Obsah (6)

§ 14§ 146§ 127§ 149§ 198§ 4032

Tsiviilasi nr 2-13-1334 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2013. a, Tartu Kohtumaja Tsiviilasja number 2-13-1334 Ha

§ 14lg 2).

Kostja on kinnitanud laenusaajale nii suuliselt kui ka temaga sõlmitud lepingus, et 04.07.2006 laenulepingu 2 Tsiviilasi nr 2-13-1334 tagatiseks on üksnes laenusaajale kuulunud korteriomand. Kostja ei informeerinud hagejat eelnimetatud laenulepingu sõlmimisest ja sellest, et ka tema kinnistu asub tagama korteriomandi ostuks võetud laenu. Laenulepingus nr L060026968 on laenu tagatisena märgitud ainult korteriomandile seatud hüpoteek. Samuti ei teavitanud kostja hagejat kinnistut koormava hüpoteegi summa suurendamisel ka suurenenud kohustustest. 09.10.2006 sõlmitud hüpoteegi sisu muutmise lepingus on tagatavatele nõuetele viidatud üksnes abstraktselt. Jättes hageja tagatava laenukohustuse suurenemisest informeerimata, on kostja viinud hageja 09.10.2006 tagatislepingu lisa sõlmimisel teadlikult eksimusse täiendavate kohustuste puudumisest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-136-12 p-s 26 leidnud, et käendajal võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda võlgnevusega seotud olulistest asjaoludest teavitamata. Hageja leiab, et kolmanda isiku kohustust tagav hüpoteegiga koormatud kinnistu omanik õiguslikult ja olemuslikult samastatav käendaja õigusliku staatusega. Hageja ei oleks kostjaga kindlasti hüpoteegi sisu muutmise lepingut sõlminud, kui teda oleks informeeritud sellest, et tema kinnistu asub sellega vastutama märkimisväärse laenukohustuse täitmise eest. Hageja hinnangul on kostja käitunud pahatahtlikult, jättes hageja teadlikult teadmatusse laenusaaja suurenenud kohustustest ja sellega kinnistu suurenenud vastutusest ning varjates tagatiskokkuleppe standardsõnastuse taha märkimisväärse laenukohustuse. Tulenevalt eeltoodust esitab hageja avalduse 09.10.2006 sõlmitud hüpoteegi sisu muutmise lepingu tühistamiseks. Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et hagejal puudub siiski alus lepingute tühistamist nõuda, tasaarvestab hageja käesoleva hagiavalduse esitamisega kostja poolt tema vastu täitemenetluses esitatud nõude ja esitab vastutuse puudumise vastuväite täitemenetluses, milline on täitemenetluses lubatud vastuväiteks. Viidatud Riigikohtu lahendi punktis 26 on kohus märkinud, et

§ 14

lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on

§ 146

lõikes 3 ette nähtud muu hulgas siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Riigikohus on sedastanud, et teavitamiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda

§ 14ja § 115 lg 1 alusel.

Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib

§ 149lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.

Hageja leiab, et kostja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja on laenusaaja(te)le laenu andes käitunud vastutustundetult ja üksnes oma kasumit silmas pidades, jättes tähelepanuta asjaolud, mis viitasid sellele, et laenusaaja võib sattuda laenu tagasimaksmisel suure tõenäosusega raskustesse ja laenu tagastamine osutub võimatuks. Alusetu ja ebaõige on kostja väide, et vastutustundliku laenamise põhimõttele võib käesoleval juhul tugineda üksnes laenusaaja kui vastava lepingu pool. AÕS § 279 lõike 7 kohaselt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega on hagejal kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul õigus esitada vastuväited ka seoses laenulepinguga, sh vastutustundlikku laenamist puudutavaid vastuväited. Väär on kostja seisukoht, et vastutustundliku laenamise põhimõte ei ole vaidlusalustele laenulepingutele kohaldatav. Kostja poolt seisukohtade p 2.

1. käsitletud Riigikohtu lahendis (3-23 Tsiviilasi nr 2-13-1334 1-136-12) on kohus viidanud, et kuigi vastutustundlikku laenamist käsitlev regulatsioon, millest krediidiandja vastav kohustus on tuletatud, kehtib alates 01.01.2007, on vastavad põhimõtted rakendatavad ka enne nimetatud kuupäeva tehtud tehingute suhtes. Ka on juba Eesti Panga presidendi
2. juuni
3. a määrus nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ sisuliselt näinud ette kõnealuse kohustuse, tuues loetelu andmetest, mida krediidiasutus on kohustatud kontrollima ja analüüsima enne laenulepingu sõlmimist. Muu hulgas peab laenuanalüüs hõlmama järgmisi näitajaid – laenusaaja maksevõime kogu laenuperioodi jooksul ja laenutootest (instrumendist), laenutingimustest ja laenusaaja muudest kohustustest tulenevad olulisemad riskid. Iseenesest ei tähenda asjaolu, et kostja kui laenuandja on kogunud laenusaaja kohta andmeid (sissetulekute suurus, kohustused, elamiskulud, ülalpeetavate arv jms) automaatselt seda, et laenuanalüüs on olnud piisav ja panga poolt kliendile lubatud laenukoormus on mõistlik. Panga laenuotsuse põhjendatuses lubavad kahelda järgmised asjaolud: 1) laenusaaja I.M maksevõime analüüsis on osundatud olemasolevatele viivistele/intressidele summas ca 50 000 krooni koos märkusega, et klient vaidlustab need summad. Riskide vähendamiseks tuleks pangal vastavaid summasid käsitleda kliendi olemasolevate kohustustena. Hageja leiab, et pank ei ole nimetatud kohustusega vajalikul määral arvestanud. Taotleja K.M suhtes koostatud analüüsis on jätkuvalt sarnane märkus. Seega on laenudokumentides selge viide võimalikele probleemidele uute laenude tagasimaksmisel, millele kostja laenuandjana ei ole aga piisavalt tähelepanu pööranud. 2) Kostja vastutustundlikus käitumises tekitab küsimusi ka 22.05.2006 laenutaotluse põhjal tehtud analüüsis toodud kommentaar – „kogu laenusumma vastuolus krediidipoliitikaga“. Hageja ei saa nõustuda kostja väitega selle kohta, et hagejal puudub tasaarvestamise tegemiseks õigus, sh põhjusel, et ta ei ole lepingu pooleks. Hageja on tuginenud tasaarvestuse teostamisel eespool viidatud Riigikohtu lahendis sedastatule, mille kohaselt on tunnistatud käendaja, kellega on hageja positsioon meie hinnangul sarnane, õigust viia läbi tasaarvestust. Tasaarvestuse õiguspärasuse üle saab lõppastmes otsuse teha siiski kohus. Pank on XXXX korteriomandi väärtuseks laenu andmisel ja hüpoteegi seadmisel hinnanud vähemalt 2 000 000 krooni (127 823,30 eurot). Korteriomandi müügihind oli 2 700 000 krooni (172 561,45 eurot). Korteri sundmüügist on saadud aga üksnes 68 705,36 eurot ehk kinnisasi on müüdud kaks korda odavamalt, kui on selle väärtus panga hinnangul. Pank oleks vastutustundlikult tegutsedes laenu andmisel ja hüpoteegi seadmisel pidanud arvestama sellise olukorra tekkimise võimalusega, mil ta ei saa panditud kinnisasja arvel oma nõudele olulises osas rahuldust. Tekkinud olukorra eest, kus korteriomandi ostmiseks võetud laenu tagatiseks seatud sama korteriomandi väärtus on langenud enam kui kaks korda, mis ka kinnisvaraturu langust arvestades on märkimisväärne, ei ole seetõttu õige panna vastutama üksnes hagejat. Samuti viitab nimetatud asjaolu sellele, et kostja pole käitunud vastutustundlikul laenamise põhimõtteid järgides, kuivõrd vastasel juhul oleks ta pidanud kinnisvaraturu langust ette nägema ja sellist laenu mitte väljastama.
4. Kostja vastuväited hagile Kostja hagi ei tunnistanud. Tartu Ringkonnakohus on juba oma 25.10.2012 otsuses igakülgselt analüüsinud hageja poolt ka käesolevas tsiviilasjas vaidlustatud tehinguid ning leidnud, et nii tagatislepingud, kui ka laenulepingud samuti nendest tuleneva AS SEB Pank nõude sundtäitmine ei ole tühised vaid on seaduspärased ja kehtivad. Seega on välistatud hageja poolt järjekordne samade tehingute vaidlustamine olenemata sellest, millistele asjaoludele hageja seekord tugineb. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud ka hageja viited, nagu oleks hüpoteegi summa suurendamine sõlmitud eksimuse mõjul. Hageja ei saa vaidlustada jõustunud kohtulahendis tuvastatut uues hagis (hagi punkt 2.2.2). Ringkonnakohus leidis, et Kaie Metsanurga poolt sõlmitud tagatiskokkuleppe algseks eesmärgiks ja põhjuseks saab pidada soovi tagada oma poja (ja tema abikaasa) kohustusi, tagatiskokkuleppe muutmine näitab, et tagatise andja ei soovinud piirata tagatise ulatust üksnes 4 Tsiviilasi nr 2-13-1334 selle lepinguga, mis oli esialgses kokkuleppes eraldi esile toodud. Kui Kaie Metsanurk soovis mõne tagatiskokkuleppes märgitud isikute poolt võetud kohustuse tagamist vältida, siis oleks olnud võimalik sellekohane välistus märkida tagatiskokkuleppe muutmise lepingusse. Asjaolu, et vahetult pärast korteri ostmiseks laenu võtmist suurendas Kaie Metsanurk oluliselt tagatise suurust, viitab sellele, et Kaie Metsanurk andis tagatise poja ja tema abikaasa suurenenud kohustuste katteks. Kostja ei nõustu hageja poolse tagatise andja õiguste-kohustute samastamisega käendaja õiguste-kohustustega. Hageja pole oma sellist lähenemist põhjendanud seadusega ning kohaldab meelevaldselt teistsuguseid õigussuhteid käsitlevat Riigikohtu lahendit käesolevale kaasusele. Kostja leiab, et hageja poolt tasaarvelduse tegemine ei vasta seadusele (

§ 198, § 200 lg 1, § 200 lg 2, § 200 lg 4) ning seega ei ole tasaarvestus kehtiv.

Kostja on seisukohal, et hagejal puudub nõue kostja vastu ning seega ei ole võimalik mingeid summasid tasaarvestada. Kahju on hageja tekitanud endale eelkõige ise selliste tehingute sõlmimistega, mille tulemusel on kostja õigustatud nõudma hageja vara sundmüüki. Kostja lisas, et hageja ei tugine ühelegi õigusnormile, millest tuleneks, et kostja oli üldse kohustatud hagejat teavitama ning millisel viisil peaks teavitamine sellisel juhul toimuma. Kostja leiab, et hageja oli või pidi olema teadlik kõikidest hüpoteekidega tagatavatest võlaõiguslikest lepingutest. 09.10.2006 hüpoteegi sisu muutmise lepingu p-s 3 on hageja kinnitanud, et on põhjalikult tutvunud I.M ja/või K.M vahel sõlmitud laenulepingute ja nende lisadega ning on teadlik nendes sisalduvatest õigustest ja kohustustest. Hageja andis on lepingu punktis 2.1.2 nõusoleku tagada hüpoteegiga ka kõiki tulevikus võetavaid kohustusi, millega on teadvalt võtnud riski, et hüpoteegi tagatisel võidakse ka tulevikus sõlmida uusi laenulepinguid. Oluline on ka asjaolu, et hageja ei taganud talle kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteekidega talle tundmatute kolmandate isikute kohustusi, vaid enda poja (I.M) ja poja abikaasa (K.M) kohustusi. Seega on kohud hinnanud ka 09.10.2006 notariaalse lepingu õiguspärasuse ja kehtivuse küsimust ning on õigustatult leidnud, et laenu-ja tagatislepingud on kehtivad. Hageja ei ole toonud välja, millised on uued asjaolud, mida ei ole kohtud tsiviilasjas nr 2-11-48366 juba tuvastanud. Kostja ei ole hagejale põhjustanud kahju, ning seega puudub hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõue mida tasaarvestada. Kostja vaidleb tasaarvestusele vastu. Käesoleval juhul on kostjal hageja vastu reaalne hüpoteekide realiseerimise nõue, kuid hagejal puuduvad igasugused nõuded kostja vastu. Hageja esitatud lubamatu ja tühine tasaarvestusavaldus ei lõpeta kostja täitedokumentidest tulenevat hüpoteekide realiseerimise nõuet

§-i 197 lg 2 alusel. Hageja oletused selle kohta, et hagejale on väidetavalt tekkinud kahju seoses

§-ist 146 lg 3 tuleneva käendaja teavitamiskohustuse rikkumisega, jääb kostjale arusaamatuks. Hageja ei ole õiguslikult põhjendanud, kuidas saab hageja arvates hagejale tekkida kahju käendaja suhtes kohalduvate õigusnormide alusel, kui hageja on hoopis hüpoteekidega koormatud kinnistu omanik, mitte käendaja. Kostja leiab, et ta ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ja et hagejal puudub üldse õigus esitada vastuväiteid laenu väljastamisega seotud põhimõtete rikkumise kohta. Vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisele tuginemise õigus saab olla üksnes laenulepingu osapoolel. Käesoleval juhul ei ole hageja laenusaajaks vaid tagatise omanikuks. Isegi juhul, kui siiski hageja vastuväidete esitamise õigust jaatada, ei ole hageja toonud välja ühtegi konkreetset rikkumist, millele hageja tugineb ega ole enda seisukohti kuidagi põhistanud. Käesoleval ajal reguleerib vastutustundliku laenamise põhimõtet

§ 4032

, kuid vastav säte jõustus alles 01.07.2011 ega ole seega kohaldatav vaidlusaluste laenulepingute sõlmimisel (04.07.2006 ja 09.10.2006). Hageja on üldsõnaliselt väitnud, et kostja on väidetavalt mingeid umbmääraseid printsiipe rikkunud, kuid ei ole põhjendanud, millise rikkumise või millisest seaduse sättest tuleneva nõude rikkumist hageja kostjale ette heidab. Kostja on vaidlusalused laenud väljastanud järgides tavapäraseid laenu- ja krediidi väljastamise protseduure ja väljakujunenud praktikat. Kostja viis läbi krediidianalüüsi I.M maksevõime hindamiseks. Maksevõimet analüüsides on kostja võtnud arvesse I.M sissetuleku suuruse, 5 Tsiviilasi nr 2-13-1334 kohustused teiste võlausaldajate ees, elamiskulude summa suurust, ülalpeetavate arvu jm. Samuti on kostja hinnanud K.M maksevõimet. Ka täiendava laenusumma väljastamisel on kostja samalaadse analüüsi teostanud. Kostja leiab, et on vaidlusaluste laenude väljastamisel järginud nõutavat hoolsust, on täitnud KAS §-is 83 lg 2 ja lg 3 sätestatud nõudeid ega ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja vaidleb jätkuvalt vastu tasaarvestuse lubatavusele ja tasaarvestuse toimumisele. Isegi juhul, kui kostja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei too see automaatselt kaasa vabanemist laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Riigikohus on leidnud (3-2-1-13612, p 25), et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab laenusaaja nõuda kahju hüvitamist, kuid sellist kahju hüvitamise nõuet (mis annaks alust tasaarvestuse tegemiseks) tuleks laenusaajal tõendada ja põhjendada, tuues välja põhjusliku seose talle tekkinud kahju ja krediidiasutuse väidetava rikkumise vahel vastavalt

§ 127lõikele 4.

Selliseid seoseid hageja käesolevas asjas välja ei ole toonud. Lisaks puudub hagejal õigus mistahes tasaarvestuse teostamiseks juba seetõttu, et hageja ei ole laenulepingute osapooleks (laenusaajaks). Tartu Maakohtu 07.05.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-15172 mõistis kohus kostja kasuks I.M välja laenulepingust nr L060026968 tuleneva võlgnevuse summas 91 427.64 eurot, millele lisandub arvestav viivis, kuni põhinõude (56 253,00 eurot) täieliku tasumiseni. Viidatud kohtuotsus ei ole käesolevaks veel jõustunud. Laenuleping nr L060026968, mille kohta kohus tsiviilasjas nr 2-12-15172 otsuse tegi, on hagi aluseks ka käimasolevas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ja selle alusel menetletavas tsiviilasjas nr 2-13-

1. Tsiviilasjas nr 2-12-15172 tehtud 07.05.2013.a otsus omab käimasolevas tsiviilasjas olulist tõenduslikku väärtust kuivõrd kohus on tsiviilasjas nr 2-12-15172 käsitanud vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist laenulepingu nr L060026968 sõlmimisel ning asunud seisukohale, et kostja ei ole laenulepingu nr L060026968 alusel laenu väljastades rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid (otsuse lk 5-6). Kohus leidis, et enne laenulepingu sõlmimist on pank, analüüsinud kõiki laenu taotlemiseks esitatud dokumente ja muud informatsiooni ning võtnud selle alusel seisukoha laenu taotleja maksevõime ja usaldusväärsuse, tema pakutavate tagatiste olemasolu ja piisavuse kohta. Samuti on tsiviilasjas nr 2-12-15172 kohus võtnud seisukoha tasaarvestuse lubatavuse osas ning leidnud, et laenusaajal puudub õigus laenulepingust nr L060026968 tulenevate nõuete tasaarvestamiseks (otsuse lk 6). Kuivõrd kohus on leidnud, et laenusaajal puudub tasaarvestuse teostamise õigus, siis ei saa sellist õigust omada ka kolmandad isikud nagu panditud kinnistu omanik Kaie Metsanurk (kostja leiab jätkuvalt, et kuna hageja ei ole vaidlusaluste laenulepingute osapooleks, ei saa talle kuuluda ka õigust laenulepingutest tulenevaid nõudeid enda oletatavate nõuetega tasaarvestada). Tsiviilasjas nr 2-12-15172 tehtud 07.05.2013 otsus omab käimasoleva tsiviilasja lahendamisel vaieldamatult olulist tõenduslikku väärtust, kuna selles on kohus võtnud seisukoha hageja poolt tsiviilasjas nr 2-13-1334 esitatud peamiste väidete osas (vastutustundlik laenamine ja tasaarvestus) ning antud väidete suhtes tuleb kohtul võtta seisukoht ka tsiviilasjas nr 2-13-
3. Kohtu seisukoht 3.
4. Asjaolud Täitemenetluse seadustik (TMS) § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kaie Metsanurga suhtes algatatud täiteasjas nr 084/2010/1225 on täitedokumendiks 11.08.2004 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping (kd I tl 14-18) ja 09.10.2006 sõlmitud hüpoteegi sisu 6 Tsiviilasi nr 2-13-1334 muutmise leping (kd I tl 19-24). 11.08.2004 lepingu p 4.
5. kohaselt on lepinguga tagatud AS-i SEB Panga kõik nõuded K.M ja I.M vastu, sh tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded. Lepingu alusel seati hüpoteek Kaie Metsanurgale kuuluvale kinnistule registriosa nr XXXX asukohaga XXXXX (kd I tl 25). 09.10.2006 lepinguga leppisid pooled kokku hüpoteegisumma suurendamises. TMS § 221 lg 1 kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hageja põhjendab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet sellega, et kostja on hüpoteegisumma suurendamise põhjusest ja 04.07.2006 I.M sõlmitud laenulepingust teavitamata jätmisega rikkunud hageja suhtes

§ 14

lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustust, mistõttu tuleb 09.10.2006 sõlmitud hüpoteegi sisu muutmise lepingu hageja eksimuse tõttu tühistada. Alternatiivselt palub hageja tunnistada sundtäitmine lubamatuks põhjusel, et nõue on tasaarvestatud hagejal kostja vastu oleva

§ 14lg-st 2 tuleneva kahju hüvitamise nõudega.

Käesolevas tsiviilasjas menetluses oleva hagi ese on sama, mis tsiviilasjas nr 2-11-48366, kuid hageja tugineb teistele hagi aluseks olevatele asjaoludele, mistõttu on hagi alus eelnimetatud tsiviilasjast erinev. 3.

1. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue hageja eksimuse tõttu lepingu tühistamise põhjusel Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. Tehingu tühistamisel on tehing algusest peale kehtetu. Kohus on seisukohal, et hageja ei saa tugineda kostja poolt teavitamiskohustuse rikkumisele olukorras, kus hageja on ise sõlmitud lepingutes kinnitanud teadlikkust tagatavatest kohustustest. Asjaolu, et kinnistule seatud hüpoteek tagab ka tulevikus tekkivaid nõudeid, oli hagejale samuti teada. Kohus nõustub selles osas Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-1148366 esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Tegemist oli lähedaste isikute (poja ja pojanaise) kohustuste tagamisega ning hageja pidi olema teadlik nendest kohustustest. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks lepingu tühistamist eksimuse tõttu ja seega ei ole sundtäitmine hageja suhtes eeltoodud põhjusel lubamatu. 3.
2. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue tasaarvestamise põhjusel Krediidiasutuste seadus (KAS) § 83 lg 3 kohaselt krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Võlaõigusseaduse (

) § 4032 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus). Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale 7 Tsiviilasi nr 2-13-1334 piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Riigikohus on 27.11.2012 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-136 -12 p-s 25 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14ja § 115 lg 1 alusel.

Riigikohus on samas lahendis märkinud, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla

§ 14

lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hagejal puudub õigus tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. Selline õigus on hagejal kui pantijal olemas tulenevalt asjaõigusseaduse § 279 lg-st 7. Kohtu hinnangul ei ole aga kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Vastavalt

§ 4032

lg-le 1 on kostja kogunud I.M ja K.M krediidivõimelisust iseloomustavat teavet ja hinnanud nende krediidivõimelisust, mille kohta on kohtule esitatud vastavad tõendid (kd I tl 134-136, 149-153, 154, 155). Muuhulgas on kindlaks tehtud laenutaotlejate sissetulek ning laenulepingu osamakse suurus ei ületanud poolt taotlejate sissetulekust. Samuti on kostja vastavalt

§ 4032lg 1 p-le 3 andnud piisavaid selgitusi.

Selgituste andmise eesmärk on võimaldada laenutaotlejal teha kaalutletud otsus; tarbija peab aru saama, kas lepingu sõlmimine on talle vajalik ja kasulik või mitte (võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE III seletuskiri, lk 26). Seletuskirjas on selgitatud, et selgituse piisavuse sisustamine sõltub igakordse üksikjuhu eripäradest. Kohtul puuduvad alused arvata, et kostja on andnud ebapiisavaid selgitusi. Nii laenusaajad kui ka pantija olid võetavatest kohustustest teadlikud ja pidid mõistma kohustuste võtmise tagajärgi. Kostja on järginud tavapäraseid laenu väljastamise protseduure. Kohus märgib, et kohustuste täitmisel raskuste tekkimisel ei saa tarbija peituda vastutustundliku laenamise põhimõtte ja laenuandja teavitamiskohustuse taha. Nende põhimõtete eesmärgiks on mh võimaldada tarbijal teha vastutustundlikult kaalutletud otsus kohustuste võtmise või mittevõtmise üle. Kui laenuandja on laenutaotleja maksevõimet analüüsinud, lugenud selle laenu teenindamiseks piisavaks ja laenutaotleja on ka edukalt suutnud osamakseid tasuda (nagu käesoleval juhul), siis ei saa vastutust maksevõime muutumises panna üksnes laenuandjale. Ka tarbijal tuleb temale antava info põhjal teadustada endale kohustuste võtmise tagajärgi ja hinnata võimalikke riske. Nii tuleb ka tagatise andmisel kellegi kohustuse täitmise tagamiseks arvestada võimalusega, et tagatise andmine ei ole üksnes laenu saamise formaalne eeldus, vaid laenu tagasimaksmisel raskuste tekkimisel võib reaalselt tekkida vajadus tagatise realiseerimiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega teavitamiskohustust, mistõttu puudub hagejal kahju hüvitamise nõue kostja vastu

§ 14ja § 115 lg 1 alusel ja sellest tulenevalt nõude tasaarvestamise võimalus.

Hageja põhjendused ei anna alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja hagi tuleb jätta rahuldamata. 15.01.2013 määrusega on kohus rahuldanud hageja hagi tagamise taotluse. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb hagi tagamine tühistada. 3.4. Menetluskulud 8 Tsiviilasi nr 2-13-1334 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud Kaie Metsanurk. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 9