Ametlikud allikadriigiteataja.ee · EUR-Lex
Europaius
Eesti
ČeštinaDeutschFrançaisEspañolPolskiItalianoNederlandsÖsterreichBelgiquePortuguêsSvenskaDanskSuomiSlovenčinaIrelandMagyarLietuviųLatviešuSlovenščinaHrvatskiΚύπροςMaltiRomânăΕλληνικάLuxembourgБългарски
Eesti

3-11-496/234

Obsah (8)§ 5§ 4§ 63§ 58§ 44§ 66§ 15§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2014, Tallinn Haldusasja number

§-des 48 ja 49 sätestatud nõuete rikkumise ning sellega kaasnenud kaebajate ja teiste isikute ärakuulamisõiguse mittevõimaldamisega. 29.10.2010 avaldas Keskkonnaministeerium väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, et KKT 13.01.2004 maavara kaevandamise loa taotluse kohta on valminud õigusakti eelnõu, samuti teatati kaevandamise loa taotluse ja selle kohta tehtud õigusakti eelnõu ning taotlusele lisatud ja menetluse käigus kogutud oluliste dokumentide väljapaneku aeg ja koht, ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaeg ja avaliku istungi aeg ja toimumise koht (I kd, tl 180). 30.11.2010 esitasid N. Reisman, K. Tihvan, R. Drozdov, R. Akhmetzyanov, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, M. Laikask, K.-J. Kärner, R. Rute, G. Kotjahhova, K. Tihvan, N. Jaanson, M. Liinat, A. Kask, J. Lipp, N. Malinovski, A. Lill, K. Kask, Vladimir Kendi, Velta Kendi ja AS Vestman Varahaldus Keskkonnaministeeriumile vastuväited ja ettepanekud kaevandamisloa eelnõule. 2. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirjaga nr 165 (edaspidi käskkiri nr 165; I kd, tl 208-238) anti KKT-le maavara kaevandamise luba KMIN-105 põlevkivi kaevandamiseks Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel, mille teenindusmaa pindala on 743,21 ha, sh mäeeraldis 743,21 ha (edaspidi Kaevandamisluba; I kd, tl 239-244). 3. 28.02.2011 esitasid Nikolai Reisman, Roman Drozdov, Ruslan Akhmetzyanov, Zuhra Bagautdinova, Sumbilja Bagautdinova, Marko Laikask, Karl-Johannes Kärner, Riho Rute, Gulnara Kotjahhova, Neeme Jaanson, Mart Liinat, Astra Kask, Jaak Lipp, Nikolai 3

(43)3-11-496 Malinovski, Aleksandra Lill ja Kaljo Kask (edaspidi 16 kaebajat) kaebused käskkirja nr 165 tühistamiseks (I kd, tl 1-41). Kaebuste põhjendused on järgmised. 1) Käskkirjaga nr 165 lubatakse KKT-l kaebajatele kuuluvatel või nende kasutuses olevatel kinnistutel kaevandada, millega rikutakse kaebajate omandiõigust, samuti õigust elu ja tervise kaitsele ning privaatsusele. N. Reismani omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvad 19 kinnistut (Pärna (75101:002:0080); Tennu (75101:002:0160); Rohtmaa I (75101:002:0131); Lepikpõllu (75101:002:0002); Nurga (75101:002:0075); Nurga (75101:002:0076); Oru (75101:002:0018); Võsavillemi (75101:002:0006); Sonda (75101:002:0092); Saueaugu (75101:002:0011); Toomekivi (75101:002:0102); Lepiku (75101:002:0351); Lilleste (75101:002:0130); Toominga (75101:002:0053); Vainu (75101:002:0070); Haavikuemanda (75101:002:0007); Kriimsilma (75101:002:0008); Kukulinnu (75101:002:0073); Mesikäpa (75101:002:0005)). J. Lippi omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Vihma kinnistu (75101:002:0095). N. Malinovski omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Soosilla kinnistu (75101:002:0097). K.-J. Kärneri omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Laiamänni kinnistu (75101:002:0090). R. Rute omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Toome kinnistu (75101:002:0101) ja kasutusvalduses Vannase kinnistu (75101:002:0089). A. Lille omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Turba kinnistu (75101:002:0088). M. Liinati omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Mesila kinnistu (75101:002:0038). N. Jaansoni omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Kendi kinnistu (75101:002:0360). M. Laikaski kasuks on seatud hoonestusõigus Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvale ning Eesti Vabariigi omandis olevale Kase kinnistule (75101:002:0048). G. Kotjahhova, S. Bagautdinova, R. Ahmetzjanov ja Z. Bagautdinova elavad Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel paikneval ning M. Liinati omandis oleval Mesila kinnistul (75101:002:0038) asuvas talus, kasutades Mesila kinnistul olevaid majapidamishooneid ja kinnistu maad perekonna tarbeks põllumajandussaaduste tootmisel (muu hulgas tegelevad viidatud isikud Mesila kinnistul mesilaskasvatusega). R. Drozdov elab Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel paikneval ning N. Jaansoni omandis oleval Kendi kinnistul (75101:002:0360) asuvas talus kokkuleppel maaomanikuga. Kinnistu maad kasutab R. Drozdov koos samal kinnistul elavate vanavanematega perekonna tarbeks põllumajandussaaduste tootmisel, samuti tegeletakse viidatud kinnistul mesilaskasvatusega. K. Kask ja A. Kask elavad Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuval ning Eesti Vabariigi omandis oleval Kase kinnistul (75101:002:0048). 2) Vastustaja jättis Kaevandamisloa menetlemisel õigusvastaselt algatamata KMH. KMH Aruande heakskiitmisest oli möödunud enam kui 5 aastat ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 11 lg 6 (kuni 26.11.2010 kehtinud redaktsioon) kohaselt tulnuks läbi viia uus KMH. Üllatuslik ja vastuoluline on käskkirja nr 165 p-s 3.6.3 esitatud seisukoht, et KeHJS § 11 lg 6 ei ole enne 26.11.2010 kehtinud ega ka hetkel kehtivas redaktsioonis Kaevandamisloa menetluses kohaldatav (vt

§ 5lg 5). Juhul, kui kohus asub seisukohale, et Kaevandamisloa menetluses tuleb KMH läbiviimise küsimuses lähtuda Ke

HJS § 11 lg 6 ja lg 71 alates 26.11.2010 jõustunud redaktsioonist, siis taotlevad kaebajad jätta kohtul need sätted kohaldamata ning tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks, sest seadusemuudatusel puudub legitiimne eesmärk. Ka sisuliselt esineb vajadus uue KMH läbiviimiseks, sest olemasolev KMH Aruanne ei kajasta kaevandamise mõju Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alale jäävatele metsa- ja põllumaa kinnistutele ja selle lähinaabrusele (vt KeHJS § 22 lg-d 7 ja 8). Kaevandamisloas on tuginetud KMH läbiviimata jätmise õigustusena mh Steigeri arvamusele, et kaevandamine ei mõjuta negatiivselt metsa- ega põllumaa kinnistuid (vt käskkirja nr 165 p 3.6.4). Kaebajate hinnangul ei ole Steigeri arvamus usaldusväärne. Kaebusele lisatud Hendrikson & Ko arvamuses (edaspidi Hendrikson Arvamus) on keskkonnaeksperdid leidnud, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine eeldab uue KMH läbiviimist. Uue KMH läbiviimata 4

(43)3-11-496 jätmine on käsitletav menetlusnormide olulise rikkumisena, mistõttu on Kaevandamisluba formaalselt õigusvastane (vt Riigikohtu 28.02.2007 lahend nr 3-3-1-86-06, p 24). 3) Kaevandamisluba on materiaalselt õigusvastane, sest ei sätesta kaebajate õiguste kaitseks vajalikke kaevandamise mõju vähendavaid meetmeid (maapõueseaduse (MaaPS) § 35 lg 2 p 8). Kaevandamisloas puuduvad nõuded hoonestamata kinnistute kaitseks. Samuti ei saa pidada hoonestatud kinnistute seisukohalt piisavaks Kaevandamisloa eritingimuste punktides 7-8 (käskkirja nr 165 p-d 4.2.8.7-4.2.8.8) sätestatud nõudeid. Kaevandamisloa menetluses ei ole kohaselt hinnatud, kas need nõuded üldse saavad piisavalt tagada Põhja-Kiviõli II mäeeraldise elanike vara, elu ja tervise kaitse. Kaevandamisloa eritingimustes ei ole nende kinnistute osas, mille omanik soovib jätkata senist põllumajanduslikku maakasutust, ette nähtud täiendavaid meetmeid kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks, samuti puuduvad asjakohased keskkonnaseire nõuded. 4) Vastustaja oli kohustatud ette nägema Kaevandamisloas kaitsetsooni kinnistutele, mille suhtes puudub KKT-l kaevandamiseks vajalik maakasutusõigus. Ebaõige on käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 esitatud põhjendus, et vajalikud kaitsemeetmed saab igal konkreetsel juhul määratleda kaevandamise projektis. Asjakohased kaitsemeetmed tuleb sätestada kaevandamisloas. Ilma kaevandamisloas sätestatud tingimusteta puudub kaebajatel võimalus nõuda vastustajalt loatingimuste täitmise kontrollimist ning vajadusel riikliku sunni kohaldamist. Kaevandamise projekti koostamise käigus ei ole võimalik tagada puudutatud isikute huvide arvestamist ja õiguste kaitset (vt Hendrikson Arvamus, lk 5). Kaevandamisloas saaks määratleda nõuded üldiselt (nt puhvertsoonid ja täiendavad meetmed kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks; sarnased üldised nõuded kaitsmaks inimeste tervist, vara ja keskkonda Põhja-Kiviõli II mäeeraldisest väljaspool (Kaevandamisloa eritingimuste p-d 1, 3/käskkirja nr 165 punktid 4.2.8.1, 4.2.8.3). Puudub igasugune mõistlik põhjendus, millega õigustada vastustaja poolt Kaevandamisloa väljastamist tingimustel, mille puhul on Põhja-Kiviõli II mäeeraldise piiresse jäävate kinnistute omanike ja kasutajate õigused olulisel määral vähem kaitstud, kui nende isikute õigused, kelle omandis või kasutuses olevad kinnistud asuvad väljaspool mäeeraldist selle naabruses. 5) Vastustaja on Kaevandamisloa andmisel rikkunud

§ 4

lg-s 2 sätestatud kaalutlusõigust ning

§-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet. Vastustaja ei ole Kaevandamisloa eritingimuste seadmisel tuginenud asjakohasele KMH-le ning on jätnud nõuetekohaselt põhjendatud huvid kaalumata ja oluliste asjaoludega arvestamata. KKT-le Kaevandamisloa väljastamine on vastuolus riiklike huvidega (vt MaaPS § 34 lg 1 p 14). Riiklike huvidega on vastuolus olukord, kus kaevandamisloa taotleja rikub järjepidevalt kehtestatud keskkonnanõudeid, esitab riigiorganitele valeandmeid ning raiskab maavara, tekitades vastava tegevusega olulist keskkonnakahju. Kaevandamisloa andmine olukorras, kus KKT-l puudub Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumil asuvate kaebajate kinnistute osas maakasutusõigus, toob kaevandamine kaasa maavara ebasäästliku ja majanduslikult ebaotstarbeka kasutamise, mis on vastuolus MaaPS § 62 lg-dega 1 ja 3. KKT on korduvalt esitanud eksitavaid andmeid, et Kaevandamisloa väljastamine on viivitamatult vajalik, sest olemasolev põlevkivivaru on ammendumas. Lisaks on Põhja-Kiviõli I mäeeraldisel siiani kaevandamata suures mahus põlevkivivarusid; peaaegu täielikult on kaevandamata 28.02.2010 saadud 24 ha suurune karjäärilaiendus ning hoidlates on olemas 1,5 miljonit tonni kolmanda järgu põlevkivi, mida saaks vastavat tehnoloogiat kasutades ümber töödelda ja õlitootmises kasutada. KKT ei ole täitnud MaaPS § 48 lg-st 1 tulenevat korrastamiskohustust, kui on jätnud rekultiveerimistöödega alustamata (vt Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri 2010 ja 2009 rikutud ja korrastatud maa aruanded). KKT esitab mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid; ladestab tegutseva karjääri alal jäätmeid; rikub vee- ja 5

(43)3-11-496 mullakaitsenõudeid; rikub keskkonnakompleksloa nõudeid ning KKT tehases leiab aset keskkonnaloata tegevus.
  1. 16 kaebaja 21.12.2011 täiendavates seisukohtades selgitatakse, et antud juhul ei ole vaja uuesti otsustada KMH algatamist, vaid vajalik on läbi viia täiendav KMH ja uue KMH aruande koostamine, kuna pärast eelnevat hindamist on asjaolud oluliselt muutunud. Kaebajad ei ole saanud esitada KMH Aruande osas sisulisi argumente, kuna nad ei olnud selle avalikustamise ja heakskiitmise hetkel puudutatud kinnistute omanikud/kasutajad. Hilisemalt, kui isikud said menetluses osaleda, oli osalemine neist mittesõltuvatel põhjustel formaalne. KMH Aruanne on puudulik ja aegunud. KMH Aruandest ei nähtu, et oleks arvestatud Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiviga 85/337/EMÜ (muudetud ja täiendatud Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiviga 97/11/EÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/35/EÜ; edaspidi Direktiiv 85/337/EMÜ), eelkõige art 5 lg-ga
  2. KMH Aruande koostanud töörühma juhtinud A. Toomikul puudus piisav kvalifikatsioon. KMH Aruande koostamisel ei ole arvestatud Ida-Viru maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Ida-Virumaa põlevkivikaevandamisalade ruumiline planeering“, Sonda valla üldplaneeringuga, aga ka erinevate Ida-Viru maakonna arengukavadega. KMH Aruande koostaja käsutuses ei olnud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise tööprojekti ega eelprojekti (vt KMH Aruande ptk 5, lk 21), mistõttu ei olnud selle koostajatele teada tehnoloogiline lahendus. KMH Aruandes on määratlemata kaevandamisega tekkiv mõjupiirkond naabermaadele ning analüüsimata olukorrad põlevkivi pealmaakaevandamise korral, pärast rekultiveerimist jne, kui ainult põlevkivi maavarana välja võetakse ning sihtotstarbeliselt kasutatakse. Detailsemat analüüsi oleks vajanud mulla struktuuri ajaline muutus Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris ja selle lähialadel ning veega seonduv. Pole analüüsitud kaevanduspiirkonnas esinevat tektoonilist riket ja võimalikku radooniohtu. KMH Aruandest ei nähtu, et oleks käsitletud asjakohaseid Eesti Geoloogiakeskuse töid, mis olid valminud enne
  3. KMH Aruanne ei vasta hilisemalt kehtestatud õigusaktide nõuetele (sh 2005 jõustunud KeHJS nõuetele ja selle § 20 lg-le 1). Kaevandamisloas on eiratud maa lubatud sihtotstarvet, milleks on kinnistusraamatu kohaselt maatulundusmaa. Vastustaja on jätnud uue KMH aruande vajalikkuse üle otsustamisel arvestamata, et Sonda valla kehtivale üldplaneeringule ega ka mitte 2005 teemaplaneeringule ei ole läbi viidud keskkonnamõjude strateegilist ja kumulatiivset hindamist (vt KeHJS § 40 lg 4). Kavandatav tegevus võib omada ka piiriülest keskkonnamõju. Vastustaja on oluliselt rikkunud

§ 4lg 2 ja § 6, samuti Ke

HJS § 30 ning välislepinguid (Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vaheline kokkulepe, Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni art 3 ning Århusi konventsiooni art 6 lg 2 p e), lg 4 ning lg 8). Käskkirja nr 165 p-s 4.2.8 sätestatud eritingimused on ebaselged ega leevenda Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris kaevandamisest tulenevaid negatiivseid keskkonnamõjusid. A. Kasel, K. Kasel, G. Kotjahhoval, R. Akhmetzyanovil, S. Bagautdinoval ja Z. Bagautdinoval on käskkirja nr 165 ja Kaevandamisloa vaidlustamise õigus, sest nad elavad Kaevandamisloa mõjupiirkonda kuuluval kinnistul. 5. 16 kaebaja 10.02.2012 seisukohtades lisatakse, et käesolevas asjas läbi viidud haldusmenetlus on olnud vormiliselt ja sisuliselt puudulik, erapoolik ja pealiskaudne. Kaevandamisluba on antud ebaselgele alale. Erinevates dokumentides on mäeeraldise pindala erinev: 739,20 ha, 743,21 ha. Erinev on ka kinnistute pindalade kogusumma: 534,5 ha ja 901,33 ha. Isegi kui KKT esitatud varasemad mäeeraldise koordinaadid olid vigased ja andsid teistsuguse mäeeraldise territooriumi, on nende andmete alusel ilmselt kuni 21.11.2008 toimunud kogu menetlus, sh sellele territooriumile koostatud KMH Aruanne. Sellises olukorras pidi KKT esitama täpsustatud taotluse, kuid haldusmenetluse toimikust ega käskkirjast nr 165 ei nähtu, kas ja kuidas on seda tehtud (v.a 2008 taotlus, mis ei ole menetluses kasutatav). KMH Aruande heakskiitmise otsus on

§ 63

lg 2 p 3 alusel tühine (pädevuse puudumine), kui KMH Aruande punktides 6.2.2 ja 16.1.2 toodud andmed on õiged ja/või vastustaja nõustus toodud andmetega. Isegi juhul, 6

(43)3-11-496 kui vastustaja 04.03.2005 otsus KMH Aruande heakskiitmise kohta ei olnud tühine pädevuse puudumise tõttu, on tegemist õigusvastase otsusega, sest KMH Aruanne ei vastanud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadusele (KeHAS). KMH Aruande koostajad ei saanud ilma kaevandamise tehnoloogilist lahendust teadmata hinnata ka sellega kaasnevat keskkonnamõju. Tegevus KeHAS § 5 tähenduses oli määratlemata ehk puudus kohane KMH objekt. KMH Aruandes ei ole määratletud kavandatava tegevusega kaasneva otsese ja kaudse keskkonnamõju ulatust. 6. 28.02.2011 esitas AS Vestman Varahaldus (edaspidi Vestman) kaebuse käskkirja nr 165 tühistamiseks (toimik endise numbriga 3-11-494, tl 3-13). Vestmani põhjendused on järgmised. 1) Vastustaja tegevus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest vastustaja on korduvalt muutnud õigusakte ja maavara kaevandamise loa taotluse regulatsiooni. Käskkiri nr 165 on formaalselt õigusvastane, sest vastustaja rikkus KeHJS § 11 lg-st 6 (redaktsioon kehtivusega kuni 26.11.2010) tulenevat kohustust viia läbi uus KMH. Ka Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus leidsid haldusasjas nr 3-08-2593 tehtud otsustes, et rohkem kui nelja aasta möödumine KMH Aruande heakskiitmisest tingib automaatselt uue KMH läbiviimise vajalikkuse ja kohustuse. KMH Aruandes ei ole hinnatud asjaolu, et kaevandamine Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel ei ole täiel määral võimalik (puudub maaomanike nõusolek), mis tingib KMH uue läbiviimise. Kaevandamisloas peavad sisalduma mäeeraldisele jäävate kinnisasja omanike huvide ja õiguste kaitseks eritingimused (keskkonnanõuded), mille aluseks saab eelkõige olla KMH. Uue KMH läbiviimata jätmine on käsitletav menetlusnormi olulise rikkumisena (

§ 58

), mis mõjutas asja otsustamist (vt Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, p 24). 2) Tagatud ei ole kaebaja õiguste ja huvide kaitse ka võimaliku koostatava kaevandamise projekti alusel, mistõttu käskkirja nr 165 p-s 3.6.7 viimases lõigus välja toodu on sisutühi. Kaevandamise projektis sisalduvad tingimused tulenevad kaevandamisloast ning täiendavate tingimuste lisamine ei ole võimalik (vt MaaPS § 25 lg 1, § 35 lg 2, kaevandamisseaduse § 9 lg 2). Vastustaja on ka ise käskkirja nr 165 p-s 3.3.5 välja toonud, et Kaevandamisluba on aluseks kaevandamise projekti koostamisele. Isegi, kui kaevandamise projektile lisatakse mäeeraldisel asuva kinnisasja omaniku huvide kaitseks täiendavaid tingimusi, siis vastavas osas puudub järelevalve ning see on siduv eelkõige kaevandamisloa omanikule ning mäeeraldisel asuvate kinnistute omanikul puudub võimalus nõuda täiendavate tingimuste täitmist, aga ka nende lisamist kaevandamise projekti. 3) KMH Aruanne ei ole koostatud lähtudes KKT esialgsest taotlusest, mida on menetluse kestel oluliselt muudetud – mäeeraldise pindala on suurenenud 4,01 ha võrra ning mäeeraldisel paiknevate kinnistute kogupindala on suurenenud suurusjärgus 400 ha. Vastustaja on võimalikke muutusi KMH aluseks olevates dokumentides soovinud kõrvaldada Steigeri 22.12.2010 selgitusega nr 3-154 (IV kd, tl 221 pöörel – 222; edaspidi Steigeri täiendav selgitus). Nimetatud selgituses ei ole välja toodud, milline võib olla muutuse võimalik mõju mäeeraldisel asuvatele kinnisasjadele. Vastustaja oleks pidanud käsitama KKT „parandatud taotlust“ (ilmselt esitatud pärast 05.11.2008) kui uut maavara kaevandamise loa taotlust. Puudub õigusnorm, mis võimaldaks juba esitatud taotlust hiljem muuta, sh teha olulisi muudatusi (muuta kaevandatava ala pindala). Arvatavasti soovib loa taotleja luua olukorda, mis vastaks MaaPS § 75 lg-le 2, et osaliselt kohalduks enne 01.04.2005 kehtinud MaaPS, kuivõrd alates 01.04.2005 kehtima hakanud MaaPS välistab kaevandamisloa väljastamise, kui eraõigusliku isiku omandis oleva kinnistu omanikega puudub kinnistu kasutamiseks kokkulepe. Avalikult on teavitatud taotlusest mäeeraldisele pindalaga 739,20 ha, mitte 743,21 ha. See on vastuolus MaaPS § 29 lg-ga 2 ning avatud menetluse sätete mõttega. Sisuliselt puuduvad kaevandamisloa väljastamiseks vajalikud kooskõlastused mäeeraldisele pindalaga 743,21 ha, kooskõlastused on antud mäeeraldisele pindalaga 739,20 ha. 7

(43)3-11-496 4) Vastustaja on kaalutlusõiguse teostamisel rikkunud

§ 4

lg-s 2 sätestatud nõudeid ning

§-st 6 tulenevat uurimiskohustust. Maavara kaevandamine selliselt, et kaevandatava ala sisse jäävad nn „saared“, kus maaomanike nõusoleku puudumise tõttu kaevandamist ei toimu, on ilmselgelt vastuolus maavara kasutamise ja kaevandamise majandusliku otstarbekuse nõudega (MaaPS § 1 lg 1). Tähelepanuta ei saa jätta KKT-le kuuluvat märkimisväärset põlevkivivaru (1,5 miljonit tonni

  1. sordi põlevkivi). Asjakohaseks ei saa pidada käskkirja nr 165 p-s 3.6.6.5 toodud seisukohta, et briketeerimistehnoloogiat ei ole võimalik kasutada põlevkivi briketeerimiseks (vt Eesti Patendiamet (registreerimisnumbriga 05370) taotlus nr P20050001).
  2. Vestmani 10.02.2012 täiendavates seisukohtades leitakse, et KKT parandatud taotlus ei vasta nõuetele (puudub allkiri ja kuupäev) ning seda ei oleks üldsegi saanud menetleda. Haldusmenetluse toimikus sisalduvatest dokumentidest selgub, et menetluse käigus on muutunud ka mäeeraldise siseselt maavara varuplokkide piirid (vt 09.12.2010 toimunud avaliku istungi protokoll, lk 4). Seda asjaolu ei ole hinnatud KMH kontekstis. Kaevandamisloa väljaandmisel on oluliselt rikutud menetlusnorme, kuna EMK 31.08.2005 protokolliline otsus ei ole usaldusväärne ja objektiivne.
  3. Keskkonnaministeerium vaidleb 16 kaebaja kaebustele täies ulatuses vastu ning leiab, et need on põhjendamata ega kuulu rahuldamisele. Vastustaja põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 1) A. Kase, K. Kase, S. Bagautdinova, G. Kotjahhova ja R. Ahmetzjanovi kaebused tuleb jätta läbi vaatamata või kaebuste sisulisel läbivaatamisel jätta kaebused rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu. 2) KeHJS § 11 lg 6 ei kuulunud kohaldamisele. Käskkirja nr 165 kontekstis on viide KeHJS § 11 lg-le 6 asjakohatu (vt Käskkirja nr 165 p 3.6.3). Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-08-2593 tehtud otsustes nõustunud KeHJS § 11 lg 6 mittekohaldumisega. Kaebajate väited KeHJS § 11 lg-te 6 ja 71 vastuolu kohta PS-ga on alusetud ja meelevaldsed. 3) Uue KMH järgi puudus sisuline vajadus (vt käskkirja nr 165 p-d 3.6.3, 3.6.4 ja 3.7.2). Kaebajad ei esitanud ühtegi sisulist vastuväidet varasema KMH läbi viinud Steigeri täiendavale selgitusele (käskkirja nr 165 p 3.6.4). Täiendav selgitus tõendab, et olulisest negatiivsest keskkonnamõjust metsa- ja põllumaa kinnistutele rääkida ei saa. Kaebajate väited Steiger mitteobjektiivsusest on paljasõnalised ja spekulatiivsed. Hendrikson Arvamuses toodud järeldused on väga üldsõnalised ja selgusetuks jäävad nende järelduste kujunemise käik ning alused. Lisaks on Hendrikson Arvamus koostatud 2009, s.o aasta enne kaevandamisloa taotluse ja kaevandamise projekti koostamist. Ühtlasi on Hendrikson Arvamuses toodud seisukohti piisavalt kaevandamisloas ja hilisemalt kaevandamise projektis arvesse võetud. 4) Vastustaja on kaebajate etteheiteid seoses kaevandamisloa eritingimustega põhjalikult käsitlenud käskkirja nr 165 p-s 3.6.
  4. Eritingimustes, mis jagunevad 25-ks erinevaks tingimuseks ja nõudeks, on sätestatud piisavad meetmed mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitseks. Kokku 25-st eritingimusest ei puuduta mäeeraldisele jäävaid kinnistuid vaid üks (käskkirja nr 165 p 4.2.8.1), mistõttu ei saa nõustuda kaebajate väitega, et mäeeraldise piiresse jäävad kinnistud oleksid kaevandamisloaga oluliselt vähem kaitstud kui sellest väljapoole jäävad kinnistud. Vastavad kaitsemeetmed on igal konkreetsel juhul täpsemalt paika pandud kaevandamise projektis. 5) Kaevandamisloa eritingimusi on võrreldes haldusasjas nr 3-08-2593 tühistatud kaevandamisloa eritingimustega oluliselt täiendatud ja seda just mäeeraldisele jäävate kinnistute osas. Käskkirja nr 165 on lisatud nt punktid 4.2.8.2, 4.2.8.9, 4.2.8.22, 4.2.8.
  5. Ka pinnase võimaliku liigkuivuse ning varisemisega seotud probleemid on kaevandamisloa eritingimustega viidud 8

(43)3-11-496 praktikas miinimumini. Veevarustuse kaitseks on ulatuslikud ja äärmiselt põhjalikud eritingimused sätestatud käskkirja nr 165 punktides 4.2.8.9-4.2.8.
  1. Kaebajad pole välja toonud ühtegi täiendavat meedet, mida vastustaja oleks võinud ja saanud veevarustuse kaitseks veel kehtestada. Eesti Geoloogiakeskuse juhtivgeoloogi ja keskkonnaeksperdi V. Peterselli 2009 koostatud hinnangu kohaselt ei ole mäeeraldisele jäävate metsamaade jaoks liigkuivus probleemiks. AS Maves eksperthinnangus (töö nr 10127) „Eksperthinnang Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri veekõrvaldusest põhjustatud põhjavee taseme alanduse mõjust metsakasvatusele ja põllumajandusele“ (II kd, tl 210-216; edaspidi AS Maves eksperthinnang) leitakse, et põlevkivi kaevandamisest tulenev mõningane kuivendav mõju põllumajandust ja metsakasvatust oluliselt ei mõjuta või mõjutab pigem positiivselt. Võimalik varisemine ei ohusta kaebajate kaevandamistööde lähedusse jäävaid kinnistuid. Kaevandaja peab kaevandamisel valima sellise tehnoloogia ja varisemise vastased meetmed, mis välistavad varisemise. Vastav tehnoloogia ning varisemise vastased meetmed (nt barjäärtervikud) nähakse konkreetsemalt ette kaevandamise projektis. Kaevandamistööde ja kinnistu vahele jäetava puhvertsooni laius määratakse iga kinnistu põhiselt eraldi, kuna see sõltub looduslikes tingimustes esinevate kattekihtide omadustest ja materjali varikaldenurgast ja see arvutatakse igal konkreetsel juhul matemaatilistele valemitele tuginedes. Kaebajate tegelemine mesilaskasvatusega pole tõendatud. Kaebustes pole välja toodud ühtegi konkreetset soovitust, milliseid kaitsemeetmeid oleks tulnud ja oleks üldse saanud kaevandamisloas mesilaskasvatuse kaitseks ette näha. Kaebustes toodud väited kaevandamise projekti kontrollitavuse ja kaevandamise projektiga tutvumise võimatuse kohta on asjakohatud. Vastustaja on esitanud kaebajatele kaevandamise projekti muudatuse. 6) Kaevandamisloas ja selle eritingimustes pole võimalik kõiki kaitsemeetmeid viimaste detailideni lahti kirjutada, sest mäeeraldisel asub suurem hulk erinevatele omanikele kuuluvaid, erinevate kasutusotstarvetega, erineva suuruse ja kooslusega kinnistuid. See poleks ka kinnistute omanike huvides, sest kinnistutega seotud asjaolud võivad kaevandamisloa kehtivuse perioodil muutuda. Kui kõik kaitsemeetmed tuleks sätestada kaevandamisloas, siis tähendaks see, et kaevandamise projektil puuduks üldse mistahes mõte. Võrreldes kaevandamisloaga on kaevandamise projekt oluliselt täpsem tehniline dokument, milles on võimalik nõuded täpsemalt välja kirjutada ning mille järgi kaevandamine mäeeraldisel reaalselt toimuma hakkab. Käskkirja nr 165 punktis 4.2.8.23 on sätestatud kaevandaja kohustus esitada kaevandamise projekt enne kaevandamise alustamist ka vastustajale. Lisaks teostab kaevandaja tegevuse üle järelevalvet kaevandamisseaduse (KaevS) kohaselt Tehnilise Järelevalve Amet. Kaebajate õiguste kaitse on tagatud erinevate kaevandamisele kohalduvate õigusaktide alusel. Vastustaja ei pea reguleerima kaevandamisloas küsimusi, mis on reguleeritud vahetult seadusega. 7) Käskkirja nr 165 p-des 3.6.5 ja 3.6.6 on vastustaja toonud sisulise vastuse kaebaja väidetele kaevandamisloa vastuolust MaaPS §-ga 34 (eelkõige lg 1 p-ga 14). Ükski kaebajate toodud põhjendustest ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise aluseks. Kaebuses toodud põhjendusi ei saa arvesse võtta ka MaaPS § 34 lg 1 p 14 kontekstis (vt käskkirja nr 165 p 3.6.5). Kaebajate viited KKT väidetavalt olemas olnud põlevkivivarule on asjatundmatud ja valed. Vastustaja on nendega mittenõustumist põhjalikult põhjendanud käskkirja nr 165 p-s 3.6.6.
  2. Ka juhul, kui KKT-l oleks loa väljastamise hetkel olnud küllaldaselt põlevkivivaru, ei oleks see MaaPS § 34 alusel välistanud talle kaevandamisloa andmist. Põlevkivi ei ole käesoleval ajal võimalik briketeerida. KKT töö seiskamisest tulenevad avalikku huvi kahjustavad tagajärjed võivad olla olulised ja ettearvamatud. Kaebajate väited, et KKT on rikkunud korrastamiskohustust (MaaPS § 48 lg 1), esitanud mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid, ladestanud tegutseva karjääri alal jäätmeid, rikkunud veekaitse- ja mullakaitsenõudeid ning rikkunud keskkonnakompleksloa nõudeid, ei oma käesoleva vaidluse kontekstis min- 9
(43)3-11-496 gisugust õiguslikku tähendust, sest ükski nendest asjaoludest pole MaaPS alusel kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2011 määruse nr 3-11496 p 20). 9. Keskkonnaministeerium esitas 12.01.2012 vastuse 16 kaebaja 21.12.2011 täiendavatele seisukohtadele. Vastustaja märgib järgmist. 1) Kaebajad ei oma puutumust valdava osaga väidetavatest KMH menetluse läbiviimise ja kaevandamisloa andmise menetluse puudustest (näiteks seoses rahvusvaheliste kokkulepete ja kaevandamise tehnilise läbiviimise protsessiga (võimalikud tektoonilised rikked)). Samas pole alust arvata, et käesoleval juhul oleks esinenud piiriülene mõju või sellega seonduv Eesti Vabariigi poolne rahvusvaheliste kohustuste rikkumine, arvestades KMH Aruande punktides 6.2.2 ja 6.1.2 märgitut. 2) KeHJS § 11 lg 6 ei kuulunud kohaldamisele. Asjakohatud on kaebajate viited KeHAS-le seoses KMH-ga seotud tähtaegadega. Uue KMH aruande nõudmise kohustust ei tulene KeHJS §-st 2,

§-st 6 ega §-st

  1. Käskkirjas nr 165 on väga põhjalikult arvestatud kavandatava tegevuse keskkonnamõjuga seotud aspekte, mitte kitsalt piirdutud KMH-st saadud teabega (nt Steigeri ekspertide täiendav selgitus). KMH Aruanne ei ole puudulik ega aegunud. KMH Aruandes on arvestatud kinnistute omanike huve üldiselt, suur osa kaebajatest olid teadlikud KMH toimumisest ning neil oli võimalus osaleda KMH menetluses. Enne Käskkirja nr 165 andmist viidi veelkordselt haldusmenetluse raames läbi avatud menetluse protseduurid, mille raames oli kaebajatele tagatud kõik menetluslikud õigused oma seisukohtade esitamiseks. Käskkirjast nr 165 nähtub, et esitatud seisukohti ei ole ignoreeritud, vaid nende suhtes on vastustaja kujundanud arvamuse. Võrreldes varasema kaevandamisloaga, sätestati menetluse tulemusena uues kaevandamisloas ka täiendavaid keskkonnanõudeid. 3) Kaebajad on pidanud KMH Aruannet vastuolus olevaks direktiivi 85/337/EMÜ artikkel 5 lg-ga 1, kuid pole välja toonud, milline informatsioon täpselt KMH Aruandest puudub ja kuidas see mõjutas asja otsustamist. Direktiivi 85/337/EMÜ art 5 lg 1 on üle võetud KeHAS § 13 lgga 2, mistõttu saab direktiivis toodud teabe esitamise kohustus tuleneda vaid antud sättest. KMH Aruanne on täielikult kooskõlas KeHAS § 20 lg-ga 1 ning ka direktiivi 85/337/EMÜ art 5 lgga
  2. KMH Aruande koostanud töörühma juhil A. Toomikul oli olemas keskkonnamõju hindamise litsents. KMH Aruandes on piisavalt põhjalikult uuritud kaevandamise mõju ümberkaudsetele aladele (vt nt KMH Aruande peatükk 6), mõju pinna- ja põhjaveele (vt KMH Aruande punktid 6.1.1 ja 6.1.2), võimalikku pinnasereostuse ohtu (vt KMH Aruande punkt 6.5) ning mullaga seonduvaid küsimusi (vt KMH Aruande punkt 4.2.1 ja AS Maves ekspertarvamus). Jääb selgusetuks, mis osas ja mistõttu hindavad kaebajad KMH Aruannet erinevate planeeringute ja arengukavadega vastuolus olevaks ning mis õiguslikul alusel tingib see KMH Aruande või käskkirja nr 165 vastuolu õigusaktidega. 4) Kaevandamisloa alusel toimub vaid pealmaakaevandamine, mitte allmaakaevandamine, mille raames võiks tektooniliste rikete põhjalikum analüüs teatud olukordades asjakohane olla. Võimalikud tektoonilised rikked ei saa kuidagi riivata kaebajate subjektiivseid õigusi. Mis tahes KMH menetlust reguleerivate normide muudatused menetluse ajal või selle järgselt ei saanud olla asjakohased ega kaasa tuua menetluse või KMH Aruande õigusvastasust (

§ 5lg 5).

Ka tingituna faktilisest olustikust pole uue KMH algatamine vajalik, sest Steigeri täiendava selgituse ja muude kättesaadavate andmete kontekstis pole piirkonnas toimunud olulisi muudatusi. Kaebajate vastuväited seoses neid potentsiaalselt puudutava radooniohuga on alusetud. Radooniohu puudumist kinnitab ka KKT 09.01.2012 seisukoha lisas 3 toodud Valter Peterselli ekspertarvamus „Radooniriski tasemest Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires“. Uljaste järvega seotud võimalike muutuste kontekstis on käskkirja nr 165 punktis 4.2.8.13 ette nähtud 10

(43)3-11-496 spetsiifilised kaitsemeetmed. Kaebajad pole põhjendanud, kuidas väidetavad muutused faktilises olustikus mõjutavad konkreetselt neid. Vastustajale teadaolevalt toimub kaevandamistegevus hetkel kinnistute piires, mille sihtotstarve on mäetööstusmaa. Kaebajate omandis oleva maa sihtotstarve ei oma tähendust, kuna kaevandamist seal praegu ei toimu. 5) Kaebajad pole tõendanud olulisi muutusi faktilises olustikus ega ka põhjendatud kahtlust nende olemasolu suhtes ning isegi juhul, kui faktilised asjaolud oleksid pärast KMH Aruande heakskiitmist teatud ulatuses muutunud, puudub seaduslik alus läbi viia uus KMH. Kaebajate kaebeõigus saab laieneda veega seonduvalt eelkõige nende omandis/kasutuses olevate kinnistute piisava veevarustuse ja selle õigusaktidega ettenähtud kvaliteedi tagamisele. Selleks on käskkirja nr 165 p-des 4.2.8.9 - 4.2.8.12 ette nähtud konkreetsed nõuded. Seevastu vastava piirkonna üldise veerežiimi (sh jõgede ja järvede veevarustusega seonduvad küsimused) osas puudub kaebajatel eriline puutumus ja seetõttu ka kaebeõigus, kuigi ka selles osas on vastustaja hinnangul läbi viidud kohane analüüs ja võetud kasutusele kaitsemeetmed looduskeskkonna kaitseks. Põhjalikud veeseire nõuded on kehtestatud põhjaveele (vt käskkirja nr 165 p-d 4.2.8.10-4.2.8.12), Uljaste järve veetasemele (vt käskkirja nr 165 p 4.2.8.13) ja Erra jõkke suubuvale veele (vt käskkirja nr 165 p-d 4.2.8.14 ja 4.2.8.15). Kaebajate täiendavates seisukohtades toodud üldsõnaline väide, et teatud eritingimused jäävad konkreetsete isikute jaoks arusaamatuks, ei saa iseenesest olla haldusakti tühistamise aluseks.
  1. Keskkonnaministeerium vaidleb Vestmani kaebusele täies ulatuses vastu ning leiab, et see on põhjendamata ega kuulu rahuldamisele (toimik endise nr-ga 3-11-494, tl 169-172). Vastustaja põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 1) KeHJS § 11 lg 6 ei kuulu kohaldamisele. Uue KMH järgi puudus ka sisuline vajadus (vt käskkirja nr 165 p-d 3.6.3, 3.6.4 ja 3.7.2). Mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanil olev mäeeraldise ruumikuju on olnud kogu menetluse kestel sama ega ole muutunud (vt käskkirja nr 165 p 3.6.2). Parandatud koordinaatide alusel saadud mäeeraldise pindala on 743,21 ha. Muudatus on puhtalt tehniline ning sellel puudub mäeeraldisel asuvatele kinnistutele vähimgi mõju. Isegi kui mäeeraldise pindala muutmine oleks endaga kaasa toonud mäeeraldise piiride muutumise looduses, puuduks sellel kaebaja kasuks kasutusvaldusega koormatud kinnistule mis tahes mõju. Kaebaja kinnistu asub keset Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri ning seega ei ole kaebaja jaoks vahet, kas kaevandamine toimub 739,20 ha või 743,21 ha suurusel maa-alal. Alates 01.04.2005 kehtiv MaaPS ei välista kaevandamisloa väljastamist olukorras, kus eraõigusliku isiku omandis oleva kinnistu omanikega puudub kokkulepe kinnistu kasutamiseks. Kehtiva MaaPS järgi peaksid nimetatud küsimused omavahel lahendama kaevandaja ja mäeeraldisele jääva(te) kinnistu(te) omanik(ud), kaevandamisloa väljastamine sellest ei sõltu. MaaPS § 34 lg 1 p-s 1 nimetatud olukorraga tegemist ei ole, kuna põlevkivi, mille kaevandamise õigus KKTle vaidlustatud kaevandamisloaga anti, kuulub riigile. 2) Vastustaja ei ole rikkunud kaevandamisloa väljastamisel kaalutlusõigust. Kaebaja viited KKT-l väidetavalt olemas olnud põlevkivivarule on asjatundmatud ja valed (vt käskkirja nr 165 p 3.6.6.5). Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri ala on juba aastaid olnud uurituna maavarade registris arvel aktiivse tarbevaruga põlevkivimaardlana. Kaebaja ei ole sõnagagi viidanud, millised on need eritingimused, mida vastustaja oleks pidanud kaevandamisloas mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitseks kehtestama. Kaebaja huvid ja õigused on kaevandamisloa eritingimustega piisavalt kaitstud. Täpsemaid ja konkreetsemaid eritingimusi poleks kaevandamisloas kehtestada saanud. Käskkirja nr 165 p-s 4.2.8.23 on sätestatud kaevandaja kohustus esitada kaevandamise projekt enne kaevandamise alustamist ka vastustajale. Lisaks teostab vastavasisulist järelevalvet kaevandaja tegevuse üle vastavalt KaevS-s sätestatule Tehnilise Järelevalve Amet.
  2. Keskkonnaministeerium esitas 22.02.2012 seisukohad, milles märgib järgmist. 11
(43)3-11-496 1) M. Liinatil puudub kaebeõigus, kuna ta ei ole alates 08.09.2011 enam Mesila kinnistu (katastritunnus: 75101:002:0038) omanik, vaid Mesila kinnistu omanik on Tiina Tiidus-Liinat. S. Bagautdinoval, Z. Bagautdinoval, G. Kotjahhoval ja R. Akhmetzyanovil ei saa olla käesolevas haldusasjas kaebeõigust, sest 09.12.2011 M. Liinatiga sõlmitud tasuta kasutamise leping ei oma õiguslikku jõudu. 2) Haldusmenetluse toimik kajastab adekvaatselt ja piisava detailsusega käskkirja nr 165 andmisele eelnenud pikka ja põhjalikku menetlust. Ükski kaebajate 10.02.2012 seisukohtades välja toodud etteheidetest ei mõjuta kaebajate õigusi. Korrigeeritud maavara kaevandamisloa puhul on tegemist vaid vastustajale elektrooniliselt edastatud tööversiooniga, mida pole eraldiseisva dokumendina menetletud. Menetleti algset 2004 loa taotlust ja mainitud tööversioonis parandati sisuliselt vaid arvutuslik viga kaevandamisala pindalaga seonduvalt. Vastustaja veebilehel on üleval KMH Aruande elektrooniline versioon, mis on vastustajale teadaolevalt identne ka köidetud KMH Aruande originaaliga (nn allkirjadega versioon). 3) Mäeeraldise pindala on 743,21 ha, nagu on üheselt välja toodud käskkirjas nr 165 (vt p 3.6.2). Korrigeeritud taotluse kontekstis on kaebajad viidanud ka pindalale 901,33 ha. Selline arvutus tugineb kõigi mäeeraldise piiresse kasvõi osaliselt jäävate kinnistute pindalade liitmisele, mis pole aga käesoleval juhul asjakohane, kuna kõik kinnistud ei jää terviklikult mäeeraldise piiresse. Kaebajad on viidanud ka pindalale 733,6 ha, mis tuleneb KMH Aruandele lisatud joonisest 4.3, kuhu on kantud ekslik pindala suurus. See ei oma käesoleval juhul tähtsust, arvestades, et seletuskirja tekstis ja muudel joonistel on teine pindala. Mäeeraldise pindala numbrilise suuruse parandamine ja kohatine ekslik varieerumine joonistel ei ole sisuliselt kuidagi mõjutanud käskkirja nr 165 andmist. Vastustaja kinnitab, et haldusmenetluse toimikule lisatud KMH Aruanne on sama dokument, mis Villu Reiljani 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 heaks kiideti. KMH Aruande heakskiitmine ei ole haldusaktina tühine. Kuna järelevalve teostaja üle tuli otsustada juba menetluse algetapis, siis lähtuti ettevaatusprintsiibist, kuna mis tahes mõju naabermaakondadele või merele selles etapis veel välistada ei saanud. 4) EMK 31.08.2005 protokollilise otsuse tegemise ajal oli KMH Aruanne juba keskkonnaministri poolt heaks kiidetud (04.03.2005). Seega ei saanud EMK otsus ka teoreetiliselt mõjutada KMH Aruannet ning puuduvad ka mistahes asjaolud, mis viitaksid E. Niitlaane mitteobjektiivsusele EMK 31.08.2005 protokollilise otsuse allkirjastamisel. EMK otsus on ka nõuandva tähendusega ning pole andmeid, et E. Niitlaane arvamus oleks olnud otsuse kujunemisel otsustava tähendusega. 12. KKT palub jätta 16 kaebaja kaebused rahuldamata. KKT põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 1) KMH Aruanne on õiguspärane ja kehtiv ning uue KMH läbiviimine ei ole vajalik. Kuni 26.11.2010 kehtinud KeHJS § 11 lg 6 ei kohaldu juhtumitele, kus KMH läbiviimine on imperatiivne, s.o KeHJS § 11 lg-s 3 sätestatud juhtudel. KKT ei nõustu kaebustes toodud seisukohtadega, et uue KMH läbiviimine on vajalik, sest uues kaevandamisloas puuduvad mistahes tingimused kaebajate kinnistute kaitseks ning KMH läbiviimisel ei ole hinnatud osalise kaevandamistegevuse keskkonnamõju, mh mõju karjäärialale jäävatele metsa- ja põllumaa kinnistutele (vt KMH Aruande p-d 6, 8 ja käskkirja nr 165 p 3.4.9). Kuigi Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris KMH koostamisel lähtuti olukorrast, kus eeldati kogu mäeeraldise hõivamist, viitab KMH Aruanne asjaolule, et kui mäeeraldisele jäävad elamud alles, tuleb kaevandamise projektis leida neile lahendus. Seda ka kaevandamise projektis tehti (müratõke, teede niisutamine jne). KMH Aruandele lisatud joonistel on näidatud erinevate kaevandamisega kaasnevate mõjude raadiused. Lisaks on vastustaja Kaevandamisloa p-s 9 kehtestanud 25 kohustuslikku tingimust, taga- 12
(43)3-11-496 maks kaevandamisega mittenõustunud mäeeraldisel asuvate kinnisasjade omanike huvide kaitset (samad eritingimused sisalduvad käskkirja nr 165 p-des 4.2.8.1-4.2.8.25). Steigeri koostatud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise projektist (töö nr 11/0655) tulenevad lisaks Kaevandamisloas (p-des 9-25) toodud meetmetele täiendavad meetmed võimalike kahjulike mõjude minimaliseerimiseks ja täiendavad vastavate abinõude kirjeldused (sh tolmu ja müra leviku leevendusmeetmed). Samuti tuleneb kaevandamise projektist meetmete kirjeldus, mida rakendatakse karjääriga piirnevate maaüksuste stabiilsuse tagamiseks (barjäärtervikud). 2) On väga tõenäoline, et tegelikkuses elavad kaebajad (A. Kask, K. Kask, R. Drozdov, G. Kotjahhova, S. Bagautdinova, Z. Bagautdinova, R. Ahmetzjanov) mujal ning kinnistute kasutamine kaebajate (J. Lipp, K.-J. Kärner, A. Lill, N. Malinovski, N. Reisman, R. Rute) poolt pole tõendatud. M. Liinat ja N. Jaanson omandasid mäeeraldisel asuvad kinnistud sooviga saada kasu kinnistu võõrandamisest KKT-le, mitte sooviga kasutada kinnistut suvituspaigana (on ebatõenäoline, et isik ostaks kaevandusalaga piirneva kinnistu suvituskohaks). Isegi kui lähtuda kaebajate väidetest, et nad kasutavad kinnistuid metsa-, põllu-, aiamaadena või mesinduseks, on metsa- ja põllumaadele avalduva mõju osas piisavad uuringud (nt AS Maves) läbiviidud, millest nähtub, et kaevandamisega ei kaasne negatiivset mõju maaharimisele, metsakasvatamisele, pigem vastupidi. 3) Kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu otsusega nr 3-08-2593 viis vastustaja läbi kaevandamisloa eelnõu avaliku väljapaneku ning avaliku arutelu. Kõik avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu käigus esitatud ettepanekud ja seisukohad analüüsiti põhjalikult läbi ning kajastati koos ministeeriumipoolsete seisukohtadega Kaevandamisloas (vt punkt 3). Samuti täiendas vastustaja oluliselt Kaevandamisloa eritingimusi. Sõnasõnalt jäi samaks üksnes 5 eritingimust kokku 25-st (käskkirja nr 165 p-d 4.2.8.4, 4.2.8.5, 4.2.8.16, 4.2.8.17, 4.2.8.21), täiesti uutena lisati 8 eritingimust (käskkirja nr 165 p-d 4.2.8.2, 4.2.8.8, 4.2.8.9, 4.2.8.20, 4.2.8.22-4.2.8.25) ning rohkemal või vähemal määral täpsustati 12 eritingimust. Kaebajate esitatud Hendrikson Arvamus on tehtud enne Kaevandamisloa väljastamist, arvamusele alla kirjutanud Heiki Kallel puudub geoloogia-alane pädevus ning arvamuse punkti 1 kohaselt on arvamus antud esitamiseks Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr 3-08-
  1. Puuduvad viited, et OÜ Hendrikson & Ko peaks enda poolt peaaegu 2 aastat tagasi koostatud arvamust pädevaks ka käesolevas kohtuvaidluses, arvestades mh oluliselt täiendatud Kaevandamisluba, täiendavalt selgitatud asjaolusid, esitatud tõendeid. Käesoleval juhul on läbiviidud menetlus olnud pikk ja põhjalik, kõiki kaebajate vastuväiteid kaevandamisele on käskkirjas nr 165 käsitletud, vajadusel erialaspetsialistide abi kasutades (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-86-06). 4) Kaevandamisloa väljastamine KKT-le ei too kaasa kahju avalikele huvidele. Mitte millegagi ei ole tõendatud kaebajate seisukoht, et mäeeraldisel kaevandamine KKT poolt on vastuolus riiklike huvidega. Käesoleval juhul esineb ülekaalukas avalik huvi kaevandamistegevuseks Kaevandamisloa alusel võrreldes kaebustes esitatud paljasõnaliste väidetega, ilmselgelt aegunud tõenditega, arvestades asjaolu, et kaebajatest vaid ühe isiku (N. Reisman) kinnisasi on kaevandamise ala läheduses kuni 2012 II kvartalini. N. Reismani kinnistu piiri eraldab kaevealast vähemalt 5 m laiune ala, millel asub vähemalt 1 m kõrgune muldvall ja see vall ei asu mitte kaebaja maal, vaid asub riigile kuuluval maal või isiku maal, kes on lubanud kaevandamist. Lisaks on kõik kaebajad nendele kuuluvad, nende väidetavas kasutuses olevad kinnistud omandanud, neid kasutama asunud teadmises, et kinnistud asuvad mäeeraldisel.
  2. KKT palub jätta Vestmani kaebus rahuldamata. Puudub alus käskkirja nr 165 tühistamiseks, tegemist on nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärase haldusaktiga. Kaevandamisloa menetlemisel ei olnud kohustust viia läbi uus KMH. Alusetud on kaebaja oletuslikud väited KKT kasuks tehtud seadusemuudatuse kohta. Kaevandamisluba ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. 13
(43)3-11-496 Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuksid kaevandamise väidetavad negatiivsed tagajärjed kinnistule. Kinnistute kaitseks võetud meetmed on piisavad, tagamaks kaebaja õiguste ja huvide kaitse. Võrreldes eelmise kaevandamisloaga on kehtiv Kaevandamisluba põhjalikum. Kaevandamise projektist Töö nr 11/0655 (edaspidi Kaevandamise projekt) tulenevad täiendavad meetmed võimalike kahjulike mõjude minimaliseerimiseks ja täiendavad vastavate abinõude kirjeldused (sh tolmu ja müra leviku leevendusmeetmed). Samuti tuleneb kaevandamise projektist meetmete kirjeldus, mida rakendatakse karjääriga piirnevate maaüksuste stabiilsuse tagamiseks (barjäärtervikud). Haldusakti andmisel ei esine diskretsioonivigu. KKT poolt esitatud kaevandamisloa taotluse menetlemisel läbi viidud KMH tulemusena koostatud KMH Aruanne on Keskkonnaministeeriumi poolt heaks kiidetud juba 04.03.2005. Kaevandamisloa eritingimusi on võrreldes varasema kaevandamisloa eritingimustega oluliselt täiendatud. 14. KKT märgib oma 09.01.2012 seisukohas järgmist. 1) Kehtiv KeHJS ega kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS ei sätesta/sätestanud KMH uuendamist. Käesoleval juhul ei esine mitte ühtegi

§ 44lg-s 1 loetletud imperatiivset tingimust haldusmenetluse uuendamiseks.

Kaevandamisloa menetluses on vastustaja kasutanud kaalutlusõigust. Käskkirjaga nr 165 välja antud Kaevandamisluba on oluliselt põhjalikum võrreldes 21.11.2008 käskkirjaga nr 1701 väljastatud kaevandamisloaga, arvestades puudusi, millele osundati kohtumenetluses haldusasjas nr 3-08-2593. KKT-l oli õiguspärane ootus, et kaevandamisloa menetluses läbiviidud KMH jääb kehtima. Seadus ei näe ette võimalust KMH uuendamiseks ning ükski puudutatud isik ei esitanud KMH menetluse ajal sellele vastuväiteid ega vaidlustanud seda. Olulise keskkonnamõju definitsiooni muutmine KeHJS-s ei tähenda, et keskkonnamõju hindamise ulatus oleks varemkehtinud KeHAS järgi olnud väiksem (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-86-06). 2) Ebaõige ja eksitav on kaebajate seisukoht, et nad ei ole saanud esitada KMH Aruande osas oma sisulisi argumente. Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 kohtuotsuses haldusasjas nr 308-2593 on tuvastatud, et KKT poolt esitatud 13.01.2004 kaevandamisloa taotluse menetlusest (st ka KMH-st) olid teadlikud N. Reisman, N. Malinovski ja K.-J. Kärner. Samuti pidid olema teadlikud R. Rute, N. Reismani, M. Liinati (eelmine omanik kaebuse esitaja Z. Bagautdinova), N. Jaansoni (eelmine omanik kaebuse esitaja R. Drozdovi vanaisa V. Kend) ja AS-i Vestman Varahaldus kinnistute endised omanikud. Ka 2009 lõpus/2010 alguses toimunud halduskohtumenetluses kohtuasjas nr 3-08-2593 ei tõstatanud kaebajad, kes olid vastava kohtumenetluse poolteks, KMH-sse puutuvalt probleeme, milliele on osundatud 21.12.2011 menetlusdokumendis. Vastupidi, viidatud kohtumenetluses kaebajad möönsid, et nad olid kaasatud keskkonnamõju hindamise menetlusse. 3) Üldjuhul tuleb kaebuse esitamisel tugineda siseriiklikule õigusele ning direktiividele tuginemine on lubatud vaid juhul, kui direktiivi ei ole siseriiklikusse õigusesse tähtaegselt üle võetud või on üle võetud puudustega (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-36-10, p 21). Kaebajad ei ole märkinud, milline direktiiv on nende arvates tähtaegselt ühtlustamata või millises osas on siseriiklik õigus EL õigusega vastuolus. Kui kaebajad vastavaid asjaolusid välja ei too, on direktiivile tuginemine lubamatu. Direktiivi 85/337/EMÜ artiklist 5 ei tulene kohustust nõuda arendajalt direktiivi lisas III sätestatud täpsustatud teavet, vaid see on siseriikliku pädeva organi diskretsioon. Seega ei saa käesoleval juhul rääkida vastuolust direktiiviga. 4) A. Toomik omas (ja omab ka hetkel) KMH tegevuslitsentsi (KeHAS § 13 lg 1 (kuni 03.04.05 kehtinud redaktsioon)). Asjaolu, et kaebajad loetlevad erinevaid planeerimisdokumente, millele ei ole tehtud viiteid KMH Aruandes, ei tähenda, et KMH Aruanne oleks puudulik. Samas on kaebajad jätnud põhjendamata, mis on seetõttu KMH Aruandes mittenõuetekohane, samuti, millist nõuet on sellega eiratud. KMH Aruandest nähtub, et käsitletud on nii kavandatavaid kui 14

(43)3-11-496 ka alternatiivseid tehnoloogilisi lahendusi (vt nt KMH Aruande
  1. ptk). Olukorras, kus KMH Aruande koostaja asus seisukohale, et kavandatava tegevusega ei kaasne piiriülest keskkonnamõju, ei olnud ega saanudki olla vajadust seda KMH Aruandes käsitleda ning ka vastustajal puudus alus teistsugusele seisukohale asuda. Võimalikke reostusohte, tootmisjääke ning keskkonnaavariisid käsitleb KMH Aruande p 5.
  2. KMH Aruande p-s 4.2.3 on analüüsitud pinna- ja põhjavee seisundit veekomplekside ning –kihtide kaupa, samuti elanikkonna veevarustust. KMH Aruande p-s 4.2.4 on toodud Uljaste järve seisund. KMH Aruande p 6.
  3. käsitleb kaevandamise mõju pinna- ja põhjavee tasemele (sh piirkonna kaevudele ja Uljaste järvele) ning kvaliteedile. Põhjalikult on analüüsitud kaevandamise mõjusid pinnaveerežiimile. 5) Kaebajad on esitanud üksnes loetelu õigusaktidest. Puudub sisuline analüüs, millised konkreetsed normid on muutunud, millistega oleks pidanud vastustaja arvestama ning millised avaldavad mõju kehtivale KMH Aruandele. Pelgalt asjaolu, et õigusakte on tunnistatud kehtetuks, asendatud või muudetud, ei tähenda, et toimunud on sellised sisulised muudatused, mis seaksid kõnealuse KMH Aruande kehtivuse kahtluse alla (vt

§ 5lg 5). Võrreldes Ke

HAS § 13 (kuni 03.04.05 kehtinud redaktsioon) ning KeHJS § 20 omavahel, on ilmne, et valdavas osas keskkonnamõju hindamise aruandele sätestatud nõuded kattuvad. Lisaks kehtis KMH Aruande koostamise ajal keskkonnaministri 31.01.2001 määrus nr 4 „Keskkonnamõju hindamise aruandele esitatavad täpsustatud nõuded“ (kehtetu alates 03.04.2005), mis sätestas samuti kohustuse kirjeldada kavandatavat tegevust ja selle alternatiive (§ 5); kavandatava tegevuse ja selle alternatiividega kaasnevat keskkonnamõju (§ 6) ning samuti kohustust võrrelda alternatiive (§ 7). Vastava õigusaktiga on KMH Aruande koostamisel arvestatud. 6) Kaebajad ei ole viidanud ühelegi tõendile ega uuringule, millest nähtuks, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel teostatavad kaevandamistööd avaldaksid mõju sealse elanikkonna, sh kaebajate, tervisele. KMH Aruande p 6.7 käsitleb kaevandamise mõju elanikkonnale. Tervisehäirete vältimise garantiiks on kehtestatud keskkonnanormatiivid (nt müra, tolmu jms suhtes). Mitte ükski kaebajate poolt 21.12.2011 menetlusdokumendis esile toodud asjaolu ei anna alust käskkirja nr 165 või KMH Aruande kehtetuks tunnistamiseks

§ 66lg 2 p 2 alusel.

7) Kaeveala asub mäeeraldise plaani (koostatud Steigeri poolt) kohaselt Eesti Vabariigile kuuluvatel kinnistutel (Raju kinnistu (registriosa nr 4681108) ja 141,92 ha suurune Rahe kinnistu (75101:002:0109), juurdepääsuks vajalik transporditee Rahe kinnistule asub Eesti Vabariigile kuuluval Pihlaka kinnistul (75101:002:0081)), mille sihtotstarve on 100% mäetööstusmaa. Kaebajate kinnistute maa sihtotstarve ei oma käesoleval juhul tähtsust. Arvestades, et Sonda valla üldplaneeringu ega teemaplaneeringu puhul ei ole tegemist riikliku arengukava ega programmiga, puudus alus rakendada vastavate planeerimisdokumentide suhtes KeHAS järgset keskkonnamõju strateegilist hindamist. Kaebajate väited seoses piiriülese mõjuga keskkonnale on omased populaarkaebusele. KMH Aruandes ei ole käsitletud piiriülest keskkonnamõju lähtuvalt kaevandamistegevusest Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel, sest vastav keskkonnamõju puudub. Keskkonnahindamisel on tavapärane praktika, et vastavates aruannetes nimetatud teemat eraldi ei käsitleta, v.a juhtudel, kui piiriülene mõju esineb. 8) Käesoleval juhul pole kaebajad viidanud mitte ühelegi konkreetsele sättele, mida vastustaja oleks kõnealuse kaevandamisloa menetluses rikkunud seoses rahvusvaheliste lepingutega. Puutuvalt väitesse, et KKT kaevanduse kaevandusvesi võib avaldada kumulatiivset mõju Soome lahele, esitab KKT tõendi, millest nähtub, et selles kirjeldatud keemilise koostisega kaevandusvesi on põhilise keemilise osa komponentide poolest vaesem kui merevesi. Üllatuslikud on kaebajate väited, et neile on muutunud arusaamatuks käskkirja nr 165 eritingimuste p-d 4.2.8.4, 4.2.8.18, 4.2.8.19 ning 4.2.8.20 kasutatud mõiste „tolm“. Üllatuslikult on alates 21.12.2011 kaebajatele arusaamatud ka käskkirja nr 165 eritingimuste punkt 4.2.8.6, mis reguleerib vibratsioo- 15

(43)3-11-496 nitaseme mõõtmist ning hindamist, samuti punkt 4.2.8.7 mürataseme mõõtmise kohta. Kaevandamistegevuses ei kasutata lõhkamistöid, lõhkelaenguid. Puutuvalt müratasemetesse, siis KMH Aruande punktid 6.2.1, 6.2.3, 8.3 käsitlevad nii transpordimasinatest tulenevat müra kui ka tootmisprotsessist (tööstusettevõtete) tulenevat müra, millest ilmselgelt mõlemad müraliigid on hõlmatud käskkirja nr 165 punktis 4.2.8.
  1. sätestatud „karjääri tööst lähtuva müratasemega“. Käskkirja nr 165 eritingimuste punkti 4.2.8.14 osas on tegemist kaevandamisveega, mis moodustub sademete veest, lumesula veest ning põhjaveest ning mille koostis võrreldes looduslikuga on teistsugune. KKT-le jääb ebaselgeks, mis konkreetselt riivab kaebajate õigusi seonduvalt käskkirja nr 165 eritingimuste punktiga 4.2.8.16, mis käsitleb kaevandamise tagajärjel salvvõi puurkaevude kuivaksjäämisel kaevandaja kohustust tagada elanikele viivitamatu veega varustamine. 9) KKT-l on olemas välisõhu saasteluba, vee erikasutusluba ja jäätmeluba (vt KMH Aruandes p 6.8.), milles sisalduvad tingimused (sh keskkonnakaitselised) tagavad, et kaevandustegevusest lähtuvad mõjud jäävad normide piiresse, samuti, et vastavate näitajate osas toimub pidev seire. Käskkirja nr 165 andmisel on arvestatud/analüüsitud muu hulgas kaebajate seisukohti (käskkirja nr 165 p 3.
  2. jj). Täiendavalt esitas käskkirja nr 165 andmisele eelnevalt (s.o 28.12.2010) vastustajale selgituse KMH Aruande koostanud Steiger (viide ja käsitlus käskkirja nr 165 p-s 3.6.4).
  3. Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsusega jäeti N. Reismani, R. Drozdovi, R. Akhmetzyanovi, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, M. Laikaski, K.-J. Kärneri, R. Rute, G. Kotjahhova, N. Jaansoni, T. Tiidus-Liinati, A. Kase, J. Lippi, N. Malinovski, A. Lille ja K. Kase taotlus KeHJS § 11 lg 6 ja § 71 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks rahuldamata (p 1); N. Reismani, R. Drozdovi, R. Akhmetzyanovi, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, M. Laikaski, K.-J. Kärneri, R. Rute, G. Kotjahhova, N. Jaansoni, T. Tiidus-Liinati, A. Kase, J. Lippi, N. Malinovski, A. Lille, K. Kase ja AS-i Vestman Varahaldus kaebused Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks rahuldamata (p 2); mõisteti kaebajatelt N. Reisman, R. Drozdov, R. Akhmetzyanov, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, M. Laikaski, K.-J. Kärner, R. Rute, G. Kotjahhova, N. Jaanson, T. Tiidus-Liinat, A. Kask, J. Lipp, N. Malinovski, A. Lill ja K. Kask igaühelt kolmanda isiku Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja menetluskulud 1761,70 eurot (p 3); mõisteti kaebajalt AS-lt Vestman Varahaldus kolmanda isiku Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja menetluskulud 1884,04 eurot (p 4) ning jäeti rahuldamata vastustaja Keskkonnaministeeriumi taotlus kaebajatelt menetluskulude väljamõistmiseks (p 5). Halduskohtu põhjendused on järgmised. 1) Kaebajatel on kaebeõigus. A. Kasele ja K. Kasele tuleneb M. Laikaskiga 09.12.2011 sõlmitud kinnistu tasuta kasutamise lepingust mäeeraldisel asuva Kase kinnistu tasuta kasutamise õigus ning seega ka kaebeõigus kinnistu kasutamist ohustava kaevandamisloa vaidlustamiseks. Mesila kinnistul elavad kaebajad G. Kotjahhova, S. Bagautdinova, R. Akhmetzyanov ja hooajaliselt Z. Bagautdinova kinnistu omaniku, esialgu M. Liinati ja hiljem T. Tiidus-Liinati teadmisel ja kokkuleppel, kasutades kinnistut mesilaste ja loomade, lindude kasvatamiseks. Seega on kaevandamisel nende õigustele ja elukeskkonnale vahetu mõju ning sellest tulenev kaebeõigus. Kaebaja R. Drozdovi vande all antud ütlustega ja 17.06.2010 N. Jaansoniga sõlmitud kinnistu tasuta kasutamise lepinguga on tõendatud kaebaja R. Drozdovi poolt Kendi kinnistu kasutamine hooajaliseks elamiseks ja mesilaste ja aiavilja kasvatamiseks. Seega on kaevandamisel kaebaja R. Drozdovi õigustele ja elukeskkonnale vahetu mõju ning sellest tulenevalt kaebeõigus. 2) Kaebajad on pöördunud kohtusse oma subjektiivsete õiguste kaitseks ning kaitstavaks huviks on kasutatava kinnistu mistahes otstarbel kasutuskõlblikuna säilimine. Kui kaebus keskkonnakaitse küsimustes esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, mis rikub kaebaja 16
(43)3-11-496 õigusi (vt Riigikohtu 19.03.2012 määrus nr 3-3-1-87-11, p 28). Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. Käesolevas haldusasjas jäävad väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust ja kohus ei käsitle 16 kaebaja põhjendusi, mis on esitatud seonduvalt väidetava piiriülese keskkonnamõjuga. Kohus nõustub vastustajaga, et pole alust arvata, et käesoleval juhul oleks esinenud piiriülene mõju või sellega seonduv Eesti Vabariigi poolne rahvusvaheliste kohustuste rikkumine. Samuti jäävad käesolevas haldusasjas väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust kaebajate väited, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus maavara ratsionaalse kasutamise põhimõttega ja riiklike huvidega, samuti seoses metsise püsielupaikade kaitsega, kuna kaebajad ei saa kaevandamisluba vaidlustades esitada kaebust avaliku või riikliku huvi kaitseks. 16 kaebaja kaebustes toodud KKT poolt väidetavalt toime pandud rikkumised ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise aluseks. Samuti ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa väljastamisest keeldumise aluseks KKT-l väidetavalt märkimisväärse põlevkivivaru olemasolu 3. sordi põlevkivi näol. Neid asjaolusid ei saa arvesse võtta ka MaaPS § 34 lg 1 p 14 kontekstis. Käskkirja nr 165 p-des 3.6.5 ja 3.6.6 on käsitletud 16 kaebaja väiteid seoses nimetatud KKT rikkumistega. Kohtuistungil ütlusi andnud Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessori ER ütluste (V kd, tl 208-212) kohaselt on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel kaevandamine kooskõlas riiklike huvidega kaevandada ja kasutada põlevkivi säästlikult. KKT kaevandamistegevus on kooskõlas säästliku kaevandamise põhimõttega ja PõhjaKiviõli karjääris on parim võimalik tehnoloogia. 3) KMH läbiviimisel kuulub kohaldamisele 01.01.2001 jõustunud ja kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS. Asjakohatud on kõik kaebuste väited KMH Aruandele esitatavate nõuete muutumisest pärast KMH läbiviimist.

§ 5

lg 5 tulenevalt ei peagi KMH Aruanne vastama pärast selle koostamist ja heakskiitmist kehtima hakanud õigusaktidele. Kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS ei sätestanud KMH uuendamist. Kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS § 2 lg 3 sätestas küll KMH täiendava hindamise, kuid ei näinud ette võimalust KMH läbiviimiseks ilma selle algatamise otsuseta. KeHJS § 11 lg 71 välistab käesoleval juhul uue või täiendava KMH läbiviimise ja uue KMH aruande koostamise. Seega ei ole asjakohased ka kaebajate põhjendused vastustaja poolt

§-s 6 sätestatud uurimisprintsiibi ning

§-s 4 sätestatud kaalumise kohustuse rikkumisest KMH uuendamata jätmisega õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel. 4) KeHJS § 11 lg 6 vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis ei kohaldu ega ole asjassepuutuv norm. KeHJS § 11 lg 6 reguleeris olukorda, kus loa andmiseks läbiviidud haldusmenetluses ei ole KMH-d küll läbi viidud, ent seda on tehtud teise, loa andmisega seotud haldusmenetluse raames. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 29.04.2011 kohtumääruses leidnud, et kaebajate väide menetlusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi viimata, tugineb ebaõigel õigusnormi tõlgendamisel, ning ei saa järeldada, et kohtud on tõlgendanud normi viisil, et iga nelja aasta tagant tuleb samas haldusmenetluses läbi viia KMH. Kohus ei ole tõlgendanud KeHJS § 11 lg 6 viisil, nagu kaebaja kaebuses esile toob. KeHJS § 11 lg 6 reguleerib ka pärast 26.11.2010 olukorda, kus loa andmiseks läbiviidud haldusmenetluses ei ole KMH-d küll läbi viidud, ent seda on tehtud teise, loa andmisega seotud haldusmenetluse raames. Uue KMH läbiviimise kohustust ei tulnud ka varemkehtinud redaktsioonist, mistõttu ei ole selles osas KeHJS § 11 lg 71 näol tegemist sisuliselt uue regulatsiooniga. Kohtul puudub alus kahelda KeHJS muudatuse seaduseelnõu (750 SE) seletuskirja põhjenduses § 11 lg 71 lisamiseks põhjendusega, et tagada KeHJS § 11 üheselt mõistetavus. Põhjendamatud on 16 kaebaja taotlused alates 26.11.2010 kehtiva KeHJS § 11 lg 6 ning KeHJS § 11 lg 7¹ põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada ning kohus kaebajate taotlust ei rahulda. Paljasõnaline ja tõendamata on Vestmani väide, et keskkonnaministri 06.05.2005 määruse nr 36 § 5 lg 3 tunnistati keskkonnaministri 17.01.2011 määrusega nr 9 kehtetuks KKT huvides. Lähtuda tuleb MaaPS-st, selliselt on kaebaja vastuväitele vastatud ka käskkirja nr 165 p-s 3.7.1. 17

(43)3-11-496 5) Kaebajad ei ole välja toonud, kuidas mäeeraldise pindala numbrilise suuruse muutumine rikub kaebajate õigusi. Käesoleval juhul ei ole esitatud uut kaevandamisloa taotlust ega esialgset taotlust parandatud, vaid kuna taotluse andmed ei läinud hiljem riigi registrites täpsustatud andmetega enam kokku, on andmeid seetõttu menetluse käigus täpsustatud ja kõrvaldatud selles esinevad puudused (

§ 15

). Arvestades keskkonnaministri 10.07.2008 käskkirjaga nr 919 kinnitatud varusid, oli ka selge, millised on õiged mäeeraldise piiresse jäävate plokkide maavaravarud tonnides. Mäeeraldise ja selle teenindusmaa plaanil olev mäeeraldise ruumikuju on olnud kogu menetluse kestel sama ega ole muutunud ning faktiliselt looduses ei ole mäeeraldise piire suurendatud. Seega ei saa väita, et Kaevandamisluba on antud ebaselgele alale. Ka on olnud kaevandamisloa taotlusega seonduvate kooskõlastuste, s.h EMK nõusoleku andmise ja KMH aluseks olev objekt (mäeeraldis) kogu aeg sama. Andmete täpsustamine ei saanud mõjutada KMH-d. 6) Keskkonnaministri järelevalve teostamiseks piisab KeHAS § 12 lg-s 3 sätestatud kahtlusest, mistõttu oli keskkonnaminister pädev teostama KMH üle järelevalvet (KeHAS § 18 lg 2 p 4). Kuna KMH üle teostas järelevalvet keskkonnaminister, siis tuli keskkonnaministril teha ka otsus KMH Aruande heakskiitmise ja keskkonnanõuete määramise kohta. KMH üle järelevalve teostaja pädevusse kuulub mh KMH läbiviimise nõuetekohasuse kontrollimine (KeHAS § 18 lg 2 p 3). Keskkonnaministri 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 on KMH Aruanne heaks kiidetud, järelikult on järelevalve teostaja leidnud, et KMH on nõuetekohaselt läbi viidud ja vastustaja sai sellega Kaevandamisloa menetluses arvestada. Arvestades, et KMH Aruanne on heaks kiidetud 04.03.2005, siis on asjakohatud ka 16 kaebaja viited pärast KMH Aruande koostamist ja heakskiitmist valminud dokumentidele ja artiklitele ning võimalikele Uljaste järve seisundi muutustele. Lisaks ei ole kaebustes põhjendatud, et kaebajatel oleks mingi puutumus ca 2,4 km mäeeraldise lääneservast lääne suunas asuva Uljaste järvega ning kuidas võimalikud muutused Uljaste järves mõjutavad kaebajate subjektiivseid õigusi kinnistute kasutamisel. 7) KeHJS § 11 lg 71 välistab sama tegevusloa taotluse menetluses uue KMH, mistõttu on asjakohatu 16 kaebaja uue KMH vajaduse argument, et kaebajad ei saanud esitada KMH Aruande osas oma sisulisi argumente. Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 kohtuotsuses nr 3-08-2593 on leitud järgmist: „Halduskohus luges õigesti kaevandamisloa taotlemise menetlusest teadlikeks N. Reismani, N. Malinovski ja K.-J. Kärneri. Samuti järeldas halduskohus põhjendatult, et R. Rute ja K. Tihvani ning N. Reismani, M. Liinati, N. Jaansoni ja AS Vestman Varahaldus kinnistute endised omanikud pidid olema kätte saanud vastustaja 17.02.2004 kirja keskkonnamõju hindamise algatamise kohta ning neid saab lugeda teavitatuks kaevandamisloa taotlemise menetlusest.“ Asjakohatu on kaebajate arvamus, et A. Toomiku kvalifikatsioon ei olnud piisav. KMH Aruandest nähtuvalt on selle koostanud töörühma juhtinud A. Toomik, tehnikakandidaat, kes omas kehtivat litsentsi KMH0023. KMH Aruandes on hinnatud olukorda seoses mäeeraldisele jäävate kinnistutega, s.h metsa- ja põllumaa kinnistutega, mille omanikud ei nõustu kaevandamisega. Steigeri täiendavast selgitusest KMH tulemusele ilmneb, et KMH Aruanne ei välista vajadusel ja kokkuleppel üksikute kaevandamata alade säilitamist mäetöödest puutumatutena, mis ei oleks vastuolus maavarade säästva kaevandamise põhimõttega. Samuti nähtub vastustaja esitatud keskkonnaeksperdi, juhtivgeoloogi V. Peterselli ning Eesti Geoloogiakeskuse juhatuse liikme A. Pajupuu arvamusest (II kd, tl 246-247), et pinnasevee taseme alandamine avaldab üldjuhul põllumajandusele ja metsale positiivset mõju. Kaebajad ei ole Steigeri ebaobjektiivsust tõendanud. 8) Kaebajad ei ole kaebustes märkinud, milline direktiivi 85/337/EMÜ art 5 lg 1 konkreetne teave on esitamata ja kuidas see mõjutas asja otsustamist. Direktiiv 85/337/EMÜ on KeHASsse üle võetud (direktiivi 85/337/EMÜ artikkel 5 lg 1 on üle võetud KeHAS § 13 lg-ga 2) ja KeHAS on kooskõlas direktiivi 85/337/EMÜ sätetega. KeHJS ega selle § 20 ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele ja KeHJS-le tuginemine ei ole asjakohane. KMH Aruandest nähtuvalt 18

(43)3-11-496 on tegevus piisavalt määratletud – tegevuseks on Põhja-Kiviõli II karjääriväljal põlevkivi kaevandamine ja viidatud on ka alternatiivsetele tehnoloogilistele võtetele. Kohus ei nõustu kaebajatega, et KMH Aruanne ei vasta KeHAS §-dele 2, 5, 13 lg 2 punktidele 1 ja 2. Kaebusest ei selgu, millisest õigusnormist tulenevalt pidi KMH Aruandes lisaks käsitletud maakonnaplaneeringule käsitlema ka kaebustes märgitud planeeringuid ja arengukavasid. KeHAS § 13 lg-st 2 sellist nõuet tuletada ei saa. 16 kaebaja kaebustes toodud asjaolu, et Sonda vallas ja lähivaldades ei ole planeerimismenetluses teostatud KSH-d, ei ole MaaPS § 34 lg 1 alusel kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseks. KMH Aruande saaks sisuliselt kahtluse alla seada vaid KMH litsentsi omav või tõendatult keskkonnaküsimustes eriteadmisi omav isik. Kaebajate väited KMH Aruande väidetava puudulikkuse kohta tuleb lugeda kaebajate oletusteks. 9) Steigeri täiendavast selgitusest nähtuvalt ei ole looduslikus keskkonnas ega inimeste sekkumisel toimunud selliseid muutusi, mida saaks lugeda oluliseks. Muutused on toimunud kaevandatava karjääri territooriumil paiknevate eramaade omanike nimistus ja muutunud on maaomanike huvid. Olulised keskkonnamõju tegurid jäävad nendesse piiridesse, mis prognoositi 2004 KMH Aruandes. Kaebajad pole oma väidete kinnitamiseks esitanud peale Hendrikson Arvamuse ühtegi eksperdi arvamust. Hendrikson Arvamus on antud seonduvalt haldusasjas nr 3-08-2593 vaidlustatud Keskkonnaministeeriumi 21.11.2008 käskkirjaga nr 1701 väljastatud kaevandamisloaga (I kd tl 110-115). Kaebajad ei ole tõendanud, et OÜ Hendrikson & Ko peaks seda arvamust pädevaks ka käesolevas kohtuvaidluses, arvestades, et on toimunud uus avatud menetlus, kogutud täiendavalt tõendeid ning käskkirjaga nr 165 on välja antud uus kaevandamisluba, milles on oluliselt eritingimusi täiendatud, võrreldes haldusasjas nr 3-08-2593 tühistatud kaevandamisloaga. Hendrikson Arvamuses toodud järeldused uue KMH vajalikkuse kohta on väga üldsõnalised ja selgusetuks jääb nende järelduste kujunemise käik ning alused, millele toetutakse. Samuti ei saa see arvamus tõendada käesolevas haldusasjas vaidlustatud kaevandamisloa eritingimuste ebapiisavust, kuna arvamus neid ei käsitle. Radooniohu puudumist PõhjaKiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires kinnitab juhtivgeoloogi, keskkonnaeksperdi Valter Peterselli ekspertarvamus „Radooniriski tasemest Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires“ (IV kd tl 220), milles ta märgib, et radoonioht Põhja-Kiviõli I ja II põlevkivikarjääride piires on välistatud. Kaebaja kahtlus EMK 31.08.2005 protokollilise otsuse usaldusväärsuses ja objektiivsuses on alusetu ja tõendamata. Kaebajad ei ole tõendanud, et E. Niitlaan oli EMK-s ebaobjektiivne ja tema seisukoht oli EMK otsuse kujunemisel otsustava tähendusega. Kaebajate omandis oleva maa sihtotstarve ei omanud vaidlustatud käskkirja nr 165 andmisel tähendust, kuna selle osas polnud omanikega saavutatud kokkulepet kaevandamiseks. 10) Käskkirja nr 165 p-s 3.6.7 on vastustaja asunud seisukohale, et kaevandamisloa eritingimustega on mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitseks nähtud ette piisavad meetmed. Kaitsetsooni paiknemine ja laius tuleb jätta kaevandamise projekti reguleerida. Kaevandamisloa eritingimustes on p-s 4.2.8.23 sätestatud, et loa omanik peab esitama kaevandamise projekti vähemalt kaks nädalat enne kaevandamise alustamist Keskkonnaministeeriumile. Kaebajad leiavad, et kaevandamisloa eritingimustes oleks pidanud sätestama mäeeraldise alale jäävate kinnistute varisemise vältimiseks kaitsetsoonid. Kaevandamise projekti lisas 1 on esitatud kinnistute kaupa konkreetsed lähteandmed barjäärtervikute rajamiseks (tabel 5.1; III kd, tl 273-274). Kaevandamise projekti lisa 1 p-s 5.2 on märgitud, et tuleb tagada piirnevate kinnistute maapõue tugi (III kd, tl 270). Selleks tuleb piirnevate kinnistute kaitseks ette näha barjäärtervikud, mille laius oleneb kattekihtide tüsedusest ja nende püsikaldenurgast. Barjäärtervikud tagavad mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutuse (I. Valgma 24.03.2011 arvamus; III kd, tl 17 pöördel). Kaebajad ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et Kaevandamise projektis ette nähtud barjäärtervikud ei ole mäeeraldisel paiknevate kinnistute ohutuse tagamiseks piisavad, ehkki kaevandamine kaebajate kinnistute naabruses on Kaevandamisloast tulenevalt juba üle aasta toimunud. Lisaks on kaebajate õiguste kaitse tagatud erinevate kaevandamisele 19
(43)3-11-496 kohalduvate õigusaktide alusel. Vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga, otsustades kaevandamisloa väljastamisel jätta kaitsetsooni paiknemise ja laiuse Kaevandamise projekti reguleerida ja võtta selles arvesse igal konkreetsel juhul iga kinnistu eripärasid ja nende igakordsete omanike vajadusi lähtuvalt kinnistu kasutamise otstarbest. 11) 16 kaebajat leiavad, käskkirjas nr 165 pole seatud tingimusi hoonestamata kinnistute kaitseks ja eritingimustes hoonestatud kinnistute kaitseks seatud tingimused on tolmu, müra, vibratsiooni osas ebapiisavad. Vastavalt MaaPS § 35 lg 2 p-le 8 märgitakse kaevandamisloale nõuded kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Puudus vajadus nende kinnistute kuivamise vastu meetmete määramiseks. Käskkirjas nr 165 on mäeeraldisel asuvate kinnistute kaitseks seatud 25 eritingimust, millest kõik peale punkti 4.2.8.1 reguleerivad mäeeraldisele jäävate kinnistute suhtes kohaldatavaid kaitsemeetmeid, mis peaksid kaevandamise mõjutusi vähendama. Kaebajate väited käskkirjaga nr 165 veevarustuse kaitseks ettenähtud eritingimuste ebapiisavuse osas on paljasõnalised. Kaebajad ei ole tõendanud, et veevarustuse kaitseks seatud eritingimused ei vähenda kaevandamisest tulenevat kahjulikku mõju. Kaebajad leiavad, et veevarustuse kaitseks vajaksid käskkirja punkti 4.2.8.10 tingimused täpsustamist tervisekaitse spetsialistidega, et seireprogrammi sisse lülitada ka „antud piirkonnale tüüpilised inimtervisele ohtlikud geokeemilised elemendid“. Kaebajad ei ole tõendanud selliste elementide esinemist mäeeraldisel. Asjaolust, et kaebajatele on jäänud arusaamatuks eritingimuste punktides 4.2.8.4; 4.2.8.18; 4.2.8.19 ja 4.2.8.20 kasutatud termin „tolm” ja eritingimuste punktid 4.2.8.6; 4.2.8.7; 4.2.8.14; 4.2.8.16 ja 4.2.8.21, ei saa teha järeldust, et vaidlustatud käskkirjas sätestatud kaitsemeetmed on ebapiisavad. 12) Käskkirjaga nr 165 on täidetud MaaPS § 35 lg 2 punkti 8 nõue ja seatud nõuded maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Vastavalt keskkonnaseire seadusele toimub keskkonnaseire (sh veeseire) kolmel tasandil, sh riiklikul (§ 3). Lisaks on KMH Aruande p-s 6.8 märgitud, et kuna mäetööd mõjutavad põhja- ja pinnasevee seisundit, samuti karjääri ümbritsevat välisõhku, on vajalik KKT-l taotleda lisaks Kaevandamisloale ka välisõhu saasteluba, vee erikasutusluba ja jäätmeluba. Nimetatud eriload ning nendes sisalduvad tingimused tagavad vastavate näitajate pideva seire ning kaevandustegevusest lähtuvate mõjude normide piiresse jäämise. Käesoleval juhul on seaduses ettenähtud korras läbi viidud kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise avatud menetlus ja keskkonnamõju hindamise avatud menetlus. Käskkirjas nr 165 on kõiki kaebajate vastuväiteid kaevandamisele käsitletud, vajadusel erialaspetsialistide abi kasutades. Kaebajad ei ole läbiviidud haldusmenetluse osas toonud esile selliseid arvestatavaid puudusi, mis võiksid tingida menetluse tulemusena antud käskkirja nr 165 õigusvastasuse. Seega saab eeldada, et käskkiri nr 165 on õiguspärane (vt Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, p 24). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 16. Vestman (kelle üldõigusjärglane on Metsamaahalduse AS; edaspidi Metsamaahalduse AS) palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsus osas, millega jäeti rahuldamata tema kaebus, ning osas, millega mõisteti temalt välja menetluskulud KKT kasuks. Apellant palub teha uus otsus, tühistada käskkiri nr 165, mõista välja tema menetluskulud vastustajalt ning vastustaja ja KKT menetluskulud jätta nende endi kanda. Metsamaahalduse AS põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 1) Vastustaja tegevus Kaevandamisloa menetlemisel on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Kaevandamisloa menetluses ei saanud vastustaja tugineda KMH Aruandele, mis on heaks kiidetud ligi 6 aastat varem, ning vastustaja oleks pidanud algatama uue KMH (vt KeHJS § 11 lg 6 (kuni 26.11.2010 kehtinud redaktsioon);

§ 5lg 5). KMH Aruandes ei hinnata asjaolu, 20

(43)3-11-496 et tegelikult on võimalik kaevandada mäeeraldisel maavara vaid teatud osal kinnistutel. Kaevandamisloas ei sisaldu eritingimusi kaebaja kinnistu osas või põllu- ja metsamaaga kinnistutele üldisemalt. Ilma mäeeraldisel asuvate kinnistute omanike eelneva nõusolekuta ei ole võimalik tagada maavaravarude kaitset (MaaPS § 63 lg 1). Uue KMH läbiviimata jätmine on menetlusnormi oluline rikkumine (

§ 58

). Seda, kas on toimunud muutused, mis võivad kaasa tuua KMH tähenduses varasemast hinnangust erinevad järeldused, saab kontrollida üksnes KMH menetluse kaudu. Kuna Steigeri täiendav selgitus ei ole koostatud ja läbi viidud KMH reguleerivat menetluskorda järgides, siis on Kaevandamisloa väljaandmisel sellele tuginemine olnud alusetu. 2) Kaebaja õiguste ja huvide kaitse ei ole tagatud võimaliku koostatava kaevandamise projekti alusel. Kaevandamise projektis sisalduvad tingimused tulenevad kaevandamisloast ning täiendavate tingimuste lisamine ei ole võimalik (vt MaaPS § 25 lg 1, § 35 lg 2 p 8, KaevS § 9 lg 2). Kaevandamisloa järgselt ja alusel koostatava projekti tegemine ei allu sarnasele kontrollile ja menetlusele nagu kaevandamisluba ja KMH. Samuti on projekt selle koostaja poolt ühepoolselt igal ajal muudetav ning ei anna mistahes garantiisid kaebajatele. 3) KMH Aruanne on koostatud lähtudes KKT esialgsest taotlusest, mida on menetluse kestel oluliselt muudetud. Pärast 05.11.2008 esitatud „parandatud“ taotlust oleks vastustaja pidanud käsitama uue maavara kaevandamise taotlusena. Mäeeraldise pindala on suurenenud 4,01 ha võrra (algselt 739,20 ha ja pärast 743,21 ha) ning mäeeraldisel paiknevate kinnistute kogupindala (sisuliselt kinnistud, millele eeldatavasti ulatub kaevandamise mõju) on suurenenud suurusjärgus 400 ha (enne 534,51 ha ja hiljem 901,33 ha). Tegemist on oluliste muudatustega. Kohtuotsuse järeldused üksnes väidetavate nurgapunktide koordinaadivigade ja sellest tingitud erinevuste kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Maavara kaevandamise taotluse muudatust ei ole kuulutatud välja väljaandes Ametlikud Teadaanded. Sisuliselt puuduvad kaevandamisloa väljastamiseks vajalikud kooskõlastused mäeeraldisele pindalaga 743,21 ha. EMK 31.08.2005 protokollilise otsuse usaldusväärsus ja objektiivsus on äärmiselt küsitav, sest selle tegemisel osales isik, kes oli samaaegselt komisjoni arvamuse objektiks oleva keskkonnamõjude hindamise läbiviijaks. Taotluse paranduses on jäetud täitmata lahter 6.2, mistõttu on tegemist puudusega, mida ei kõrvaldatud enne vaidlustatud käskkirja andmist. Lisaks puudus parandatud taotlusel allkiri ja kuupäev ning seetõttu ei oleks olnud võimalik taotlust üldse menetleda. Menetluse käigus on muutunud ka mäeeraldise siseselt maavara varuplokkide piirid. 4) Vastustaja on rikkunud kaalutlusõigust (

§ 4

lg 2) ning uurimispõhimõtet (

§ 6), kui jättis olulised asjaolud välja selgitamata ja arvestamata ning Maa

PS eesmärgist lähtuvad põhjendatud huvid kaalumata. Olukorras, kus maavara kasutamisel on põhiliseks eesmärgiks eelkõige maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlik kasutamine, oleks vastustaja pidanud arvesse võtma, et maavara ei ole võimalik maaomanike vastuseisu tõttu kogu mäeeraldisel kaevandada ja et maavara kaevandamise võimaldamisel ei saa jätta tähelepanuta KKT-le juba kuuluvat märkimisväärset põlevkivi varu. Maavara kaevandamine selliselt, et kaevandatava ala sisse jäävad nn „saarekesed“, kus kaevandamist ei toimu, on ilmselgelt vastuolus maavara kasutamise ja kaevandamise majandusliku otstarbekuse nõudega. Vastavate järelduste õigsust ja põhjendatust on kinnitanud ka 08.06.2012 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud eriteadmisi omav mäeinsener ja professor ER. Nimetatud tunnistaja kinnitas vastuseks kaebaja esindaja küsimustele, et kui mäeeraldisel on alasid, kus ei saa faktiliselt kaevandada, siis „see mõjutab säästlikku kaevandamist“ ning „see ei ole kooskõlas säästva kasutamise põhimõttega“ (08.06.2012 istungi tunnistaja ülekuulamise protokoll, lk 8, 2. ja 3. lõik). Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et eeltoodud väited tuleb jätta hindamata. Kuna kohus on tuvastanud, et vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, siis on kohus õigustatud hindama vaidlustatud haldusakti vastavust kõigile õigusaktidele. 21

(43)3-11-496 17. 16 kaebajat (kellest hilisemas menetlusstaadiumis kaebajate N. Jaansoni, K.-J. Kärneri, A. Lille, J. Lippi, N. Malinovski, T. Tiidus-Liinati ja M. Laikaski eriõigusjärglane on N. Reisman; edaspidi Reisman jt) paluvad apellatsioonkaebuses tunnistada PS-ga vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata KeHJS § 11 lg 71; tühistada Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsus, rahuldada kaebused ja tühistada Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkiri nr 165; jätta menetluskulud vastustaja kanda ja mõista vastustajalt välja kaebajate menetluskulud. Reisman jt toetavad Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebust ja nõustuvad selles toodud seisukohtadega. Reisman jt põhjendavad oma seisukohti järgmiselt. 1) Kohus on jätnud põhjendamatult KeHJS § 11 lg 71 põhiseadusevastasuse analüüsimata. Kohus kinnitas, et KeHJS § 11 lg 71 on asjassepuutuv norm, sest selle normi tõttu ei võinud Keskkonnaministeerium läbi viia uut KMH-d. Vaatlusalune säte ei oma mõju käesoleva loa menetlusele, sest

§ 5lg 5 alusel kuuluvad kohaldamisele menetluse alguses kehtivad menetlusnormid. Seega taotlevad kaebajad Ke

HJS § 11 lg 71 põhiseadusevastasuse tuvastamist üksnes juhul, kui ka ringkonnakohus leiab, et vastustaja võis või pidi sellest sättest lähtuma, st tegemist on asjassepuutuva normiga. KeJHS § 11 lg 71 ei ole eelkõige kooskõlas põhiseaduse §-dega 11 ja 53, sest sellega on absoluutselt, ilma eranditeta välistatud KMH menetluse läbiviimine ühe loa menetluses. 2) Ekslik ja kaebusel mittepõhinev on kohtu arusaam, et kaebus või põhjendused on esitatud Soome Vabariigi ja/või Soome Vabariigi valitsusväliste organisatsioonide õiguste kaitseks või erinevate objektides kaitseks. Kaebajad on tuginenud piiriülese keskkonnamõju argumentidele menetluslikust aspektist, leides, et oluline ja antud juhul kohustuslik osa menetlusest on läbi viimata. Vastustaja ei ole käesolevas menetluses piiriülese keskkonnamõju võimalusele tähelepanu pööranud ega kohustuslikku menetlust alustanud. Vastustaja ega kohus ei ole pädev otsustama kavandatava tegevuse piiriülese mõju üle, sest tegemist ei ole õigusliku, vaid keskkonnaalase küsimusega. Ka KMH Aruandes ei ole seda küsimust analüüsitud. Kohtu seisukoht ei põhine asjas kogutud tõenditel. Kohus on jätnud väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust kaebajate väite, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus maavara ratsionaalse kasutamise põhimõttega ja riiklike huvidega (MaaPS § 34 lg 1 p 14). MaaPS § 34 lg 1 p 14 kaitseb avalike huvide kõrval ka kaebajate subjektiivseid õigusi, eelkõige õigust olla haldusorgani poolt koheldud seaduslikult ja mõjutatud üksnes riigi huvidega kooskõlas olevast kaevandamistegevusest. Kohtu seisukoht, et kaebajate väljatoodud väidetavaid rikkumisi ei saa käsitleda MaaPS § 34 lg 1 p 14 asjaoluna, on põhjendamata. Kohus on tunnistaja ER ütlusi hinnanud ebaõigesti ja viidanud tema ütlustele kontekstiväliselt. Tegemist oli KKT taotletud tunnistajaga ja tunnistaja ise kinnitas oma kaudset seotust Steigeriga oma õpilaste kaudu. Arvestades, et mäeeraldise teenindusmaale jääb kaebajate kinnistuid ühe kolmandiku ulatuses ning nendele lisaks tuleb jätta nende ümber kaevandamata vajalikud kaitsetsoonid (kokku hoidetervikud), on selge, et hoidetervikute maht ja sellega kaasnev raiskamine muudab kaevandamise mittesäästlikuks. Kohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja väited seoses teiste loodusvarade (põhjavesi jm) rikkumisega. 2004 ja 2008 esitatud loataotlustes on tegemist nii mahuliste kui sisuliste erinevustega, mille tulemusena on ainuvõimalik asuda seisukohale, et KKT oleks pidanud soovitud kujul kaevandamisloa saamiseks esitama uue taotluse. Parandatud taotluse allkirjastamata jätmise tõttu ei saanud vastustaja seda menetleda ega sellest lähtuda kaevandamisloa andmisel ja keskkonnatingimuste määramisel. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid, tuvastades asjas tähtsust omavad asjaolud eelkõige käskkirja nr 165, vastustaja 17.09.2012 vastuse ja vastustaja nõustaja selgituse alusel (Tallinna Halduskohtu otsuse p 220.2), mis aga ei ole tõendid HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 tähenduses. 3) Kaebajad möönavad, et KeHJS § 11 lg 6 ei ole asjassepuutuv määral, mis võimaldaks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käesolevas asjas, kuid KeHJS § 11 lg-s 6 (redaktsioon kehtivusega kuni 26.11.2010) sisaldunud põhimõte KMH aruande aegumisest 4 aasta 22

(43)3-11-496 jooksul oli printsiibina õige ning oleks pidanud analoogia alusel kohalduma ka käesolevas asjas. Kuni 26.11.2010 puudus vastustajal õiguslik alus uue KMH algatamata jätmiseks. Menetluse alguses ja KMH Aruande heakskiitmise hetkel kehtinud KeHAS (kehtis kuni 02.04.2005) nägi ette põhimõtte, et KMH seisukohti saab arvestada vaid teatud tähtaja piires, milleks KeHAS § 19 lg 3 kohaselt on kaks aastat pluss mõistlik aeg. Pärast KMH läbiviimist ja heakskiitmist jõustus KeHJS, mille § 11 lg 6 sätestas printsiibi, et KMH järeldusi ei saa arvestada, kui sellest on möödunud üle 4 aasta. Seega oleks vastustaja pidanud alates märtsist 2009 algatama uue KMH. Seda vastustaja ei teinud, rikkudes

§ 6ning Ke

HAS § 19 lg 3 ja KeHJS § 11 lg 6 põhimõtteid. Kohus on jätnud need rikkumised tähelepanuta. 4) Keskkonnaministril ei olnud õigust KMH Aruannet keskkonnateenistuse asemel heaks kiita, mistõttu on tegemist tühise otsusega ja seega puudus pädeva haldusorgani poolt heakskiidetud KMH Aruanne. Kohtu poolt KMH Aruande objekti kaudne tuvastamine on meelevaldne. KMH Aruandes on objekt (põlevkivi kaevandamine) määratletud liiga üldiselt. Objekti puudulikkusele on viidanud ka KMH Aruande koostaja, märkides

  1. ptk sissejuhatuses, et Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri jaoks nii tööprojekt kui eelprojekt puudub. Kuna kavandatavat tegevust ei olnud piisavalt täpselt määratletud, siis ei olnud võimalik käsitleda ka selle tegevuse alternatiive, mistõttu ei ole KMH Aruanne kooskõlas KeHAS § 13 lg 2 p-ga
  2. KMH Aruandes ei ole hinnatud olukorda, mis tekib, kui mäeeraldisel asuvaid majapidamisi ei likvideerita. Seda tõendab ka Hendrikson Arvamus, mille objekt (KHM Aruanne) ei ole pärast eelmist kohtuvaidlust muutunud. Nimetatud arvamus ei pidanudki olema detailsem, ei ole ühtki tõendit, mis Hendrikson Arvamuse järelduse ümber lükkaks. Kohus on tõendite hindamisel rikkunud menetlusnorme. Kohus on vääralt käsitlenud kaebajate seisukohti seonduvalt planeeringute, sh teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ osas. Kaebajad on rõhutanud, et keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemuste puudumise tõttu ei olnud vastustajal andmeid konkreetse objekti mõju kohta koosmõjus teiste piirkonna saasteallikatega. 5) Kaebajate õiguste kaitse ei ole nende kinnistute kaitset puudutavate tingimuste ettenägemisel Kaevandamisloa asemel Kaevandamise projektis millegagi tagatud. Kaevandamisluba oleks pidanud reguleerima kinnistute olukorda arvestusega, et Kaevandamisloaga hõlmatud kinnistute valdajad oma nõusolekut kaevandamiseks ei anna. Vastustaja ei või oma tegevusega sekkuda puudutatud isikute tsiviilõiguslikesse suhetesse. Kaevandamisloa menetluses oleks olnud võimalik välja arvutada ja ette näha juba kaevandamisloa menetluse käigus maa-alad, millel ei kaevandata (kaitsetsoonid, hoidetervikud). Puuduvad mõistlikud põhjused, miks mäeeraldisel asuvate kinnistute kaitseks hoitavat maa-ala (kaitsetsoonid, hoidetervikud) ei oleks võinud täpselt määratleda käskkirjas nr 165 ja Kaevandamisloas. Kohtu arvamus sellest, et kaebajate õigused on tagatud Kaevandamise projekti esitamisel, on arusaamatu ega põhine kehtival õigusel. Kaebajatel puudub õigusaktidest tulenevalt võimalus Kaevandamise projekti vaidlustada. 6) Kaebajad täiendasid 09.04.2014 kohtuistungil, et KeHJS § 11 lg 71 ei ole kooskõlas ka PS §-ga
  4. Keskkonnaministeerium palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsus osas, millega jäeti rahuldamata Keskkonnaministeeriumi taotlus kaebajatelt menetluskulude väljamõistmiseks; teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kaebajatelt Keskkonnaministeeriumi kasuks välja menetluskulu 35 272,93 eurot; muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 otsus muutmata; mõista kaebajatelt Keskkonnaministeeriumi kasuks välja Keskkonnaministeeriumi menetluskulud ringkonnakohtu menetluses. Keskkonnaministeerium leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude väljamõistmine vastustaja kasuks põhjendatud. Tegemist on olnud äärmiselt mahuka vaidlusega. Vaidlus on seondunud materiaalõiguslike ja menetluslike küsimustega, millega tegelemine ei ole otseselt Keskkonnaministeeriumi ametnike igapäevase tegevuse osaks. Kui on esitatud põhjendamatu kaebus ja on ilmselge, et 23

(43)3-11-496 kaebusele vastuväidete esitamiseks ja menetluses osalemiseks kulub haldusorganil sedavõrd palju ressurssi (sõltumata sellest, kas on tegemist haldusesisese või haldusevälise tööjõuga), on põhjendamatu jätta kogu haldusorganile tekkinud kulu üksnes riigieelarve vahenditest finantseerida.
  1. Reisman jt paluvad jätta Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud Keskkonnaministeeriumi kanda. Halduskohus on Keskkonnaministeeriumi põhjendustele kohtuotsuses vastanud. Vaidlus ei ole väljunud haldusorgani põhitegevuse raamidest ja kohtuasja mahukus ei mõjuta menetluskulude väljamõistmata jätmist käesolevas asjas.
  2. Metsamaahalduse AS palub rahuldada Reisman jt apellatsioonkaebus ja jätta Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus kui alusetu ja põhjendamatu rahuldamata. Metsamaahalduse AS nõustub kohtu põhjendustega vastustaja menetluskulude välja mõistmata jätmisel.
  3. KKT palub 1) jätta Reisman jt ning Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebused rahuldamata; 2) rahuldada Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebus; 3) jätta muutmata Tallinna Halduskohtu 21.12.2012 kohtuotsus osas, millega jäeti rahuldamata Reisman jt ning Metsamaahalduse AS kaebused ning mõisteti kaebajatelt KKT kasuks välja menetluskulud; 4) jätta kõik KKT menetluskulud kaebajate kanda. KKT põhjendab oma seisukohti Reisman jt apellatsioonkaebusele järgmiselt. 1) Alates 31.10.2012 ei ole K.-J. Kärner Laiamänni kinnistu omanik. Alates 23.10.2012 ei ole Tiina Tiidus-Liinat Mesila kinnistu omanik. Alates 05.11.2012 ei ole Aleksandra Lill Turba kinnistu omanik. Alates 29.10.2012 ei ole Jaak Lipp Vihma kinnistu omanik. Alates 30.11.2012 ei ole Marko Laikask Kase hoonestusõiguse omanik ning alates 06.11.2012 ei ole N. Malinovski Soosilla kinnistu omanik. Olukorras, kus võõrandajatest kaebajad avaldasid juba oktoobris-novembris 2012 nõusolekut, et nende asemel jätkab kohtuasjas nr 3-11-496 N. Reisman, on põhjendamatu, et vandeadvokaat Piret Blankin on esitanud veel 21.01.2013 apellatsioonkaebuse mh K-J. Kärneri, A. Lille, J. Lippi, N. Malinovski, T. Tiidus-Liinati, M. Laikaski eest ja nimel. Seoses nimetatud muudatustega omandisuhetes on ebaselge ka kaebajate A. Kaski, K. Kaski, G. Kotjahhova, R. Drozdov, R. Akhmetzyanov, S. Bagautdinova, Z. Bagautdinova kaebeõigus, sest 21.12.2011 menetlusdokumendi lisana 22 esitatud kinnistute tasuta kasutamise lepingute kohaselt on need sõlmitud kinnistute eelmiste omanikega ning seotud nende isikutega, millest johtuvalt puudub teadmine, kas ja millisel õiguslikul alusel nimetatud isikud vastavaid kinnistuid ka edasi kasutavad. 18.02.2013 menetlusdokumendi lisana on mh esitatud ka Jaak Lippi 23.10.2012 kuupäeva kandev avaldus, milles Jaak Lipp (i.k. 36007042213) volitab täpselt sama isikukoodiga Tiit Lippi vastavat avaldust allkirjastama. 18.02.2013 menetlusdokumendist tuleneb, et Jaak Lipp (i.k. 36007042213) on võõrandanud Vihma kinnistu N. Reismanile. Kinnistusraamatu andmest nähtuvalt kuulus Vihma kinnistu kuni 29.10.2012 Jaak Lippile isikukoodiga 35610132230, millise isikukoodiga isik ei ole käesolevas kohtumenetluses menetlusosaliseks olnud. 2) Kaebajad on loobunud osadest väidetest. Apellatsioonkaebuses ei tugineta enam järgmistele väidetele: KKT väidetavad rikkumised; kaebajate võimatus osaleda läbiviidud KMH menetluses ning esitada vastavas menetluses seisukohti/vastuväiteid; KMH Aruande koostanud töörühma juhi A. Toomiku pädevus; tektoonilised rikked; 2010 koostatud põhjaveemudeli, veemajanduskavade ja võimalike muutustega Uljaste järves mittearvestamine; mäeeraldise maa sihtotstarve. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest enam viiteid seonduvalt Soome Vabariigi, Soome Vabariigi valitsusväliste organisatsioonide õiguste ja huvide kaitse, Soome lahe ja Soome lahe idaosa rahvuspargi, Läänemere populatsiooni kaitse ning sellega seonduvalt direktiiviga 85/337/EMÜ, Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vahelise kokkuleppega, Lää- 24
(43)3-11-496 nemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooniga, Århusi konventsiooniga. Apellatsioonkaebuses võtavad kaebajad omaks, et esialgsetes kaebustes esitatud taotlus tunnistada põhiseadusevastaseks KeHJS § 11 lg 6 oli põhjendamatu. Kaebajate esitatud taotlus KeHJS § 11 lg 7¹ põhiseadusevastaseks tunnistamiseks on põhjendamatu, sest tegemist on normiga, mis käesolevas haldusasjas ei kohaldu ning sellest tulenevalt puudus halduskohtul kohustus analüüsida vastava normi põhiseaduspärasust. 3) Kaebajate viidatud KeHJS vastavasisulised sätted ei puutu piiriülese keskkonnamõju osas asjasse. Olukorras, kus vastavat mõju ei tuvastatud, ei pidanud vastustaja korraldama piiriülese keskkonnamõju hindamise läbiviimist. Kaebajate esindaja on 01.03.2012 istungil omaks võtnud, et kaebus on esitatud kõigi, s.o nt nii Soome kui Eesti kodanike kaitseks (kohtuistungi protokoll, lk 7). Seetõttu on arusaamatud kaebajate etteheited halduskohtule seoses haldusakti vastavuse kontrollimisega õigusnormidele, mis ei seondu kaebajate subjektiivsete õigustega. 4) Kaebajad on 21.12.2011 menetlusdokumendis (p 5.2) omaks võtnud, et kolmanda isiku poolt Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel põlevkivi kaevandamine (isegi olukorras, kus see toimub kaebajate kinnistute ja teede jm infrastruktuuri ümber) ei ole vastuolus säästliku kaevandamise tingimustega. Arvestades „kaevandamise lõpetamise“ tähendust õigusaktides (KaevS § 5 lg 3; majandus- ja kommunikatsiooniministri 14.11.2003 määrus nr 244 „Kaevandamise peatamise ja lõpetamise kord“ § 2 lg 3 p-d 1-3), ei ole võimalik asuda seisukohale, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldise kaevandamisel on tegemist alaliste hoidetervikutega, mille olemasolu võib riivata säästliku kaevandamise põhimõtet. Kaevandamisloa p 8.4 kohaselt on loa kehtivusaeg 25 aastat, s.o kuni 27.01.
  1. 5) KKT esitas maavara kaevandamise loa taotluse vastustajale 13.01.2004 ning vastavast taotlusest on vastustaja lähtunud taotluse menetlemisel ning käskkirja nr 165 andmisel. Kohtuotsuses on põhjalikult ning veenvalt analüüsitud väiteid seonduvalt mäeeraldise pindala numbrilise suuruse ning kolme koordinaadi korrigeerimisega, mida käsitleb ka käskkirja nr 165 p 3.6.
  2. 6) Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kuna esines KeHAS § 12 lg-s 3 märgitud alternatiivne alus, siis oli keskkonnaminister pädev teostama järelevalvet keskkonnamõju hindamise üle. Kaebajad ei ole märkinud, milline oleks piisav keskkonnamõju hindamise objekti määratlemine. Tallinna Halduskohtu otsuses (p 228, lk 82-84) on kohus analüüsinud põhjalikult KMH Aruannet lähtuvalt etteheidetest selle objekti ning alternatiivide osas, leides, et KMH Aruandes on tegevus piisavalt määratletud, s.o Põhja-Kiviõli II karjääriväljal põlevkivi kaevandamine, samuti käsitleb kohus detailselt KMH Aruande punktide kaupa (Tallinna Halduskohtu otsuse p-d 228.2, 228.3) tootmisprotsesside alternatiive karjääris ning alternatiivsete tegevuste keskkonnamõju võrdlust erinevate mõjutegurite kaupa. Tallinna Halduskohtu otsuses (p 225, lk 80) on käsitletud muu hulgas kaevandamise mõju mäeeraldisel asuvatele majapidamistele, viidates vastavatele KMH Aruande punktidele, sh p-le 10.1 (lk 54), mille kohaselt tuleb mäeeraldisel hajali asuvate majapidamiste säilimine või likvideerimine ja kompenseerimine läbi vaadata igal üksikjuhul eraldi, ning kaitsemeetmeid käsitleb põhjalikult Tallinna Halduskohtu otsuse p 234 (lk 87-89) viidetega menetluses esitatud tõenditele. Haldusaktis ei oleks olnud võimalik sätestada meetmeid iga kinnistu kaitseks, sest kinnistu omaniku muutumisel on vajalik igakordselt haldusakti muutmine kaitsemeetmete osas. Nimetatud olukord ei ole mõistlik ega otstarbekas ning sellest tulenevalt vastavaid kaitsemeetmeid kaevandamisloas ei sätestatud. Kaitsemeetmete vajadus lahendatakse konkreetselt Kaevandamise projektis, arvestades konkreetset kaevandamise käigus tekkivat kaitsevajadust, lähtudes loas sätestatud kaitsekohustuse üldpõhimõtetest. Kaebajad ei ole menetluses tõendanud, et nende kinnistute suhtes kasutusele võetud kaitsemeetmed ei ole piisavad. Sellele asjaolule on viidatud ka Tallinna Halduskohtu otsuses (p 234.2, lk 87-88). Kohtus 02.03.2012 ülekuulatud Roman Drozdovi ütlustest tuleneb, et näiteks Kendi kinnistut eraldab kaevandamistööde alast 200 m piirdevall, kaevandamine oli 25
(43)3-11-496 juba 02.03.2012 Kendi kinnistust möödunud ning Roman Drozdov ei toonud esile ühtegi negatiivset mõjutust, milline oleks seeläbi Kendi kinnistule avaldunud. Ebaõige ning eksitav on väide, et kaevandamistegevuse tõttu on kinnistute omanikud (mitte ükski kinnistu omanik ei kasuta kinnistut elamiseks) sunnitud kodudest lahkuma. KKT põhjendab oma seisukohti Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebusele järgmiselt. 7) KMH läbiviimisel kuulus kohaldamisele 01.01.2001 jõustunud ja kuni 03.04.2005 kehtinud KeHAS. Seega ei ole asjakohased kaebaja viited, milles tuginetakse loamenetluses KeHJS-le. Samuti on põhjendamatud kaebaja spekulatsioonid seonduvalt MaaPS ning KeHJS muutmisega KKT huvides ning jääb selgusetuks vastavate väidete seotus käskkirja nr 165 ning kaebaja subjektiivsete huvidega. Keskkonnaministri 06.05.2005 määrusega nr 36 seotud väite osas on seisukoht toodud käskkirja nr 165 p-s 3.7.
  1. 8) Kaebaja ei ole mingil määral põhjendanud, millises osas on kaevandamisloas sisalduvad meetmed ebapiisavad. KKT on esitanud AS Maves eksperthinnangu, millest tuleneb, et negatiivset mõju põllu- ja metsamajandusele ei esine. Asjaolu, et enne uue kaevandamisloa väljaandmist pöördus vastustaja täiendavalt KMH Aruande koostanu poole ning palus selgitada mõjusid kaevandamisalaga piirnevatele kinnistutele, kajastades saadud selgitusi käskkirjas, ei ole võrdsustatav vastustaja poolse täiendava keskkonnamõju hindamise vajaduse jaatamisega (vt käskkirja nr 165 p 3.7.2). 9) Kaitsemeetmete vajadus lahendatakse konkreetselt kaevandamise projektis, arvestades konkreetset kaevandamise käigus tekkivat kaitsevajadust, lähtudes loas sätestatud kaitsekohustuse üldpõhimõtetest. Õigusaktidest ei tulene, et kaevandamise projektis ei võiks sätestada detailsemaid või täiendavaid tingimusi, kui need ei ole vastuolus kaevandamisloa tingimustega. Samuti on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited puutuvalt sellesse, et kaevandamise projektis sisalduvate tingimuste üle puudub järelevalve (KaevS §-d 25, 26, 30). 10) Arusaamatuks jäävad apellatsioonkaebuses esitatud väited seonduvalt mäeeraldise pindalaga, sest kaebaja on omaks võtnud, et mäeeraldise pindala korrigeerimine menetluse käigus ei riku tema subjektiivseid õigusi, samuti on kaebaja esindaja samal kohtuistungil kinnitanud, et kaebaja ei vaidlusta asjaolusid, millele tuginevalt on pindala korrigeeritud. Tallinna Halduskohtu otsuse p-s 231 on esitatud põhjendused seoses EMK 31.08.2005 otsuse usaldusväärsusega. 11) Kaebaja esitatud väited, et KKT ei kasuta kolmanda sordi põlevkivi selle kasutamisvõimalustest lähtuvalt ning raiskab seeläbi maavara, on ainetud ning asjatundmatud. KKT nõustub kohtuotsuses märgituga.
  2. Keskkonnaministeerium palub jätta Reisman jt ning Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista neilt Keskkonnaministeeriumi kasuks välja Keskkonnaministeeriumi menetluskulud ringkonnakohtu menetluses. Keskkonnaministeerium põhjendab oma seisukohti järgmiselt. 1) Kaebajad ei saa esitada kaebusi avaliku või riikliku huvi kaitseks. Ka sisuliselt puudub vastuolu riiklike huvidega (vt käskkirja nr 165 p 3.6.5). Piiriülese mõjuga seonduvaid küsimusi on käsitletud KMH Aruande punktides 6.1.2, 6.2.2, mille kohaselt selline mõju puudub. Selgusetuks jääb Reisman jt apellatsioonkaebuses toodu, nagu oleks piirülese keskkonnamõju argumentidele toetumine võimalik menetluslikust aspektist. Piiriülese keskkonnamõju aspektist puudub kaebajatel kaebeõigus täielikult, seda nii materiaalõiguslikust kui menetluslikust aspektist. 2) KeHJS § 11 lg 6 ei kuulunud kohaldamisele. Väited KeHJS § 11 lg 71 vastuolust põhiseadusega on alusetud ja meelevaldsed. Uue KMH järgi puudus ka sisuline vajadus. Uue KMH 26
(43)3-11-496 aruande nõudmise kohustust ei tulene

§-st 6, §-st 4 ega õiguskindluse põhimõttest. Sellekohased põhjendused on esitatud ka käskkirja nr 165 p-des 3.6.3, 3.6.4, 3.7.

  1. 3) Korrigeeritud maavara kaevandamisloa taotluse näol on tegemist vastustajale elektrooniliselt edastatud tööversiooniga, mida polegi eraldiseisva dokumendina menetletud. Menetleti algset 2004 loa taotlust ja mainitud tööversioonis parandati sisuliselt vaid arvutuslik viga kaevandamisala pindalaga seonduvalt. Kui haldusorganil on endal õiged andmed olemas (antud juhul õige pindala ja katastriüksuste andmed), siis ei ole vajalik uue taotluse esitamine. Kaebajate väited seoses pindalade ja maavaravaru mahtudega kuuluvad väidete hulka, mis tuginevad kaebajatega puutumuses mitteolevatele õigusnormidele ning kohtul puudub vajadus sellest aspektist haldusakti kontrollida. Algusest peale on olnud mõistetav see osa põlevkivimaardlast, millele mäeeraldist sooviti. Faktiliselt ei ole looduses mäeeraldise piire 4 ha võrra suurendatud, seda ei väida ka kaebajad. Asjakohatud on kaebajate viited pindala arvutustele. KMH-d ei teostata mitte pindalale, vaid konkreetsele tegevusele ruumis. Tegevuse asukoht oli piisavalt selge ja ebatäpsus pindalas ei oma sisulist tähtsust. Paljasõnaline on kaebajate väide, et EMK 31.08.2005 protokolliline otsus pole usaldusväärne ja objektiivne. KMH Aruande heakskiitmine ei ole tühine. Vastustaja jääb oma seniste seisukohtade juurde ja nõustub ka kohtuotsuses toodud põhjendustega. 4) Kaevandamisloas on ette nähtud hulgaliselt eritingimusi kaebajate huvide kaitseks. Puudub alus asuda seisukohale, et kaebajate huvid oleks mingis aspektis ilmselgelt kaitseta. Tegemist on kaalutlusotsusega, mille kohtulik kontroll on piiratud. Vastustaja ei ole teinud kaalutlusvigu. Et tagada parim võimalik kaitse, võttes arvesse kinnistute arvu, eripärasid, kaevandamise protsessi ja kaevandamisperioodi pikkust, ei ole siiski mõistlik kaevandamisloa tasandil liiga konkreetseks minna. Seda eriti olukorras, kus pole lõplikult teada, milliste kinnistute omanikud annavad loa kaevandamiseks ja millised mitte. See tooks kaasa olukorra, kus asjaolude ja tingimuste muutumisel võiksid kaitsemeetmed muutuda ebaefektiivseks. Seega peab kaevandamisluba tagama üldised olulised reeglid ning kaevandamise projekt ja muud õigusaktidest tulenevad nõuded sätestavad juba täpsemad tingimused. Kui kaevandamisel rikutakse mõnda kaebajaid puudutavat kohustust, on kaebajatel võimalik kasutada seadusest tulenevaid meetmeid, sh pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Seega on asjakohatu kaebajate väide, nagu oleks õigusaktidest tulenevad kaitsemeetmed ebapiisavad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Esmalt lahendab kohus menetlusosaliste ringi ja kaebeõigusega seonduva (I) ning seejärel käsitleb kohtuliku kontrolli ulatust keskkonnaasjades (II). Järgnevalt analüüsib kohus, kas Kaevandamisloa väljaandmisel on rikutud menetlusnõudeid, kui uus KMH jäeti läbi viimata (III), kas Keskkonnaministeerium on Kaevandamisloa menetluses rikkunud uurimispõhimõtet ja kaalutlusõigust (IV), kas Kaevandamisloa taotlust on menetluse kestel muudetud (V) ning kas Kaevandamisloas on sätestatud piisavad kaitsemeetmed mäeeraldisel asuvate kinnistute kaitseks (VI). Viimaks käsitleb kohus haldusorgani kui vastustaja menetluskulude väljamõistmist kaebajalt (VII) ning lahendab apellatsioonkaebused ja jaotab menetluskulud (VIII). I
  3. Tallinna Ringkonnakohtu 05.02.2014 määrusega lubati Neeme Jaansoni, Karl-Johannes Kärneri, Aleksandra Lille, Jaak Lippi, Nikolai Malinovski, Tiina Tiidus-Liinati ja Marko Laikaski eriõigusjärglasena menetlusse astuda Nikolai Reismanil. Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2014 määrusega lubati AS Vestman Varahaldus üldõigusjärglasena menetlusse astuda Metsamaahalduse AS-l. Seega jäid kaebajatena menetlusse N. Reisman, R. Drozdov, R. Akhmetzyanov, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, R. Rute, G. Kotjahhova, A. Kask, K. Kask (edaspidi Reisman jt) ja Metsamaahalduse AS. 27

(43)3-11-496
  1. KKT tõstatatud küsimus, kas ka N. Jaanson on esitanud apellatsioonkaebuse ning sellest lähtuvalt kas N. Reisman on saanud astuda õigusjärglasena esimesena nimetatu asemel menetlusse, on saanud lahenduse Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2013 määrusega, millega võeti menetlusse N. Reismani, R. Drozdovi, R. Akhmetzyanovi, Z. Bagautdinova, S. Bagautdinova, M. Laikaski, K.-J. Kärneri, R. Rute, G. Kotjahhova, N. Jaansoni, T. Tiidus-Liinati, A. Kase, J. Lippi, N. Malinovski, A. Lille ja K. Kase apellatsioonkaebus. Seda on kohus selgitanud ka kohtuistungil ning märkinud, et riigilõiv on tasutud ka N. Jaansoni eest ja kohus eeldas, et N. Jaanson jäi ekslikult apellatsioonkaebusest välja (09.04.2014 kohtuistungi protokoll, helisalvestis, 10:08:58-10:09:22).
  2. KKT on kahtluse alla seadnud, kas eriõigusjärgluse korras N. Reismani poolt menetlusosaliste asendamine on säilitanud kaebeõiguse kaebajatele, kes kasutavad käskkirjaga nr 165 hõlmatud kinnistuid, s.o Kendi kinnistut (kasutab R. Drozdov), Mesila kinnistut (kasutavad G. Kotjahhova, S. Bagautdinova, R. Akhmetzyanov ja Z. Bagautdinova) ning Kase kinnistut (kasutavad K. Kask ja A. Kask). Asja materjalidest nähtuvalt ei võõrandatud Kase kinnistut N. Reismanile, mistõttu ei ole K. Kase ja A. Kase kaebeõigust mõjutavaid muutusi toimunud. Seoses Kendi ja Mesila kinnistute kasutamisõigusega märgib kohus, et pelgalt kinnistu omaniku vahetus ei anna automaatselt alust lugeda kinnistute kasutamisõigus kaebajate R. Drozdovi, G. Kotjahhova, S. Bagautdinova, R. Akhmetzyanovi ja Z. Bagautdinova poolt lõppenuks. On võimalik, et N. Reisman lubab jätkuvalt Mesila ja Kendi kinnistuid kaebajatel kasutada. Käesoleval juhul ei ole kinnistute Kendi ja Mesila uus omanik N. Reisman kohtule esitanud andmeid, et neid eelmise omaniku loal kasutanud isikud enam kinnistuid ei kasuta, mistõttu lähtub kohus eeldusest, et G. Kotjahhova, S. Bagautdinova, R. Akhmetzyanov ja Z. Bagautdinova kasutavad jätkuvalt Mesila kinnistut ning R. Drozdov kasutab jätkuvalt Kendi kinnistut ja neil on seega säilinud kaebeõigus.
  3. KKT märgib, et kinnistusraamatu andmete kohaselt kuulus Vihma kinnistu (75101:002:0095) kuni 29.10.2013 Jaak Lippile, kelle isikukood on 35610132230, millise isikukoodiga isik ei ole käesolevas kohtumenetluses menetlusosaline olnud. Kohus selgitab, et puudub vaidlus, et kaebeõigus on isikul, kellele kuulub Vihma kinnistu (75101:002:0095), sest tegemist on kinnistuga, mis käskkirja nr 165 kohaselt jääb Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldisele (käskkirja nr 165 p 1.2, tabel 1; I kd, tl 208). Asja materjalidest nähtuvalt on Keskkonnaministeeriumile esitanud vastuväited ja ettepanekud kaevandamisloa eelnõule mh Jaak Lipp isikukoodiga 35610132230, kelle omandis on Vihma kinnistu katastritunnusega 75101:002:0095 (I kd, tl 181). Lisaks on kaebajate esindaja kinnitanud 09.04.2014 toimunud kohtuistungil, et apellatsioonkaebuse esitanud Jaak Lippi isikukood on 35610132230 (09.04.2014 kohtuistungi protokoll, helisalvestis, 10:10:47). Eeltoodust tulenevalt on piisavalt tõendatud, et menetlusosaliseks oli kuni 05.02.2014 Jaak Lipp (i.k 35610132230), keda asendab käesoleval juhul eriõigusjärgluse korras N. Reisman. II
  4. Reisman jt ei nõustu halduskohtuga, et väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust jäävad nende põhjendused, mis seonduvad piiriülese KMH-ga ja välislepingutega (Tallinna Halduskohtu otsuse p 213.4). Reismani jt hinnangul on ekslik ja kaebusel mittepõhinev kohtu arusaam, et kaebus või põhjendused on esitatud Soome Vabariigi ja/või Soome Vabariigi valitsusväliste organisatsioonide õiguste kaitseks või erinevate objektide kaitseks. Reisman jt on tuginenud piiriülese keskkonnamõju argumentidele menetluslikust aspektist, leides, et oluline ja antud juhul kohustuslik osa menetlusest on läbi viimata.
  5. Käesoleval juhul ei ole Reisman jt vastu vaielnud asjaolule, et kohtusse on pöördutud subjektiivsete õiguste kaitseks. Ühtlasi on Reisman jt nõustunud 01.03.2012 istungil, et piiriülese 28
(43)3-11-496 keskkonnamõju argument on esitatud nii kaebajate kui ka Soome Vabariigi kaitseks (V kd, tl 70), mistõttu ei ole ekslik halduskohtu sellekohane järeldus. Samuti ei ole Reisman jt esitanud vastuväidet Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-87-11 asjakohasusele ega näidanud, kuidas piiriülese keskkonnamõju väidetav hindamata jätmine ning kaebuses viidatud välislepingute väidetav rikkumine seondub kaebajate subjektiivsete õiguste kaitsega. Reismani jt väide, et piiriülese keskkonnamõju hindamata jätmist on vaidlustatud menetluslikust aspektist, ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega Kaevandamisloa menetluses, mille tulemusel antud haldusakt on käesoleva kaebuse esemeks. Kuigi KMH on osa kaevandamisloa menetlusest ning on suunatud loataotluse lahendamiseks vajaliku teabe kogumisele (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-35-13, p 22), ei ole kaebajad ära näidanud, kuidas väidetavalt piiriülese keskkonnamõju hindamata jätmine on mõjutanud Kaevandamisloa andmist või veelgi enam, milliste subjektiivsete õiguste rikkumise on see kaasa toonud. Samuti ei ole kaebajad välja toonud, et vajalik teave Kaevandamisloa andmiseks puudus seonduvalt piiriülese keskkonnamõjuga. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et käesolevas asjas jäävad väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust Reismani jt põhjendused, mis seonduvad väidetava piiriülese keskkonnamõjuga ning mille kohaselt on rikutud kaebuses nimetatud välislepinguid. Täiendavalt märgib kohus, et nõustub KKT-ga osas, et kaebajate poolt viidatud KeHJS § 30 lg-d 2 ja 3 ei kuulunud kohaldamisele KMH menetluses, tuginedes

§ 5lg-le 5.

  1. Reisman jt leiavad, et kohus on ebaõigesti jätnud väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust kaebajate väited, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine on vastuolus maavara ratsionaalse kasutamise põhimõttega ja riiklike huvidega (Tallinna Halduskohtu otsuse p 213.5). Kaebajad on seisukohal, et MaaPS § 34 lg 1 p 14 välistab kaevandamisloa väljastamise ning nimetatud säte kaitseb ka kaebajate subjektiivseid õigusi, eelkõige õigust olla haldusorgani poolt koheldud seaduslikult ja mõjutatud üksnes riigi huvidega kooskõlas olevast kaevandamistegevusest.
  2. Riigikohus on selgitanud oma lahendis nr 3-3-1-8-01 järgmist: „Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid õigusi – põhiõigusi ja –vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada sätte eesmärki kui ka huvi kaalukust.“ Arvestades MaaPS § 34 lg 1 p 14 sõnastust, võimaldab grammatiline tõlgendamine järeldada, et säte kaitseb ainult avalikke (riigi) huve. Lisaks on Riigikogu 21.10.2008 otsusega kinnitatud põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008-2015 ptk 3 p 1 alapunktis 1 märgitud järgmist: „Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikese negatiivse keskkonna- ja sotsiaalse mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ning jätkusuutlik areng.“ Eelnevast nähtub selgelt avalik huvi, mitte konkreetse üksikisiku subjektiivne õigus.
  3. Isegi kui kaevandamisluba jääks välja andmata põhjusel, et see oleks vastuolus riiklike huvidega (MaaPS § 34 lg 1 p 14) ning kaevandamisluba taotleti mh eraisikule kuuluva kinnistu osas, siis asjaolu, et ka eraisiku kinnistul kaevandamiseks luba ei anta, ei tähenda, et MaaPS § 34 lg 1 p 14 avalike huvide kõrval kaitseks ka haldusvälise isiku subjektiivseid õigusi. Sellisel juhul on tegemist objektiivset laadi õigusnormiga, millest tuleneb kaitse isiku suhtes üksnes kõrvaltoimena (vt HKMS kommenteeritud väljaanne, kommentaar §-le 44). Seega on halduskohus õigesti järeldanud, et kaebajate väited, et KKT-le Kaevandamisloa väljastamine on vastuolus maavara ratsionaalse kasutamise põhimõttega ja riiklike huvidega, jäävad käesolevas 29

(43)3-11-496 haldusasjas väljapoole kohtuliku kontrolli ulatust. Samas on halduskohus õigesti asunud seisukohale, et igal juhul ei ole KKT-l väidetava põlevkivi varu olemasolu ega ka kaebajate poolt väidetud muud KKT rikkumised kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseks MaaPS § 34 lg 1 kohaselt. III
  1. Käesoleval juhul on Metsamaahalduse AS leidnud, et vastustaja on teinud olulise menetlusvea, kui jättis KeHJS § 11 lg 6 (redaktsioon kehtivusega kuni 26.11.2010) kohaldamata ning uue KMH läbi viimata. Reisman jt on seisukohal, et kuigi KeHJS § 11 lg 6 ei kohaldu, kohaldub selle põhimõte siiski koostoimes teiste sätetega. Nimelt nägi KeHAS § 19 lg 3 (kehtivusega kuni 02.04.2005) ette põhimõtte, et KMH seisukohti saab arvestada vaid teatud tähtaja piires, milleks on kaks aastat ja lisaks mõistlik aeg tegevusloa väljaandmiseks.
  2. Küsimus uue KMH läbiviimisest tõusetus juba haldusasjas nr 3-08-2593, kus nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus asusid oma otsustes seisukohale, et uut KMH-d pole vaja läbi viia. Kuigi ringkonnakohtu otsusega tühistati halduskohtu 04.12.2009 otsus nr 308-2593, nõustus ringkonnakohus otsuses sõnaselgelt uue KMH läbiviimise vajaduse puudumise osas Tallinna Halduskohtuga (Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 otsus nr 3-08-2593, p 18). Ka käesolevas asjas esitatud väited ei anna alust teistsuguseks järelduseks haldusasjas nr 3-08-2593 märgitust.
  3. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et KeHJS § 11 lg 6 (redaktsioon kehtivusega kuni 26.11.2010) vaidlusaluse kaevandamisloa kontekstis ei kohaldu, sest KeHJS § 11 lg 6 ei reguleerinud enne ega pärast 26.11.2010 olukorda, kus KMH on sama loa haldusmenetluse raames juba korra läbi viidud. Kõnesoleva sätte asjassepuutumatust on täheldatud ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2011 määruses nr 3-11-496, milles märgitakse, et kaebaja väide menetlusnormide rikkumisest seeläbi, et uus KMH on läbi viimata, tugineb ebaõigel õigusnormi tõlgendamisel. Eeltoodust tulenevalt on ekslik ka Reismani jt väide, et KeHJS § 11 lg-s 6 (redaktsioon kehtivusega kuni 26.11.2010) sisalduv põhimõte ajalisest piirangust KMH Aruandele kohaldub koosmõjus teiste sätetega. Sellist ajalist piirangut KMH Aruandele, mis on tehtud sama haldusmenetluse raames, ei tulene KeHAS § 19 lg-st 3 (kehtivusega kuni 02.04.2005). Viidatud sätte kohaselt kui arendaja ei asu kahe aasta jooksul tegevusloa andmise otsuse teatavakstegemisest arvates tegevust ellu viima, kaotavad keskkonnanõuded kehtivuse ja uute saamiseks tuleb järelevalve teostajale esitada keskkonnamõju uue hindamise aruanne. Kohus nõustub vastustajaga, et sätte eesmärgiks on motiveerida arendajat taotletud tegevusluba mõistliku aja jooksul realiseerima.
  4. Arvestades, et Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 otsusega nr 3-08-2593 tühistati Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkiri nr 1701 põhjusel, et järgitud ei oldud avatud menetluse sätteid (

§-d 48-49), siis ka haldusmenetluse uuendamise regulatsioon ei nõua uue KMH läbiviimist haldusmenetluses, kui see on juba varasemalt sooritatud. Vastavalt

§ 44

lg-le 4 ei korrata menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjused ei puuduta. Käesoleval juhul oli selliseks menetlustoiminguks KMH läbiviimine, mis ei olnud seotud kaevandamisloa menetluse uuendamise põhjustega. Eeltoodust tulenevalt on ainetud väited KMH Aruande aegumisest ja menetlusnormi rikkumisest. 37. Reisman jt on taotlenud KeHJS § 11 lg 71 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist, kui ringkonnakohus leiab, et nimetatud säte on asjassepuutuv. Ringkonnakohus mä

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.