Obsah (4)

§ 5§ 58§ 108§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2136 Otsuse kuupäev 1. märts 2013 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Marimarta OÜ kaebus Põllumajandusameti 10. septem

45 lg 1).

1. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud ettekirjutused on tehtud õigetele isikutele (TaimKS § 6 lg-d 5 ja 1). Kaebajad saavad ja peavad kehtiva õiguse kohaselt olema vaidlusaluste haldusaktidega koormatud isikuteks õunaaia valdajatena. Kaebajatele ei tulene kehtivast õigusest alust väiteks, et ettekirjutused oleks tehtud valedele isikutele. Kaebajad ei ole vastuolule kehtiva õigusega ka otsesõnu viidanud, ehk kaebajad ei ole viidanud õigusaktile, millest tulenevat subjektiivset õigust oleks ettekirjutustega eiratud. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajad kasutavad nende õiguspärases kasutuses ja omandis olevat õunaaeda oma igapäevaseks majandustegevuseks ettevõtjatena. Kohus on seisukohal, et kaebajate poolt osundatud asjaoludel ei saa väita, et ettekirjutuste kohustatud isikuteks oleks pidanud olema maa omanik/omanikud maa õiguspärastest kasutajatest ettevõtjate asemel. Põllumajandusameti kontrollaktidega (toimik 3-12-2136, lk 81-92) on tõendatud, et kohtus asja sisulise arutamise ajaks on kaebajad asunud täitma vaidlusaluseid ettekirjutusi. Kaebajate väited maa omanike omandiõiguse rikkumisest kaebajate poolt ettekirjutuste täitmisega on otsitud ja ei ole tõendatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et maaomanikud oleks kaebajate vastu esitanud mingeid nõudeid seoses ettekirjutustega või ettekirjutuste alusel kaebajate poolt tehtuga. Kohtule esitatud tõendite kohaselt on rentnikule üle läinud mh enne rendilepingu jõustumist lepingu objektiga seotud kohustused (toimik 3-12-2136 lk 118 p). Liiatigi on siis rentnikule üle läinud õunaaia valduse ajal tekkinud kohustused seonduvalt bakterpõletiku tõrjekohustusega vähemalt niikaua kui maatükk on kaebaja valduses.
2. Kohus märgib vastuseks kaebajatele, et ettekirjutuse õiguspärasust ei kõiguta asjaolu, et viljapuid, millelt proov on võetud, ei ole võimalik tuvastada puude vastustaja poolt märgistamata jätmise tõttu. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et proovi võtmise kohaks oli Rääbise mahe õunaaed tervikuna. Kuna kaebajad ei ole omavahel aeda piiritlenud vastavalt kasutus- ja/ või omandiõigusele, siis ei muuda ettekirjutusi õigusvastaseks asjaolu, et saastunuks on loetud kogu õunaaed. Kohus nõustub vastustaja käsitlusega kogu aia saastunuks lugemise kohta, kaebajate vastupidised väited on otsitud ja ei ole seotud ettekirjutuste sisulise õigusvastasusega sl motiivil. Objektiivsest õigusest ei tulene vastustajale kohustust tõendada, millisest ja kelle kasutuses olevast aiaosast, missugune osa 100st võrsest konkreetselt võeti, kuna nimetatud asjaolu ei saa muuta ettekirjutusi kaebajate õigusi rikkuvaks, kuna tegemist on ühe tervikliku õunaaiaga, mis on olnud ka vastustaja poolt läbi viidava monitooringu käigus kontrolli objektiks. Kuna meetmeid tuleb kehtiva õiguse kohaselt rakendada kogu aia suhtes (TaimKS § 9 lg 1), siis ei saa kaebajate poolt osundatu mõjutada ettekirjutuste kehtivust.
3. Kohus nõustub kaebajatega selles osas, et nii haldus- kui halduskohtumenetlusele omasest uurimisprintsiibist tulenevalt oleks vaidlustatud ettekirjutused võinud kajastada Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokolli ja analüüsi tulemuste kõrval ka The Food and Environment Research Agency uuringu tulemusi, kellele vastavad materjalid saatis analüüsimiseks Põllumajandusuuringute Keskus. Nimetatud uuringutulemuste ettekirjutustes kajastamata jätmine võib tõstatada küsimuse ettekirjutuste formaalsest õigusvastasusest. Kuna kohus on aga teistele asjas kogutud tõenditele tuginedes veendunud, et vastustajal puudus kehtiva õiguse kohaselt alus Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokolli saamise järgselt vaidlustatud ettekirjutuste tegemata jätmiseks, ei saa nimetatud vastuolu hea halduse põhimõttega rikkuda kaebajate õigusi ega tuua kaasa ettekirjutuste tühistamist ettekirjutuste võimaliku formaalse õigusvastasuse motiivil (RVastS § 3 lg 3 p 1), sest minetused menetlusnõuete järgimises ei ole kohtu siseveendumuse kohaselt viinud vastustajat sisuliselt ebaõige otsuse tegemisele. Seetõttu ei riku ettekirjutused sel motiivil ka kaebajate õigusi.
4. Kuna Põllumajandusuuringute Keskuse katseprotokollis on sõnaselgelt rõhutatud, et analüüsimeetod ei kuulu akrediteeritud meetodite hulka, siis ei esine vastuolu ka kaebajate poolt osundatud mõõteseaduse sätetega, mis reguleerivad akrediteerimisega seonduvat. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajate poolt viidatud mõõteseaduse sätted ei ole vaidlusalusel juhul asjakohased, sest tegemist ei ole mõõtmisega mõõteseaduse tähenduses. Põllumajandusuuringute Keskus on kasutanud vaieldamatult rahvusvaheliselt tunnustatud analüüsimeetodeid, milline nõue tuleneb kehtivast õigusest. Nimetatud asjaolu on tõendatud muuhulgas sellega, et sisuliselt sama meetodit on kasutatud ka The Food and Environment Research Agency uuringus, kusjuures ka selle ettevõtte poolt kasutatud analüüsimeetod ei kuulu akrediteeritud meetodite hulka. Millisest õigusaktist tuleneb kaebajate arvates analüüsimeetodi akrediteerimise nõue, kaebustest ei tulene. Kaebajate väited Eestis asuvate laborite kogemuste vähesusest on oletuslikud ja hinnangulised, mistõttu ei anna need tõsikindlat alust sel motiivil ettekirjutuste kaebajate õigusi rikkuvateks lugemiseks.
5. Kohus ei jaga kaebajate seisukohta, et ettekirjutused oleks vastuolus Torma valla heakorra- ja jäätmehoolduseeskirja sätetega. Ettekirjutused on antud taimekaitseseaduse ja selle seaduse alusel antud õigustloovate aktide (Põllumajandusministri määrus) alusel. Kohus on seisukohal, et taimekaitseseadus ei ole vastuolus seadustega, millega on volitatud kohalikku omavalitsust kaebajate poolt viidatud eeskirjade kehtestamiseks. Nagu juba osundatud, toimub kohtumenetluse ajal ettekirjutuste täitmine, mille käigus ei ole valla järelevalveametnikud täheldanud kaebajate poolt osundatud eeskirjade sätete eiramist, mistõttu loeb kohus kaebajate vastavad väited otsituteks. Liiatigi on TaimKS sätted, mida vastustaja on kohaldanud ettekirjutuste andmisel erisätete staatuses (ehk vaidlusalust õigussuhet vahetult reguleerivateks säteteks) kaebajate poolt valla eeskirjadest tsiteeritud normide suhtes.
6. Kaebajate poolt vaidlustatud ettekirjutused ei reguleeri üksikaktidena (ega peagi reguleerima) vastustaja poolt läbiviidavas haldusmenetluse selles staadiumis ettekirjutuste täitmisega kaasnevate majanduslike kulutuste kompenseerimisega seonduvat, mistõttu ei riku ettekirjutused ka sel motiivil kaebajate õigusi. Teisisõnu ei reguleeri ettekirjutused ettekirjutuste kohustatud isikutele ettekirjutuste täitmisega tekkinud kulutuste kompenseerimist avaliku võimu poolt. Ka õunaaia kasutajate ja kinnistuomanike vaheliste võimalike rahaliste suhete reguleerimata jätmine ei riku vaidlustatud ettekirjutuste valguses seetõttu kaebajate õigusi.
7. Kohus ei tähelda kaebajate poolt toodud asjaoludel ettekirjutuste vastuolu haldusmenetlusele omase proportsionaalsuse printsiibiga, kuna kohus jääb esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ja lahendamisel väljendatud seisukoha juurde, et ettekirjutused on antud avalike huvide ilmse domineerimise olukorras ja seda ka ettekirjutuste täitmiseks kohustatud isiku määratlemise suhtes. Kaebaja Marimarta OÜ ei ole tõendanud, et tema ei ole vaidlusaluse õigussuhte kohustatud subjektiks ja et õigeks isikuks oleks tema asemel kinnistu omanik, millel kahjustatud õunaaed asub. Vaidlust ei saa olla selles, et õunaaed on kaebaja kasutuses ja valduses eraõigusliku lepingu alusel, milles sätestatu ei piira kaebaja käsutusõigust õunaaiale vaidlustatud ettekirjutusega reguleeritud osas. Liiatigi kahtleb kohus kaebajate käsitluse õigsuses proportsionaalsuse mõiste sisustamisel olukorras, kus materiaalõigus määratleb sõnaselgelt, kes on vaidlustatud õigussuhte kohustatud pooleks (õunaaia valdaja, mitte tingimata omanik, kui omand ja valdus kuuluvad erinevatele isikutele). Kohus on seisukohal, et kaebajate poolt osundatud ärakuulamisõiguse riive ei muuda ettekirjutusi kaebajate õigusi rikkuvaks samuti avaliku huvi domineerimise tõttu, mistõttu puudub ka selles osas vastuolu hea halduse tavaga. Vastustaja on selles osas tegutsenud kehtivast õigusest tuleneva volitusnormi (HMS § 40 lg 3 p 1) alusel ja kohus ei tähelda volitusnormi õigusvastast ja eesmärgivastast kohaldamist.
8. Neil asjaoludel tuleb kaebused

§ 5lg 1 p 1 tuleneva volitusnormi alusel jätta rahuldamata.

42.

§ 58lg 5 alusel tuleb kindlaks määrata menetluskulude jaotus.

Marimarta OÜ taotleb menetluskulu nimekirja ja 04.02.2013 arve alusel kaebuse rahuldamise korra menetluskulude vastustajalt välja mõistmist.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebused jäävad rahuldamata, peavad kaebajad kandma ise oma menetluskulud. Vastustaja taotleb haldusvälise õigusabi kasutamise kulude kaebajatelt välja mõistmist. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga vastustaja poolt. Vastustajal on küll õigus vajaduse äranägemisel välise õigusabi kasutamiseks, kuid sellest ei tulene kohtumenetluse vastaspoolele automaatselt menetluskulude kandmise kohustust, mille tõttu jätab kohus ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lg 6).

/allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik