Asjaolust, et P. G. kontrollis reaalselt tehtud tööd, ei saa järeldada, et ta oli teadlik võimalikust maksupettusest ja fiktiivsetest tehingutest. Jääb arusaamatuks millistele maksumenetluses kogutud tõenditest lähtudes on maksuhaldur jõudnud järeldusele, et P. G. on teostanud AS-i Kivilill nimel fiktiivseid tehinguid. 7.3 Kuivõrd vastutusotsuses ei ole tahtlus piisavalt tõendatud ning vähemalgi määral selgelt ja arusaadavalt sõnastatud, siis maksu määramise kuueaastase tähtaja kohaldamiseks puudub õiguslik alus. Kuivõrd antud juhul kuulub kohaldamisele kolmeaastane aegumistähtaeg, oli vastutusotsusega maksusumma määramise aegumise tähtajaks 04.09.2009 - 04.08.2010.a. Sellest tulenevalt kuulub vastutusotsus tühistamisele ka maksusumma määramise tähtaja aegumise tõttu.
lg-st 3 järeldub, et kui äriühingul on mitu juhatuse liiget, on nende vastutus
§-s 8 nimetatud kohustuste rikkumiste korral solidaarne. Kahe või enama liikmelise juhtorgani puhul võib küll olla otstarbekas äriühingu tegevusvaldkondade korraldamine ja juhtimistegevuse jagamine, kuid seaduses sätestatud äriühingu kohustuste puhul on määravaks mitte see, kes juhtorgani liikmetest neid täidab, vaid et kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Käesoleval juhul on kaebajad jätnud täitmata juhatuse liikme kohustuse korrektselt korraldada ja kontrollida äriühingu raamatupidamist (ÄS § 187 lg 1,
). Juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine väljendub selles, et isikud ei kontrollinud tehingute tegelikku teostamist. Kahe eelneva kohustuse rikkumisega seonduvalt puudus M.Š.il, L.Z.il ja P.G.il ülevaade majandustehingutest ning AS Kivilill poolt maksuhaldurile edastatud andmete tegelikust tõepärasusest. Maksuhaldur on juhatuse liikmete tegevust analüüsinud iga juhatuse liikme osas eraldi ning tuvastanud juhatuse liikme kohustuste tahtliku rikkumise. 8.11 Vastustaja viitab J.Š.i 09.09.2010.a antud seletustele, mille kohaselt olid AS Kivilill alltöövõtjatest teadlikud kõik AS Kivilill juhatuse liikmed ning L.Z.i 14.09.2010.a antud selgitustele, kus L.Z. tunnistas, et äriühingu üldjuhtimisest võtsid osa kõik juhatuse liikmed ning arutasid kõik koos olemasolevaid ja tulevasi tellimusi ja alltöövõtjate kaasamise vajadust. Seda, et üldisi küsimusi, nagu näiteks projektide maksumus ning milliseid objekte ja alltöövõtjaid võtta, arutasid ja otsustasid kõik juhatuse liikmed ühiselt, kinnitas ka M.Š. oma 10.09.2010.a antud selgitustes. L.Z. on ka isiklikult käinud objektidel väidetavate alltöövõtjate töid üle vaatamas ja vastu võtmas. Seega ei ole usutav, et L.Z. ei olnud teadlik maksuotsuses kajastatud tehingute fiktiivsusest. Asjaolu, kellena L.Z. AS-s Kivilill töölepingu alusel töötas ning millised tööülesanded olid tal peale juhatuse liikme kohustuste veel täiendavalt, ei oma käesoleval juhul tähtsust. See, et L.Z.i töökohustused olid piiratud üksnes objektidel teostatud tööde tehnilise kontrolliga, ei tähenda, et L.Z.i kohustused juhatuse liikmena on samas ulatuses piiratud. Küll aga tähendab see seda, et L.Z. puutus objektidel teostatud tööde ning töid teostanud alltöövõtjatega igapäevaselt ning tihedalt kokku, mistõttu oli ta lisaks muule kursis ka ehitusobjektidel teostatud tööde ning töid teostanud isikutega. 8.12 M.Š. võttis samuti osa AS Kivilill üldjuhtimisest ning oli teadlik AS Kivilill tehingutest teiste äriühingutega. Asjaolu, et M.Š. vastutas töölepingu kohaselt vaid AS Kivilill raamatupidamise eest ei tähenda, et tema kohustused juhatuse liikmena on samas ulatuses piiratud. Küll aga oli M.Š.il raamatupidajana ligipääs AS Kivilill raamatupidamisdokumentidele ning igapäevane kokkupuude AS Kivilill poolt tehtavate väljamaksetega. Seega oli M.Š.il täielik ülevaade kõikidest AS Kivilill tehingutest. Seega ei saanud M.Š.ile jääda märkamatuks tööde topelt teostamised ning materjalide topelt soetamine. Sellistest asjaoludest teadmine, kuid selles osas passiivseks jäämine on käsitletav üksnes teadliku ning tahtliku tegevusena. 7 8.13 P.G. osales äriühingu üldjuhtimises, käis objektidel, võttis vastu töid ning oli teadlik AS Kivilill alltöövõtjatest. Asjaolu, et P.G. tegeles AS-s Kivilill igapäevaselt materjalide tellimisega, ei tähenda, et tema kohustused ning vastutus juhatuse liikmena oli samas ulatuses piiratud. Pigem kinnitab asjaolu, et P.G. osales ka igapäevaselt aktiivselt AS Kivilill äritegevuses, maksuhalduri seisukohta, et P.G. oli igapäevaselt kursis AS Kivilill tehingutega seotud asjaoludega. Lisaks eeltoodule oli P.G. ka OÜ Sefimo juhatuse liige ning väljastades AS-le Kivilill OÜ Sefimo nimel arveid tehingute eest, mida tegelikult ei osutatud, oli P.G. nii OÜ Sefimo kui ka AS Kivilill juhatuse liikmena teadlik, et tegemist on fiktiivsete tehingutega ning selline tegevus saab olla üksnes teadlik ning tahtlik. 8.14 Kaebajad ei ole vaidlustanud maksuotsust sisuliselt AS Kivilill ja AS Fenestra vaheliste tehingute osas, mistõttu puudub alus vastutusotsuse tühistamiseks täies ulatuses. KOHTU PÕHJENDUSED 9. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. 9.1 Käesolevas asjas on vaidluse esemeks
alusel tehtud vastutusotsus maksuvõla sissenõudmiseks äriühingu juhatuse liikmetelt kui kolmandatelt isikutelt, kes seaduse alusel vastutavad maksukohustuslase kohustuste täitmise eest.
lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.
lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest
nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Kohtupraktikas on
lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 järeldatud, et juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised: juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; rikutud on kohustust tagada
-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine ning sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (vt RKHKo nr 3-3-1-41-05, p 12). 9.2 Kuivõrd antud juhul nõutakse kaebajatelt sisse AS Kivilill maksuvõlga, mille tasumiseks kohustati AS-i Kivilill PMTK 06.12.2007.a maksuotsusega nr 12-5/800, tuleb tuvastada, kas viidatud maksuotsusega nõutud maksuvõla tekkimise on põhjustanud kaebajate poolt nende
-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise tagamise kohustuse rikkumine tahtlikult või raskest hooletusest. 9.3 Esmalt peatub kohus kaebaja väidetel, mis käsitlevad AS Kivilill maksuvõla ebaõiget tuvastamist PMTK 06.12.2007.a maksuotsusega nr 12-5/800. Asjas puudub vaidlus AS Fenestra poolt väljastatud arvete nr 00158599 ja 00159591 osas. Seega käsitleb kohus üksnes AS Kivilill maksuvõlga, mis tekkis maksuotsuse kohaselt AS Ventart, OÜ Viilius Grupp ning OÜ Sefimo nimel väljastatud arvete alusel lubamatult maha arvatud sisendkäibemaksust ja nende arvete alusel välja makstud summade lugemisest tulumaksuga maksustamisele kuuluvateks ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks. 8 9.4 KMS § 29 lg 1 alusel on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil sama seaduse § 3 lg-s 4 ning lg 6 p-des 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sama paragrahvi lg 2 p-de 3-5 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, samuti kulud või väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks või ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks. 9.5 Maksuotsuse kohaselt kajastas AS Kivilill maksustamisperioodil 01.01.2004-31.12.2004.a käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu osas AS Ventart, OÜ Viilius Grupp ning OÜ Sefimo poolt väljastatud arvetel (vt maksuotsuse p 2.2, 2.5 ja 2.7) kajastatud käibemaksu, kokku summas 1 656 781 krooni. Kuivõrd maksuhaldur jõudis maksuotsuses järeldusele, et AS Ventart OÜ Viilius Grupp ega OÜ Sefimo ei ole AS-le Kivilill tegelikult teenuseid osutanud ning tegemist on maksupettusega, mille eesmärgiks oli kasu saamine läbi kulude suurendamise ja käibemaksu kohustuse vähendamise riigieelarve ees, vaidlevad pooled selle üle, kas arvetel kajastatud tehingud tegelikult toimusid või mitte. 9.6 Asjas puudub vaidlus, et nii AS Kivilill kui AS Ventart, OÜ Viilius Grupp ja OÜ Sefimo olid vaadeldaval perioodil käibemaksukohustuslased. Samuti ei ole vaidlust asjaolu üle, et formaalselt on nii AS Kivilill kui AS Ventart, OÜ Viilius Grupp ja OÜ Sefimo esindajad tehingute toimumist kinnitanud. Samuti on tehingute kohta esitatud vastavad lepingud, üleandmisevastuvõtmise aktid ja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kohaselt seaduses sätestatud nõuetele vastavad arved. Samas ainuüksi formaalsete dokumentide või kinnituste olemasolu ei tõenda veel tehingute toimumist. Kuna käesoleval juhul on vastutusotsuse faktiliseks aluseks kahtlus maksupettuse toimepanemises ja vaidlusalustel tehingutel igasuguse majandusliku sisu puudumine, siis ei oma tähtsust ka hoolsuskohustuse täitmise küsimused, kuivõrd maksupettus eeldabki väidetavate tehingute osaliste eesmärgipärast ja kooskõlastatud tegutsemist. Sellest tulenevalt ei oma maksupettuse puhul määravat tähtsust tehinguosaliste kinnitused. Seejuures ei pea maksuhaldur maksuotsuses tuvastama, et aset leidis maksupettus, vaid piisab, kui on alust arvata, et isik maksupettuses osales (vt RKHKo 3-3-1-34-07, p 11; 3-3-1-50-03, p 10). 9.7 AS-le Kivilill tehtud maksuotsuses on maksuhaldur põhjalikult käsitlenud maksumenetluses tuvastatud asjaolusid, mille põhjal on tehtud järeldus tehingute mittetoimumise kohta ning samad asjaolud on kajastamist leidnud ka vaidlustatud vastutusotsuses. Kohus nõustub maksuotsuses väljendatud järeldusega, et AS Ventart, OÜ Viilius Grupp ja OÜ Sefimo poolt AS-le Kivilill esitatud arvetel näidatud tehinguid ei ole tegelikult toimunud. 9.8 Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et AS Ventart, OÜ Viilius Grupp ja OÜ Sefimo ei saanud vaidlusalustel arvetel nimetatud töid teostada, kuivõrd nende tegevus vastab reaalse majandustegevuseta variühingu tunnustele. AS Ventart, OÜ Viilius Grupp, OÜ Sefimo pangakontode väljavõtetest nähtus, et äriühingud ei olnud teostanud majandustehinguid (rent, reklaamiteenused, telefoniteenused, palga väljamaksmine, tasud transpordivahendite rendi eest ja muud), mis on iseloomulikud tavapärase majandustegevusega ettevõttele. Asjaolu, et AS Ventart, OÜ Viilius Grupp, OÜ Sefimo ei ole deklareerinud töötasuväljamakseid (v.a OÜ Viilius Grupp juhatuse liikmel O. Š. ja OÜ Sefimo juhatuse liikmel P.G.), viitab sellele, et äriühingud ei ole maksnud töötajatele töötasu. Vaidlusaluste arvete alusel pangaülekandega AS Ventart, OÜ 9 Viilius Grupp ja OÜ Sefimo pangakontole laekunud raha on pangakontodelt sularahas koheselt välja võetud. Äriühingute raamatupidamisdokumente ei olnud maksuhalduril võimalik kontrollida, kuivõrd ettevõtted müüdi või likvideeriti, kui sattusid maksuhalduri tähelepanu alla. Samuti on maksumenetluse käigus tuvastatud, et äriühingute seaduslikud esindajad kas ei teadnud midagi äriühingu majandustegevusest (OÜ Viilius Grupp) või ei mäletanud enam, kus äriühingud allhanketöid teostasid, objektidel töid teostanud töötajate nimesid (AS Ventart) või kellelt soetati materjale, et maksuhalduril oleks olnud võimalik tuvastada sularahas maksmist (OÜ Sefimo). Kuigi puuduvad tõendid, et kaebajad oleksid olnud isiklikult seotud AS Ventart, OÜ Viilius Grupp, OÜ Sefimo juhtimisega või tõendid selle kohta, et nimetatud äriühingute pangakontodelt väljavõetud summad oleksid tagasi liikunud kaebajate või mõne teise AS-ga Kivilill seotud isiku kätte, annavad tuvastatud asjaolud aluse sellesisulise põhjendatud kahtluse tekkimiseks. Kohtu hinnangul on maksuhaldur piisavalt ja erinevate tuvastatud asjaoludega põhjendanud oma kahtlust, et AS Kivilill, kelle tegevust juhtisid ja kontrollisid muuhulgas kaebajad, osales maksupettuses, mille eesmärgiks oli kasu saamine läbi kulude suurendamise ja käibemaksu kohustuse vähendamise riigieelarve ees. Kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, ei laiene sellisele olukorrale ostja heausksuse eeldamise põhimõte ning sarnase kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud müüjaga tegelikult toimunud (vt RKHKo nr 3-3-1-50-03, p 10). Selliseid tõendeid AS Kivilill maksumenetluse käigus ega kaebajad vastutusmenetluse ega käesoleva kohtumenetluse käigus esitanud ei ole. 9.9 Kohus ei pea usutavaks kaebajate väidet, et kaebajad ei olnud teadlikud tehingupartnerite pangakontodelt sularaha väljavõtmisest. P.G., kes oli alates 07.03.2003.a-01.12.2005.a OÜ Sefimo juhatuse liikmeks ning OÜ Sefimo arvelduskonto allkirjaõiguslikuks isikuks ja pangakaardi kasutajaks, oli alates 1999.a AS Kivilill töötaja ja alates 19.04.2004.a juhatuse liige. Samuti oli OÜ Viilius Grupp juhatuse liige O. Š. seotud J.Š.iga läbi OÜ Hasartmängusõltuvuse Uurimise ja Võõrutamise Instituut, mille juhatuse liikmed nad mõlemad olid. Seejuures on kohtupraktika asunud seisukohale, et kui tuvastatakse müüja reaalse majandustegevuse puudumine, on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks juba see, et ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla talle teenuse osutajateks. Olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Sellisel juhul ei pea kohtud tuvastama nn erilist sidet ostja ja müüja vahel näiteks selle näol, et müüjad olid ostja kontrolli või juhtimise all või et ostja seaduslikul esindajal on perekondlikud, töö- või muud sarnased suhted müüjate esindusõiguslike isikutega (vt RKHKo nr 3-3-1-32-09, p 12) 9.10 Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajate selgitused, miks AS Kivilill ei kooskõlastanud objektidel alltöövõtja kasutamist lepingutes sätestatu kohaselt ei kummuta järeldust tehingute mittetoimumise kohta, kuivõrd asjas puuduvad mistahes muud tõendid, mis kinnitaksid alltöövõtjate kasutamist. J.Š.i poolt nimetatud töötajad eitasid töötamist AS-s Ventart, OÜ-s Viilius Grupp ja OÜ Sefimo. J.Š.i poolt maksuhaldurile edastatud informatsiooni kohaselt AS Ventart poolt objektidel töötanud J. L., V. T., B. T., A. L., A. Š., Z. Z. ja S. Z. teatasid maksumenetluse käigus, et ei ole AS-s Ventart töötanud ning B. V. ja R. P. ei osanud vastata (CD failid nr 76.20070123, 81.20070131, 85.20070209, 87.20070208, 92.20070213, 94.20070227, 69.20070219 kd II, tl 174C; kd III, tl 188-194). OÜ-s Viilius Grupp töötamist eitasid J.Š.i poolt nimetatud S. Z., S. Ž., J. L., V. S. ja S. S. (CD failid nr 69.20070219, 94.20070227, 77.20070126, 98.20070227, 100.20070303 kd II, tl 174C; kd III, tl 196-197). 10 Samuti ei teadnud J.Š.i poolt nimetatud N. U. midagi OÜ-st Sefimo (CD fail nr 148.20070321 kd II, tl 174C). Küll aga tuvastas maksuhaldur, et nii N. U. kui J.Š.i poolt nimetatud V. ja O. T. on maksumaksjate registri andmetel töötanud AS-s Kivilill. Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et eluliselt ei saa pidada usutavaks kaebajate väidet, et mitte ükski töötaja ei tea, kus või kelle heaks ta töötab või et töötajad varjasid teadlikult oma töötamist AS-s Ventart, OÜ-s Viilius Grupp ja OÜ-s Sefimo. Samuti ei nõustu kohus kaebajatega, et maksuhaldur on ilma mõjuva põhjuseta pidanud ebausaldusväärseks V.S., R. K., A. T. ja M. D. seletusi. Maksuhaldur on vastutusotsuses piisavalt põhjendanud, miks ta ei pea usaldusväärseks V.S. kinnitust OÜ-s Viilius Grupp töötamise kohta (vastutusotsuse lk 60), R. K. ja A. T. seletusi AS Ventart töötamise kohta (vastutusotsuse lk 7-8) ning M. D. seletusi AS Ventart töötajate kohta (vastutusotsuse lk 12). Kohus nõustub maksuhalduri põhjendustega ega pea neid vajalikuks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel korrata. 9.11 Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et alltöövõtu mitteteostamisele AS Ventart poolt viitavad lisaks V. K. vastuolulised selgitused tehingutega seotud asjaolude kohta. 14.09.2006.a maksuhaldurile selgituste andmisel ei osanud V. K. kirjeldada tehingutega seotud asjaolusid. Ta ei teadnud milliste tööde eest tasumiseks ta äriühingu kontole laekunud raha kasutas, kust materjale soetas, milliseid teenuseid AS-le Kivilill osutas ning oskas nimetada vaid kaks töötajat (CD fail nr 146.20060914 kd II, tl 174C). 03.10.2006.a oskas V. K. küll nimetada paar objekti, kuid täpsemat infot materjali soetamise ning töötajate kohta ta siiski anda ei osanud. Oma puudulikke teadmisi tehingute asjaolude osas põhjendas V. K. sellega, et on AS Ventart edasi müünud ning kõik dokumendid ostjale üle andnud (CD fail nr 150.20061003 kd II, tl 174C). Samas on V. K. saatnud vastusena J.Š.i 14.12.2006.a kirjale detailsed seletused selle kohta, kes tõi konkreetsetele objektidele materjali, kes teostas objektidel töid jms (CD fail nr 28.20070124 kd II, tl 174C). Maksuhaldur on põhjendatult pidanud kahtlust äratavaks, kuidas oskas V. K. anda J.Š.ile täpseid vastuseid tehingute toimumise kohta, kui ta kaks kuud varem nendest tehingutest enam midagi ei mäletanud ning tal puudusid dokumendid, kust neid vastuseid leida. Põhjendamatu on kaebajate etteheide, et maksuhaldur rikkus V. K.lt täiendavaid selgituste võtmata jätmisega uurimiskohustust. Kuivõrd maksuhalduril oli põhjendatud kahtlus maksupettuse toimepanemises, siis ei oleks saanud vajalike täiendavate tõenditena arvesse tulla maksupettuses osalemise kahtluse alla langenud isiku täiendavad seletused. 9.12 Kohtu hinnangul ei saa tähtsusetuks pidada ka asjaolu, et AS-l Ventart, OÜ-l Viilius Grupp ja OÜ-l Sefimo puudusid Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse andmetel transpordivahendid, kuigi J.Š.i seletuste kohaselt toimetasid AS Ventart, OÜ Viilius Grupp ja OÜ Sefimo objektidele materjalid oma transpordiga. Liiklusseaduse § 76 lg 1 ja 2 järgi peavad mootorsõiduk ja selle haagis olema kehtestatud korras registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Mootorsõiduki või selle haagise registreerimist tõendab registreerimistunnistus. Kaebajate väide transporditeenuse sisseostmisest ei ole usutav olukorras, kus on tõendamist leidnud, et nimetatud äriühingutel tavapärane majandustegevus puudus. Kuivõrd ehitusseaduse § 12 lg 3 ning § 41 lg 1 kohaselt on ehitusega tegelemise üheks eelduseks ehitusettevõtja registreerimine majandustegevuse registris, siis on maksuhaldur põhjendatult osundanud teiste tuvastatud asjaolude kõrval AS Ventart poolt alltöövõtu mitteteostamise kahtluse alla seadmisel registreeringu puudumisele Majandustegevuse registris. 9.13 Kaebajate selgituste kohaselt ostis AS Kivilill objektil Ümera 3 teenust sama hinnaga sisse OÜ-lt Marginik, aidates niiviisi viimast objekti saamisel. Kuna OÜ Marginik vajas aga tööde teostamisel abi ning pöördus selles osas AS Kivilill poole, ostis AS Kivilill metallkonstruktsioonide paigaldamisteenust sisse AS-lt Ventart. Kohus leiab, et kaebajate selgitused ei ole esiteks kooskõlas lepingutega, kuivõrd AS Ventart ja AS Kivilill vahel 11 20.10.2004.a sõlmitud lepingu nr 20-1/ÜM-04 objektiks on metallkonstruktsioonide valmistamine, mitte paigaldamine (CD fail nr 36.20041020 kd II, tl 174C). Lisaks on AS Kivilill ja AS Ventart vaheline leping sõlmitud samal päeval kui AS Kivilill ja OÜ Marginik vaheline leping (CD fail nr 127.20041020 kd II, tl 174C) ning kaebajad ei ole kohtule põhjendanud, kuidas sai OÜ-l Marginik tekkida selleks hetkeks teadmine, et tal tekib konstruktsioonide paigaldamisel vajadus lisatööjõu järele. Arvestades maksumenetluses tuvastatut, et allhankija AS Ventart kasutamine viis AS Kivilill suurde kahjumisse, tellija AS Talbor ei teadnud midagi alltöövõtja kasutamisest (maksuotsuse lk 28) ning J.Š. poolt nimetatud töötajad eitasid AS-s Ventart töötamist, siis ei lükka kaebajate selgitused selle kohta, miks tellis AS Kivilill objektil Ümera 3 ühe ja sama töö teostamise nii AS-lt Ventart kui ka OÜ-lt Marginik, ümber järeldust alltöövõtu mittetoimumise kohta. 9.14 Kaebajate selgitused AS Ventart poolt alltöövõtu teostamise kohta objektil „Kogalõmi klooriladu“ ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed. Esiteks on J.Š. seletused, mille kohaselt toimus kloori doseerimise seadmete stendi kokkupanek, montaaž ja stendi seadistamine Tallinnas ning paigaldus ja testimine veepuhastusjaamas Kogalõmi linnas, vastuolus AS Kivilill ja AS Ventart vahelise lepinguga, mille objektiks oli kloori doseerimise seadmete stendi montaaž; kloorilaos stendide montaaž ning stendide seadistamine (CD fail nr 32.20040802 kd II, tl 174C). Teiseks on kaebajate väide, et seadmed valmistati Eestis ette koostöös AS Tallinna Vesi töötajaga L. L. vastuolus maksuhalduri poolt tuvastatuga, et L. L. ei olnud alates 2002.a märtsist AS Tallinna Vesi töötajaks ning L. L. töötas perioodil august – september 2004.a AS-s Kivilill. 9.15 Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui hiljem selgub, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, on tulumaksu määramine põhjendatud, kui isik teadis või pidi teadma, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja (RKHKo 3-3-1-34-06, p 14). Kuivõrd maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et AS Kivilill teadis, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, on põhjendatud ka arvete alusel tehtud väljamaksete maksustamine tulumaksuga. 9.16
lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel (vt RKHKo 33-1-34-07, p 13). Kohtu hinnangul ei ole kaebajad suutnud tõendada, et maksusumma oleks määratud valesti. Seega on AS-l Kivilill tekkinud maksuvõlg ulatuses, mida vastutusotsusega kaebajaid tasuma kohustatakse. 9.17 Kohus on seisukohal, et vastutusotsuses ja vaideotsustes (kd I tl 48-73, 114-119; kd III tl 53-55, 65-67) on kaebajate süüd, samuti põhjuslikku seost maksuvõla tekkimise ja maksuseaduste rikkumise vahel põhjalikult analüüsitud. Kohus nõustub põhjendustega ega pea neid HKMS § 165 lg 2 alusel vajalikuks korrata. 9.18
lg 6 kohaselt vastutusotsust ei tehta, kui: 1) maksuvõlga ei ole tekkinud; 2) maksuvõla sissenõudmine on aegunud; 3) maksuvõlg on kustutatud.
lg 5 kohaselt võib maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse teha maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul.
Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni 12 esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. HKMS § 99 lg 3 kohaselt peatub maksusumma määramise aegumine alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjoni tulemuste põhjal maksuotsuse kättetoimetamise päevani või kui revisjoni tulemusel ei avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid, siis sellekohase kirjaliku teate kättetoimetamise päevani ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Kohtupraktikas on leitud, et maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehing või toiming saab oma olemuselt olla ainult tahtlik (RKHKo 3-3-1-62-06, p 13). Kuivõrd AS Kivilill revisjon maksustamisperioodi 01.01.2004-31.12.2004.a kohta oli alustatud 07.09.2005.a korraldusega nr 12-2.1/20207, mille tulemusena tehti maksuotsus 06.12.2007.a, mis jõustus 22.03.2008.a MTA vaideotsusega, ei olnud kuueaastane tähtaeg vastutusotsuse tegemise ajaks möödunud. Seega leiab kohus, et maksuhalduril oli õigus rakendada käesoleval juhul kuueaastast aegumistähtaega ning vastutusotsus ei ole tehtud aegumistähtaega rikkudes. 9.19 Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlustatud vastutusotsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.