2-13-22717/36

2-13-22717 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2014, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-13-22717 Swedbank Liising AS-i hagi XXX vastu võla nõudes Hagihind 24 381,69 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn), lepinguline esindaja Olavi XXX (e-post olavi.XXX@swedbank.ee) Kostja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ott Saame ja advokaat Helen Hääl (Advokaadibüroo Concordia, Lennuki 22, 10145 Tallinn, epost menetlus@concordia.ee) Kohtuistung 23.01.2014 Kohtuistungil osalenud isik Hageja lepinguline esindaja Olavi XXX Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Piskunov ja vandeadvokaat Ott Saame Denis RESOLUTSIOON 1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.Välja mõista XXX 13 501,28 (kolmteist tuhat viissada üks eurot ja 28 senti) eurot Swedbank Liising AS-i kasuks.

Menetluskulude jaotus 3. Välja mõista XXX menetluskulud 89% ulatuses Swedbank Liising AS-i kasuks ja jätta ülejäänud osas menetluskulud poolte enda kanda.

Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XXX tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses Swedbank Liising AS-i.

Edasikaebamise kord 2-13-22717 Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Apellatsioonkaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui apellant ei märgi apellatsioonkaebuses, et soovib asja lahendamist kohtuistungil.

Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu.

Asjaolud ja menetluse käik 1. 21.02.2007 sõlmisid hageja ja XXXOÜ (edaspidi liisinguvõtja) liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping I), mille kohaselt andis hageja liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse tarbesõiduki Ford Ranger, 2,5, tehasetähisega XXX, ehitusaasta 2007 (edaspidi liisinguese I) (I kd tl 8-12), mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (I kd tl 14). Lepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (edaspidi Üldtingimused I, I kd tl 15-20).

2.30.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX (edaspidi käendusleping I), mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust I ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 18 737,15 eurot (I kd tl 21-22).

3.21.02.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping II), mille kohaselt hageja andis liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse tarbesõiduki Ford Turneo Connect, 1,8, tehasetähisega XXX, ehitusaasta 2007 (I kd tl 41-45), mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (I kd tl 46). Lepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (edaspidi Üldtingimused II, I kd tl 47-52).

4.30.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX (edaspidi käendusleping II), mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust II ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 11 800,31 eurot (I kd tl 53-54).

5.30.11.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja laenulepingu nr XXX, mille üheks sihtotstarbeks tulenevalt laenulepingu punktist 2.2.3 oli liisingulepingutest nr XXX ja XXX tulenevate võlgnevuste refinantseerimine (I kd tl 152-158).

6.29.12.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja laenulepingu nr XXX Lisa nr 1, millega määrati laenulimiidi kasutusse võtmise uueks tähtajaks 10.01.2010 (II kd tl 11).

7.19.04.2010 saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale teatise liisingulepingute ülesütlemise kohta, andes liisinguvõtjale ja kostjale 14-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks (I kd tl 85-88).

8.13.05.2013 esitas hageja kohtule hagi kostja vastu võla saamiseks summas 21 068,56 eurot.

17.05.2013 määrusega võttis kohus hagi menetlusse. 20.09.2013 suurendas hageja nõuet 24 381,69 euroni.

9.23.01.2014 kohtuistungil määras kohus otsuse teatavaks tegemise ajaks 10.03.2014.

10.04.03.2014 määrusega uuendas kohus asja arutamise seoses sellega, et hageja sai kostjalt kohtumenetluse kestel liisinguesemed tagasi ning hageja soovis täpsustada nõuet.

Hageja nõue ja põhjendused 11. Hageja palub pärast asja arutamise uuendamist täpsustatud nõudes kostjalt välja mõista 15 171,03 eurot, menetluskulud ja viivise menetluskuludelt (II kd tl 99-103). Hageja tugineb oma nõudes VÕS 2 2-13-22717 § 8 lg 2, § 65 lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 4, § 142 lg 1, § 145 lg 1 ja lg 2, § 367 lg 1, § 455 lg 1 ja 2.

12.Hageja märgib, et:

•nõue ei ole aegunud;

•liisinguvõtja ei esitanud hagejale kindlustuspoliisi originaaleksemplari, mistõttu on hagejal õigus nõuda leppetrahvi kummagi lepingu osas 191,73 eurot;

•hageja on tasunud liisinguvõtja eest kindlustusandjale kindlustusmakseid;

•liisingulepingutest tulenev võlg refinantseeriti 04.01.2010 ning liisingulepingud ennistati;

•enne refinantseerimist sissenõutavaks muutunud viivisearved on refinantseeritud ja neid hageja ei nõua;

•liisinguvõtja ei täitnud pärast refinantseerimist liisingulepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja liisingulepingud üles alates 14.05.2010;

•hageja on liisinguesemete tagasisaamisega teinud kulutusi;

•hageja on korrigeerinud viivisearveid, kuna intressilt ei tule viiviseid maksta.

Kostja vastuväited 13. Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

14.Kostja märgib, et:

•hagi on aegunud;

•hagis esitatud nõuete kujunemine ei ole jälgitav;

•liisingulepingute ennistamine ei ole tõendatud;

•hageja poolt esitatud õiendid ja tabelid ei ole tõendid;

•liisingulepingutest tulenev võlgnevus on refinantseeritud laenulepinguga;

•viivise korrigeerimise olemus on arusaamatu.

30.11.2009 sõlmitud Kohtu põhjendused 15. Kohus lahendab antud asja tulenevalt TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1 lihtsustatud kirjeldava osaga.

Lihtsustatud kirjeldava osaga tehtud kohtuotsuse täiendamist ei saa mistahes asjaoludel nõuda.

Kohus lahendab asja pärast poolte nõusolekul juhinduvalt TsMS § 403 kirjalikus menetluses.

16.Kohus, kuulanud ära hageja esindaja ja kostja esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt alljärgnevatel põhjendustel.

17.TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

18.Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Puudub vaidlus, et 21.02.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu I, mille kohaselt andis hageja liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse tarbesõiduki Ford Ranger, 2,5, tehasetähisega XXX, 3 2-13-22717 ehitusaasta 2007 (I kd tl 8-12), mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (I kd tl 14). Lepingule kohaldati Üldtingimusi I (I kd tl 15-20). 21.02.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu II, mille kohaselt hageja andis liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse tarbesõiduki Ford Turneo Connect, 1,8, tehasetähisega XXX, ehitusaasta 2007 (I kd tl 41-45), mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (I kd tl 46). Lepingule kohaldati Üldtingimusi II (I kd tl 47-52).

19.VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

Puudub vaidlus, et 30.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust I ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 18 737,15 eurot (I kd tl 21-22).

30.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust II ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 11 800,31 eurot (I kd tl 53-54). Tuginedes eeltoodule vastutab kostja tekkinud võlgnevuse eest liisinguvõtjaga solidaarselt.

20.Poolte vahel on vaidlus, kas liisingulepingutest tulenev nõue on aegunud, kas liisingulepingud ennistati ja kui suur on liisingulepingutest tulenev liisinguvõtja võlg.

21.Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus esmalt hinnangu nõude aegumise osas.

TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 alusel nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Hagi on esitatud VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Riigikohus on oma lahendi 3-2-1-33-09 punktis 10 märkinud, et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul 4 2-13-22717 pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Juhinduvalt Riigikohtu eelmärgitud lahendist nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu.

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingud 21.02.2007.

Liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis hageja 19.04.2010 liisinguvõtjale ja kostjale teatise lepingute ülesütlemise kohta, milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb hageja lepingud üles (I kd tl 85-88). Kuna liisinguvõtja ega kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja liisingulepingud üles 14.05.2010. Kohus leiab, et hageja nõue muutus juhindudes Riigikohtu 3-2-1-33-09 otsuse punktis 10 märgitud seisukohast sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingute ülesütlemist.

Üldtingimuste I ja II punkti 7.5 (I kd tl 19 ja 51) kohaselt oli liisinguvõtjal liisingulepingu ülesütlemise korral kohustus liisinguesemed viivitamata hagejale tagastada. Üldtingimuste I ja II punkti 7.4 kohaselt kuulusid liisinguesemed liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisinguesemete võõrandamisest saadud rahasumma arvelt pidi kustutama liisingulepingutest tulenev võlgnevus. Puudub vaidlus, et liisinguesemeid ei ole käesoleva ajani hagejale tagastatud. Kohus leiab, et hageja ei saanud oma nõuet liisinguvõtja vastu kindlaks teha enne liisinguesemete tagastamist. 09.05.2011 vara tagastamata jätmise memos on vara tagastusteenuse pakkuja hagejale teatanud, et liisinguesemete asukoht on tuvastamata (I kd tl 133-134). Kohus on seisukohal, et hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks enne 09.05.2011, mil hagejale sai teatavaks, et liisinguesemete tagastamine ei ole tulemuslik, ega aegunud seetõttu juhindudes TsÜS § 146 lg-st 1 enne 09.05.2014. Hagi on esitatud kohtusse 13.05.2013, seega nõue ei ole aegunud.

Ebaõige on kostja väide, et nõue muutus sissenõutavaks 2009.a detsembris kui lepingud lõpetati.

Tõendatud ei ole, et liisingulepingud lõpetati 2009.a detsembris. Hageja ja kostja, kes oli alates 30.06.2002 kuni liisinguvõtja äriregistrist kustutamiseni, so 17.08.2013 liisinguvõtja ainus juhatuse liige, pidasid 2009.a oktoobris läbirääkimisi liisingulepingute ennistamise teemal (II kd tl 30-31).

Hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 30.11.2009 laenulepingu nr XXX, mille punkti 2.2.3 kohaselt refinantseeriti liisingulepingutest tulenevad võlgnevused (I kd tl 152-158). Laenulepingu nr XXX lisa nr 1 kohaselt oli laenulimiidi kasutusse võtmise tähtaeg 10.01.2010 (II kd tl 11). Hageja selgituste kohaselt refinantseeriti võlgnevus 04.01.2010. Puudub vaidlus, et liisinguesemed jäid liisinguvõtja kasutusse ka pärast 2009.a ning nähtuvalt hageja konto väljavõtetest on liisinguvõtja jätkanud 2010.a osamaksete tasumist (II kd tl 12-17). Seega nähtub toimikus olevatest tõenditest, et poolte tahe oli suunatud liisingulepingute jätkumisele ka pärast 2009.a ning kostja väited, milliste kohaselt liisingulepingute ennistamine ei ole tõendatud, on pahatahtlikud ja otsitud. Kuna liisingulepingud ennistati, ei muutunud hageja nõue sissenõutavaks 2009.a detsembris.

22.VÕS § 116 lg 6 alusel, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS § 195 lg 1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 196 lg 1 alusel kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Üldtingimuste I ja II punkti 7.1.3 kohaselt oli liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda, kui iseseisvat majandus- või kutsetegevust läbi viiv liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust 5 2-13-22717 kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Üldtingimuste I ja II punkti 7.2 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisest teatab liisinguandja liisinguvõtjale vähemalt 14 päeva ette.

Liisinguvõtjal on nimetatud tähtaja jooksul õigus täita liisingulepingust tulenevad tähtajaks tasumata kohustused (I kd tl 19 ja 51).

Hageja on selgitanud, et seisuga 19.04.2010 koosnes liisingulepingust I tulenev liisinguvõtja võlgnevus mh osamakse- ja intressiarvest nr 8569812210 summas 5 361,87 krooni perioodi 31.01.2010-28.02.2010 eest ning osamakse- ja intressiarvest nr 8572244396 summas 5 372,32 krooni perioodi 01.03.2010-30.03.2010 eest (II kd tl 5). Hageja konto väljavõttelt nähtub, et kostja on nimetatud arved tasunud 07.06.2010 (II kd tl 12). Hageja selgituste kohaselt koosnes seisuga 19.04.2010 liisingulepingust II tulenev liisinguvõtja võlgnevus mh osamakse- ja intressiarvest nr 8569812207 summas 3 361,78 krooni perioodi 31.01.2010-28.02.2010 eest ning osamakse- ja intressiarvest nr 8572244383 summas 3 368,35 krooni perioodi 01.03.2010-30.03.2010 eest (II kd tl

5). Hageja konto väljavõttelt nähtub, et kostja on nimetatud arved tasunud 07.06.2010 (II kd tl 16).

Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et liisinguvõtja oleks eelnevalt nimetatud arved tasunud varem või et liisinguvõtjal ei olnud kohustus nimetatud arveid seisuga 19.04.2010 tasuda. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et liisinguvõtjal oli 19.04.2010 seisuga hageja ees liisingulepingutest tulenev osamaksete ja intressi võlgnevus. 19.04.2010 edastas hageja liisinguvõtjale ja kostjale teatise liisingulepingute ülesütlemise kohta ning palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamisest ja hoiatas, et võlgnevuse mittetasumisel ütleb hageja lepingud üles ja palub tagastada liisinguesemed (I kd tl 85-88). Liisinguvõtja ega kostja liisingulepingutest tulenevat võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingud ennetähtaegselt ühepoolselt üles 14.05.2010.

Hageja oli õigustatud liisingulepingud ennetähtaegselt lõpetama.

23.Vastavalt VÕS § 195 lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et liisingulepingud öeldi ennetähtaegselt üles 14.05.2010. Kuni lepingute ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda liisingulepingute alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses.

Hageja poolt esitatud 16.04.2010 arvest nr 8574671640 perioodi 31.03.2010-30.04.2010 eest (I kd tl

35)nähtub, et liisinguvõtjal on liisingulepingu I alusel tasumata osamaksed koos intressiga summas 297,68 eurot.

Hageja poolt esitatud 16.04.2010 arvest nr 8574671637 perioodi 31.03.2010-30.04.2010 eest (I kd tl

67)nähtub, et liisinguvõtjal on liisingulepingu II alusel tasumata osamaksed koos intressiga summas 144,20 eurot.

Kostja ei ole tõendanud, et liisinguvõtja või kostja oleks nimetatud võlgnevuse tasunud. Kohus märgib, et nimetatud võlgnevus on tekkinud pärast 04.01.2010, so pärast liisingulepingutest tuleneva võlgnevuse refinantseerimist. Kohus leiab, et hageja nõue debitoorse võlgnevuse osas kokku summas 441,88 eurot, so 297,68+144,20 on tõendatud.

24.VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Üldtingimuste I ja II punkti 6.1 kohaselt oli liisinguvõtja kohustatud esitama kindlustuspoliisi originaaleksemplari 7 päeva jooksul selle jõustumisest hagejale. Liisinguvõtja kohustus vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni õigeaegselt uuendama ning esitama uuendatud kasutuspoliisi originaaleksemplari hagejale hiljemalt 7 päeva jooksul kindlustuslepingu uuendamisest (I kd tl 17 ja

49). Liisingulepingu I ja II punkti 5.2 kohaselt oli hagejal õigus nõuda liisingulepingu üldtingimuste punktis 6.1 nimetatud kohustuste rikkumise korral trahvi kuni 192 eurot (I kd tl 9 ja 42). Hageja nõuab liisingulepingu I ja II osas Üldtingimuste I ja II punktis 6.1 nimetatud kohustuste rikkumise eest kokku 383,46 eurot, so 191,73+191,73 (I kd tl 36 ja 68). Hageja märgib, et esitas liisinguvõtjale Itella postiteenuse kaudu leppetrahvi nõude (II kd tl 32). Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et liisinguvõtja 6 2-13-22717 Üldtingimuste I ja II punktis 6.1 sätestatud kohustust rikkus ega esitanud tõendeid, et liisinguvõtja vastavat kohustust täitis. Seega on hagejal õigus nõuda kummagi liisingulepingu rikkumise eest leppetrahvi liisingulepingute punktis 5.2 sätestatud määras. Hageja nõue leppetrahvi tasumise osas kokku summas 383,46 eurot on põhjendatud.

25.Liisingulepingu I ja II punkti 11.1 kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima liisingueseme I ja II vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu (I kd tl 10 ja 43). Üldtingimuste I ja II punkti 6.3 kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult liisinguvõtja. Punkti 6.3.1 kohaselt kohustus liisinguvõtja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Punkti 6.3.2 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või muud kahjud. Kui vastavad kulud ja/või muud kahjud oli kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras (I kd tl 17 ja 49). VÕS § 455 lg 1 kohaselt võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva seaduse üldosa sätetele. VÕS § 455 lg 2 kohaselt kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle.

Liisinguvõtja jättis kindlustusandjale tasumata liisingueseme I suhtes tekkinud liikluskindlustuse võlgnevuse perioodi 25.03.2011-24.03.2014 eest summas 573,05 eurot (I kd tl 24-31), mille hageja on kindlustusandjale tasunud (I kd tl 134-136). Liisinguvõtja jättis kindlustusandjale tasumata liisingueseme II suhtes tekkinud liikluskindlustuse võlgnevuse perioodi 25.03.2011-24.03.2014 eest summas 505,42 eurot (I kd tl 56-63), mille hageja on kindlustusandjale tasunud (I kd tl 137-139).

Kohus leiab, et hagejal on nimetatud summade osas kostja vastu nõue tulenevalt Üldtingimuste I ja II punktist 6.3.2 ja VÕS § 455 lg-st 2. Kostja ei ole väitnud, et liisinguvõtja või kostja oleks ise vastava perioodi ajal kindlustuse eest tasunud või et liisinguesemetel ei pidanud kindlustust olema. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kindlustusmaksete võlgnevus osas kokku summas 1 078,47 eurot, so 573,05+505,42 põhjendatud.

26.VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Liisingulepingu I ja II punkti 5.1 kohaselt oli viivisemäär 0,25% päevas (I kd tl 9 ja 42).

Hageja palub kostjalt välja mõista viivise liisingulepingu I alusel 08.02.2010 arve nr 8210728475 kohaselt summas 16 057,93 krooni, so 1 026,29 eurot, 05.04.2010 arve nr 8210997125 kohaselt summas 791,79 krooni, so 50,60 eurot ja 04.05.2010 arve nr 8211168021 kohaselt summas 770,27 krooni, so 49,23 eurot (I kd tl 37-40).

Hageja palub kostjalt välja mõista viivise liisingulepingu II alusel 08.02.2010 arve nr 8210728488 kohaselt summas 10 068,01 krooni, so 643,46 eurot, 05.04.210 arve nr 8210997138 kohaselt summas 496,45 krooni, so 31,73 eurot ja 04.05.2010 arve nr 8211168034 kohaselt summas 482,94 krooni, so 30,87 eurot (I kd tl 69-72).

Kohus leiab, et hageja viivisenõue liisingulepingust I ja II ei ole põhjendatud 08.02.2010 arve nr 8210728475 eest summas 1 026,29 eurot (I kd tl 38-39) ja 08.02.2010 arve nr 8210728488 eest summas 643,46 eurot (I kd tl 69-70). Nähtuvalt nimetatud viivisearvetest on viivis tekkinud 2009.a osamakse- ja intressiarvete alusel. Liisingulepingutest tulenev võlgnevus refinantseeriti 04.01.2010.

Hageja on märkinud, et enne refinantseerimist sissenõutavaks muutunud viivisearved refinantseeriti.

Laenulepingu nr XXX punkti 2.2.3 kohaselt oli laenu üheks sihtotstarbeks liisingulepingutest nr XXX ja XXX tulenevate võlgnevuste refinantseerimine (I kd tl 152). Kohus märgib, et viivis on samuti liisingulepingutest tulenev võlgnevus. Esitatud tõenditest ei nähtu kokkulepet, mille kohaselt refinantseerimise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviseid ei refinantseerita. See, et hageja on esitanud 7 2-13-22717 08.02.2010 viivisearved 2009.a tekkinud viiviste eest, ei tähenda, et need viivised muutusid sissenõutavaks arve esitamisega. Viiviste võlg tekkis jooksvalt ning juhul kui hageja ja liisinguvõtja soovisid, et refinantseerimise ajaks tekkinud viiviseid ei refinantseeritaks, oleks pidanud selle kohta olema vastav kokkulepe. Kohus märgib, et hageja poolt esitatud ülevaatest refinantseeritud arvete kohta (I kd tl 176-177) ei ole võimalik tuvastada, kas 2009.a liisingulepingutest tekkinud viivised refinantseeriti või mitte. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul hageja tõendanud, et 08.02.2010 viivisearvetel kajastatud viiviseid ei refinantseeritud.

Kohus leiab, et hageja viivisenõue liisingulepingust I on põhjendatud arve nr 8210997125 osas summas 50,60 eurot (I kd tl 37) ja arve nr 8211168021 osas summas 49,23 eurot (I kd tl 40). Arvest nr 8210997125 nähtuvalt on viivist arvestatud osamakse- ja intressiarve nr 8567302285 summas 5 351,44 krooni tähtajaga 30.01.2010 tasumisega viivitamise eest 34 päeva ulatuses, viivisemääraga 0,25% päevas ning osamakse- ja intressiarve nr 8569812210 summas 5 361,87 krooni tähtajaga 02.03.2010 tasumisega viivitamise eest kuni 01.04.2010, so 30 päeva ulatuses viivisemääraga 0,25% päevas (I kd tl 37). Hageja konto väljavõttest nähtub, et arve nr 8567302285 on tasutud 05.03.2010 ja arve nr 8569812210 on tasutud 07.06.2010 (II kd tl 12). Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hageja viivisearvestus on ebaõige. Seega viivisenõue on põhjendatud.

Arvest nr 8211168021 nähtuvalt on viivist arvestatud osamakse- ja intressiarve nr 8569812210 summas 5 361,87 krooni tähtajaga 02.03.2010 tasumisega viivitamise eest kuni 01.05.2010, so 30 päeva ulatuses viivisemääraga 0,25% päevas ja arve nr 8572244396 summas 5 372,32 krooni tähtajaga 30.03.2010 tasumisega viivitamise eest kuni 01.05.2010, so 32 päeva ulatuses viivisemääraga 0,25% päevas. Hageja konto väljavõttest nähtub, et arve nr 8569812210 ja arve nr 8572244396 on liisinguvõtja tasunud 07.06.2010 (II kd tl 12). Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hageja viivisearvestus on ebaõige. Seega viivisenõue on põhjendatud.

Kohus leiab, et hageja viivisenõue liisingulepingust II on põhjendatud 05.04.2010 arve nr 8210997138 osas summas 31,73 eurot (I kd tl 71) ja 04.05.2010 arve nr 8211168034 osas summas 30,87 eurot (I kd tl 72). Arvest nr 8210997138 nähtuvalt on viivist arvestatud osamakse- ja intressiarve nr 8567302272 summas 3 355,26 krooni tähtajaga 30.01.2010 tasumisega viivitamise eest 34 päeva ulatuses, viivisemääraga 0,25% päevas ning osamakse- ja intressiarve nr 8569812207 summas 3 361,78 krooni tähtajaga 02.03.2010 tasumisega viivitamise eest kuni 01.04.2010, so 30 päeva ulatuses viivisemääraga 0,25% päevas (I kd tl 71). Hageja konto väljavõttest nähtub, et arve nr 8567302272 on tasutud 05.03.2010 ja arve nr 8569812207 on tasutud 07.06.2010 (II kd tl 16). Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hageja viivisearvestus on ebaõige. Seega viivisenõue on põhjendatud.

Arvest nr 8211168034 nähtuvalt on viivist arvestatud arve nr 8569812207 summas 3 361,78 krooni tähtajaga 02.03.2010 tasumisega viivitamise eest kuni 01.05.2010, so 30 päeva ulatuses viivisemääraga 0,25% päevas ja arve nr 8572244383 summas 3 368,35 krooni tähtajaga 30.03.2010 tasumisega viivitamise eest kuni 01.05.2010, so 32 päeva ulatuses viivisemääraga 0,25% päevas (I kd tl 72). Hageja konto väljavõttest nähtub, et arve nr 8569812207 ja arve nr 8572244383 on liisinguvõtja tasunud 07.06.2010 (II kd tl 16). Seega viivisearve nr 8211168034 esitamise seisuga, so 04.05.2010 oli liisinguvõtja viivituses. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hageja viivisearvestus on ebaõige.

Seega viivisenõue on põhjendatud.

Kostja väited, mille kohaselt viivise korrigeerimine arvetel on arusaamatu on asjakohatud ega muuda viivisenõuet põhjendamatuks. Hageja on viivisearvetel korrigeerinud viivise arvestuse alla mittekuuluva osa, so intressi. Hageja poolt viivisearvete korrigeerimine on kooskõlas VÕS § 113 lgga 6, mille kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Liisinguvõtja, olles osamaksete ja intressimaksete tasumisega viivituses, pidi olema teadlik viivise rakendumisest.

Kostja käendajana vastutab ka viivisenõude eest. Seega on viivisenõue liisingulepingust I tulenevalt põhjendatud summas 99,83 eurot, so 50,60+49,23 ja liisingulepingust II tulenevalt summas 62,60 eurot, so 31,73+30,87.

27.Vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

8 2-13-22717 Üldtingimuste I ja II punkti 7.3 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses liisingulepingu üles ütlemisega (I kd tl 19 ja 51).

Hageja nõuab seoses liisingueseme I tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude hüvitamist summas 209,18 eurot, millest 20 eurot on autodokumendi duplikaadi väljastamise riigilõiv (II kd tl 107), 28,76 eurot puksiirteenus (II kd tl 109) ja 160,42 eurot müügiteenus (II kd tl 111). Hageja on vastavad kulutused kandnud (II kd tl 108, 110 ja 112).

Hageja nõuab seoses liisingueseme II tagastamisega seotud kulu, so puksiirteenuse hüvitamist summas 28,76 eurot (II kd tl 118). Hageja on vastava kulu kandnud (II kd tl 119).

Kostja ei ole lisakuludele vastuväiteid esitanud. Riigikohus on lahendi 3-2-1-112-06 punktis 9 leidnud, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Nimetatud lahendi punktis 11 märkis Riigikohus lisaks, et lisakulu võib olla ka sõiduauto tagastustasu, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest.

Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et hageja poolt nõutud lisakulud liisingulepingu I osas summas 209,18 eurot ja liisingulepingu II osas summas 28,76 eurot on põhjendatud. Need on põhjustatud liisingulepingute ülesütlemisest.

28.Vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Üldtingimuste I ja II punkti 7.4 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel lähtudes liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.1, kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole (I kd tl 19 ja 54).

Puudub vaidlus, et liisingulepingud öeldi üles alates 14.05.2010. Nähtuvalt liisingulepingute maksegraafikutest (I kd tl 14 ja 46) oli liisingulepingute ülesütlemise aja seisuga liisinguvõtjal liisingueseme I suhtes tasumata osamakseid 10 574,59 euro ulatuses ja liisingueseme II suhtes tasumata osamakseid 6 630,16 euro ulatuses. Kohus leiab, et ebaõige on kostja väide, mille kohaselt liisingulepingute ennistamisega 2009.a lõpus loodi uus võlasuhe ja maksegraafikuid ei saa arvestada.

Kohus leiab, et liisingulepingute ennistamisega jätkusid liisingulepingutest tulenevad hageja ja liisinguvõtja õigused ja kohustused. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja ja liisinguvõtja oleksid uutes maksegraafikutes kokku lepitud. Liisingueseme I suhtes on OÜ Balti Realiseerimiskeskus koostanud 06.03.2014 hindamisakt, mille kohaselt oli liisingueseme I väärtus 5 700 eurot käibemaksuga (II kd tl 113-114). Liisinguese I suunati müüki 07.03.2014 ja müüdi 22.03.2014 hinnaga 5 500 eurot käibemaksuga, so 4 583,33 eurot käibemaksuta. Kostja ei ole liisingueseme I müügihinnale vastu vaielnud. Kohus loeb liisingueseme I harilikuks turuväärtuseks liisingueseme I tagastamise hetkel selle müügihinna.

Liisingueseme II suhtes on OÜ Balti Realiseerimiskeskus koostanud 06.03.2014 hindamisakti, mille kohaselt oli liisingueseme II väärtus 1 700 eurot käibemaksuga (II kd tl 120-121), so 1 416,67 eurot käibemaksuta. Kostja ei ole liisingueseme turuväärtusele vastuväiteid esitanud, mistõttu loeb kohus liisingueseme II harilikuks turuväärtuseks selle tagastamise hetkel 1 416,67 eurot käibemaksuta.

29.Eeltooduga on tõendatud, et liisinguvõtjal on hageja ees liisingulepingute ülesütlemisest tulenev nõue:

9 2-13-22717 • • liisingulepingu I alusel summas 11 946,06 eurot (jääkmaksumus 10 574,59 eurot, debitoorne võlgnevus 297,68 eurot, leppetrahv 191,73 eurot, kindlustusmaksed 573,05 eurot, viivis 99,83 eurot, vara tagastamise ja realiseerimise kulu 209,18 eurot). Liisingueseme I turuhind vara tagastamise hetkel oli 4 583,33 eurot. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingu I alusel hageja ees võlgnevus summas 7 362,73 eurot. liisingulepingu II alusel summas 7 562,87 eurot (jääkmaksumus 6 630,16 eurot, debitoorne võlgnevus 144,20 eurot, leppetrahv 191,73 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus 505,42 eurot, viivis 62,60 eurot, vara tagastusteenuse kulu 28,76 eurot). Liisingueseme II turuhind vara tagastamise hetkel oli 1 416,67 eurot. Hagi täienduse kohaselt on toimunud üks laekumine summas 7,65 eurot (II kd tl 101). Seega on liisinguvõtjal liisingulepingu II alusel hageja ees võlgnevus summas 6 138,55 eurot.

Seega on liisinguvõtjal liisingulepingute alusel hageja ees võlgnevus kokku summas 13 501,28 eurot, millise eest vastutab käenduslepingute alusel kostja.

Menetluskulud 30. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 89% ulatuses kostja kanda ja ülejäänud ulatuses poolte enda kanda.

TsMS §-st 174 järgi on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Tulenevalt TsMS § 177 lg 2 kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk kohtunik 10

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.