03.07.2012 otsusega nr 6-12/249-1 (tl 88) jäeti M.V. taotlus selle käskkirja täitmise peatamiseks rahuldamata. 27.07.2012 vaideotsustega nr 6-12/6249-2 (tl 86-87) ei rahuldatud ka käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaiet (tl 84-85). 26.07.2012 seisuga koostatud distsiplinaarkaristuste väljavõtte (tl 90) kohaselt on M.V.u ajavahemikul 05.04.2010 kuni 21.06.2012 erinevate distsipliinirikkumiste eest korduvalt karistatud. Ajavahemiku 01.01.2012 kuni 01.01.2013 tervisekaardi väljavõtte (tl 104-160) kohaselt on M.V.l diagnoositud erinevatel aegadel mitmeid terviseprobleeme, tööst vabastamise põhjuseks on neid peetud üksnes 18.01.2012 vormistatud tõendis (tl 150). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 2. 03.07.2012 edastas M.V. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-3), milles palus tühistada Viru Vangla 21.06.2012 käskkiri nr 6.-3/1054-D, algatada
’ lg-te 4’, 5 ja 8 ning § 65 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus ning tunnistada esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine õigusvastaseks. Kaebaja leidis, et teda on karistatud õigusvastaselt, vaidlustatud käskkiri on põhjendamata, kaalutlusvigadega ning määratud karistus pole proportsionaalne. Korralduse mittetäitmist pidas ta õiguspäraseks väites, et talle ei tutvustatud tööle määramise käskkirja ning väga halva tervisliku seisundi ja julgeolekuohu tõttu ta polnud võimeline tööd tegema. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlust põhjendas ta asjaoluga, et vangla jättis käskkirja kehtivuse ja täitmise peatamiseks esitatud taotlusele vastamata ja paigutas ta kohe peale vaide esitamist kartserisse. 05.02.2013 edastatud täienduses (tl 161-164) märkis M.V. täiendavalt, et pole kunagi avaldanud soovi majandustöödel töötamiseks, kirjeldas üksikasjalikult neid julgeolekuohust ja tervisest tulenevaid põhjuseid, millised takistasid tal koristajana töötamist ning märkis, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise õigusvastaseks tunnistamise osas on tal preventiivne huvi.
lg 1 kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ja juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on neis kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes pole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Isiku puhul, kes ei ole veel jõudnud vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka eeldatakse töövõimelisust, vastupidise peab kinnipeetava suhtes
Seejuures ei ole seaduseandja kehtestanud vanglale ega seal tegutsevatele arstidele kohustust viia enne kinnipeetava tööle määramist tingimata läbi meditsiiniline läbivaatus. M.V. majandustööle määramine on meditsiiniosakonnas enne vastava käskkirja koostamist kooskõlastatud ja ta ei ole seda haldusakti halduskohtus vaidlustanud. Korralduse saamise järgselt antud seletuses on ta küll viidanud muuhulgas ka halvale enesetundele, kuid nii ettekandes kui hilisemas õiendis on vanglateenistujad kinnitanud, et korralduse saamise ajal ta tervise üle ei kurtnud ega soovinud meditsiinitöötaja kutsumist. Seda, et vahetult enne ega pärast korralduse andmise päeva pole M.V. väidetega tervise halvenemisest meditsiiniosakonna poole pöördunud, kinnitab ka distsiplinaarmenetluse ajal vangla direktorile esitatud tõend. Kohtul puudub vähimgi alus neis dokumentides kahtlemiseks, kaebaja enda vastupidised väited aga jäävad paljasõnalisteks ja viitavad selgelt püüdele leida töökohustusest vabanemiseks igal juhul mingi põhjendus. Kaebuse täienduse väidetel viibib M.V. Viru Vanglas juba alates aastast 2010 ja on kohtule edastatud tervisekaardi väljavõtte andmetel meditsiiniosakonda korduvalt külastanud. Seega pidi sinna pöördumise kord talle hästi teada olema. Sama väljavõtte andmed kinnitavad veel ka, et tööle asumisest keeldumise põhjendusena esitatud valu kannas kaebas M.V. juba 10.05.2012, talle määrati ravi salviga ja harjutused, kuid tööst vabastamise kohta pole vaatamata vastava käskkirja alusel parasjagu kehtinud töötamise kohustusele mingit märget tehtud. Seda ei tehtud ka pärast distsiplinaarkaristuse määramist 25.07.2012 toimunud läbivaatuse andmetesse ja kannaluust tehtud ülesvõtted aktuaalset leidu ei tuvastanud. Mitte igasugune terviseprobleem, ebamugavustunne või valuaisting pole käsitletav kinnipeetavale pandud töötamise kohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab üldreeglina teha ka terviseprobleemidega isik. Kaebaja puhul kinnitavad seda selgelt ka ühe hilisema tööst keeldumise puhul tervisekaarti 14.11.2012 kantud andmed. 7. Lisaks tervisega seotud probleemidele on M.V. tuginenud veel ka väitele, et koristajana tööle asumine toob kaasa teiste kinnipeetavate halvakspanu ja paneb seeläbi ohtu tema julgeoleku.
lg 22 kohaselt võib kinnipeetava töökohustusest küll vabastada, kui töötamine ohustab tema enda või vangla julgeolekut, kuid Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-44-12 leidnud, et vastav töölt vabastamise alus eeldab reaalset ohtu ning üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole piisav. M.V. töötamisega seotud ohtude üle on vastav tööhõive küsimustega tegelev ametnik pärinud juba 17.01.2012 enne varasemat tööle määramist. Vangla julgeolekuosakond pole takistusi koristaja ametikohale määramise suhtes leidnud ning on ohtude puudumist kinnitanud ka distsiplinaarmenetluse käigus antud õiendis. Kaebusest ja täiendusest nähtub, et niisugusele ohule viitamine oli seotud üldise kinnipeetavate seas koristustööde tegemise suhtes juba ammu valitseva negatiivse hoiakuga mitte konkreetsete ja vahetult enne tööle asumise kohta korralduse saamist tekkinud asjaoludega. Seetõttu ei ole antud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja vaidlustamisel võimalik tugineda julgeolekuohuga seotud väidetele ning asjakohased saanuks vastavad viited olla vaid tööle määramise käskkirja vaidlustamisel. 8. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul saab halduskohus uurida üksnes seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Vastavad eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et haldusakt oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. 3 M.V.le antud korraldus tuleneb põhiseaduse §-s 29 ja
lg-s 1 kinnipeetavale pandud töötamise kohustusest ning tema tööle määramise kohta 16.04.2012 antud käskkirjast, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Seega oli tegemist õiguspärase korraldusega ning kaebajal tuli see vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata täita.
lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. M.V. süü tööle asumise kohta vanglaametniku poolt antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vanglaametnike ettekande ja õiendiga ning kaebaja pole ka ise seletuskirjas, vastuväites, vaides ja kaebuses korralduse täitmata jätmist eitanud. Distsiplinaarmenetluse käigus on kogutud täiendavaid andmeid nii tema poolt oma tervisehädade kui julgeolekuohtude suhtes esitatud väidete kohta, kuid meditsiiniosakonna tõend ja julgeolekuosakonna õiend nende olemasolu ei kinnita. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on tema puhul järgitud kõiki
Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 nõuete kohaselt protokollitud, karistatut on teavitatud menetluse algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud ühekuulise tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud piisava ulatusega nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest tulenevat ja arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on just maksimaalse ulatusega kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid
lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist. Vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumine omab olulist tähendust vangla julgeolekule. Kuna töökohustuse täitmine on vangistuse täideviimise eesmärkide seisukohalt väga tähtis, on selle kohta antud korraldusest keeldumine eriti suure kaaluga rikkumine. Seetõttu võib eeldada, et maksimaalse pikkusega kartserikaristus saab teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata varem samalaadsete rikkumiste eest juba korduvalt karistatud isikut õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Seega kinnitab kõik asjas esitatu, et M.V.le määratud karistus rajaneb õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseaduses kehtestatud õigusi ja vabadusi ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse üldisi põhimõtteid. 9. Lisaks enda distsiplinaarkorras karistamise käskkirja vaidlustamisele pole M.V. rahul ka sellega, et Viru Vangla jättis selle täitmise peatamata ning palub vastav tegevus preventiivsele huvile toetudes õigusvastaseks tunnistada. Kuna ühegi teise halduskohtumenetluse seadustikus ette nähtud nõude abil pole tal võimalik oma vastavat õigust tõhusamalt kaitsta, saab niisugust nõuet lubatavaks lugeda. Vastav võimalus on haldusorganile antud haldusmenetluse seaduse §-s 81, kus on sätestatud, et vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise peatada, kui see on vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks. Viru Vangla on otsustuses välja toonud, miks ta leiab, et haldusakti täitmise peatamine polnud kaebaja õiguste kaitsmiseks vajalik ning kohtul pole alust neis põhjendustes kahtlemiseks.
lg-test 1 ja 2 tulenevalt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul kohe täitmisele ja selle täitmisese võib edasi lükata vaid tingimuslikult. Kuna sama paragrahvi lõikes kuus kehtestatu lubab distsiplinaarkaristust täita ainult kaheksa kuu jooksul selle määramisest alates, saab vastava käskkirja täitmise peatamine nii vaidekui kohtumenetluses mõeldav olla üksnes väga erandlikel juhtudel ja eelkõige siis, kui karistuse õigusvastasus on ilmne või kui see on vajalik näiteks kinnipeetava tervislikust olukorrast lähtudes. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus õiguspäraselt määratud karistust ei ole enam võimalik kohaldada, sest selleks ettenähtud tähtaeg on juba möödunud. Seda, et M.V. puhul ei ole alust 4 peatada distsiplinaarkaristuse täideviimist, on leidnud tema esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisega seoses nii Tartu Halduskohus kui Tartu Ringkonnakohus. Distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetava karistamise suhtes eksisteerib ülekaalukas avaliku huvi, milline kaalub üles kinnipeetava enda mistahes huvid ega koorma teda ka niisuguste pöördumatute tagajärgedega, mida ei saa hiljem enam mõistlikult hüvitada. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise suhtes on seaduseandja eelnimetatud tingimused ja tähtajad kehtestanud seetõttu, et karistuse mõju on suurim siis, kui see järgneb rikkumise toimepanemisele võimalikult kiiresti. Needsamad asjaolud on ka põhjuseks, miks pole vastavaid seadusesätteid alust pidada põhiseadusega vastuolus olevateks. Distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetava võimalikult mõjus karistamine on eesmärk, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, see ei moonuta vastava piiratava õiguse olemust ega tähenda riigivõimu omavoli. 10. Põhiseaduslikkuse järelevalve seaduse § 14 lg 2 kohaselt võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks üksnes niisuguse õigustloova akti, mis on vastava kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. M.V. on saanud kõik oma kaebuse nõuded kohtule edastada ning Tartu Halduskohus on need koheselt peale kohtueelses menetluse tehtud vaideotsust 01.08.2012 koostatud määrusega ka menetlusse võtnud. Seega pole
Sellest, et nendele tuginemine põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse esitamisel ei olnud põhjendatud, nõustus kohtuistungil ka kaebaja ise. Mis puutub sama paragrahvi lõikesse 4’, siis pole ka see käesolevas kaebuses kohaldatav, sest M.V. ei ole esitanud oma taotlust Viru Vanglas 27.07.2012 koostatud vaideotsuse nr 6-12/249-2 tühistamiseks ega saa nüüd tugineda asjaoludele, mis on lahendatavad vaid selle õiguspärasuse üle otsustamisel. 11. Eeltoodud järeldustel jääb M.V. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel täielikult vabastatud kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud 15,97 euro suurusest riigilõivust. Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.