3-12-2085/17

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2085 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2013 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A.Ai kaebus Viru Vangla 15.08.2012 käskkirjade nr 61/587-KP tühistamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: A.A /isikukood 37201300024/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta A.Ai kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 18.03.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 15.08.2012 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-1/587-KP (tl 61-64) millega kohaldati kinnipeetav A.Aile täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist. 19.09.2012 vaideotsusega nr 6-12/324-1 (tl 60) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 55-56) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 02.10.2012 edastas A.A Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-11), milles palus tühistada tema suhtes Viru Vanglas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta 15.08.2012 tehtud käskkirja. Põhiseaduse § 3 lg 1, § 11, § 14, § 18 lg 1, § 23 lg 3, EIÕK artikkel 3, ning Riigikohtu praktikale tuginedes leidis kaebaja, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane ning rikub tema õigusi ja vabadusi. Seda seisukohta põhjendas ta väitega, et lähtumine täiendavate julgeolekuabinõude põhjendamisel tema korduvatest kriminaal- ja distsiplinaarkaristustest ning aastatetagusest julgeolekuabinõude kohaldamisest ei ole vangistusseaduse § 69 lg 1 ette nähtud ja rikub korduva karistamise keeldu. Veel väitis kaebaja, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on kohaldatud juba enam kui kümme kuud, ta on täitnud selle aja jooksul kõik vanglaametnike korraldused, tema käitumises pole ohu märke tuvastatud ja abinõude pikendamine veel kuueks kuuks on muutunud ebaproportsionaalseks.
5. Viru Vangla vastuses (tl 52-54) paluti kaebust mitte rahuldada ning esitati oma seisukohad nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjendatuse kui kaebaja väidete suhtes. Muuhulgas selgitati vangistusseaduse § 66 lg 1 ja § 69 lg 1 tuginedes, et üldise julgeoleku tagamine vanglas pole soovitus vaid vangla kohustus ja täiendavaid julgeolekuabinõusid saab kohaldada ka ennetava meetmena raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Seejuures ei omistatud tähendust kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolule ning märgiti, et käskkirjas loetletud intsidendid tõendavad kaebaja ettearvamatust ja ohtlikkust nii kaaskinnipeetavatele kui ka vanglateenistuse ametnikele. Veel märgiti, et käesoleval juhul esineb konkurents kaebaja vangistust reguleerivates õigusaktidest tulenevate õiguste ja teiste vanglas viibivate isikute põhiseaduslike õiguste vahel, neid kaaludes tuleb põhiseaduslik õigus elu ja tervise kaitsele asetada kõrgemale ning lisati, et Euroopa Inimõiguste kohus on aktsepteerinud meetmeid seoses ohtlike kinnipeetavatega. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl 61-64) on vangistusseaduse § 69 lg 1 ja 2 tuginedes kohaldatud A.Ai suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist. Nimetatud sätetest tulenevalt kohaldatakse neid julgeolekuabinõusid raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Vaidlustatud käskkirjas kirjeldatu kohaselt oli täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine A.Ai suhtes põhjustatud 11.11.2011 aset leidnud ründest kaaskinnipeetavale ning tema käitumisele varasemalt toime pandud kuritegude ja distsipliinirikkumiste asjaolude alusel antud hinnangust. Seejuures nähtub selgelt, et varasemad kuriteod ja distsipliinirikkumised pole olnud mitte täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otseseks põhjuseks ega varasemate rikkumiste eest määratud karistuseks vaid andsid koos inspektor-kontaktiisiku poolt koostatud riskihindamises väljatooduga aluse järeldada, et tegemist on ettearvamatu ja vägivaldse kinnipeetavaga, kes on oma käitumises ohtlik nii teistele kinnipeetavatele kui vanglaametnikele ja kelle suhtes ei ole vangla veel veendunud ohu möödumises. Kohtumenetluses pole A.A esitanud midagi niisugust, mis saaks selle veendumuse ümber lükata. Kogu oma käskkirjades kirjeldatud käitumisega on ta näidanud, et vägivald kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike suhtes ei ole tema poolt välistatud ning asjaolu, et ta pole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestel uusi õiguserikkumisi toime pannud saab vaid kinnitada valitud meetmete õigsust. Vangistusseaduse § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine need põhjustanud asjaolude äralangemisel. A.A on nii kinnipeetavaid kui vanglaametnikke varasemalt korduvalt rünnanud ning käesoleval hetkel ei tõenda miski, et vaatamata juba mitmeid kuid kestnud piirangutele oli temast tulenev oht Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate või vanglaametnike elule ja tervisele käskkirja andmise hetkeks või on käesolevaks ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Kuna kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate vanglateenistuse ametnike pädevuses, ei saa kaebaja väited uute rikkumiste puudumisest (tl 7), kinnipeetavate allkirjadega avaldus (tl 16-17) ega mistahes muu sarnane kinnitada, et vanglaametnike poolt tema kohta antud hinnang oli vale ja alused ennetavat laadi julgeolekumeetmete kohaldamiseks ja jätkuvaks rakendamiseks üldse puudusid. 2
7. Vangistusseaduse § 66 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavate järelevalve kohaldada viisil, mis tagab seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning on iseenesest mõistetav, et vastav kohustus hõlmab nii vanglas viibivate kinnipeetavate, vanglateenistuse ametnike kui ka vanglat külastavate isikute julgeoleku tagamise. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-33-10 asunud seisukohale, et vangistusseaduse § 69 lg 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud abinõudest. Seetõttu on kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel piiratud, sest kohus saab hinnata üksnes seda, kas täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu või mitte ega saa seejuures kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. Lahendis nr 3-3-1-63-09 on Riigikohtu halduskolleegium samuti leidnud, et kohus ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse hindamisel lähtuda otstarbekuse kriteeriumist ega hinnata, millist meedet tuli kohaldada ja kas konkreetse ohjeldusmeetme kohaldamine oli otstarbekas või mitte. Veel on kolleegium samas lahendis leidnud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline, selle hilisem tegelik saabumine ei ole oluline, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse puhul ennetavaid meetmeid kasutama.
8. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Täiendavate julgeolekuabinõude puhul piiratakse vaieldamatult kinnipeetavale vangistusseadusega antud õigusi, seetõttu peavad nende rakendamiseks esinema olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. A.Ai puhul see nii on, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis ta enda konkreetne tegu teise kinnipeetava suhtes toime pandud ründe näol. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on vangla vastava otsustuse langetamisel lähtunud nii kaebaja varasemate tegude kui iseloomuga seotust, kaalunud tema ja teiste vanglas viibivate isikute huve ning leidnud, et valitud abinõud aitavad teise variandina arvesse tuleva kogu avatud osakonna lukustamise asemel kõige tõhusamal viisil ära hoida uue sarnase ründe võimalust nii teiste kinnipeetavate kui vangla personali suhtes, on seega nende elu ja tervise säilitamise huvides igati vajalikud ja mõõdukad ning kaaluvad üles kaebuse esitaja enda vaba liikumise, suhtlemise ja kehakultuuriga tegelemise õigustele rakenduvad piirangud. Seega on kaalumine toimunud, seejuures ei ole diskretsiooni piire ületatud ning A.A poolt kaalutlusveana viidatud õiguskuuleka käitumise väidet (tl 7) on käskkirjas käsitletud. See on antud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 12 lg 1 tuleneva pädevuse alusel, sisaldab otsustatu sisust arusaamiseks vajalikul hulgal faktilisi asjaolusid ja õiguslikke põhjendusi ning kajastatud on ka kinnipeetava seisukohad ja vastuväited.
9. Kaebuse esitamisel on A.A õigusliku alusena viidanud põhiseaduse § 18 ja EIÕK artiklist 3 on tulenevale piinamise keelule (tl 3). Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud, et
10. 11 1991 Eesti suhtes jõustunud ÜRO piinamisvastase konventsiooni artiklis 1 sätestatud definitsiooni kohaselt ei hõlma piinamine seaduslike sanktsioonide kohaldamisest tulenevaid või nendega juhuslikult kaasnevaid kannatusi ning ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt pole julgeolekumeetmete kasutamine reeglina hõlmatud EIÕK art 3 kaitsealaga.
11. Eeltoodud järeldustel ei ole Tartu Halduskohtul põhjust A.Ai kaebust rahuldada. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebuse esitamisel tasutud kokku 15 euro suurune riigilõiv (tl 45) 3 halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle kaebaja eest tasunud isiku kanda. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Kohtunik 4