Obsah (4)

§ 29§ 16§ 31§ 2

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Kohtuasja number 3-13-1555 Otsuse kuupäev 7. november 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Olar Järvloo kaebus Maksu- ja Tolliameti 14. juuni 2013 maksuotsuse

§ 29

lg 3 p 1 ja 4 eelduseks ja eesmärgiks on arvele märgitud andmete vastavus tegelikule tehingu sisule. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-56-05 asunud seisukohale, et maksustamisel ja maksuvaidluste lahendamisel tuleb lähtuda majandustehingute sisust, mitte aga sellest, kuidas need tehingud on vormistatud. Seega kui kaupa või teenust ei ole reaalselt saadud, siis ei ole tegemist nõuetekohase dokumendiga kauba, teenuse soetamisel tasumisele kuuluva käibemaksu mahaarvamiseks.

1. Vastustaja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et
2. juuli 2010 arvel näidatud mahus tehingu kohta ei vormistata eelnevalt ühtegi dokumenti. Vastustaja märgib, et maksukohustuslase kohustus on pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, anda seletusi, esitada deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitada neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Olar Järvloo ei ole esitanud väidetava vahendusteenuse saamise kohta peale arve ja sularahakviitungi mitte ühtegi täiendavat dokumentaalset tõendit ning on piirdunud üksnes paljasõnaliste väidetega, siis on vastustaja seisukohal, et kaebaja ei ole OÜ-ga Landstein väidetavalt tehtud majandustehingu dokumenteerimise kohustust piisava põhjalikkusega täitnud.
3. Maksuhaldurile esitatud
4. juuli 2010 lepingust Mardi-Hansu ja Sauna kinnistute kasutusvalduse seadmiseks Olar Järvloo kasuks Gerli Aringo ja Janno Aringu poolt ei nähtu, et OÜ Landstein omaks õigust või pooled omaksid soovi siduda OÜ-d Landstein tehinguga. Nimetatud lepingu kui ka samal kuupäeval notar Kaja Krügeri poolt kaebajale esitatud arve kohaselt oli tehinguväärtuseks 25 000 krooni. Tehinguga seotud kolmandatele isikutele või suurema summa tasumisele puuduvad igasugused viited. OÜ Landstein eitab OÜ Landstein rekvisiitidega arve ja kviitungi väljastamist kaebajale ja Olar Järvloole vahendusteenuse osutamist. Ka Janno ja Gerli Aringo eitavad OÜ Landstein vahenduse kasutamist Olar Järvlooga tehingu tegemisel. Seega annavad väidetavad tehingupooled vastuolulisi ütlusi, mis tekitavad põhjendatult kahtluse kaebaja ütluste usaldusväärsuses. MKS § 82 kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Maksuhaldur kogus ka käesoleval juhul kontrolli käigus täiendavaid tõendeid, mis kogumis hinnatuna viisid maksuhalduri maksuotsuses toodud järeldusteni. Maksumenetluse käigus kogutud tõendeid kogumis hinnates saab vastustaja hinnangul väidetava müüja ja vahendusteenuse osutaja ütlusi tehingu mittetoimumisest usaldusväärseteks pidada. Olukorras, kus kogu suhtlemine ja asjaajamine toimus väidetavalt suuliselt ja kasutusvalduse võõrandaja ja selle ostu-müügi vahendaja on sisuliselt samad isikud, jääb selgusetuks, milles seisnes vahendusteenuse osutamine. Vastustaja hinnangul ei ole eluliselt usutav ja reaalne, et vaidlusaluse tehingu, mille väärtuse (25 000 krooni) üle vaidlus puudub, vahendustasu ulatuks 486 000 kroonini. Samuti ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus kõnealune 25 000 krooni tasuti notari deposiitkontot kasutades, maksti eelnimetatud 486 000 krooni väidetavalt sularahas käest kätte. Küll aga peab vastustaja eluliselt usutavaks Olar Järvloo
5. mai 2013 eriarvamuses väljendatud seisukohta, et tehingu eesmärgiks oli osta kasutusvaldus. 3
6. Olar Järvloo on ise
7. juuli .2012 eriarvamuses asunud seisukohale, et ei saa pidada eluliselt usutavaks kahe metsakinnistu kasutusvalduse ostusummaks 25 000 krooni, kui metsa raieõiguse väärtus ületab 800 000 krooni. See aga viitab ilmselgelt isiku teadlikkusele tehingu tegelikest asjaoludest ja seab kahtluse alla kaebaja poolt väidetu, et temal ei tekkinud mingisugust kahtlust vahendusteenuse osutamise ja saamise osas. Vastustaja leiab, et asjaolu, et kaebaja oli teadlik OÜ-ga Landstein tehingu tegelikust mittetoimumisest, kinnitavad väidetava teenuse osas igasuguse dokumentatsiooni mittevormistamine ning eluliselt mitteusutav kasutusvalduse ostu ja väidetava teenuse saamise hindade vahekord. Eelnevast hoolimata kajastas Olar Järvloo oma raamatupidamises OÜ Landstein rekvisiitidega arvet, mis ei vasta nõuetele. Maksuhalduri hinnangul annab kaebajale tehingu osapoolte ja tehingu sisu moonutamine maksueelise. Näidates teise tehingupoolena OÜ-d Landstein ja kasutusvalduse ostu vahendusteenusena, on Olar Järvlool võimalus vähendada oma käibemaksukohustust, suurendades tasumisele kuuluvast käibemaksust mahaarvatavat sisendkäibemaksu.
8. Maksuhaldur hindab tõendeid kogumis. Seletused, mille andja saab majanduslikku kasu teatud ütluste andmisest, peavad olema kooskõlas teiste tõenditega selleks, et neid pidada usaldusväärseks. Tõendid näitavad üheselt, et kaebaja ostis Janno ja Gerli Aringolt Mardi-Hansu ja Sauna kinnistute kasutusvalduse ilma vahenduseta. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit vahendusteenuse saamise tõendamiseks. Maksumenetluses teatavaks saanud asjaoludele ja kogutud tõenditele tuginedes tuleb vastustaja hinnangul asuda seisukohale, et OÜ Landstein ei ole osutanud Olar Järvloole vahendusteenust, kuid Olar Järvloo ostis Janno ja Gerli Aringolt Sauna ja Mardi-Hansu metsakinnistute kasutusvalduse.

§ 16

lg 2 p 2 kohaselt ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa üürile, rendile või kasutusvaldusse andmist. MKS § 29 lg 1 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil sama seaduse § 3 lg-s 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute ja toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitletavad tehingud, tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Eelnevast tulenevalt ei oma käibemaksu seisukohast tähendust, missugune oli vaidlusaluse tehingu tegelik väärtus ning kelle soovil või kelle poolt tehingu näitajaid ja tehingupoolte andmeid moonutati. Kasutusvalduse müüjad Janno ja Gerli Aringo ei ole käibemaksukohustuslased ja kasutusvalduse müük ei ole käibemaksuga maksustatav, seega käibemaksu tasumiseks kohustatud isik antud juhul vastustaja hinnangul puudub. 12. Kaebaja väide, vahendaja esindaja näol oli tegemist äris kogenud isikuga, kes võis teadlikult petmiskavatsusega vahendusteenuse arve ja maksekviitungi vormistada puudulikult ja vigade, ei ole tõsiseltvõetav. Olar Järvlood ei saa antud liiki tehingute tegemisel pidada kogenematuks. Kaebuse lk-l 3 on ta seda ka tunnistanud, märkides, et kasutab vahendusteenust sageli ostutehingutes ja saadud vahendusteenus võimaldas osta kasutusvalduse. Kohtu seisukoht 13. 14. juuni 2013 maksuotsusega on MTA vähendanud maksustamisperioodil 2010. juuli O. Järvloo deklareeritud sisendkäibemaksu 5 176,84 krooni võrra. Käibemaksuseaduse (

) § 29 lg 3 p 1 järgi on sisendkäibemaks muu hulgas maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Sisendkäibemaksul on käibemaksukohustuslasena registreeritud isiku maksu4 kohustusele soodustav toime, kuna isiku käibemaksukohustuse määramisel arvestatakse sisendkäibemaks maha maksustamisperioodil tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaksust (

§ 29lg 1 ls 1).

Teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha

§-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel (

§ 31lg 1).

Eeltoodud sätetest tulenevalt on isikul õigus teiselt maksukohustuslaselt saadud teenuse eest tasutud käibemaks maksuarvestuses sisendkäibemaksuna maha arvata juhul, kui isik on teenuse tegelikult saanud (või tal on õigus teenusele tulevikus) ja teenuse kohta on esitatud nõuetekohane arve.

1. Kaebaja maksukohustuse suurendamist on maksuotsuses põhjendatud sellega, et O. Järvloo kajastas raamatupidamises tegelikult mittetoimunud tehingu kohta vormistatud arvet. Nimelt leidis MTA kontrollimenetluse tulemusena, et kaebaja ei ole saanud OÜ-lt Landstein vahendusteenust. Kaebaja maksuhalduri järeldusega ei nõustunud. Seega on asjas on vaidlus selles, kas vastustaja on õiguspäraselt järeldanud tehingu mittetoimumist, muu hulgas kas vastustaja on selles osas täitnud kohustuse maksuotsust põhjendada.
2. Vaidlust ei ole selles, et
3. juulil 2010 sõlmis kaebaja G. Aringo ja J. Aringoga kasutusvalduse seadmise lepingu (tõestatud notar K. Krügeri poolt, tl 92-95), mille alusel koormati kaebaja kasuks kasutusvaldusega Mardi-Hansu (reg.osa nr 1036506) ja Sauna (reg.osa nr 945506) kinnistud. Kaebaja tasus kasutusvalduse eest 25 000 krooni. Kaebaja omandas kasutusvalduse kinnistutel kasvava metsa raieõiguse kasutamise eesmärgil.
4. O. Järvloo kinnitusel sõlmis ta kasutusvalduse seadmisega seoses lepingu OÜ-ga Landstein. Viimane osutas kasutusvalduse seadmisel vahendusteenust ning kaebaja tasus selle eest 486 000 krooni. Vahendusteenus seisnes müügipakkumise esitamises, metsa ja raieõiguse mahu kohta informatsiooni edastamises, kasutusvalduse lepingu ettevalmistamises ning notariaalse tehingu sõlmimise ettevalmistamises ja korraldamises samaaegselt vahendustehingu sõlmimisega (tl 100 pöördel). Vastustaja hinnangul ei ole vahendusteenuse eest esitatud arve (tl 22), kviitung (tl 21) ja kaebaja seletused usaldusväärsed tõendid vahendusteenuse tegeliku osutamise kohta. OÜ Landstein on eitanud vahendusteenuse osutamist, arve väljastamist ja raha saamist (tl 138-140), J. Aringo ja G. Aringo on eitanud vahendusteenuse kasutamist kasutusvalduse seadmisel (tl 138-140; 166-168), kasutusvalduse seadmise lepingust ei nähtu, et tehinguga oleks seotud kolmandaid isikuid; kaebaja on ise väitnud, et tema jaoks oli kasutusvalduse seadmise ja vahendusteenuse osas tegemist ühe tehinguga; ei ole usutav, et 25 000 kroonise hinnaga tehingu sõlmimiseks kasutati vahendusteenust 486 000 krooni väärtuses. Kuna asjas kogutud tõendid lükkavad ümber tehingu toimumise fakti, siis ei piisa ainuüksi arvest ja kviitungist vahendusteenuse saamise tõendamiseks. Kaebaja ei ole esitanud täiendavaid tõendeid vahendusteenuse tegeliku saamise kohta. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et kaebaja ei ole vahendusteenust ostnud ning on arvet alusetult maksuarvestuses kajastades arvanud maha sisendkäibemaksu.
5. Kohus ei nõustu kaebaja väitega vaidlusaluse tehingu toimumise kohta ning leiab, et maksuotsuses on piisavalt põhjendatud, miks vastustaja leiab, et kaebaja vahendusteenust tegelikult saanud ei ole. Kohtu hinnangul on tehingute vormistamine selliselt, et põhitehingu tehinguväärtus jääb enam kui 19 korda alla vahendusteenuse tehinguväärtusele, selliseks asjaoluks, mis iseenesest annab alust põhjendatud kahtluseks, et vahendusteenuse eest asitud arvel esitatud andmed ei ole tõepärased.

§ 2

lg 11 ls 1 kohaselt on vahendamisteenuse osutamine maksukohustuslase tegutsemine teise isiku nimel ja arvel. Sel juhul kajastatakse vahendaja käibena vahendaja raamatupidamises üksnes vahendustasu (

§ 2lg 11 p 4).

Vahendusteenuse mõistest tuleneb, et vahenduse otstarbeks on kauba või teenuse osutamise või saamise korraldamine. Selliselt teenib vahendus nn põhitehingu sõlmimise ja teenuse või kauba võõrandamise eesmärki. Seetõttu saab tavapäraseks pidada 5 vahendusteenust, mille hind moodustab osa nn põhitehingu hinnast. On kaheldav, kas majanduslikult põhjendatuks saab pidada olukorda, kus vahendusteenuse hind ületab põhitehingu hinna.

1. Käesolevas asjas on hinnaerinevus sedavõrd oluline, et ilmselgelt ei ole OÜ Landstein arvel märgitud ulatuses vahendusteenuse saamine majanduslikult põhjendatud ega eluliselt usutav. Seetõttu on kohus seisukohal, et MKS § 57 lg-s 3 sätestatu alusel kaasaaitamiskohustuse täitmiseks oli kaebajal maksumenetluses kohustus selgitada ja tõendada teenuse saamist.
2. aasta juuli eest deklareeritud sisendkäibemaksu summa maksuotsusega vähendamise vältimiseks oleks kaebaja pidanud esile tooma need erilised asjaolud, mis käesoleval juhul annavad sellises hinnaproportsioonis tehingute vormistamisele majandusliku sisu. Kohus nõustub siinjuures vastustajaga selles, et kaebaja väidetud informatsiooni andmine ja tehingu ettevalmistamine OÜ Landstein poolt ei ole piisav, et selgitada ja tõendada 486 000 väärtuses teenuse saamist. Seda eriti olukorras, kus kasutusvalduse seadmise tehingu teine pool ning väidetav teenuse osutaja eitavad vahendusteenuse kasutamist ning puuduvad tõendid teenuse saamise kohta. Kui kaebaja on jätnud teenuse saamise dokumenteerimata või ei ole teenuse saamist kinnitavaid tõendeid säilitanud, siis on ta ise võtnud riski, et vaidluse korral ei suuda vahendusteenuse saamist tõendada. Kohus möönab, et J. Aringo ja G. Aringo ütluste usaldusväärsus on samuti kahtluse all, sest füüsilise isiku tulumaksukohustuse vähendamiseks võis olla nende huvides kasutusvalduse seadmise vormistamine madala tehinguväärtusega ja ülejäänud osas kasutusvalduse seadmise tasu laekumine J. Aringo ja G. Aringo kontrolli all olevale äriühingule. See ei muuda aga kohtu hinnangut vahenduse ja põhiteenuse hinnaerinevuse ega vahendusteenuse osutamise fakti osas.
3. Kaebaja on nii maksumenetluses (tl 54, 67 pöördel, 77 pöördel, 101), kui ka kohtumenetluses (tl 5) olnud järjekindlalt seisukohal, et tema huviks J. Aringo, G. Aringo ja OÜ-ga Landstein tehingute tegemisel oli kasutusvaldusega koormatud kinnistutel kasvava metsa raieõiguse omandamine ja realiseerimine. Kaebaja hindas mõlema tehingu hinda koos ning pidas seda vastuvõetavaks põhjusel, et see vastas raieõiguse väärtusele. Vahendusteenusega nõustus kaebaja üksnes J. Aringo ja G. Aringo nõudmisel. Kohtu hinnangul tuleneb kaebaja väidetest üheselt, et ta vahendusteenusest ei soovinud ega tegelikkuses ka saanud. Vahendusteenuse eest OÜ Landstein arvel märgitud tasu oli tasu kaebaja kasuks kasutusvalduse seadmise eest. Seega on vahendusteenuse osutamisel näiliku tehingu tunnused, s.t pooled ei soovinud vahendusteenuse osutamisest tulenevate tagajärgede saabumist, vaid varjasid vahendusega põhitehingu tegelikku hinda. Nendel asjaoludel ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel tähendust sellel, kas OÜ Landstein arvel on J. Aringo või kellegi teise allkiri. Mõlemal juhul on kaebaja olnud teadlik, et ta vahendusteenust ei saanud ja sellele vaatamata vähendanud oma maksukohustust arvel näidatud käibemaksu võrra. Seega on kaebaja teadlikult esitanud maksudeklaratsioonis ebaõigeid andmeid, rikkudes sellega MKS § 85 lg-s 4 sätestatud kohustust.
4. Maksuotsuses on piisavalt selgitatud ka seda, miks maksuhalduri hinnangul sai kaebaja OÜ Landstein
5. juuli 2010 arve kajastamisel maksuarvestuses maksueelise.

§ 16

lg 2 p 2 järgi ei maksustata käibemaksuga muu hulgas kinnisasja kasutusvaldusse andmist. Seega ei teki kinnistu kasutusvaldusega koormamisel maksustatavat käivet. Lisaks ei ole kinnistute omanikud J. Aringo ja G. Aringo käibemaksukohustuslased ega saaks juba seetõttu lisada tehingu hinnale käibemaksu. Kaebaja maksueeliseks on arve alusel sisendkäibemaksu arvel käibemaksukohustuse vähendamine, kuna kasutusvalduse seadmise eest 511 000 krooni tasumisel vahetult kinnistute omanikele ei oleks sisendkäibemaksu tekkinud. Sellega on maksuhaldur vaidlustava maksuotsuse andmisel analüüsinud kaebaja võimalikku maksukohustust juhul, kui vahendusteenuse osutamisega varjati osaliselt kasutusvalduse seadmise 6 tehingut. Vastustaja on jõudnud põhjendatult järeldusele, et vahendusteenuselt sisendkäibemaksu arvestamisega on kaebaja saanud õigusvastaselt maksueelise nii juhul, kui kaebaja vahendusteenust ei saanud, kui ka juhul, kui vahendusteenuse vormistamisega varjati kasutusvalduse seadmise tehingu järgi tasu maksmist.

1. Vastavalt MKS § 150 lg-le 1 maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud uusi väiteid või tõendeid ega osutanud nende tõendite kogumise vajadusele, mida valdab ainult maksuhaldur või kolmandad isikud. Kuna vaidlustatav maksuotsus on nõuetekohaselt põhjendatud ja kohtumenetluses ei ole selgunud kaebaja maksukohustuse määramisel tähendust omavaid uusi asjaolusid, siis on kohus seisukohal, et Maksuja Tolliameti
2. juuni 2013 maksuotsus nr 12.2-3/8014-10 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. O. Järvloo kaebus jääb rahuldamata.
3. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 7