastatud faktide põhjal on PRIA õigesti asunud seisukohale, et on üheselt arusaadav valeandmete esitamine kaebaja poolt, millele lisandub AS Eesti Eine esindaja Indrek Kirss´i tunnistus selle kohta, et enamus investeeringuobjektist oli valmis enne taotluse esitamist. Seega on tagasinõudmisotsustuses olemas motivatsioon Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr. 65/2011 artikli 30 lg 2 rakendamiseks. Ülalnimetatud tahtlike valeandmete esitamise tõttu oli kohtu hinnangul põhjendatud PRIA poolt otsuses Euroopa Komisjoni 27.01.2011 määruse (EL) nr 65/2011 artikli 30 lg 2 rakendamine kaebaja taotluse EAFRD toetuse alt väljaarvamine ning eelotsustuse küsimise vajadus nimetatud määruse sätte selgitamiseks puudub. Nimetatud sättest tuleneb selgelt ja üheselt, et kui leitakse, et toetusesaaja on tahtlikult esitanud valeandmeid, arvatakse kõnealune tegevus EAFRD toetuse alt välja ning kõik selle tegevuse eest juba makstud summad nõutakse tagasi. Lisaks arvatakse toetusesaaja välja sama meetme alusel toetuse saamisest sel aastal, mil rikkumine avastati, ning sellele järgneval aastal. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kogu PRIA poolt väljamakstud toetuse tagasinõudmine on põhjendamatu ning ebaproportsionaalne.
Kohus leiab, et seejuures peab haldusorgan teostama kaalutlusõigust ning puudutatud isiku eelnevalt üle kuulama (Haldusmenetluse seaduse § 40). Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et PRIA on andnud kaebajale 09.05.2012 võimaluse põhjendada ning vajadusel esitada ka asjakohased tõendid ja arvutused selle kohta, millises osas on makstud toetust abikõlbmatute kulutuste osas. Kaebaja ei ole vastavale arupärimisele reageerinud. PRIA avalduse alusel on Põhja Ringkonnaprokuratuur 24.05.2012 alustanud kriminaalasja. Kohus on seisukohal, et PRIA ei ole rikkunud asja menetlemisel menetlusnõudeid, otsus on õiguspärane ja motiveeritud ning summa täieliku tagasinõudmise osas pole eksitud. Samuti on õige PRIA viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr. 966/2012, 25.10.2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust nr. 1605/2002, mille Artikli 130 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei või anda ühtegi toetust juba lõpule viidud meetmele tagasiulatuvalt. Kaebaja on märkinud, et toetuse määramise käskkiri ja toetuse maksmise käskkiri on PRIA poolt 07.06.2012 toetuse tagasinõudmise otsuse nr 13-6/1206 p. 1 alusel kehtetuks tunnistatud, kuivõrd nende kehtetuks tunnistamiseks puudub pärast toetuse väljamaksmist seadusest tulenev õiguslik alus. Kohus nõustub siinjuures vastustajaga, et kuigi nimetatud punkt haldusaktis ei ole korrektselt vormistatud, ei too see kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, sest teistele toetuse tagasinõudmise seadusest tulenevatele alustele on PRIA otsuses korrektselt viidatud ning need on ka õiguslikult põhistatud. 8 Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kaevatavad haldusaktid, nii 07.06.2012 toetuse tagasinõudmise otsus nr 13-6/1206 kui ka 19.09.2012 vaideotsus nr 13-4/264 on antud õiguslikul alusel ning on põhjendatud uuritud asjaolude alusel. Haldusaktides on välja toodud nii õiguslikud kui faktilised alused ning need on piisavalt motiveeritud ning puudub alus haldusaktide tühistamiseks. Mõlemad haldusaktid on kooskõlas kehtiva õigusega, asjaolud on kindlaks tehtud ning asja menetlemisel ei ole tuvastatud menetlusnõuete rikkumist. Kaebus on esitatud otsitud põhjustel ning esitatud on hulganisti korduvselgitusi, millest tulenevalt on tekkinud ka suured menetluskulud. Eeltoodu alusel jätab kohus terves ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on lähtunud kohtuotsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1 sättest. Menetluskuludest Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab AS Eesti Eine kaebuse täielikult rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Mare Priks kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.