3-12-2615/24

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2615 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Rooland Arundi (Arund) kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja Rooland Arund Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord
2. Jätta rahuldamata Rooland Arundi taotlus asjatundja arvamuse saamiseks.
3. Rahuldada Rooland Arundi kaebus osaliselt. Tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla viivitus Rooland Arundile jalatsite tagastamisel
4. oktoobril
6. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
7. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
8. märts
9. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
11. detsembril 2012 saabus Tartu Halduskohtusse Roolandi Arundi kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks. Kaebaja palub Tartu Vanglalt välja mõista 1000 eurot hüvitisena kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest. Kaebuse kohaselt pani Tartu Vangla kaebaja olukorda, kus viimane oli poolteist ööpäeva sunnitud olema paljajalu nii siseruumides, kui ka õues või laenama käimiseks jalanõusid kaaskinnipeetavatelt, pannes sellega toime distsiplinaarkorras karistatava teo. 1
12. oktoobril 2012 andis kaebaja tema kasutuses olnud plätud parandusse.
13. oktoobril 2012 pesi kaebaja tema kasutuses olnud välisjalanõud ning asetas need kuivatuskapi peale kuivama.
14. oktoobri 2012 hommikul jalanõusid nimetatud kohas enam ei olnud. Kaebaja teatas inspektor-kontaktisikule jalanõude kadumisest ning sellest, et rohkem jalanõusid kaebaja kasutuses ei ole. Inspektor-kontaktisik teatas kaebajale, et jalanõud võeti öösel ära ja kaebajal tuleb nende tagasisaamiseks avaldus kirjutada. Asendusjalanõusid kaebajale ei antud. Äravõetud jalanõud sai kaebaja tagasi alles järgmise päeva (
15. oktoobri 2012) pärastlõunal. Kaebajat ei ole tutvustatud sisekorra eeskirjadega ning kuivatusruumis puudus teave selle kohta, et kuivatusruumi ei tohi isiklikke asju jätta. Kaebaja oli sunnitud käima vangla siseruumides paljajalu ning laenama nii
16. kui ka
17. oktoobril 2012 õues jalutamiseks jalatsid kaaskinnipeetavalt. Paljajalu käimine külmal betoonpõrandal ja hirm distsiplinaarkaristuse ees õigusvastaselt jalatsite laenamise pärast tekitas kaebajal depressiooni ja alandas tema inimväärikust. Kaebaja on seisukohal, et vanglal on kohustus tagada kinnipeetavatele ilmastikuoludele vastav riietus, sh jalanõud, kui neil endil see puudub. Võttes kaebajalt ainsad välisjalanõud ja mitteandes teisi jalanõusid vastu, rikkus vangla kaebaja hinnangul nimetatud kohustust ning vangistusseaduse § 41 lg-t
18. Kaebaja esitas
19. jaanuaril 2013 täiendava menetlusdokumendi, milles selgitab, et talle ei ole tutvustatud Tartu Vangla sisekorda, mis keelaks jalatsite ja riiete kuivatamist kuivatusruumis.
20. detsembri 2012 selgitustaotluse vastusest selgub, et kuivatusruumi kasutamine on reguleeritud suusõnaliselt. Kuivatusruumis ega teadetetahvlil ei ole korrektset teavet ruumi kasutamise kohta. Kaebaja on seisukohal, et kuivatusruumi kasutamine on reguleeritud suvalise ametniku poolt, suvalisel ajahetkel, suvalise korraldusega. Õigusaktidega ei ole keelatud jalanõude kuivatamine kuivatuskapi peal. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kaebajal ei saanud tekkida depressiooni hirmust distsiplinaarkaristuse ees, kuna teda ei karistatud distsiplinaarkorras teise kinnipeetava jalanõude kasutamise ees. Kaebaja väidab, et teda ei karistatud seetõttu, et ta ei jäänud teise kinnipeetava jalanõude kandmisega vahele. Kaebaja ei nõustu vangla seisukohaga, et tal ei saanud külmal betoonil paljajalu käies kahju tekkida.
21. jaanuariks 2013 oli kaebajal valutanud selg kaks nädalat. Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vanglal ei ole seadusest tulenevat õigust piirata kinnipeetavate õigust käia väljas jalutamas. R. Arund märgib, et vanglal on tulenevalt rahvusvahelisest aktidest kohustus tagada kinnipeetavatele riietus ja jalanõud vastavalt ilmastikule. Kaebaja jalanõude äravõtmisel ja uute jalanõude mitteandmisel, piiras vangla kaebaja õigust jalutada päevas värskes õhus 1 tund. Kaebaja ei nõustu vangla seisukohaga, et suitsetamise piiramine ei saa kaebajale kahju tekitada. Kuna vanglas saab suitsetada vaid õues jalutuskäigu ajal, siis piirates kaebaja õues jalutuskäigul käimise õigust, piirab vangla õigusvastaselt ka kaebaja õigust suitsetada, tekitades kaebajale kahju suitsetamise mittevõimaldamisega.
22. Vastuses kaebusele palub Tartu Vangla jätta kaebuse rahuldamata, jäädes kahju hüvitamise taotluse lahendamisel väljendatud seisukohtade juurde. Vastustaja nõustub, et kaebajal ei olnud
23. oktoobrist
24. oktoobrini 2012 vanglas jalanõusid. Jalatsite äravõtmise kohta vormistati
25. oktoobril 2012 akt nr A2986, mille tagaküljele andis R. Arund
26. oktoobril 2012 ka allkirja jalatsite tagasi saamise kohta. Vangla on seisukohal, et sellise olukorra, kaebajal puudusid nimetatud perioodil jalanõud, tekkimise eest vastutab 2 kaebaja ise. Kaebaja pidi teadma, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 57 lõike 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida asju vaid enda juures või kinnipeetava isiklike asjade laos, seega ta pidi teadma, et ei tohi jätta oma asju ühiselt kasutavatesse ruumidesse. Vastustaja märgib, et
27. oktoobril 2012 võeti ära ka mitme teise kinnipeetava esemeid, mistõttu oli vajalik enne jalatsite tagastamist kõigepealt kindlaks teha nende omanik. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et ta ei tegutsenud jalanõude tagastamisel kaebajale ülemäära viivitades. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et talle ei ole tutvustatud vangla sisekorraeeskirja. Kaebaja on
28. juunil 2012 kinnitanud oma allkirjaga, et on tutvunud vangla sisekorraeeskirjaga ning on ise oma
29. oktoobri 2012 kahju hüvitamise taotluses sellele ka viidanud. Vastustaja rõhutab, et jalutuskäigul käimine on vangistusseaduse § 55 lõikest 2 tuleneva kinnipeetava õigus, mitte kohustus. Vastustaja möönab, et tegemist on kinnipeetava jaoks võrdlemisi tähtsa õigusega, kuid kahel päeval selle õiguse kasutamata jätmine ei saa vangla hinnangul tekitada kinnipeetavale väga suurt kahju. Tartu Vangla direktori
30. aprilli 2012 käskkirjaga nr 1-1/39 piirati alates
31. aprillist 2012 suitsetamiskohta kaasa võetavate sigarettide arvu viiele sigaretile. Kuna kaebaja põhjendab oma vajadust käia igapäevaselt õues asjaoluga, et ta suitsetab, siis on vastustaja seisukohal, et kahel päeval suitsetamise mittevõimaldamine ei alanda kaebaja inimväärikust, sest kaebaja on pidanud harjuma võrdlemisi väikese igapäevase sigaretikogusega. Vastustaja märgib, et depressiooni kui tervisekahjustuse tekkimine kaebajal ei ole tõendatud. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest perioodi
32. oktoober 2012 kuni
33. jaanuar 2013 kohta ei tulene viiteid R. Arundi tervise halvenemise kohta seoses
34. oktoobril ja
35. oktoobril 2012 ilma isiklike jalatsiteta olemisega. Samuti ei ilmne kaebaja tervisekaardi väljavõttest ükski muu tervisekahjustus, mille puhul oleks tõenäoline põhjuslik seos ilma jalanõudeta olemisega. Vastustaja on seisukohal, et vangla ei ole oma tegevusega täitnud ühtegi riigivastutuse (RVastS) § 9 lõikes 1 toodud koosseisu. Kohtu seisukoht
36. Asjas ei ole vaidlust, et Tartu Vangla ametnikud võtsid
37. oktoobri 2012 öösel
38. eluosakonna pesuruumist ära sinna jäetud esemed, muu hulgas võeti ära ka R. Arundi jalatsid. Kaebaja sai jalatsid tagasi
39. oktoobri 2012 pärastlõunal. Kuna kaebaja oli eelnevalt teise tema kasutuses olnud paari jalatseid parandusse andnud, siis ei olnud tal
40. oktoobril ja
41. oktoobri 2012 ennelõunal kasutamiseks ühtegi paari jalatseid. Mõlemal päeval kasutas kaebaja õues jalutamisel kaaskinnipeetavalt laenatud jalatseid. Pooled vaidlevad selle üle, kas Tartu Vangla tegevus jalatsite äravõtmisel ja tagasiandmise korraldamisel oli õiguspärane, samuti, kas jalatsite puudumine tekitas kaebaja sellist mittevaralist kahju, mis kuulub hüvitamisele rahas.
42. Justiitsministri
43. novembri 2000 määrusega nr 72 vastu võetud, hiljem korduvalt muudetud, vangla sisekorraeeskirjade (VsKE)
44. peatükk täpsustab vangistusseaduse (VangS) §-s 15 sätestatud kinnipeetava isiklike asjade regulatsiooni. VsKE § 57 lg 1 järgi võib kinnipeetav hoida isiklikke asju enda juures või anda need hoiule isiklike asjade lattu. VsKE § 61 lg-s 1 on sätestatud, et vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad VsKE §-s 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades paragrahvi 57 lõikes 3 ja paragrahvi 61 lõikes 11 toodud piirangut. Kohus nõustub vastustajaga selles, et toodud sätetest tuleb kinnipeetavale keeld hoida või jätta isiklikke esemeid väljaspool elukambrit ühiskasutuses olevates ruumides, v.a juhul, kui see on otseselt lubatud. Isiklike asjade hoidmine ühiskasutatavates ruumides raskendaks vastustajal 3 kinnipeetavate isiklike asjade arvestuse pidamist, seaks ohtu isiklike asjade säilimise ja looks täiendavad võimalused isiklike asjade õigusvastaselt teiste kinnipeetavate kasutusse või omandisse andmiseks.
46. juuni 2012 õiend (tl 27) kinnitab, et tõele ei vasta kaebaja väide nagu ei oleks talle vangla sisekorraeeskirja tutvustatud. Kaebaja on andnud allkirja selle kohta, et talle on tutvustatud nii vangistusseadust, vangla sisekorraeeskirja, kui ka Tartu Vangla kodukorda. Seega pidi kaebajale teada olema, et isiklike asjade hoidmine on lubatud eluosakonnas üksnes enda juures kambris või selleks eraldi ettenähtud kohas.
47. Vastavalt VangS 66 lg-le 2 vastutavad vanglateenistuse ametnikud nii vangla sisekorraeeskirjade täitmise, kui ka julgeoleku eest vanglas. Seega ühiskasutuse olevast ruumist kinnipeetavate isiklike asjade leidmisel oli vastustaja kohustatud võtma meetmeid vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja vangla julgeoleku tagamiseks. Kohtu hinnangul oli leitud asjade äravõtmine nende omanike selgitamiseks ja asjade omanikele tagastamiseks nimetatud eesmärgi suhtes vajalik ja kohane meede. Sellega ei piiratud kaebaja õigusi rohkem, kui eesmärgi saavutamiseks vajalik ning vastustajal ei olnud teisi, sama efektiivseid meetmeid. Seetõttu on kohus seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja jalatsite äravõtmisel Tartu Vangla
48. eluosakonna pesuruumist
49. oktoobril 2012 oli õiguspärane.
50. Asjade äravõtmise järel oli vastustaja VsKE §-dest 66-69 tulenevalt kohustatud selgitama, kes on leitud asjade omanik ning otsustama asjade tagastamise, hoiule võtmise või hävitamise. Kohtu hinnangul ei saa vastustajale üldjuhul ette heita asjade tagastamisega viivitamist, kui leitud asjad tagastatakse kinnipeetavale teisel päeval pärast asjade leidmist. Käesoleval juhul teatas kaebaja vastustaja ametnikele
51. oktoobri 2012 hommikul, et tema jalatsid on ära võetud, samuti, et kaebajal puuduvad seetõttu üldse jalatsid. Äravõetud esemeid ei oli mitu (tl 26), seetõttu ei olnud asjade kohene tagastamine võimalik, vaid vastustaja pidi tõsikindlalt välja selgitama asjade tegelikud omanikud. Eeltoodut silmas pidades ning arvestades VangS § 46 lg-s 1 sätestatud vastustaja kohustust vajadusel tagada kinnipeetavatele riietus leiab kohus, et vastustaja oli kohustatud koheselt tegutsema äravõetud asjade omanike selgitamiseks ning tagastama jalatsid kaebajale hiljemalt sama päeva, s.o
52. oktoobri 2012, õhtuks. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja oli
53. oktoobril 2012 ilma jalatsiteta enda tegevuse, mitte vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu. Kuna vastustaja ei ole selles osas õigusvastaselt käitunud, siis puudub alus
54. oktoobrit 2012 puudutava kaebaja võimaliku mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
55. Jalatsite puudumine kaebajal
56. oktoobri 2012 ennelõunal oli tingitud vastustaja õigusvastasest tegevusest, s.o äravõetud asjade omaniku selgitamise ja asjade tagastamisega viivitamisest. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja esile toonud selliseid asjaolusid, mis õigustaksid jalatsite tagastamata jätmist kaebajale hiljemalt
57. oktoobri 2012 õhtuks. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja väitel on vastustaja tegevus põhjustanud mittevaralise kahju. Mittevaraline kahju on kaebajale tekkinud seeläbi, et kaebaja oli sunnitud ilma jalatsiteta käima külmal betoonpõrandal ning see tekitas talle tervisekahju ning alandas inimväärikust. Samuti tekkis kaebaja hinnangul mittevaraline kahju seetõttu, et kaebaja pidi jalutuskäigul osalemiseks õigusvastaselt laenama 4 jalatsid kaaskinnipeetavalt ning hirm selle rikkumise eest ette nähtud distsiplinaarkaristuse ees tekitas kaebajal depressiooni.
58. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega võib kaebuses nimetatud isikuõiguste rikkumise tõttu tekkinud mittevaralise kahju eest nõuda rahalist hüvitist.
59. Kaebaja on taotlenud asjatundja arvamuse küsimist, et selgitada, kas jalgade pidev külmetamine võib tekitada tervisekahjustusi. Kohus jätab taotluse rahuldamata. Hüpoteetiline võimalus, et külmetamine võib põhjustada tervisekahjustuse, ei tõenda seda, et kaebajal tegelikult tervisekahjustus tekkis. Asjatundja arvamuse küsimine oleks põhjendatud juhul, kui tervisekahjustuse tekkimine on tõendatud ja vaidlus on selles, kas vastustaja õigusvastane käitumine võib olla sellise tagajärje põhjustanud. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga.
60. Kohus nõustub kaebajaga, et jalatsiteta käimine külmal aastaajal võib tekitada terviskahjustusi. Kaebaja terviskaardi väljavõttest aga ei nähtu, et kaebajal oleks vaidlusalusel ajal esinenud selliseid kaebusi, mis oleks seostatavad jalatsiteta käimisega. Kaebaja ei ole haigestunud külmetushaigustesse ega saanud vigastusi jalatsiteta käimisest.
61. oktoobril 2012 on R. Arund kaevanud valvemeedikule, et tõmbas selja ära. Kohus loeb üldtuntud asjaoluks, et sellise terviserikke põhjuseks ei ole jalgade külmetamine. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja ei ole saanud tervisekahjustust, mis oleks tingitud jalatsiteta käimisest külmal betoonpõrandal ning kahju hüvitamise nõue tuleb selles osas rahuldamata jätta.
62. Kohus on seisukohal, et olukord, kus kaebaja oli sunnitud liikuma Tartu Vanglas ilma jalatsiteta riivab kaebaja õigust inimväärsele kohtlemisele. Arvestades vastustaja õigusrikkumise ajalist kestust (s.o ca pool päeva), rikkumise asjaolusid ning olmetingimusi Tartu Vanglas, on kohus seisukohal, et kaebaja õiguste riive ei ole sedavõrd intensiivne, et see oleks käsitatav inimväärikuse alandamisena. Mittevaralise kahju rahas hüvitamise nõue jääb selles osas rahuldamata. Kohtu hinnangul on kaebaja õiguste kaitseks ja rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks piisav kui kohus tunnistab vastustaja tegevuse jalatsite tagastamisega viivitamisel õigusvastaseks.
63. Kaebaja väitel on jalatsite äravõtmine tekitanud talle depressiooni, sest kaebaja õigusvastaselt laenas kaaskinnipeetavalt jalatsid jalutuskäigul osalemiseks ning kartis selle teo eest distsiplinaarkorras karistada saada. Kohtu hinnangul puudub vahetu põhjuslik seos kaebaja jalatsite äravõtmise ja distsiplinaarkaristuse kartuse vahel. Jalatsite puudumise tõttu ei olnud kaebaja veel sunnitud distsiplinaarkorras karistatavat tegu toime panema. Jalatsite laenamine oli kaebaja tahtlik tegu, mis lõhub kausaalahela. Seetõttu jääb mittevaralise kahju rahas hüvitamise nõue selles osas rahuldamata. Kohus märgib veel, et rikkumise ajalise kestuse ning kaebajat ähvardanud distsiplinaarsanktsiooni vähese repressiivsuse tõttu ei ole depressiooni tekkimine eluliselt usutav. Isegi kui jaatada põhjuslikku seost, siis on kaebaja õiguse tervisele riive sedavõrd väheintensiivne, et kahju rahas hüvitamine ei oleks põhjendatud.
64. Kohus ei nõustu kaebajaga nagu oleks jalatsite tagasiandmisega viivitamine piiranud kaebaja õigust käia vabas õhus jalutamas. Kaebaja on kinnitanud, et nii
65. kui ka
66. oktoobril 2012 5 võttis ta jalutustunnist osa. Kohtu hinnangut ei muuda asjaolu, et kaebaja välja jalutamiseks õigusvastaselt laenas jalatsid kaaskinnipeetavalt.
67. Kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus tuvastab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse jalatsite tagastamisega viivitamisel
68. oktoobril
69. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata.
70. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse asjaolusid arvestades hindab kohus kaebuse rahuldatuks 1/5 ulatuses. Menetlusosalised ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest poolte kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar Kohtunik 6