← Eesti

3-12-1458/54

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 64§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 04.11.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1458 Haldu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja 3-12-1458 kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Vabaduspiiranguga isikule kohaldatavate lisapiirangute 05.10.2010 määrusega (tl 68) keelas Põhja Ringkonnaprokuratuur kahtlustatav Kalle Kauba lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise (v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute, samuti kaitsjaga), lühiajalise väljasõidu ja lühiajalise väljaviimise ning vabastamise kuni kohtueelse menetluse lõpuleviimiseni kriminaalasjas nr
  2. Harju Maakohtu 25.03.2011 määrusega (tl 70) anti Kalle Kaup kriminaalasjas nr 10230117375 kohtu alla. Kalle Kaup viibis ajavahemikus aprill 2011 kuni 30.08.2011 Jõhvi arestimajas ja ajavahemikus 30.08.2011-28.05.2012 Tallinna Vanglas.
  3. Kalle Kaup palus 11.07.2012 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses ja selle hilisemates täpsustustes mõista Tallinna Vanglalt välja õiglane hüvitis mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel. 1) Kaebaja suhtes kohaldati ajavahemikus 30.08.2011-06.03.2012 õigusliku aluseta piiranguid vanglavälisele suhtlusele. Kaebajale oli keelatud kirjavahetus, st talle ei edastatud sissetulnud kirju ega väljastatud kaebaja koostatud kirju. Samuti olid keelatud helistamine, lühi- ja pikaajalised kohtumised ning lühiajalised väljasõidud. Kaebaja kasutas aktiivselt vanglavälise suhtlemise õigust – näiteks käis enne keelu rakendamist kaebaja isa tal Jõhvi arestimajas 03.08.2011 külas. Kaebajal ei võimaldatud Tallinna Vanglas suhelda lähedastega ja ta ei saanud teada nende käekäigust ega võinud edastada andmeid enda olukorrast, mille tagajärjel kaebaja tervis halvenes. Õigusliku aluseta kohaldatud piirangute tõttu tekkisid kaebajal terviseprobleemid ja talle määrati vaidlusaluseks perioodiks rahusteid. 2) Riigikohus on leidnud, et põhiseaduse (PS) § 26 esimene lause laieneb ka kinnipeetavatele. Kaebajale vanglavälise suhtlemise piiramisel puudus õiguslik alus ja legitiimne eesmärk. Vanglavälisel suhtlemisel on oluline osa isiku taasühiskonnastamisel ja inimeseks olemisel, mistõttu ei saa teda sotsiaalsesse isolatsiooni asetada. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendis Rohde vs Taani leiti, et vanglavälise suhtlemise keeld, mis ei tulene otsestest julgeolekuriskidest, võib olla väärkohtlemise üheks vormiks. Samuti lahendites Messina vs Itaalia ja Ilascu jt vs Moldaavia ja Venemaa leiti, et sotsiaalne isolatsioon, kui see ei ole otseselt põhjendatud julgeolekukaalutlustega, on vastuolus EIÕK art-ga 3, kuna see on ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks ning karistamiseks ja võib kvalifitseeruda isegi piinamisena. Vanglavälist suhtlemist puudutavas kohtuasjas Slavgorodski vs Eesti sõlmitud kokkuleppes möönis Eesti riik rikkumist kinnipeetava kirjavahetuse avamisel ja maksis mittevaralise kahju hüvitamiseks 67 567,60 krooni. Samuti vanglavälist suhtlemist puudutavas kohtuasjas Klyakhin vs Venemaa mõistis EIK kaebajale mittevaralise kahju hüvitiseks 5000 eurot ja kohtuasjas Klamecki vs Poland 13 000 eurot. EIK seisukoht oli, et vangistuse eesmärk ei saa olla isiku perekonnasidemete murdmine. Piirang perekonnaga suhtlemiseks peab tulenema seadusest. 3) Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt on kinni peetavale määratud rahusteid ja see on seotud vanglavälise suhtlemise piirangutega. Uuringute järgi on igatsus perekonna järele peamiseks vanglastressi allikaks. Stress on ilmselgelt tervist kahjustav seisund ning seega on lähedastega vanglavälise suhtlemise puudumisel ka ilmselge mõju kaebaja tervisele. Kuna haigus laiemas tähenduses, mille jaoks määrati kaebajale ravimid, on põhjustatud lisaks muudele põhjustele ka 2

(9)3-12-1458 vanglavälise suhtlemise piirangutest, siis on kahjuliku tagajärje ja vangla tegevuse vahel põhjuslik seos tuvastatud. 4) Tõendatud on, et kaebaja suhtles vanematega nii kirja, telefoni kui ka lühiajaliste kokkusaamiste teel. Vastustaja väide, et kaebaja on saanud suhtluspiirangute eelselt suhelda lähedastega ja on seda teinud ka pärast piirangute kaotamist, näitab, et kaebajale oli vanglaväline suhtlus äärmiselt oluline. Ametiasutustega suhtlemine ei tee põhiõiguse – eraelu puutumatus – rikkumist olematuks ja erikaitset omavate asutustega suhtlemine on õigusriigis oluline ja vajalik oma õiguste teostamiseks. 5) Mittevaralise kahju hüvitamise põhimõtted ei ole samad eraõiguslikus võlasuhtes tekitatud kahjuga. Süü vorm vangla poolsel rikkumisel saab olla tahtlus või raske hooletus, sest asjaajamisel valdkonnas, kus on kaalul ühe inimese põhiõigused ja nende piiramine, tuleb olla eriti hoolikas ja täiesti lubamatu on käesoleval juhul aset leidnud tähelepanematus. Arvestada tuleb aset leidnud õigusrikkumise raskuse ja süü vormiga. 3. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. 1) Asjaolu, et kaebajale määrati rahusteid, ei tõenda, et kaebajal oleks vangla tegevuse tõttu tekkinud terviseprobleemid, kuna kaebaja tarvitas tervisekaardi kohaselt rahusteid ka vabaduses viibides. Suhtlemispiirangute seadmine võis riivata kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatust, kuid kaebaja ei ole märkinud, kui intensiivseks ta riivet peab. Tallinna Vanglas vahistatuna viibides ei oleks tal olnud võimalik taotleda pikaajalist kokkusaamist ega lühiajalist väljasõitu. Seega piirati kaebaja lühiajalist kokkusaamist, kirjavahetust ja telefoni kasutamist. Teadmata on, missuguse sagedusega oleks kaebaja kasutanud võimalust perekonnaga suhtlemiseks. 2) Kaebaja kohtus ajavahemikus 25.03.2011 kuni 30.08.2011 ühel korral lühiajalisel kokkusaamisel oma isaga. Kohtuotsuse jõustumisest (29.02.2012) kuni vanglast vabastamiseni (28.05.2012) kohtus kaebaja lühiajalisel kokkusaamisel kahel korral oma isaga. Õigusaktide kohaselt pidanuks vangla tagama kinni peetavale vähemalt ühe lühiajalise kokkusaamise kuus ja kord nädalas vähemalt 5-minutilise telefonikõne. Vaidlusalusel perioodil on kaebajal võimaldatud 45 korral helistada kaitsjale ja ametiasutustele. Kaebaja kirjavahetuse kaardi kohaselt võimaldati tal 30.08.2011 kuni 29.02.2012 pidada kirjavahetust riigiasutustega. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist ja piirangute lõppu (29.02.2012) kuni vanglast vabanemiseni saatis K. Kaup lähedastele kirja kolmel korral ja sai lähedastelt kirju kaheteistkümnel korral. 3) Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et vanglasse saabumisel 30.08.2011 teostati kaebajal tervisekontroll, kus muu hulgas selgus, et kaebaja tarvitas vabaduses rahustit. Tervisekaardi kohaselt kurtis kaebaja pärast vanglasse saabumist unehäireid, kuid vangla poolt pakutud palderjanist ja unerohust keeldus. Samas nõudis kaebaja meditsiinitöötajatelt erinevaid rahusteid. Tervisekaardi kohaselt määrati kaebajale unetuse raviks 21.09.2011 Levozini. Kaebaja pöördus Tallinna Vanglas meditsiinitöötajate poole 27 korral ning ainukese tervisekaebuse, mis võiks kuidagi olla seotud perekonnaliikmetega, on kaebaja esitanud 14.03.2012 spetsialistpsühhiaater TK-le, väites, et viimase kolme nädala jooksul on unenäod eriti hullud, mille põhjuseks arvab olevat vanatädi surma. Kuna piirangute kohaldamine lõpetati kaebaja suhtes kohtuotsuse jõustumisel 29.02.2012, siis oli tal võimalik ka sellest ajast alates suhelda perekonnaga ning olla kursis perekonnasündmustega. Eeltoodud põhjusel ei saanud vangla tegevus kaebaja tervislikku seisundit mõjutada. Kaebajale ajavahemikus 30.08.2011-06.03.2012 rahustite määramine ei ole seotud piirangute kehtestamisega. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset tõendit selle kohta, et tema tervislik seisund halvenes vangla tegevuse tulemusel ehk tõendamata on kahju tekkimine. 3
(9)3-12-1458 4) Lisapiiranguid kohaldati kaebaja suhtes kuue kuu vältel ja õigusaktide kohaselt oleks vangla pidanud kaebajale tagama vähemalt ühe lühiajalise kokkusaamise kuus, mis ei tähenda, et perekonnaliikmed oleksid seda võimalust kaebaja külastamiseks ka igakuiselt kasutanud. Kaebaja teadis enne Tallinna Vanglasse saabumist, et kehtestatud lisapiirangud olid lõppenud, millest ta oleks ise vanglat võinud informeerida. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamise välistada, kui kahju tekkimist oli võimalik vältida. 5) Vaidlusalusel perioodil oli kaebajal võimalus helistada 46-l korral kaitsjale ja ametiasutustele. Pärast lisapiirangute lõppemist helistas kaebaja 10-l korral ning ametiasutustele ja advokaatidele 30-l korral. Pärast lisapiirangute kohaldamise lõpetamist ei ole kaebaja esitanud vanglale taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks ega lühiajaliseks väljasõiduks. Tallinna Vanglasse saabus kaebaja pea aasta pärast piiranguid sätestava määruse koostamist ja ekslikult jäi selles piirangutele kehtestatud tähtaeg tähelepanuta. 6) Kaebaja viidatud lahendis Rohde vs Taani viibis kinnipeetav üksikvangistuses üheteistkümne ja poole kuu vältel, mille jooksul tal ei võimaldatud suhelda teiste kinnipeetavate ega perekonnaga. Asjas Slavgorodski vs Eesti leidis EIK, et ei ole mitte mingisuguseid põhjendusi, miks peaks EIK-ga peetav kirjavahetus kuuluma avamisele. Asjas Klamecki vs Poola leiti, et vahistatu õigusi rikuti sellega, et tal ei võimaldatud ühe aasta jooksul kohtuda oma abikaasaga. Kuigi ka käesoleval juhul võib olla tegemist kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatuse riivega, ei näita faktilised asjaolud ning vangla kogutud tõendid, et tegemist oleks sama intensiivsusega õiguste rikkumisega nagu viidatud EIK lahendites. 7) Riigikohtu praktika kohaselt on kolleegium pidanud õigusvastaselt kartseris hoidmisega kinnipeetavale tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks 6,40 eurot (100 krooni) iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Õigusliku aluseta kartserisse paigutatud kinnipeetava õiguste riive on oluliselt ulatuslikum kui konkreetsel juhul kaebaja puhul. Juhul, kui kohus peab põhjendatuks rahalise hüvitise väljanõudmist vanglalt, peaks rahaline hüvitis olema oluliselt väiksem, kui õigusvastaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava puhul. 4. Tallinna Halduskohus rahuldas 26.11.2012 otsusega kaebuse ja mõistis Tallinna Vanglalt välja kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 1500 eurot. 1) Kaebaja suhtes tuli lõpetada lisapiirangute kohaldamine 25.03.2011, mil ta anti Harju Maakohtu määrusega kohtu alla. Ajal, mil kaebaja viibis Jõhvi arestimajas, tema suhtes lisapiiranguid enam ei kohaldatud. Lisapiirangute kohaldamine algas taas 30.08.2011, mil kaebaja viidi üle Tallinna Vanglasse. Tulenevalt kaebaja vahistatu staatusest kuni kaebajat süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 29.02.2012 ei olnud talle pikaajaliste kokkusaamiste ja lühiajaliste väljasõitude keelamine õigusvastane. Kuna kaebaja vanglavälise suhtluse keelamine lühiajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise osas ei olnud perioodil 30.08.201105.03.2012 sanktsioneeritud prokuröri määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel, oli lisapiirangute kohaldamine kaebaja suhtes selgelt õigusvastane, riivates intensiivselt tema eraelu puutumatust PS § 26 ja RVastS § 9 lg 1 tähenduses. 2) Lisapiirangute õigusvastane kohaldamine tekitas kaebajale eelduslikult hingelist valu ja kannatusi. Kinnipeetava vanglaväline suhtlus oma lähedastega, sh sõpradega, on kinnipeetava jaoks väga oluline õigus ja selle pikaajalist õigusvastast piiramist (189 päeva) vangla poolt ei saa pidada väheintensiivseks riiveks. Kaebaja viibis täielikus isolatsioonis oma perekonnast ja tuttavatest enam kui pool aastat. Kaebajale saabus ca 4 kuu jooksul, mis ta viibis Jõhvi arestimajas, 70 kirja, kaebaja ise saatis välja 43 kirja ning lühiajaline kokkusaamine toimus kaebajal oma isaga. Puudub põhjus arvata, et kaebaja suhtlus välisilmaga ei oleks sama intensiivselt jätkunud Tallinna Vanglas viibides. Pärast lisapiirangute lõppemist ja enne vanglast vabanemist ca kolme kuu vältel saatis kaebaja perekonnaliikmetele kirja kolmel korral ning sai lähedastelt 4
(9)3-12-1458 kirja kaheteistkümnel korral. Samuti kohtus kaebaja lühiajalisel kokkusaamisel kahel korral oma isaga. Arusaamatu on vastustaja arvestus selle kohta, kui mitu kirja kirjutas kaebaja ja sai vastu oma pereliikmetelt ning kui palju teistelt isikutelt. Eraelu puutumatuse alla käib ka isiku õigus suhtlusele oma sõpradega ja teiste kaebaja jaoks oluliste inimestega. Lisaks peab kohus usutavaks, et lähedaste tugi vahistatule võib olla eriti oluline kinnipidamise alg- ja kesk-, kuid mitte selle lõppfaasis. Seetõttu on tegemist eraelu ja perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega, mille põhjustatud hingelist valu ja kannatust saab kaebajal eeldada. 3) Vangla õigusvastane tegevus tõi kaasa õigusvastase riive kaebaja era- ja perekonnaelule ning selle tulemusel tekkis kaebajal kahju. Vangla on ise tunnistanud, et vanglavälise suhtluse õigusvastane piirang toimus vanglaametnike tähelepanematusest. Seega on tegemist haldusorgani süülise – hooletusest tingitud – käitumisega (RVastS § 9 lg 1) ja vajalikku hoolsust järgides oleks olnud võimalik kahju tekitamist vältida (RVastS § 13 lg 3). Järelikult on vangla tekitatud kahju eest vastutav. 4) Ülaltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et vastustajal tuleb kaebajale hüvitada tema poolt tekitatud mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel objektiivsed kriteeriumid puuduvad ning kohus peab juhinduma õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Mittevaraline kahju ei ole otseselt rahaliselt mõõdetav, selle eest makstav rahaline hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline. Mittevaralise kahju hüvitamine teenib kahte iseseisvat eesmärki. Ühelt poolt omab ta preventiivset mõju haldusorganile, kes oma tulevases tegevuses sarnast situatsiooni ilmselt tekkida ei lase. Teisalt peab väljamõistetav rahasumma leevendama isikule tehtud ülekohut. Õiglaseks summaks nii ühte kui teist eesmärki silmas pidades on konkreetsel juhul 1500 eurot. 5) RVastS § 13 lg 1 sätestab, mida hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada: kahju tekkimise ettenägematust; objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; õiguste rikkumise raskust; eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Vastustaja on kaebajale ette heitnud, et kaebaja ise ei teinud midagi selleks, et kahju ei oleks tekkinud. Vastustaja arvates oleks kaebaja vanglale ise pidanud märki andma, et tema suhtes on lisapiirangud lõppenud ning nende edasine kohaldamine väär, ning seda enam olukorras, kus ca 4 kuu jooksul Jõhvi arestimajas kaebajale lisapiiranguid ei kohaldatud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajapoolne lisapiirangute protestita talumine poole aasta vältel on tõepoolest kummaline. Kaebaja on selle vastuväiteks märkinud, et talle ei olnud arusaadav vangla toimingu õigusvastasus, kuna rääkides vanglaametnikega väitsid viimased suuliselt, et kaebaja suhtes on piirangud kehtivad. Ehkki tõendeid nende pöördumiste kohta säilinud ei ole, peab kohus kaebaja väiteid usutavaks, kuna vangla on möönnud, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.10.2010 määrus oli jäänud tähelepanuta ning seega tegutsesid vanglaametnikud veendumuses, et piirangud on kaebaja suhtes endiselt kehtivad ning jagasid seda infot ilmselt ka kaebajale. Nii leiab kohus, et esmase õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus ei olnud kannatanule arusaadav ja selle kasutamata jätmiseks esines seetõttu mõjuv põhjus. Vangla õigusvastases tegevuses ei esine vastutust vähendavaid asjaolusid. Kahju oleks olnud ärahoitav tähelepanelikuma suhtumisega töösse ja põhjalikuma kontrolliga vahistatud isiku lisapiirangute kehtivuse osas. Hooletu suhtumisega piirati kaebaja põhiõigusi intensiivselt ning põhjustati talle sellega kahju. 6) Asjakohased ei ole vangla viited Riigikohtu praktikale seoses alusetu kartserikaristuse kohaldamisega ja sellega seoses väljamõistetud kahjusummaga (6,40 eurot ööpäeva eest). Tõsi on, et kartseritingimused piiravad veelgi rohkem isiku õigusi kui vahistatu välissuhtluse piirang, kuid kartserikaristus on lühiajaline, käesoleval juhul oli kaebaja välisilmast ära lõigatud üle poole aasta. Vangla vastutust ei vähenda asjaolu, et ametiasutustega oli kaebajal sel perioodil võimalik suhelda nii kirja kui ka telefoni teel - seadusega pandud ühe kohustuse nõuetekohane 5
(9)3-12-1458 täitmine ei õigusta teise kohustuse samaaegset täitmata jätmist. Õiguspärane käitumine ei heasta samaaegset õigusvastast käitumist. Seega peab kohus õiglaseks mõista vastustajalt välja hüvitis 1500 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja jätta kaebus rahuldamata. Vangla võttis halduskohtumenetluses omaks, et kaebaja suhtes kohaldati õigusvastaselt piirangut vanglaväliseks suhtlemiseks, millest võis tekkida mittevaraline kahju, ning jättis hüvitise suuruse kohtu otsustada. Kohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus on aga põhjendamatu. Kohtuotsusest ei nähtu, missugustest konkreetsetest kaalutlustest või kriteeriumitest kohus juhindus hüvitise summa määramisel. Erinevalt halduskohtust peab vastustaja õigusvastaselt kartserisse paigutatud kinnipeetavale makstava hüvitise suurust puudutavat kohtupraktikat asjakohaseks. Vangistusseaduse (VangS) §-s 651 sätestatust lähtudes on õigusliku aluseta kartserisse paigutatud kinnipeetava õiguste riive oluliselt ulatuslikum, kui konkreetsel juhul. Kui arvestada, et õigusvastaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks on peetud sobivaks summaks 6,40 eurot ööpäevas, siis peaks kaebajale väljamõistetav rahaline hüvitis ööpäeva eest olema oluliselt väiksem, kui õigusvastaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava puhul. Kohus on pidanud kaebaja väidet, et talle ei olnud arusaadav vangla toimingu õigusvastasus põhjusel, et suulises vestluses olevat vanglaametnikud väitnud piirangute kehtivust, usutavaks vaatamata sellele, et tõendid kaebaja suulistest pöördumistest või vanglaametnike vastustest puuduvad. Samas nähtub vangla esitatud dokumendiregistri väljavõttest, et kaebaja pöördus piirangute küsimuses vangla poole koheselt pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kohus jättis tähelepanuta, et Politsei- ja Piirivalveameti 05.07.2012 vastusest nähtuvalt saabus kaebajale ajavahemikus 01.05.-30.08.2011 Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambrisse 70 kirja, välja saatis kaebaja 43 kirja ning ühel korral toimus lühiajaline kokkusaamine isaga. Eeltoodu tõendab, et kaebaja teadis enne Tallinna Vanglasse saabumist, et kehtestatud lisapiirangud olid lõppenud, millest ta oleks ise vanglat võinud informeerida, kui ta mõistis, et vangla jätkab lisapiirangute kohaldamist. Oluline on ka see, et kuna kaebaja viibis vanglas vahistatuna, siis oli tal kaitsja, kelle poole olnuks tal samuti võimalik seoses lisapiirangutega pöörduda. Eeldatavasti teadis ka kaitsja lisapiirangute lõppemisest ning ta oleks osanud selgitada esmase õiguskaitsevahendi kasutamise võimalikkust ja vajalikkust. Vastustaja leiab jätkuvalt, et kaebaja saanuks kahju tekkimist vältida, kui ta oleks vanglasse saabumisel juhtinud vangla tähelepanu asjaolule, et piirangud lõppesid
  2. a märtsis kaebaja kohtu alla andmisega.
  3. K. Kaup palub 04.02.2013 vastuses jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja kordab halduskohtule esitatud väiteid. Täiendavalt märgib kaebaja, et vastustaja õigusvastase tegevuse näol on tegemist elementaarsete tööülesannete täitmata jätmisega ja kaebajale ei saa ette heita kahju tekkimise põhjustamist. Hüvitise määra puhul ei saa lähtuda kunagi varasemalt aluseks võetud summast 6,40 eurot. Arvestades rikkumise intensiivsust, pikkust ja vastustaja süüd, pidanuks kohus välja mõistma kaebaja kasuks suurema hüvitise. EIK on pidanud vanglavälise suhtlemise keeldu väärkohtlemise üheks vormiks, mis on vastuolus EIÕK art-ga 3, kuna selline ebainimlik ja alandav kohtlemine võib kvalifitseeruda piinamisena (Hirst vs Ühendkuningriik). Hüvitise määramisel tuleb lähtuda EIK praktikast. Vangla esitas kohtule väljavõtte dokumendiregistrist, kust nähtub, et kaebaja pöördus piirangute küsimuses vangla poole koheselt pärast süüdimõistva otsuse jõustumist. Ebaõige on seisukoht, et kaebajal oli kaitsja, kes teadis lisapiirangute kohaldamisest. 6
(9)3-12-1458
  1. Kalle Kaup palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja mõista uue otsusega vastustajalt välja õiglane hüvitis. Halduskohtu otsus ei täida põhjendustes väljatoodud eesmärke. 1500 eurot ei leevenda üle poole aasta lähedastega suhtlemise keelust tekkinud hingelisi läbielamisi. Märgitud rahasumma ei avalda Tallinna Vanglale mingit preventiivset mõju võrreldes asutuse
  2. aasta eelarvega. Väljamõistetud hüvitis ei vasta isegi kahele keskmisele kuupalgale ega korva kaebajale põhjustatud kahju. Halduskohus ei ole hüvitise suuruse määramisel arvestanud proportsionaalselt õigusrikkumise raskust ning süü vormi ja raskust. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-1-3-13-03 seisukohal, et EIÕK on Riigikogus ratifitseeritud välisleping, millel on prioriteetne staatus Eesti seaduste või muude aktide suhtes, mistõttu see on Eesti õiguskorra lahutamatuks osaks ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste tagamine on PS § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on otsuses nr 3-4-1-12-08 seisukohal, et konventsiooni artikleid puudutava asja lahendamisel tuleb otseselt juhinduda ka EIÕK-st ja tema kohaldamispraktikast EIK-s. Seega tuleb käesolevas asjas juhinduda EIK praktikast kohase hüvitise määramisel. EIK praktikast lähtuvalt on antud rikkumise eest kahjuhüvitiseks 1500 eurot ilmselgelt ebaõiglaselt väike summa, mis ei teeni sellele seatud eesmärke. Apellant juhib kohtu tähelepanu EIK lahenditega väljamõistetud kahjuhüvitise suurusele (vt Klyakhin vs Venemaa jne). Tallinna Vangla on kaebajat ilma põhjuseta väärkohelnud ning sellist väärkohtlemist on EIK pidanud ebainimlikuks ja alandavaks ning see võib kvalifitseeruda piinamisena. Ebainimliku ja alandava kohtlemise või piinamise eest ei saa aga 1500 eurot olla ilmselgelt kohaseks hüvitiseks. K. Kaup palub 21.10.2013 lõplikes seisukohtades sõnastada ringkonnakohtu otsuse resolutsioon selliselt, et K. Kaubale väljamõistetav summa tuleb tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele SEB Pank AS-s.
  3. Tallinna Vangla palub 04.02.2013 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajale väljamõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt suur. Nõustuda tuleb, et hüvitise suuruse määramist ei ole kohus põhjendanud. Vastustaja jääb halduskohtus ja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde, et kaebajal olnuks võimalik kahju ära hoida ja seega tuleks välja mõistetavat kahjusummat vähendada. Arusaamatuks jääb vangla eelarve suurusele osundamine. 1500 euro suurune ettenägematu kulu on vangla jaoks väga suur. Ka iga väiksem väljamõistetud hüvitise summa omaks vanglale olulist preventiivset mõju.
  4. Kaebajale riigi õigusabi osutav advokaat esitas 11.10.2013 Tallinna Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebustest nähtuvalt ei vaidle pooled apellatsiooniastmes enam selle üle, et vastustaja on õigusvastase tegevusega tekitanud kaebajale kahju, kuid vastustaja leiab, et kaebajal oli võimalus kahju tekkimist vältida. Lisaks leiab vastustaja, et kaebajale halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis on liiga suur. Vastustaja hinnangul peaks see olema kohtupraktikas välja kujunenud õigusvastase kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisest oluliselt väiksem. Kaebaja arvates on aga tema kasuks välja mõistetud hüvitis ebamõistlikult väike võrreldes EIK praktikaga kohase hüvitise määramisel.
  6. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kummagi apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 7
(9)3-12-1458 12. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks kohus asus seisukohale, et kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine vastustaja vastutust praegusel juhul ei välista. Vastustaja apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolu, et tõendid kaebaja suhtluse kohta vanglaametnikega piirangute kehtivuse teemal puuduvad, ei tähenda, et kohtu seisukoht oleks meelevaldne. Kohus on pidanud kaebaja väiteid usutavaks, mis tähendab, et kohtu hinnangul on kaebaja väidet põhistanud. Põhistamiseks ei pea menetlusosaline kasutama tõendeid (

§ 64

). Koosmõjus vangla selgitusega, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.10.2010 määruses lisapiirangute kehtivuse tähtaeg jäi vangla poolt ekslikult tähelepanuta, on ka ringkonnakohtu jaoks usutav, et vanglaametnikud võisid väita kaebajale lisapiirangute kehtivust.

  1. Hiljutises lahendis (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13 (p 21)) on Riigikohus, viidates ka oma varasemale praktikale, selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades diskretsiooni alusel. Riigikohus rõhutas, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Riigikohus osutas, et kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka EIK. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna EIK analoogsetes asjades määratud hüvitisega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“
  2. Need seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas ning ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus hüvitise suuruse määramisel nendega arvestanud. Kohus arvestas vastustaja hooletusest tingitud kohtlemise pikaajalisust ning konkreetse juhtumi asjaolusid analüüsides leidis, et tegemist oli kaebaja eraelu ja perekonnaelu puutumatuse intensiivse riivega. Just kohtlemise pikaajalisuse tõi kohus esile ka võrdluses alusetu kartserikaristuse kohaldamisega, mis, olles küll välissuhtluse piiranguga võrreldes raskem rikkumine, on kestuselt lühiajaline. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et halduskohtu poolt tuvastatud kaebaja kohtlemine ei kvalifitseeru ebainimlikuks ega alandavaks. Kohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurus ei ole õigusrikkumise raskust, süü vormi ja raskust ning Eesti elatustaset arvestades ebamõistlikult suur ega ka väike. Kumbki menetlusosaline ei ole toonud esile asjaolusid, mille tõttu tuleks ringkonnakohtul halduskohtu kaalutlusotsust muuta.
  3. Kaebaja 21.10.2013 menetlusdokumendis on palutud sõnastada ringkonnakohtu otsuse resolutsioon selliselt, et kaebajale väljamõistetav summa tuleb tasuda advokaadibüroo, kus kaebajale riigi õigusabi osutav advokaat tegutseb, arveldusarvele. Kuna ringkonnakohus ei muuda halduskohtu otsust kaebaja kasuks ega mõista vastustajalt välja kahjuhüvitist, ei saa ringkonnakohus oma otsuse resolutsiooni kaebaja soovitud viisil sõnastada. Arveldusarve numbri, kuhu vastustajal tuleb halduskohtu otsuse jõustumise korral hüvitis kanda, saab kaebaja teatada vastustajale.
  4. Tallinna Halduskohtu 06.08.2012 määrusega rahuldati kaebaja menetlusabi taotlus ja ta vabastati RLS § 571 lg-s 3 ettenähtud 250 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohtu 03.01.2013 määrusega jätkati kaebajale menetlusabi andmist ning loeti ta vabastatuks 250 euro suuruse riigilõivu tasumisest halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad

§ 118lg 3 alusel riigi kanda.

Vastustaja on

§ 104lg 10 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. 8

(9)3-12-1458 17. Tallinna Halduskohtu 11.06.2012 määrusega nr 3-12-1172 rahuldati kaebaja riigi õigusabi taotlus ning otsustati anda talle riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Apelleeritud kohtuotsusega määrati kaebajale riigi õigusabi osutava advokaadi riigi õigusabi tasu suuruseks 710,40 eurot. 11.10.2013 esitas riigi õigusabi osutaja ringkonnakohtule taotluse määrata riigi õigusabi tasu suuruseks kokku 379,20 eurot, sh käibemaks 63,20 eurot. Taotluse kohaselt on advokaadil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingutele kulunud aega järgmiselt: 27.12.2012 apellatsioonkaebuse koostamisele 2 tundi 45 minutit – 96 eurot, 04.12.2013 apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele 3 tundi 25 minutit – 112 eurot, 21.10.2013 lõplike seisukohtade koostamisele 3 tundi – 108 eurot. Ringkonnakohus leiab, et õigusabile kulutatud aeg ja toimingud on põhjendatud. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lgst 3 ja § 22 lg-st 6 tulenevalt on praegusel juhul asjassepuutuvad Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (kord) perioodidel 01.07.2012-31.12.2012 ja 01.01.2103-31.03.2013 kehtinud redaktsioonid ning alates 01.09.2013 kehtiv redaktsioon. 01.07.2012-31.03.2013 tulenes korra p-dest 38 ja 41, et esindaja tasu haldusasja kohtulikus menetluses osalemise eest on 16 eurot iga poole tunni kohta. Alates 01.09.2013 kehtivas redaktsioonis näeb korra p 41 tasu suurusena ette 30 eurot iga poole tunni kohta. Riigi õigusabi osutaja taotletud tasu ei ületa korras sätestatud tasumäärasid. Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks adv H. Toodu poolt taotletud ulatuses, s.o 379,20 eurot (sh käibemaks 63,20 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.