§-is 153 lg.1 p.3 nimetatud nõuetega. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 23.02.2006 otsus muutmata. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Asjaolud AS A pantijana ja AS H pandipidajana sõlmisid 18.06.2002 kommertspandi seadmise lepingu. Lepingu kohaselt pantis hageja pandipidajale kogu oma vallasvara, mis kuulus talle pandikande tegemise ajal või mille ta pidi omandama pärast pandikande tegemist. Pandisummaks oli 9 500 000 krooni. Tallinna Linnakohtu 30.12.2003 määrusega algatati AS A pankrotimenetlus ja 26.04.2004 otsusega kuulutas Tallinna Linnakohus välja hageja pankroti. 22.01.2004, s. o pärast pankrotimenetluse algatamist sõlmisid AS A (pankrotis) ja OÜ L kokkuleppe, millega hageja andis kostjale vastutavale hoiule oma vara, milleks oli 6 009 kg alumiiniumkange väärtusega 107 304,40 krooni. Kokkuleppe kohaselt anti alumiiniumkangid üle lisatagatisena varasemate AS A 2003-2004.a. tekkinud võlgnevuste kustutamise tagamiseks; kokkuleppe kohaselt pidid alumiinium minema OÜ L omandisse, kui esimene ei tasu 20 päeva jooksul viimase 2004.a. eest esitatud arve maksmise lõpptähtaega, ja alumiiniumi maksumus arvestatakse maksmata arvete katteks. 21.07.2004 esitas hageja pankrotihaldur kostjale vara tagasinõudmise avalduse. Kostja teatas 04.11.2004 kirjaga, et alumiiniumkangid on võõrandatud vastavalt rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR konventsiooni) art 16 lg-le 3 ning ta on saanud alumiiniumkangide müügist 106 273,63 krooni. 28.06.2005 esitas AS A (pankrotis) pankrotihaldur OÜ L vastu hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja tagasivõitmise korras 107304,40 kr. väljamõistmiseks. Hageja leidis, et kostjal puudus õiguslik alus kauba müügiks CMR konventsiooni art 16 lg 3 järgi, kuna osundatud konventsiooni artikkel reguleerib vedajale üleantud kauba müümist olukorras, kus kaup on kiiresti riknev või seda nõuab kauba seisund. Pandi realiseerimisel on rikutud protseduurireegleid, millised on sätestatud AÕS § 293 lg-s 1 ning § 294 lg-tes 1 ja 2, kuna vara müüdi avaliku enampakkumiseta ja võlgnikku ei ole pandieseme müügist teavitatud. Hageja pankrotihalduri arvates esinevad tehingu tagasivõitmise alused. Poolte vahel 22.01.2004 sõlmitud käsipandileping tuleb
lg 1 p 1 ja § 114 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada, kuna see tehti pärast pankrotimenetluse algatamist ja enne pankroti väljakuulutamist, s. o ajal, mil võlausaldajate huvide kahjustamist eeldatakse (
Tulenevalt asjaolust, et AS-l H on hageja pankrotimenetluses nõudeõigus 9 724 066 kroonile, millest 9 500 000 krooni on eesõigusnõue vastavalt 18.06.2002 sõlmitud kommertspandilepingule, oli vara üleandmine pankrotivõlgniku poolt kolmandatele isikutele pankrotimenetluse ajal võlausaldajate, eelkõige eesõigusnõuet omavate võlausaldajate huve kahjustav. Tehing on ka tühine üldistel alustel, kuna see on vastuolus seadusega. AÕS § 292 lg 3 kohaselt on tühine enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks. Juhindudes
lg-tes 1 ja lg 3 sätestatust, palus hageja kohustada kostjat tagastama AS A (pankrotis) pankrotivarasse kehtetu tehingu alusel saadud 6 009 kg alumiiniumkange väärtusega 107 304,40 krooni või tagastamise võimatuse korral kohustada kostjat hüvitama saadu väärtus 107 304,40 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja võttis omaks, et hageja andis talle 22.01.2004 lepingu alusel käsipandina tagatiseks 6 009 kg alumiiniumkange, tagamaks võla tasumist veoteenuse osutamise eest aastatel 2003-2004. Pooled leppisid kokku, et kui hageja ei tasu võlga 20 päeva jooksul 2004. a. viimasel arvel märgitud tasumise lõppkuupäevast, läheb alumiinium võla katteks üle kostja omandisse. Hageja 2
lg-s 2 sätestatust ei kahjustanud pooltevaheline leping teiste võlausaldajate huve, sest kostjal oli poolte vahel 18.06.2003 sõlmitud veo-, ekspedeerimis- ja laolepingust VÕS § 803 järgi tulenev seadusjärgne pandiõigus ning käsipandi näol andis hageja täiendava tagatise seadusjärgse pandiga tagatud võla tasumise tagamiseks. Pandieseme müügiga tasaarvestas kostja oma nõude hageja vastu, mis on seaduse järgi lubatud (VÕS § 186 p 2, AÕS § 294 lg 3,
). Teiste võlausaldajate huvide kahjustamine antud tehinguga on välistatud, kuna pandiga tagatud nõue on eesõigusnõue pankrotimenetluses. Samuti ei kahjustanud käsipandileping kommertspandi pidaja AS-i H huve, sest kommertspandiseaduse § 2 lg-st 3 tulenevalt ei laiene kommertspant käsipandiga koormatud varale. Kuigi kommertspant oli seatud varem, ei saanudki käsipandi ja kommertspandi vahel pandiõiguse konkurentsi tekkida. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi 23.02.2006 otsusega, millega tunnistas kehtetuks poolte vahel 22.01.2004 sõlmitud täiendava tagatise ehk käsipandi andmise kokkuleppe ja mõistis OÜ-lt L AS A (pankrotis) pankrotivarasse välja 107 304,40 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb poolte vahel sõlmitud kokkulepe täiendava tagatise andmisest kostjale ehk käsipandileping kehtetuks tunnistada kehtiva
lg 1 alusel, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks sama seaduse §-des 110-114 sätestatud võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.
lg 2 sätestab, et kui tagasivõidetav tehing on tehtud pankrotimenetluse algatamisest pankroti väljakuulutamiseni, siis eeldatakse, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Kostja vastuväited ei saa olla aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Tallinna Linnakohtu 30.12.2003 kohtumäärus tõendab hageja pankrotimenetluse algatamise aega ja sama kohtu 26.04.2004 otsus tõendab, et hageja pankrot kuulutati välja 26.04.2004 kell 13.
lg 1 p 1 alusel tuleb poolte vahel 22.01.2004 sõlmitud leping kehtetuks tunnistada. Võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb
lg 2 kohaselt antud juhul eeldada ning seda tõendab ka kohtule esitatud kommertspandileping, mis on sõlmitud 18.06.2002 hageja ja AS-i H vahel ning millest tulenevalt on AS-l H hageja pankrotimenetluses
Aluse tagatise andmise tagasivõitmiseks sätestab käesoleva tehingu puhul
Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et vaidlusaluse tehingu esemeks olev 6 009 kg alumiiniumkange ei ole koormatud kommertspandiga. Kommertspandiseaduse § 2 lg 3 kohaselt ei ulatu kommertspant varale, millele on seatud käsipant enne kommertspandilepingu sõlmimist. Käesoleval juhul sõlmiti aga kommertspandileping varem kui käsipandileping ning seega ulatus kommertspant ka vaidlusalustele alumiiniumkangidele. Kostja väide tasaarvestuse kohta ei ole samuti õige, sest kostja ei ole teinud avaldust nõude tasaarvestamiseks. 3
Tunnistaja VG ütlustega kohtuistungil leidis tõendamist, et kostjat informeeriti hagejal esinevatest majandusraskustest ning hagejale avaldati survet, et ta sõlmiks kokkuleppe tagatise andmise kohta. Kohus leidis, et hageja väited sellest, et kostjal ei olnud õigust hageja kaupa CMR konventsiooni art 16 lg 3 alusel müüa ning kostja rikkus kauba müümisel protseduurireegleid, ei oma käesoleva vaidluse puhul õiguslikku tähendust, sest pankrotiseaduses sätestatud tagatise andmise tagasivõitmise alused on erinormiks tehingu kehtetuks tunnistamise üldistele alustele. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 23.02.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja viimase menetluskulud. Apellatsioonkaebus tugineb valdavalt esimese astme kohtu poolt menetlusnormide rikkumise väitele. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei kohelnud maakohus pooli võrdselt ja ei andnud kostjale võimalust esitada tõendit oma seisukohtade tõendamiseks. Hageja tunnistaja VG ütluste ümberlükkamiseks taotles kostja kohtuistungil kostja seadusliku esindaja vande all ülekuulamist (TsMS § 229 lg 1) ja tõendi kaasamise vajadus ilmnes samal kohtuistungil tunnistaja valeütluste tõttu. Esimese astme kohus jättis taotluse alusetult rahuldamata, mistõttu apellant palub ringkonnakohtul vastu võtta uus tõend − kostja seadusliku esindaja AŠ vande all antud seletus. Kostja juhatuse liikme vande all antud seletus on vajalik asja õigeks lahendamiseks. Tõendi vastuvõtmisest keeldumisega rikkus maakohus oluliselt TsMS § 199 lg 1 p-des 4 ja 5 sätestatud kostja menetlusõigusi anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta ja esitada tõendeid. Tõendite väär hindamine viis ebaõige otsuse tegemiseni. Maakohus on lugenud tunnistaja VG ütlustega tõendatuks, et kostja teadis hageja majandusraskustest ning avaldas hagejale survet tagatise andmise kokkuleppe sõlmimiseks. Tunnistaja ütlused olid vastuolulised ja ei olnud kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja ütluste kohaselt avaldasid kokkuleppe sõlmimiseks survet kokkuleppele allakirjutanud isikud, kuid kohtuistungil kostja esindajate hulgas neid isikuid ei ole. Samas viibis kokkuleppele kostja poolt allakirjutanud juhatuse liige AŠ kohtuistungil. Surve avaldamist ei kinnita tunnistaja teine väide, mille kohaselt tegi hageja ise ettepaneku tagatise andmiseks, et kaubaveod jätkuksid. Kostja tegutsemisest ja dokumentaalsetest tõenditest (poolte kirjavahetusest) ei nähtu, et kostja oleks teadnud hageja maksejõuetusest. Kui kostja oleks teadnud hageja pankrotimenetluse algatamisest, ei oleks ta jätkanud kaubavedusid ning oleks kasutanud VÕS §-st 803 tulenevat seadusjärgset pandiõigust veoks antud kaubale, mitte sõlminud käsipandilepingut. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lg 1 ja ei ole hinnanud tõendeid nende kogumis. Kaevatav kohtuotsus on nõuetekohaselt põhjendamata, kuna kohus ei ole põhjendanud, miks kostja vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus põhjendama, miks ta ei nõustu kostja poolt esitatud vastuväidetega. Esimese astme kohus ei ole võtnud põhjendatud seisukohta kostja väidete osas, et oma 4
Kohus ei ole ka põhjendanud, missuguste tõendite hindamisel ta jõudis järeldusele, et kostjal ei olnud õigust oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada Hageja ja AS-i H vahel sõlmitud kommertspandilepingu ja poolte vahel sõlmitud käsipandilepingu tõlgendamisel on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud kommertspandiseadust ja pankrotiseadust ning jõudnud ebaõigetele järeldustele käsipandi kehtetuse kohta. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et kommertspandiseaduse § 2 lg 3 kohaselt ei ole pandi esemeks (...) vara, millele saab seada teist liiki registerpandi või ehitise pandi või millele ulatub kinnisasjale enne või pärast kommertspandi seadmist seatud hüpoteek või millele on seatud käsipant. Eeltoodud normi tõlgendab apellant nii, et käsipandiga koormatud varale kommertspant ei laiene, mistõttu käsipandileping ei saanud kahjustada teiste võlausaldajate, kaasa arvatud AS-i H huve. Kostja pandiõigusest tulenev nõue oleks AÕS § 280 alusel olnud hageja pankrotimenetluses eesõigusnõue koos AS-i H nõudega ning kostja oli omandanud pandiõiguse heauskselt. Muuhulgas on kohus jätnud tähelepanuta kostja viite Riigikohtu praktikale, mille kohaselt teiste võlausaldajate huvide kahjustamine on välistatud, kui nõue on tagatud pandiga. Hageja ja AS H olid välistanud kommertspandilepingu p-s 1.1 pandieseme hulgast kommertspandiseaduse § 2 lg-s 3 loetletud vallasvara ega olnud kehtestanud hagejale piiranguid käsipandi seadmisel, mistõttu käsipandilepingu kehtetuks tunnistamine on kostja arvates vastuolus hea usu ja õiguskindluse põhimõttega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub oma menetluskulud apellandilt välja mõista. Ringkonnakohtu istung Istungil palusid apellandi esindajad kaebuse rahuldada, vastustaja esindaja- rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Samas tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada. Kohus ei ole rikkunud menetlussätteid, jättes rahuldamata kostja taotluse kostja seadusliku esindaja vanda all ülekuulamiseks. Selle taotlusega ei nõustunud hageja. Taotlus oli esitatud praeguse TsMS kehtivuse ajal. TsMS § 268 sätestab, et kohus võib vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata tõendama kohustatud isiku, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Alusetud on apellandi väited tunnistaja VG ütluste ebaõigest hindamisest. Asjaolu, et kostja teadis hageja majandusraskustest ja nõudis tagatist koguse alumiiniumi näol, on 5
lg.2 kohaselt, kui tagasivõidetav tehing on tehtud pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, siis eeldatakse, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve; § 114 lg.1 p.1 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Alusetu ja ebaõige on kostja vastuväide selles, et tehing ei kahjustanud teiste võlausaldajata huve seoses sellega, et kostjal oli seadusjärgne, veoseveolepingust tulenev pandiõigus. See oleks kaalumist vääriv argument, kui tegemist oleks kostja poolt veoks vastuvõetud veosega ning kostja oleks selle realiseerinud VÕS § 803 alusel veoseveost tuleneva võlgnevuse katteks pärast hageja pankrotimenetluse algatamist. Vaadeldud kogus alumiiniumi ei olnud kostjale aga vedamiseks üle antud, mistõttu viide kostja seadusjärgsele pandiõigusele on alusetu. Tehingu kehtetuse suhtes on alusetu kostja vastuväide selles, et kostja nõue oleks olnud eelisõigusnõue, mille rahuldamine oleks toimunud enne kommertspandiga tagatud nõude rahuldamist, sest kommertspandiseaduse kohaselt ei ole pandiesemeks käsipant (vt. kostja vastuväide lk.42; „kui võlgniku kohustuse täitmine kostja ees oli tagatud pandiga, siis pandieseme müügist saadud raha arvel poleks teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada saanud ning seetõttu oleks välistatud ka teiste võlausaldajate kahjustamine“). Selle loogika järgi oleks üldse välistatud tagatise andmise tagasivõitmine
alusel.
lg.1 p.1 tulenevalt ei oma tähtsust, kas tagatise ese oli eelnevalt koormatud kommertspandiga või mitte; oluline on, et tagatis anti pärast pankrotimenetluse algatamist. Kostja on oma vastuväidetes märkinud, et hageja poolt antud pandi eseme müügist saadu arvel on sisuliselt tasaarveldatud kostja nõue hageja vastu, osundades
§-le 99 (toimiku lk.111). Antud vastuväide on tehingu kehtetuse aspektist õiguslikult alusetu. Tasaarvestusest saab rääkida siis, kui mõlemal poolel on teineteise vastu (samaliigilised) nõuded. Antud juhul oli nõue üksnes kostjal. Hageja poolt oma rahalise kohustuse 6
sätted, vaid erisätted vara tagasivõitmise tagajärgedest, s.o.
.
lg.3 kohaselt kui tagasivõidetud tehingu järgi saadu väljaandmine on võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kuivõrd maakohus tuvastas, et kostja oli teadlik hageja makseraskustest ja ei nõustunud ilma tagatiseta hagejaga sõlmitud veoseveolepingut täitma, siis pidi ta ka teadma, et tagatise andmine hageja võlgnevuse kustutamiseks tähendab kostja võlanõude eelistamist teistele võlausaldajate nõuetele. Seega peab kostja hagejale hüvitama tagatise vääruse 107304,40 kr. ning tema saab hagejale kehtetu tehingu järgi üleantu ehk siis oma võlanõude 118415,63 kr. kustutamise eest nõuda hüvitust üksnes pankrotivõlausaldajana. Kostja on oma võlanõude tõendamiseks esitanud kohtule dokumentaalsed tõendid ja võlanõude suurusele ja olemasolule ei ole hageja vastu vaielnud. Seetõttu tuleb otsust täiendada, lugedes kostja hüvitisenõue 118415,63 kr. tunnustatuks ja rahuldamisele kuuluvaks samas järgus
§-is 153 lg.1 p.3 nimetatud nõuetega. Selles mõttes tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg.1 ja lg.8 alusel jätab kolleegium poolt apellatsioonimenetluse kohtukulu nende endi kanda. Tiit Kollom Ande Tänav Gaida Kivinurm Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 16.11.2006 otsusega RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2006. a otsuse resolutsioon osas, millega loeti OÜ L võlanõue 118 415 krooni 63 senti AS A (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatuks ja rahuldatavaks samas järgus
lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega ning rahuldati osaliselt kostja apellatsioonkaebus.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.