KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-12366 (12913000026) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinol

§ 114p 2, 5, 7 ja 184 lg 2 p 1 järgi; Mark Ševtšenko süüdistuses Kar

S § 184 lg 2 p 1, 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. juuni 2013 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Süüdistatava Sergei Starõhhi kaitsja Alik Karajev, süüdistatava Ralf Milleri kaitsja adv Argo Küünemäe, süüdistatava Mark Ševtšenko kaitsja adv Mare Lust, süüdistatav Ralf Miller Prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatavad Ralf Miller, isikukood 35203260240, elukoht XXXXXXXXX XX-XX XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata, kahtlustatavana kinni peetud 30.07.2012, vahistamine alates 01.08.2012 Sergei Starõhh, isikukood 37505220366, elukoht XXXXXXX XX-XX XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud 4-l korral, viimati Harju Maakohtu 15.06.2011 1 otsusega KarS § 424 järgi rahalise karistusega 848,88 eurot, kahtlustatavana kinni peetud 30.07.2012, vahistamine 01.08.2012 Mark Ševtšenko, isikukood 38907040368, elukoht XXXXXXXX XXX XX-XX XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 16.12.2009 otsusega KarS § 121 järgi rahalise karistusega 447,38 eurot, kahtlustatavana kinni peetud 27.09.2012, vahistamine 28.09.2012 - 29.01.2013, mil vabanes vahi alt Harju Maakohtu 17.01.2013.a. määruse alusel seoses vahistamise asendamisega elektroonilise valvega. Viibib vahi all teises kriminaalasjas, milles kohaldatud tõkend vahistamine Kaitsjad Argo Küünemäe, Alik Karajev, Mare Lust RESOLUTSIOON
2. Jätta Harju Maakohtu
3. juuni 2013 otsus kriminaalasjas nr 1-12-12366 Ralf Milleri, Sergei Starõh Starõhhi ja Mark Ševtšenko suhtes muutmata.
4. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
5. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ralf Millerile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest kokku 614 (kuussada neliteist) eurot 40 senti, sealhulgas käibemaks 102 (ükssada kaks) eurot 40 senti. Jätta see menetluskulu Ralf Milleri kanda. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
6. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Ralf Miller“, 1-12-12366, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
7. novembril 2013 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
8. Harju Maakohtu
9. juuni 2013 otsusega mõisteti Ralf Miller süüdi KarS § 414 lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat; süüdi KarS § 415 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 5 aastat; süüdi KarS § 25 lg 1,

§ 114p 2, 7 järgi ja karistati vangistusega 10 aastat ning süüdi Kar

S § 184 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 5 aastat. Süüdistuses KarS § 414 lg 2 p 2 järgi ja KarS § 25 lg 1,

§ 114p 5 järgi mõisteti R. Miller õigeks. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 11 aastat vangistust, alates 30.07.2012. Sergei Starõhh mõisteti süüdi KarS § 414 lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat; süüdi KarS § 415 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat; süüdi KarS § 25 lg 1,

§ 114p 2, 7 järgi ja karistati 2 vangistusega 9 aastat. Süüdistuses Kar

S § 25 lg 1,

§ 114p 5 järgi ja § 184 lg 2 p 1 järgi mõisteti S. Starõhh õigeks. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 9 aastat vangistust, alates 30.07.

1. Mark Ševtšenko mõisteti süüdi KarS § 184 lg 1 järgi (18,95g marihuaana ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises) ja karistati vangistusega 2 aastat. Süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi esitatud süüdistuses (235,18 g marihuaana ebaseaduslikus omandamises ja müümises) mõisteti M.Ševtšenko õigeks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 27.09.2012 - 29.01.2013, s.o 4 kuud 2 päeva ja kandmisele kuulub 1 aasta 7 kuud 28 päeva vangistust, alates 21.06.
2. Menetluskuludena mõisteti R. Millerilt riigituludesse välja sundraha 800 eurot, kaitsjale määratud tasu 5529,60 eurot, ½ DNA ekspertiiside maksumusest 20292 eurot, kolme lõhkeaineekspertiisi maksumus 486 eurot, kahe lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisi maksumus 860 eurot, kolme jäljeekspertiisi maksumus 942 eurot, kahe kiuekspertiisi maksumus 638 eurot, värvkatteekspertiisi maksumus 160 eurot, metalliekspertiisi maksumus 100 eurot, narkootilise aine käitlemisega seoses tehtud ekspertiiside maksumused 2394 eurot ja kohtutoksikoloogia ekspertiisi maksumus 95 eurot. S. Starõhhilt mõisteti riigituludesse välja sundraha 800 eurot, kaitsjale määratud tasu 134,40 eurot, ½ DNA ekspertiiside maksumusest 20292 eurot, kolme lõhkeaineekspertiisi maksumus 486 eurot, kahe lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisi maksumus 860 eurot, kolme jäljeekspertiisi maksumus 942 eurot, kahe kiuekspertiisi maksumus 638 eurot, värvkatteekspertiisi maksumus 160 eurot ja metalliekspertiisi maksumus 100 eurot. M. Ševtšenkolt mõisteti riigituludesse välja sundraha 800 eurot, DNA ekspertiisi maksumus 2451 eurot, narkootilise aine ekspertiisi maksumus 2604 eurot ja kohtutoksikoloogia ekspertiisi maksumus 95 eurot.
3. R. Millerile oli esitatud süüdistati selles, et tema, omamata lõhkematerjali käitlemise luba vastavalt lõhkematerjaliseaduse (LMS) § 14 lg 1 p-le 2 ning lg-le 1¹, soetas eeluurimisel tuvastamata ajal, tuvastamata kohas ja tuvastamata viisil LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet – suures koguses, s.o ühe 205,8 grammise trotüüliklotsi, mida kasutas koos S. Starõhhiga lõhkeseadeldise valmistamiseks; selles, et tema, omamata lõhkematerjali käitlemise luba vastavalt lõhkematerjaliseaduse (LMS) § 14 lg 1 p-dele 2, 4, soetas ebaseaduslikult kohtueelses menetluses tuvastamata ajal, tuvastamata kohas ja tuvastamata viisil ühe F1 käsigranaadi koos ühe UZRGM sütikuga ja ühe RG-42 käsigranaadi koos ühe UZRGM sütikuga, mis omavahel ühendatuna sisaldavad LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet ning plahvatust esilekutsuvat mehhanismi, seega on liigitatavad KarS § 413 mõistes lõhkeseadeldisena. Eelnimetatud F1 käsigranaati koos UZRGM sütikuga ja RG-42 käsigranaati koos UZRGM sütikuga kasutas R. Miller koos S. Starõhhiga omakorda lõhkeseadeldise valmistamiseks koos 205,8gr lõhkeaine trotüüli klotsiga, mis omavahel ühendatuna sisaldavad LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet ja lõhkeainet sisaldavat toodet ning plahvatust esilekutsuvat mehhanismi, seega on liigitatavad KarS § 413 mõistes lõhkeseadeldisena. Isevalmistatud lõhkeseadeldise paigaldas ta ühiselt ja kooskõlastatult koos S. Starõhhiga ajavahemikul 30.05.2012 õhtul alates kella 21.00-st kuni 31.05.2012 hommikul kella 08.00-ni IS kasutuses oleva sõiduauto Mercedes Benz ML-350 registreerimismärgiga XXX XXX alla, milline oli pargitud ISi elukoha XXXXXX XXX XX, Tallinn, korterelamu all asuvasse parklasse. Isevalmistatud lõhkeseadeldis eemaldati Päästeameti Demineerimiskeskuse Põhja-Eesti Pommigrupi demineerijate pool auto alt kell 17.05 ja kella 21.20 paiku lõhati ohutuskaalutlustel Männiku Polügoonil; selles, et tema, tegutsedes ajavahemikul 30.05.2012 õhtul alates kella 21.00-st kuni 31.05.2012 hommikul kella 08.00-ni ühiselt ja kooskõlastatult koos S. Starõhhiga paigaldas ISi tapmise eesmärgil ja omakasu motiivil temale suure summa raha võlgu oleva ISi elukoha XXXXXX XXX XX, Tallinn korterelamu all asuvasse parklasse pargitud ISi kasutuses oleva sõiduauto Mercedes Benz ML-350 registreerimismärgiga XXX XXX alla, kahest granaadist ja 205,8 gr lõhkeaine trotüüli klotsist 3 isevalmistatud töökorras lõhkeseadeldise, milline oli seadistatud plahvatama sõiduki liikuma hakkamisele, kuid paigaldajate tahtest sõltumata lõhkeseadeldis ei plahvatanud. ISi tapmisega soovis R. Miller saavutada viimase perekonnaliikmete kaudu tema poolt laenulepingu alusel antud raha tagasi saamise. IS sõitis auto all asetseva isevalmistatud lõhkeseadeldisega 31.05.2012 hommikul erinevaid vahepeatusi tehes läbi Tallinna kesklinna oma töökoha aadressile XXXXX XXX XX, Tallinn, kus ta avastas mitteplahvatanud ohtlikus seisundis isevalmistatud lõhkeseadeldise kella 10.30 ajal. Lõhkeseadeldis eemaldati Päästeameti Demineerimiskeskuse Põhja-Eesti Pommigrupi demineerijate pool auto alt kell 17.05; samuti selles, et tema eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid nädala jooksul s.o ajavahemikul 23.07.2012-29.07.2012 omastas ebaseaduslikult aadressil XXXXXXX XX, Tallinn müügi eesmärgil koos S. Starõhhiga viimase naabri Mark Ševtšenko poolt eeluurimisel täpselt tuvastamata isikule edasimüügiks antud 235,18 grammi kanepiõisikuid (marihuaanat), s.o suure koguse narkootilist ja psühhotroopset ainet vähemalt kuuekümne nelja minigrip kilekotti pakendatuna ning hoidis seda eelneval kokkuleppel S. Starõhhiga enda kasutuses olevas garaažiboksis nr XX, aadressil Tallinn, XXXXXX XX, kuni 31.07.2012 kui see kaitsepolitseiametnike poolt teostatud läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti. R. Milleri poolt ebaseaduslikult omandatud ja hoitud kanepiõisikuid kogumassiga 236,9 grammi (marihuaanat), oli garaažis pakendatuna kokku 66 väikesesse minigrip kilekotti ja ühte väikesesse metallist karpi. Äravõetud 236,9 grammist kanepiõisikutest (marihuaanast) piisab narkojoobe tekitamiseks 237-474 inimesele, seega on tegemist suure koguse narkootilise ainega NPAS § 3¹ lg 3 mõistes.
4. S. Starõhhile oli esitatud süüdistus selles, et tema, omamata lõhkematerjali käitlemise luba vastavalt lõhkematerjaliseaduse (LMS) § 14 lg 1 p-le 2 ning lg-le 1¹, käitles ebaseaduslikult R. Milleri poolt eeluurimisel tuvastamata ajal, tuvastamata kohas ja tuvastamata viisil saadud LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet – suures koguses, s.o ühte 205,8 grammist trotüüliklotsi, mida kasutas koos R. Milleriga lõhkeseadeldise valmistamiseks; selles, et tema, omamata lõhkematerjali käitlemise luba vastavalt lõhkematerjaliseaduse (edaspidi ka LMS) § 14 lg 1 p-dele 2, 4, käitles ebaseaduslikult R. Milleri poolt kohtueelses menetluses tuvastamata ajal, tuvastamata kohas ja tuvastamata viisil saadud ühte F1 käsigranaati koos ühe UZRGM sütikuga ja ühte RG-42 käsigranaati koos ühe UZRGM sütikuga, mis omavahel ühendatuna sisaldavad LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet ning plahvatust esilekutsuvat mehhanismi, seega on liigitatavad KarS § 413 mõistes lõhkeseadeldisena. Eelnimetatud ühte F1 käsigranaati koos ühe UZRGM sütikuga ja ühte RG-42 käsigranaati koos ühe UZRGM sütikuga kasutas S. Starõhh koos R. Milleriga omakorda lõhkeseadeldise valmistamiseks koos 205,8 gr lõhkeaine trotüüli klotsiga, mis omavahel ühendatuna sisaldavad LMS § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet ja lõhkeainet sisaldavat toodet ning plahvatust esilekutsuvat mehhanismi, seega on liigitatavad KarS § 413 mõistes lõhkeseadeldisena. Isevalmistatud lõhkeseadeldise paigaldas ta ühiselt ja kooskõlastatult koos R. Milleriga ajavahemikul 30.05.2012 õhtul alates kella 21.00-st kuni 31.05.2012 hommikul kella 08.00-ni IS kasutuses oleva sõiduauto Mercedes Benz ML-350 registreerimismärgiga XXX XXX alla, milline oli pargitud ISi elukoha XXXXXX XXX XX, Tallinn, korterelamu all asuvasse parklasse. Isevalmistatud lõhkeseadeldis eemaldati Päästeameti Demineerimiskeskuse Põhja-Eesti Pommigrupi demineerijate pool auto alt kell 17.05 ja kella 21.20 paiku lõhati ohutuskaalutlustel Männiku Polügoonil; selles, et tema, tegutsedes ajavahemikul 30.05.2012 õhtul alates kella 21.00-st kuni 31.05.2012 hommikul kella 08.00-ni ühiselt ja kooskõlastatult koos R. Milleriga paigaldas ISi tapmise eesmärgil viimase elukoha XXXXXX XXX XX, Tallinn, korterelamu all asuvasse parklasse pargitud ISi kasutuses oleva sõiduauto Mercedes Benz ML-350 registreerimismärgiga XXX XXX alla, kahest granaadist ja 205,8 grammisest lõhkeaine trotüüli klotsist isevalmistatud töökorras lõhkeseadeldise, milline oli seadistatud plahvatama sõiduki liikuma hakkamisele, kuid lõhkeseadeldis ei plahvatanud. R. Miller soovis ISi tapmisega saavutada viimase perekonnaliikmete kaudu tema poolt laenulepingu alusel antud raha tagasi saamise ning S. Starõhh pidi tagastatud võlasummast sel juhul saama R. 4 Milleri käest eeluurimisel täpselt tuvastamata summas raha. IS sõitis auto all asetseva isevalmistatud lõhkeseadeldisega 31.05.2012 hommikul erinevaid vahepeatusi tehes läbi Tallinna kesklinna oma töökoha aadressile XXXXX XXX XX, Tallinn, kus ta avastas mitteplahvatanud ohtlikus seisundis isevalmistatud lõhkeseadeldise kella 10.30 ajal. Lõhkeseadeldis eemaldati Päästeameti Demineerimiskeskuse Põhja-Eesti Pommigrupi demineerijate pool auto alt kell 17.05; selles, et tema, eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid nädala jooksul, s.o ajavahemikul 23.07.2012-29.07.2012, omastas ebaseaduslikult aadressil XXXXXXX XX, Tallinn müügi eesmärgil koos R. Milleriga oma naabri M. Ševtšenko poolt eeluurimisel täpselt tuvastamata isikule edasimüügiks antud 235,18 gr kanepiõisikuid (marihuaanat), s.o suure koguse narkootilist ja psühhotroopset ainet vähemalt kuuekümne nelja minigrip kilekotti pakendatuna ning koos R. Milleriga toimetasid eelneval omavahelisel kokkuleppel nimetatud koguse narkootilist ainet marihuaanat edasi R. Milleri garaažiboksi nr XX, aadressil Tallinn, XXXXXX XX, kust see 31.07.2012 teostatud läbiotsimisel kaitsepolitseiametnike poolt leiti ja ära võeti; samuti selles, et tema, eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal omastas ebaseaduslikult aadressil XXXXXXX XX, Tallinn oma naabri M. Ševtšenko poolt eeluurimisel täpselt tuvastamata isikule edasimüügiks antud kanepiõisikuid (marihuaanat) massiga 0,19 gr, s.o väikeses koguses narkootilist ainet, mida hoidis oma elukohas XXXXXXX XX-XXX, Tallinn elutoa diivanilaua peal ühte mingrip kilekotti pakendatuna kuni 30.07.2012, mil see kaitsepolitseiametnike poolt teostatud läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti.
5. M. Ševtšenkole oli esitatud süüdistus selles, et tema omandas edasise käitlemise eesmärgil eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja viisil ning eeluurimisel tuvastamata isikult või isikutelt kokku vähemalt 235,18 gr kanepiõisikuid (marihuaanat), s.o suure koguse narkootilist ja psühhotroopset ainet ning müüs selle koguse eeluurimisel tuvastamata isiku vahendusel, s.o isikute grupi poolt, nädala jooksul ajavahemikul 23.07.2012-29.07.2012 oma elukohas aadressil XXXXXXX XX, Tallinn, vähemalt 64 minigrip kilekotti pakendatuna edasi S. Starõhhile ja R. Millerile, kes omandasid saadud narkootilise aine; selles, et tema, olles eelnevalt eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal ebaseaduslikult omandanud edasise käitlemise eesmärgil kanepiõisikuid (marihuaanat), andis ta aadressil XXXXXXX XX, Tallinn eeluurimisel täpselt tuvastamata isikule edasimüügi eesmärgil ning eeluurimisel täpselt tuvastamata koguses, varem enda poolt valmis kaalutud ja pakendatud narkootilist ainet kanepiõisikuid (marihuaanat), millest S, Starõhh omandas vähemalt 0,19 gr, s.o väikeses koguses narkootilist ainet, mida viimane hoidis oma elukohas XXXXXXX XX-XXX, Tallinn elutoa diivanilaua peal ühte mingrip kilekotti pakendatuna kuni 30.07.2012, mil see kaitsepolitseiametnike poolt teostatud läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti; samuti selles, et tema omandas edasise käitlemise eesmärgil eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja viisil ning eeluurimisel täpselt tuvastamata isikult või isikutelt suures koguses narkootilist ainet vähemalt 18,95 grammi, mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on üle 0,2%. 08.10.2012 ekspertiisiakti nr 12E-AN1079 kohaselt on tegemist kanepiõisikutega (marihuaana), mille tetrahüdrokannabinooli sisaldus on 19%. Nimetatud narkootilist ainet kanepiõisikuid (marihuaanat) hoidis M. Ševtšenko oma elukohas XXXXXXX XX-XXX, Tallinn, kust see 27.09.2012 teostatud läbiotsimise käigus kaitsepolitseiametnike poolt leiti ja ära võeti. Leitud ja ära võetud kanepiõisikud olid ühes musta värvi plastmasskausis ning vannitoa laeplaadi peal lahtiselt ning osaliselt juba pakendatud edasise käitlemise eesmärgil 8-s minigrip kilekotis. Samuti leiti läbiotsimise käigus hulgaliselt kasutatud kummikindaid, hulgaliselt erinevas suuruses minigrip kilekotte narkootilise aine pakendamiseks ning mõõtetehnikat erinevate müügikoguste kaalumise jaoks, kokku 4 digitaalset taskukaalu. Läbiotsimise käigus leiti ja võeti ära erinevates euro kupüürides sularaha summas 5930 eurot. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad 5
6. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatava S. Starõhhi kaitsja A. Karajev, süüdistatava R. Milleri kaitsja adv A., Küünemäe, süüdistatava M. Ševtšenko kaitsja adv M. Lust ja süüdistatav R. Miller. 5.
7. Süüdistatava S. Starõhhi kaitsja palub apellatsioonis tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti süüdistatav süüdi ja teha õigeksmõistev kohtuotsus ning vabastada S. Starõhh viivitamatult vahi alt. Kaitsja leiab, et kohus on tuvastatud asjaolude hindamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja põhistanud otsust kohtukõlbmatute ja lubamatute tõenditega. Kaitsja arvates seisneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine kohtu poolt selles, et hinnanud R. Milleri ütlused ebausaldusväärseteks ja tõendina mittearvestatavateks, on kohus siiski kasutanud valikuliselt R. Milleri ütlusi S. Starõhhi süü põhistamiseks süüdistust kinnitavas osas. S. Starõhh oli veendunud, et R. Milleri valduses olnud kaks käsigranaati ei olnud plahvatusohtlikud ning et tegemist oli mulaažidega. Vaatamata R. Milleri kavatsusele süüdistada S. Starõhhi nii lõhkeseadeldise mulaaži valmistamises kui ka selle paigaldamises ISi valduses olnud sõiduauto alla, on R. Miller kohtus ütlusi andes selgitanud, et palus ISi hirmutamise (mitte tapmise) eesmärgil S. Starõhhil pommimulaaž kokku monteerida ja see ISi valduses olnud sõiduauto alla paigaldada. Otsusest ei selgu, millele tuginedes on kohus asunud seisukohale, et S. Starõhh ei saanud R. Millerit uskuda. Kohtueksperdi kohtus antud selgituste kohaselt isegi juhul, kui lõhkeseadeldise mulaaži juures kasutatud mõlemad käsigranaadid ja 200 gr trotüüliklots oleksid plahvatanud, poleks see autos viibinud isikuid tapnud, vaid tekitanud inimestele kehavigastusi. Ei ole leidnud tõendamist süüdistatav kokkupuude trotüüliklotsi taolise asjaga. S. Starõhhi ütluste kohaselt ei ole tal kunagi trotüüliklotsi olnud ja ta pole ka R. Milleri valduses trotüüliklotsi taolist asja näinud. Kaitsja on seisukohal, et käesoleva asja raames ekspertiise läbi viinud erinevate ekspertide valduses on olnud vähemalt kaks erinevat trotüüliklotsi taolist asja, mida kinnitavad eelkõige ekspertiisiaktides trotüüliklotsi liikumine erinevate ekspertide vahel ja trotüüliklotsi kirjeldamine erinevate ekspertide poolt. Kriminaalmenetluses ei ole välja selgitatud, millise konkreetse tehase poolt oli toodetud ISi kasutuses olnud sõiduauto alt leitud trotüüliklots. Ühe trotüüliklotsi liikumine ei ole jälgitav. Lõhkeaineekspertiisi ekspertiisiakti nr 12E-AL0017 koostaja poolt kasutatud sõnastusele on nimetatud ekspertiisiaktis kajastatud kahte erinevat trotüüliklotsi – ühte, mis saabus DNA osakonnast ja teist, mis saabus menetlejalt. Lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 12E-PL0020) saabus trotüüliklots täpsustamata kohast 28.06.
8. Vastavalt aktile hävines trotüüliklots polügoonikatsetustel 01.11.2012, seega, kui oleks tegemist ühe trotüüliklotsiga, siis pidi trotüüliklots liikuma pärast 28.06.2012 lõhkeaineekspertiisi ja sealt tagasi saabuma enne selle hävitamist 01.11.
9. Vastavad kirjed puuduvad paraku nii antud ekspertiisiaktis kui ka Lõhkeaine ekspertiisiaktis nr 12E-AL
10. Oluline on märkida, et Lõhkeaine ekspertiisiakt nr 12E-AL-0017 koostati 25.06.2012 ehk enne selle tagasi saamist 28.06.2012 lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisist. Juba maakohtus kaitsja poolt esitatud trotüüliklotsi liikumise analüüsi ei ole kohus otsuses analüüsinud ega hinnangut andnud. Kaitsja seisukohta, et ekspertiisiaktides on kirjeldatud kahte erinevat trotüüliklotsi, kinnitab trotüüliklotsi kattepaberil olevate kirjete erinev kirjeldamine, millele ei ole kohus tähelepanu pööranud ega hinnangut andnud. Interneti andmetel kasutatakse erinevate tehaste poolt toodetud trotüüliklotsidel erinevalt sõna „gramm“ lühendit (http://www.saper.etel.ru/mines-4/RA-BB01.html). Ekspertiisiaktides ei ole kirjeldatud, et trotüüliklots oleks kattepaberist lahti pakendatud ning samuti ei nähtu see ühelgi ekspertiisiakti fotolt, ka mitte 31.05.2012 sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodelt nr 29-32 ja ekspertiisiakti nr 12E-PL0020 fotodelt nr 9 ja
11. Detonaatori ava on kirjeldatud erinevalt sündmuskoha vaatlusprotokollis, ekspertiisiaktis nr 12E-AL-0017 ning ekspertiisiaktis nr 12E-PL
12. Et trotüüliklotsi ei ole kattepaberist välja võetud, siis tuleb aru saada, et Ekspertiisiaktis nr 12E-AL-0017 kirjeldatakse trotüüliklotsi, mille kattepaber on läbistatud selliselt, 6 et detonaatori ava on näha. Kattepaberis oleva trotüüliklotsi detonaatori ava nähtavus ja mittenähtavus kinnitab, et kirjeldatud on erinevaid trotüüliklotse. Ei saa nõustuda maakohtu selgitustega seoses trotüüliklotsi detonaatori ava kirjeldamisega (otsuse lk 18-19). Maakohus on meelevaldselt asunud seisukohale, et üks ekspert on kirjeldanud trotüüliklotsi ümbrispaberis ja teine ilma ümbrispaberita. Eksperdile ei saa omistada trotüüliklotsi pakendist välja võtmist ning tagasi pakendamist, ekspertiisiaktides ei ole nimetatud tegevust kirjeldatud. Trotüüliklotsi kattepaberi erinev kirjeldamine Ekspertiisiaktis nr 12E-GE0571 ja sündmuskoha vaatlusprotokollis kinnitab kaitse seisukohta, et ekspertiisiaktides on kirjeldatud vähemalt kahte erinevat trotüüliklotsi. Kaitsja ei nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on õigustatud ekspertide poolt ekspertiisiaktides trotüüliklotsi kaalu märkimine mitte kaalumise teel saadud tulemuse alusel, vaid trotüüliklotsi kattepaberil märgitud eeldatava (valmistaja tehase poolt märgitud) kaalu järgi. Kaitsja leiab jätkuvalt, et ekspertiisiaktides on kirjeldatud erinevate kaaludega trotüüliklotse. Tuginedes trotüüliklotsi kirjelduste ja liikumise analüüsile, ei saa kindlalt väita, et tegu oleks olnud just ISi valduses olnud sõiduauto alt avastatud trotüüliklotsiga ning eksperdi ütluste kohaselt ei saa ta kategooriliselt kinnitada, et ISi kasutuses olnud sõiduauto alla paigaldatud lõhkeseadeldise konstruktsioonis oleks trotüüliklots plahvatanud. S. Starõhh ei ole lõhkeseadeldise mulaaži valmistanud ega valmistamisest osa võtnud. Et S. Starõhh on viibinud R. Millerile kuuluvas garaažis, sõitnud R. Milleri kasutuses olnud sõiduautos, parandanud R. Milleri kasutuses olnud sõiduautosid, on võimalik, et DNA sattus R. Millerile kuuluvatele asjadele muudel asjaoludel, kui lõhkeseadeldise mulaaži valmistamisel. Maakohus pidas ekslikult tõendatuks S. Starõhhi poolt lõhkeseadeldise mulaaži paigaldamise ISi valduses olnud sõiduauto alla. Süüdistatava ütluste kohaselt ei ole ta lõhkeseadeldise mulaaži kannatanu sõiduauto alla paigaldanud ja tema nähes ei ole ka keegi teine seda teinud. S. Starõhh süü tõendamine R. Milleri ütlustega ebausaldusväärsuse tõttu on lubamatu. Samuti ei nõustu kaitsja kohtu poolt viidatud tõendiga, mis nagu kinnitaks S. Starõhhile kuuluva DNA leidmist nöörilt, ekspertiisiakti 12E-GE0571 p.8.
13. Proovi A123054 tulemustest nähtub, et ilmsiks tulnud alleelides ei ole leitav meessugukromosoomi. Meelevaldne on maakohtu oletus, et meessugukromosoomi lihtsalt ei avaldunud, kuid pidi seal olema. Samuti ei sisalda ekspertiisiakti 12E-GE0571 p.8.
14. mingit eksperdi arvamust, järeldust ega ka oletust. Ei ole tõendatud, et lõhkeseadeldise korpuse külge kinnitatud käsigranaadid olid komplekteeritud selliselt, et käsigranaadi korpuse külge olid ettenähtud viisil kinnitatud link (päästehoob), splindid ja sütik. Kohtus ütlusi andud ekspert selgitas, et ei ole võimalik kindlalt selgeks teha, kas splint ja päästehoob olid kannatanu sõiduauto alla paigaldamisel käsigranaatide külge kinnitatud või mitte. Kohtu seisukoht, et sõiduauto liikumisel kuulis kannatanu plõksu, mille väidetavalt tegi just käsigranaadi aktiveerimine, ei ole õige. Niiskuse kahjustusi saanud käsigranaadi löögimehhanism ei toimi. Seega tuleb kaitsja arvates asuda seisukohale, et ISi sõiduauto alla kinnitatud lõhkeseadeldise näol oli tegemist mulaažiga, mille valmistamiseks kasutati kahte kõlbmatut käsigranaati ja tehase pakendis olevat trotüüliklotsi taolist asja, kusjuures kaks käsigranaati ei olnud seatud plahvatusvalmiduse asendisse ning ka trotüüliklotsi taoline asi polnud aktiveeritud ega polnud püütud seda aktiveerida detonaatori abil. Seega ei ole tõendatud, et kannatanu kasutuses olnud sõiduauto alla paigaldatud seadeldise abiga oleks keegi soovinud ISi tappa. Otsuses ei ole erinevalt R. Milleri süü tõendatusest, konkretiseeritud, millise KarS § 414 lg 2 p 2 kirjeldatud teo eest luges kohus S. Starõhhi süü tõendatuks. Mõistetud karistus ei ole õiglane ega proportsionaalne, võrreldes R. Millerile määratud karistusega. Lugedes S. Starõhhi süü tõendatuks ja asudes seisukohale, et koos toime pandud kuritegude initsiaatoriks ja käsigranaatide soetajaks oli R. Miller, ei ole S. Starõhhile mõistetud ühe aasta võrra lühem liitkaristus õiglane. Kaitsja arvates peaks õiglane karistus olema alla poole R. Millerile mõistetud karistusest. 7 5.
15. Süüdistatava R. Milleri kaitsja palub apellatsioonis maakohtu otsus materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav talle süüks pandavate süütegude KarS § 414 lg 2 p 2, § 415 lg 1 ja § 25 lg 1 ja 2 – 114 p 2 ja 7 ning § 184 lg 1 järgi õigeks. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, on osalt neid vääralt hinnanud ja omavaheliselt kõrvutanud, samuti on vastuoluline ja põhjendamatu kohtu järeldus lõhkeseadeldise määratlemisel, millest tulenevalt on antud süüdistatava tegudele väär hinnang ja kvalifikatsioon. Kaitsja leiab, et kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata R. Milleri ja ISi vahelised pikaajalised usalduslikud sõbra- ja perekonnasuhted. Maakohtu seisukoht, et R. Milleri motiiviks sai olla kas viha või kättemaks kuna IS peale pankrotistumist sisuliselt laenu tagasi ei maksnud, kuna mõnel korral tagastatud summad olid tühised, ei ole loogiline ega põhine kohtumenetluses uuritud objektiivsetele tõenditele. Nii pikaajalisi usalduslikke sõbrasuhteid kui võlasuhteid kinnitasid kohtus nii R. Miller, IS kui ka tunnistaja IS. ISi ütlustest nähtub, et ta jätkas laenu tagastamist. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et 1500 euro suuruse laenumakse tagastamine ei ole sisuline, vaid tühine laenu tagasimakse. IS on kinnitanud suuremate laenumaksete tegemise soovi alates 2012 sügisest. Sellises olukorras on ebaloogiline ja eluliselt mitteusutav, et R. Miller vihast või kättemaksust soovib äripartnerit tappa. Kaitsja püstitab küsimuse, milleks peaks süüdistatav soovima ISi tappa, kui kannatanu jätkuvalt tunnistab võlasuhet ja võla suurust, teostab järjepidevalt tagasimakseid ja lubab lähitulevikus teostada suuremaid laenu tagasimakseid. R. Milleril oli soov üksnes hirmutada kannatanut, et viimane teeks suuremaid tagasimakseid, arvestades ISi elustiili ja materiaalseid võimalusi. Hirmutamine lõhkeseadeldise mulaaziga oleks süüdistava arvates kandnud oma eesmärki, et laenu tagasimaksete suurust suurendada. Maakohus märgib õigesti, et kriminaalasjas puudub vaidlus, et sõiduauto alla oli paigaldatud pommitaoline ese, kuid inimlikust eksitusest leidnud vääralt, et sõiduauto Mercedes Benz reg.nr. XXX XXX kuulus kannatanule, tegelikkuses kuulus sõiduauto tunnistaja IS äriühingule. Väär on kohtu järeldus, et sõiduauto alla oli paigaldatud lõhkeseadeldis. Tuginedes erinevatele ekspertiisiaktidele ja nendes sisalduvatele järeldustele, ei ole kohus osundanud tähelepanu sellele, et ekspertiisiaktides toodu ja ekspertide poolt maakohtus väljendatu on osalt omavahel olulises vastuolus, samuti on kohus vääralt tõlgendanud ekspertide järeldusi ja seetõttu teinud vääralt järelduse, et tegu oli lõhkeseadelisega. Nimelt märgib maakohus otsuse lk 12, et kriminaalasjas teostati veel teine lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiis nr 12E-PL0038 millest nähtub, et ekspertiisiks esitatud sütikuta RG-42 käsigranaat oli kasutuskõlblik. Tunnistajate LB ja RR ütluste kohaselt olid granaatide sütikud rakendunud asendis. Maakohus märgib, et eelnevast ei saa teha otsest järeldust, kas lõhkeseadeldis oli töökorras või mitte, sest antud juhul granaadid ikkagi ei plahvatanud. Ekspert on andnud arvamuse, et auto alla paigutatud kooslus torukorpuses 200 g trotüülilaengust, F-1 ja RG-42 granaadist oleks olnud plahvatusvõimeline, kui selle sütikud oleksid toiminud. Ekspert leidis, et niiskuse poolt mõjutatud püssirohuga viitekanalite ebakvaliteetsus oli suure tõenäosusega ka käesoleva juhtumi puhul UZRGM-de mittetoimimise põhjuseks. Mõlema ekspertiisiakti arvamusest ei selgu kindlalt põhjust, miks siiski granaadid ei plahvatanud, kuigi ekspert on arvamuses öelnud, et 200 g trotüülilaeng ja sütikuta RG-42 olid kasutuskõlblikud ning kogu lõhkeseadeldis oleks olnud plahvatusvõimeline. KarS § 413 sätestab, et lõhkeseadeldiseks käesoleva seaduse mõistes loetakse lõhkeainet ning plahvatust esile kutsuvat mehhanismi sisaldavat seadeldist. Maakohus tuvastas õigesti, et vähemalt üks granaat sisaldas lõhkeainet ja et trotüül on lõhkeaine, kuid järeldas vääralt, et granaatide sees sisalduv lõhkeaine ja trotüül moodustavad iseseisvalt lõhkeseadeldise ilma plahvatust esilekutsuva mehhanismi sisalduva seadeldiseta nagu eeldab KarS § 413 koosseis. Samuti on väär ka kohtu järeldus, et ka kaks granaati iseseisvalt võetuna on lõhkeseadeldised ja kujutavad endast alati ohtu, põhjendades järeldust eksperdi ütlusega, et granaadis olev lõhkeaine võib plahvatada ka muudest välistest impulssidest. Maakohus eksib ega selles, et välised impulsid ei ole KarS § 413 koosseisu 8 osa vaid lõhkeseadeldis peab sisaldama endas plahvatust esile kutsuvat mehhanismi sisaldavat seadeldist. Granaadid aga ei sisaldanud endas töökorras plahvatust esile kutsuvat mehhanismi sisaldavat seadeldist, sest see oli ekspertide arvates suure tõenäosusega niiskuse poolt mõjutatud ja ekspert kinnitas kohtus, et defekt viitekanalis eksisteeris enne lööknõela mõju. Seega saab teha ühese järelduse, et granaatide viitesütikud olid töökõlbmatud enne nende paigaldamist kannatanu kasutuses olnud sõiduauto alla, samuti puudus trotüüli klotsil plahvatust esile kutsuvat mehhanismi sisaldav seadeldis. Kuna aga granaatide plahvatamiseks puudus töökorras viitesütik, siis ei saanud ka granaadid initseerida trotüüli plahvatust ehk olla trotüüli viitesütikuks ehk plahvatust esilekutsuvaks seadeldiseks. Arusaamatu on kohtu järeldus, et lõhkeseadeldise mitteplahvatamine ei tähenda, et tegemist ei olnud lõhkeseadeldisega. Kaitsja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kui granaatides puudus töökorras viitesütik, siis ei saa rääkida lõhkeseadeldisest, sest lõhkeseadeldis peab sisaldama endas plahvatust esile kutsuvat mehhanismi sisaldavat seadeldist. Alusetu on kohtu etteheide end aktiivselt kaitsma asunud süüdistatavale, et viimane peab ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Süüdistatav avaldas kohtueelses menetluses tunnistaja RB nime ja võimaliku asukoha. Kriminaalasjast nähtub, et politsei on isikut ka otsinud, kuid tema asukohta ei ole olnud võimalik tuvastada. Süüdistataval puuduvad reaalsed võimalused otsida Vene Föderatsiooni territooriumilt tunnistajat, küll on selleks vahendid ja võimalused politseil. Maakohtu järeldus, et kohtuliku uurimise käigus on ümber lükatud süüdistatava väide, et granaate oli töödeldud happega, on väär. Kohus tugineb siinjuures eksperdi arvamusele, et suure tõenäosusega ei oleks väävelhape mistahes kontsentratsioonis suutnud lühiajaliselt (15-20 min.) mõjudes ja sellejärgselt kasutatavat UZRGM sütikut muuta kasutuskõlbmatuks. Happe toimel võib sütik muutuda küll töökõlbmatuks, kuid selleks peab hape mõju olema pikaajaline. Lisaks ei leitud väävelhappele viitavaid jälgi kriminaalasjas ja kohus viitab ekspertiisiaktile nr 12E-AR
16. Ekspertiisiaktis nr 12E-AR0144 märgitakse, et väävelhappe ekspertiis tehti granaadilinkidele, mitte ei võetud proove granaatide sütikutelt kuhu oli süüdistatava väitel kallatud väävelhapet sütikute töökõlbmatuks muutmiseks. Kohtueelse menetleja poolt läbiviidud väävelhappe ekspertiis granaadi linkidele oli täiesti arusaamatu, tarbetu ja ei oma asjas mingit tähtsust. Vaidlus kriminaalasjas on selle üle, kas granaatides olevaid viitesütikuid oli töödeldud ja kas nad olid töökorras. Süüdistatav soovib juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et nimetatud ekspertiisiaktis on kirjeldatud, et väävelhape ehk tsinksulfaat on vees lahustuv, seega võivad väävelhappe jäljed kaduda vee toimel. Ekspert ei ole aga ekspertiisiaktis märkinud, et XXXXX XXX XX ja XX majade ees olevalt sõiduteelt leitud granaadilink oli ööpäeva ligunenud sõiduteel loikudes, mis nähtub 01.06.2012 vaatlusprotokollist. Mida oli tehtud teise granaadilingiga alates XXXXXX XX maja garaažist leidmisest kuni politseile üleandmiseni, on teadmata ja välja selgitamata. Kuna eeluurimisasutus hävitas viitsütikud ilma nendelt leiduvate aineosakestelt proove võtmata, siis puudus süüdistataval ka kohtulikus menetluses võimalus taotleda täiendavaid ekspertiise. Politsei jättis vaatamata informatsioonile viitsütikute keemilisest töötlemisest, tegemata keemilise ekspertiisi viitsütikul leiduvatest ainetest. Samuti kinnitas ekspert, et niiskuse poolt mõjutatud püssirohuga viitekanalite ebakvaliteetsus oli suure tõenäosusega ka käesoleva juhtumi puhul UZRGM-de mittetoimimise põhjuseks. Eelkirjeldatu üksnes kinnitab R. Milleri ütlusi, et sütikuid oli juba aastaid tagasi keemiliselt töödeldud ja seetõttu olid nad töökõlbmatud. Süüdistatav oli selles veendunud ja oma tegevuses sellest ka lähtus. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et ekspert HP on kohtus kaitsja küsimustele vastates kinnitanud, et kui sütik oli töökõlbmatu, siis puudus granaadil mehhanism, mis granaadi lõhkema paneks. Seega on maakohus teinud väära järelduse ja lugenud töökõlbmatu sütikuga granaati ikkagi lõhkeseadeldiseks. R. Miller ei ole lõhkeseadeldise komplekteerimisel osalenud, ta üksnes andis S. Starõhhile kaks töökõlbmatut granaati, et viimane paneks kokku lõhkeseadeldise mulaaži ISi hirmutamiseks. Kuigi sõiduauto alt leitud nöörilt leiti süüdistatava tütre ja S. Starõhhi DNA, ei saa sellest järeldada, et 9 lõhkeseadeldise valmistasid nii R.Miller kui S.Starõhh. S.Starõhhi kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna mulaaži osistelt on leitud just viiimase DNA. Et S.Starõhhil olid süüdistatava garaaži võtmed, siis oli S.Starõhhil vaba voli siseneda garaaži talle sobival ajal ja tuua sinna esemeid. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et süüdistatav teadis, et mulaaž sisaldab trotüüli, selle olemasolust ei teadnud ta midagi. Kohus on lugenud süüdistatav ütlused ebausaldusväärseteks, kuid puuduvad ka muud tõendid, mis vastupidist tõendaks. Nõustuda ei saa kohtu arutlusega, et kui R. Milleril oli soov kannatanut üksnes hirmutada, siis polnuks vajadust valmistada nii mahukas ja palju aega nõudev seadeldis, võinuks piirduda üksnes kahe granaadiga või panna granaatide vahele puuklots. See, et kahe granaadi vahele pandi ikkagi kasutuskõlblik trotüülklots, näitab samuti R. Milleri ja S. Starõhhi kavatsust tappa kannatanu. Puudub igasugune teave, palju sellise seadeldise valmistamine aega võtab ja kui töömahukas see üldse on. Väär ja tõendamata on maakohtu järeldus ka selles, et süüdistatava eesmärk oli kannatanu tapmine lõhkeseadeldise plahvatuse läbi. Ka ekspert HP on kinnitanud, et „juhul, kui lõhkeaine oleks plahvatanud oleks autos olnud isikud saanud kehavigastusi, eelkõige selja piirkonda. Tõenäoliselt inimesed ainult plahvatuse mõjul ei oleks hukkunud”. Kohtuvaidluste käigus väljatoodud etteheited on piisavaks tõenduseks, et väita, et eeluurimisasutus on menetluse käigus vaadelnud ja kirjeldanud erinevaid trotüüliklotse, mistõttu tuleb trotüüli puudutav tõendite hulgast välja jätta. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega ka selles, et garaažist leitud kanep kuulub süüdistatavale põhjusel, et garaaž oli tema kasutuses ja võti üksnes süüdistataval. Süüdistatav on andnud ütlusi, et ta ei ole kunagi omanud mingit puutumust narkootikumidega ja garaaži võti oli ka S.Starõhhil. Ka prokuratuur asus seisukohale, et narkootikum jõudis R.Milleri garaaži just S.Starõhhi kaudu. Kaitsja leiab, et antud kriminaalasjas tuleb R. Milleri ütlused, erinevalt Riigikohtu seisukohast, narkootilise aine kuulumise kohta S.Starõhhile lugeda usaldusväärseks. Süüdistatav nõustub maakohtu etteheidetega üksnes osas, et ta valdas ebaseaduslikult lõhkeainet väikeses koguses ehk lõhkeaine valdamises, mis sisaldus granaatide sisemuses ehk süüdistatav võis olla toime pannud teo, mis on kvalifitseeritav KarS § 414 lg 1 järgi. 5.
17. Süüdistatava M. Ševtšenko kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes karistuse mõistmise osas, leides, et M. Ševtšenkole mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ega süüdimõistetu isikule. Kaitsja leiab, et kohus ei ole karistusmäära piisavalt motiveerinud ega arvestanud süüdistatava tervislikku seisundit. Palub otsus karistuse mõistmise osas tühistada ja mõista süüdistatavale kergem karistus. 5.
18. Süüdistatav R. Miller taotleb enda apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas, leides, et see ei ole õiglane. Kohus hindas tõendid valesti ning rikkumistega. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et tal oli motiiv ISi tapmiseks, tegelikult soovis ta ISi mitte tappa, vaid hirmutada. Ta ei olnud ISi tapmisest huvitatud, sest tahtis I.Sile võlgu antud raha tagasi saada. Süüdistatav eitab enda osalemist lõhkeseadeldise mulaaži valmistamises, tema osalus piirdus S. Starõhhile 2 töökõlbmatu granaadi üleandmisega ning mulaaži torukorpuse kinnihoidmisega. Leiab, et tema tegu tuleks kvalifitseerida mitte KarS § 114 p 2, 7 - § 25 lg 1, 2 järgi, vaid KarS § 114 p 2, 7 - § 26 lg 1 järgi, kuna isegi ekspertiisid ei anna ühest järeldust lõhkeseadeldise kasutuskõlblikkuse kohta. Süüdistatav ei nõustu süüdistusega KarS § 414 lg 2 p 2 ja KarS § 415 lg 1 järgi, sest ei oma mingit puutumust trotüüliga ning granaadid olid töökõlbmatud. Süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi taotleb enda õigeksmõistmist, sest narkootiline aine ei kuulu temale ning sellel puudub tema DNA. Garaaži, kust leiti narkootiline aine, kasutas ka S. Starõhh ja kohver, mille sees oli narkootikum, kuulus S. Starõhhile. 10 Karistuse mõistmisel palub R. Miller arvestada sellega, et tal puudus motiiv kannatanu tapmiseks, kahetseb puhtsüdamlikult toimepandut. Palub arvestada ka tema kõrget iga ning varasema karistatuse puudumist. Alternatiivselt palub saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks.
19. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid apellatsioonide juurde, süüdistatavad toetasid kaitsjate apellatsioone. Prokurör palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
20. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust selle tühistamiseks. Kohtuotsuses toodud järeldused vastavad tuvastatud asjaoludele, kohtuotsus on motiveeritud ja kohtu seisukoht lugejale jälgitav. Nii kaitsjate kui süüdistatava R. Milleri apellatsioonides korratakse sisult samu väiteid, mis olid kaitseversioonina esitatud esimese astme kohtus ja mis on ümber lükatud maakohtu otsuse põhiosas esitatud tõendite ja kohtu järeldustega.
21. Apellatsioonides taotletakse esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist, süüdistatava M. Ševtšenko osas aga üksnes mõistetud karistuse kergendamist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatavate süüküsimuses ega nende käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on omapoolset tõendite eelistust põhjalikult ja veenvalt põhjendanud. Siinjuures osundab kohtukolleegium kohtupraktikas kinnistunud tõendite hindamise põhinõudele, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii apellantide kaitseversiooni toimunust, kui ka tõendite usaldusväärsusest. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.
22. Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatavate R. Milleri ja S. Starõhhi kaitsjate seisukohaga, et V. Sile kuuluva sõiduauto alla oli paigaldatud lõhkeseadeldise mulaaž. Lõhkeseadeldiseks KarS § 413 mõistes loetakse lõhkeainet ning plahvatust esile kutsuvat mehhanismi sisaldavat seadeldist, kusjuures lõhkeseadeldise definitsiooni seisukohalt ei ole oluline, et selles sisalduva lõhkeaine kogus ja seadeldise konstruktsioon peaksid kujutama inimese elule või tervisele reaalset ohtu. Seadeldise ebaseaduslikkust või seaduslikkust on võimalik hinnata üksnes lõhkeseadeldise käitlemise aspektist. Vastupidiselt kaitsjate seisukohale on käesolevas asjas, eelkõige tunnistajate R. R ja L. B ütlustele ja ekspertiisiakti nr 12E-PL0020 eksperdiarvamusele tuginevalt leidnud tõendamist, et kannatanu auto põhja alla kinnitatud lõhkeseadeldis, mis koosnes paksuseinalisesse torukujulisse plastkesta paigutatud kahest sütikuga käsigranaadist F-1 ja RG-42 ja standardsest 200 g trotüülilaengust, oli isevalmistuslikult koostatud lõhkeseadeldis, milles kasutati tööstuslikke lõhkematerjale. Asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja nende analüüsist ning hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. 11 Vaidlusküsimuse lahendamisel lõhkeseadeldise töökorras oleku kohta on ekspert leidnud, et lõhkeseadeldise initsieerimiseks kasutati moodust, mille puhul sütiksplindid tõmmati välja sõiduki pöörleva võlli poolt ja et sõiduki liikumahakkamisel sõltus viide tõmbenööride pikkusest, mis kuni splintide eraldumiseni oli lühiajaline, kuid mille täpsust ei ole võimalik määrata. UZRGM-sütikute viite tekitab peale splintide eraldumise, päästehoova pöördumise ja süütekapsli rakendumise mustast püssirohust viitekanal, mille ettenähtud hõõgumisaeg on 3,6…4,2 s. Mõlemad päästehoovad pärinevad UZRGM-sütikutest ning need omavad ühist eritunnust, milleks on lühendatud hoovad. Ekspertiisi nr 12E-PL0038 eksperdiarvamusest nähtub sedagi, et ekspertiisiks esitatud sütikuta RG42 käsigranaat oli kasutuskõlblik. Ekspertiisi käigus teostatud plahvatuseksperimendi käigus selgus, et käsigranaadi RG-42 detonatsioon kandus edasi trotüülilaengule. Suure tõenäosusega oleks ka kaitsegranaadi F-1 plahvatus esile kutsunud trotüülilaengus detonatsiooni. Brisantlõhkelaengu plahvatusest oleks detoneerinud nii RG-42 kui ka F-1 granaat. Samuti nähtub ekspertiisiaktist nr 12EAL0018, et ka käsigranaadist RG-42 väljavõetud ja ekspertiisiks esitatud aine sisaldas trotüüli e TNT, mis on brisantne lõhkeaine. Ekspert HP arvamuse kohaselt oleks lõhkeseadeldis olnud plahvatusvõimeline, kui selle sütikud oleksid toiminud. Vaidlus puudub selles, et granaatide sütikud olid rakendunud asendis. Ekspertiisiaktist nr 12E-PL0020 tuleneb, et kaua või ebakohastes tingimustes säilitatud universaalsütikute tõrgete kõige levinumaks põhjuseks on hõõgumisprotsessi katkemine viitekanalis ja et niiskuse poolt mõjutatud püssirohuga viitekanalite ebakvaliteetsus oli suure tõenäosusega ka UZRGM-de mittetoimimise põhjuseks. Eksperdi kohtuistungil antud selgitustest selgub, et kui peale lööknõela allapaiskumist on kuulda plaksatust, kuid peale seda detonaatoris ja selle ümber olevas granaadilaengus plahvatust ei toimu, võib olla tegemist defektiga viitekanalis enne lööknõela mõju. Kohus tuvastas seetõttu õigesti, et eksperdi poolt esitatud sütiku töölehakkamise plaksatuse kirjeldus enne viitekanali süütamist langeb kokku V. S ütlustega, et auto käivitamisel ja liikuma hakkamisel kuulis ta kõigepealt just plaksatust. Käsigranaadi F-1 koos sütikuga ja käsigranaadi RG-42 sütiku plahvatusvõimelisus on tõendatud lisaks Põhja-Eesti pommigrupi aruandele veel tunnistajate L. B ning R. R ütlustega. Käsigranaadis RG-42 olev helebeeži värvi pulbriline aine oli ekspertiisiakti nr 12E-AL0018 kohaselt trotüül e TNT, mis on brisantne lõhkeaine. Et 1.11.2012 ekspertiisi käigus plahvatasid nii käsigranaat RG-42 kui 200 g trotüülilaeng koos, olid need mõlemad kasutuskõlblikud ja seega detonatsioonivõimelised. Tunnistaja L. B ütlustest nähtuvalt võib granaadis olev lõhkeaine plahvatada ka muudest välistest impulssidest (näit. kuumus, säde, hõõrdumine, surve või tugev põrutus). Ilmselgelt võib auto all esineda väga kõrget temperatuuri, samuti järske põrutusi ning seadeldise võimalikku väändumist, millised võinuksid initseerida sütikud või granaadid isegi siis, kui sütikud on esialgselt viitekanalil tõrkega ega initseeru ettenähtud viisil. Otsuse lehekülgedel 11-15 on kohus põhjalikult selgitanud ja analüüsinud, et R. Millerile ja S. Starõhhile teadaolevalt sai tegemist olla toimiva lõhkeseadeldisega, mida R. Milleri kirjeldatud viisil (linkide äravõtmine, kruvikeerajat kasutades ja happega kahjustades) kahjustada ei olnud võimalik. R. Milleri paljasõnalised ütlused granaatide töökõlbmatuks muutmisest, on kohus ümber lükanud ja sellega kohtukolleegium nõustub. Seega apellantide seisukoht, et tegemist ei olnud lõhkeseadeldisega põhjusel, et kannatanu auto alla paigaldatud lõhkeseadeldis ei plahvatanud, ei tulene asjas kogutud ja hinnatud tõenditest. Et kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid R. Milleri teadlikkust granaatide viitekanalite kahjustumisest niiskuse toimel, ei saanud R. Miller olla teadlik ka defektist granaatide süütekanalis. Sellist versiooni süüdistatav kohtule esitanud ei ole.
23. Süüdistatava S Starõhhi kaitsja väide, et kohus on kaassüüdistatava R. Milleri ütlusi kasutanud valikuliselt S. Starõhhi süü põhistamiseks üksnes süüdistust kinnitavas osas, sobitades neid meelevaldselt teiste asjas kogutud tõenditega, kohtukolleegiumi arvates kohtuotsuses toodud tõendite 12 analüüsist ei tulene. Apellant on tõlgendanud kohtuotsuse sisu meelevaldselt, viitamata seejuures ühelegi kohtu poolt tõenditele antud hinnangule, millega kohus väidetavalt rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses. Tegelikkuses on kohus (otsuse lk 15, alt 3 lõik ning kohtus 3.05.2013 antud süüdistatava ütlustele) lisaks märgitule esitanud otsuses selgelt jälgitava mõttekäigu sellest, miks S. Starõhh ei võinud teada, et nähtud granaadid ei ole ohtlikud. Kohus on tõenditele viidates õigesti leidnud, et nii R. Milleri kui S. Starõhhi teadlikkus granaatide töökõlbmatusest ei ole tuvastamist leidnud.
24. Samuti on S. Starõhhi kaitsja, puutuvalt R. Millerile ja S. Starõhhile esitatud süüdistusse KarS § 25 lg 1,

§ 114p 2, 7 järgi, käsitlenud eksperdi ütlusi kontekstist väljarebituna.

Ekspert HP on oma ütlustes (29.04.2013 kohtuistungi protokoll – VI kd, tl 122-124) selgitanud, et ainult plahvatuse tagajärjel ta kindlat hukkumist ei kinnita, see sõltuks paljudest asjaoludest. Küll aga oleks tekkinud tulekahi, seadeldis asus bensiinipaagi kõrval, kindlasti põhjustanud autosse jäänud kannatanute surma. Kohus ongi eksperdi ütlustest lähtudes otsuse lk 22 tõendite analüüsis käsitlenud tapmiskatse võimalikke tagajärgi.

1. Kohtukolleegium ei saa nõustuda R. Milleri ja S. Starõhhi kaitsjate seisukohaga selles, et kohtueelses menetluses on vaadeldud ja käsitletud erinevaid trotüüliklotse. Kohus on otsuse lk-l 1819, tuginedes ekspertiisiaktis nr 12E-AL0017 antud arvamusele ja viidates analüüsitud tõenditele, põhjendatult leidnud, et ekspertiisideks esitati ja hiljem lõhati sama trotüüliklots, mis võeti ära ISi sõiduki alla paigaldatud lõhkeseadeldisest. Kohtukolleegium selle kohtu järeldusega nõustub. Kui lugeda tähelepanelikult lõhkeaineekspertiisiaktis nr 12E-AL0017 ja lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisiaktis nr 2E-PL0020 esitatud trotüülilaengu kirjeldust, siis on selgelt arusaadav, et ühel juhul neist peetakse silmas ilma ümbrispaberita trotüüliklotsi, teisel juhul aga räägitakse ümbrispaberile märgitud detonaatoriava kohast, mis oli läbistamata.
2. Maakohus on otsuses tõendite analüüsile (eelkõige DNA ekspertiisiaktile nr 12E-GE0571, ekspertiisiaktile nr 12E-GE0827 ja ekspertiisiaktile nr 12E- GE026) tuginedes ja lugejale arusaadavalt jõudnud järeldusele, et ISi sõiduki alla paigaldatud lõhkeseadeldise valmistasid R. Miller ja S. Starõhh. Kohtukolleegium, erinevalt apellantidest, kohtu sellekohase järeldusega nõustub. R. Milleri osavõttu lõhkeseadeldise valmistamisest tõendab DNA ekspertiisiakti nr 12E-GE0571 punktis 6.1 esitatud arvamus, et montaažilinti katnud teibikihilt (proov A123020) ja teibikihi alt (proov A123021) saadi DNA analüüsil täisprofiilid, mis on pärit ühelt isikult, mis on kokkulangevad R. Milleri võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga ning punktis 6.2 esitatud arvamusega, mille kohaselt lõhkeseadeldise korpuselt võetud esimest montaažilinti katnud teibikihilt (proov A123015) saadi täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning saadud tulemuse alusel ei saa välistada R. Millerilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Kohtukolleegium nõustub kohtu poolt tuvastatuga, et juhul kui R. Miller oleks lõhkeseadeldist üksnes käes hoidnud või seda puudutanud, ei oleks tema DNA saanud teibikihi alla sattuda. Lisaks eelnevale ei saa ekspertiisiakti nr 12E-GE0826 punktidest 3.1 ja 3.2 nähtuvalt välistada R. Millerilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis, mis saadi Paljassaarelt leitud musta värvi vasaku käe kinda siseküljel olnud pingutuskummilt ja parema käe kinda välisküljelt. S. Starõhhi osavõttu lõhkeseadeldise valmistamisest tõendab sama ekspertiisiakti (nr 12E-GE0571) punktis 6.3 sisalduv arvamus, mille kohaselt lõhkeseadeldise korpuselt võetud kahekümne kolmandast proovist saadi analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ja saadud tulemuste alusel ei saa välistada S. Starõhhilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Lisaks tõendavad S. Starõhhi osalust ka eksperdiarvamuse punktid 6.4 ja 6.5, mille kohaselt esimest ja teist montaažilinti katnud teibikihi alt sisaldunud proovidest ning punkt 6.6, mille kohaselt teist montaažilinti katnud teibikihist võetud proovist ei saa välistada S. Starõhhilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist. 13 Ekspertiisiakti nr 12E-GE0827 kohaselt saadi Paljassaarelt garaažide juurest leitud lõiketangidelt ja isoleerpaela rullilt võetud proovidest täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult, mille põhjal ei saa välistada S. Starõhhilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist neis segaproovides. Lisaks nähtub ka ekspertiisiakti nr 12E-GE0826 punktist 1.1, et Paljassaarelt leitud musta värvi vasaku käe kindalt võetud kolmandast proovist saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning selles segaproovis eristatav peamine DNA profiil on kokkulangev S. Starõhhi võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Lisaks eelnevale on värvkatteekspertiisi aktiga nr 12E-AV0022 leidnud tuvastamist, et Paljassaare garaažide juures olnud kinnaste musta värvi osakesed on kiuekspertiisi akti nr 12E-AK0012 kohaselt samaliigilised lõhkeseadeldise ümber olnud musta värvi ühelt teibitükilt (nr 14) leitud musta värvi ringikujuliste polüvinüülkloriidi sisaldavate osakestega ning et kiuekspertiisiks esitatud objektidest 17l mustal teibitükil, mis eemaldati 31.05.2012 sõiduauto Mercedes Benz all olnud lõhkeseadeldise ümbert, leiti erinevaid kiudusid, valgeid polüpropüleeni sisaldavaid osakesi ja viis musta ringikujulist polüvinüülkloriidi sisaldavat osakest. Et nii R. Miller kui S. Starõhh on Paljassaarelt vaatluse käigus leitud ja ära võetud kindaid kasutanud ja lõhkeseadeldise ümber olnud musta värvi teibil leidus samasuguse koostisega ringikujulisi polüvinüülkloriidi sisaldavaid osakesi, nagu Paljassaarelt leitud kinnastel, tuvastas maakohus õigesti R. Milleri ja S. Starõhhi osavõtu lõhkeseadeldise valmistamisest.
3. Kohtukolleegium nõustub kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga selles, et XXXXXX XX-XX garaažiboksis kohvris asunud 235,18 g marihuaanat kuulus R. Millerile. Nii on apellant garaažis toimunud läbiotsimise ajal võtnud omaks kohvris oleva narkootikumi ostmist enda tarbeks. Kohus on otsuse lehekülgedel 23-36 kõiki tõendeid analüüsinud ja eluliselt usutavalt põhjendanud, miks R. Milleri väide kohvri kuuluvusest S. Starõhhile ja enda mitteteadlikkusest kohvri sisust, ei ole asjakohased ning miks loeb kohus R. Milleri ütlused tõendina mittearvestatavateks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis lükkaksid ümber S. Starõhhi väite, et R. Milleri garaažis olnud kanepi tõi R. Miller ise Amsterdamist. Eelnevast tulenevalt on R. Milleri kaitsja kohtukolleegiumi arvates leidnud apellatsioonis ebaõigesti, et üksnes garaažiboksi valdamise fakt on ümberlükkamatuks tõendiks, et narkootikum kuulus R. Millerile. Et kohus luges R. Milleri ütlused tervikuna ebausaldusväärseteks, ei ole R. Milleri kaitsja taotlus lugeda süüdistatava ütlused garaažist leitud narkootilise aine kuulumise kohta S. Starõhhile, asjakohased.
4. S. Starõhhi kaitsja arvates ei ole süüdistatavale mõistetud liitkaristus, arvestades kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, õiglane ega proportsionaalne võrreldes R. Millerile mõistetud karistusega. Kohtukolleegium kaitsja seiskohaga ei nõustu. Maakohus on otsuses karistuse mõistmist põhjendades määranud kindlaks karistusraamid kõikides süüdistatavale inkrimineeritavates tegudes, milles kohus S. Starõhhi süü tõendatuks luges. Kohus arvestades liitkaristuse mõistmisel KarS § 64 lg 1 järgi asjaolu, et toimepandud kuriteod olid omavahel seotud ning lõhkeaine ja lõhkeseadeldise käitlemine oli toime pandud ISi tapmise eesmärgil, luges S. Starõhhile mõistetud kergemad karistused kaetuks raskeimaga, s.o KarS § 25 lg 1,

§ 114p 2, 7 järgi mõistetud 9 aastase vangistusega.

Et R. Miller mõisteti süüdi lisaks lõhkeaine ja lõhkeseadeldise käitlemise ning mõrvakatse toimepanemise eest ka narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises, mõistis kohus talle põhjendatult liitkaristuse mõistetud karistustest raskeima suurendamise printsiibil. Arvestades R. Milleri osavõtu astet (oli koos toime pandud kuritegude initsiaatoriks ja soetas teo toimepanemiseks käsigranaadid), karistas kohus R. Millerit KarS § 25 lg 1,

§ 114p 2, 7 järgi aga 10 aastase vangistusega.

Tuvastatud asjaoludest ega apellatsioonist ei nähtu ühtegi asjaolu, miks peaks S. Starõhhile, arvestades tema kuritegudest osavõtu astet, mõistetav liitkaristus olema alla poole R. Millerile mõistetud karistusest. Mõrva katse eest, mis on toime pandud üldohtlikul viisil ja lõhkeseadeldise kasutamisega, peab mõistetav karistus andma ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangelt. Lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks 14 süüdistatava suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Mõistetud karistus on vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Riigikohus on (nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-176-12 p 10) leidnud, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus nimetatud asjaolude valguses mõistnud S. Starõhhile tema teosüüle vastava karistuse ja moodustanud liitkaristuse, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. 16. M. Sevtšenko kaitsja, vaidlustamata süüdistatava süü tõendatust, palub otsus mõistetud karistuse osas tühistada ja uue otsusega mõista süüdistatavale kergem karistus. Kaitsja seisukohaga, et M. Ševtšenkole mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ega süüdimõistetu isikule, kohtukolleegium ei nõustu. Maakohus on M. Ševtšenkole karistuseks mõistetud kahe aasta pikkust vangistust põhjendanud, arvestanud süüd kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ning mõistnud karistuse määras, mis jääb tunduvalt alla KarS § 184 lg 1 sanktsiooni keskmist määra. Karistusseadustiku § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud. Tulenevalt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-14-07 antud sellekohasest juhisest, ongi maakohus märkinud, et süüdistatav on ennast süüdi tunnistanud ja kahetsenud, et süüdistatava elukohast leitud narkootilise aine kogus on väga lähedane suurusele, millest alates loetakse marihuaana kogus suureks ja millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks mitte väga suurele hulgale inimestele