KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 2. mai 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-1240 Haldusasi A.K. kaebus Viimsi Vallavalitsuse 14.05.2012 vaideotsuse nr 15-3/1711-1 ja Viimsi Vallavalitsuse 16.03.2012 korralduse nr 176 ja Viimsi Vallavalitsuse 19.03.2012 ehitusloa nr 22047 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja: A.K. (isikukood: xxxxxxxxxxx) Esindaja: Tuulikki Laesson Vastustaja: Viimsi Vallavalitsus Esindaja Gunnar Kender Kolmas isik 1: K.L. (isikukood: xxxxxxxxxxxx) Esindaja: Tuulikki Laesson Kolmas isik 2: M.K. (isikukood: xxxxxxxxxxx) Esindaja: v.adv Martin Triipan Kolmas isik 3: Avantek Real OÜ (registrikood: 10635320) Seaduslik esindaja: Urmas Tross Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Mõista kaebajalt kolmanda isiku M.K. kasuks välja menetluskulud kokku summas 783 eurot, millest 15 eurot on riigilõivu eest ja 768 eurot õigusabi eest. 3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest ehk hiljemalt 3. juunil 2013. Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viimsi Vallavalitsuse 16.03.2012 korraldusega nr 176 otsustati välja anda ehitusluba M.K.le Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistutele juurdepääsutee ehitamiseks Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistutel vastavalt Roadservice OÜ poolt koostatud ehitusprojektile (töö nr 0404/11). Korralduses märgiti, et kinnistusraamatusse on Külaniidu tee 1 ja 2 kinnistuid koormava piiratud asjaõigusena sisse kantud reaalservituut (sõiduteeservituut) kinnistute Külaniidu tee 3 ja 4 igakordsete omanike kasuks. Viimsi Vallavalitsuse 16.03.2012 korralduse nr 176 alusel väljastas valla ehitusamet 19.03.2012 ehitusloa nr 22047. 2. A.K., kellele kuulub ½ Külaniidu tee 2 kinnistu kaasomandist (ülejäänud ½ kaasomandist kuulub K.L.le), esitas Viimsi Vallavalitsusele vaide, milles palus „muuta ehitusprojekti ja seada taolised keskkonnatingimused, mis tagaksid, et ehitustegevus ei kahjustaks kõnealuste tammede elutingimusi vähimalgi määral, sest tee koos selle alla rajatava infrastruktuuriga on kavandatud puutüvede vahetusse lähedusse ja võra alla.“ 3. Viimsi Vallavalitsuse 14.05.2012 vastuses vaidele nr 15-3/1711-1 märgiti, et Roadservice OÜ töö nr 0404/11 kohaselt ehitatakse tee kivisillutiskattega ja tee aluskonstruktsioonide ehitamisel tamme juurte kaitseks tuleb juurte piirkonnas kaevetööd teostada käsitsi. Seega ehitusloa aluseks olevas ehitusprojektis on välja toodud meetmed tammede juurestiku kaitseks. Ehitusluba nr 22047 on väljastatud kooskõlas alal kehtiva detailplaneeringuga. 4. A.K. esitas 14.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 14.05.2012 vaideotsuse nr 15-3/1711-1, Viimsi Vallavalitsuse 16.03.2012 korralduse nr 176 ja Viimsi Vallavalitsuse 19.03.2012 ehitusloa nr 22047 tühistamiseks. Ühtlasi esitas kaebuse esitaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus esialgse õiguskaitse korras peatada Viimsi Vallavalitsuse 14.05.2012 vaideotsuse ja Viimsi Vallavalitsuse 16.03.2012 korralduse nr 176 kehtivus koos selle alusel antud ehitusloaga nr 22047. 5. Tallinna Halduskohtu 15.06.2012 määrusega peatas kohus Viimsi Vallavalitsuse 16.03.2012 korralduse nr 176 ja selle alusel väljastatud ehitusloa nr 22047 kehtivuse. Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2012 määrusega rahuldas kohus M.K. määruskaebuse ning tühistas Tallinna Halduskohtu 15.06.2012 kohtumääruse haldusasjas 3-12-1240 ja jättis A.K. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 6. 25.06.2012 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung 29.10.2012. 28.02.2013 määrusega otsustas kohus jätkata asja menetlust kirjalikus menetluses ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja (mida pikendas 25.03.2013 määrusega) ning kohtuotsuse kuulutamise aja. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 7. Kaebaja palub tühistada Viimsi Vallavalitsuse 14.05.2012 vaideotsuse nr 15-3/1711-1 ja Viimsi Vallavalitsuse 16.03.2012 korralduse nr 176 ja Viimsi Vallavalitsuse 19.03.2012 ehitusloa nr 22047. Kaebaja põhjendab oma kaebust järgmiselt. 7.1. Külaniidu tee 1 kinnistul kasvab põlispuuna tamm, mille vahetusse lähedusse, so 1,7 m kaugusele puu tüvest on kavandatud tee asukoht kaebuse esitaja kinnistul. Külaniidu tee 2 kaasomanikud kasutavad kinnistut seltsingu eesmärkidel. 7.2. Tee asukoht ei ole kooskõlas Viimsi Vallavolikogu 14.05.2002 otsusega nr 88 kehtestatud Rohuneeme tee 119 detailplaneeringuga. Rohuneeme tee 119 detailplaneering näeb ette tammede 2 säilimise/säilitamise. Ehitusluba ja ehitusloa aluseks olev ehitusprojekt ei vasta ehitamist reguleerivatele õigusaktidele ega detailplaneeringule ning on vastuolus keskkonnakaitseliste põhimõtetega (vt ka RK lahend 3-3-164-02 p 17). Ehitusluba võimaldab ehitada tee asukohta, mis paikneb tammede vahetus läheduses (1,7 m puu tüvest), mistõttu ei ole tagatud tamme kasvutingimused ning tamm hukkub. Seega ei vasta ehitusluba keskkonnanõuetele (vt ka RK lahend 3-3-1-25-02 p 12). Vastavalt seadusandlusele peab tee vastavuse nõuetele tagama tee omanik. Kuna tee kuulub kinnisasja koosseisu, siis peab tagama ehitatava tee nõuetele vastavuse kaebaja, sh ka hüvitama teest tekkiva keskkonnakahju. On üldteada, et pinnase külmumissügavus on 1,4 m ja tee all ei tohi kasutada külmumissügavuse ulatuses külmakerkelisi pinnaseid. Antud maa-alal on aluspinnas külmakerkeline, mistõttu tuleb kavandatava tee muldkeha all olemasolev pinnas välja vahetada 1,4 m sügavuseni. Sellisel sügavusel toimuvad pinnasetööd muudavad põlistamme kasvutingimusi sellises ulatuses, et võib eeldada puu hävimist. Vastavalt Riigikohtu praktikale saab keskkonnakaitse küsimustes kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga (vt RK otsused asjades nr 3-3-1-68-11 p 22 ja 3-3-1-86-06 p 16). Tamm asub piirkonna vähese põlispuuna kaebajale kuuluva ja seltsingutegevuseks olulise kinnistu kõrvalkinnistul, mistõttu on selge, et tamm omab keskkonnakaitselist mõju, sh ka mõju tuulte eest jms ja vähendab negatiivseid häiringuid Külaniidu 2 kinnistule. Seega on kaebaja nii ise kui seltsingu esindajana otseses ja olulises puutumuses kõrvalkinnistul kasvava tammega. Kaebaja kinnistu väärtus on oluliselt suurem, kui naaberkinnistul kaebaja kinnistu vahetus läheduses on suur ja uhke põlispuu. Ehitusluba rikub kaebaja õiguspärast ootust kehtestatud detailplaneeringu järgimiseks kaebaja naaberkinnistul mistahes ehitustegevuse läbiviimisel ja ehitusloa väljastamisel, samuti kaebaja ootust, et temaga ja tema poolt esindatava seltsinguga otseses puutumuses olevat keskkonda ei hävitata. 7.3. Kuna ehitusluba on väljastatud alale, mis ei taga tamme kasvutingimuste säilimist ja detailplaneeringus on fikseeritud nõue, et tamm säilitatakse, on ehitusloa väljastamine vastuolus ehitusseaduse (EhS) § 3 lg 1 ning § 24 lg 1 p-ga 1. Ehitusluba on väljastatud ehitusprojekti alusel, mis ei vasta ettenähtud nõuetele. Tulenevalt spetsialistide seisukohtadest – kaebaja viitab Eesti Dendroloogia Seltsi 13.06.2012 ekspertarvamusele Roadservice OÜ projekti kohta – on igasugune ehitustegevus ja vibratsioon tamme lähialal selline, mis toob kaasa tamme hävimise. Vastavalt ekspertarvamusele ei oma puu juurte suhtes tähtsust, kas kaevamine toimub käsitsi või masinate kaasabil. Ka ehitusloa aluseks olevas projektis on toodud välja, et „PK 0+35 paikneb tammepuu, tüve keskelt juurdepääsutee ääreni on vahekaugus 2,05 m, võimaluse korral mitte kahjustada tee aluskonstruktsioonide ehitamisega puu juuri, puujuurte piirkonnas kaevetöid teostada käsitsi“. Seega on ka ehitusprojektis eeldatud puu kahjustamist ehitustegevusega. Ehitusloa andmisel ei ole kõiki olulisi asjaolusid kaalutud. 7.4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 kohaselt on ehitis kinnisasja oluline osa. Tee on ehitis ja seega on tee kinnisasja oluline osa. EhS § 23 lg 11 kohaselt esitab ehitusloa taotluse maaüksuse või ehitise omanik või ehitise kaasomanik kaasomanike enamuse otsuse kohaselt. Kaebaja ei ole esitanud ehitusloa taotlust, samuti ei ole vaidlust, et ehitusluba on väljastatud kolmandale isikule M.K.le, kes ei ole vaidlustatud ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti järgse kinnistu omanik. Väljastades ehitusloa isikule, kes ei ole kinnisasja omanik, rikkus vastustaja EhS-s sätestatud nõuet väljastada ehitusluba ehitise omanikule. Vastustaja on menetlenud ehitusloa taotlust, mis on esitatud vale isiku poolt (M.K.l puudub ka volitus kaebaja esindamiseks). Vaidlustatud ehitusluba ei ole taotlenud ka Külaniidu 1 omanik, vaid viimane on kooskõlastanud ehitusprojekti. 7.5. Kaebajat ei ole kaasatud vastustaja poolt ehitusloa väljastamise menetlusse. Samuti ei ole tema ega K.L. kooskõlastanud vaidlustatud ehitusloa aluseks olevat ehitusprojekti, kuna ei ole esitatud keskkonnakaitselistele küsimustele saanud vastuseid. Sellega on rikutud hea halduse põhimõtet (vt RK lahend nr 3-3-1-102-06). 3 7.6. Kaebaja ja K.L. omandasid kinnistu 14.05.2009 ja seega ei ole seotud eelnevalt toimunud võimaliku ehitustegevusega, mis on kahjustanud tamme. Pole tõendatud, et M.K. poolt viidatud varasemad ehitustööd on teostatud tee koridoris. Vee-sadeveetorustikud peaksid kajastuma vaidlustatud ehitusloa aluseks olevas ehitusprojektis. Nimelt näeb majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.09.2010 määruse nr 67 Nõuded ehitusprojektile § 18 ette nõude, et ehitusprojektis peavad olema kajastatud tehnovõrgud ja –rajatised. Vaidlustatud ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti kohaselt paikneb veetorustik aga väljaspool tee maa-ala. 7.7. M.K. on kohtule esitanud OÜ Roadservice selgitused ehitustööde teostamise kohta. Nimetatud seisukohad kajastavad ehitustööde tegemist teisiti kui vaidlustatud ehitusloa aluseks olev ehitusprojekt. Kui OÜ Roadservice selgitused on asjakohased, siis ei ole võimalik vaidlustatud ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti kohaselt ehitada, kuna ehitusprojekt ei kajasta olulisi asjaolusid, mida vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.09.2010 määrusele nr 67 ehitusprojekt peab kajastama. 7.8. Kaebaja omandas kinnistu koos aiaga ning ei ole aeda ehitanud ega teinud teisi talle M.K. poolt inkrimineeritud ehitustöid. 7.9. M.K. poolt viidatud servituudileping ei ole sõlmitud M.K.ga, vaid kinnisasja omanikuga, kellelt M.K. on kinnisasja omandanud. Seetõttu on M.K. viited kaebaja tegevusele servituudilepinguga seonduvalt asjakohatud. Kaebaja soov on tagada tamme säilimine. 7.10. On olemas alternatiivsed juurdepääsuteed, milledest ühe osas on kaebaja esitanud vastustaja poolt tehtud ettepaneku. Vastustaja on nimetatud ettepaneku puhul märkinud, et kuna algne maatükkide omanik ja detailplaneeringu koostaja (Külaniidu tee 1 omanik) ei olnud nimetatud ettepaneku poolt, siis ei ole võimalik seda juurdepääsuteed ellu viia. Selline seisukoht ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Nimelt on Riigikohus 17.05.2010 asjas nr 3-2-1-42-10 leidnud, et algne omanik peab tagama juurdepääsu kinnisasjale. Lisaks juurdepääsule vastavalt vastustaja ettepanekule, on võimalik juurdepääs Rüstla tee kaudu. Tegemist on erateega, mis kuulub osaliselt M.K.le. Seega on loogiline eeldada, et M.K. saab kasutada tema poolt juba kasutatavat teed, mis osaliselt kuulub ka talle endale. 7.11. Kaebuse esitaja esitas kohtule täiendavad eksperthinnangud, millega soovib tõendada, et tee ehitamine ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti kohaselt toob endaga kaasa olulise väärtusega tamme hävinemise ning halvendab oluliselt tammede grupi kasvutingimusi (tl 165-172, I kd). 7.12. Kaebaja rõhutab, et nii seadusandluse kui ka Riigikohtu praktika kohaselt ei ole detailplaneeringutes määratletud servituudiala samastatav teega. Detailplaneeringu koosseisus ei ole keskkonnakaalutlusi tee asukoha osas. Kaebaja märgib ka, et vastavalt planeerimisseadusele ei ole eratee ehitamiseks vajalik detailplaneering. Seega ei ole tõene vastustaja väide, et vaidlustatud ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti kohane tee asukoht tuleneb detailplaneeringust. Kaebaja märgib, et servituudilepingu kohaselt on tegemist reaalservituudiga ja seega on tegemist kinnistu omanike kokkuleppega, millega ei ole seotud vastustaja, vastupidi vastustaja ülesanne on järgida kõiki avalik-õiguslikke nõudeid, sh nii ehitisele kui ka ehitusloa taotlemisele ettenähtud nõudeid. 7.13. Kaebaja rõhutab, et vastustaja ei ole rakendanud vaidlustatud ehitusloa väljastamisel uurimisprintsiipi ega selgitanud välja olulisi asjaolusid. Kaebaja esitas selle tõendamiseks kohtule enda kirjavahetuse Viimsi keskkonnaameti juhatajaga ning tammedest 63 m kaugusel paikneva Sadama tee 16 kinnistu ehitusgeoloogiliste uuringute aruande, millest nähtub, et piirkonnas on kõrge veetase. Kaebaja märgib, et vastustaja ei ole ei ehitusloa väljastamise menetluses ega ka käesolevas menetluses esitanud ühegi erialaspetsialisti arvamust tammede ellujäämise kohta tee ehitamise korral. 4 Kaebaja märgib, et vastustaja on jätnud tähelepanuta nii ehitamise käigus kui ka tee kasutamise käigus tekkivad negatiivsed mõjud (vibratsiooni ei ole käsitletud, samuti puudub projektis osa, mis käsitleks tammede katisemeetmeid ehitustegevuse ajal). Lisaks on vastustaja hinnanud ehitusloa aluseks olevat projekti vääralt. Ka kolmanda isiku poolt esitatud tee projekteerija selgitused tee ehitusprojekti osas on vastuolus ehitusprojektis tooduga ja seega ei kajasta mh ehitusloa väljastamisel vastustajale teadaolevaid asjaolusid. 7.14. Kaebaja leiab, et ei ole käitunud pahatahtlikult ning ta on esitanud keskkonnakaalutlustest tulenevat tee ehitamise võimatuse võimalikkust väga pika aja jooksul. 7.15. Ehitusprojektis ei ole märgitud puujuurte läbi raiumise täielikku keeldu, vaid on toodud välja, et juhul, kui selline läbiraiumine on vajalik tee ehitamiseks, tuleb seda ka teha. 7.16. Kaebaja on seisukohal, et tal kaebeõigus olemas, sh põhjusel, et vaidlustatud ehitusloa alusel ehitatav tee paikneb tema kinnistul, samuti tulenevalt asjaolust, et tee rajamisega muutub veerežiim mh kaebajale kuuluval kinnistul. Kaebaja märgib, et tammest tulenevad positiivsed mõjud avalduvad kaebajale kuuluval kinnistul, mh nt meretuuli piirav mõju. Kaebaja on seisukohal, et reaalservituudi realiseerimine, sh selle nõudeõigus peab toimuma kooskõlas seadusandlusega. 7.17. Detailplaneeringus on ettenähtud kohustuslikuna tammede säilitamine kõrghaljastusena. Ehitusluba ei ole selle nõudega kooskõlas. Kaebaja rõhutab, et detailplaneeringu osas ei ole teostatud keskkonnamõjude hindamist ühelgi kujul, samuti ei ole nimetatut teostatud ehitusloa menetluses. Vastustaja ega M.K. ei ole kaebaja poolt esitatud ekspertarvamusi ühegi tõendiga ümber lükanud. 7.18. M.K. ei ole ei ole kuidagi oma väiteid, et valdavalt jääb tee maa-alale, kus on pinnast tõstetud, mistõttu tammedele negatiivseid mõjusid ei ole, põhjendanud. Vastupidi kaebaja rõhutab, et tee ehitamisega muudetakse oluliselt mh ka veerežiimi, mis omakorda aitab kaasa tammede hävimisele. 7.19. Tee-ehitusprojektiga on võimalik tutvuda pärast selle koostamist ning koostatud ehitusprojekti osas on kaebaja esitanud korduvalt küsimusi nii projekteerijale kui ka vastustajale, millele kahjuks ei ole saadud vastuseid. 7.20. Servituudileping näeb ette poolte kohustused ja õigused, millede rakendamisel tuleb lähtuda seaduses sätestatud piirangutest, sh seaduses sätestatud nõudest ehitusloa taotleja isiku osas. 7.21. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et on juhtinud haldusmenetluses korduvat vastustaja tähelepanu teest tekkivale keskkonnakahjule. Kaebaja on seisukohal, et ehitusprojekt ei vasta ehitusprojektile esitatavatele nõuetele, sh on jäetud arvestamata detailplaneering, mis oleks pidanud olema ehitusprojekti koostamise aluseks. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja poolt väljaantud vaideotsus ja ehitusluba on õigusvastane. Vastustaja ei ole diskretsiooniõigust nõuetekohaselt teostanud, kuna ei ole ehitusluba väljastades kontrollinud kõiki asjaolusid piisava hoolega ning selle tulemusel ei ole kaebaja huve sisuliselt kaalutud. 7.22. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kohtukulud vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 6164, II
- kd)kokku summas 2088,39 eurot. VASTUSTAJA SEISUKOHT 8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 8.1. Vastustaja leiab, et ei saa vaidlust olla asjaolu üle ja seda pole ka vaidlustatud, et sõidutee asukoht tuleneb Viimsi Vallavolikogu 14.05.2002 otsusest nr 88 „Detailplaneeringu kehtestamine: Rohuneeme tee 119“ (edaspidi detailplaneering), millega jagati Rohuneeme tee 119 kinnistu neljaks 5 kinnistuks: Külaniidu tee 1, 2, 3 ja 4 ning 02.06.2004 notariaalsest tee servituudi seadmise lepingust ja 30.09.2010 notariaalsest tee servituudi seadmise lepingu muutmise lepingust, mis kõik kehtivad. Vaatamata sellele, et nagu eelpool näidatud, on sõidutee asukoht kindlaks määratud nii kehtiva detailplaneeringu kui ka teeservituudiga, vaagis vastustaja kaebaja ettepanekul eelnevalt siiski ka alternatiivseid variante kinnistutele Külaniidu tee 3 ja 4 juurdepääsu tagamiseks, kuid jäädi olemasoleva variandi juurde, sest teiste variantide puhul oleks kavandatav tee pidanud läbima teisi eraomanduses olevaid kinnistuid, mille omanikud sellega ei nõustunud ja arvestades kehtivaid detailplaneeringuid (nii Rohuneeme tee 119 kui ka piirnevate alade omi) ning teeservituudi olemasolu, ei saa kinnistute omanikelt seda ka nõuda. 8.2. Ehitusloa väljastamise temaatikas nõustub vastustaja kolmanda isiku M.K. 10.07.2012 täiendavates seisukohtades esitatud põhjendustega. 8.3. Mis puudutab ehitusloa väljaandmisele eelnenud olukorda, siis on vastustaja ametnikud lävinud kõigi osapooltega nii telefoni teel kui ka e-kirjade vahendusel. Vastustaja on enne korralduse vastuvõtmist ja selle alusel ehitusloa väljastamist olnud eelnevalt teadlik muuhulgas nii kaebuse lisaks nr 7 oleva vaide lisadeks nr 1 ja 2 olevast Eesti Dendroloogia Seltsi 24.05.2010 ekspertarvamusest Külaniidu tee 1 J. T. kinnistul asuvate tammede kohta kui ka Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 22.06.2010 vastusest Külaniidu tee 1 kinnistu omaniku J. T. ettepanekule Külaniidu tee tammede riikliku kaitse alla võtmisest. Vastustaja nõudis seetõttu tammedega arvestamist ka Roadservice OÜ-lt tee-ehitusprojekti koostamisel ning seda on vastavas projektis ka arvestatud, kuna projekti seletuskirja kolmandal leheküljel nähtub kohustus hoiduda puu juurte kahjustamisest ja nõue teostada puujuurte piirkonnas kaevetöid käsitsi. See võimaldabki hoiduda puujuurte kahjustamisest. Nimetatud probleemistikku on käesolevas asjas oma 11.07.2012 määruse punktis 13 käsitlenud ka Tallinna Ringkonnakohus. 8.4. Vastustaja on seisukohal, et arvestades eelnevalt väljendatud asjaolusid ja eriti 30.09.2010 notariaalset tee servituudi seadmise lepingu muutmise lepingut, mille sõlmimisel osales ka kaebaja ise koos kolmanda isiku K.L.ga, on kaebaja ootamatult tekkinud mure tema naaberkinnistul asuvate tammede säilimise pärast veidi arusaamatu. Kaebuses toodud asjaolud pidid tal teada olema juba vähemalt ka enne 30.09.2010, mil ta osales notariaalse tee servituudi seadmise lepingu allkirjastamisel. Lisaks nähtub teeprojektist, et tammede säilitamise vajadusega on arvestatud. 8.5. 12.10.2012 saabusid kaebaja poolt täiendavad tõendid, mille hulgas on kaks eksperthinnangut, milles on jätkuvalt esitatud ekslik seisukoht, nagu kavatsetaks tee rajamise käigus raiuda läbi tammede juured. Selline seisukoht ei tulene tee projektist. 8.6. Samuti pole vastustaja hinnangul põhjendatud viide looduskaitse nõuete rikkumisele, kuna tammed ei ole võetud kaitse alla ja päris asjakohane pole ka viidata vibratsioonile, mida tekitavad tammede lähedusest mööda sõitvad autod. Vastustaja leiab, et liiklusintensiivsus on teel väga väike, sest projekteeritav tee on ette nähtud kahe kinnistu teenindamiseks, millele kummalegi on detailplaneeringuga ette nähtud ehitusõigus ühe üksikelamu püstitamiseks. 8.7. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et nii tema vaideotsus, kui ka korraldus ja selle alusel väljastatud ehitusluba on seaduslikud ja põhjendatud ning seetõttu puudub alus nende tühistamiseks. 8.8. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. Viimsi vallal menetluskulud, mis oleks võimalik kaebajalt välja mõista puuduvad. KOLMANDA ISIKU K.L. SEISUKOHAD 9. Kolmas isik K.L. palub kaebuse rahuldada. 6 9.1 K.L. nõustub täies ulatuses A.K. kaebuses ja esialgse õiguskaitse taotluses, kaebuse täienduses ja seisukohas määruskaebusele esitatuga ning ei pea menetlusökonoomiast tulenevalt vajalikuks esitada kaebuses ja esialgse õiguskaitse taotluses, kaebuse täienduses ja seisukohas määruskaebusele tooduga samaseid asjaolusid ja põhjendusi. 9.2. K.L. palub vastustajalt välja mõista kohtukulud vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 67-69, II
- kd)kokku summas 62,64 eurot. KOLMANDA ISIKU M.K. SEISUKOHAD 10. Kolmas isik M.K. palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 10.1. Külaniidu 1 kinnistu ja puu omanik on J. T., kes on ehitusloa aluseks olnud ehitusprojekti kooskõlastanud ega ole ehitusluba vaidlustanud. Seega võib eeldada, et puu omanikul tee rajamise osas vastuväiteid ei ole. Kaebajal puudub kaebeõigus Külaniidu 1 kinnistu omaniku õiguste kaitseks. 10.2. Kaebaja kinnistu on koormatud sõiduteeservituudiga M.K. kinnistu kasuks. Servituudi aluseks on 30.09.2010 kaebaja osavõtul sõlmitud kokkulepe, millele lisatud plaanilt nähtub juurdepääsutee kulgemine osaliselt Külaniidu tee 2 kinnistul, samuti puu paiknemine tee kõrval. Juurdepääsutee selline asukoht, paiknemine ja piirid on ette nähtud kehtivas detailplaneeringus. Kuna detailplaneering arvestab ka puu säilimisega, siis võib mõistlikult eeldada, et detailplaneeringu menetluse käigus juba arvestati ka tee rajamise võimaliku mõjuga tammele, kuid peeti seda aktsepteeritavaks. Juurdepääsutee selline kulgemine on ette nähtud ka kaebaja enda eramu ehitusprojektis. Tee kulgeb puust mööda ning selle rajamiseks pole vaja puud raiuda ega selle oksi kärpida. 10.3. Ehitusloa alusel soovib M.K. realiseerida servituudist tulenevat õigust ja ehitada välja juurdepääs enda kinnistult avalikult kasutatavale teele. Tammest jääb kavandatav tee serv ca 2 m kaugusele. Ehitusprojektis on ette nähtud juhis mitte kahjustada tee aluskonstruktsioonide rajamisega puu juuri, puujuurte piirkonnas tuleb töid teostada käsitsi. Teeprojekti koostaja Roadservice OÜ on esitanud projekti ja ehitustööde korralduse kohta ka täiendavad selgitused, mille kohaselt rakendatakse ehitustöö käigus tamme kaitsmiseks erinevaid meetmeid, mis tagavad puu piisava kaitse. 10.4. M.K. on kinnistute endistelt omanikelt uurinud varem teostatud kaevetööde kohta ja saanud teada, et just kavandatava tee trassi alal on ca 8 aastat tagasi teostatud kaevetöid kommunikatsioonide paigutamiseks. Vastavate trasside rajamine oli ette nähtud detailplaneeringu joonisel ja näiteks ka Külaniidu tee 2 elamu ehitusprojekti asendiplaanil. Tee koridoris paiknevad Külaniidu tee 1 ja 2 majade kanalisatsioon ja sadevete kanalisatsioon. Nõutavale sügavusele 1,8 m rajati tee koridori ka veetoru, mis peaks perspektiivis hakkama varustama Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistuid. Seega on puu juurestikku ohustavad sügavad kaevetööd juba teostatud ning need tööd ei ole puu elujõulisusele olulist mõju avaldanud. 10.5. Krundid aadressiga Külaniidu tee 1, 2 ,3 ja 4 on tekkinud kunagise suurema kinnistu jagamise tulemusel neljaks eraldiseisvaks kinnistuks. Kinnistu jagamise eelduseks oli detailplaneering, mille käigus tuli lahendada tekkivatele uutele kinnistutele kavandatavad juurdepääsuõigused. Detailplaneeringu tingimuste kohaselt tuli jagamise teel tekkivatele kinnistutele juurdepääs tagada planeeringuala raames, kuna jagamise teel tekkinud uutele kinnistutele puudus ühine piir avalikult kasutatavate teedega. Jagamise tulemusena tekkinud kinnistutele juurdepääsu võimaldamiseks koormati kõik kinnistud 2004. a servituutidega, et tagada detailplaneeringus kavandatud juurdepääsuõiguste teostatavus. Kinnistutest hoonestati esmalt Külaniidu tee 1 kinnistu, seejärel ka Külaniidu tee 2 kinnistu. 2010. aasta kevadel hakkas Külaniidu tee 3 senine omanik müüma talle kuuluvat kinnistut. M.K. tundis huvi kinnistu omandamise vastu ja alustas läbirääkimisi müüjaga, mille käigus tõusetus ka kinnistule juurdepääsu küsimus. Detailplaneeringu ja servituutide kohane 7 juurdepääs Külaniidu tee 3 kinnistule pidi kulgema piki Külaniidu tee 1 ja 3 vahelist piiri rajatavat juurdepääsuteed. Läbirääkimiste käigus tekkis kahtlus, et Külaniidu tee 2 kinnistul (kaebaja kinnistu) on servituudi ala, kuhu tee tulnuks detailplaneeringu kohaselt rajada, piiratud piirdeaiaga ning kaebaja kasutab seda oma aiana (õuena). Maamõõtja tuvastas, et piirdeaed on rajatud kinnistute Külaniidu tee 2 ja 1 vahelisele piirile, kuigi see pidanuks detailplaneeringu kohaselt paiknema piirist ca 3 m kaugusel. M.K. ja müüja esindaja pöördusid selgituse saamiseks kaebaja poole, kes möönis, et ta on teadlik, et aed paikneb juurepääsutee rajamiseks ette nähtud koridoris, ja väitis M.K.le, et vabatahtlikult ta aeda ei kõrvalda ja on valmis seda tegema üksnes kohtu kaudu. Samuti teatas kaebaja, et sinna piirkonda ei tohi teed nagunii ehitada, sest tee läheduses paikneb tamm. Asja uurimisel selgus, et tamm ei ole looduskaitse all ja tee ehitamisele õiguslikke piiranguid ei ole. Ent vahetult pärast Külaniidu tee 3 müügi kavatsuse teatavaks saamist (25.05.2010) esitas Külaniidu tee 1 omanik Keskkonnaametile taotluse Külaniidu tee 1 tammede riikliku kaitse alla võtmiseks. Avalduse esitamise ilmseks eesmärgiks oli saavutada kaitstavale loodusobjektile laieneva kaitsevööndi kaudu keeld juurdepääsutee rajamiseks vastavalt detailplaneeringule. Kuna juurdepääsuga seonduv tundus tee rajamist aktiivselt takistavate naabrite tõttu problemaatiline, teatas M.K. kinnistu müüja esindajale, et ta on valmis läbirääkimisi Külaniidu tee 3 omandamise üle jätkama juhul, kui on selgunud Külaniidu tee 1 asuvate puude kaitse alla võtmine ning saavutatud kokkulepe Külaniidu tee 2 omanikuga tee koridoris paikneva piirdeaia kõrvaldamise kohta. 22.06.2010 kirjaga keeldus Keskkonnaamet tammede kaitse alla võtmisest. M.K. suhtles seejärel ka Viimsi valla keskkonnaametiga, et uurida, kas ja milliseid meetmeid kavatseb vald ise puu suhtes rakendada ning kuidas need võiksid takistada tee rajamist. Valla keskkonnaameti selgituse kohaselt näeb kehtiv detailplaneering ette juurdepääsutee rajamise võimaluse. Valla keskkonnaamet viitas siiski asjaolule, et tee ehitusloa väljaandmise menetluses võidakse esitada nõudeid puule avalduvate mõjutuste vähendamiseks. 2010. a keskel oli tõepoolest kinnistu omanikel arutelu ka vallavalitsusega, kas oleks mõistlik detailplaneeringus ettenähtud lahendust kuidagi muuta ja lahendada liiklus teisiti. Siis koostati ka illustreerivaid visandeid alternatiividest, kuid ükski alternatiivne asukoht ei leidnud osapoolte heakskiitu. Näiteks Külaniidu tee 1 omanik ei olnud nõus tee paigutamisega kinnistu teisele küljele, sest see kulgeks tema elamu akna alt läbi. Vald nentis, et ainuvõimalik on senine lahendus, kuna teised ei ole reaalselt teostatavad. Kuna tamme kaitse alla võtmise teema oli selgunud, jätkas Külaniidu tee 3 müüja läbirääkimisi kaebajaga kokkuleppe saavutamiseks aia teisaldamise tingimuste üle. 2010. a sügisel (30.09.2010) sõlmisid Külaniidu tee 1, Külaniidu tee 2, Külaniidu tee 3 ning Külaniidu tee 4 omanikud uue servituudi kokkuleppe, millega kõik osapooled (s.h kaebaja) kinnitasid servituudi alusel Külaniidu tee 3 ja 4 kinnistutele juurdepääsutee rajamise õigust kehtestatud detailplaneeringus sätestatud kujul, kusjuures servituudi lepingule lisati servituudiala määratlemiseks kehtiva detailplaneeringu plaan, lepiti kokku, et Külaniidu tee 3 kinnistu omanik valmistab ette rajatava juurdepääsutee projekti ning Külaniidu tee 2 ja Külaniidu tee 1 omanikud kohustuvad selle kooskõlastama ning andma teele ehitusloa taotlemiseks vajalikud nõusolekud, lepiti kokku, et kaebaja kohustub seejärel servituudilepingus sätestatud korras teisaldama detailplaneeringu järgses tee koridoris paikneva piirdeaia, et võimaldada tee ehituse läbiviimist. Vastutasuks lubas uus servituudileping kaebajal säilitada osa ebaseaduslikult paigaldatud piirdeaiast selle senises asukohas (ulatuses, milles see oli juurdepääsutee eesmärgipärast kasutamist takistamata võimalik), paigaldada pärast juurdepääsutee rajamist piirdeaed vahetult rajatava tee äärde, mitte sellest 1 m kaugusele, millele ulatusid teepeenrad ning tee kaitsevöönd (st kaebaja säilitas seeläbi olulise osa oma senisest aiast, mille kasutamiseks tal puudus õiguslik alus) ning Külaniidu tee 3 omanik kohustus hea tahte märgina maksma Külaniidu tee 2 omanikule aia teisaldamise eest 2000 euro suuruse kompensatsiooni, kuigi õiguslikult lasunuks aia kui õigusvastase ehitise teisaldamise kulude kandmise kohustus Külaniidu tee 2 kinnistu omanikul. Pärast uue servituudilepingu sõlmimist ostis M.K. müüjalt Külaniidu tee 3 kinnistu ning alustas sellele ühepereelamu ning selle rajamiseks vajaliku juurdepääsutee projekteerimist ning ehituslubade taotlemist. Külaniidu tee 1 omanik andis juurdepääsutee projektile oma kooskõlastuse 14.11.2011. Külaniidu tee 2 omanikud (sh kaebaja) on seevastu kogu projekteerimisprotsessi kestel hoidunud 8 projektile kooskõlastuse andmisest. Seetõttu esitati tee ehitusloa saamiseks ehitusloa taotlus ilma Külaniidu tee 2 omanike kooskõlastuseta. 10.6. M.K. ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja oleks pidanud ehitusloa väljastamisest EhS § 24 lg 1 p 1 alusel keelduma. Vaidlust ei ole selles, et kõnealune tamm ei ole looduskaitse all. Kaebaja väite käsitlemise alustuseks tuleb meenutada, et kaebaja ei väida, et kavandatava tee asukoht või tehniline lahendus ei vastaks detailplaneeringus ettenähtud asukohale või mingitele tehnilistele tingimustele. Seega puudub vaidlus, et tee paiknemine vastab detailplaneeringule. Ehitusluba võimaldab esitada just sellise tee nagu see detailplaneeringus on ette nähtud. M.K. leiab, et olukorras, kus detailplaneering nägi ette konkreetse tee asukoha ja ehitusprojekt näeb ette tee rajamise just detailplaneeringu järgsesse asukohta, ei ole mis tahes ratsionaalset alust pidada väljastatud ehitusluba detailplaneeringuga vastuolus olevaks. 10.7. Tulenevalt detailplaneeringust ja servituudist, ei saa olla vaidlust tee asukoha üle ja kaebaja peab tee rajamist ning sellega seotud mõjusid taluma ega saa tee rajamist keelata ja nõuda selle rajamist muude kohta. Ajal, kui sõlmiti uus servituudileping ja kaebaja nõustus tee rajamisega detailplaneeringus määratud alale (kaubeldes selle eest endale välja ka soodustusi ning rahalisi hüvesid), oli talle teada asjaolu, et tee rajamine võib mõjutada puu elutegevust (Eesti Dendroloogia Seltsi 24.05.2010 arvamus), kuid kaebaja nõustus sellest hoolimata tee rajamist taluma ning seda mitte takistama, nõustudes vabatahtlikult tee koridori omavoliliselt püstitatud aia kõrvaldama ning tee ehitusloa väljaandmiseks vajalikud nõusolekud andma. Uusi puu või teega seonduvaid asjaolusid pärast seda selgunud ei ole. Tee paiknemise koridoris on Külaniidu 2 kinnistu omaniku poolt 50% osas uue tee mahust juba omavoliliselt läbi viidud olulises mahus pinnase täitmine (Külaniidu tee 2 aiaga piiratud osa pinda on kõrvaloleva Külaniidu tee 1 kinnistuga võrreldes tõstetud 0,5-1 m võrra). Arvestades kaebaja väiteid puu juurestiku suure ulatuse kohta, paikneb juba praegu oluline osa vaidlusaluse puu juurestikust täidetud pinnase all, mis ei ole puu elutegevust mõjutanud. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et ülalviidatud kommunikatsioonide rajamise käigus kaevati nagunii suurem osa tee koridoris paiknevast puu juurestikust, mis asus kõrgemal kui 1,8 m tollasest pinnasest, läbi. Seega soovib kaebaja keelata mõjutusi, mida ta on eelnevalt lubanud endale oluliselt suuremas määras. Tamm ei ole looduskaitse all, mistõttu ei laiene selle tamme suhtes looduskaitseseadusest tulenevad nõuded ja isegi kui sellele mingid mõjutused avalduvad, mis ei ole kaebaja arvates tõenäoline, ei ole see vastuolus õigusaktide nõuetega. Detailplaneeringus on ette nähtud puu säilitamine, kuid selle all on eeskätt silmas peetud keeldu puud maha raiuda. Puu raiumiseks ja selle okste kärpimiseks puudub igasugune vajadus, sest tee rajatakse ca 2 m kaugusele. Puu ümber jääb ka piisavalt muruga kaetud ala. Ehitusloa vaidlustamine saaks kaebajat viia sihile, kui oleks võimalik tuvastada vastustaja poolne rikkumine. Kuna tee asukoht on juba varasema detailplaneeringu, kui kehtiva haldusaktiga lahendatud ja hilisemate eraõiguslike kokkulepetega üle kinnitatud, ei olnud vastustajal ehitusloa väljaandmisel enam vajalik ega võimalik hakata uuesti kaaluma tee asukoha sobivust. Vallavalitsus sai teostada üksnes kaalutlusõigust, milliseid mõistlikke meetmeid saab tee rajamisel rakendada, et vähendada võimalikke kahjulikke mõjutusi puule. Ehitusprojektist nähtuvalt on meetmed tamme kaitseks ette nähtud (keeld juuri läbi lõigata, kaevetööde käsitsi teostamise kohustus). Projekteerijalt saadud kinnituse kohaselt nõudsid vastustaja ametnikud, et projektis peavad olema tamme kaitseks vajalikud meetmed ja need meetmed seal ka sätestati. Kolmas isik on seisukohal, et ehitusprojektis ettenähtud meetmed tamme kaitseks on piisavad. Keskkonnaamet on märkinud, et sellised tammed on välistest teguritest suhteliselt vähemõjutatavad. Võrdlusena märgib kolmas isik, et näiteks linnakeskkonnas kasvavad puud sageli palju tugevamalt sillutatud aladel. Seega ei ole alust eeldada, et tee rajamine ühele puu küljele ca 2 m kaugusele 9 (olukorras, kus muu ümbritsev ala on sillutamata) tooks kaasa tamme hävimise. Tee rajamine ei nõua sedavõrd sügavaid kaevetöid, nagu väidab kaebuse esitaja. Seega on kaebaja ja Eesti Dendroloogia Seltsi seisukohtade aluseks olevad eeldused ebaõiged. 10.8. Ehitusluba on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kohus peab kontrollima, kas haldusorgan on teinud kaalutlusvigu. Käesoleval juhul on aga asjaoludest ilmselge, et tammepuu olemasolu ja selle kaitse vajadusega on vastustaja arvestanud. Seega selles osas kaalutlusviga olla ei saa. Samuti on ette nähtud projektis puu kaitseks vajalikud meetmed, mida vastustaja on hinnanud piisavaks. M.K. arvates puudub selline ilmselge asjaolu, mis annaks alust väita, et vastustaja hinnang meetmete piisavusele oleks olnud ebaõige. 10.9. M.K. arvates puudub alus hinnanguks, et kavandatava tee mõjud osutuksid selliseks, mis seaks kahtluse alla detailplaneeringus ettenähtud puu säilitamise eesmärgi. Dendroloogia Seltsi arvamused lähtuvad aga eeldusest, et puu juured lõigatakse läbi. Samuti lähtutakse põhjendamatust eeldusest, et oleks vajalik tee alalt „võimsate ekskavaatoritega“ eemaldada „suuri rändrahne“. Projekt näeb ette tööde teostamise käsitsi ja eemaldamist vajavate suurte rändrahnude esinemist puu vahetus ümbruses ei ole alust eeldada. Kuivõrd sellised eeldused ja oletused ei ole õiged, siis enesestmõistetavalt ei saa veenvaks pidada ka sellisele ebaõigetele eeldustele tuginevaid järeldusi. 10.10. Vastustaja ei ole ehitusloa väljastamisel menetlusnorme rikkunud ning kaebaja oli ehitusloa menetlusest informeeritud ning talle on antud võimalus seisukohtade esitamiseks. 10.11. M.K. on seisukohal, et ehitusluba on väljastatud õigeke isikule. Nimelt reaalservituudi alusel rajatava tee omanikuks ei ole üldjuhul mitte teeniva kinnisasja omanik, vaid valitseva kinnisasja omanik. 10.12. Lisaks soovib M.K. viidata 30.09.2010 lepingu punktile 3.1, milles lepiti kokku, et just Külaniidu tee 3 kinnistu omanik (kelleks on praegu M.K.) taotleb juurdepääsutee ehitamiseks vajalikud load ja kooskõlastused (mille hulka kuulub ehitusluba). Seega vastab ehitusloa taotlemine M.K. poolt poolte kokkuleppele. Lisaks näeb lepingu p 3.2 ette, et kaebaja peab andma kõik vajalikud kinnitused ja kooskõlastused ning kaebaja kohustuse mitte takistada tee rajamist. M.K. leiab, et sellises olukorras ei saa ehitusloa väljastamine kolmandale isikule põhimõtteliselt rikkuda kaebaja õigusi. 10.13. Kaebaja poolt täiendava tõendina esitatud Eesti Dendroloogia Seltsi liikmete 2.10.2012 arvamus kordab suures osas kaebaja poolt juba eelnevalt esitatud Eesti Dendroloogia Seltsi 13.06.2012 arvamust ning selle järeldusi. Samuti on kaebaja täiendava tõendina esitanud Corson OÜ (ekspert Kalev-August Parksepp) arvamuse, mis valdavalt ei sisalda mitte iseseisvaid hinnanguid, vaid tugineb omakorda kavandatava tee rajamise keskkonnahinnangute osas valdavalt Eesti Dendroloogia Seltsi 2.10.2012 arvamusele. Kaebaja poolt esitatud täiendavate tõendite osas leiab M.K., et nendes esitatud arvamused lähtuvad samadest ebaõigetest eeldustest, millest lähtusid ka kaebaja poolt varasemalt esitatud Eesti Dendroloogia Seltsi 13.06.2012 arvamus, mistõttu tehakse ka neis ebaõiged järeldused, mille suhtes on M.K. oma seisukoha juba esitanud (vt käesoleva otsuse p 10.9). M.K. ei pea otstarbekaks alustada vaidlust tee läheduses asuvate puude juurestiku iseloomu kohta. Selles osas on Keskkonnaamet oma 22.06.2010 kirjas (esitatud kaebuse lisana 7) väljendanud seisukohta, et täisealise tamme juur ulatub kuni 10 meetri sügavusele maasse ja tema juurestik on suure ulatusega. Mis puutub külgjuurte endi elujõulisusse, siis jätavad kaebaja poolt kasutatud eksperdid teadlikult tähelepanuta asjaolu, et kui kavandatava tee aluses pinnakihis tõepoolest paikneks olulisel määral puu elutegevuse jätkumiseks vajalikke külgjuuri (nagu väidavad eksperdid), on vastavat osa juurestikust teemaal eelnevalt toimunud pinnasetööde tõttu juba eelnevalt oluliselt kahjustatud. Kavandatava tee rajamine, mille käigus ei toimu pinnasekihi uut läbikaevamist, ei saa 10 vastavat osa juurestikust mõjutada ekspertide poolt kirjeldatud viisil (s.t tuua kaasa ca 48% juurestiku hävimise). Arvamustes esitatud seisukoht on vastuolus samade ekspertide endi poolt korduvalt rõhutatava asjaoluga, et tee alal varasemalt teostatud tööde käigus on puude juured piki tee telgjoont läbi lõigatud ning seetõttu hävinud (vt nt Corson OÜ arvamus lk 6 ja 7). M.K. on sellega seoses juba eelnevalt välja toonud asjaolu, et teemaal, sisuliselt piki teed, on varasemalt paigaldatud kommunikatsioonide tõttu pinnasekiht juba ca 1,70-1,90 m sügavuselt läbi kaevatud (mida on mitmel korral mööndud ka kaebaja poolt esitatud arvamustes). Vastuolulised on ka kaebaja esitatud ekspertide väited ja järeldused puu okste kärpimise ja sellega seotud tee rajamise mõju kohta puu elujõule. Corson OÜ arvamuses on täiendavalt viidatud juurdepääsutee rajamisega kaasnevale väidetavale ohule kaebaja naaberkinnistu ehk Külaniidu 1 kinnistu inimeste tervisele, varale ja heaolule (Corson OÜ arvamuse lk 11-12). Kolmas isik leiab, et esiteks ei saa kaebaja esitada kaebust Külaniidu tee 1 omaniku kaitseks. Teiseks on Külaniidu 1 omanik vastavaid mõjusid ise aktsepteerinud. 10.14. Kolmas isik M.K. palub A.K.lt enda kasuks mõista menetluskuludena 783 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 54-56 pöördel, II kd). KOLMANDA ISIKU AVANTEK REAL OÜ SEISUKOHAD 11. Avantek Real OÜ avaldas oma seisukohti üksnes asjas toimunud kompromissläbirääkimistega (tl 10 ja selle pöördel, II kd). Kaebusele Avantek Real OÜ sisulist seisukohta kohtule ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED 12. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 13. Käesoleva asjaga seotud faktilistest asjaoludest loeb kohus tuvastatuks ja leiab, et ei ole vaidlust kõigepealt selle üle, et kavandatud sõidutee asukoht tuleneb Viimsi Vallavolikogu 14.05.2002 otsusest nr 88 „Detailplaneeringu kehtestamine: Rohuneeme tee 119“ (edaspidi detailplaneering), millega jagati Rohuneeme tee 119 kinnistu neljaks kinnistuks: Külaniidu tee 1, 2, 3 ja 4 ning 02.06.2004 notariaalsest tee servituudi seadmise lepingust ja 30.09.2010 notariaalsest tee servituudi seadmise lepingu muutmise lepingust, mis kõik kehtivad. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et kaebaja ise ja menetluses tema poolel esinenud kolmas K.L. on allkirjastanud notari juures 30.09.2010 sõlmitud tee servituudi seadmise lepingu muutmise lepingu. 14. Käesolevas asjas ei ole ka vaidlust selle üle, et kaebaja poolt kaebuse ühe põhialusena kasutatav tamm asub mitte kaebaja, vaid tema piirinaabri kinnistul Külaniidu 1, Viimsi. Kohtumenetluse käigus on seoses vaidlusaluse tamme suhtes eelnevalt läbiviidud haldusmenetlustega tuvastatud, et Keskkonnaameti Harju-Rapla-Järva regiooni 22.06.2010 vastuses Külaniidu 1 kinnistu omaniku J.T.e ettepanekule võtta Külaniidu tee tammed (kaasa arvatud vaidlusalune puu) riikliku kaitse alla, on asjakohase riigiasutuse poolt vastatud eitavalt, kuid peetud oluliseks nende puude säilitamist kogu senises ulatuses (tl 24-25, 1kd). Seega ei ole nimetatud tammed riikliku kaitse alla võetud ja nende suhtes ei laiene looduskaitsealastest seadustest tulenevad vastavad piirangud. 15. Kohus loeb väljaspool mõistlikku kahtlust tuvastatuks asjaolu, et tee koridori on eelnevalt rajatud kommunikatsioone. Kohus tugineb siinkohal eelkõige kolmanda isiku M.K. esitatud selgitustele ja asjaolule, et tee projektis on selgelt viidatud piki tee telgjoont asuvale kahele kaevule, millest üks on nähtav ka kaebaja poolt esitatud fotodel (tl 17, 168, 170 kd 1). Samuti viitab trasside olemasolule ja mõjule tammedele kaebaja esitatud Kalev-August Parksepa eksperthinnang (tl 167-172, kd 1). Kohus 11 loeb usutavaks M.K. väite, et nende kommunikatsioonide rajamisel kahjustati tamme juuri ning et see toimus sügavamalt (vähemalt 1,8 m), kui on kavandatud teeprojektis ettenähtud tööde sügavus. 16. Kohus leiab, et alusetud on kaebaja väited, mille kohaselt on ehitusluba väljastatud isikule, kellele seda ehitusseaduse kohaselt väljastada ei saanud. Kohus nõustub siinkohal täielikult kolmanda isiku M.K. selgitusega, et EhS § 23 lg 3 kohaselt antakse ehitusluba selle taotlejale, kelleks võib EhS § 23 lg 11 järgi olla maaüksuse omaniku kõrval ka ehitise omanik. Kuna käesoleval juhul rajatakse servituudi alusel tee, siis tuleb selle omaniku üle otsustamisel arvestada TsÜS § 54 lg 2 toodut, mille kohaselt ei ole kinnisasja osaks võõrale maale asjaõiguse alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis. Viimane kuulub järelikult seaduse kohaselt servituudi omajale ja ehitusluba on väljastatud seaduspäraselt õigele isikule. Samuti leiab kohus, et talle jääb arusaamatuks kaebaja seisukoht, et servituudilepingud ei oma käesolevas asjas mingit erilist tähendust ning nendega on seotud ainult nende sõlmijaks olnud maaomanikud. Kohus selgitab, et nähtuvalt sõlmitud servituudilepingutest ja nende sõlmimise asjaoludest, on ilmselge, et kaebaja oli ja on teadlik, et need kehtivad igakordse asjassepuutuva maaomaniku suhtes ja annavad kolmandale isikule M.K. õiguse rajada tee ligipääsuks oma kinnistule lepingutes näidatud tingimustel. Kohus nõustub kaebajaga selles, et lisaks servituudilepingule tuleb vastustajal ehitusloa väljastamisel arvestada ka muude normidega. 17. Kaebuse põhiliseks sisuliseks argumendiks on väide, et ehitusprojektiga ettenähtu realiseerimise tagajärjel hävineb vaidlusalune tammepuu ja seetõttu ei oleks tohtinud ehitusluba väljastada. Kohus, tutvunud kõigi esitatud tõenditega ja kaalunud asjaolusid, leiab, et nimetatud väide ei ole tõendatud ja on selgelt oletuslik. Kohus nõustub sellisele seisukohale asumisel suures osas kolmanda isiku M.K. seisukohtadega, mis kokkuvõtvalt on leidnud kajastamist Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2012 määruse punktis 13. Kohus leiab sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtuga, et Eesti Dendroloogia Seltsi 13.06.2012 ekspertarvamuses toodud järeldused ei ole sisuliselt seotud ehitusprojektis kavandatud töödega. Nii ei näe ehitusprojekt ette puu juurte läbilõikamist, vaid vastupidi - nende kaitsmist juurestiku piirkonnas vajalike kaevetööde läbiviimisega käsitsi ja juuri ümbritseva pinnase asendamisega liivakihiga. Sellest nähtub selgesti, et puujuuri ei kavatseta läbi lõigata, millest tulenevalt on kaebaja esitatud eksperthinnangud lähtunud puude kahjustuste prognoosimisel selgelt valest eeldusest. Kohtul puudub ka võimalus leida, et läbiviidavad tee-ehitustööd teostatakse kindlasti rikkudes ehitusprojektis ja ehitusloas sätestatut. Kohus leiab sarnaselt ringkonnakohtuga, et sisuliselt on ümber lükatud kaebaja väide, et kaevetöid tuleb külmakerke vältimiseks teha vähemalt 1,4 m sügavuselt. Seoses võimalike kahjustuste ulatusega märgib kohus ära, et ta on juba asunud seisukohale, et tõendatuks saab lugeda varasemad kaevetööd kavandataval teetrassil ja et nende käigus on juba toimunud tamme juurte kahjustamine sügavamalt, kui on kavandatud kaevetööd teeehituseks. Sellest tulenevalt ei ole eksperthinnangus väidetavas mahus juurestiku kahjustamine kohtu veendumusel enam ka praktiliselt võimalik. Kolmas isik on kohtu arvates muuhulgas veenvalt ära näidanud, et kavandatud tee tehniline lahendus (teekivid, mitte asfalt pinnakattena, ja geoaluse kasutamine) välistab vajaduse kaebaja poolt väidetud sügavusega kaevetööde teostamiseks. Samuti on kohtu hinnangul väheveenvad ja otsitud kaebaja väited rajatava tee kasutamisest tuleneva vibratsiooni, müra ja heitgaaside mõjust tammele. Kohus leiab, et kahe pere eramut teenindava tee puhul ei saa nende mõju tavamõistusest lähtudes olla selline, et see põhjustaks tamme hävinemise. Kohus möönab, et see mõju võib olla veidi intensiivsem eramute ehituse ajal, kuid eramute ehitamise puhul ei ole see kohtu arvates eeldatavasti sellise mõjuga nagu väidab kaebaja. Lisaks võib vastustaja vajadusel sätestada vastavas ehitusloas täiendavaid tingimusi nende mõjutuste minimeerimiseks. Lisaks kõigele eeltoodule märgib kohus, et kaebaja ei ole suutnud sisuliselt välja tuua ühtegi looduskaitsealast õigusnormi, mis oleks käesoleval juhul tuvastatud asjaolude puhul rakendatav ning keelaks ehitusloa väljastamise. Kohus leiab, et kaebaja ei ole suutnud näidata, et vastustaja oleks 12 pidanud ehitusloa väljastamiseks läbi viima keskkonnamõjude menetluse või tegema lisaks täiendavaid ekspertiise näiteks eelpoolmainitud Eesti Dendroloogia Seltsi ekspertarvamuse kummutamiseks. Sellist nõuet ei tulene käesoleva asja asjaolusid arvestades ühestki seadusest. 18. Kohus ei nõustu ka kaebaja väidetega ehitusprojekti puudulikkusest tulenevalt OÜ Roadservice selgitustest ehitustööde teostamise kohta. Kohus leiab, et need selgitused on antud eelkõige selleks, et ümber lükata kaebuses ebaõigesti kajastatud ehitusprojekti lahendused ja tee ehitamiseks vajalikud meetmed. Nähtuvalt arvamusest on selles kajastatud eelkõige ebaõiget väidet, et kavatsetakse välja kaevatavas pinnases asuvad juured läbi lõigata ja pinnas eemaldada kuni 1,4 m sügavuseni. Samuti juhitakse tähelepanu asjaolule, et tee telgjoonel asub õigusliku aluseta püstitatud aed, mille ehitamise käigus on pinnast tõstetud, mistõttu osa juuri paikneb mitteeemaldatava pinnakihi all. Lisaks selgitatakse tänavakivide kasutamisega seotut. Kohus leiab, et kaebaja väide nagu oleks ehitusprojektis kajastatud ehitustööde tegemist teistmoodi kui esitatud seisukohtades, ei vasta arvamuses ja ehitusprojektis esitatule. Eeltoodut kokku võttes eeltoodust nähtuvalt jäävad kohtule kaebaja väited ehitusprojekti mittevastavusest majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.09.2010 määrusele nr 67 väheveenvaks. 19. Kohus on pärast tõendite uurimist ka seisukohal, et kaebaja väited tema kaasamata jätmisest haldusmenetlusse ei vasta tõele. Nähtuvalt vastustaja esitatud e-kirjast (t 179 , kd 1) on kaebajat teavitatud esitatud ehitusloa taotlusest ja palutud tema seisukohta. Kaebaja ei ole sisuliselt vastu vaielnud ka vastustaja väitele, et ehitusloa väljaandmisele eelnenud menetluses on kõigi osapooltega (ka kaebajaga) suheldud telefoni teel. Kaebaja teadlikkust ehitusloa menetlusest ja selle käigus käsitletud küsimustest näitab ka tema poolt ehitusloale esitatud vaie ja sellele lisatud dokumendid. Samuti ei saanud ehitusloa taotlus kohtu hinnangul kaebajale tulla üllatusena, sest 30.09.2010 sõlmitud servituudilepingu täienduse sõlmimise üheks peamiseks põhjuseks oli Külaniidu 3 kinnistu omaniku vahetus ja kavandatav eramu ehitus, mis eeldas ligipääsu loomist kokkulepitud reaalservituudi raames. 20. Kohus leiab kõike eeltoodut kokku võttes, et kaebaja ei ole sisuliselt suutnud tõendada, et ehitusluba oleks väljastatud ebaseaduslikult ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. 21. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmas isik K.L. esines menetluses kaebaja poolel ja tema menetluskulud tulenevalt HKMS § 108 lg 1 ja 8 hüvitamisele ei kuulu. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, kuid vastustaja poolel esinenud kolmas isik M.K. on kohtule tähtaegselt esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks kokku summas 783 eurot, millest 15 eurot moodustab riigilõiv edukalt määruskaebuselt esialgse õiguskaitse rakendamise peale ja 768 eurot tasu õigusabi eest. Vastavalt HMS § 108 lg 8 hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool. Käesoleval juhul oli vastaspooleks kaebaja, kellelt kohus peab mõistma kolmanda isiku M.K. kasuks välja menetluskulud. Vastavalt HKMS § 108 lg 12 kontrollib kohus volitatud esindaja kulude põhjendatust. Kohus leiab, et esitatud menetluskulud on asja sisu ja keerukust arvestades põhjendatud ja proportsioonis ka kaebaja poolt esitatud menetluskulude taotlusega summas 2088,39 eurot. Kohus mõistab kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud kokku summas 783 eurot, millest 15 eurot on riigilõivu eest ja 768 eurot õigusabi eest (tl 53-56, kd 2). Kolmas isik Avantek Real OÜ tähtaegselt menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud ja menetluskulud jäävad ta enda kanda. 22. Kohus märgib täiendavalt ära, et kohtu toetusel ja kaasabil toimusid käesolevas asjas menetlusosaliste ja mõnede piirkonna naaberkinnistute omanike vahel läbirääkimised võimaliku detailplaneeringus kavandatust erineva ligipääsutee leidmiseks Külaniidu 3 ja 4 kinnistutele. Kahjuks 13 ei jõudnud asjaosalised kohtumenetluse ajal kõigis detailides kompromissile. Kohus ei välista täielikult, et selline kokkulepe võib siiski lähiajal sündida ja vajadus ehitusloa realiseerimiseks kaob. Samas ei pidanud kohus, arvestades asjaosaliste vastukäivad huvisid ja kolmanda isiku M.K. seaduslikku ning mitmete haldusaktide ja asjaõiguslike kokkulepetega tagatud õigust oma kinnistule ligi pääseda, võimalikuks käesoleva asja lahendamist veelkord edasi lükata võimaliku kokkuleppe sündimiseni. Kohus leiab, et juhul, kui kõik huvitatud asjaosalised leiavad lahenduse, mis vähendab võimalikku kahjustuste riski vaidlusalusele tammele, tuleb seda igati tervitada. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 14