Obsah (8)
§ 210§ 211§ 37§ 18§ 14§ 15§ 130§ 19KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Iris Kangur-Gontšarov Otsuse tegemise aeg ja koht 08. november 2013.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-13-23
) § 210 lg 1 kohaselt laieneb perekonnaseadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti.
§ 210
lg 2 alusel asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemisea ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
§ 211
järgi kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesoleva seaduses varaühisuse kohta sätestatut. 3
(8)
§ 37
lg 1 kohaselt varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel.
§ 37
lg 3 alusel jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Vastavalt abielu lõppemisel kehtinud
§-le 18 lg 1 võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda.
§ 18
lg 2 järgi, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Pooled ei vaidle, et poolte abielusuhted on lõppenud abielu lahutamisega 22.02.1999.a. Pooled vaidlevad, kas poolte abielu kestel 21.11.1994.a. elamuehituskooperatiivis XXX kuulub poolte ühisvara hulka. omandatud osamaks Enne 01.07.2010.a. kehtinud ja 01.01.1995.a. jõustunud
§ 14
lg 1 alusel oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ja
§ 15
lg 1 järgi abikaasa lahusvara oli tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. 01.01.1995.a. jõustunud ja enne 01.07.2010.a. kehtinud
§ 130
lg 1 alusel ei ole perekonnaseadusel tagasiulatuvat jõudu, kui rakendussätetest ei tulene teisiti ja
§ 130
lg 2 järgi enne selle seaduse jõustumist tekkinud ja sel päeval kestvatele perekonnaõigussuhetele kohaldatakse perekonnaseaduse sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. Sama seaduse § 132 alusel määratakse lahusvara kindlaks ja ühisvara jagatakse perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui see oli omandatud enne selle seaduse jõustumist. Kostja on esitanud hagile vastuväited, et elamuehituskooperatiivi ja seega elamuühistu osamaks oli soetatud tema lahusvara arvel ja on tema lahusvara. Kuna osamaks elamuehituskooperatiivis XXX kui varaline õigus on omandatud poolte abielu kestel 21.11.1994.a., siis kohus leiab, et kuni 01.07.2010.a. kehtinud perekonnaseaduse kohaselt on elamuehituskooperatiivi XXX osamaks igal juhul poolte ühisvara ja seda hoolimata sellest kas osamaks oleks soetatud ühe abikaasa lahusvara arvel, sest enne 01.07.2010.a. kehtinud
§ 14
lg 1 sätestas sõnaselgelt, et abielu kestel omandatud vara on abikaasade ühisvara. Kuni 01.07.2010.a. kehtinud perekonnaseadus ei näinud ette olukorda, milline kehtib alates 01.07.2010.a. jõustunud perekonnaseadusega, et lahusvara arvelt omandatud vara on abikaasa lahusvara. Vaidlust ei ole, et 21.11.1994.a. elamuehituskooperatiivile (EEK) XXX, mille osamaksu pooled omandasid, kuulus mitu kortermaja, s.h. 9-korruseline korterelamu Tallinnas XXX ning osamaksule vastas elamus asuva 3-toalise korteri nr 20 kasutamiseõigus. Pooled ei vaidle ja XXX volinike koosoleku 21.11.1994.a. protokolli nr 2-94 väljavõttest nähtub, et XXX esitas avalduse, millega soovis lahkuda XXX ja XXX esitas avalduse enda võtmiseks XXXliikmeks. Koosoleku otsusega võeti XXX XXX liikmeks (t.l. 6). 4
(8)Vaidlust ei ole, et XXX oli varasemalt registreeritud ettevõtteregistris ning 05.07.1998.a. üldkoosoleku otsusega nimetati XXX ümber elamuühistuks (EÜ) XXX ning kanti mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse, 30.10.2002.a. võttis EÜ XXX liikmete üldkoosolek vastu lõpetamisotsuse (t.l. 7). Vaidlust ei ole, et need EÜ XXX liikmed s.h. XXX, kelle osamaksule vastas Tallinnas XXX asuva korteri kasutusõigus asutasid elamuühistu XXX ning EÜ XXX kanti mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse (t.l. 9). Vastavalt EÜ XXX õiendile oli XXX seisuga 31.01.2003.a. XXX korterile nr 20 vastava osamaksu omanik (t.l. 9-10) ning EÜ XXX andis 31.01.2003.a. EÜ-le XXX üle Tallinnas XXX korterelamu ja osamaksudega seotud varalised õigused ja kohustused (t.l. 11). Seega on tuvastatud, et abielusuhete lõppemise aja seisuga 22.02.1999.a. kuulus poolte ühisvara hulka osamaks elamuühistus XXX ja seega on hageja nõue jagada ühisvara põhjendatud. Pooled vaidlevad, kas elamuühistu XXX osamaksu väärtuse hindamisel tuleb lähtuda abielu lahutamise hetke seisuga või omandi kaotuse hetke seisuga. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et ühisvara väärtus tuleks kindlaks määrata abielu lahutamise s.o. abielusuhete lõppemise aja seisuga. Riigikohus on korduvalt oma lahendites väljendanud seisukohta, et omandi väärtust tuleb hinnata võimalikult lähedal omandi kaotuse ajale, et oleks tagatud omanikule makstav õiglane hüvitis. Seega tuleb elamuühistu XXXosamaksu, millisega seotud varalised õigused ja kohustused anti üle elamuühistule XXX, väärtuse hindamisel lähtuda omandi kaotuse ajast. Pooled ei vaidle, et 10.06.2004.a. esitatud kinnistamisavaldusega palus EÜ XXX kanda korteri nr 20 moodustatava korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kostja (t.l. 12-16). Pooled ei vaidle, et osamaks, millega seotud õigused ja kohustused elamuühistu XXX andis üle elamuühistule XXX lakkas olemast 10.06.2004.a. kui tehti korteriomandi kinnistamiskanne ja korteriomand kanti kostja nimele, s.t. kogu osamaksu väärtus jäi kostjale. Kuna kogu osamaksu väärtus jäi kostjale 10.06.2004.a., siis on tuvastatud, et hageja kaotas oma osa osamaksu väärtusest 10.06.2004.a. Seega tuleb elamuehituskooperatiivi XXX osamaksu väärtust hinnata 10.06.2004.a. seisuga, mil hageja kaotas oma osa ühisvarast. Vaidlust ei ole, et elamuühistu osamaksule vastas Tallinnas XXX asuva korteri kasutusõigus, mistõttu vastab elamuühistu osamaksu turuväärtus selle korteri turuväärtusele, millise kasutamiseks osamaks õiguse andis. Pooled ei vaidle, et osamaksu väärtust tuleks hinnata MaaAmeti Eesti kinnisvaraturu 2004.a. statistilisest analüüsist (t.l. 78-112). Kuid pooled vaidlevad selle üle, milliseid lähteandmeid nimetatud analüüsist kasutada. Kostja palub hüvitise väärtuse määramisel lähtuda sellest, et XXX asuva korteri kui vallasasja väärtus enne korteriomandi sissekandmist kinnistusraamatusse oli orienteeruvalt 515 206.10 krooni (7 963 eurot x 64.7 m2) ehk 32 927.57 eurot. Hageja arvates ei tuleks lähtuda mitte korterite kui vallasasjade keskmisest müügihinnast 7 963 krooni/m2, vaid Tallinna korterite keskmisest müügihinnast XXX 9 395 krooni/m2. Seda põhjusel, et tavapärased erastatud ja kooperatiivkorterid ei erinenud hinna poolest korteriomanditest. Hageja arvates tuleb osamaksu väärtuseks lugeda 607 856.5 krooni ehk 38 849 eurot. Kohtu arvates hageja väide, et tavapärased erastatud ja kooperatiivkorterid ei erinenud hinna 5
(8)poolest korteriomanditest ei ole tõendatud. Maa-Ameti statistilisest analüüsist nähtub, et hinnatud on kortereid kui vallasasju ja kortereid kui kinnisasju. Seega tuleb eeldada, et hinnangu tegemisel on arvesse võetud ka erastatud korterite ja kooperatiivkorterite kui vallasasjade müügitehinguid, mitte ei ole neid võrdsustatud kinnisasjadena. Asjaolu, et statistilises analüüsis on märgitud, et vallasasjadena on korteri keskmisest pindalast näha, et müüdud on peamiselt ühiselamu tüüpi kortereid ei välista, et vallasasjadena müüdi ka erastatud kortereid ja kooperatiivkortereid, millised andmed kajastuvadki analüüsis ning analüüs ei luba vallasasja hinda teatud asjaoludel võrdsustada kinnisasja hinnaga. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et osamaksu väärtus elamuühistus XXX, millele vastas Tallinna XXX asuva korteri nr 20 kasutusõigus, tuleb kindlaks määrata Maa-Ameti Eesti kinnisvaraturu 2004.a. statistilistest andmetest, mille kohaselt XXX asuva korteri kui vallasasja väärtus oli 7 963 eurot ruutmeeter (t.l. 116). Võttes arvesse, et Tallinna XXX korteri suuruseks on 64.7 m2, siis on kogu korteri väärtuseks 515 206 krooni ehk 32 928 eurot. Kostja on palunud kohtul kaaluda ühisvara jagamisel kõrvale kalduda endiste abikaasade osade võrdsusest selliselt, et kostjale jääb kogu elamuühistu osamaksu väärtus, sest ühisvara on omandatud kostja lahusvara arvel. Kostja leiab, et ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks on ka asjaolu, et hageja käitub kostja suhtes pahatahtlikult. Hageja ja kostja on olnud lahutatud üle 14 aasta ning selle aja jooksul ei ole hagejal olnud ühtegi pretensiooni ega küsimust poolte väidetava ühisvara osas. Kohus leiab, et ei enne 01.07.2010.a. kehtinud
ega praegu kehtiv seadusandlus ei luba ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda põhjusel, et abikaasad käituvad üksteise suhtes pahatahtlikult. Enne 01.07.2010.a. kehtinud
§ 19
lg 2 p 3 alusel võis kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kohus leiab, et enne 01.07.2010.a. tekkinud asjaolu, mis lubas eeldada, et kohus kaldub ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel, on kohaldatav kehtiva perekonnaseaduse alusel ühisvara jagamisel, kui on tõendatud, et ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Pooled ei vaidle, et umbes 1974.a. eraldati kostja emale XXX töökoha kaudu 2-toaline korter aadressil Tallinna tee. Nimetatud korter ja kostja vanaisale Elmar Luikmelile kuulunud 2-toaline korter asukohaga aadressil XXX eramu vahetati seejärel 1975.a. korteri vastu aadressil XXX, mis kuulus tollel ajal XXX (t.l. 43-44). Kostja ja tema pere elamaasumist XXX asuvasse korterisse tõendavad rahvastikuregistri väljavõtted, millest nähtub, et kostja ning tema ema XXX kirjutati XXX asuvasse korterisse sisse 05.02.1975.a. (t.l. 45-46). Vaidlust ei ole, et 27.06.1994.a. asus kostja ema XXX elama 1-toalisesse korterisse XXX XXX (t.l. 47). Pärast XXX korterisse kolimist, kirjutas kostja ema XXX end XXX korterist välja. 18.11.1994.a. vormistas XXX ostumüügilepinguga enda nimele korteri XXX XXX (t.l. 48-49), mille pärandas kostja ema pärast surma kostja vennale XXX. Pärast kostja ema väljakolimist XXX korterist, alustas kostja koos vanaema XXX alternatiivsete elamiskohtade otsimisega. 1994.a. viimases veerandis leidis kostja sobiliku kooperatiivkorteri asukohaga XXX XXX-20. Vaidlust ei ole, et kostja ning XXX tolleaegne korteri kasutaja XXX leppisid kokku, et kostja ja kostja vanaema XXX võimaldavad tal erastada XXX asuva korteri ja vastutasuks annab XXX üle kostjale kooperatiivkorteri kasutusõiguse. Selline kokkulepe oli kantud eesmärgist, et seada XXX võrdsesse olukorda kostjaga, kuivõrd XXX vahetas liikmelisuse elamukooperatiivis eluruumi 6
(8)üürilepingu vastu. XXX erastas XXX korteri 24.11.1995.a. (t.l. 50-51). Pooled ei vaidle, et toimus korterite vahetus. Elamukooperatiivi XXX volinike koosoleku 21.11.1994.a. protokolli nr 2-94 väljavõttest nähtub, et toimus korterite vahetus ja XXX arvati välja elamukooperatiivi liikmete seast ning XXX esitas avalduse enda võtmiseks XXX liikmeks (t.l. 6). Pooled ei vaidle, et 21.11.1994.a. vormistati Lasnamäe Kinnisvarabüroos XXX ning XXX asuvate korterite vahetus. Vahetuse kohta on Lasnamäe Kinnisvarabüroo väljastanud kostjale tõendi nr 51, mille kohaselt pidi kostja seoses korteri kasutusõiguse vahetusega asuma elama 3toalisesse korterisse (t.l. 52). Tunnistaja Roland Adamsoni ütlustega soovib kostja tõendada, et korterite vahetus toimus võrdsete väärtuste alusel ja midagi juurde ei makstud (II kd t.l. 4, 9-10). Tunnistaja Roland Adamsoni ütlustest nähtub, et seoses korterite vahetusega, tasuti XXX erastamiseks temale erastamisväärtpaberitega. Kostja sõnul rahvakapitali obligatsioonide kinkimine XXX ei olnud tasuks korteri kasutusõiguse saamisel vaid võimaldas Roland Adamsonil erastada vahetusena saadud XXX korteri. Kuna kostja arvates on korterite vahetus toimunud ilma tasuta, siis ei ole kohtu arvates veenev, et kostja on väidetavalt tema lahusvarasse kuuluva ilma rahalise väärtuseta üürilepingu eest omandanud rahaliselt hinnatava osamaksu elamukooperatiivis. Pooled ei vaidle, et XXX korteri erastas XXX ja erastamise hind oli 15 900 EVP krooni, mis tasuti rahvakapitali obligatsioonide arvelt, mis XXX sai XXX, kes oli need saanud XXX, kellele XXX oli need omakorda varasemalt kinkinud (t.l. 190-191). Seega on tuvastatud, et EVP kroonid tasus XXX kostja vanaema XXX. Kohus leiab, et kõik kohtumenetluses viidatud EVP-de üleandmise kui kinkimise tehingud on tühised tehingud, sest kinkimise ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 kohaselt tuli kinkelepingud väärtusega üle 50 krooni vormistada notariaalselt. 01.09.1994.a. jõustunud TsÜS § 93 lg 3 kohaselt oli seaduses nõutud tehingu notariaalse vormi järgimata jätmisel tehing tühine. Kostja väidete kohaselt saadi osamaks elamukooperatiivis XXX, millele vastas Tallinnas XXX asuva korteri nr 20 kasutusõigus kostja lahusvarasse kuuluva üürilepingu alusel kasutatava Tallinnas XXX korteri vahetuse eest. Kohus ei hinda kostja väiteid ja tõlgendusi elamuseadusele, sest poolte vahel ei ole vaidlust, et korterite vahetustehing toimus seaduslikult. Küll vaidlevad pooled aga selle üle, kas korteri kasutusõigus on omand. Kohus ei nõustu kostja tõlgendusega, et kuigi elamuseadus andis võimaluse vahetada eluruumi üürilepingu liikmelisuse vastu elamukooperatiivis, siis on üürilepingu alusel tegemist omandiga. Kohus leiab, et asjaolu, et XXX ainukeseks üürnikuks on olnud XXX ja olnud seda kuni korterite vahetuse lõpuni ei tekita iseenesest XXX korteri üürilepingust omandit. Korterite vahetustehingu ajal ja praegugi kehtiv asjaõigusseadus § 68 lg 1 sätestab, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Seega üürilepingust tulenev asja kasutusõigus, mida oli võimalik vahetada ei loo asjale omaniku õigusi ega omandi mõistet. Kuna üürileping ei ole omand, siis ei ole võimalik ka tuvastada, et see oleks olnud kostja lahusvara, mille arvel on omandatud osamaks elamukooperatiivis XXX. Kostja ei ole tõendanud, et poolte ühisvara on omandatud tema lahusvara arvel. 7
(8)Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et ei ole põhjendatud ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest ja ühisvara tuleb jagada võrdsetes osades. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et ühisvarasse kuulunud osamaks elamuühistus XXX väärtuseks on 32 928 eurot, siis jagab kohus poolte ühisvarasse kuulunud osamaksu elamuühistus XXX viisil, et XXX jätta osamaksu väärtus 32 928 eurot ja XXX tuleb välja mõista XXX kasuks välja hüvitis omandi kaotuse eest 16 464 eurot. Kohus ei hinda poolte väiteid selle kohta, mis põhjusel rahvakapitali obligatsioonid kanti üle XXX26.01.1995.a. ja mitte varem, sest sel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Kohus ei hinda ka poolte väiteid ja tõendeid kostja poolt omandatud erastamisväärtpaberite omandamise kohta, sest asja lahendamise käigus on selgunud, et nimetatud asjaoludel ei ole tähtsust, kuna kostja ei ole temale kuuluvate erastamisväärtpaberitega tasunud elamukooperatiivi XXX osamaksu eest Sõpruse 228-10 erastamiseks (t.l. 75-77). Kohus ei hinda ka poolte väiteid selle kohta, kas poolte vahel oli kokkulepe, et XXX korter jääb poolte lastele või mitte, sest sel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Vaidlust ei ole, et kohtuvälist kokkulepet pooled saavutanud ei ole. Kohus ei hinda tõendina XXX abielutunnistust teistkordse abiellumise kohta, sest kostja ja tema uue abikaasa abielusuhted ja sellest tulenevad õigused ja kohustused, ei puutu käesoleva vaidluse esemesse (t.l. 54) Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus leiab, et kummagi poole menetluskulud tuleb jätta poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik 8
(8)