KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2013; Tallinn Haldusasja number 3-12-245 Haldusasi OÜ Aldar Eesti kaebus Vabari

§ 21

lg 41 p 2 alusel antud maksuvabastuses ja ATKEAS § 491 lg 4 p 2 alusel antud vabastuses maksumärgistamisest seisneva ebaseadusliku riigiabi andmine.

1. Tallinna Halduskohtu 30.04.2012 määrusega jäeti OÜ Aldar Eesti kaebus käiguta. Kohus selgitas, et kaebuse esitajal tuleb tuua välja konkreetne ja selgesõnaline nõue, näidates ära ka vastustaja võimaliku ja eeldatava tegevuse kaebuse eesmärgi saavutamiseks. Samuti selgitas kohus, et HKMS § 18 lg 1 alusel ei ole menetlusosalise seisukohad vastustaja määramisel küll kohtule siduvad, kuid samas peab kaebuse esitaja vastustaja määramisega nõustuma, sest vastasel korral (näiteks vastustaja puhul, kelle puutumus vaidlusega on minimaalne, mille tõttu jääb kaebus rahuldamata) võivad tekkida seonduvalt eelnimetatuga põhjendamatud kohtukulud. Lähtuvalt Tallinna Ringkonnakohtu määrusest, millega küsiti seisukohta Rahandusministeeriumilt, soovis kohus kaebuse esitaja seisukohta Rahandusministeeriumi menetlusse kaasamise osas.
2. Kaebuse esitaja vastas eelnimetatud kohtumäärusele 08.05.2012 ja pidas põhjendatuks jääda esialgses kaebuses toodud seisukoha juurde, et erinevate ametkondade pädevusse kuuluvate küsimuste vaidlustamise tõttu peaks olema kohane vastustaja Vabariigi Valitsus.
3. 28.05.2012 saabus Tallinna Halduskohtule Tallink Grupp AS ja AS Tallink Duty Free taotlus nende kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks seoses sellega, et avaldaja on nimetanud neid enda konkurentideks ja lubamatu riigiabi saajateks. Taotlejad leiavad, et kaebuse lahendamine puudutab otseselt nende õigusi HKMS § 20 tähenduses. 2
4. Tallinna Halduskohtu 30.05.2012 määrusega võimaldati OÜ-l Aldar Eesti esitada ühe kuu jooksul seisukoht Tallink Grupp AS ja AS Tallink Duty Free taotluse suhtes nende kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks. Avaldaja asus oma 07.06.2012 vastuses seisukohale, et taotlejate menetlusse kaasamiseks puudub alus ning taotlus on ka sisuliselt põhjendamata.
5. Tallinna Halduskohtu 12.07.2012 määrusega võeti kaebus menetlusse ning edastati arvamuse andmiseks Vabariigi Valitusele (vastustaja). Ühtlasi paluti vastustajal esitada seisukoht kolmandate isikute kaasamise taotluse suhtes.
6. 07.09.2012 saabus Tallinna Halduskohtule AS Tallink Grupp ja AS Tallink Duty Free täiendav seisukoht kolmandate isikutena kaasamiseks, kus taotlejad leidsid, et kaebaja ei ole esitanud oma 07.06.2012 arvamuses ühtegi põhjendatud vastuväidet seoses taotlejate kaasamisega kohtumenetlusse kolmandate isikutena. Taotlejad palusid anda neile võimaluse avaldada oma seisukoha kaebuse lubatavuse ja õige vastustaja kaasamise küsimuses.
7. 10.09.2012 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule taotluse tagastada Rahandusministeeriumile kohtule esitatud menetlusdokument ning kohustada Vabariigi Valitsust kohtumäärusele vastama. Kaebaja on seisukohal, et just vastustajate ebamõistliku paljususe ja nendevaheliste alluvusvaidluste ärahoidmiseks on kaebaja taotlenud määrata vastustajaks Vabariigi Valitsuse.
8. Tallinna Halduskohtu 28.11.2012 määrusega kaasati kolmanda isikutena menetlusse AS Tallink Grupp ja AS Tallink Duty Free ning kohustati Vabariigi Valitsust esitama kaebusele üks terviklik vastus. Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2013 määrusega jäeti OÜ Aldar Eesti vastavasisuline määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.11.2012 määrus haldusasjas nr 3-12-245 muutmata.
9. Tallinna Halduskohtu 02.04.2013 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
10. Kaebaja on alkoholi käitleja, kes teostab alkoholi jaemüüki e-kaubanduse (www.viinarannasta.ee) korras ning hulgimüüki tegevuskohtades Uus-Sadama 19/11, Tallinn ning Lootsi tn 4, Tallinn. Tegevuskoht asub Tallinna Vanasadama vahetus läheduses ja ca 94,38% tarbijatest on Soome turistid. Kauplused on kohandatud Soome turistidele, kes tulid Eestisse ainult või eelkõige alkoholi ostmise eesmärgiks: kaupluse ees asub parkla Soome turistibussidele ja erasõidukitele. Kuna kauplused asuvad kõnniteedest eemal, siis sinna eesmärgipäratult ei satuta.
11. Kõige värskem teadlik uuring soome turistide alkoholi ostu kohta on Põllumajandusministeeriumi tellimisel Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt teostatud uuring „Turistide alkoholi ostumaht
12. aastal“. Uuringu kohaselt mõjutab alkohoolsete jookide hinda otseselt alkoholi maksustamine. Soomlased teevad oma alkoholiostud põhiliselt sadamapiirkonna, vanalinna ja kesklinna kauplustest ja laevadelt. Mere puiestee äärsetes kauplustes moodustavad turistid ostjatest üle poole ja sadamapiirkonna kauplustes 95%-100%. Sadama territooriumil reisiterminalide lähedal asuvad ostukohad müüvad ka kõige suuremaid koguseid ning nende klientideks on 95-100% ulatuses soomlased. Umbes 60,2273% alkoholist ostetakse kauplustest ja ülejäänu laevadelt. Seega alkoholi müük soome turistidele on Eestile väga oluline majandusharu. Sellepärast tuleb tuvastada, et kaebaja asjaomane tooteturg on alkoholi jae- ja väikehulgimüük ning asjaomane geograafiline turg on Tallinna Vanasadama ala ja selle ümbruskond, samuti Tallinn-Helsingi laevadel tegutsevad alkoholipoed. 3
13. Alkoholi müümisel rakenduvad ettevõtja üldmaksud (käibemaks, ettevõtte tulumaks ja tööjõukuluga seotud maksud), alkoholiaktsiis ja pakendiaktsiis ning tagatisraha. Tagatisrahaga tagatus pakendi taaskasutamise korral on pakend pakendiaktsiisist vabastatud vastavalt PakAS §
14. Teisisõnu on tagatisraha pakendiaktsiisi alternatiiviks. Laeva või õhusõiduki pardal, mis sõidab ärilisel eesmärgil väljaspool Eestit, võõrandatav alkohol, ei ole maksumärgistatav (ATKEAS § 491 lg 4 p 2) ja muud adekvaatset võimalust alkoholiaktsiisi tasumise kontrollimiseks riigil ei ole. Seega riik on sisuliselt loobunud ka laeva pardal oleva alkoholi suhtes alkoholiaktsiisi nõudmisest. Pakendiaktsiisi ja tagatisraha kehtestamise õigus tuleneb direktiivist nr 94/62/EÜ.

§ 19

sätestab, et pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks rakendatakse majandusmeetmetena pakendi tagasivõtmise kohustust, tagatisraha ja pakendiaktsiisi. PakAS § 1 sätestab, et pakendiaktsiisiga (edaspidi aktsiis) maksustatakse Eestis turule lastud kauba pakend, teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (edaspidi teine liikmesriik) soetatud ja imporditud pakend.

§ 21lg 1 sätestab analoogse õigusnormi tagatisraha kohta.

Kuivõrd ühenduse tolliseadustikust (2913/92/EMÜ) tulenevalt tollikontroll liikmesriikidevahelistel piiridel puudub, siis eraisikute poolset pakendite sisseja väljavedu Euroopa Liidu sees ei kontrollita. Sellepärast eraisik, kes viis pakendi Eestist välja nt Soome ja laseb selle Soomes utiliseerida, ei saa taotleda tagatisraha / aktsiisi tagastamist. Ka siis, kui isik tõi pakendi teisest liikmesriigist Eestisse, ei kontrollita temapoolset tagatisraha / aktsiisi tasumist. Kehtivad aktsiisimäärad on 0,60 eurot / 1 kg klaaspakendi kohta ja 2,5 eurot / 1 kg plastikpakendi ühe kilo kohta. Tagatisraha suurus alkoholipakendi kohta on sõltuvalt pakendist 0,04 eurot või 0,08 eurot. Seega nt õllekasti tagatisrahaks on 1,92 eurot (lisa 9) ehk laevalt ostmisel on õllekasti hind alati 1,92 euro võrra väiksem. Selline hinnavahe on märkimisväärne ja mõjutab tarbijat otsustama laevalt ostetava alkoholi kasuks. 16. Riigikogus 20. mail 2010. a vastu võetud ja 19. juunil 2010. a jõustunud PakAS ja

muutmise seaduse kohaselt ei ole enam vajalik pakendiaktsiisi vabastuse saamiseks ja tagatisraha mittekehtestamise taotlemiseks pardale viidavale kaubale rakendada ekspordi tolliprotseduuri. Seadusmuudatus annab riigiabi maksust vabastamise teel rahvusvahelist laevaliinivedu teostavate ettevõtetele, kelleks on Tallink, Eckerö Line, Viking Line, St. Peterline ning LindaLiinid. PakAS § 8 lg 2 p 4, määruse „Varude tolliformaalsused“ § 3 lg 2 alusel toimetatakse varud rahvusvahelisi (k.a. Eesti ja Soome vahel) reise teostava veesõiduki tollitsooni ja pardale kapteni või tema poolt volitatud isiku allkirja ja pitsati jäljendiga kaubaveo saatedokumendi alusel. Kuivõrd nimetatud viisil tollitsooni toimetatud kauba pakend loetakse laevale kaasavõetava kaubana PakAS § 8 lg 2 p 4 mõttes, siis võõrandab nt Tallink alkoholi ilma pakendiaktsiisita laevadele siirduvatele tarbijatele Lootsi tn 13 asuvas poes, kusjuures ostu maht viitab selgelt, et tegemist ei ole laevasõidu ajal tarbitava alkoholiga. Ostutšekil peab tagatisraha („pandi“) suurus olema eraldi välja toodud (

§ 21lg 9).

Samas kinnitavad Tallink’i Lootsi tn 13 asuvas poes sooritatud kontrollostu dokumendid, et alkoholi müüakse ilma tagatisrahata laeva kaasavõetava alkoholina. Ostjalt palutakse nõusolekut, et poest ostetud kaupa toimetatakse Soome, kuid alkoholi otsene valdus jääb ostjale, mistõttu alkoholi toimetamist laevale ei kontrollita. Kuivõrd laevakäitlejal on õigus turustada alkoholi maksumärgita (ATKEAS § 491 lg 4 p 2) ja aktsiisikaupade varude teadet esitamata (määruse „Varude tolliformaalsused“ § 5 lg 12), siis ei kontrollita ka aktsiisi tasumist. Seega leiab aset niigi ebaseadusliku riigiabi laiendav väärtõlgendus ja väärkasutus. Kaebaja samaviisiliselt alkoholi müüa ei saa, sest temal ei ole laeva ja ta ei saa toimetada alkoholi tollitsooni kui laevale kaasavõetava kauba. Järelikult, kaebaja saab küll müüa alkoholi soome turistidele kas sadamale läheduses asuvas kaupluses või koguni tollitsoonis, kuid tagatisraha/pakendiaktsiisi makstes ja seega automaatselt kallimalt. Eespooltoodust tulenevalt kohtleb riik maksustamisel soodsamalt isikut, kes on majanduslikult jõukam, sest saab osta omale laeva. Kaebaja on arvamusel, et selliselt rikub riik põhiseadusest tulenevat võrdse kohtlemise reeglit, riigiabi andmise keeldu ja ka direktiivi nr 94/62/EÜ. Vaidlusaluste PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 41 p 2, ATKEAS § 491 lg 4 p 2 ajendiks oli väide, nagu oleks laevale kaasavõetud alkoholipakendi 4 utiliseerimine teise liikmesriigi ülesanne. See ei ole nii. Tallink toob aktsiisist vabastatud pakendid Eestisse, kus neid utiliseeritaksegi, mida tõendab Helsinki Sadama kiri. PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 41 p 2, ATKEAS § 491 lg 4 p 2 tagajärg on viie konkreetse ettevõtja soodustamine, mitte alusetu maksu ärahoidmine. 17. Ebavõrdse kohtlemise ajendiks on Eesti vabastamine pakendijäätmetest ja sellega kaasnevatest kulutustest ja keskkonnakahjudest. Pakendi laevale kaasavõtmist ja Eestist lõplikku äraviimist kontrollitakse laevaregistreeringu alusel. Seevastu kaebajale ei anta võimalust müüa alkoholi tagatisrahata/pakendiaktsiisita pärast samade hoolsusmeetmete jätmist (st et kaebaja kontrollib isikult laevapileti olemasolu ja seejärel müüb alkoholi ilma tagatisrahata/pakendiaktsiisita). Kaebaja peab alkoholiaktsiisi maksmisest aru andma. Tarbijal ei ole võimalik ka kaebaja vahendusel tasutud tagatisrahata/pakendiaktsiisi tagasi saada, sest pakendi väljaveol tagatisraha / aktsiisi tarbijale ei hüvitata (st puudub tax-free analoog), kuigi tagajärg keskkonnale on sama. Tagatisraha tagastamine väljaspool Eestit ei ole ette nähtud (

§ 171). Seetõttu on kauplejate olukord ebavõrdne.

Kui laevareisija jätab pakendi laevas asuvasse prügikonteinerisse, toimetataks see tagasi Eestisse tagatisraha/pakendiaktsiisi maksmata. Kui isik viib pakendi tagasi Eestisse (nt ühepäevase kruiisi korral või siis, kui ta üldse jätab laevale minemata), juhtub sama. Seetõttu ei ole laevale kaasavõetava kauba pakendiaktsiisivabastus sobiv ei teoreetiliselt ega praktiliselt. Kokkuvõtvalt, soome turistidele müüdava alkoholi kogused on väga suured ja arvestatavalt mõjutavad nii konkreetsete ettevõtja tegevust kui ka kogu Eesti majandust ja keskkonda. Ei ole tuvastatud maksuerisuse õigustavat mõju, v.a. väljavalitud ettevõtjate lubamatu soodustamine. Vaidlusaluse meede ei ole ka vajalik, sest ei edenda keskkonnakaitset ega toeta muude legitiimsete eesmärkide saavutamist. Meede ei ole ka mõõdukas, sest see kitsendab ettevõtlusvabadust, kuid ei too kaasa mingit hüve, mille kaitsmine oleks seda väärt. 18. Järgmisena tuleb otsustada, kas pakendiaktsiisist vabastamine on riigiabi. Pakendiaktsiis on maks ja selle alternatiiviks olev majandusliik meede tagatisraha on olemuselt samuti maks. Nende tasumise kohustusest vabastamine on maksuvabastus. Alkoholiaktsiisi tasumise kontrollimisest (maksumärgistamisest) loobumine on sisuliselt maksuvabastatus. Euroopa Komisjon on selgitanud, et maksuvabastus on valikuline eelis. Nõnda on tegemist abiga maksust vabastatud müüjate toetuseks, kuna nende maksukoormus väheneb. Teatud ettevõtjate maksust vabastamine on eelis, mis kujutab endast riigiabi ELi Toimimise Lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Toodud põhjustel tuleb tõdeda, et pakendiaktsiisi ja tagatisraha tasumise kohustusest vabastamine ning maksumärgistamisest loobumine on riigiabi. Nüüd tuleb kontrollida, kas riigiabi on lubatav. Nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 art 2

§ 21lg 41 p 2 vastuolus ka direktiivi nr 94/62/EÜ keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

Väärib märkimist, et direktiivi nr 94/62/EÜ art 15 lubab maksu rakendamist tingimusel, et see vastab ELi muude õigusaktide nõuetele. Nendeks on eelkõige kaupade vaba liikumine, riigiabi keelamine, isikute võrdne kohtlemine. Nagu oli märgitud eespool, toob pakendiaktsiisist vabastus kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise. Seetõttu PakAS § 8 lg 2 p 4 ning

§ 21

lg 41 p 2 ei teeni direktiiviga nr 94/62/EÜ kavandatud eesmärkide saavutamist ning rikutakse ka Euroopa Liidu ja siseriiklikke õigusakte. 20. Halduskohtud peavad EL õigusega seotud, st EL õigusest tuleneva, seda täpsustava või rakendava Eesti õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel esmalt kontrollima seda, kas Eesti õigus on EL õigusega vastavuses. Seejuures on soovitav vaadelda EL õigust laiemalt kui ainult asjassepuutuv EL õigusakt. Analüüsida tuleks tarvidusel seda, kas Eesti õigus, vajadusel ka asjassepuutuv EL teisene õigus on vastavuses EL esmase õigusega, EL õiguse üldprintsiipide ning Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtete, sh põhiõiguste- ja vabaduste austamisega. Kui selgub aga, et Eesti õigus on vastuolus EL õigusega, siis tuleb vastuolus olev Eesti õigus jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata. Kõnealusel juhul on PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21lg 41 p 2, ATKEAS § 491 lg 4 p 2 vastuolus nii EL-i õigusega kui ka PS-ga. Esimesel juhul peab kohus tunnistama Pak

AS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 41 p 2, ATKEAS § 491 lg 4 p 2 kohaldamisele mittekuuluvaks õigusnormiks, teisel juhul algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Õigusnormi põhiseadusvastasus toob kaasa õigusnormide kehtetuse, mistõttu ei ole enam vajadust ega alust tunnistada neid kohaldamisele mittekuuluvateks. Nii esimesel kui ka teisel juhul toob vabastus tagatisrahast, pakendiaktsiisist ja maksumärgistamisest PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21lg 41 p 2, ATKEAS § 491 lg 4 p 2 järgi kaebaja õiguste rikkumise õigusvastasuse.

21. OÜ Aldar Eesti taotleb kohustada vastustajat (Vabariigi Valitsus) lõpetama kaebaja konkurentidele PakAS § 8 lg 2 p 4 ning

§ 21

lg 41 p 2 alusel antud maksuvabastuse rakendamise ja ATKEAS § 491 lg 4 p 2 alusel antud vabastuse maksumärgistamisest rakendamisel (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 154).

1. Kaebaja taotleb mõista menetluskuludena vastustajalt välja 2555 eurot ja 16 senti (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 158). VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vabariigi Valitsuse hinnangul on kaebus õigesti menetlusse võetud. Siiski on kaebuse eseme suhtes seadustega ette nähtud ka teistsugused menetluskorrad, mis ei kuulu halduskohtu pädevusse ja mille kohta halduskohtul puudub vajadus võtta seisukoht (nt

, PakAS ja ATKEAS täitmist tagavad järelevalvemenetlused). Vastustaja hinnangul on kohus vastustaja teinud kindlaks õigesti. Kuigi Vabariigi Valitsuse tegevus antud kohtuasja puhul puudub, siis omab kaebus puutumust valdavalt Rahandusministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi valdkondade, nende ministeeriumide valitsemisaladesse kuuluvate Maksu- ja Tolliameti ning Keskkonnainspektsiooni puudutava järelevalvega ning ühtse seisukoha esitamiseks on Vabariigi Valitsuse määramine vastustajaks sobilik. 6

1. Vastustaja ei pea kaebaja esitatud kaebust ja täiendust õigeks ning vaidleb nendele vastu täies ulatuses. Kaebus ja kaebuse täiendus on tervikuna põhjendamatud. Kaebus on esitatud Vabariigi Valitsuse vastu, kuid kaebusest ei selgu, milline Vabariigi Valitsuse akt või toiming, mis kaebuse esitaja õigusi rikub. Vaidluse esemeks haldusasjas ei saa iseenesest olla õigustloov akt ega selle osa.
2. Alkoholiaktsiisist. Kaebaja käsitleb kaebuses ATKEAS § 491 lõiget 4 p 2 maksuvabastuse alusena. Antud sättega on siiski loobutud üksnes alkoholi maksumärgistamise nõudest, mida ei saa aga käsitada maksuvabastust andva sättena. Aktsiisivabastused on sätestatud ATKEAS §-s
3. ATKEAS § 27 lg 1 p 18¹ alusel on alkoholiaktsiisist vabastatud alkohol, mida tarbitakse ärilisel eesmärgil käitatava laeva pardal liikmesriikidevahelise reisi ajal, välja arvatud kaasamüüdav kaup. Seega, laevalt reisijatele kaasamüüdav alkohol on alkoholiaktsiisiga maksustatud, laeval tarbitav alkohol aga aktsiisist vabastatud. Mõlemal juhul on alkohol maksumärgistamata. Käsitledes tolliformaalsuste kohaldamist liikmesriikidevahelisi reise teostava laeva varudele, on antud kaasuse puhul oluline vahet teha tarbevarul ning kaasavõetaval varul/kaasamüüdaval kaubal. Tarbevaruks loetakse kaupa, mis on vajalik veesõidukis kohapeal reisi ajal tarbimiseks. Rahvusvahelise mereliikluse hõlbustamise konventsiooni kohaselt, millega Eesti liitus
4. a, on laeva varud laevas kasutamiseks mõeldud äratarvitatav ja muu kaup, reisijatele ja laevapere liikmetele laeval müümiseks mõeldud kaup, ning kütus ja määrdeained. Kaasavõetav varu on kaup, mis on ette nähtud reisijatele ja meeskonnaliikmetele tasuta või tasu eest võõrandamiseks juhul, kui see kaup võetakse veesõiduki pardalt endaga maale kaasa. Kaasamüüdav alkohol kuulub alkoholiaktsiisiga maksustamisele, kui sihtkohaks on liikmesriik. ATKEAS § 27 lg 1 p 18¹ sätestatud aktsiisivabastus on kooskõlas EN direktiivi 2008/1185 artikliga 4, kuivõrd aktsiisivabastuse kohaldamine on jäetud liikmesriigi otsustada. Seega peab kaasavõetav alkohol olema maksustatud soetamiskoha liikmesriigi maksumääraga, pardal tarbitud alkoholi kohta võib liikmesriik aga rakendada aktsiisivabastust. Alkoholiaktsiisi puhul kehtib põhimõte, et liikmesriikide vahelise reisija puhul aktsiisivabastust kaasamüüdavale kaubale ei rakendata. Kaasamüüdav kaup maksustatakse soetamiskoha liikmesriigi aktsiisiga (EN direktiivi 2008/118 art 32 lg 1). Tollieeskirjade kohaselt vabasse ringlusse lubatud, ATKEAS-e alusel maksustatud, kuid maksumärgistamata ning laevale kaasavõetavaks varuks toimetatud alkoholi kohta ei tule Maksu- ja Tolliametile esitada varude teadet. Õige ei ole kaebaja väide, mille kohaselt juhul kui kaasamüügiks mõeldud alkoholi ei maksumärgistata, siis maksuhaldur alkoholiaktsiisi tasumist ei kontrolli. Laevade varustamine aktsiisikaupadega toimub aktsiisilaost. Alkoholi aktsiisilaost lähetamisel vormistab aktsiisilaopidaja kauba saatedokumendi vastavalt sellele, kas lähetatav alkohol on aktsiisiga maksustatud või mitte. Aktsiisiga maksustamata ja maksumärgistamata alkoholi ei ole lubatud ladustada väljaspool aktsiisiladu või tolliladu. Laevu saab varustada Eesti puhul aktsiisikaupadega aktsiisilaost või tollilaost. Seega saatedokumentide alusel on võimalik tuvastada, millised kogused alkoholi lähetati laevale aktsiisiga maksustatult ja ilma. Lisaks saatedokumentidele aitab alkoholiaktsiisi maksmise üle järelevalvet pidada aktsiisilaopidaja poolt maksuhaldurile esitatav igakuine aruanne aktsiisikauba liikumise ja laoseisu kohta. Aktsiisilaopidaja saatedokumentide ja aruannete andmeid saab võrrelda laeva arvepidamise andmetega. Alkoholiaktsiisi tasumise kontroll on seega tagatud ja riigiabi andmise küsimust tekkida ei saa. Kaebuses esitatud väide, mille järgi riik on loobunud laeva pardal oleva alkoholi suhtes alkoholiaktsiisi nõudmisest, ei vasta tegelikkusele, on põhjendamatu ja sisutu.
5. Pakendiaktsiis (maks) ja tagatisraha (meede). Üldiselt pakendiaktsiisist: ehkki pakendiaktsiis on Eesti maksusüsteemi osa ning laekub maksutuluna riigieelarvesse, ei ole pakendiaktsiisi eesmärk fiskaalne. Pakendiaktsiisi mõiste seondub pakendi üldmõistega ja rakendub vaid juhul, kui on jäetud täitmata

-st tulev pakendite ja pakendijäätmete taaskasutamise kohustus. Üldiselt tagatisrahast: erinevalt pakendiaktsiisist, ei ole pakendile kehtestatav tagatisraha käsitatav maksuna maksukorralduse seaduse § 2 mõistes. Tagatisraha on pakendite taaskasutuse stimuleerimiseks loodud majandusmeede, kuid seda eelkõige tarbijate käitumise mõjutamiseks keskkonnahoidlikkuse suunas. Tagatisraha eesmärk on tagada kõige laialdasemalt käibesolevate pakendite võimalikult suur tagastusprotsent, või teisisõnu pakendi võimalikult pikk eluiga. Nii kaebaja müügikohad (Uus-Sadam 19/11 ja Lootsi 4), kui ka kaebuses viidatud Tallinki müügikoht (Lootsi 7 13) asuvad Tallinna sadamas, kust lastakse kauba pakendid Eesti turule. Vastustaja on seisukohal, et mõlemal müüjal tuleb Eestis turule lastud pakenditelt tasuda pakendiaktsiis või müüa kaup koos tagatisrahaga. Juhul, kui seda ei tehta, rikutakse PakAS-s (§ 6 lg 2) ning

-s (§ 21) sätestatut. Ainuüksi võimalus, et kauba omandanud ostjad lähevad nendega teise liikmesriiki, ei anna kauba pakendile ei pakendiaktsiisi ega tagatisraha vabastust. Kauba pakend on vabastatud pakendiaktsiisist ja tagatisrahast juhul, kui seda müüakse laeva pardal liikmesriikidevahelise reisi ajal või toimetatakse (nt laevaga, maanteetranspordiga, rongiga, lennukiga) Eestist teise liikmesriiki. Teise liikmesriiki kauba toimetamisel ei pea kehtivate õigusaktide kohaselt alkoholimüügiga tegelevale ettevõtjale kuuluma laev. Samuti ei ole seadusandja kehtestanud regulatsiooni, mille kohaselt omavad õigust ilma pakendile tagatisraha kehtestamata ja pakendiaktsiisi maksmata teise liikmesriiki kaupa toimetada vaid laevaomanikest ettevõtjad. Sätte tõlgendamisel on oluline vahet teha, kas pakendatud kauba teise liikmesriiki toimetamine toimub enne kauba Eestis turule laskmist või pärast seda ning kes on kauba teise liikmesriiki viia – kas pakendiettevõtja (nt Tallink) või tarbija.

§ 9

¹ kohaselt loetakse pakendatud kauba turule laskmiseks Eestis pakendatud oma kauba või sisseveetud pakendatud kauba esmakordset kättesaadavaks tegemist Eestis levitamiseks või kasutamiseks. Selleks, et laevale tarnitavatele varudele rakenduks PakAS § 8 lõikes 2 p 4 pakendiaktsiisi vabastus ning võiks loobuda

§ 21

lõike 4¹ p 2 alusel pakendi tagatisrahaga koormamisest, peab pakendatud kauba laeva pardale toimetamist kinnitama kapten oma allkirjaga kauba saatedokumendil. Varude laevale toimetamine peab toimuma kooskõlas varude tolliformaalsustega. Pakendatud kauba teise liikmesriiki toimetamiseks ei saa lugeda

§ 21

lõike 4¹ p 2 tähenduses seda, kui reisijast tarbija ostab sadama territooriumil asuvast kauplusest alkoholi ning läheb sellega laevale. Pakendiaktsiisita ja tagatisrahata müümise õigustuseks on pakendi mittesattumine Eesti tagatisraha süsteemi, vaid jääb laeval tekkiva olmejäätmete hulka, käideldakse vastavalt ja vaja ei ole rakendada

1. peatükis sätestatud majandusmeetmeid, mis stimuleeriksid pakendite taaskasutust Eestis. Laevalt kaasaostetavate pakendite käitlemine toimub teises riigis vastavalt teise riigi keskkonnanõuetele. Asjaolu, et Tallinki laevad ei anna oma laevaheitmeid ära Soome sadamates, on kooskõlas sadamaseadusega ning direktiiviga 2000/59/EÜ. Tallinki laev on saanud selliseks tegevuseks Soome ametivõimudelt alalise vabastuse, mida võimaldab anda direktiivi 2000/59/EÜ art
2. Sadamaseadusesse on vastav direktiivi artikkel üle võetud § 29 lõikesse
3. Sadamaseaduse § 29 lõike 1 näol on tegemist nö üldise ja pikaajalise vabastusega, kus laev on vabastatud nii laevaheitmete üleandmiskohustusest kui ka vastavatest teavitustest ning jäätmetasu maksmisest. Kuna laeva varusid ei loeta Eestis turule lastud pakendiks, siis ei ole pakendiettevõtjal ka sellise pakendi suhtes taaskasutamise kohustust. Vastustaja hinnangul võib seega sadama territooriumil müüdava kauba pakendilt pakendiaktsiisi ja tagatisraha mittemaksmise näol olla tegemist seadus(t)e rikkumisega.
4. Väidetav ebaseaduslik riigiabi pakendiaktsiisi ja tagatisraha küsimuses. Kuna alkoholi maksumärgistamise nõudest loobumist ei saa käsitada maksuvabastust andva sättena, siis nimetatud küsimust riigiabi seisukohast ei analüüsita. Vastavalt konkurentsiseaduse § 30 lõikele 1 loetakse riigiabiks Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) artikli 107 lõikes 1 sätestatud abi. Käesoleval juhul on seadusandja tahteks olukord, kus Eestis turule lastavatelt pakenditelt makstakse pakendiaktsiisi vastavalt PakAS § 6 lõikele 2 juhul, kui PakAS § 8 lõike 1 tingimused ei ole täidetud ning pakendile kehtestatakse tagatisraha vastavalt

§-le 21, mistõttu ei saa ükski ettevõtja ka valikulist eelist võrreldes teiste ettevõtjatega. Otsest riigiabi definitsiooni ELTL art 107 ei anna, lähtuda tuleb artiklis nimetatud 4-st tingimustest. Pakendiaktsiisi puhul on tegemist potentsiaalse laekumise vähenemisega riigieelarvesse. Kuigi pakendiaktsiisi eesmärk ei ole fiskaalne, vaid seda rakendatakse ühe meetmena pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks, on pakendiaktsiisi mitterakendamine rahvusvahelisi reise tegeva vee- või õhusõiduki pardale tarbimiseks või kaasamüüdavaks kaubaks toimetamisel siiski seotud riigi vahenditega, kuna selle tagajärjel võib väheneda riigi maksutulu (pakendiaktsiis). Samas tuleb märkida, et pakendiaktsiisi maksmise kohustus tekib pandiettevõtjal vaid juhul, kui taaskasutustingimust ei täideta (PakAS § 6 lg 5 ja § 8 lg 1). Järelikult on pakendiaktsiisi puhul tegemist riigi vahenditega. Tagatisraha (

§ 21

) puhul ei ole tegemist riigi vahenditega, kuna tagatisraha ei laeku riigieelarvesse. Pakendiettevõtja peab tagama, et tagatisraha oleks lisatud pakendatud kauba hinnale, tasaarveldused tehakse pakendi 8 tagastamistehingu käigus (

§ 21lg 11).

Tasutud tagatisraha tagastatakse kauba lõpptarbijale või tarbijale, kui pakend viiakse kauba müügikohta või selleks ettenähtud kohta (

§ 21lg 10).

Seega on riik

-ga küll kehtestanud tagatisraha suuruse, selle pakendile lisamise korra ja tagastamismehhanismi, kuid neid meetmeid ei rahastata riigi vahenditest ega laeku tagatisraha ka riigieelarvesse.

§-s 21 sätestatud regulatsioon ei too kaasa mingit riigi ressursside otsest ega kaudset üleminekut ettevõtjatele18. Kuna tagatisraha puhul ei ole

§ 21

lõike 4¹ p 2 puhul täidetud vähemalt üks riigiabi tingimus, siis järelikult ei ole tegemist riigiabi andmisega, mistõttu järgmiste tingimuste täitmist vastustaja tagatisraha puhul ei analüüsi. Pakendiaktsiisi puhul on valikulisuse kriteerium täidetud, kuna kaebus käsitleb alkoholimüügi sektorit, s.o teatud majandussektorit. Käesoleval juhul seisneb ühtselt kohaldatav süsteem ehk maksusüsteemi üldskeem selles, et Eestis turule lastud kauba pakend ja teisest liikmesriigist soetatud ja imporditud kauba pakend maksustatakse aktsiisiga (PakAS § 6 lg 2). Erandina üldskeemist ei maksustata pakendiaktsiisiga pakendit, mis „toimetatakse Eestist teise liikmesriiki ja rahvusvahelisi reise tegeva vee- või õhusõiduki pardale tarbimiseks või kaasamüüdavaks kaubaks” (PakAS § 8 lg 2 p 4). Nimetatud erand on põhjendatud maksusüsteemi üldskeemist tulenevalt, kuna seadusandja on erandi andmisel eeldanud, et teise liikmesriiki toimetatava või rahvusvahelisi reise tegeva veesõiduki pardal tarbitud kauba pakendit ei tooda Eestisse tagasi ning seda käideldakse väljaspool Eestit, erinevalt Eestis turule lastud kauba pakendist. Ettevõtja, kes toimetab kauba pakendi rahvusvahelisi reise tegeva vee- või õhusõiduki pardale tarbimiseks või kaasamüüdavaks kaubaks, on seega erinevas faktilises olukorras võrreldes ettevõtjaga, kes laseb kauba pakendi turule Eestis. Esimesel juhul ei satu pakend Eesti turule ja pakend ei ole siis ka jäätmekäitluse objektiks Eestis. Pakendiaktsiisi puhul ei ole seega valikulise eelise tingimus täidetud, mistõttu pakendiaktsiisi vabastust vastavalt PaKAS § 8 lõikele 4 p 2 ei saa pidada riigiabiks. Kaebuses viidatud veesõiduki pardal tarbitavalt pakendilt, kui pakend tuuakse tagasi Eesti territooriumile, pakendiaktsiisi mittemaksmise näol ei ole seega tegemist seadus(t)e rikkumisega ning riigi poolt antava eelisega. Eelnevast tuleneb, et nii tagatisraha kehtestamise vabastuse, kui pakendiaktsiisi vabastuse puhul ei ole täidetud vähemalt üks tingimus (vastavalt riigi vahendite ja valikulise eelise tingimus), mis võimaldaks olukorda vaadelda riigiabina andmisena ning seetõttu ei ole tegemist riigiabi olukorraga, mida kirjeldatakse ELTL art 107 lõikes 1. 28. Kaebaja märgib kaebuses, et tarbijaid mõjutab odavam hind ostma alkoholi laevalt, kuna laevalt ostetava alkoholi hinnale ei lisata tagatisraha. Vastustaja ei välista, et reisijad ostavad laevaga reisides ka laevapoest endale alkoholi kaasa, kuid asjakohatu on siinjuures viide põhjusele, et reisijaid mõjutab taoliselt käituma tagatisraha puudumine hinnas. Tarbijat võivad mõjutada ka muud asjaolud, nt mugavus sooritada sisseoste laevas, mitte maismaal. Tarbijad ostaksid ilmselt alkoholi ka tagatisraha regulatsiooni kehtimisel laeva pardalt, kuid silmas tuleb pidada siiski tagatisraha eesmärki, milleks ei ole laevaettevõtluse edendamine, vaid eesmärk on mõjutada tarbijat pakendit tagastama, et see ei saastaks keskkonda, vaid satuks taaskasutusse. Kuni EL-s ei ole ühtset pakendite tagastussüsteemi kehtestatud, võivad aga kehtida siseriiklikud regulatsioonid. Vastustaja peab oluliseks rõhutada, et ei pea kaebaja esitatud

ja PakAS 2010 tehtud muudatusi märkimisväärseteks, sest maksustamise ega tagatisraha kohta põhimõttelisi muudatusi ei tehtud ja mingeid uusi maksusoodustusi ei kehtestatud. Pardal tarbitav varu lihtsalt eksporditi enne seadusemuudatusi kehtinud regulatsiooni kohaselt. Sellele kaubale rakendati ekspordi tolliprotseduuri ja esitati tollidokumendina ekspordideklaratsioon.

§ 21lõikes 4¹ p 1 ja Pak

AS § 8 lõikes 2 p 2 oli sätestatud enne seadusemuudatusi ja on ka nüüd, et eksporditud pakend ei ole pakendiaktsiisiga maksustatud ega tagatisrahaga koormatud. Varude laevale toimetamist käsitleti toona ekspordina ja nii sai pardal tarbitav pakend maksuvabastuse.

ja PakAS 19.06.2010 jõustunud muudatuste puhul oli seega tegemist tehnilist laadi muudatustega, mille tingisid EL tollieeskirjades eksporditolliprotseduuri regulatsiooni muudatused (Nõukogu määrus 648/2005, Komisjoni määrus 1875/2006). EL tasandil tehti 2009. a ekspordi tollieeskirjad karmimaks ning tollidokumentide esitamine ja vastav aruandlus muutus oluliselt keerulisemaks. Eestis on aastaid laevadele tarnitavat kaupa käsitatud selle kauba maksuvabastuse tõttu kui eksporti. Üldreegel aga on, et kaupa maksustatakse tarbimise koha järgi. Kui kaup viiakse ettevõtja poolt Eestist välja, siis seda Eestis maksustama ei pea. Rahandusministri määruse järgi ei rakendata laeva varudele ekspordi tolliprotseduuri. Selleks, et jätkuvalt saada tagatisrahast ja pakendiaktsiisist vabastust rahvusvahelisi reise tegeva laeva pardal 9 tarbitavale pakendile, mida varem eksporditi, kuid millele nüüd rakendatakse näiteks transiiti (rahandusministri määruse § 3 lg 2), tuli see sõnaselgelt sisse kirjutada

§ 21lõikesse 4¹ p 2 ja Pak

AS § 8 lõikesse 2 p 4. Seega on kaebaja väide eksitav nagu oleks 2010

ja PakAS seadusemuudatustega kehtestatud uus maksuvabastus. Kui kauplus asub Eestis (pakendatud kauba turule laskmise koht on Eesti), tuleb pakendid märgistada tagatisraha märgistusega ja kauba pakend peab olema maksustatud pakendiaktsiisiga. Alkoholiaktsiisi tasumise kontrollimine on nii laeva pardalt kaasamüüdava, kui ka Eestis müüdava ehk turule lastud alkoholi puhul tagatud, seda kontrollitakse ja riik ei ole aktsiisist loobunud nagu kaebaja väidab.

1. Kõikidele ettevõtjatele on loodud õiguslikus raamistikus võimalus ausalt konkureerida. Seadusandja ei ole üheski õigusaktis andnud võimalust müüa Eestis alkoholi samamoodi kui laeva pardalt. Seega ei ole Tallinkile antud ega ei saa tal olla mingisugust konkurentsieelist võrreldes teiste ettevõtjatega, kes kauplevad Eestis alkoholiga, sh puudub eelis kaebaja suhtes. Vastustaja hinnangul tõlgendab kaebaja rahandusministri 17.06.2009 määrust nr 41 „Varude tolliformaalsused“ vääralt. Kaebusest võib välja lugeda nagu võiks laevakäitaja sadama territooriumil kehtestatud tollikontrolli tsooni (TS § 12) toimetada laeva varusid nimetatud rahandusministri määruse § 3 lõike 2 alusel. Määruse § 3 lõike 2 kohaselt võib tollikontrolli tsoonis asuvast tolliterminalist samas tsoonis asuvale laevale varusid toimetada kaubaveo saatedokumendi alusel. Kusagil ei ole aga kirjas, et mõnest väljaspool tollikontrolli tsooni asuvast laost võiks sadama territooriumile laeva varusid toimetada rahandusministri nimetatud määruse alusel. Ministri määrusega reguleeritakse korda, kuidas toimetatakse varud laevale ehk pardale, mitte sadama territooriumile. Õige ei ole kaebuses esitatud väide, mille järgi „kaasavõetavale kaubale“ võiks kohaldada rahandusministri määruse „Varude tolliformaalsused“ § 3 lõikes 2 sätestatud tolliformaalsusi. Ehkki PakAS § 8 lõike 2 p 4 alusel on nii laeval tarbitava, kui kaasamüüdava kauba pakend pakendiaktsiisist vabastatud, ei saa ainuüksi sellest sättest tuletada, et tolliformaalsusi kohaldatakse sellisele kaubale samadel alustel nagu kõikidest impordimaksudest vabastatud kaubale. Esitatud kohtumaterjalidest lähtudes ei konkureeri kaebaja ettevõtjatega, kes toimetavad alkoholi teise liikmesriiki ega ka nende ettevõtjatega, kes müüvad alkoholi laeva pardal või pakuvad seda tarbimiseks laevas. Kaebuse lisaks olevatest materjalidest nähtub, et kaebaja konkurentideks on alkoholimüüjad, kes müüvad alkoholi Eestis. Ettevõtjate erinev kohtlemine Eesti õigusaktides esineb ettevõtjate suhtes, kes toimetavad alkoholi teise liikmesriiki, müüvad seda kaasa või pakuvad tarbimiseks laeva pardal või müüvad Eestis. Erinev kohtlemine seisneb nt erinevas maksustamises (alkoholiaktsiisi puudumine laeval tarbitavale alkoholile, pakendiaktsiisi maksmata ja tagatisrahata kauba kaasamüük pardalt ja samuti ka teise liikmesriiki toimetamisel), kuid erinev kohtlemine nendes küsimustes on kooskõlas EL õigusega, põhiseadusega ja ei kujuta endast ebaseaduslikku riigiabi.
2. Väidetav ebavõrdne kohtlemine ja seega vastuolu põhiseadusega. Vastustaja leiab, et kaebaja osundatud õigusnormid ei ole asjassepuutuvad. Kaebaja peab end Tallinki konkurendiks ja leiab, et kuna nad mõlemad on Eestit külastavatele turistidele alkoholi müües sarnases olukorras, siis peavad seadused ka neid võrdselt kohtlema. Vastustaja leiab, et juhul kui õigusnormid, mis näevad ette teatud meetmed ja maksuvabastused, on põhiseadusega vastuolus, ei saaks kaebaja väidetav konkurent Tallink kaubelda laeval tarbimiseks mõeldud alkoholiga ja laeva pardal kaasamüüdava kaubaga ilma pakendiaktsiisi/tagatisrahata, peaks kinnitama kaasamüüdavale kaubale alkoholiaktsiisi märgistuse ja tasuma pardal tarbitud alkoholi eest alkoholiaktsiisi. Kaebuse kohaselt riivatakse põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Käesolevas asjas koheldakse vastustaja hinnangul ettevõtjaid erinevalt lähtuvalt sellest, kus asub nende poolt pakutava kauba turule laskmise koht – antud juhul ei ole kaebaja ja Tallink seega võrdses ja samas olukorras. Vastustaja on leidnud, et vaidlusalused õigusnormid kohtlevadki kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi.

, PakAS ja ATKEAS kehtivad ühtviisi kõikidele alkoholi käitajatele, kes lasevad pakendatud kauba turule Eestis ja ühtviisi nendele alkoholi käitajatele, kes teevad seda mõnes teises liikmesriigis või nt laeva pardal. Kaebaja suhtes ei kohaldata seadusesätteid teisiti, kui mõne teise temaga sarnases olukorras oleva alkoholikäitaja suhtes, kes laseb pakendatud alkoholi Eesti turule, s.t kõikidele kehtivad samad maksustamise ja tagatisraha kehtestamise nõuded alkoholi pakenditele ja alkoholiaktsiisile. Vaidlusaluste õigusnormide sätestamisel on 10 seadusandja lähtunud teadmisest, et teise liikmesriiki toimetatava, laeva pardal äratarvitamisel või laeva pardalt kaasamüüdava kauba pakendid ei jää ega neid ei tooda tagasi Eestisse. PakAS § 8 lõike 2 p 4 ja

§ 21

lõike 4¹ p 2 eesmärk seaduste muutmise seletuskirja järgi seisneb selles, et kuna vee-või õhusõiduki pardal tarbitud või kaasamüüdava kauba pakendit ei tooda Eestisse tagasi ja sadamaseaduse § 25 lõike 3 kohaselt on laeva kapten kohustatud enne sadamast lahkumist ära andma kõik laevaheitmed (sh ka erinevat liiki pakendid) ja lastijäätmed, siis samal ajal ei saa pakendit Eestis tagastada. Pakendiaktsiisiga maksustamise põhimõttest lähtudes ei kuulu selline pakend maksustamisele. Kui selline pakend toimetatakse siiski Eestisse tagasi, peab sellekski esinema õigustus (Tallinki puhul on selleks sadamaseaduse § 29 lõikest 1 tulenev vabastus), vastasel korral rikutakse seadusandja mõtet, vabastada pakend pakendiaktsiisist ja sellest tingitud otsust, mitte kehtestada pakendile tagatisraha vaid juhul, kui pakendit ei tooda enam tagasi Eestisse.

1. Vastustaja peab vaidlusaluste õigusnormide sätestamise eesmärke lubatavateks. Antud juhul on seega olemas mõistlikud ja asjakohased põhjused, mistõttu on põhjendatud ka ettevõtjate gruppide ebavõrdne kohtlemine seadusloomes. Kaebuse kohaselt ei võimaldata kaebajale nt isiku laevapileti olemasolu kontrollimise järgselt müüa alkoholi ilma tagatisraha ja pakendiaktsiisita. Vastustajal puudub vastav teave, mille põhjal kaebaja nii väidab, kuid laevapileti kontrollimine iseenesest ei anna õigust ühelegi ettevõtjale müüa Eestis alkoholi tagatisrahata või pakendiaktsiisi vabastuseta. Seadusandja ei ole kehtestanud kaasamüügi regulatsiooni Eestist, vaid laeva pardalt - kui isik võtab endaga kauba laeva kaasa, mille soetamiskohaks oli Eesti, siis peab sellise kauba pakendil olema tagatisraha märk, tasutud tagatisraha ning olema pakendiaktsiisiga koormatud. Eestis kehtiva regulatsiooni järgi koheldakse ühtviisi võrdselt ettevõtjaid, kes viivad kauba tarbimiseks Eestist välja. Riiklikku järelevalvet laevadelt laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise üle teostavad Keskkonnainspektsioon ja Veeteede Amet (sadamaseaduse § 42 lg 2). Ükskõik millisest Eestis asuvast kauplusest tagatisrahaga märgistatud pakendis alkoholi ostes, ei ole võimalik pakendit väljaspool Eestit tagastada ja sellelt ühtlasi ka makstud tagatisraha tagasi saada, seega ei kohelda kaebajat teiste Eesti ettevõtjatega ebavõrdselt. Eesti seadusandja kohtleb võrdselt ka ettevõtjaid, kes lasevad kauba turule Eestis.
2. Väidetav ettevõtlusvabaduse rikkumine ja seega vastuolu põhiseadusega. Seadusandja ei ole loonud kehtivat korda meelevaldselt ja seega ei ole isikute õigust tegeleda ettevõtlusega vaidlusaluste normidega ebavõrdselt piiratud. Põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust vaidlusalused sätted ei riku, kuivõrd need ei takista kaebajat ega piira teda ebavõrdselt ettevõtlusega tegelemisel. Vastustaja hinnangul direktiivi nr 94/62/EÜ ei rikuta, kuna

§ 21lg 4¹ p 2 on kooskõlas direktiivi keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

Direktiivi artiklist 16 tulenevalt on

eelnõudest komisjoni teavitatud ning

§ 21(tagatisraha) kohta Eesti riigile märkusi ei ole esitatud.

Vastustaja hinnangul ei taga laevalt kaasamüüdavate pakendite pakendiaktsiisiga maksustamine või nendele tagatisraha kehtestamine keskkonna säästmist, kuna selleks tuleks pakendid teisest liikmesriigist Eestisse tagasi tuua, mis on vähetõenäoline ja keskkonda kahjustav. Pakendi teise liikmesriiki liikumisel ta pigem jääb sinna ja käideldakse seal. Vastustaja on kokkuvõtvalt seisukohal, et ebaseaduslikku riigiabi laevandusettevõtjatele ei anta, vaidlusalused õigusnormid on kooskõlas põhiseadusega ja nendega ei rikuta kaebaja põhiseaduslikke õigusi.

1. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. KOLMANDATE ISIKUTE (AS TALLINK GRUPP ja AS TALLINK DUTY FREE) SEISUKOHT
2. AS Tallink Grupp ja AS Tallink Duty Free on seisukohal, et et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes HKMS § 124 lg 2 mõistes. Samuti ei võimalda kaebuse taotlused saavutada kaebaja eesmärke HKMS § 121 lg 2 p 2 tähenduses. Lisaks on kaebaja halduskohtumenetluse näol valinud oma eesmärkide saavutamiseks ebaõige menetluse. Kaebajal puudub ka kaebeõigus HKMS § 44 mõistes. Halduskohtul puudub pädevus kaebaja kaebust rahuldada vastavalt HKMS § 5 lg-le
3. Kaebaja menetluslikud taotlused ei ole põhjendatud. 11 Kaebuse väited ja faktilised asjaolud ei ole tõendatud ning on väärad. Lisaks sellele ei esine kaebuse rahuldamiseks materiaalõiguslikke aluseid. Ei esine ebavõrdset kohtlemist ega Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lg 1 lauses 1 sätestatu vastast olukorda. Ei esine ettevõtlusvabaduse rikkumist ega Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 31 sätestatu vastast olukorda. Tegemist ei ole ebaseadusliku riigiabiga vastavalt konkurentsiseaduse § 30 lg-le 1 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) art 107 lg-le
4. Samuti ei esine vastuolu direktiiviga 94/62/EÜ.
5. Kolmandad isikud on seisukohal, et kaebaja soovib lõppkokkuvõttes kaebuse eesmärgi saavutamiseks seda, et vastustaja korraldaks väidetava ebaseadusliku riigiabi andmise lõpetamise sellekohase üld- ja/või üksikakti kehtestamise või seisukoha avaldamise teel, mis peab tagama PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 4¹ p 2 ja ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 regulatsiooni kohaldamata jätmise kaebaja konkurentide suhtes. Taoline kaebus võiks potentsiaalselt endast kujutada üksnes RVastS § 4 lg-s 1 või RVastS § 6 lg-s 1 sätestatud kaebust. RVastS § 4 lg 1 kohaselt võib isik nõuda halduse jätkuva toiminguga kaasneva õiguste rikkumise lõpetamist. Vastavalt kaebaja poolt esitatud kaebuse sõnastusele peab kohus kaebust rahuldades kohustama Vabariigi Valitsust lõpetama eelnimetatud õigusnormidest väidetavalt tuleneva riigiabi andmise. Seega on tegemist kohustamiskaebusega, mis on suunatud õigustloovatest aktidest väidetavalt tuleneva õiguste rikkumise lõpetamisele. Kaebuse põhjendustest ei tulene, kuidas on kaebaja õiguste väidetav rikkumine põhjustatud vastustaja poolt. Kuna kaebuse kohaselt tuleneb väidetav ebaseaduslik riigiabi seaduse sätetest, siis tuleneb kaebaja väidetav õiguste rikkumine hoopis seadusandja tegevusest. Kuna RVastS § 4 lg 1 nõue eeldab vastustaja tegevust, siis ei ole antud olukorras kaebus RVastS § 4 lg 1 alusel võimalik. Seega saaks kaebus olla esitatud üksnes RVastS § 6 lg 1 alusel, kohustamaks vastustajat tegevuseks (toimingu sooritamiseks või haldusakti andmiseks), milleks vastustaja on kaebaja arvates pädev. RVastS § 6 lg 3 kohaselt tuleb esmalt pöörduda pädeva haldusorgani poole ja taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kaebaja ei ole taolise taotlusega eelnevalt vastustaja poole pöördunud. Järelikult tuleb kaebus antud juhul jätta läbi vaatamata.

1. Kaebetähtaegsus. Kolmandad isikud on seisukohal, et kaebetähtaja kulgemine käesolevas asjas (eeldades, et kaebajal üldse kaebeõigus esineb) algas enne kehtiva HKMS jõustumist ja pidi lõppema kuni 31.12.11 kehtinud HKMS kohaselt. Väidetav õiguste rikkumine tuleneb hoopis seadusandja tegevusest. Seetõttu võiks antud juhul kaebaja kaebetähtajale kohalduda enne
2. aastat kehtinud HKMS § 9 lg 9, mille kohaselt, kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Seega isegi, kui lähtuda kaebaja loogikast ja nö lugeda seadust haldusaktiks, siis oleks kaebus esitatud tähtaegselt üksnes juhul, kui see on esitatud mõistliku aja jooksul. Menetlusõigusliku analoogia paralleeli käesoleva asjaga võib tõmmata Riigikohtu halduskolleegiumi 13.02.2008 lahendiga nr 3-3-1-95-07, kus Riigikohus andis suunised kaebetähtaja arvutamisele seoses kaebuse esitamisega abstraktset laadi mõjuga ettekirjutusi sisaldava üldkorralduse peale. Seega isegi, kui seadust saaks lugeda vaidlustatavaks haldusaktiks, tuleb antud juhul kaebetähtaja järgimise hindamiseks tuvastada, millal sai kaebaja oma õiguste rikkumisest teada. Kaebus on HKMS § 9 lg 9 kohaselt esitatud õigeaegselt, kui see on esitatud õiguste rikkumisest teada saamisest mõistliku aja jooksul. Kaebuses teatas kaebaja, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada 2012.a. jaanuaris. Kolmandad isikud märgivad, et kaebaja väide, et oma õiguste rikkumisest sai kaebaja teada alles
3. aasta jaanuaris, ei vasta tõele, ja teadasaamine õiguste väidetavast rikkumisest pidi toimuma oluliselt varem. Sellele, et kaebaja pidi kaebuses kirjeldatud õiguste väidetavast rikkumisest teada saama varem kui jaanuaris 2012, osutab kaebaja pöördumine Maksu- ja Tolliameti poole, mis leidis aset juba
4. aastal. Samas nähtub kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentidest, et väidetavate õiguste kaitse võimaluste otsimisega hakkas juba
5. aastal tegelema advokaadibüroo, mistõttu on loogiline eeldada, et kaebaja ise pidi oma väidetavate õiguste rikkumisest teada saama enne advokaadi poole pöördumist. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja, kes nimetab ennast kolmandate isikute ja muude liinilaevade operaatorite konkurendiks ja tegutseb Tallinna Sadama läheduses, ei olnud teadlik PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 4¹ p 2 ja ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 regulatsiooni kehtestamisest kuni jaanuarini 2012.a. Eelkõige on oluline, et vaidlusalused sätted kehtisid 12 äärmiselt sarnases sõnastuses juba alates 01.05.04.

§ 21

lg 41 kaasati

-i 10.07.05, kusjuures

§ 21

lg 41 p 2 sätestas 10.07.05 jõustunud redaktsioonis, et tagatisraha ei kehtestata. Järelikult ei ole

1. aastal tehtud seadusemuudatused olulise sisulise erisusega, kuna juba varem kehtisid nimetatud sätted sisuliselt samas tähenduses. Arvestades, et kaebaja tegutseb vaidlustatud sätetega reguleeritud majandusvaldkonnas seega vähemalt alates 22.09.05, pidi kaebaja asjaolusid arvestades ise olema piisavalt hoolas, et saada teavet teda puudutava õigusakti kohta. Kuid kuna kaebaja on ka oma kaebuse kohaselt kohustatud tasuma pakenditagatise või pakendiaktsiisi, siis on väljaspool kahtlust see, et kaebaja oli vaidlusaluste sätete mõjust teadlik kaebaja tegutsemise alustamisega 22.09.
2. Seega on kolmandad isikud seisukohal, et kohustamiskaebus on kaebaja poolt esitatud tähtaja rikkumisega, kuna tähtaeg kaebuse esitamiseks on möödunud vastavalt enne
3. aastat kehtinud HKMS § 9 lg-le
4. Järelikult tuleks antud olukorras menetlus määrusega lõpetada.
5. Kaebuse eesmärkide saavutamine. Kolmandad isikud on seisukohal, et kaebuse eesmärgid ei ole kaebaja esitatud taotlustega saavutatavad. Kohustamiskaebusena esitatud taotlust – kohustada vastustajat lõpetama kaebaja konkurentidele õigustloovate aktidega antud ebaseadusliku riigiabi andmine – ei saa rahuldada tulenevalt põhiseaduslike võimude lahususe ja tasakaalustatuse (PS § 4), demokraatliku õigusriigi (PS § 10) ning seaduslikkuse (PS § 3 lg 1) põhimõtetest. Kolmandad isikud leiavad, et isegi kui konkreetses vaidluses jäetakse vaidlustatud seaduse normid kohaldamata nende vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega, siis seaduse tasandil jäävad nad kehtima ja ilma seadusandja volitusnormita puudub vastustajal õigus kehtestada seaduse normide täitmata jätmise kord. Kolmandad isikud leiavad, et kaebaja sisuliselt taotleb kohtult kohustada vastustajat contra legem legislatiivfunktsiooni teostamiseks, mille tulemusena oleks kehtestatud kehtivate seadusnormide täitmata jätmise normid ehk sisuliselt muudetaks seadusnorme. Selleks ei saa vastustajat kohustada ka kohus, kes taolise kohtuotsusega alusetult sekkuks seadusandlikku ja täitevvõimu teostamisse. Seega ei võimalda ka seaduslikkuse põhimõte ega demokraatliku õigusriigi põhimõtted saavutada kaebusega taotletud eesmärki. Kui halduskohus jõuab kaebust lahendades seisukohale, et vaidlustatud õigustloovate aktidega on kaebaja konkurentidele antud maksuvabastuses seisnev ebaseaduslik riigiabi, siis peaks kaebaja väidetavate õiguste rikkumise lõppemine seisnema kaebaja loogika kohaselt maksukohustuse edaspidises sissenõudmises kaebaja konkurentidelt. Seega peaks vastustaja kaebaja kaebuse rahuldamise korral nõudma kaebaja konkurentidelt sisse maksukohustuse. Samas ei teosta Vabariigi Valitsus maksude tasumise õigsuse kontrolli, mistõttu ei ole ka kaebuse rahuldamise korral vastustajal mingil viisil võimalik teha kaebaja poolt taotletavat tegu. Seetõttu ei võimalda ka vastustaja valik kaebuses taotletud eesmärki saavutada. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. Järelikult tuleb kaebus antud juhul HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt jätta läbi vaatamata (eeldusel, et kaebuse tähtaegsuse küsimus on ära langenud).
6. Teised menetlused. Isegi, kui halduskohus tuvastab, et kaebuses kirjeldatud asjaolud on tõendatud ja kvalifitseerib neid ebaseadusliku riigiabina, siis vastustaja kohustamine riigiabi lõpetamiseks ei ole halduskohtu otsuse alusel teostatav. Kolmandad isikud on seisukohal, et ei kolmandad isikud ega ka kaebaja konkurendid ei ole rikkunud maksusätteid. Kaebuse põhjendustes esitatud seisukohad osundavad pigem sellele, et kaebaja väidetavad õigused on rikutud mitte seadusesätetega, vaid pakendiaktsiisi ja tagatisraha süsteemis kehtivate normide väidetava täitmata jätmisega kaebaja väidetavate konkurentide poolt. Eelnimetatud kaebaja põhjendused kaebaja õiguste väidetava rikkumise kohta ei saa tuleneda PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 4¹ p 2 ja ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 regulatsioonist ega selle õiguslikust toimest. Juhul, kui kaebaja näeb oma õiguste väidetavat rikkumist konkurentide poolt seaduste vääras kohaldamises oma majandustegevuse raames, siis küsimusele, kas konkreetsel juhul on seaduse normi turuosalise poolt kohaldatud õigesti või mitte, annab oma pädevuse piires vastuse järelevalve organ. Taoliste järelevalvemenetluste läbiviimiseks ei ole vajalik seadusesätteid muuta. 13 39. Kaebeõigus. Kolmandad isikud on seisukohal, et käesolevas asjas menetletaval kaebusel on selgelt populaarkaebuse tunnused. Osas, milles kaebaja leiab, et vabastus pakendiaktsiisist, maksumärgistamisest ja tagatisrahast rikub õigusvastaselt kaebaja õigusi, ei ole kaebus tegelikkuses esitatud kaebaja õiguste kaitseks. Kaebaja on oma kaebuses selgitanud oma õiguste rikkumist tarbijaõiguste ja keskkonnakaitse motiivil. Kolmandad isikud märgivad, et isegi, kui kaebaja väited oleksid tõendatud, siis puudub tal kaebeõigus tarbijaõiguste ja keskkonnakaitse motiivil (HKMS § 44 lg 1, § 121 lg 2 p 1, § 292). PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 vaidlustamine põhjusel, et nimetatud normide kehtestamisel väidetavalt ei arvestatud tarbijate õigustega ja keskkonnakaitse vajadustega, ei ole seotud kaebaja subjektiivsete avalike õiguste kaitsega. Kaebuse põhjendustest tulenevalt ei ole kaebaja nimetatud turu osaliseks, kuna ei teosta ei laeva või õhusõidukite reise väljaspool Eestit ega kauple laevade või õhusõidukite pardal. Seega ei puuduta eelosundatud õigusnormid kaebaja õigusi. Ka kaebaja enda sõnul ei tegutse ta liinilaevade ja õhusõidukite operaatoritega samal turul. Seetõttu ei konkureeri ta ka nendega samal kaubaturul. Kaebaja märgib kaebuses, et individuaalset kaebeõigust on jaatatud Euroopa Komisjoni teatises riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt. Kolmandad isikud on seisukohal, et viidatud Komisjoni teatis, millele kaebaja tugineb kaebuses, ei ole õigusaktina käsitletav, toetab ka see kolmandate isikute seisukohta kaebeõiguse küsimuses. Tuginedes viidatud Komisjoni teatise punktile 74, leiavad kolmandad isikud, et kaebajal puudub antud juhul kaebeõigus maksudest vabastamises seisneva väidetava riigiabi rakendamiskeelu osas. Kaebajalt alkoholi ja pakendiaktsiisi vormis kogutud maksutulu ei kasutata seega väidetava ebaseadusliku riigiabi rahastamiseks. Lisaks rõhutavad kolmandad isikud, et kaebaja ei ole kaebuses põhjendanud ega tõendanud, kas üldse ja kui suurt osa väidetavast riigiabist moodustab temalt alkoholi ja pakendiaktsiisi vormis kogutud maksutulu, ja kas ja kuidas rahastatakse väidetava riigiabi andmist kaebajalt laekunud maksutulu arvelt.

1. Halduskohtu pädevus. Halduskohtul ei ole seega pädevust teostada abstraktset normikontrolli ega kohustada Vabariigi Valitsust seadusi muutma. HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud. Järelikult tuleb kaebus antud juhul HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätta läbi vaatamata.
2. Taotlus Euroopa Komisjonile. 30.03.2012 kaebuse täienduses palus kaebaja kohtul esitada ettepanek Euroopa Komisjonile seisukoha avaldamiseks kokku viie küsimuse kohta. Kolmandad isikud leiavad, et kaebaja poolt viidatud Komisjoni teatise punktid 77-81 ei kujuta samuti endast õiguslikku alust arvamuse küsimuseks Euroopa Komisjonilt, kuna teatis ei ole otsekohaldatavate Euroopa Liidu õigusnormide allikas. Kolmandad isikud on seisukohal, et HKMS § 1 lg 2 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 alusel näeb Eesti menetlusõigus kaebaja taotluse rahuldamise võimalusena Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemist, kui selle eeldused oleksid täidetud. Kolmandad isikud märgivad, et käesolevas menetluses ei ole Euroopa Komisjoni arvamuse küsimine vajalik ega võimalik. Kolmandad isikud leiavad, et 30.03.12 kaebuses Euroopa Komisjonile esitamiseks koostatud küsimuste tegelikuks eesmärgiks on tõendamis- ja põhjendamiskohustuse ülekandmine kaebajalt kohtule. Euroopa Komisjonilt arvamuse taotlemisega üritab kaebaja asendada kaebuse põhjendamiskohustuse vastava arvamusega.
3. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine. Kaebaja esitas kohtule ka menetlusõigusliku taotlusena taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21lg 4¹ p 2 ja ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 suhtes.

Kolmandad isikud leiavad, et ka selle taotluse rahuldamiseks ei esine aluseid. Kaebuse põhjendused ja eesmärk on suunatud vaidlustatud õigustloovate aktide kohaldamata jätmisele põhjusel, et viimased on väidetavalt vastuolus Euroopa Liidu riigiabi regulatsiooniga. Seega puudub halduskohtul käesoleva vaidluse lahendamiseks vajadus kaebaja menetlusliku taotluse rahuldamiseks ja selle alusel põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 suhtes.

14 43. Ebaõiged faktiväited. Kaebuses esitas kaebaja mitmeid faktiväiteid, milliste osas jäi paljasõnaliseks ega esitanud asjakohaseid tõendeid. Kaebuse asjaoludest tuleneb, et kaebaja turustab oma toodangut Eesti turule Tallinna Sadamast märkimisväärsel kaugusel asuvate poodide kaudu. Samas väide, et kaebaja alkoholipoed kuuluvad geograafilisele turule, milleks on Tallinna Vanasadama ala ja selle ümbruskond, samuti TallinnHelsingi laevadel tegutsevad alkoholipoed, ei ole tõendatud ja on vastuolus ka kaebuse motiividega. Asjaolu, et kaebaja ei turusta tooteid laevadel, teeb PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 kaebuse lahendamise seisukohalt asjassepuutumatuteks õigusnormideks ja välistab põhiseaduslikkuse kontrolli teostamise nende õigusnormide osas. Seega on kolmandad isikud seisukohal, et asjaomase geograafilise turu, millel kaebaja tegelikkuses tegutseb, tuvastamine on oluline hindamaks, kas kaebaja konkureerib kolmandate isikutega. Kaebaja, tuginedes kontrollostu dokumentidele, väidab, et alkoholi müüakse Tallinki Lootsi tn 13 asuvas poes ilma tagatisrahata laeva kaasavõetava alkoholina, ostjalt palutakse nõusolekut, et poest ostetud kaupa toimetatakse Soome, kuid alkoholi otsene valdus jääb ostjale, mistõttu alkoholi toimetamist laevale ei kontrollita. Kolmandad isikud märgivad, et ka viidatud kaebaja väidete kohta ei ole tõendeid esitatud. Kaebaja ei esitanud ühtegi asjakohast tõendit selle kohta, et kolmandatel isikutel on konkurentsieelis võrreldes kaebajaga ja et seda aktiivselt reklaamitakse. Isegi kui eeldada, et Tallink on vabastatud laevaprügimaksust Helsingis, siis see ei tähenda seda, et Tallink toob aktsiisist vabastatud pakendeid Eestisse. Tõendamata on ka kaebaja väited selle kohta, et maksustamiserandite olemasolu on tekitanud väärkasutamise Tallinki kaupluses. Isegi, kui oleks tõendatud fakt, et teatud pakendid satuvad laevade prügikonteinerites Tallinna Sadamasse, siis võiks põhjendatult eeldada, et nende üksikpakendite kogu maht oleks marginaalne osa kolmandate isikute poolt taaskasutatavate pakendite kogumahust, mis ei avaldaks mõju kolmandate isikute poolt taaskasutatavate pakendite mahule ja seega ka pakendiaktsiisi tasumise kohustusele. Ka rääkides tagatisrahast eelkirjeldatud kontekstis, jätab kaebaja tähelepanuta, et tagatisraha on pakendiaktsiisi kõrval alternatiivne (ja mitte seda asendav) meede, mis on suunatud tarbija mõjutamisele tagastama pakendit tagatisraha vastu. Ei saa nõustuda kaebaja oletuslike väidetega, et üksikuid pakendeid tuuakse tagasi Eestisse. Kolmandad isikud märgivad samuti, et asjaolu, kas pakend tuuakse Eestisse tagasi, ei oma mitte mingit tähendust, kuna see küsimus kuulub keskkonnakaitse valdkonda. Kaebuse materiaalõiguslikest aspektidest lähtudes on lisaks eelnevale tõendamata ka näiteks järgnevad küsimused: kas kaebaja konkureerib kolmandate isikutega; millisel geograafilisel alal tegutsevad kolmandad isikud; millisel geograafilisel alal tegutseb kaebaja; kas kaebajal on pakendiaktsiisi tasumise kohustus või taaskasutab ta pakendeid; milline on väidetavate konkurentide kasu riigiabist; milline oli kaebaja väidetavate konkurentide teadlikkus riigiabist. 44. Ebavõrdne kohtlemine. Kaebaja on oma kaebuses asunud seisukohale, et laevakäitlejast alkoholi käitlejaid ja teisi alkoholi käitlejaid koheldakse ebavõrdselt. Kolmandad isikud on seisukohal, et esiteks ei saa olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega tulenevalt asjaolust, et PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 ei piira maksuvabastusele kvalifitseeruvate ettevõtjate ringi. Maksuvabastust saavad objektiivselt kasutada kõik ettevõtjad, kes toimetavad pakendi Eestist teise liikmesriiki või rahvusvahelisi reise tegeva vee- või õhusõiduki pardale tarbimiseks või kaasamüüdavaks kaubaks. Selliseks ettevõtjaks võib olla ka kaebaja. Teiseks ei esine põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist seetõttu, et isegi, kui maksuvabastuse kasutamise eelduseks oleks vee- või õhusõiduki omamine, siis võrdselt tuleb kohelda vaid sätte eesmärgi valguses võrdses faktilises ja õiguslikus olukorras olevaid isikuid. Seetõttu on vastava eesmärgi valguses võrreldavas õiguslikus olukorras vaid ettevõtjad, kes suudavad võrdse kindlusega tagada, et nende poolt müüdav kaup koos pakendiga ka tõepoolest toimetatakse Eestist teise liikmesriiki või rahvusvahelisi reise tegeva vee- või õhusõiduki pardale tarbimiseks või kaasamüüdavaks kaubaks (ehk et nendest ei teki kulutusi ja keskkonnakahju Eesti Vabariigile). Selliselt ei ole kaebaja võrreldes vee- või õhusõiduki operaatoritega võrreldavas õiguslikus ega faktilises olukorras, kuna ta pole võrreldaval määral võimeline tagama ja tõendama, et tema poolt müüdav kaup viiakse välismaale või pardale kaasamüüdavaks kaubaks. Erinevalt kolmandatest isikutest ei suuda kaebaja ka jälgida enda poolt müüdava kauba teekonda, kuna müüb kaupa 15 Eesti turule väljaspool sadama territooriumi asuvas poes, kuhu juurdepääs ei ole piiratud. Järelikult ei ole kaebaja ja kolmandad isikud sätete eesmärgi valguses ka võrreldavas õiguslikus olukorras. 45. Ettevõtlusvabaduse rikkumine. Esiteks on oluline, et PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 tulenev vabastus pakendi tagatisrahast ja aktsiisist ei piira ettevõtlusvabadust, kuna kõigil ettevõtjatel, kelle kaup vastab sätte kriteeriumidele, on võimalik müüa kaup ilma tagatisrahata. Teiseks, isegi, kui PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 piiraks teatud määral ettevõtlusvabadust, siis on vastav piirang vajalik demokraatlikus ühiskonnas ning kasutatud vahendid proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Kaebaja väited ettevõtlusvabaduse rikkumise kohta on seega otsitud. Samuti on sellised väited vastuolus kaebaja kaebuses esitatud argumentidega, milliste kohaselt kaebaja tegeleb edukalt alkoholimüügiga ja väidetavalt konkureerib selles valdkonnas kolmandate isikutega. Kaebaja kaebuses ei ole toodud ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada kaebaja ettevõtlusvabaduse rikkumist PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 kaudu. 46. Ebaseaduslik riigiabi. Kaebaja on oma kaebuses seisukohal, et Pak

AS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 kujutavad endast riigiabi, kuna sätted annavad maksuvabastuse ning valikulise eelise. Kolmandad isikud ei nõustu taolise tõlgendusega. Määravaks on siinjuures asjaolu, et riigiabi kriteeriumid ei ole antud juhul täidetud. Konkurentsiseaduse § 30 lg 1 kohaselt loetakse riigiabiks ELTL art 107 lg-s 1 sätestatud abi. Selleks, et tegemist saaks olla riigiabiga ELTL art 107 lg 1 mõistes, peavad samaaegselt olema täidetud järgmised 4 kriteeriumit: 1) tegemist on riigi vahenditega; 2) meetmega antakse majanduslik eelis; 3) meetmel on valikuline iseloom; 4) meede omab mõju konkurentsile ja kaubandusele. Pakendatud kauba hinnale lisatakse pakendit väärtustav tasu (pant), mis tagastatakse ostjale pakendi tagastamisel müügikohta. Selliselt ei ole riigi vahendid tagatisrahasüsteemi osaks, meetmeid ei rahastata riigi eelarvest ning

§ 21lg 4¹ p 2 meetme puhul ei ole tegemist riigi vahenditega.

ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 kohaselt alkoholi ei maksumärgistata, kui alkohol võõrandatakse sellise laeva või õhusõiduki pardal, mis sõidab ärilisel eesmärgil väljaspool Eestit, ja lennujaama territooriumil tollikontrollitsoonis asuvas müügikohas. Maksumärgistamisest vabastamist ei saa lugeda maksust vabastamiseks, mistõttu ei saa ka selle sätte puhul olla tegemist riigi vahenditega. Meede ei eelista ühte ettevõtjat või ettevõtjate gruppi. Riigi meede, mis annab eelise kõigile ettevõtjatele, ei saa endast kujutada riigiabi art 107 lg 1 mõistes. Antud juhul on meetmed sätestatud seadusega ehk õigusaktiga, mis kohaldub kõigile isikutele võrdselt. Tuleb märkida, et kõik ettevõtjad on võimelised sätestatud maksuvabastust kasutama. Käesoleval juhul ei ole mingil juhul tegemist näiliselt objektiivse meetmega, kuna ka reaalselt on lisaks lennu- ja laevaettevõtjatele ka kõigil teistel ettevõtjatel võimalik maksuvabastust kasutada, kui ettevõtjad toimetavad pakendi Eestist välja. Seetõttu see, et kaebaja ei ole võimeline või ei soovi kaupa Eestist eksportida või toimetada rahvusvahelisi sõite tegeva vee- või õhusõiduki pardale, ei tähenda, et tegemist ei oleks objektiivsete kriteeriumide alusel määratletud ning kõigile ettevõtjatele avatud meetmega. Maksuvabastuse kriteeriumid on objektiivsed ning mittediskrimineerivad. Fakt, et kaebaja ei ole soovinud tõendada, et tema müüdav kaup toimetatakse välismaale või kaasamüüdavaks kaubaks, ei tähenda, et kaebajat oleks ilma jäetud võimalusest seda teha ning konkureerida kolmandate isikutega või mitmete teiste ettevõtetega võrdsetel tingimustel. Maksuvabastuse eelduseks ei ole vee- või õhusõiduki omamine. Tegelikkuses saavad maksuvabastust kasutada kõik ettevõtjad, kes toimetavad pakendi Eestist teise liikmesriiki või rahvusvahelisi reise tegeva vee- või õhusõiduki pardale tarbimiseks või kaasamüüdavaks kaubaks. Maksuvabastus ei ole valikuline. Seetõttu on vastava eesmärgi valguses võrreldavas õiguslikus olukorras vaid ettevõtjad, kes suudavad võrdse kindlusega tagada, et nende poolt müüdav kaup koos pakendiga ka tõepoolest toimetatakse Eestist teise liikmesriiki (sõltumata transpordiliigist ja –vahendist) või rahvusvahelisi reise tegeva vee- või õhusõiduki pardale tarbimiseks või kaasamüüdavaks kaubaks. Meede sobib üldise maksusüsteemiga. Liikmesriigid võivad iseseisvalt määrata oma majanduspoliitika ja ka maksusüsteemi. Eesti Vabariik on taolise süsteemina valinud pakendiaktsiisi ja pakendi tagatise süsteemi, millest tulenevalt peavad maksu tasuma isikud, kelle pakendit suunatakse taaskasutusse Eestis. Seega seisneb antud juhul ühtselt kohaldatav süsteem ehk maksusüsteemi üldskeem selles, et pakendiaktsiisi või pakendi tagatise peavad tasuma isikud, kelle pakendid suunatakse taaskasutusse 16 Eestis. Erand sellest ühtselt kohaldatavast süsteemist seisneb selles, et maksuvabastuse saab pakend, mis toimetatakse Eestist teise liikmesriiki või rahvusvahelisi reise tegeva vee- või õhusõiduki pardale tarbimiseks või kaasamüüdavaks kaubaks. Järelikult ei ole tegemist riigiabiga, kuna maksuvabastus on põhjendatav maksusüsteemi olemuse ja üldskeemiga. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et antud juhul ei esine isegi ühtegi kahtlust selles, et tegemist võiks olla riigiabiga. Kuna tegemist ei ole valikulise meetmega, siis ei ole riigiabi kriteeriumid täidetud vastavalt ELTL art 107 lg 1 ning riigiabi ei esine. Käesoleval juhul ei ole üldse tegemist riigiabiga, mistõttu isegi kui käesolev faktiline olukord ei vasta määruse nr 800/2008 tingimustele, siis ei oleks pidanud Eesti Vabariik nii või teisiti teavitama siseriiklikust meetmest, kuna see ei vasta riigiabi kriteeriumidele ega kujuta endast selliselt üldse riigiabi. Ei ole täidetud ELTL art 107 lg 1 sätestatud riigiabi kriteeriumid. Kuna käesoleval juhul ei ole meetme puhul tegemist riigi vahenditega, meede ei anna majanduslikku eelist, meetmel ei ole valikulist iseloomu ning meede ei oma mõju konkurentsile ega kaubandusele, ei saa tegemist olla riigiabiga ELTL art 107 lg 1 ja KonkS § 30 lg 1 mõistes. 47. Ei esine vastuolu direktiiviga 94/62/EÜ. direktiivi 94/62/EC artikkel 5 sätestab, et liikmesriigid võivad vastavalt asutamislepingule soodustada selliste pakendite korduvkasutamise süsteeme, mida saab korduvkasutada keskkonnasõbralikul viisil. Eesti Vabariik on taolise süsteemina valinud pakendiaktsiisi ja pakendi tagatise süsteemi, millest tulenevalt peavad maksu tasuma isikud, kelle pakendit suunatakse taaskasutamisse Eestis. Seetõttu on PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 4¹ p 2, ATKEAS § 49¹ lg 4 p 2 kooskõlas direktiivi nr 94/62/EÜ keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

1. Kolmandad isikud on kokkuvõtvalt seisukohal, et ei esine põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lg 1 lausele 1, ei esine ettevõtlusvabaduse rikkumist vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 31, tegemist ei ole ebaseadusliku riigiabiga vastavalt konkurentsiseaduse § 30 lgle 1 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) art 107 lg-le 1 ning samuti ei esine vastuolu direktiiviga 94/62/EÜ. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebus on materiaalõiguslikult põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata.
2. AS Tallink Grupp ja AS Tallink Duty Free paluvad jätta OÜ Aldar Eesti kaebuse läbi vaatamata või lõpetada menetluse tulenevalt sellest, et kaebus ei vasta nõuetele ja et sellist kaebust ei peakski saama menetleda (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 154).
3. Kolmandad isikud paluvad jätta kaebuse läbi vaatamata, lõpetada menetluse või jätta kaebuse rahuldamata ning taotlevad kohtukulude hüvitamist summas 23 800 eurot ja 80 senti (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 158). KOHTU PÕHJENDUSED
4. Käesolevas haldusasjas on esitatud kaebus Vabariigi Valitsuse vastu seonduvalt erinevatest seadustest tuleneva võimaliku riigiabi andmisega. Nõuet täpsustati veel ka kohtuistungil. Kaebaja selgitas, et vastustajaks saab selles asjas olla Vabariigi Valitsus ning täpsustas nõuet lähtuvalt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2013 määrusest. Vastustaja hinnangul on samuti kaebus õigesti menetlusse võetud (Vt Vabariigi Valitsuse seisukoha punktid 2.
5. ja 2.2., II köide, tl 186). OÜ Aldar Eesti palub kohustada vastustajat lõpetama kaebaja konkurentidele, kaasa arvatud laevakäitajatele ja kolmandatele isikutele PakAS § 8 lg 2 p 4 ja

§ 21

lg 41 p 2 alusel antud maksuvabastuse rakendamise ning ATKEAS § 491 lg 4 p 2 alusel antud maksumärgistamisest vabastamise rakendamise (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 154).

1. Olenemata sellest, et kohases vastustajas kui sellises kaebuse esitaja poolt vaadatuna vaidlust ei ole, ei nõustunud osaühing Vabariigi Valitsuse esindamiseks antud volitustega ning leidis, et 17 15.03.2013 esitatud seisukoht Rahandusministeeriumi blanketil ei kvalifitseeru Vabariigi Valitsuse vastusena ning palus seetõttu vastavad dokumendid tagastada ning lahendada asi ilma Vabariigi Valitsuse seisukohata (Vt kaebaja taotlus, II köide, tl 206). Kohtuistungil jäi kaebaja eelnimetatud kirjaliku seisukoha juurde kindlaks. Samuti pidas kaebaja vajalikuks arvamuse küsimist Euroopa Komisjonilt (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 154). Vastavasisuline taotlus koos viie eeldusliku küsimusega oli 30.03.2012 ka kirjalikult saadetud (I köide, tl 221-222).
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg-s 1 on sätestatud, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Vabariigi Valitsuse esindamisega seonduvalt peab kohus vastavate volituste vormistamise nõudeid kokkuvõttes järgituks ning kaebuse esitaja taotlus Rahandusministeeriumi blanketil esitatud materjali tagastamiseks jääb rahuldamata. Kohus loeb vastustaja 15.03.2013 seisukoha Vabariigi Valitsuse nimelt esitatuks. Vastustaja on esindusõigusega seonduvat ka eelnimetatud vastuse punktis 3.
3. piisavalt põhjendanud (II köide, tl 186-187). Olenemata sellest, et volitused Vabariigi Valitsuse esindamiseks konkreetsetele spetsialistidele on antud rahandusministri ja keskkonnaministri käskkirjade (II köide, tl 168 ja 202 ning III köide, tl 75-76) kaudu, baseerub eelnimetatu peaministri 06.12.2012 resolutsioonil, millega oli eelnevalt antud ülesanne Rahandusministeeriumile ja Keskkonnaministeeriumile tagada Vabariigi Valitsuse esindamine haldusasjas (II köide, tl 199). Peaminister võib lähtuvalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 36 lg 2 p-st 51 anda volitusi Vabariigi Valitsuse esindamiseks kohtus. Vabariigi Valitsuse seaduslikud esindajad võivad anda Vabariigi Valitsuse seaduse § 442 lg 4 alusel esindamiseks halduskohtumenetluses ka üld- ja erivolitusi. Seega Vabariigi Valitsuse esindamise osas antud volituste puhul sisulisi vastuolusid ei ilmne ning kaebaja vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Kaebuse esitaja taotlus Euroopa Komisjonilt arvamuse küsimiseks lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku §-st 24 jäi kohtuistungil rahuldamata, kuid kohus märkis protokollis, et täpsemad põhjused tuuakse välja kohtulahendis. Kaebuse esitaja tugines seejuures Euroopa Komisjoni teatisele riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt ning viitas teatise punktidele 77-
4. Kolmas isik asus seisukohale, et halduskohtul ei ole menetluslikku võimalust Euroopa Komisjoni poole pöörduda (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 154). Põhjalikumad selgitused on esitatud 31.01.2013 kirjalikus seisukohas, millele kolmas isik kohtuistungil ühtlasi ka viitas (II köide, tl 141-142). Kokkuvõtlikult tuleb siinkohal nõustuda kolmanda isikuga selles, et taotluse puhul ei saa tugineda halduskohtumenetluse seadustiku paragrahvile 24, mis reguleerib haldusorgani menetlusse kaasamist ja et arvamuse küsimine ei oleks ka (sisuliselt) vajalik. Euroopa Komisjon ei ole haldusorgan halduskohtumenetluse seadustiku § 24 tähenduses. Vastustaja edastas kohtuistungil muuhulgas ka informatsiooni, et kaebaja on tegelikult ise sama küsimusega Euroopa Komisjoni poole pöördunud ja et menetlus on järgus, kus Vabariigi Valitsus esitab Euroopa Komisjoni täiendavatele küsimustele omapoolseid vastuseid, mis tähendab vastustaja arvates seda, et arvamust ei ole vaja rohkem küsida. Seejärel täpsustas kaebuse esitaja, et on küll esitanud 17.02.2012 Euroopa Komisjonile taotluse, kuid vastust veel ei ole ning seetõttu peab (siiski) tarvilikuks selle küsimist ka kohtumenetluse raames (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 154). Kohus nõustub eelnevalt nimetatud kolmanda isiku selgitustega, aga ka vastustaja seisukohaga selles, et taolises situatsioonis ei oleks kohtu poolt täiendava arvamuse küsimine põhjendatud.
5. Kolmandad isikud leidsid, et sellist kaebust ei peakski saama menetleda ning taotlesid kaebuse läbi vaatamata jätmist või menetluse lõpetamist (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 154). 28.05.2013 esitatud kirjalikus taotluses on seoses eelnimetatuga viidatud halduskohtumenetluse seadustiku § 121 esimese lõike punktidele 1 ja 2 ning ka sama paragrahvi teise lõike punktidele 1 ja
6. Samuti on osundatud HKMS § 151 esimese lõike punktile 1 ning teise lõike punktile
7. Täiendavalt tõstatasid kolmandad isikud tähtaegsuse küsimuse viitega halduskohtumenetluse seadustiku § 152 esimese lõike punktile
8. 18
9. HKMS § 121 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt tuleks kaebus tagastada kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses või kui kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37-39 nõuetele. Sama paragrahvi teise lõike punktidega 1 ja 2 on sätestatud, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud või kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt jäetakse aga kaebus läbi vaatamata kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad eelnimetatud seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud ja HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib jätta kaebuse läbi vaatamata ka siis kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad nimetatud seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 152 lg 1 p 2 annab aga menetluse lõpetamise aluse kaebetähtaja ületamise korral.
10. Kolmandate isikute poolt kohtuistungil esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise taotlust ei saa rahuldada, kuid kohus seda käesoleva lahendi resolutsioonis ei kajasta, sest esialgses, 31.01.2013 seisukohas, olid need märgitud alternatiivsena ning sama järeldub kohtuistungi protokolli juurde lisatud kohtukõne teesidest (III köide, tl 168). Seega tuleb tõlgendada kohtuistungil esitatud eelnimetatud taotlust selliselt, et see ei ole kolmandate isikute jaoks enam olemuslik olukorras, kus kaebus jääb kokkuvõttes rahuldamata. Samas on küsimusepüstitus iseenesest asjakohane ning seetõttu peab kohus vajalikuks tuua järgnevalt välja ka vastavad põhjendused. Lubamatu riigiabi andmise ja selle keelamisega seonduva vaidluse puhul on üldjuhul alati tegemist avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusega ning see peaks kuuluma halduskohtu pädevusse. Halduskohtu pädevuse kui sellises osas HKMS § 121 lg 1 p 1 tähenduses ei ole tõusetunud küsimust ka ringkonnakohtus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise ning kolmandate isikute kaasamise peale esitatud määruskaebuste läbivaatamisel. Formaalselt vaadatuna ei saa tekkida küsimust ka sellest, et tegemist ei oleks nõuetekohase kaebusega HKMS § 121 lg 1 p 2 tähenduses. Lähtuvalt eeltoodust antud juhul kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata jätmiseks sisulisi põhjuseid ei ole. Mis puutub kaebuse läbi vaatamata jätmisesse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel ning seda seetõttu, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus või et kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki, siis ei ole see kohustuslik. HKMS § 151 lg 2 p 1 sõnastuse kohaselt võib kohus jätta taolistes olukordades kaebuse läbi vaatamata, kuid ei pea seda ilmtingimata tegema. Kaebuse esitajal on olnud võimalus vaidluse eset pidevalt täpsustada ja seda ka veel kohtuistungil, mistõttu oleks võinud kaebuse varasem läbi vaatamata jätmine tulenevalt HKMS § 151 lg 2 p-st 1 olla ühtlasi ka ennatlik. Praeguses menetlusjärgus ei ole see aga enam otstarbekohane menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Samadel põhjustel ei ole alust lõpetada menetlust lähtuvalt HKMS § 152 lg 1 p-st 2 kaebetähtaja ületamise tõttu, sest Vabariigi Valitsuse vastu suunatud nõue on olnud mõnevõrra abstraktne, mistõttu ei olnud võimalik asuda seisukohale, et tähtaeg on ületatud. Käesolevaks ajaks on kaebaja nõude fikseerinud, kuid samas on mingisuguse (väär)praktika lõpetamise kohustamisele suunatud nõue võrreldav keelamiskaebusega ning HKMS § 46 lg 3 kohaselt võiks keelamiskaebuse tähtajatult esitada. Tähtsusetu ei ole ka see, et Vabariigi Valitsus, kelle toiminguid kaebaja vaidlustab ja kellel on tähtaegsuse küsimusega selles mõttes vahetu seos, ei ole nimetatud teemat tõstatanud. Samuti järeldub OÜ Aldar Eesti kaebusest ning haldusasja materjalidest, et erinevate riigiorganite poole on tegelikult pöördutud (Vt näiteks Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna peaspetsialisti vastus, I köide, tl 25), kuid kaebaja jaoks on see praktiliselt tegevusetusega võrdunud. Siinkohal ja selles kontekstis ei hinda kohus seda kas nimetatud pöördumine ja teised sarnased pöördumised olid asjakohased või kas neile oli üldse võimalik vastata taoliselt nagu kaebaja eeldas või soovis. Viivituse või tegevusetuse korral võis aga esitada kohustamiskaebuse isegi kahe aasta jooksul (HKMS § 46 lg 2). Seega ei oleks kaebetähtaeg ületatud ka sel juhul kui asuda seisukohale, et käesoleva haldusasja raames kindlaks jäädud kohustamiskaebuses siiski keelamiskaebusele omaseid tunnuseid ei sisaldu.
11. Lähtudes eeltoodust ja võttes arvesse ka eelnevat menetluse käiku ning kohtuistungil esitatud nõude täpsustust, ei ole kaebuse läbi vaatamata jätmiseks või menetluse lõpetamiseks alust. Seega tuleb kohtul anda sisuline hinnang kaebuse esitaja poolt väidetud vastustaja õigusvastase tegevuse ning 19 sellest tulenevalt ka osaühingu õiguste võimaliku eiramise suhtes. Kaebust on võimalik rahuldada üksnes sel juhul, kui peaks selguma, et Vabariigi Valitsuse või siis mõne asjassepuutuva valitsusasutuse toiming on olnud õigusvastane ja sellega on rikutud kaebaja õigusi.
12. Vabariigi Valitsuse 15.03.2013 kirjalikus vastuses kaebusele, mille juurde vastustaja ka kohtuistungil kindlaks jäi, on tõdetud, et kaebus on esitatud küll Vabariigi Valitsuse vastu, kuid kaebusest ei selgu, milline on see akt või toiming, mis osaühingu õigusi rikub. Kolmandad isikud on samuti leidnud, et kaebuse põhjendustest ei nähtu seda, kuidas on kaebaja õiguste väidetav rikkumine vastustaja poolt põhjustatud. Kolmandad isikud on veel seisukohal, et kaebaja on valinud oma eesmärkide saavutamiseks ebaõige menetluse ja et isegi sel juhul kui kohus tuvastab, et kaebuses kirjeldatud asjaolud on tõendatud ja kvalifitseerib neid ebaseadusliku riigiabina, siis vastustaja kohustamine riigiabi lõpetamiseks ei oleks halduskohtu otsuse alusel teostatav. Seadusandlik tegevus Vabariigi Valitsuse pädevuses ei ole. Täiendavalt põhjendavad kolmandad isikud oma seisukohta veel sellega, et kaebaja ei teosta laeva või õhusõidukite reise väljaspool Eestit ega kauple laevade ja õhusõidukite pardal, mistõttu ei ole osaühing ka kaebuses nimetatud turusuhete osaliseks ning seega osundatud õigusnormid kaebaja õigusi ei puuduta. Kohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikute eeltoodud põhiväidetega. Olenemata kaebuses esile toodud erinevatest asjaoludest ning õiguste väidetavast rikkumisest taandub osaühingu nõue tegelikult PakAS § 8 lg 2 p 4,

§ 21

lg 41 p 2 ning ATKEAS § 491 lg 4 p 2 sõnastusele, mis võimaldab seaduses ettenähtud tingimustel aktsiisivabastust, pakenditele tagatisraha kehtestamata - ning alkoholi maksumärgistamata jätmist. Sisuliselt taotleb kaebuse esitaja, et vastustaja lõpetaks osaühingu konkurentidele seadusest lähtuvate võimaluste rakendamise, kuid eelnimetatu Vabariigi Valitsuse ja teiste valitsusasutuste pädevusse ei kuulu. Täidesaatev võim on üldjuhul volitatud andma üksnes intra legem määruseid, praeter legem määrused eeldavad seadusandja poolset volitust expressis verbis ning contra legem määruste andmine ei ole tulenevalt võimude lahususe põhimõttest võimalik. Eelnimetatu taustal ei ole vaja enam kõiki kaebuse väiteid üksikasjalikult käsitada. Kaebuse esitaja on veel selgitanud, et esitatud kohustamisnõude raames ei olekski vaja otseselt seaduse muudatuse initsiatiiviga esineda ja piisaks vastavate sätete põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisest (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 155), kuid selle väitega ei saa samuti nõustuda. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus eeldab, et vastavad õigusnormid oleksid vaidluse lahendamisel (sisuliselt) asjassepuutuvad, mis antud juhul tähendab seda, et need peaksid seostuma kaebuse esitaja õiguste rikkumisega ning vastustaja õigusvastaste toimingutega. Vastasel korral oleks tegemist abstraktse normikontrolliga, mida kohtud ei teosta. Abstraktse normikontrolli võimaluse puudumist ning kaebuse eduväljavaadete küsitavust on selgitatud kaebajale kõigepealt Tallinna Halduskohtu 08.02.2012 määruses, millega kohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuid kaebajal oli võimalik vaidluse eset menetluse käigus täpsustada. Siinkohal tuleb aga asuda seisukohale, et edasise menetluse käigus ei ole selgunud, milline on see vastustaja haldusakt või konkreetne toiming, mis kaebuse esitaja õigusi rikub. Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2013 määruse punktis 14 on samuti selgitatud, et õigustloova akti vaidlustamiseks ei ole võimalik kohustamiskaebusega halduskohtusse pöörduda ja et nõudeks ei saa olla ka vastustaja kohustamine õigustloova akti andmiseks või muutmiseks või vastava õigusloomemenetluse algatamiseks (II köide, tl 111-113). Lähtuvalt eeltoodust tuleb jätta kaebus rahuldamata.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-s 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on tehtud otsus kaebuse esitaja kahjuks. HKMS § 108 lg-s 8 on sätestatud, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmandad isikud olid Vabariigi Valitsuse poolel ning seetõttu tuleb kaebuse esitajal vastavaid kohtukulusid kanda. Vabariigi Valitus vastustajana menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 158). Samas sätestab HKMS § 109 lg 6, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. 20
2. Kolmandad isikud on taotlenud kohtuistungil menetluskulude hüvitamist summas 23 800 eurot ja 80 senti. Menetluskulude nimekiri, arved ning siseriikliku laekumise teatised on kolmandate isikute poolt lisatud (III köide, tl 105-148). Seonduvalt õigusabikulude kantusega menetlusosaliste vahel vaidlust ei tekkinud, kuid kaebuse esitaja peab õigusabikulusid taolises ulatuses põhjendamatult suurteks (kohtuistungi protokoll, III köide, tl 158). Peale kohtuistungi toimumist esitasid kolmandad isikud taotluse täiendavate õigusabikulude hüvitamiseks summas 9902 eurot ja 40 senti seonduvalt kohtuistungil osalemisega (III köide, tl 171-174). HKMS § 109 lõike 1 teise lause kohaselt esitatakse kohtuistungil osalemisega seonduvad kuludokumendid kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Nimetatud nõue on kolmandate isikute poolt täidetud. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse küsimus jääb mingil määral alati hinnanguliseks, kuid haldusasja mahtu ja keerukusastet tervikuna arvesse võttes peab kohus põhjendatuks mõista kaebuse esitajalt kolmandate isikute kasuks välja 6200 eurot, 3100 eurot AS-i Tallink Grupp kasuks ja 3100 eurot AS-i Tallink Duty Free kasuks. Siinkohal on võimalik juhinduda kohtupraktikast, mille käigus on asutud seisukohale, et keskmiselt keerukate maksuvaidluste puhul võiksid põhjendatud menetluskulud jääda menetlusosaliste jaoks esimeses kohtuastmes 50 000 krooni piiridesse. Sellest põhimõttest on võimalik lähtuda ka antud juhul ning summa ei ole küll kokkulangev kaebuse esitaja õigusabikuludega, kuid üldiselt samas suurusjärgus. /allkirjastatud digitaalselt/ Enno Loonurm Kohtunik 21