← Eesti

3-12-2041/18

Obsah (4)§ 156§ 93§ 90§ 45

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-12-2041 Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2012, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politsei-

§ 156

lg 3 sätestas, et isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta.

§ 93

lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus Seda sama sätestas ka kehtetu ASkE § 31 p 4 ja kehtiv ASkE § 31 lg

  1. Nimetatud sätted ei pane arestimajale imperatiivset kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinnipeetavatel isikutel vabas õhus jalutada. Värskes õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on üksnes sellekohase soovi avaldamine. Kuigi vastustaja väidab, et Pärnu arestimaja tööraamatus ei sisaldu ühtegi sissekannet selle kohta, et kaebaja oleks
  2. aastal Pärnu arestikambris viibimise perioodil kas suuliselt, kirjalikult või muul moel avaldanud soovi viibida värskes õhus, mis on vastava õiguse realiseerimise eelduseks, ei pea kohus seda usutavaks, et kaebaja ei soovinud kõnealusel perioodil kasutada oma õigust viibida värskes õhus. Vastustaja vastuväidetest nähtuvalt etapeeritakse Pärnu arestimajas jalutushoovi puudumise leevendamiseks konkreetsetes arestikambrites isikuid Paide või Rapla arestimajadesse, kus jalutushoov on olemas. Sellest järeldab kohus, et Pärnu arestimajas jalutushoov puudub.
  3. Vastavalt HKMS § 59 lõikele 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, 3 mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Kohus märgib, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt Lääne prefektuuril. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.
  4. Eelnevale tuginedes loeb kohus tõendatuks, et Lääne prefektuur rikkus kaebaja Pärnu arestimajas viibitud ajal tema

§ 93lõikest 5 ning kehtetu ASk

E § 31 punktist 4 ja kehtiva ASkE § 31 lõikest 2 tulenevat õigust.

§ 93lg 5, kehtetu ASk

E § 31 p 4 ja kehtiv ASkE § 31 lg 2 on vahistatu sooviavalduse korral imperatiivsed normid, mistõttu ei ole sugugi kindel, et kinnipeetu peab tõendama, et ta avaldas soovi viibida üks tund päevas värskes õhus. Antud juhul ei ole kohtule usutav, et kaebaja ei soovinudki 60 päeva jooksul jalutama minna. II

  1. Kaebaja väide, et Pärnu arestimaja kambris puudusid laud ja tool, on tõene. Mis puudutab nõudeid mööblile, siis Kehtivas ASkE-s on kambrile ette nähtud nõuded võrreldes Kehtetu ASkE-ga muutunud. Kehtetu ASkE § 10 lg 1 nägi loetletud mööbliesemetest kambri sisustuselementidena imperatiivselt ette laua (p 2) ja istekoha igale kinnipeetavale (p 3). Kehtiva ASkE § 13 lg 1 kohaselt kuuluvad kambri sisustuse hulka võimaluse korral laud (p 2) ja võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale (p 3).
  2. Vaidlust ei ole selles, et nii laud kui tool Pärnu arestimaja kambrites puudusid. Vastustaja vastuväidete kohaselt, arvestades mööbli puudumist ja seda ka kehtiva ASkE valguses, püütakse kinnipeetuid hoida alarahvastatud kambrites, et kambris viibivad isikud saaksid kasutada vaba nari. Kohus seda õigeks ei pea. Ka Tartu Ringkonnakohus on oma lahendites asunud seisukohale, et istekohana igale kinnipeetavale ei saa käsitleda voodit, vaid selle all tuleb mõista kas tooli või taburetti. (Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2012 otsus nr 3-11-627). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kaebaja suhtes on Pärnu arestimajas rikutud vaidlusalusel perioodil nii kehtetu ASkE § 10 lg 1 punkte 2 ja 3 kui ka kehtivat ASkE § 13 lg 1 punkte 2 ja
  3. III
  4. Kaebaja väidete kohaselt oli Pärnu arestimaja kambrites valgustus niivõrd nõrk, et ei saanud lugeda ega kirjutada, ilma et silmad valutama ja kipitama ei hakkaks.

§ 90

lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama

§ 45

lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise.

§ 45

lg 1 on kolmelauseline: kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetalu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjades. Riigikohtu halduskolleegium on seda normi tõlgendanud: „Kolleegium märgib, et

§ 45

lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ punkt 5. Sellisele järeldusele viitab ka vangistusseaduse alates 01. 02.2007 4 kehtiva § 45 lg 1 teine lause.

§ 45lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC

(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistikuga“. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkti a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitleda eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (…)“ (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 8). Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimaja kambrites on klaasblokkidest aken, milline iseenesest laseb läbi loomulikku päevavalgustust ning lisaks kunstlik valgustus. Kuid kohtu arvates on loomuliku valgustuse hulk klaasplokkakendega ruumides üldjuhul alla keskmise, mistõttu on kaebaja väited ebapiisava valgustuse kohta usutavad. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkt a sätestab, et aknad peavad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Kohus järeldab sellest, et aknad peavad olema nii suured, et vangid saaksid lugeda või töötada loomuliku valgusega. Kuna vastustaja ei ole vastupidist tõendanud, siis on kohtu hinnangul vastustaja rikkunud kaebaja õigusi. Kuna kaebaja ei vaidlusta arstiabi mitteosutamist seoses nägemisprobleemidega, siis kohus jätab tähelepanuta vastustaja poolt esitatud täiendavad vastuväited. IV
  1. Kaebaja väidab, et Pärnu arestimaja kambrites asuvad WC-d on lahtised ja puudus eraldatus kambrist, puudus eesriie. Riigikohtu halduskolleegium on osutanud sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-95-09, p 36). Kaebaja väitele, mille kohaselt puudus kambris WC- l eesriie, ei ole vastustaja vastupidist väitnud. Vastustaja möönab, et kahtlemata, kui WC on kambris olemas, siis selle kasutamine peaks toimuma privaatselt. Euroopa Vanglareeglistiku p 19.3 kohaselt peab vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Kohus leiab, et antud juhul ei olnud kaebajal võimalik WC-s omaette olla, kuna eesriie puudus, järelikult Pärnu arestimajas rikuti kaebaja õigusi privaatsusele WC kasutamise ajal. V
  2. Kaebaja väidab, et ajavahemikul 19.09.-04.10.2011 toimunud duširuumi remondi ajal tuli end üleni pesta WC-s veekanistriga. Kohus leiab, et kuna

ega ASkE ei sätesta duši- või pesemisruumidele esitatavaid nõudeid, siis ei saa vastustajale eraldivõetult ette heita olmeruumide parandamise ajal (duširuumi remont) ajutiselt pesemisvõimaluse tekitamist WC-s õigusvastaseks. Puuduvad tõendid, et kaebaja tervislik olukord oleks duširuumi remondi ajal seetõttu kannatanud. Pigem väidab vastustaja, et vahetult enne remonti võimaldati kõigile pesemine, samuti anti remondi kestel kinnipeetavatele kambritesse pesemiseks kanistritega sooja vett. 5 VI

  1. Kaebaja väite osas, et riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli kambris pidevalt niiskus ja rõskus, ei ole vastustaja oma seisukohta esitanud. Tuginedes HKMS §-le 59 oleks vastustaja pidanud ennast väljendama kambris riiete pesemise ja kuivatamise kohta, kui ta kaebaja väidetega ei nõustu. VII
  2. Kaebaja taotleb kohtult mittevaralise kahju hüvitamist. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
  3. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Kohus on seisukohal, et eelnevalt kirjeldatud kaebajale jalutamise mittevõimaldamine värskes õhus kogu arestimajas viibitud perioodi vältel ning Pärnu arestimaja tingimused ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning olid seetõttu oma kogumis õigusvastased ja kaebaja väärikust alandavad. Kambris, kus puudub elementaarne mööbel ja loomulik valgus lugemiseks, samal ajal kui samas kambris asuval WC-l puudub eesriie ja pesu tuleb pesta ja kuivatada elukambris, ületavad selgelt piirangute läve, mis arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. RvastS § 9 lg 1 järgi peab kahju erinevalt RvastS § 7 lg-st 1 olema tekitatud süüliselt. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja kaebajale süüliselt tekitanud hüvitamist vajava kahju. RvastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
  4. Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul arvestada, et kaebaja viibis Pärnu arestimajas kokku 60 päeva, st 2 kuud, tingimusi tuleb pidada kogumis inimväärikust alandavateks ja sellest pidi vastustaja olema teadlik juba oluliselt varem. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebajale tuleb käesoleval juhul hüvitada tekkinud mittevaraline kahju rahas. Kohus peab põhjendatuks mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebuse esitaja kasuks välja 130 eurot. VIII
  5. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Antud juhul taotles kaebaja 1000 eurot, kuid kohus mõistab vastustajalt välja 130 eurot, mis on 13% taotletud summast. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot (tl 23). 13% 30-st eurost on 3.90 eurot. Kohus mõistab vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja riigilõivu summas 3.90 eurot. Maare Aloe kohtunik 6 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.