TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-399 Otsuse kuupäev 29.05.2013 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aleksei Korovini kaebus Tartu Vanglalt kahj

§ 57

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju.

§ 61

lg 1 kohaselt paigutatakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasas olevad paragrahvis 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades paragrahvi 57 lõikes 3 ja paragrahvi 61 lõikes 11 toodud piirangut. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt pakitakse lattu hoiule antud asjad viisil, mis tagab nende säilimise. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt antakse asjad lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel. Asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastutav teenistuja ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril. Kaebaja väidab, et kui ta andis 06.09.

1. a sandaalid lattu, siis ta pani need kotti koos mõlema tagumise rihmaga. Sandaalide tagumised rihmad käivad lahti ja need saab eemaldada ning jalanõusid saab kanda sandaalidena kui rihmad on küljes ja plätudena kui rihmad on ära võetud (t.l 49). Kui ta andis sandaalid lattu hoiule, siis olid nendelt rihmad küljest ära võetud ja need olid sandaalide sees. Sandaalid andis ta kotiga lattu septembris ja enne kotti panekut näitas ta valvurile, mis seisus needd on (t.l 49 pöördel). See, et kaebaja andis lattu sandaalid Timberland on tõendatud tema avaldusega ja vanemvalvuri allkirjaga (t.l 35). Vanemvalvur ei ole teinud mingit märget selle kohta, et sandaalidel oleks puudunud üks rihm või et nad ei oleks olnud terved (t.l 35). Samuti puudus märge sandaalide seisukorra kohta, kui need 20.12.
2. a väljastati kaebajale allkirja vastu (t.l 63). Arvestusosakonna valvur Tea Surva, kes 20.12.
3. a andis sandaalid kaebajale, märkis oma 28.12.
4. a selgituses, et „võtsin kotis välja sandaletid ja märkasin kohe, et ühe sandaleti tagumine rihm on lahti (eraldi kotis). Panin sandaletid ja selle eraldi rihma kotti ning viisin kinnipeetavale. Mäletan täpselt, et rihm sai ka kotti. See toimus 20.12.
5. a. Hiljem helistas kontaktisik Terje Lukk 3 ja ma vastasin, et rihm sai kindlasti kotti. Kontrollisin eile, s.o 27.12.
6. a uuesti koti sisu üle, seal polnud sandaletirihma (t.l 37).
7. Ülaltoodud selgitusest teeb kohus järgmise järelduse. Kaebaja on järjepidevalt selgitanud, et ta pani sandaalid kotti koos kahe rihmaga. Vastustaja ametnikud ei ole sandaalide vastuvõtmisel märkinud, et sandaalidest ühel oli ainult rihm. Arvestusosakonna valvur T. Surva märkas, et kotis oli üks rihm ja ta andis ühe rihmaga sandaalid kaebajale üle 20.12.
8. a. Kohtuistungil seletas tunnistaja Tea Surva, et ta töötab kinnipeetavate isiklike asjade laos valvurina. Kui tuli taotlus plätude laost toomise kohta, leidis ta sandaalid, tagumist rihma ei olnud. Ta leidis rihma kotist ja pani rihma kotti. Ta rääkis oma ette, et kinnipeetava sandaalidel on rihm lahti ja et ta paneb selle eraldi kotti. Ta vahetas kilekotti, kuna see kott, kus jalanõud sees olid, oli väga must. Korrutas enda ette, et see rihm on eraldi. Ta mõtles kambri ukse taga, et näitab ka kinnipeetavale, et see rihm on lahti, kuid on kotis olemas, aga ei teinud seda. Andis selle koti kambrisse kinnipeetavale. See rihm oli tõesti seal kotis. Ta ei näidanud kinnipeetavale sellepärast, et oli 100% kindel, et kotis on lahtine rihm sees. Peale seda, kui tunnistajale näidati kohtuistungil sandaale, ta korrigeeris oma seletust ja märkis, et kotis oli ühe sandaali tagumine rihm kinni, teine sandaal oli ilma rihmata, selle rihm oli eraldi kotis. Tunnistaja märkis, et see oli tema viga, et kui ta tõi sandaalid kambrisse, siis ta ei näidanud kinnipeetavale, mis seisus need olid. Ta oli kindel, et viis sandaalid koos lahtise rihmaga. Kas rihmad olid lattu antud eraldi, seda ta ei teadnud, sest nemad ei pane neid kinni (t.l 50). Kaebaja tõi sandaalid kohtuistungile kaasa, näitas neid ja seletas, et temale toodi sandaalid kambrisse samas seisus nagu nad olid kohtus, s.o kaks sandaali ilma tagumise rihmata ja üks rihm eraldi, kuid pidi olema eraldi kaks rihma. Kaebaja oma vaides, kaebuses, selgitustes ja kohtuistungil seletas järjekindlalt, et pidi olema kaks rihma, kuid toodi üks rihm. Tunnistaja T. Surva kinnitas samuti, et kotis olid sandaalid ja üks rihm. 28.12.
9. a kirjalikus selgituses tunnistas T. Surva, et ühe sandaali tagumine rihm oli lahti (eraldi kotis). Ta pani sandaalid ja selle eraldi rihma kotti ning viis kinnipeetavale. Ta mäletas, et rihm sai kotti. Kui kontaktisik helistas, siis ta vastas, et rihm sai kindlasti kotti. Ta kontrollis 27.12.
10. a laos uuesti koti sisu, kuid seal sandaletirihma ei olnud (t.l 37). Selles selgituses ei ole märgitud, et kaebaja sandaalidest ühel oli tagumine rihm sandaali küljes ja teise sandaali küljes rihma ei olnud ja et see oli eraldi. Kohtule jääb arusaamatuks, et kui sandaalide tagumised rihmad käisid lahti ja kinni, siis miks oli üks rihm sandaali küljes ja teine mitte ning oli eraldi kotis. Kohtuistungil täpsustas tunnistaja T. Surva, et kaebajale laost jalanõude viimisel rääkis ta kõva häälega oma ette, et „kinnipeetava sandaalidel on rihm lahti, panen selle eraldi kotti“. Ta vahetas kilekotti, sest kott oli must. Korrutas enda ette, et see rihm on eraldi (t.l 50). Kohus leiab, et loogiline oleks olnud, et kui kotis oli ühel sandaalil tagumine rihm küljes ja teisel mitte, kuid see oli kotis olemas, siis olid sandaalid nö terviklikud ja ei oleks olnud vaja imestada, et üks rihm on sandaali küljes ja teine eraldi, sest asi oli korras. Kui tunnistaja seletas kohtus, et üks rihm oli kotis, ei rääkinud ta sellest, et ühel sandaalil oli tagumine rihm olemas ja sandaali küljes kinni ja et teise sandaali tagumine rihm oli samuti olemas, kuid ei olnud 4 lihtsalt kinnitatud sandaali külge. Tunnistaja ei ole nii tähtsat asjaolu maininud 28.12.
11. a kirjalikus selgituses ega kohtus enne, kui kaebaja näitas talle sandaale. Peale seda, kui kaebaja näitas kohtuistungil oma sandaale, tunnistaja korrigeeris oma ütlusi ja hakkas täpsustama, et sandaalid olid sellised nagu laual, s.o üks rihm oli kinnitatud sandaali külge ja teine rihm oli eraldi kotis. Ta ei teadnud, millisele jalanõule kuulub laual olev rihm. Ta märkis, et üks sandaal oli terve. Nagu tunnistaja ütlustest on näha, ei olnud talle arusaadav, et kaebaja sandaalide mõlemad rihmad oli võimalik krõpsust laht teha ja eemaldada. Ta leidis, et mõlemad sandaalid olid terved, kuid kui kotis oli ainult üks rihm, siis sandaalid ei olnud terviklikud, kui üks rihmadest ei olnud sandaali küljes. Kaebajale ja kohtule jääb arusaamatuks, miks oli vaja kotti vahetada. Kohus võib oletada, et kotivahetuse tingis see, et kott oli katki ja katkisest kotist oli üks rihm laos kaduma läinud. Tavaliselt on üksikjuhtumi puhul reegliks see, et kui kinnipeetav annab lattu oma jalatsid, mis on katkised või mitte terviklikud, siis laotööline teeb selle kohta avaldusele märke. Vastustaja ei ole teinud märget selle kohta, et sandaalidest ühel on rihm puudu, kui võttis kaebaja jalatsid lattu hoiule.

§ 61

lg 3 kohaselt pakitakse lattu hoiule antud asjad viisil, mis tagab nende säilimise. Kui vastustaja ei ole seda taganud, tuleb kahju hüvitada. Käesolevas kohtuasjas taotles kaebaja varalise kahju hüvitamist, mitte mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus leiab, et vastustaja tunnistaja tunnistas, et see oli tema viga, et kui ta tõi sandaalid kambrisse, siis ta ei näidanud kinnipeetavale, mis seisus need olid. Seega ei saanud vastustaja kindlalt tõestada, et laost toodud kotis olid sandaalid mõlema tagumise rihmaga. Kaebaja sandaalid ei olnud tavaliste rihmadega ja seetõttu ei olnud laotöölisele ja esialgu ka kohtule üldse arusaadav sandaalide kuju enne, kui kohus neid kohtuistungil nägi. Seega ei saa laotöölise kirjalikku selgitust ja ütlusi kohtus võtta kindla tõendina.

1. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahtlust ei ole selles, et sandaalid Timberland, mida kaebaja kohtus näitas, maksid uuena 60 eurot. On tõendatud, et kaebaja ostis need
2. a suvel. Ta sattus vanglasse
3. a oktoobris ja kasutas neid jalanõusid vanglas
4. a suvel ja aeg-ajalt kambris. Ilma rihmata sandaale saab kasutada plätudena ja seega sandaalide hind vähenes. Pooleteiseaastase kandmisega sandaalid kulusid ja kohus leiab, et nende maksumus ei saa ületada 30 eurot. Kohus püüdis leida poolte vahel kompromissi ja pakkus vastustajale, et viimane muretseks kaebajale jalatsid umbes sama maksumusega. Menetlusosalised ei leidnud üksmeelt ja kompromiss jäi sõlmimata. Tõenditega kogumis on tõestatud vangla süü sandaalide ühe rihma kadumisel. Kohus leiab, et õige ja õiglane kahju hüvitis selles asjas on 30 eurot, mille vangla on kohustatud kaebajale kompenseerima. Eeltoodu alusel kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt.
5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles kahju hüvitist summas 60 eurot. Kuna kohus rahuldas kaebuse osaliselt, siis tuleb ka menetluskulud vastustajalt välja mõista osaliselt, s.o pooles ulatuses. Kaebuse 5 esitamise eest on riigilõivu summas 15 eurot tasunud Jelena Korovina 11.03.
6. a. Seega kuulub vastustajalt välja mõistmisele 7,50 eurot. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. (allkirjastatud digitaalselt) Tamara Hristoforova kohtunik 6