← Eesti

3-12-2387/14

3-12-2387 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtukooseis kohtunik Mare Krull Haldusasja number 3-12-2387 Haldusasi A.G´i kaebus Viru Vangla poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot. Menetlusvorm kirjalik menetlus Menetlusosalised: kaebuse esitaja A.G vastustaja Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Otsuse avalikult teatavaks

  1. märts 2013.a, Jõhvi kohtumaja tegemise aeg ja koht RESOLUTSIOON
  2. Jätta A.G´i kaebus rahuldamata;
  3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant ei taotle kaebuse lahendamist kohtuistungil, võib ringkonnakohus apellatsiooni lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD
  4. A.G (edaspidi kaebaja) esitas 14.11.2012 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse Viru Vangla (edaspidi vastustaja) poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot. 1.1 Kaebuse kohaselt Viru Vangla 07.03.2012 käskkirjaga nr. 6-3/340-D määrati kaebajale 1 3-12-2387 distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 10-ks ööpäevaks. Määratud distsiplinaarkaristuse kandis kaebaja ära ajavahemikul 14.03.2012-24.03.
  5. Viru Vangla 07.08.2012 käskkirjaga nr. 6-3/1306-D tunnistati käskkiri nr. 6-3/340-D kehtetuks. 1.2 16.08.2012 esitas kaebaja vastustajale taotluse, milles nõudis vastustajalt seoses 10 päeva jooksul alusetult kartseris viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot. 11.10.2012 otsusega nr. 6-16/142-1 rahuldas vastustaja kaebaja kahjunõude osaliselt ning määras talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 63,90 eurot. 1.3 Kaebaja ei ole vastustaja poolt talle määratud hüvitise suurusega nõus ning 14.11.2012 pöördus halduskohtusse hüvitamiskaebusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  6. Kaebaja leiab, vastustaja jättis ebaõigesti täies ulatuses mittevaralise kahju hüvitamata, kuna pakutud mittevaralise kahju hüvitis on ebaproportsionaalselt väike. Arvestades vastustaja kordavat õigusvastast käitumist, saab pidada seda kaebaja inimväärikust alandavaks, vabaduse võtmiseks, au ja hea nime teotamiseks ning era- ja perekonnaelu riiveks, mis kuuluvad Põhiseaduse § 25 ja Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 kaitsealasse. Kaebaja väite kartseris viibimise tingimused ja sisustus võrreldes kambriga tunduvalt piiratumad ja ebamugavamad. Kaebajat karistati alusetult distsiplinaarmenetluse korras, millega teotati kaebaja au ja head nime nii kaebaja enda kui ka tema lähedaste ja teda ümbritsevate isikute silmis juba korduvalt. Kaebaja arvab, et kuna vastustaja on juba korduvalt toime pannud eelpoolnimetatud rikkumise, siis õigusvastaselt õiguse ja vabaduse rikkumise puhul tuleb makstava hüvitise määra pidevalt tõsta.
  7. Vastustaja ei tunnista kaebust ning vaidleb selle vastu. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja alusetult kartserisse paigutamisega ajavahemikul 14.03.2012-24.03.2012 on talle tekitatud kahju. RVastS § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süüvormi ja raskust. Riigikohus on 15.03.2010 otsuses nr. 3-3-1-93-09 leidnud, et õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni ehk 6,39 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Hüvitise suuruse määramisel on arvestatud õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt piiratud. Hüvitise suurendamist tingivad erandlikud asjaolud. 3.1 Vastustaja leiab, et antud olukorras saaks au ja hea nime teotamine kõne alla tulla juhul, kui õigusvastase distsiplinaarkaristuse määramisega kaasneks isiku maine langus ja ühiskonna hukkamõist. Käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, mis annaksid alust kahtlustamiseks, et tema maine on kahjustada saanud. Riigikohus on 11.02.2004 otsuses nr. 32-1-11-04 märkinud, et rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla ainult kannatanu hingelised üleelamise, kannatanul tema au teotamise tõttu tekkinud piinlikkustunne ja ajutine meeleolulangus. Seega au teostamise korral tekkinud üleelamised ei tingi alati rahalise hüvitise väljamõistmist. 3.2 Vastustaja märgib, et kaebajat ei paigutatud distsiplinaarkaristuse kandmise ajaks kartserisse, vaid ta kandis karistuse ära temale määratud elukambris. 2 3-12-2387 3.3 Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED
  8. Halduskohtumenetluse käigus selgus, et kaebaja ajavahemikul 14.03.2012-24.03.2012 kandis kartseris õigusvastase käskkirja nr. 6-3/340-D alusel talle määratud distsiplinaarkaristuse. Seoses selle asjaoluga pöördus ta vastustaja poole taotlusega talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot, mis oli vastustaja poolt osaliselt rahuldatud. Tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks nõustus vastustaja hüvitama kaebajale kokku 63.90 eurot ehk 6,39 eurot iga õigusvastaselt kartseris viibitud ööpäeva eest. Kaebaja ei ole sellise hüvitisega nõus ning leiab, et hüvitis 63,90 eurot ei ole vastustaja poolt toime pandud kaebaja õiguste rikkumisega proportsionaalne ja kuulub suurendamisele.
  9. Haldusorgani poolt füüsilisele õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise korda reguleerib RVastS. Haldusorgani vastustuse alused on sätestatud RVastS § 7 lg-s 1, mille kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, kas kaebaja poolt ajavahemikul 14.03.2012-24.03.2012 kartseris viibimine oli õigusvastane või mitte ning samuti pooled ei vaidle kasutatud või kasutamata jäetud õiguskatsevahendite üle. Pooltevaheline vaidlus seisneb mittevaralise kahju hüvitise suuruses, mis tekkis kaebaja poolt 10 päeva jooksul õigusvastaselt kartseris viibimisest.
  10. RVastS § 9 lg 1 ja 2 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
  11. Kartseris õigusvastase viibimise eest tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlakstegemisel lähtus vastustaja Riigikohtu Halduskolleegiumi 15.03.2010 otsusest nr. 33-1-93-09, milles on leiti, et õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni ehk 6,39 iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Hüvitise suuruse määramisel arvestas kolleegium õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, aga ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Hüvitise suurendamise tingivad erandlikud asjaolud.
  12. Eelpoolnimetatust tulenevalt peab kohus vajalikuks tuvastada, kas kaebaja õigusvastaselt kartseris hoidmisega ajavahemikul 14.03.2012-24.03.2012 on kaasnenud erandlikke asjaolusid, mis oleks andnud alust kaebajale tekkitatud mittevaralise kahju hüvitise suurendamiseks.
  13. Kaebaja leiab, et korduvalt õigusvastaselt kartserisse paigutamisega näol alandas vastustaja tema inimväärikust, teotas kaebaja au ja head nime ning riivas era- ja perekonnaelu. 3 3-12-2387
  14. Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2010 otsuse nr. 3-3-1-93-09 p-s 11 leidis, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.
  15. Kohus tuvastas, et kaebaja kandis distsiplinaarkaristuse ära elukambris, mis vastas Vangistusseaduse § 45 lg-s 1 ja Vangla sissekorraeeskirja § 7 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning määratud distsiplinaarkaristuse kandmisega ei kaasnenud kaebajale kinnipidamise režiimi järgimiseks otseselt mittevajalikke täiendavaid piiranguid ega kannatusi. Kohus leiab, et õigusvastaselt kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piirangud, mis on seotud era ja perekonna eluga (keeld lühiajalisele ja pikaajalisele kokkusaamisele, telefonikõnedele kehtestatud piirangud) on Riigikohtu halduskolleegiumi poolt arvesse võetud õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel ning kohtul puudub alus lugeda nimetatud piiranguid erandlikuks asjaoluks, mis oleks võinud mõjuda mittevaralise kahju hüvitise suurusele. Samuti ei pea kohus tõendatuks kaebaja väidet tema au ja nimi teotamise kohta, kuna kaebusest ei ole näha, et tema jaoks õigusvastaselt kartserisse paigutamise näol saabus konkreetne negatiivne tagajärg.
  16. Kaebaja küll väidab, et teda oli korduvalt distsiplinaarkorras karistatud õigusvastaste käskkirjade alusel, kuid esitatud kaebuses ta ei täpsusta, kui palju kordi see toimus ja millisel ajavahemikul. Kohtule on teada, et vastustaja poolt kaebaja suhtes väljastatud käskkirja nr. 63/1319-D tühistas Tartu Ringkonnakohus 02.03.2012 otsusega haldusasjas nr. 3-10-
  17. Selle alusel taotles kaebaja vastustajalt alusetult kartseris viibimise aja eest tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 200 eurot. Vastustaja 04.07.2012 otsusega nr. 6167103-1 rahuldas kaebaja kahjunõude osaliselt ning otsustas talle hüvitada mittevaralise kahju summas 44,73 eurot ehk 6.39 eurot iga alusetult kartseris viibitud ööpäeva eest. Kohtle teadaolevatel andmetel ei olnud rohkem halduskohtumenetluses tühistatud või õigusvastaseks tunnistatud distsiplinaarkaristust määravaid käskkirju, mille väljaandjaks oleks olnud vastustaja ja adressaadiks kaebaja. Vastustaja teatas kohtule, et tema poolt on kehtetuks tunnistatud distsipliini rikkumise eest vaid üks kaebaja suhtes välja antud käskkiri nr. 6-3/340D. 11.10.2012 otsusega 6-16/142-1 hüvitas vastustaja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju alusetult kartseris viibitud 10 ööpäeva eest 63.90 eurot, mille suurust kaebaja vaidlustab käesolevas haldusasjas. Sellest tulenevalt tuvastas kohus, et õigusvastaste käskkirjade alusel paigutati kaebajat kartserisse kahel korral. Distsiplinaarkaristuste täitmise pööramise ajaks oli 06.11.2010 (7-ks ööpäevaks) ja 14.03.2012 (10-ks ööpäevaks).
  18. Kohus leiab, et kaks korda alusetult kartseris viibimine ei anna alust lugeda seda erandlikuks asjaoluks, mida Riigikohus Halduskolleegium 15.03.2010 otsuses nr. 3-3-1-93-09 mainis. Samuti halduskohtumenetluse käigus ei leidnud tõendamist kaebaja õiguste ja vabaduste piiramine enam, kui see on vangistusseadusega ette nähtud vanglas ning 11.10.2012 vastustaja otsusega 6-16/142-1 kaebajale määratud hüvitis 63.90 eurot on antud juhul proportsionaalne kaebaja rikutud õigustega. Seega kaebaja nõue hüvitada talle teistkordselt alusetult kartseris viibimise eest tekitatud kahju summas 500 eurot, on alusetu ning rahuldamisele ei kuulu. 14 Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata. 4 3-12-2387 Menetluskulud
  19. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 11, võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
  20. Vastustaja ei ole esitanud kohtule käesolevas haldusasjas menetluskulude hüvitamise taotlust ning palus kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda jätta. Seega, võttes arvesse kaalul olevaid asjaolusid ning juhindudes HKMS § 108 lg-st 11, jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.