← Eesti

3-12-1321/29

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1321 Otsuse kuupäev 21.12.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Andrei Buketov´i kaebus Politsei-ja Piiriv

) § 241 lg 1 p 2, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, algatas PPA 02.09.

  1. a Tartu Vanglas kinni peetava isiku Andrei Buketovi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. PPA 14.06.
  2. a otsusega nr 15.3-3/439-1 tunnistati kehtetuks Andrei Buketovi pikaajalise elaniku elamisluba nr EL103917222 alates 14.06.
  3. a. 23.06.
  4. a esitas A. Buketov Tallinna Halduskohtule avalduse, milles palus kohtul uuesti läbi vaadata PPA 14.06.
  5. a otsuse tema elamisloa tühistamise kohta. 18.07.
  6. a kohtumäärusega anti Andrei Buketovi kaebus PPA 14.06.
  7. a otsuse nr 15.33/439-1 tühistamiseks kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohus jättis kaebuse 24.08.
  8. a kohtumäärusega käiguta ning peale kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamist võeti 18.09.
  9. a kohtumäärusega menetlusse Andrei Buketov´i kaebus PPA 14.06.
  10. a otsuse nr 15.3-3/439-1 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused
  11. Kaebaja leiab, et vaidlustatud PPA 14.06.
  12. a otsus nr 15.3-3/439-1 tuleks tühistada, sest see põhineb moonutatud faktidel tema vangistuseelsest elust ning kuritegudest. Samuti ebausaldusväärsel informatsioonil selle kohta, millist elu kaebaja hakkab elama peale vanglast vabanemist. Kaebaja märgib, et tal on Eestis ema, vend, õde ja lapsed. Ema, õde ja lapsed elavad Narvas ning vend elab Tallinnas. Ta suhtleb oma lastega ja enda emaga telefoni teel ja nad on käinud tema juures kokkusaamistel ning Tartu Vanglas korraldatud perepäevadel. Peale vabanemist hakkab A. Buketov elama oma ema juures ja ta teavitas sellest ka PPA-d. Seda saab kontrollida, võttes emaga ühendust. Kaebaja endine abikaasa Jelena Buketova ei saanud aru PPA kirjast, mis talle kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses saadeti, sest ta ei valda eesti keelt. Kaebaja helistas J. Buketovale ja ta ütles, et ta ei saanud sellest paberist aru. Kaebaja ei mõista, kuidas PPA võib teada, millist elu ta hakkab peale vabanemist elama. PPA arvamus on põhjendamatu, sest kaebaja teeb vanglas olles kõik endast sõltuva, et elada seadusekuulekat elu. Üle viie aasta ei ole tal olnud ühtegi rikkumist ning ta töötab juba seitse aastat ning kavatseb seda teha ka edaspidi. Kaebaja leiab, et ta on ilma mingi aluseta jäetud pikaajalise elaniku elamisloast ilma.

-s ei ole kirjas, et isiku võib elamisloast ilma jätta, kui ta kannab karistust. Vangla poolt 03.08.

  1. a PPA-le edastatud elamisloa tühistamise ettepanek on koostatud inimese poolt, keda kaebaja üldse ei tunne. A. Buketov on suhelnud vaid kontaktisikuga, kes teda ka teab. Kaebaja pöördus vangla poole avaldusega seoses sellega, et 17.07.
  2. a kaotasid tema pass ja ID-kaart kehtivuse. Karistust on tal kanda jäänud veel 11 aastat. Ta esitas enne tähtaega vabanemiseks taotluse ja kriminaalhooldusest tuli tema kohta iseloomustus, mis näitas, et kõik on korras. Samas selgus, et ta ei saa taotlust esitada, sest tal puudub kehtiv elamisluba ja ta võttis oma taotluse tagasi. A. Buketov palub kohtul tühistada PPA 14.06.
  3. a otsus nr 15.3-3/439-
  4. Vastustaja vastuväited
  5. PPA vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et 14.06.
  6. a otsus nr 15.3-3/439-1 on õiguspärane. PPA ei nõustu kaebaja poolt esitatud seisukohtadega ja märgib, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja on toime pannud erinevaid kuriteo episoode ning viibib käesoleval ajal kinnipidamisasutuses. A. Buketovi karistusaeg lõpeb 11.09.
  7. a. PPA on 14.06.
  8. a otsusega tunnistanud kehtetuks A. Buketovi pikaajalise elaniku elamisloa seoses isiku korduva kriminaalkorras karistatuse tõttu viitega

§-le 241. 2

§ 241

lõike 2 kohaselt, kui pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, siis kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. PPA märgib, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus. PPA on enne otsuse tegemist kogunud asjaolude selgitamiseks tõendeid. A. Buketovile on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetletud selles kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. PPA on otsuses käsitlenud A. Buketovi perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga, samuti korduvalt kriminaalkorras karistamist. PPA on jõudnud järeldusele, et ükski nimetatud asjaoludest ei saa mõjutada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustust. Seega pole PPA vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebuse esitajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks, kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid ning oma järeldused koostanud haldusaktis. Vaidlusalusest otsusest nähtuvalt on kaebuse esitajal alates 1991. aastast n.ö alaline elamisluba, mis alates 01.06.2006. a muutus pikaajalise elaniku elamisloaks. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse käigus on tuvastatud asjaolu, et kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud varavastaste, avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastaste ning raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine avaldab vaieldamatult mõju seda omanud isiku õigustele ning eeldab seetõttu vahetut ja olulist põhjust. Haldusorgani otsusest nähtuvalt on PPA kaebuse esitaja ohtlikkust hinnanud kõigi otsuses kajastatud asjaolude ja tõendite pinnalt, mis olid olemas vaidlustatud otsuse tegemise ajal.

§ 241

lg 1 p 2 alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik, kui isikust lähtuv oht eksisteerib otsuse tegemise ajal ning selle sätte kohaldamine ei sõltu sellest, kui pika aja vältel see oht juba eksisteerinud on. Tallinna Halduskohus on 29.11.

  1. a otsuses haldusasjas nr 3-11-2026 märkinud, et mõistet „avalik kord“ tuleb mõista kui igaühe õiguste ja vabaduste kaitseks õiguskorras kehtestatud reeglitest lähtuvat inimeste elukorraldust. Seda elukorraldust kahjustab vähemal või rohkemal määral iseenesest igasugune õigusvastane käitumine. Seejuures on seadusandja mõningaid õigusvastaseid tegusid pidanud sedavõrd ohtlikeks, et nende vältimiseks kasutatakse karistusähvardusi ja karistamist. Karistatavatest tegudes kõige tõsisemateks ja seega avalikku korda kõige enam ohustavateks tuleb seejuures kahtlemata pidada karistusseadustiku eriosa normides nimetatud kuritegusid. Kuritegude toime panemine kahjustab väga tõsiselt avalikku korda ning kuritegelikult käituv inimene kujutab endast suurt ohtu avalikule korrale ja kogu ühiskonna julgeolekule. PPA otsuse põhjendustes on tuginetud selle hindamise tulemustele ning käsitletud A. Buketovi isikust tulenevaid asjaolusid kui tema süüteo raskust ja laadi. PPA on vaidlusaluses otsuses selgitanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise motiive ning märkinud asjaolud, milliste väärtuste vahel kaalutlusõigust teostati. PPA on teostanud kaalutlusõigust arvestades proportsionaalsuse printsiipi, millega tagatakse nimetatud põhimõtte 3 rakendamine. PS § 11 kohaselt peavad piirangud inimese õigustele ja vabadustele olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu halduskolleegiumi 23.10.
  2. a otsuses nr 3-3-1-52-06 on leitud, et hinnata saab ja tuleb kinnipeetavast lähtuvat võimalikku ohtu vabaduses viibimise korral. A. Buketovi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel on haldusorgan arvestanud Tartu Vanglast saadud iseloomustuse seisukohaga kaebaja kõrgohtlikkuse ja uue kuriteo sooritamise tõenäosuse kohta. PPA leiab, et raske isikuvastase kuriteo toime pannud isikut tuleb igal juhul käsitada ohuna avalikule korrale. Otsuses on käsitletud kaebuse esitaja vanust, perekonnaeluga seonduvat ja sidemeid Eestiga ning on leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub need üles. Arvestades seda, et kaebuse esitajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud, peab riik vajalikuks tema õigusi kitsendada. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei tähenda vangistuses viibivale isikule automaatset kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilma jätmist ega riigist välja saatmist. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine pole karistus, vaid administratiivmeede, mis tuleneb kaebaja poolt sooritatud kuritegudest ja mille eesmärgiks on edaspidine avaliku korra ja julgeoleku kaitse. Arvestades kõrget kuritegevuse taset ja riigivõimu kohustust kaitsta üliolulisi väärtusi – inimese elu ja tervist, on tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes seadusandja õigustatud ja kohustatud rakendama täiendavaid piiranguid. Iga pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise juhtum vaadatakse läbi iseseisvalt, võttes arvesse kriminaalkorras karistatud isiku suhtes tuvastatud asjaolud. PPA on tulenevalt eeltoodust leidnud, et A. Buketovi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes – kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi. PPA peab vajalikuks märkida, et riik ei ole võtnud A. Buketovilt võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu, vaid ta on ise eraldanud ennast võimalusest elada perekonnaelu, pannes toime kuritegusid, mille eest kannab vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamiskohas. Riigikohtu halduskolleegium on 23.10.
  3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-06 asunud seisukohale, et kinnipeetava perekonnaelu elamise võimalus on piiratud juba süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Ebameeldivused, mis kaasnevad kaebuse esitajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ning tema perekonna- ja eraelu kaitsmise vajadus ei kaalu üles vajadust kaitsta teisi Eestis viibivaid isikuid kaebuse esitajast lähtuva ohu eest. Haldusorgan on seisukohal, et elamisloa puudumine ei välista kaebuse esitajal võimalust kohtuda oma alaealise poja ja tütrega ning emaga nii vanglas, kui ka väljaspool. Riigikohtu halduskolleegium on 09.05.
  4. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-06 väljendanud, et elamisloa puudumine pole takistuseks, et kohtuda sugulastega väljaspool vanglat. PPA märgib, et hetkel on A. Buketovil võimalused oma alaealiste lastega suhtlemiseks piiratud talle määratud karistuse tõttu, mis lõpeb aga alles aastal
  5. Kohus on muuhulgas märkinud, et tähtajalise elamisloa alusel saab samuti realiseerida kõiki perekonnaelust tulenevaid õigusi ja

§ 214

lg 1 ja 2 võimaldavad kinnipidamisasutuses viibival isikul vastavat taotlust esitada ka Eestis. Tallinna Halduskohus on oma 29.11.

  1. a otsuses nr 3-11-2026 leidnud, et kaebaja perekonnaja eraelu kaitsmise vajadus ei kaalu üles vajadust kaitsta teisi Eestis viibivaid isikuid kaebajast lähtuva ohu eest. Asjaolu, et Eestis elavad kaebuse esitaja ema, täisealine ja alaealised lapsed, ei 4 kaalu üles kaebuse esitajast lähtuvat ohtu Eesti avalikule korrale. Haldusorgan juhib tähelepanu asjaolule, et A. Buketov pani kuriteod toime ajal, kui kaebuse esitajal olid väiksed lapsed, kelle ülalpidamise ja kasvatamise eest pidi A. Buketov hoolitsema. Alaealiste laste olemasolu ei takistanud kaebuse esitajat kuritegelikult käitumast. Vangistuse tõttu ei ole kaebuse esitaja saanud reaalselt kohal olles oma laste kasvatamisel osaleda. PPA märgib, et asjas kogutud tõendite põhjal ei saa väita, et A. Buketovi ema või alaealiste laste toimetulek Eestis sõltuks kaebuse esitaja kohalviibimisest. Kaebuse esitaja on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning seega pidi A. Buketov mõistma, et pannes toime uue kuriteo, võib sellega kaasneda vangistuslik karistus, mis muudab kooselu lastega võimatuks. Tartu Vangla poolt koostatud riskianalüüsist selgub, et kaebuse esitaja tütar, Anna Buketova (sünd 1998), on viibinud vanglas kokkusaamisel koos kaebuse esitaja emaga viimati 27.11.
  2. a. Esitatud materjalidest nähtub, et A. Buketovil on olnud võimalus oma lähedasi näha lühiajalistel kokkusaamistel. Seega ei ole saanud kaebaja ja tema alaealiste laste vahel tekkida sedavõrd tihedat sidet, mis välistaks kaebuse esitajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise. Asjaolu, et isik on määratlemata kodakondsusega ning et siin elavad tema lähisugulased, ei ole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks pikaajalise elaniku elamisloa kehtima jäämise. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et kuriteo raskus kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (nt Boujlifa vs Prantsusmaa 21.10.
  3. a, Baghli vs Prantsusmaa 30.11.
  4. a, El Boujaidi vs Prantsusmaa 27.09.
  5. a). PPA on kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestanud asjaoluga, et A. Buketovi näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.
  6. a soovituse Rec

(2000)15 (soovitus) mõistes. Samas ei keela soovitus tunnistada kehtetuks pikaajalise sisserändaja elamisluba igal juhul. Soovituse kohaselt võib pikaajalise sisserändaja elamisluba tunnistada kehtetuks, kui ta on süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemise eest ning ta kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Ohuna riigi julgeolekule käsitletakse A. Buketovi korduvalt kriminaalkorras karistamist kuritegude toimepanemise eest. Seega annab soovitus õiguse tunnistada kehtetuks A. Buketovi kui kauaaegse sisserändaja pikaajalise elaniku elamisluba. Arvestamata ei saa jätta, et kaebuse esitaja on kuritegusid sooritanud pikema aja vältel jätkuvalt, olenemata määratud karistustest. A. Buketovi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne meede riigi julgeoleku tagamiseks, millest tulenevalt on õigustatud ka kaebaja õiguste piiramine. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine pole karistus, vaid administratiivmeede, mis tuleneb kaebaja poolt sooritatud kuritegudest ja mille eesmärgiks on edaspidine avaliku korra ja julgeoleku kaitse. Asjaolu, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine võib muuta isiku tuleviku ebakindlaks, või et edaspidi võib sõltuda isiku Eestis elamise võimalus erandkorras tähtajalise elamisloa andmisest, ei tähenda, et PPA otsus oleks seetõttu ebaõige. Lähtudes eeltoodust palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht 4. Käesolevas asjas on Tartu Vanglas kinni peetav isik Andrei Buketov esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt tühistamiskaebuse ning taotleb Politsei-ja Piirivalveameti 14.06.2012. a otsuse nr 15.3-3/439-1 tühistamist. 5 5. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebuse esitaja on korduvalt kriminaalkorras karistatud varavastaste, avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastaste ning raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest ning viibib käesoleval ajal kinnipidamisasutuses. Ta on talle karistuseks määratud 20 a vangistusest ära kandnud kümme aastat ja tema karistusaeg lõpeb 11.09.2022. a. Vaidlustatud otsuse kohaselt võib kaebajat, arvestades tema korduvat kriminaalkorras karistamist tahtlike kuritegude toimepanemise eest, pidada Eesti julgeolekut ohustavaks isikuks, mistõttu tema pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks.

§ 241

lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

  1. Käesolevas asjas on vaja hinnata, kas kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohus leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. On tuvastatud, et kaebaja on sündinud Venemaal ning ta on määratlemata kodakondsusega isik, s.o välismaalane. Samuti on tuvastatud, et kaebaja pani toime rasked isikuvastased kuriteod – tahtliku tapmise, neli vägistamise episoodi ja lisaks varguse. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel on võetud arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Ohuna avalikule korrale ja julgeolekule loetakse kaebaja korduvat kriminaalkorras karistamist raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest.
  2. Tartu Vangla on kaebaja iseloomustuses märkinud, et ta on hinnatud avalikkusele ühiskonnas kõrgohtlikuks ja avalikkusele vanglas ohtlikuks, samuti ohtlikuks vangidele ja konkreetsele täiskasvanule vanglas. See järeldus on motiveeritud. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et vastustaja võttis otsuse tegemisel arvesse kaebaja Eestis elamise kestvust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebaja ja tema pereliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga. Kohus nõustub vastustaja järeldusega ja ei pea vajalikuks seda korrata.
  3. Kohus leiab, et vastustaja otsus on kooskõlas Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtetega, Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmanda punktiga ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.
  4. a soovitusega Rec

(2000)15 (Soovitus), milles on selgelt märgitud, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule ja igal juhul ei ole keelatud tunnistada kehtetuks pikaajalise sisserändaja elamisluba. Soovituse kohaselt võib pikaajalise sisserändaja elamisloa tunnistada kehtetuks, kui ta on süüdi mõistetud raskete kuritegude toimepanemise eest ning kui ta kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Soovituse mõistes on kaebaja näol tegemist pikaajalise sisserändajaga.
  1. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, millest tulenevalt on põhjendatud tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, kuna avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles kaebaja sidemed Eestiga. Riigikohtu halduskolleegium on 04.04.
  2. a otsuses nr 3-3-1-14-03 asunud seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud järelduseks, et isik jääb ka 6 tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule ja riik on õigustatud ja kohustatud rakendama täiendavaid piiranguid. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus ehk ühiskondlik turvalisus.
  3. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Riik on kohustatud tagama ka välismaalasele õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu. Kohus leiab, et vastustaja võttis välismaalase pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel arvesse otsuse mõju tema perekonnaelule. Kaebaja on lahutatud, tal elab Eestis täiskasvanud tütar ja alaealised tütar ja poeg, samuti ema. Vanglas viibimise ajal on kaebaja suhelnud sugulastega lähtudes vangla võimalustest. Elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei muutu sugulastega suhtlemise osas kaebaja jaoks midagi. See ei too kaasa takistusi kokkusaamisel, kirjavahetuse pidamisel ja telefoniga suhtlemisel. Kohus ei ole tuvastanud, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega oleks tekkinud riive kaebaja perekonnaelule. Vanglas viibides on kaebaja perekondlikud sidemed Eestis nõrgad objektiivsetel põhjustel ja mitte miski ei takista siiani kestnud sidemete säilimist edaspidi, s.o nii kaua kui kaebaja viibib vanglas (s.o aastani 2022).
  4. Vaidlustatavas otsuses on märgitud, et kaebaja ei ela Eestis perekonnaelu põhiseaduse ja

tähenduses. Perekonnaelu ei ole vanemate ja täiskasvanud laste vahel ja vanemate ja alaealise lapse vahel, kui ei ole tuvastatud täiendavaid sõltuvuselemente ja kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Selleks, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos elamisloa kehtetuks tunnistamise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kaebaja ei ole abielus, kokkusaamisi lastega ja emaga vanglas ei saa käsitleda täisväärtusliku perekonnaeluna ja seega on perekonnaelu riive minimaalne. Ei ole tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis kaaluksid üles kohustuse kaitsta Eesti riigi julgeolekut, kui avalikku huvi ja seega on kaebaja põhiõiguste riive perekonnaelule proportsionaalne, sest Eesti riigi julgeolek kaalub selle üles. 12. Elamisloa tühistamine ei võta kaebajalt õigust vabanemisel taotleda elamisluba uuesti.

§ 43

lg 3 kohaselt Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud käesolevas seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Seega viibib kaebaja vanglas olles Eestis legaalselt ja tal säilib õigus taotleda seaduslikku alust enda Eestis viibimiseks peale karistuse ärakandmist. Samuti ei võta elamisloa kehtetuks tunnistamine kaebajalt õigust esitada taotlus kinnipidamisasutusest ennetähtaegseks vabanemiseks. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei teki olukorda, kus välismaalaselt võetakse ära Eestis viibimiseks vajalik seaduslik alus, vaid sellega muutub kaebaja õiguslik staatus Eestis. Põhiseadusega kaitstavaid põhiõigusi saab realiseerida tähtajalise elamisloa alusel. 7 Ülaltoodu alusel jääb kaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tamara Hristoforova kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.