KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2012.a Tallinn Haldusasja number 3-11-496 Haldusasi N.R.i, R.D.i , R.A.i, Z.B

§ 11lg 6 ja § 71 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.

1. Jätta rahuldamata N.R.i, R.D.i, R.A.i, Z.B., S.B., M.L.i, K-J. K.i, R.R., G.K., N.J.i, T.T.L.i, A.K., J.L.i, N.M., A.L.e ja K.K. ning AS-i Vestman Varahaldus kaebused Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks.
2. Mõista kaebuse esitajatelt N.R.ilt, R.D.ilt, R.A.ilt, Z.B.lt, S.B.lt, M.L.ilt, K-J. K.ilt, R.R.lt, 1 G.K.lt, N.J.ilt, T.T.L.ilt, A.K.lt, J.L.ilt, N.M.lt, A.L.elt ja K.K.lt igaühelt kolmanda isiku Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja menetluskulud 1761,70 eurot.
3. Mõista kaebuse esitajatelt AS-lt Vestman Varahaldus kolmanda isiku Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kasuks välja menetluskulud 1884,04 eurot.
4. Jätta rahuldamata vastustaja Keskkonnaministeeriumi taotlus kaebajatelt menetluskulude väljamõistmiseks.
5. Saata otsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 21.12.2012, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et apellant on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. 13.01.2004 esitas Kiviõli Keemiatööstuse OÜ (edaspidi KKT) Keskkonnaministeeriumile maavara kaevandamise loa taotluse põlevkivi kaevandamiseks Eesti Põlevkivimaardla PõhjaKiviõli uuringuväljal mäeeraldisel Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjäär (VI kd haldusmenetluse toimiku koopia lk 298-306).
7. 12.02.2004 avaldas Keskkonnaministeerium Eesti Põlevkivimaardla Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri laiendamise keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH) algatamise kohta teate Ametlikes Teadaannetes (I kd lk 74).
8. 18.02.2004 avaldas Keskkonnaministeerium väljaandes Ametlikud Teadaanded teate KKT 13.01.2004 maavara kaevandamise loa taotluse menetlusse võtmise kohta (I kd lk 75).
9. KKT 13.01.2004 taotluse menetlemise käigus viidi läbi keskkonnamõju hindamine, mille käigus koostas OÜ Järva Paas Inseneribüroo Steiger (edaspidi Steiger)
10. aastal keskkonnamõju hindamise aruande „Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel kavandatava põlevkivi kaevandamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruanne“ Töö nr 04/
11. (edaspidi KMH aruanne (I kd lk 76-109, V kd lisade köide). KMH aruanne on heaks kiidetud Keskkonnaministeeriumi 04.03.2005 kirjaga nr 13-3-3/10198-3 (III kd lk 225-227).
12. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 (ekslikult märgitud 2002.a) käskkirjaga nr 1701 väljastati Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le kaevandamise luba (I kd lk 110-115).
13. Tallinna Halduskohtu 04.12.2009 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-08-2593 jäeti rahuldamata N.R.i, K-J. K.i, J. L., N.M., M. L., R.R., K. T., N.J.i ja AS-i Vestman 2 Varahaldus kaebused Keskkonnaministeeriumi 21.11.2008 käskkirja nr 1701 tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2010 kohtuotsusega samas haldusasjas rahuldati N.R.i, K-J. K.i, J. L., N.M., R.R., K. T., N.J.i, M. L. ja AS Vestman Varahaldus apellatsioonkaebused ja tühistati Tallinna Halduskohtu 04.12.2009 otsus haldusasjas nr ning tehti uus otsus, millega rahuldati kaebused ja tühistati Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.11.2008 käskkiri nr 1701 (VI kd-haldusmenetluse toimiku koopia lk 215-244, 190-214, I kd tl 146-179).
14. 29.10.2010 avaldas Keskkonnaministeerium väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, et KKT 13.01.2004 maavara kaevandamise loa taotluse kohta on valminud õigusakti eelnõu, samuti teatati kaevandamise loa taotluse ja selle kohta tehtud õigusakti eelnõu ning taotlusele lisatud ja menetluse käigus kogutud oluliste dokumentide väljapaneku aeg ja koht, ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaeg ja avaliku istungi aeg ja toimumise koht (I kd lk 180).
15. 30.11.2010 esitas Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene advokaat J.Nõgisto kaebajate N.R.i, K.T., R.D.i, R.A.i, Z.B., S.B., M.L.i, K-J. K.i, R.R., G.K., K. T., N.J.i, M.L., A.K., J.L.i, N.M., A.L.e, K.K., V.K. ja V.K. nimel Keskkonnaministeeriumile vastuväited ja ettepanekud kaevandamisloa eelnõule (I kd lk 181-194).
16. 30.11.2010 esitas advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid advokaat T.Lindma AS Vestman Varahaldus nimel Keskkonnaministeeriumile vastuväited ja ettepanekud kaevandamisloa eelnõule (toimik endise nr-ga 3-11-494 tl 114-115).
17. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirjaga nr 165 anti KKT-le maavara kaevandamise luba KMIN-105 (edaspidi nii Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkiri nr 165 kui kaevandamise luba KMIN-105 - Käskkiri nr 165) põlevkivi kaevandamiseks Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel, mille teenindusmaa pindala on 743,21 ha, sh mäeeraldis 743, 21 ha (I kd lk 208-244). 01.02.2011 avaldas Keskkonnaministeerium väljaandes Ametlikud Teadaanded teate Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirjaga nr 165 KKT-le maavara kaevandamise loa KMIN-105 andmisest (I kd lk 245246).
18. 28.02.2011 esitasid N.R., R.D., R.A., Z.B., S.B., M.L., K-J. K., R.R., G.K., K. T., N.J., M. L., A.K., J.L., N.M., A.L., K.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (I kd lk 1-41). 28.02.2011 esitas AS Vestman Varahaldus Tallinna Halduskohtule kaebuse Käskkirja nr 165 tühistamiseks (toimik endise numbriga 3-11-494 lk 3-13). 01.03.2011 esitas AS Kalotex Tallinna Halduskohtule kaebuse Käskkirja nr 165 tühistamiseks (toimik endise numbriga 3-11-500 lk 1-8). 01.07.2011 kohtumäärusega liitis kohus ühte menetlusse AS-i Kalotex, N.R.i, R.D.i, R.A.i, Z.B., S.B., M.L.i, K-J. K.i, R.R., G.K., K.T., N.J.i, M.L., A.K., J.L.i, N.M., A.L.e, K.K. kaebused Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasjad nr 3-11-496, 3-11-500, 3-11-576, 3-11-577, 3-11-579, 3-11-583, 3-11-584, 311-591, 3-11-592, 3-11-593, 3-11-594, 3-11-595, 3-11-596, 3-11-597, 3-11-598, 3-11-599, 3-11-600 ja 3-11-601) jättes liidetud haldusasjade ühiseks numbriks 3-11-
19. 03.10.2011 kohtumäärusega liitis kohus haldusasjaga nr 3-11-496 ühte menetlusse AS-i Vestman Varahaldus kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirja nr 165 tühistamiseks (haldusasi 3-11-494). Liidetud haldusasjade ühiseks numbriks jäi 3-11-
21. 17.01.2012 esitas AS Kalotex kohtule kaebusest loobumise avalduse (IV kd tl 240-243). 14.02.2012 kohtumäärusega (V kd tl 22-25) eraldas kohus haldusasjast nr 3-11-496 AS-i Kalotex kaebuse Käskkirja nr 165 tühistamiseks ja andis sellele tagasi endine haldusasja 3 numbri 3-11-500, võttis vastu AS-i Kalotex kaebusest loobumise ja lõpetas haldusasja nr 311-500 menetluse.
22. 01.03.2012 kohtumäärusega (V kd tl 52-53) eraldas kohus haldusasjast nr 3-11-496 K.T. kaebuse Käskkirja nr 165 tühistamiseks põhjusel, et 27.02.2012 teatas vandeadvokaat P.Blankin kohtule K.T. antud volituste lõppemisest, väites ühtlasi, et K. T. on kohtuistungite ajast teavitatud. K.T. 01.03.2012 kohtuistungile ei ilmunud. Kohtul puudus K.T. kinnitus kohtuistungist teadasaamise kohta, mistõttu oleks tulnud kohtuistung liidetud haldusasjas nr 3-11-496 K.T. puudumise tõttu edasi lükata. Kohus leidis, et K.T. kaebuse eraldamine võimaldab haldusasja nr 3-11-496 kiiremat lahendamist ega takista K.T. kaebuse eraldi menetlemist.
23. 01.03.2012 kohtuistungil rahuldas kohus T.T.L.i taotluse (V kd tl 47) ja asendas kaebaja M. L. tema nõusolekul kaebaja T.T.L.iga (V kd tl 65). KAEBUSE ESITAJATE SEISUKOHAD N.R.i, R.D.i, R.A.i, Z.B., S.B., M.L.i, K-J. K.i, R.R., G.K., N.J.i, T.T.L.i, A.K., J.L.i, N.M., A.L.e ja K.K. (edaspidi 16 kaebaja) seisukohad. 15.1 N.R.i omandis on järgmised Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvad kinnistud: Pärna (75101:002:0080); Tennu (75101:002:0160); Rohtmaa I (75101:002:0131); Lepikpõllu (75101:002:0002); Nurga (75101:002:0075); Nurga (75101:002:0076); Oru (75101:002:0018); Võsavillemi (75101:002:0006); Sonda (75101:002:0092); Saueaugu (75101:002:0011); Toomekivi (75101:002:0102); Lepiku (75101:002:0351); Lilleste (75101:002:0130); Toominga (75101:002:0053); Vainu (75101:002:0070); Haavikuemanda (75101:002:0007); Kriimsilma (75101:002:0008); Kukulinnu (75101:002:0073); Mesikäpa (75101:002:0005). Kaebuse esitajale kuulub 19 kinnistut, mis kõik asuvad Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alal ning kus Käskkiri nr 165 lubab kaevandada. Kaevandamisloa väljastamine piirab kinnistuomaniku põhiseaduse §-s 32 sätestatud vabadust oma omandi vabal valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel. 15.2 J.L. on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuva Vihma kinnistu (75101:002:0095) omanik. Kinnistu asub Käskkirjaga nr 165 hõlmatud alal. Kinnistu on kasutusel metsamajanduslikul otstarbel, mida tõendab Vihma kinnistu metsamajandamiskava aastateks 2007 –
24. Lisaks on kaebaja
25. aastal teinud viidatud kinnistul ka raietöid, mida tõendab metsateatis nr
26. 15.3 N.M. on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuva Soosilla kinnistu (75101:002:0097) omanik. Kinnistu asub Käskkirjaga nr 165 hõlmatud alal. Kinnistu on kasutusel metsamajanduslikul otstarbel, mida tõendab Soosilla kinnistu metsamajandamiskava aastateks 2008 –
27. 15.4 K-J. K. on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuva Laiamänni kinnistu (75101:002:0090)omanik. Kinnistu on kasutusel metsamajanduslikul otstarbel, mida tõendab Laiamänni kinnistu metsamajandamiskava aastateks 2006 –
28. 15.5 R.R. omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Toome kinnistu (75101:002:0101) ja kasutusvalduses Vannase kinnistu (75101:002:0089). Toome kinnistu on 9.34 ha ulatuses metsamaa ning kaebuse esitaja soovib seda viidatud otstarbel kasutada. Kaevandamisloa väljastamine piirab kinnistuomaniku põhiseaduse §-s 32 sätestatud vabadust oma omandi vabal valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel. 4 15.6 A.L. on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuva Turba kinnistu (75101:002:0088) omanik. Turba kinnistu üldpindala on 1,6541 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, 1, 4114 ha ulatuses metsamaa. Kinnistu on kasutatav seega põllumajanduslikul ja metsamajanduslikul otstarbel, millisel kaebuse esitaja soovib kinnistu kasutamist jätkata. 15.7 N.J.i omandis on Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Kendi kinnistu (75101:002:0360). Kaebuse esitaja kasutab Kendi kinnistut suviti puhkamiseks, kuid aastaringselt elavad seal asuvas talus R.D. koos oma üle kaheksakümne aastaste vanavanematega V. K. ja V. K. 15.8 R.D. elab koos vanavanemate V.K. ja V.K. Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumil asuval Kendi kinnistul (75101:002:0360). V. ja V. K. võõrandasid nende ühisomandis olnud Kendi kinnistu 02.12.2008 kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu alusel N.J.ile, kes kanti 09.12.2008 Kendi kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Kendi kinnistu omandamise järgselt on N.J. võimaldanud kaebajal R.D.il koos vanavanematega kinnistut tasuta kasutada. Kasutusõiguse vormistamiseks sõlmisid N.J. ning R.D. 17.06.2010 tasuta kasutamise lepingu, mille kohaselt on kaebajal koos vanavanematega õigus kasutada tasuta Kendi kinnistut koos selle oluliseks osaks olevate ehitistega (elamu, saun, puukuur, kasvuhoone ja mesilastarud) kuni V. ja V. K. surmani. Käesoleva kaebuse esitamise hetkel elab kaebaja koos vanavanematega Kendi kinnistul asuvas talus, kasutades kinnistu maad perekonna tarbeks põllumajandussaaduste tootmisel ning mesilaskasvatuseks. 15.9 M.L.le, alates 08.09.2011 T. T.-L.le kuulub Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuv Mesila kinnistu (75101:002:0038). M.L. omandas kinnistu Z.B.lt 28.11.2008 lepingu alusel. Kaebuse esitaja kasutab Mesila kinnistut suviti puhkamiseks, kuid aastaringselt elavad seal asuvas talus G.K., S.B., R.A. ja Z.B., kes kasutavad Mesila kinnistul olevaid majapidamishooneid ja kinnistu maad perekonna tarbeks aiandussaaduste tootmisel, samuti tegeletakse seal mesindusega. Kinnistu elanikud elavad seal kokkuleppel kaebuse esitajaga hetkel tähtajatult, kuid pikemas perspektiivis soovib kaebuse esitaja kinnistu aastaringselt enda kasutusse võtta. 15.10 G.K., S.B., R.A. ja Z.B. elavad Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumil asuval Mesila kinnistul (75101:002:0038). Mesila kinnistu sihtotstarbeks on 100% elamumaa ning kinnistul asuvad elamu, majandushoone, saun, kelder ja kaks kaevu. Kaebuse esitajad tegelevad Mesila kinnistul mesilaskasvatusega, kasutades samas kinnistu maad ka perekonna tarbeks põllumajandussaaduste kasvatamisel. 15.11 M.L.i kasuks on seatud hoonestusõigus Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuva Eesti Vabariigi omandis olevale Kase kinnistule (75101:002:0048). Hoonestusõigus on omandiõigusena põhiseaduse § 32 kaitsealas. Väljastatud kaevandamisluba ei taga kinnistul asuvate hoonete säilimist. Hoonetes elavad A.K. ja K.K., kellele kaebaja peab tagama hoonestajana elamiskõlbulikud tingimused. 15.12 Kaebajad K.K. ja A.K. elavad Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuval Eesti Vabariigi omandis oleval Kase kinnistul (75101:002:0048).
29. aastal müüs Riigimetsa Majandamise Keskus Kase kinnistul asuvad hooned ja rajatised kaebuse esitajale K.K.le ja
30. aastal seati Kase kinnistule kaebuse esitaja K.K. kasuks hoonestusõigus. 02.03.2010 hoonestusõiguse müügilepingu alusel võõrandas K.K. Kase kinnistu hoonestusõiguse M.L.ile. Kaebajad kasutavad kinnistu maad perekonna tarbeks põllumajandussaaduste kasvatamiseks. Kaebajate jätkuvalt Kae kinnistul elamist tõendab väljavõte rahvastikuregistrist.
31. Kaebajad leiavad, et vastavalt maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) § 52 lg-le 3 saab eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal kaevandada maavaravaru vaid kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Seega saab kaebajate kinnistutel kaevandada vaid kaebajate nõusolekul. Samas ei piira ükski Käskkirja nr 165 tingimus kaevandamist otse vahetult 5 kaebajate kinnistute piiril, mis tingib vaieldamatult kinnistute varisemise. Siiski ei ole Käskkirjas nr 165 sätestatud kaitsetsooni jätmise nõuet nende kinnistute kaitseks, mille omanikud, kasutusvaldajad või hoonestajad ei luba seal kaevandada. Samal ajal on seatud tingimusi väljaspool mäeeraldist asuvate kinnistute kaitseks, seda sõltumata kinnistute kasutusotstarbest. Kaebuse esitajad leiavad, et nende vabadusi piirab ja õigusi rikub selline kaevandamisluba, mis ei sätesta tingimusi kinnistute kaitseks, sõltumata sellest, milline on kinnistu kasutusotstarve ja kas seda üldse kasutatakse. Igal juhul on kaitstav kaebuse esitajate huvi oma kinnistu füüsilisele ning mistahes otstarbel kasutuskõlblikuna säilimisele. Käskkiri nr 165 rikub kaebuse esitajate õigust omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele, kuna ei sisalda piisavaid kaitsemeetmeid kaebajate kinnistute ja nendel kasvava taimestiku ning metsa säilimiseks.
32. Vastustaja jättis uue kaevandamisloa menetlemisel õigusvastaselt algatamata KMH. 04.03.2005 heakskiidetud KMH aruanne ei käsitle kaevandamise mõju karjäärialal asuvatele kinnistutele. KMH aruandes on küll tehtud mõningad üksikud märkused Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alale jääda võivate eluhoonete osas, kuid KMH läbiviimisel ei lähtutud eeldusest, et märkimisväärsel osal Põhja-Kiviõli II mäeeraldisest ei ole tegelikkuses võimalik kaevandada. Eelneva tõttu oleks vastustaja pidanud uue kaevandamisloa menetlemise käigus läbi viima uue KMH.
33. Samuti tuleb kuni 26.11.2010 kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi

) § 11 lg-st 6 tulenevalt läbi viia KMH põhjusel, et viimase KMH aruande heakskiitmisest on möödunud enam kui neli aastat. Kuni 26.11.2010 kehtinud redaktsioonis sätestas

) § 11 lg 6 järgmist: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, võib otsustaja jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata selles osas, mille keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva strateegilise hindamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat.“ Vastustaja kiitis KMH aruande heaks 04.03.2005 ning Käskkirja nr 165 väljastamise hetkeks (st 27.01. 2011) oli KMH Aruande heakskiitmisest möödunud ca 5 aastat ja 11 kuud ja käesoleva kaebuse esitamise hetkeks ca 6 aastat. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lg 5 kohaselt, kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Nii I Kaevandamisloa väljastamise (21.11.2008), KKT taotluse menetlemise alustamisel pärast 15.06.2010 kui Uue Käskkirja nr 165 eelnõu koostamise ajal (eelnõu kohta avaldati teade väljaandes Ametlikud Teadaanded 29.10.2010 ja enamikele puudutatud isikutest saadeti eelnõu 01.11.2010 kirjaga) kehtis

§ 11

lg 6 redaktsioonis, mis kohustas läbi viima uue KMH, kui eelmise KMH aruande heakskiitmisest oli möödunud rohkem kui neli aastat. 19.

§ 11

lg 6 muutmine osas, millega kaotati tegevusloa menetluse käigus KMH läbiviimise kohustus, kui eelmise KMH aruande heakskiitmisest on möödunud rohkem kui neli aastat, ning

täiendamine § 11 lg-ga 71, on põhiseadusega vastuolus, kuivõrd viidatud seadusemuudatusel puudub legitiimne eesmärk. Viidatud muudatuste seaduseelnõusse 750 SE lülitamise eesmärk selle menetlemise ajal Riigikogus ei saanud olla muu, kui vabastada KKT uue KMH läbiviimise kohustusest vahetult enne Käskkirja nr 165 eelnõu avalikku arutelu ja plaanitud kehtestamist ja luua KKT-le menetluslik eelis Käskkirja nr 165 saamiseks. Muudatusettepanekute ajastus ja sisu ei anna mõistlikku alust teistsugusteks veendumusteks. Esialgne seaduseelnõu, kuhu muudatusettepanekud lülitati, oli algatatud vajadusest osa

sätete täpsustamiseks tulenevalt Euroopa Komisjoni tähelepanekutest, kuna need sätted ei vastanud täielikult Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/42/EÜ sätetele. Vastustaja poolt koostatud seletuskirjas eelnõu teise lugemise jätkamise teksti juurde on

§ 11

lg 6 muutmist ning täiendamist lõikega 71 põhjendatud 6 seaduse ühetaolise kohaldamise tagamise vajadusega erinevates haldusmenetlustes, et välistada võimalik mitmetimõistmine põhimõtte osas, mille kohaselt ei toimu sama tegevusloa taotluse menetlemisel mitut keskkonnamõju hindamist. Kaebajate hinnangul on seletuskirja põhjendused ilmselgelt vastuolulised ja meelevaldsed, sest

enne 26.11.2010 kehtinud redaktsiooni pinnalt ei saanud mingit mitmetimõistmist tekkida. Lähtudes eeltoodust, juhul, kui halduskohus asub käesolevas vaidluses seisukohale, et KMH läbiviimise vajaduse küsimuses tuleb kohaldada 26.11.2010 jõustunud

redaktsiooni ja sellest tulenevalt pole uue KMH läbiviimine lubatud, paluvad kaebuse esitajad kohtul jätta kohaldamata ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kehtiva

§ 11

lg 6 muudatus, millega kaotati nõue, et tegevusloa menetlemise käigus nelja aasta möödumisel eelmise KMH aruande heakskiitmisest tuleb algatada uus KMH ja jätta kohaldamata ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks kehtiva

§ 11

lg 71, mis sätestab, et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. Kaebajate arvates on vaidlusalune regulatsioon vastuollus eelkõige PS §-dega 3,11,12,13,14 ja 53. 20.

§ 22

lg 7 kohaselt on keskkonnanõuded meetmed, mille määramise eesmärk on vältida või minimeerida kavandatavast tegevusest tulenevat eeldatavat negatiivset keskkonnamõju. Keskkonnanõuete määramise aluseks peavad olema KMH tulemused või muu keskkonnauuring (

§ 22lg 8).

Olulist keskkonnamõju eeldava tegevuse osas pole mõeldav, et keskkonnanõuded seatakse ilma kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamata ning asjakohast keskkonnauuringut läbi viimata. Kaebajate arvates on aga juhuslikult ja asjakohasest keskkonnauuringust lähtumata seatud näiteks Käskkirja nr 165 punkt 4.2.8.8 hoonestatud kinnistute osas esitatud nõuded, kuivõrd need ei tulene ei KMH-st ega mistahes muust keskkonnauuringust, mis kinnitaks nõuete proportsionaalsust (eelkõige kohasust ja piisavust). Mõistetavalt ei ole vastustaja saanud Käskkirjas nr 165 ette näha mingeid keskkonnanõudeid Põhja- Kiviõli II mäeeraldise alale jäävate metsa- ja põllumaa kinnistute osas, kuivõrd olemasolev KMH aruanne ei kajasta kaevandamise mõju nendele kinnistutele ja kinnistu lähinaabrusele. Sellekohast hindamist ei ole KMH käigus läbi viidud. Olemasolev KMH aruanne ei käsitle ega hinda sellist kaevandamistegevust, mille puhul jääb märkimisväärne osa Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alast kaevandamistegevusest puutumatuks. KMH läbiviimisel ei hinnanud eksperdid sellise osalise kaevandamistegevuse keskkonnamõju, muu hulgas mõju karjäärialale jäävatele metsa- ja põllumaa kinnistutele ega sätestanud seiretingimusi nende kinnistute kaitseks. Samuti ei hinnanud eksperdid sellise kaevandamise mõju loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttele (näiteks asjaolu, kas kooskõlas eelmärgitud põhimõttega on olukord, kus kinnistute kasutusõiguse puudumise tõttu jäävad kaevandamata n-ö üksikud „saarekesed“). Tulenevalt eelnevalt käsitletud

-i sätetest peab kõiki eelviidatud asjaolusid käsitlema uus KMH, mis oleks tulnud läbi viia uue kaevandamisloa menetluses.

1. Arusaamatu on vastustaja poolt Käskkirjas nr 165 väljendatud seisukoht (punkt 3.6.4), et loa andmisel pole teada, millised kinnistuomanikud kaevandamiseks nõusoleku annavad, mistõttu võib kaevandamisel tekkiv reaalne olukord olla potentsiaalselt erinev, mis omakorda justkui õigustab uut KMH-d mitte läbi viima. Kaebajad viitavad, et alates
2. aastast ei ole kinnistute kasutusõiguse saamisega seonduvalt toimunud maaomanike, kasutusvaldajate ja hoonestajate ning KKT vahelistes suhetes mistahes muutusi. Võttes arvesse, et kaebajad vaidlustasid I Kaevandamisloa, esitasid uue kaevandamisloa menetluse käigus ettepanekud ja vastuväited ning vaidlustavad käesoleva tühistamiskaebusega ka Käskkirja nr 165, on vastustajal igasugune alus ja põhjus eeldada, et maaomanikud KKT-le kinnistute kasutusõigust ei anna. Seega oli vastustaja kohustatud Käskkirjas nr 165 ette nägema meetmed, kuidas KKT peab käituma siis, kui ta osade kinnistute kasutusõigust ei saa ning kuidas peab KKT kaevandamistegevuse läbiviimisel nende kinnistute omanike ja kasutajatega arvestama. Selleks oleks olnud Käskkirjas nr 165 võimalik sätestata üldised nõuded nagu 7 vastustaja on seda teinud Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumilt väljapoole jäävate alade suhtes.
3. Eelmärgitud asjaoludega on võimalik arvestada ka KMH läbiviimisel, võttes võimaliku keskkonnamõju hindamisel arvesse asjaolu, et osad karjäärialal asuvatest kinnistutest tuleb säilitada ja tagada nende jätkuv kasutamine vastavalt olemasolevale sihtotstarbele.
4. aastal heaks kiidetud KMH Aruande koostamisel ja selle aluseks olnud KMH läbiviimisel ei pidanud eksperdid eelviidatud osalise kaevandamisega arvestama, kuivõrd tollal kehtinud MaaPS sätestas nõude, et enne loa väljastamist peab taotlejal olema kinnistute osas maakasutusõigus. Olemasolev KMH aruanne (ning läbiviidud KMH) on seega

§ 20

lg 1 punktide 7, 72 ja 8 ning § 22 lg-te 7 ja 8 mõttes igal juhul ebapiisav ega võimalda tagada KMH eesmärki, milleks on kavandatava olulise keskkonnamõjuga tegevusega kaasneva negatiivse keskkonnamõju vältimine ja minimeerimine. Keskkonnanõuded tuleb

kohaselt määrata KMH aruandes esitatud keskkonnatingimuste alusel. Kui KMH läbiviimise tulemusena selgub, et kaevandamisega kaasneb oluline keskkonnamõju ja seda ei ole võimalik ära hoida ega leevendada, tuleb MaaPS § 34 lg 1 punkt 19 kohaselt kaevandamisloa andmisest keelduda. Seega on nõuetekohane ja kõiki olulisi asjaolusid arvestav KMH kaevandamisloa väljastamise vältimatuks eelduseks.

1. Käskkirjas nr 165 tugineb vastustaja KMH läbiviimata jätmise õigustusena muu hulgas Steigeri arvamusele, et kaevandamine ei mõjuta negatiivselt metsa- ega põllumaa kinnistuid (punkt 3.6.4). Steigeri arvamus ei ole objektiivne. Steiger on KKT pikaajaline koostööpartner, kes teeb KKT huvides ekspertiise, koostab kaevandamisloa taotlusi (sh laiendamise taotlusi) ning taotluste seletuskirju jms. Kaebuse esitajate arvates ei ole Steiger KKT huve puudutavates arvamustes sõltumatu, esindades otseselt KKT huve. On ilmne, et KKT ei ole uuest KMH läbiviimisest huvitatud, mistõttu Steiger ei saagi anda muud, kui uue KMH läbiviimise vajadust välistavat arvamust. Seega ei saa vastustaja uue KMH läbiviimise vajaduse põhjendamatust põhistada Steigeri arvamusega. Steigeri arvamus ei saa asendada KMH-d ning seadusest tulenevat KMH läbiviimise kohustust.
2. Olemasolevast KMH aruandest ei tulene, et olulised negatiivsed mõjud metsa- ja põllumaa kinnistutele puuduvad. KMH aruandes ei ole üldse käsitletud kaevandamisega kaasnevaid mõjutusi eelviidatud kinnistutele ega nende mõjutuste vältimise võimalusi. Seisukoht, et kaevandamine ei oma olulist mõju on ka otseselt vastuolus

§ 6

lg 1 p-ga 28, mille kohaselt on kaevandamine suuremal alal kui 25 ha olulise keskkonnamõjuga tegevus. 25. Kaebuse esitajad on käesolevale kaebusele lisanud tõendina Hendrikson arvamuse, milles keskkonnaeksperdid on vastupidiselt vastustaja ja Steigeri arvamusele asunud seisukohale, et KKT-le kaevandamisloa väljastamine eeldab uue KMH läbiviimist. Hendrikson arvamus on koostatud küll 27.10.2009, kuid on igati asjakohane ka käesoleval ajahetkel, kuivõrd arvamus on antud olemasoleva KMH aruande kohta ning uue kaevandamisloa faktilist rakendamist puudutavad asjaolud on jäänud samaks. Hendrikson arvamuse kohaselt kaasneb kaevandamisega oluline keskkonnamõju nendele kinnistutele, mis jäävad Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alale, kuid mille omanikud ei anna kaevandamiseks nõusolekut. Kaevandamine avaldab olulist mõju piirkonna veestikule, kusjuures kaevanduse alale jäävatel metsa- ja põllumaa kinnistutel võib toimuda veekihi alanemine 5 – 9 meetri võrra (arvamuse lk 4). Arvamuse kohaselt tingivad muutused põhjavee tasemes suure tõenäosusega muutusi ka pinnaveerežiimis, mis toob kaasa olulise muutuse kaevanduse piirkonnas asuvate kinnistute sobivuses põllumajanduslikel ja metsamajanduslikel eesmärkidel. Lisaks avaldavad ka kaevandusest lähtuv müra, tolm ja vibratsioon olulist mõju nii kaevanduse alale jäävatele majapidamistele kui ka metsa- ja põllumaa kinnistutele. Käskkirja nr 165 andmisele eelnenud menetluses ei ole selliseid mõjusid uuritud ega nende vältimiseks vajalikke meetmeid 8 kirjeldatud. Kaebuse esitaja viitab Hendrikson arvamuses märgitule (vt arvamuse lk-d 3 – 4), et: „Tehnilises lahenduses ega KMH aruandes ei ole käsitletud lahendust, mille kohaselt lisaks mõnede majapidamiste säilimisele säiliks ka osadel kinnistutel väljakujunenud maakasutus (näiteks metsa- või põllumaa). [...] Samas, tulenevalt KMH objektiks oleva tehnilise lahenduse sisust ja muutustest MaaPS seatud regulatsioonis, ei käsitleta ei KMH-s ega ka selle alusel koostatud kaevandusloa eritingimustes ilmnevaid mõjusid mäeeraldise territooriumile jäävate kinnistute maakasutusele. Arvestades avalduvate mõjude mastaapi ja olulisust, ei saa nimetatud mõjusid käsitleda kaevanduse projekti raames, vaid keskkonnasäästlik ja tasakaalustatud lahendus tuleks leida tegevusloa menetlemise protsessis.“ Hendrikson arvamuses asutakse ka seisukohale, et Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel põlevkivi kaevandamiseks välja töötatud tehniline lahendus ja olukord, mis kujuneb vastustaja poolt välja antud kaevandamisloa realiseerimise (st faktilise kaevandamise) tulemusena, ei ole sama. Sisuliselt on tegemist küll sama kavandatava olulise keskkonnamõjuga tegevusega

§ 6

mõistes, kuid avalduvate mõjude spekter ja eriti mõjude osakaalud on oluliselt muutunud. Tingimustes, kus kaevandamisalad paiknevad mosaiikselt vaheldumisi põllu- ja metsamaadega, ei saa rääkida samast mõjude spektrist, mida on kirjeldatud tehnilises lahenduses kirjeldatud tegevuste puhul. KMH aruande kokkuvõttes (lk 54) on muu hulgas toodud, et kaevandamisest tingitud tootmisprotsesside mõju (tolm, müra, vibratsioon) jääb põhiliselt mäeeraldise piiridesse. Mäeeraldise piirides ilmnevate mõjude vältimise/leevendamise meetmete väljatöötamine ei olnud läbi viidud KMH protsessi ülesandeks ega sisaldu seetõttu ka kaevandamise loa eritingimustes (vastav seisukoht kohaldub vaieldamatult ka Käskkirja nr 165 kohta, kuivõrd Käskkirja nr 165 väljastamisel on vastustaja samuti tuginenud

1. aastal läbiviidud KMH tulemustele). Seega esineb uue KMH läbiviimiseks ka sisuline vajadus. Vastustaja on jätnud uue kaevandamisloa menetluses õigusvastaselt uue KMH algatamata.
2. Uue KMH teostamata jätmise tõttu ei ole vastustaja saanud nõuetekohaselt hinnata kaevandamisega kaasnevaid mõjusid Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvatele kinnistutele, mille omanikud, kasutusvaldajad ja hoonestajad pole kaevandamiseks nõusolekut andnud. Tuginemine
3. a KMH aruandele ei ole asjakohane, kuivõrd KMH aruandes toodud lahendused ei ole kohaldatavad Käskkirja nr 165 faktilise elluviimise puhul tekkiva olukorra jaoks (st, et kaevandamine toimub mosaiikselt). KMH läbiviimata jätmise tõttu on tekkinud ka olukord, kus Käskkirja nr 165 eritingimused ei näe ette mistahes nõudeid kinnistute kaitseks, mis välistaks kinnistute varisemise ning tagaks kinnistutel taimestiku säilimise. Käskkirja nr 165 eritingimustes esitatud hoonestatud kinnistute kaitseks kehtestatud nõuded on ilmselgelt ebapiisavad ja meelevaldsed.
4. Kaebuse esitajad on seisukohal, et. uue KMH algatamata jätmisega on vastustaja rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis võis mõjutada (ja tegelikkuses ka mõjutas) asja sisulist otsustamist HMS § 58 mõttes. KMH läbiviimise kohustuse rikkumise tõttu on Käskkiri nr 165 formaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada.
5. Lisaks on Käskkiri nr 165 ka materiaalselt õigusvastane. Käskkiri nr 165 ei sätesta kaebajate õiguste kaitseks vajalikke kaevandamise mõju vähendavaid meetmeid. Käskkirja nr 165 eritingimustes ei ole sätestatud Põhja-Kiviõli II mäeeraldise alale jäävate kinnistute kaitseks kaitsetsoone, mis välistaksid kinnistute varisemise. Samuti kaevandamine kinnistutele liiga lähedal kuivendab pinnase ja hävitab kinnistul kasvava taimestiku ning välistab võimaluse tegeleda metsakasvatusega.
6. Ei saa nõustuda vastustaja poolt Käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 esitatud põhjendustega, mille kohaselt ei ole Põhja-Kiviõli II mäeeraldise aladele jäävate kinnistute kaitseks vajalik kaitsemeetmeid Uues Kaevandamisloas ette näha, kuivõrd vajalikud kaitsemeetmed saab igal konkreetsel juhul määratleda kaevandamise projektis. MaaPS § 25 lg 1 kohaselt tekib 9 kaevandamise õigus kaevandamisloa alusel. MaaPS § 35 lg 2 punktist 8 tulenevalt märgitakse kaevandamisloale nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Kaevandamisseaduse (edaspidi „KaevS“) § 7 lg 1 ja § 9 lg 2 koosmõjus on kaevandamise projekt kaevandamiseks vajalike dokumentide kogum, mille koostamisel lähtutakse kaevandamisloa tingimustest. Seega lähtub kaevandamise projekt kaevandamisloa tingimustest, mistõttu on põhjendatud ja nõutav, et kaevandamisloas oleks sätestatud karjäärialale jäävate kinnistute osas kaitsetingimused. Ilma Käskkirjas nr 165 sätestatud tingimusteta puudub kaebajatel võimalus nõuda vastustajalt loatingimuste täitmise kontrollimist ning vajadusel riikliku sunni kohaldamist. Kaevandamise projekti koostamise tagab vastavalt KaevS § 9 lg-le 2 kaevandamisloa omanik ning see ei allu kaevandamisloa andja järelevalvele. Samuti ei ole kaevandamise projekti koostamisel tegemist avatud menetlusega ning kinnistuomanikke ja kinnistute suhtes piiratud asjaõigusi omavaid isikuid sellesse protsessi ei kaasata. Kaevandamise projekt ei ole haldusakt ning seda ei saa kaebuse esitaja halduskohtumenetluses vaidlustada. Seega ei ole kaevandamise projekti koostamise käigus võimalik tagada puudutatud isikute huvide arvestamist ja õiguste kaitset. See peab olema toimunud kaevandamisloa andmise menetluses. Ka Hendrikson Arvamuse punktis 4 esitatud järelduste ja soovituste all on keskkonnaeksperdid asunud seisukohale, et kaevandamise projekti koostamise faasis on liiga hilja käsitleda mastaapsete ja oluliste keskkonnamõjude vältimise ning leevendamise küsimusi (arvamuse lk 5). Kaevandamise projekti eesmärk on aga eelkõige tehniliste ohutusnõuete seadmine.
7. Arusaamatu on vastustaja poolt Käskkirja nr 165 punktis 3.6.7 väidetu, et Käskkirja nr 165 eritingimustes ei saa taotletud kaitsemeetmeid ette näha, kuivõrd Käskkirja nr 165 väljastamise hetkel on teadmata, millised kinnistuomanikest reaalselt kaevandamiseks nõusoleku annavad. Samuti on vastustaja leidnud, et tingimuste ettenägemine kaevandamisloas pigem kahjustaks, kui kaitseks selliste kinnistute omanike õigusi. Esiteks jääb mõistetamatuks, kuidas saanuks Käskkirja nr 165 eritingimustes kinnistute kaitseks meetmete ettenägemine kahjustada kinnistute omanike õigusi. Teiseks, on juba alates
8. aastast on olnud selge, et kaebajate kinnistutega seoses KKT-le maakasutusõigust ei anta. Vastustaja pidanuks loamenetluses eeldama, et KKT kinnistute kasutusõigust ei saa ja lähtuma keskkonnatingimuste määramisel sellest eeldusest. Kolmandaks saab nõuded selliste kinnistute kaitseks kaevandamisloas määratleda üldiselt. Vastustaja oleks saanud Käskkirja nr 165 eritingimustes näha ette puhvertsoonid kinnistute, mille osas kaevandamisõigus puudub, ja kaevandatava ala vahele. Samuti oleks vastustajal olnud võimalik eritingimustes sätestada, et nende kinnistute kaitseks, mille omanikud soovivad jätkata senist põllumajanduslikku maakasutust, tuleb ette näha täiendavad meetmed kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks. Tegelikkuses selgub ka Käskkirja nr 165 eritingimustest, et kaevandamisloas on võimalik sätestada üldised nõuded maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Käskkirja nr 165 eritingimustes on piisava üldistustasemega ette nähtud nõuded kaitsmaks inimeste tervist, vara ja keskkonda Põhja- Kiviõli II mäeeraldisest väljaspool. Näiteks eritingimuste punkt 1 (käskkirja punkt 4.2.8.1) ja punkt 3 (käskkirja punkt 4.2.8.3). Puudub igasugune mõistlik põhjendus, millega õigustada vastustaja poolt Käskkirja nr 165 väljastamist tingimustel, mille puhul on PõhjaKiviõli II mäeeraldise piiresse jäävate kinnistute omanike ja kasutajate õigused olulisel määral vähem kaitstud kui nende isikute õigused, kelle omandis või kasutuses olevad kinnistud asuvad väljaspool mäeeraldist selle naabruses. Ei saa vaidlust olla asjaolus, et vahetult karjäärialal ning n-ö „saarekestena“ kaevandatavate alade vahel asuvate kinnistute osas omab kaevandamine oluliselt intensiivsemat mõju, kui karjäärialast väljapoole jäävatele kinnistutele. Seda kinnitab muu hulgas ka KMH aruanne, kus on märgitud, et „Mäetöödel on vahetu mõju nendele elanikele, kelle majapidamised asuvad mäeeraldise territooriumil ning 10 neil tuleb kas lahkuda oma elukohast või taluda mäetöödest põhjustatud kõiki füüsilisi keskkonnamõjutusi normatiivide maksimaalse piiri peal. Ka vastustaja esindaja Rein Raudsep ning KKT ekspert Vello Kattai on halduskohtu istungitel möönnud, et sellistel „saarekestel“ elamine on kahtlemata väga raske ning piisavate puhvertsoonide järgimata jätmise korral võivad kinnistud sisse variseda (vt vastavalt Tallinna Halduskohtu
9. ja
10. novembri 2009 istungite protokolle). Seega saaks karjäärialal asuvate ning sellest väljapoole jäävate kinnistute kaitsetingimuste mõttes erinev kohtlemine olla loogiliselt õigustatud üksnes vahetult karjäärialal asuvatele kinnistutele soodsamas suunas, st kui kaevandamisloas oleks ette nähtud selliste kinnistute osas täiendavad kaitsemeetmed.
11. Kaebuse esitajad on eelmärgitu põhjal seisukohal, et Käskkiri nr 165 ei vasta MaaPS § 35 lg 2 punktis 8 sätestatule. Käskkirja nr 165 eritingimustes on jäetud määratlemata kaitsetsoonid karjäärialal asuvate kinnistute kaitseks, puuduvad mistahes nõuded hoonestamata kinnistute kaitseks, õigusvastaselt on jäetud määratlemata meetmed karjäärialal asuvate kinnistute kuivamise ja saastumise vältimiseks. Käskkirja nr 165 eritingimustes hoonestatud kinnistute kaitseks seatud tingimused (vibratsiooni ja müra osas) on seevastu ilmselgelt ebapiisavad ning loamenetluses pole nõuetekohaselt hinnatudki, kas vastavad tingimused üldse saavad piisavalt tagada mäeeraldisel asuvate kinnistute elanike elu, vara ja tervise kaitse. Lähtudes ka HMS §- s 54 sätestatust, on Käskkiri nr 165 materiaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada.
12. Kaevandamisloa erinõuded (keskkonnanõuded) määratakse kaalutlusõiguse alusel ning nõuete kehtestamise aluseks on seejuures KMH või muu keskkonnauuring. HMS § 4 lg-st 2 tulenevalt peab haldusorgan kaalutlusõigust teostama kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Olukorras, kus vastustaja ei ole Käskkirja nr 165 eritingimuste seadmisel tuginenud asjakohasele KMH-le, ei saa rääkida ka vastustaja poolt nõuetekohasest põhjendatud huvide kaalumisest ja oluliste asjaoludega arvestamisest. Kõigi kahjulike mõjude ning selliste mõjude vältimiseks või minimeerimiseks vajalike tingimuste väljaselgitamiseks oleks tulnud läbi viia uus KMH või vähemalt enne Käskkirja nr 165 väljaandmist täiendava keskkonnauuringuga välja selgitada, millised on need kahjulikud mõjud, mis võivad tekkida karjäärialale jäävatele kinnistutele, millel ei kaevandata, ja kuidas tuleks neid mõjusid vältida või vähendada, samuti, milline peaks olema keskkonnanõuete täitmise seire. Vastustaja kohustus kõigi asjakohaste asjaolude väljaselgitamiseks tuleneb HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist.
13. MaaPS § 34 lg 1 punkt 14 sätestab, et kaevandamisloa andmine on keelatud, kui kaevandamine on vastuolus riiklike huvidega. Kaevandamisloa väljastamine KKT-le võib kaasa tuua olulise ja pöördumatu kahju avalikele huvidele, kuna KKT rikub järjepidevalt keskkonnanõudeid, raiskab maavara ning esitab riigiorganitele valeandmeid. Vastavalt MaaPS § 1 lg-le 1 on MaaPS-i eesmärgiks tagada maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlik asutamine. 33.1 Olukorras, kus KKT-l puudub Põhja-Kiviõli II mäeeraldise territooriumil asuvate kinnistute osas maakasutusõigus, toob vastaval mäeeraldisel kaevandamine endaga kaasa maavara ebasäästliku ja majanduslikult ebaotstarbeka kasutamise, kuivõrd KKT-l on keelatud kaevandada kaebajatele kuuluvatel kinnistutel ning lisaks ka teede, veekogude ja elektriliinide kaitsevööndites. Kaevandamisloa elluviimisel kujunev faktiline olukord on vastuolus MaaPS § 62 lg-ga 1 ja lg-ga
14. 33.2 KKT on korduvalt esitanud eksitavaid andmeid, et kaevandamisloa väljastamine on vajalik viivitamatult, kuivõrd olemasolev põlevkivivaru on ammendumas. Argument pole tõsiseltvõetav, kuivõrd I kaevandamisloa tühistamise järgselt on KKT tegevus igati edukalt jätkunud ning puudub alus asuda seisukohale, et KKT tegevusele võiks mistahes mõju omada ka Käskkirja nr 165 tühistamine. Põhja-Kiviõli I mäeeraldisel (st olemasolevas karjääris) on 11 KKT-l siiani kaevandamata suures mahus põlevkivivarusid, mida tõendavad ka käesolevale kaebusele lisatud fotod. Samuti on peaaegu täielikult kaevandamata KKT poolt 28.02.2010 saadud 24 ha suurune karjäärilaiendus. Lisaks on KKT-l hetkel olemas hoidlates ca 1,5 miljonit tonni põlevkivi, mida ei kasutata ning mis seisab KKT hoidlates. Eksitav on KKT väide, et hoidlates seisev kolmanda järgu põlevkivi ei ole õlitootmises kasutatav. Tehnoloogiainsener K.Trofimenko on 19.10.2010 arvamusloos ajalehes Põhjarannik märkinud, on olemas tehnoloogia, mis lubab KKT kasutusel olevates seadmetes toota põlevkiviõli ka kolmanda sordi põlevkivist. Kolmanda sordi põlevkivivarude lõppemisel saab KKT soetada mõlema sordi põlevkivi Eesti Energia kaevandustest. Eelmärgitud tehnoloogia on patenteeritud Eesti Patendiameti otsusega nr 12/P
15. On selge, et KKT poolt ca 1,5 miljoni tonni põlevkivi ladustamine ja kasutamata jätmine kujutab endast maavara raiskamist. Asjaolule, et KKT väited põlevkivivaru ammendumise kohta on eksitavad, viitab ka asjaolu, et KKT esitas 28.05.2010 vastustajale taotluse kaevandamisloa nr KMIN-045 laiendamiseks ja 18.10.2010 avaldusega loobus kaevandamisloa laiendamise taotlusest, tuues põhjenduseks, et põlevkivi on segunenud liivaga ning põlevkivi kihid ei ole eristatavad. On ebausutav, et aastatel 1935 – 2009 nimetatud alal läbiviidud uuringud, mis kõik kinnitasid põlevkivi olemasolu, olid valed. Kaebajate arvates on KKT laienduse taotlusest põhjendamatu loobumise põhjuseks esiteks KKT huvi mõjutada toimuvat sundvõõrandamise protsessi, mille tulemusena oleks KKT-l võimalik asuda suuremate pingutusteta ja kulutusteta sundvõõrandatud maadel põlevkivi kaevandama ja teiseks KKT soovimatuse viia läbi KMH. 33.3 MaaPS § 48 lg 1 kohaselt on kaevandamisloa omanik kohustatud maavaravaru kaevandamisega rikutud maa korrastama ning korrastamine toimub korrastamisprojekti alusel. KKT ei ole seadusest tulenevat korrastamiskohustust täitnud. Rekultiveerimistööde alustamata jätmist on KKT põhjendanud Sonda valla kooskõlastuse puudumisega. Eelnev ei saa aga olla vabanduseks, kuivõrd korrastamistööde teostamiseks vajalikud kooskõlastused sai KKT juba
16. a aprillis, millele viitab ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.
17. Eelmärgitud punktis viitab vastustaja ka asjaolule, et talle teadaolevalt on karjääri korrastamisega alustatud
18. aasta kevadel ning istutamisperioodi jooksul on väidetavalt jõutud korrastada 2 maatükki karjääri keskosast, kokku 12,12 ha suurune ala. Kaebajatele teadaolevalt ei ole KKT käesoleva kaebuse esitamise hetkeks rekultiveerimistöödega endiselt alustanud. MaaPS § 48 lg 3 kohaselt on kaevandamisloa omanik kohustatud esitama loa andjale kord aastas andmed maavaravaru kaevandamisega maa rikkumise ja maa korrastamise kohta. KKT poolt vastustajale ning Keskkonnaametile esitatud Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri
19. aasta rikutud ja korrastatud maa aruande punktis 3 on aasta jooksul korrastatud maa lahter tühi. Analoogselt on vormistatud ka KKT
20. aasta rikutud ja korrastatud maa aruanne (st korrastatud maa lahter on täitmata). Kuivõrd pole vaidlust, et
21. aasta jooksul KKT korrastamiskohustust ei täitnud (millele viitab ka Vastustaja käskkirja punktis 3.6.6.1), on selge, et
22. aasta aruande analoogne vormistus viitab korrastamiskohustuse täitmata jätmisele ka
23. aasta jooksul. Samuti ei leidnud kaevandamisest puudutatud isikud karjääriala korrastamisest jälge vaatluse tulemusel. Seega on põhjendatud kahtlus, et KKT on uue kaevandamisloa menetluse käigus esitanud avalikkusele ja riigiasutustele teadlikult eksitavat teavet rekultiveerimistööde alustamise ja läbiviimise kohta. Eelkäsitletud rikkumine annab alust põhjendatud kahtluseks, et KKT ei kavatse korrastamiskohustust täita ka Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel. 33.4 KKT esitab mahakantava põlevkivi deklareerimisel valeandmeid. Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvate kinnistute omanikud on korduvalt pööranud vastustaja tähelepanu põhjendatud kahtlusele, et KKT poolt mahakantud põlevkivivarud on tegelikkuses olnud kaevandatavad ning et KKT on enamiku mahakandmisele planeeritud varust ära kaevandanud. Eelmärgitud kahtlusi kinnitab ka vastustaja 27.09.2010 kiri KKT-le, milles vastustaja juhib KKT tähelepanu, et KKT on esitanud mahakandmiseks põlevkivi, mis tegelikult on juba puistangutesse ammutatud ehk ära kaevandatud. Puudutatud isikud juhtisid eelkirjeldatud probleemile tähelepanu ka Käskkirja nr 165 eelnõu menetlemise käigus. Sisuliselt jättis vastustaja vastava väite tähelepanuta, selgitades vaid Käskkirja nr 165 punktis 12 3.6.6.2 lakooniliselt, et suhtub varu täpsustamise taotlustesse äärmise tähelepanuga, mida kinnitab ka vastustaja 27.09.2010 kiri KKT-le. 33.5 KKT ladestab tegutseva karjääri alal jäätmeid rikkudes nii oluliselt keskkonnanõudeid. Läti Ülikooli geoloogiaprofessor Valdis Seglinši 26.10.2009 arvamusest koos päringu ja fotodega nähtub, et karjääri territooriumile on maetud mäetootmise jäätmed, tööstus- ja olmeprügi, seejuures osa tööstuslikke jäätmeid kuulub tõenäoliselt ohtlike jäätmete kategooriasse. 03.02.2010 V.Seglinši täiendavas arvamuses on kokkuvõtlikult asutud seisukohale, et arvamuse andmise aluseks olnud materjalidest nähtuvalt ei ole Põhja-Kiviõli karjääris tegemist kvaliteetse kaevandamistegevuse ega ratsionaalse suhtumisega loodusressurssidesse. Põhja-Kiviõli karjääris korraldatakse kaevandamistegevust jämedas vastuolus Euroopa Liidu keskkonnakaitsealase seadusandlusega. 33.6 KKT-le väljastatud kaevandamisloa nr KMIN-045 punkt 8 kohaselt on KKT kohustatud kaevandamisel turba koorima ning nagu huumuskihi ladustama ja hiljem kasutama pinnase taastamisel. Samuti on KKT kohustatud vältima turba sattumist aluskivimitesse. Vaatamata eelmärgitud kohustustele jätkab KKT oma senist õigusvastast tegevust kattekivimite segamisel mullaga, jättes täitmata mulla koorimise ja selle ladustamise kohustuse korrastamistööde teostamise tarbeks. Eelnev on tõendatud V.Seglinši 26.10.2009 arvamusega ja selle aluseks olnud fotodega Mullakaitsenõuete rikkumist esimeses karjääris tunnistas ka vastustaja uue kaevandamisloa avalikul arutelul. 33.7 KKT-le 24.07.2008 väljastatud vee erikasutusloa punkti 4.7 kohaselt on maksimaalne lubatud ööpäevane veevõtu maht 6600m
24. Kaebuse esitajatele teadaolevalt on tegutsevast karjäärist vett väljapumpavate pumpade tootlikkus 210m3 tunnis ning pumpasid on viis. Seega on maksimaalne ööpäevane tootlikkus kokku 25 200m3, mis ületab ca neljakordselt vee erikasutusloaga lubatu. Kaebuse esitaja peab tõenäoliseks, et KKT suunab lubatust tunduvalt suurema veekoguse Erra jõkke või pumbatakse vesi vanasse Kiviõli kaevandusse. Nõuetekohaselt deklareerimata veekoguselt jäävad riigil maksud saamata. Ka V.Seglinši 26.10.2009 ja 03.02.2010 arvamustes on viidatud veekaitsenõuete rikkumisele. Viidatud keskkonnaalase rikkumise uurimiseks on algatatud ka väärteomenetlus, mis pole viinud KKT karistamiseni. 33.8 KKT rikub keskkonnakompleksloa nõudeid, samuti leiab KKT tehases aset keskkonnaloata tegevus. KKT põletab õlitehases fuusse, mis on ohtlikud jäätmed ja mille põletamiseks peab olema vastav keskkonnaluba. KKT keskkonnakompleksluba ei anna KKTle õigust fuusside põletamiseks ja seega tegutseb KKT viidatud ohtlike jäätmete põletamisel ilma nõutava keskkonnaloata. Eelmärgitut on möönnud ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.6.6.4, viidates Keskkonnaameti 24.09.2010 kirjale, milles teavitati KKT-d tema tegevuse mittevastavusest seaduse nõuetele. Kuigi vastustaja on Käskkirjas nr 165 viidanud KKT lubadusele lõpetada fuusside põletamine, ei ole teada, kas KKT on käesolevaks hetkeks ka vastava lubaduse täitnud. Isegi juhul, kui KKT on fuusside põletamisest loobunud, ei mõjuta see kuidagi asjaolu, et KKT rikkus selles osas teadlikult seadusest tulenevaid nõudeid. 33.8
25. aasta novembris määras Keskkonnainspektsioon väärteokorras KKT-le 20 000 krooni suuruse trahvi välisõhu kaitse nõuete rikkumise eest, kuivõrd KKT ületas lubatud piirnorme raskemetallide osas, samuti näitasid
26. aasta aprillis teostatud mõõtmised lubatust kõrgemat välisõhu saastatuse taset. KKT keskkonnaloata tegevus nähtub ka Keskkonnaameti 05.08.2010 kirjast Riigikogu liikmele A.Lotmanile, kus Keskkonnaamet viitab, et KKT-l puudub keskkonnaluba pae purustussõlme tööks ning loata on purustussõlme töö keelatud. Viidatud kirjast ilmneb ka, et KKT tegevuse mittevastavus keskkonnanõuetele on järelevalveasutustele ilmne, kuid tegevuse nõuetega kooskõlla viimist ei ole senini õnnestunud tagada. 33.9 Kaebuse esitajad viitavad ka KKT tehase korstnast tuleva musta suitsu probleemile. KT tehasest õhku paisatava suitsu osas on
27. aasta jaanuaris tehtud mitmeid fotosid, mida on analüüsinud Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi professor Arvo Ots ja kelle 01.02.2010 ekspertarvamusest nähtub, et tegemist on ebanormaalse olukorraga ning korstnast paisatakse keskkonda heitmeid. MTÜ Saastevaba Kiviõli tõstatas alates
28. aasta märtsist 13 avalikkuse ees viidatud musta suitsu probleemi, mida KKT põhjendas uue seadme TSK-500 testimisega. Vastustaja on Käskkirjas nr 165 märkinud, et KKT paigaldas uue filtri septembris
29. Ometi võib perioodidel
30. – 19.10.2010 ja 06.
31. kuni 25.02.2011 tehtud fotodelt näha, kuidas KKT tehase korstnast paiskub endiselt õhku süsimusta suitsu. Seega on ilmne, et KKT väidetav tegevus välisõhu saastamise probleemi lahendamisel ei ole tegelikkuses mingit tulemust andnud ning KKT saastab jätkuvalt Kiviõli, Sonda, Uljaste ja Varinurme elanike elukeskkonda, kahjustades sellega oluliselt elanike tervist. Välisõhu saastamine on vahetult seotud KKT tegevusega põlevkivi kaevandamisel. Nimelt kasutab KKT kaevandatud põlevkivi õlitootmises. Õlitootmise tulemusena KKT tehases saastab KKT aga õigusvastaselt ja lubatud piirnorme ületades keskkonda, rikkudes nii välisõhu kaitse nõudeid. Lisaks juba käsitletud rikkumistele võimaldab uue kaevandamisloa väljastamine KKT-l jätkata välisõhu kaitse nõuete rikkumist ja elanike elukeskkonna kahjustamist.
32. Kaebajad leiavad, et kõik eeltoodu viitab KKT järjekindlale ja põhjendamatule eelistatud kohtlemisele, mis omakorda on viinud nii Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel asuvate kinnistute omanike ja piiratud asjaõiguste omajate õiguste rikkumiseni kui lõppastmes kahjustab oluliselt ka riiklikke huve. 16 kaebaja 21.12.2011 täiendavad seisukohad (IV kd tl 85- 101)
33. Vastustaja rikkus HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi ja HMS § 4 sätestatud kaalumise kohustust, jättes uuendamata KMH aruande õiguslike ja faktiliste asjaolude muutumisel. Olenemata

§ 11

lg 6 formaalsest kohaldamisest sätestas

§ 11

lg 6 kuni 26.11.2010 kehtinud sõnastuses teatud üldise põhimõtte KMH aruande õigsuse eeldamiseks. Selle põhimõtte kohaselt ei ole, arvestades faktiliste ja õiguslike asjaolude objektiivset muutumist, KMH aruanne piisavalt ajakohane keskkonnamõju otsustamiseks, kui selle dokumendi koostamisest on möödunud neli aastat. Seda olenemata sellest, kas säte puudutas KMH aruande kasutamist sama või teise tegevusloa väljaandmise menetluses. Et antud juhul oli KMH aruande heakskiitmisest (05.03.2005) kuni Käskkirja nr 165 väljaandmiseni (27.01.2011) möödas ebamõistlikult palju aega, kinnitab mitte üksnes

§ 11

lg 6 kuni 26.11.2010 kehtinud sõnastuses, vaid see tuleneb ka seaduse teiste sätete mõttest. Näiteks

§ 22

lg 9, mille kohaselt keskkonnamõju hindamise järelevalvaja säilitab heakskiidetud keskkonnamõju hindamise aruannet vähemalt viis aastat aruande saamisest arvates. Samuti KMH aruande heakskiitmise hetkel kehtinud KeHAS § 19 lg 3 kohaselt, kui arendaja ei asu kahe aasta jooksul tegevusloa andmise otsuse teatavakstegemisest arvates tegevust ellu viima, kaotavad keskkonnanõuded kehtivuse ja uute saamiseks tuleb järelevalve teostajale esitada keskkonnamõju uue hindamise aruanne. Neist sätetest järeldub, et KMH aruande õigsust hinnatakse teatud tähtaja piires, milleks kaebuse esitajate hinnangul on KeHAS § 19 lg 3 lähtuvalt kaks aastat pluss mõistlik aeg sellest lähtuva tegevusloa väljaandmiseks. 36. Uue KMH aruande koostamist ei välista

§ 11

lg 71, mis kehtivas redaktsioonis sätestab: “Sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine.“ Antud juhul ei ole vaja uuesti otsustada keskkonnamõjude hindamise algatamist, vaid vajalik on läbi viia täiendav keskkonnamõjude hindamine ja uue KMH aruande koostamine, kuna pärast eelnevat hindamist on asjaolud oluliselt muutunud. 37. Uue KMH aruande nõudmise kohustus on otsustajal lähtuvalt

§-st 2 ja HMS §-st 6 ja HMS §-st 4. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on

§ 2

lg 1 kohaselt teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut, samuti anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega 14 kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta. Keskkonnamõju hindamise tulemusi ja selles tehtud ettepanekuid peab otsustaja saama tegevusloa andmise menetluses arvestada. Seetõttu ainult keskkonnamõju õige, igakülgne ja ajakohane hindamine tagab seadusliku ja põhjendatud otsustuse tegemise. Seevastu ebapiisavad ja aegunud andmed tegevuse võimaliku keskkonnamõju kohta muudavad vääraks nii selles menetluses antava tegevusloa kui ka võib tekitada pöördumatuid kahjustusi keskkonnale. Antud juhul tehti 2004 läbiviidud KMH aruande alusel ja ilma kaevandamisprojektita otsustus, mis mõjutab negatiivselt keskkonda vähemalt kuni aastani 2028. Uurimispõhimõttest tulenevalt oleks pidanud otsustaja kasutama kõiki seadusega lubatud võimalusi kavandatava tegevuse keskkonnamõju põhjalikuks uurimiseks, et selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, mitte arvestama üksnes taotleja huve tegevusloa kiireks väljastamiseks. Uue keskkonnamõju hindamise korral saab põhimõtteliselt täiendada olemasolevat KMH aruannet või koostada uue dokumendi, arvestades

§ 20sätestatut.

Seejuures saab kaasata vajalikke eksperte ning välja selgitada ja täpsustada negatiivseid keskkonnamõjusid. 38.Vastustaja on ebaõigesti teostanud ka HMS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kaalumist, eelistades põhjendamatult KKT ärihuvi ja väidetavat riigi kaudset huvi põlevkivi kaevandamise ja töökohtade säilitamise vastu olulisele avalikule huvile puhtama keskkonna suhtes. Viimatinimetatu ei hõlma üksnes looduskeskkonda, vaid elukeskkonda tervikuna. Kaevandamisest tulenevad võimalikud negatiivsed mõjutused võivad kahjustada nende inimeste tervist, kelle töökoha säilitamise eest KKT justkui võitleb. Piirkonna inimeste tervise halvenemine tähendab riigi olulisi kulutusi tervishoiule. Võimalike keskkonnakahjustuste kõrvaldamise kulud, kui neid on üldse võimalik kõrvaldada, on samuti oluliselt suuremad kui kulu uue ja põhjalikuma KMH läbiviimise kulud. 39. Seega olenemata sellest, kas

§ 11

lg 6 on formaalselt kohaldatav või mitte, tuleneb

§ 2

ja seaduse mõttest ning HMS §-st 6, et KMH aruande õigsust võib eeldada vaid teatud aja jooksul. Üle viie aasta möödumisel (

§ 22lg 9) on KMH aruanne ilmselt sisult aegunud.

Kui kohus nõustub kaebuse esitajatega, et

§ 11

muudatused, mis jõustusid 26.11.2010 (§ 11 lg 6 muutmine, lg 71 lisamine) ei välista uue KMH aruande nõudmist käesolevas menetluses, ei taotle kaebuse esitajad nende sätete põhiseadusevastasuse tuvastamist.

1. Kaebajad ei ole saanud esitada KMH aruande osas oma sisulisi argumente, kuna nad ei olnud KMH aruande avalikustamise ja heakskiitmise hetkel puudutatud kinnistute omanikud/kasutajad. Hilisemalt, kui isikud menetluses said osaleda, oli see osalemine aga neist mittesõltuvatel põhjustel üksnes formaalne. Vastustaja on olnud pärast KMH aruande heakskiitmist ilmselgelt positsioonis, kus ta ka kaitseb ja õigustab oma tehtud otsustust ning omab nii KKT-st kui pikast menetlusest tulenevat survet kiiresti menetlusega lõpule jõuda. Seega ei olnud uue kaevandamisloa väljaandmisele eelnevas menetluses (2009-2010) tegelikult reaalne oodata, et vastustaja otsustavalt ja sisuliselt KMH aruannet kontrolliks või analüüsiks. See aga ei tähenda, et KMH aruanne oleks sisuliselt õige. Kaebuse esitajate hinnangul on KMH aruanne koostatud puudulikult ning ta ei vasta nõudmistele, mis kehtisid Käskkirja nr 165 väljaandmise ajal ning osaliselt ka nõudmistele, mis kehtisid aruande koostamise hetkel.
2. KMH aruandes olid selle heakskiitmise hetkel järgmised puudused: 41.1 KMH aruandest ei nähtu, et selles oleks arvestatud Nõukogu Direktiiviga 27.06.1985 teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (85/337/EMÜ), (edaspidi Direktiiv) kaudu (Direktiivi on muudetud ja täiendatud direktiividega 97/11/EÜ ja 2003/35/EÜ). Eelkõige ei ole esitatud artikli 5 lõike 1 kohaselt esitatavat teavet. Kaebuse 15 esitajate hinnangul on KKT kaevandamistegevus vastav direktiivi artikli 4 lõikes 2 nimetatud projekti tunnustele (lisa II, p 2 alapunktid e; h; j). 41.2 KeHAS § 14 lg 4 kohaselt peab (keskkonnamõju hindamist läbi viiv) ekspert keskkonnamõju hindamisse kaasama eriala spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole keskkonnamõju hindamiseks piisav. Vaadeldava KMH aruande koostas töörühm Arvi Toomiku juhtimisel. A.Toomikul on olemas küll keskkonnamõju hindamise litsents tegevusvaldkonnas maavaravaru kaevandamise ja kaevise töötlemine, sh rikastamine, kuid kaebuse esitajate hinnangul ja KMH aruande sisu analüüsides tundub, et A. Toomiku kvalifikatsioon ei olnud vaadeldava tegevuse hindamisel vajalike keskkonnaaspektide määratlemiseks piisav. Vastav kvalifikatsioon puudus ka teistel antud protsessi kaasatud spetsialistidel. 41.
3. KHM aruande ptk-s 3.2 on käsitletud KMH aruande vastavust olemasolevatele planeeringutele ja arengukavadele. Ainsa planeeringuna, millega KMH aruande koostamisel on arvestatud, on märgitud Ida-Virumaa maakonna teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (väidetavalt vastuolu ei ole). Samas ei ole analüüsitud kooskõla 2001 kehtestatud Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu Ida-Virumaa põlevkivikaevandamisalade ruumilise planeeringuga, Sonda valla üldplaneeringuga (kehtiv redaktsioon kehtestatud 07.02.2004), aga ka erinevate Ida-Viru maakonna arengukavadega (Sonda valla arengukava, Kiviõli linna arengukava, Ida-Viru maakonna arengukava 2004, maakonna arengukava 2004, maakonna prioriteedid alates aastast 1999, Regionaalarengu põhisuunad
4. Planeeringud koostatakse selleks, et planeerida edaspidi selle järgi piirkonnale mõju omavaid tegevusi, mistõttu nende käsitlemine oleks olnud vajalik. 41.4 KMH aruande koostaja käsutuses ei olnud Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri kaevandamise tööprojekti ega eelprojekti (KMH aruande ptk 5, lk 21), mistõttu ei olnud aruande koostajatele teada tehnoloogiline lahendus. Kaebuse esitajate arvates ei saanud ilma kaevandamise tehnoloogilist lahendust teadmata hinnata ka sellega kaasnevat keskkonnamõju. Tegevus KeHAS § 5 tähenduses oli piisavalt määratlemata. 41.5 KMH aruandes on määratlemata kaevandamisega tekkiv mõjupiirkond naabermaadele, mistõttu ei ole ilmselt õigesti hinnatud ka pealmaakaevandamisest tulenevaid tegelikke keskkonnaalaseid mõjusid. Samuti on analüüsimata olukorrad põlevkivi pealmaakaevandamise korral, pärast rekultiveerimist jne, kui ainult põlevkivi maavarana välja võetakse ning sihtotstarbeliselt kasutatakse. Osa pinnasesse ja põhjavette jõudvatest ainetest on potentsiaalselt mürgised, mistõttu neile on paljudes riikides kindlaks määratud sihtarvud ja piirarvud. Eestis on keskkonnaministri 02.04.2004 määrusega nr.12 ”Pinnases ja põhjavees ohtlike ainete sisalduse piirnormid“ määratud 20 elemendi (Hg, Cd, Pb, Zn, Ni, Cr, Cu, Co, Mo, Sn, Ba, Se, V, Sb, Tl, Be, U, F, As ja B) lubatud maksimaalsed kontsentratsioonid. 41.6 Detailsemat analüüsi oleks vajanud mulla struktuuri ajaline muutus Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääris ja selle lähialadel, samuti veega seonduv. Põhja-Eesti paekiviste muldade potentsiaalne viljakus nende looduslikus arenguprotsessis suureneb, Lõuna-Eesti happeliste leetunud muldade potentsiaalne viljakus aga väheneb. Antud problemaatika vajab detailsemat analüüsi (veeolude muutus; muutuse mõju muldade struktuurile): kuidas paekiviste muldade viljakus muutub mäeeraldistel ja nende naabruses. Pole analüüsitud põhjavee reostamise ohtu maapinnalt lähtuva reostuse eest. Pole piisava detailsusega käsitletud Uljaste järve kaguosa põhjaallikate toitumisala ega kaevandamise võimalikku mõju antud põhjaallikatele. Nimetatud probleemi on KMH aruandes ainult mainitud. 41.7 Pole analüüsitud kaevanduspiirkonnas esinevat tektoonilist riket. Tektooniline rike omab olulist mõju pinna- ja põhjaveerežiimile. Tektooniliste rikete esinemist põlevkivimaardlate 16 territooriumitel on uurinud Eestis põhjalikumalt TTÜ mäeinstituudi geoloogiamineraloogiateaduste doktor geotektoonika alal Ü. Sõstra, kes on tektooniliste rikete kohta avaldanud mitmeid artikleid. Seega oli KMH aruande koostamise ajal teada piirkonnas tektoonilise rikke tõenäosus ja uuringute vajadus, kuid neid ei ole KMH aruandes käsitletud. Samas on kaevandamine planeeritud vähemalt sügavuseni kuni 14m, kuna selline on KMH aruande kohaselt põlevkivikihtide lamami suurim sügavus (KMH aruanne ptk 4.2.2, lk 15). Kaebuse esitajad leiavad, et isegi kui tektoonilise rikke mõju antud piirkonnas ei ole, oleks KMH aruandes pidanud vastavasisuline seisukoht kajastamist leidma. 41.8 KMH aruandest ei nähtu, et selle koostamisel oleks käsitletud isegi neid asjakohaseid Eesti Geoloogiakeskuse töid, mis olid valminud enne
6. Vastustaja on jätnud tähelepanuta KMH aruande objektiivse aegumise tulenevalt sellest, et pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist suur osa keskkonnaõigusalastest õigusaktidest sisuliselt asendatud või oluliselt muutunud. Ning on muutunud KMH aruandele esitatavad nõuded. KMH aruanne ei vasta pärast selle koostamist vastuvõetud õigusaktidele, sealhulgas 2005.aastal jõustunud

-s toodud nõuetele, ja selle seaduse §le 20 lg-le

1. Samas ei saa loa andja lähtuda kaevandamisloa väljaandmisel põhimõtetest, normidest ja teabest, mis loa väljaandmisel enam ei kehti.
2. Vastustaja on Käskkirjas nr 165 punktis 3.7.2 põhjendanud keskkonnaseisundi muutumise ebatõenäosust. Toetudes ka Steigeri arvamusele leidis vastustaja, et keskkonnamõjud jäävad samadesse piiridesse, mis prognoositi
3. aasta KMH aruandes. Kaebajad eeltooduga ei nõustu. Perioodil 2004-2011 on aset leidnud muudatused, mida põlevkivikarjääri keskkonnamõju adekvaatseks kindlakstegemiseks on oluline arvestada. Eelkõige tuleb käsitleda uut teavet ja keskkonnaalaseid muudatusi, mis on kajastatud asjassepuutuvates dokumentides ja uuringutes. 43.1 Eesti teadlased, eesotsas Ülo Sõstraga on uurinud muuhulgas Kirde-Eesti piirkonnas tektoonilisi rikkeid. Ü. Sõstra, R. Vaher artiklis „Sonda tektooniline rike Põhja-Kiviõli karjääris“ ja „Sonda tektoonilise rikke hüdrotermilised mineraalid“ kirjeldatakse, kuidas 2005.a kevadel hakkasid Põhja-Kiviõli karjääris kaevetööde käigus avanema erinevad uue rikke osad. Artiklis on viidatud ka KKT tellimusel teostatud uurimistöödele 2005-2006, mis tähendab, et ka KKT oli teadlik sellise rikke olemasolust ja uurimisvajadusest. 43.2 Rootsis on arvatud karstilevilad ja tektooniliste rikete vööndid suure radooniohuga alade hulka, kuid Eestis ei ole sellist otsest seost seni kindlaks tehtud. Geoloogilistele andmetele tuginedes on aga kindel, et sügavale ulatuvad lõhed võivad osutuda radooni intensiivse migratsiooni teedeks. 43.3 Alles viimastel aastatel on hakatud põhjalikumalt uurima kivimite ja mineraalide mõju inimeste ja loomade tervisele. Elukeskkonna geokeemilisi iseärasusi tuleb uurida ja arvestada ning käsitleda, sest ümbritseva keskkonna geokeemiline tagapõhi on üks peamisi tervise tugisambaid. Ka seda teemat on käsitlenud Ü. Sõstra oma artiklis Geokeemia mõjust tervisele,
4. 43.4 Pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist on valminud ka Eesti geoloogiline baaskaart, mille enamik osi on koostatud 2007-2010, sellest Kiviõli osa nr 6443 seletuskiri on koostatud
5. Geoloogiline baaskaart on 1:50 000 mõõtkavas kaardikomplekt, mis annab informatsiooni maapõue ehitusest, maavarade ja põhjavee levikust, hulgast ning kvaliteedist ja geoloogilise keskkonna seisundist, võimaldamaks selle ratsionaalset kasutamist ning kaitset. Antud juhul ei ole KMH aruande koostamisel kasutatud ka baaskaardi koostamisel kasutatud materjale, mis olid kättesaadavad
6. aastal KMH läbiviimise ajal. 43.5 2010 on koostatud kogu Eesti põlevkivimaardlat hõlmav hinnang põhjaveele, sealhulgas põhjavee mudel. Töö on pealkirjaga „Eesti põlevkivimaardla põhjaveevarule hinnangu andmine“ ja sellele on viidatud koos allikaga ka 27.01.2011 Käskkirja nr 165 punktis 3.3.
7. Kuigi seoses sellega ei ole Keskkonnaministeerium pidanud konkreetse põhjaveemudeli 17 koostamist põhjaveega seonduvate tingimuste sätestamiseks vajalikuks, on ilmne, et kooskõla 2010 väljatöötatud põhjaveemudeliga peaks keskkonnamõjude hindamisel käsitlema. Muuhulgas ei saa välistada, et heakskiidetud põhjaveemudelist tulenevalt oleks KMH aruandes põhjaveega seotud küsimusi Sonda kerge ja Satsu kerge piirkondades pidanud käsitlema teisiti. 43.6 01.04.2010 on Vabariigi Valitsus kinnitanud veemajanduskavad, sh Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava. Veeseaduse kohaselt planeeritakse vee kaitse ja kasutamise abinõud just veemajanduskavas. 43.7 Ka Uljaste järve seisundis on ilmselt toimunud 2004-2011 muudatusi.
8. aastal saadi Geoloogilise Baaskaardi koostamisega seoses teada, et allikaid avaneb ka Uljaste järve põhjas. Seetõttu tuleks Uljaste järvega seonduvat KMH aruandes põhjalikumalt analüüsida. Selleks on TTÜ Mäeinstituudi mäendustingimuste laboris kättesaadavad põhjavee dünaamika ja kvaliteedi modelleerimise tarkvarad Visual ModFlow ja AquaChem (Mäeinstituudi uudiskiri nr. 4 21.12.2007 sisukord ja ptk 8,. Lisa 7, Lk. 13/62), mida saab vajalike uuringute juures käesoleval ajal juba kasutada. Vastav võimalus 2004 ilmselt puudus. 43.8
9. aastal on keskkonnaministri 13.01.2005 määrusega nr 1 „Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine“ võetud kaitse alla metsise (Tetrao urogallus) väljaspool kaitsealasid asuvad elupaigad, mida tuleb kaitsta liigi soodsa seisundi tagamiseks. Määruse § 2 lg 2 p 9 ja 10 on metsise püsielupaikadena nimetatud Kuresoo, Sonda vallas Uljaste külas ja Kullikünka, Sonda vallas Nüri külas. Kuigi need alad ei piirne otseselt planeeritava kaevandamisalaga, on need sellele suhteliselt lähedal ning ei saa välistada kaevandamise negatiivset kaudset mõju metsise kaitse alla võetud püsielupaikadele, st kaevandamise käigus tekkivate häiringute mõju metsise elupaikadele: pidev müra, põhjavee alandusega tekkivad niiskusrežiimide muutused püsielupaikades jne). KMH aruande punktis 4.2.5 on mainitud, et kaevandamisele planeeritud alal elavad tedred, kuid nemad ei ole riikliku kaitse all. Kaebuse esitajad lisavad, et teder ja metsis on suhteliselt sarnased linnud ning neid aetakse tihti segi. Arvestades metsise elupaiku lähedal, ei saa välistada, et tegelikult ei ela kaevandamisalal ka mitte teder vaid metsis. Neid küsimusi tuleb keskkonnamõjude hindamisel analüüsida. 43.9 Ühe pideva muutujana ja mõjutajana tuleb silmas pidada ka kaevandamistegevust Põhja-Kiviõli olemasolevas põlevkivikarjääris (aastatel 2004-2011). Sellega seoses on mõjutatud pinna- ja põhjaveerežiim, eelkõige lõhe ja karstitsoonides. 43.10 Seega, kuigi vastustaja ei ole tuvastanud muudatusi keskkonnas, on kaebuse esitajate arvates ülaltoodust lähtuvalt muudatused vähemalt piisavalt tõenäolised, et neid ja nende koosmõju hinnata. Olulised on ka kvalitatiivsed muudatused KHM aruannete koostamise praktikas – käesoleval ajal on ilmselt oluliselt rohkem informatsiooni ja edasiarendatud tehnoloogiad, mis võimaldavad vajalikku analüüsi teostada täiuslikumalt ja paremini. Kaebuse esitajad leiavad, et kohus ei saa ega peagi teostama KMH aruandele põhjalikku sisulist analüüsi selleks, et tuvastada, et vaadeldav KMH aruanne ei saa vasta õigusaktide eeldustele ja nõuetele, mis on kehtestatud pärast aruande valmimist. Vastuolu on ilmselge ja objektiivne.
10. Ülaltoodud põgusast analüüsist selgub, et 2004 läbiviidud KMH tulemusena valminud aruanne ei saa kajastada kaevandamise võimalikku keskkonnamõju piisavalt, objektiivselt ja täielikult. Seda puudust ei ole võimalik kõrvaldada ka üksikute täiendavate küsimuste esitamisega aruande koostajale, kuna keskkonnamõju tuleb hinnata kompleksselt ja arvestades kõiki seisukohti ja järeldusi koostoimes.
11. Kaevandamisluba peab olema seaduslik ja põhjendatud just selle välja andmise hetkel, mis tähendab ka seda, et otsustus tehakse sel ajahetkel kehtivaid nõudeid arvestades ja maksimaalset informatsiooni omades. Vastustaja oleks pidanud kaalutlusõiguse teostamisel arvestama riske, mis kaasnevad kohaselt keskkonnamõju hindamata jätmisega elukeskkonnale ja inimeste heaolule tervikuna. Isegi kui vastustaja käsitles KMH aruande heakskiitmist eelhaldusaktina, oleks olnud see võimalik edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada 18 haldusmenetluse seaduse § 66 lg 2 p 2 alusel. Selles menetluses varasemalt isegi õiguspäraselt antud eelhaldusaktid ei saa olla põhihaldusakti andmise aluseks, kui on teada, et see muudaks põhihaldusakti materiaalselt õigusvastaseks. See oleks vastuolus PS §-dega 3, 5, 53, aga ka teiste õigusaktidega, mida eelpool on käsitletud.
12. Vastustaja on jätnud arvestamata vaatlusaluse maa kehtiva sihtotstarbe. Kaevandamine ja Käskkiri nr 156 on vastuolus Põhja-Kiviõli II mäeeraldise maa kinnistusraamatusse kantud sihtotstarbega maatulundusmaa. Seda sihtotstarvet ei ole vähemalt kaebuse esitajate kinnistute puhul muudetud, samuti ei ole teada, et sihtotstarvet oleks muudetud muu maa osas, mis jääb Põhja-Kiviõli II mäeeraldise piiresse. KMH aruande koostaja on lähtunud planeerimisdokumentidena Ida-Viru maakonna teemaplaneeringust „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Samas ei ole analüüsitud kooskõla Sonda valla üldplaneeringuga, mis on vastu võetud 28.11.2000 otsusega nr 3 ja kehtis kuni Sonda Vallavolikogu poolt 07.02.2004 vastu võetud uue üldplaneeringuni. Kumbki viidatud üldplaneeringutest ei näinud ette maa sihtotstarbe muutmist. Alles pärast KMH aruande koostamist on Sonda Vallavolikogu 23.03.2005 aasta määrusega nr 27 kehtestatud Sonda valla teemaplaneering „Valla majanduslikku ja ruumilist arengut täpsustavad tingimused”, milles muuhulgas on ilma igasuguse analüüsita konstateeritud vajadust kaevandusealuse maa sihtotstarvet muuta (teemaplaneeringu seletuskiri Lisa 9, vt p 4.1.2). Mõistlike põhjenduste, analüüsi ja keskkonnaaspektide käsitluse puudumise tõttu ei ole seda dokumenti võimalik strateegilise planeerimisdokumendina käsitleda ega ka põhimõtteliste otsuste tegemiseks kasutada. Kuid ka seda planeeringudokumenti ei ole mingil põhjusel ellu viidud, mida on kinnitanud ka vallavalitsus AS-le Vestman Varahaldus. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrusega nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 9 näeb ette maa sihtotstarbe maatulundusmaa (011; M) – põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal; ning punkt 11 eraldi sihtotstarbena „ mäetööstusmaa (014; Mt) – maavara (v.a turba) kaevandamiseks ja töötlemiseks kasutatav maa, sh mäeeraldis ja seda teenindav maa; mäeeraldise ja seda teenindava maa piiridesse jäävate ehitiste (sh tootmishoonete, teede ja raudteede) maa.
13. Vastustaja on jätnud uue KMH aruande vajalikkuse üle otsustamisel arvestamata, et antud piirkonnas ei ole läbi viidud ka keskkonnamõjude strateegilist ja kumulatiivset hindamist. Sonda valla kehtivale üldplaneeringule ega ka mitte
14. a teemaplaneeringule ei ole läbi viidud keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH) , mistõttu puudus otsustajal

§ 40

lg-s 4 nõutav informatsioon.

§ 40lg 4 sätestab nõuded KSH aruandele.

Ka Keskkonnaministeeriumi koostatud keskkonnamõju hindamise juhises on rõhutatud, et peale teabe keskkonnaseisundi kohta, peaksid otsustaja laual olema üleriigilised, maakonna-, üld- ja detailplaneeringud ning omavalitsuse ja riiklikud arengukavad, mille lahutamatuteks osadeks peaks olema planeerimisseadusest tulenevalt ka keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanded. Keskkonnamõju hindamise juhises on tehtud ka viide Euroopa Komisjoni egiidi all välja antud kumulatiivse mõju ja mõjude koosmõju arvestamiseks juhendile, mis on ingliskeelsena kättesaadav aadressil: ttp://ec.europa.eu/environment/eia/eiastudies-and-reports/guidel.pdf

1. Kuna vastav analüüs puudub ka KMH aruandes, ei ole antud juhul üldse hinnatud uue, lisanduva kaevandamisega kaasnevat kumulatiivset mõju ehk üksikute mõjutegurite kuhjuvat mõju keskkonnale. Eriti oluline on hinnata kumulatiivset mõju, mis antud juhul tekib näiteks pideva metsa raadamisel; põhjavee pideval väljapumpamisel koos sulfaatide kandega Soome lahte; põhjavee pideval reostumisel erinevatest saasteallikatest ja erinevate reoainetega (NH4+, NO3-, SO42- jne) jne. Kumuleerivate mõjude hindamise eesmärk on hoida ära keskkonna saastamist uute tegevustega. Kaebuse esitajad on seisukohal, et kaevandamisloa andmine olukorras, kus KMH aruandes ei käsitleta kavandatava tegevuse kumulatiivset 19 keskkonnamõju ning piirkonna kehtivate üldplaneeringute menetluses ei ole teostatud keskkonnamõju strateegilist hindamist, on toimunud põhimõttelise ja olulise menetlusnormide (HMS § 4, 6) rikkumisega.
2. Kavandatav tegevus võib omada lisaks Eestile ka piiriülest keskkonnamõju, mille tuvastamist reguleerib

§ 30

ning ÜRO piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (edaspidi - Espoo konventsioon). Espoo konventsiooni eesmärk on kohustada Konventsiooni osapooli viima läbi piiriülest keskkonnamõju hindamist, kui kavandatav tegevus võib põhjustada olulist kahjulikku piiriülest keskkonnamõju. Konventsiooni põhimõtted on saanud ka Euroopa Liidu (EL) õiguse osaks Direktiivi (85/337/EMÜ) kaudu. Sarnaselt Konventsiooniga taotleb ka Direktiiv keskkonnamõjude hindamise põhimõtete ühtlustamist, et tagada keskkonna kaitstus võrdsel tasemel üle Euroopa, sest eelduslikult võib mistahes keskkonnamõjutusel olla negatiivne piiriülene mõju.

§ 30

lg 2 kohaselt, kui kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju, mis võib olla piiriülene, ja otsustaja algatab keskkonnamõju hindamise, peab ta viivitamata teatama sellest Keskkonnaministeeriumile. Antud juhul menetles tegevusluba Keskkonnaministeerium ise, mistõttu ta oleks pidanud ise kaevandamisega kaasnevat piiriülese mõju võimalikkust hindama. Menetluses koostatud dokumentidest ei nähtu, et Keskkonnaministeerium oleks tegevuse piiriülest mõju kunagi kaalunud, sest selline analüüs peaks nähtuma menetlust kokkuvõtvast dokumendist ehk Käskkirjast nr 165. Antud juhul on vastustaja kaebuse esitajate esindajale üksnes konstateerinud, et piiriülest mõju ei ole tuvastatud. Kuidas selline mittetuvastamine toimus, ei ole kaebajatele teada. Kaebajate arvates oleks kavandatava tegevuse piiriülese mõju mittetuvastamine pidanud põhinema analüüsil, mis on kirjalikul kujul fikseeritud. 50. Eesti Vabariik on kinnitanud

§ 30

lg-s 1 üheselt oma kohustust, mille kohaselt Eesti Vabariigi territooriumilt lähtuva piiriülese keskkonnamõju hindamine korraldatakse rahvusvahelistes kokkulepetes, Espoo Konventsioonis ja

-s sätestatud korras.

§ 30

lg 2 ja lg 3 sätestavad, et kui kavandatava tegevusega võib eeldatavalt kaasneda oluline keskkonnamõju, mis võib olla piiriülene ja algatatakse keskkonnamõju hindamine, peab sellest teavitama Keskkonnaministeeriumit, kes edastab esimesel võimalusel mõjutatavale riigile keskkonnamõju hindamise ja algatamise teate muuhulgas koos kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva piiriülese mõju kohta. Sarnaselt seab

§ 46

lg 2 Keskkonnaministeeriumile kohustuse edastada teisele riigile teade, kui keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi koostamisel selgub, et planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneb eeldatavalt oluline mõju vastava riigi keskkonnale, niipea kui võimalik, kuid mitte hiljem, kui toimub programmi avalikustamine Eesti Vabariigis. Teavitamiskohustuse sätestab samuti Direktiivi artikkel 7

-st, Direktiivist kui ka Espoo konventsioonist tulenevaid kohustusi. Vastavalt Konventsiooni artiklile 5 päritolupoolel kohustus viivitamatult pärast keskkonnamõju hindamise dokumentatsiooni valmimist alustada mõjutatava poolega konsultatsioone, muuhulgas kavandatava tegevusega kaasneva võimaliku piiriülese keskkonnamõju ja selle vähendamiseks või ärahoidmiseks võetavate meetmete osas. KKT osas on terves ulatuses jäetud läbi viimata käesolevas lõigus kirjeldatud konsultatsiooni etapid, mis sisaldavad väga olulisi mõjutatava riigi kaitseks ette nähtud tegevusi.

1. Vastustaja on menetluses rikkunud Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi valitsuste vahelist kokkulepet. KKT tegevusest võib olla piiriülese keskkonnamõjutuse näol puudutatud kõige enam Soome Vabariik. Eesti Vabariigi valitsuse ja Soome Vabariigi valitsuse vaheline piiriülese keskkonnamõju hindamise kokkuleppega (vastu võetud 21.02.2002, edaspidi Kokkulepe) on Kokkuleppe pooled (edaspidi Pooled) võtnud teineteise suhtes selgelt määratletud kohustusi. Kokkuleppe artiklis 2 on sätestatud, et Kokkuleppe eesmärk on soodustada ja edasi arendada Konventsiooni ellurakendamist Poolte vahel. Kokkuleppe artiklis 4 on toodud Kokkuleppe kohaldamisala, millest tulenevalt, sarnaselt Konventsiooniga, tuleb Kokkulepet kohaldada kindlasti lisas I toodud tegevustele või ka muudele tegevustele, kui see eeldatavasti avaldab olulist kahjulikku piiriülest mõju. Artikli 4 ülesehitusest ja sisust nähtub, et Kokkuleppe lisas I toodud tegevuste korral on pädeval asutusel (Kokkuleppe artikli 3 mõttes) oluliselt vähem diskretsiooniõigust otsustada, kas viia läbi piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus, kuna lisas I toodud tegevused on oma olemuselt keskmisest tegevusest oluliselt ohtlikumat laadi. Pooled on ratifitseerinud Espoo konventsiooni, võtnud üle Direktiivi oma seadusandlusesse ja sõlminud omavahel Kokkuleppe just selle eesmärgiga, et selliste keskkonnale keskmisest oluliselt ohtlikumate tegevusalade puhul nagu seda on KKT tegevusalad, viidaks läbi piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus. Espoo konventsiooni ratifitseerimine ja Kokkuleppe sõlmimine on eeltoodud tahte ühene ja otsene väljendus.
2. Vastustaja on menetluses rikkunud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni. Eesti Vabariik on Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni (edaspidi Läänemere kaitse konventsioon, vastu võetud 09.04.1992, ratifitseeritud 19.04.1995) osalisriik. Läänemere kaitse konventsiooni eesmärk, vastavalt konventsiooni preambulale, on tugevdada ja kaasajastada Läänemere merekeskkonna kaitse õiguslikku korda, mille kaudu kindlustada Läänemere ökoloogiline taastumine, tagada ja säilitada merekeskkonna isetaastumisvõime ja ökoloogiline tasakaal. Samuti on konventsiooni osapooled väljendanud selget arusaama, et Läänemere merekeskkonna kaitsmine ja seisundi parandamine on ülesanded, mida ei saa efektiivselt teostada ainuüksi riiklike jõupingutustega, vaid ainult tiheda regionaalse koostöö ja teiste asjakohaste rahvusvaheliste meetmete abil. 52.1 KKT kaevandusvetel on negatiivne kumulatiivne mõju ka Soome lahele, kuna KKT poolt põlevkivikaevandamisel tekkiv kaevandusvesi suunatakse Satsu ja Uuemõisa ojadesse ning Erra jõe kaudu suubub kaevandusvesi Soome lahte. Kaevandusveed sisaldavad heljumit, sulfaate, sulfiide, kloriide jmt. Kui sedavõrd suure kaevanduse kaevandusveed pumbatakse mitmete jõgede kaudu Soome lahte, võib sellel olla oluline kumulatiivne mõju Soome lahele ja Soome lahe idaosa rahvuspargile (Eastern Gulf of Finland National Park IUCN kategooria: II kategooria.) Seni oli spetsialistide sõnul Eestis levinud tõdemus, et siin merd ohustavate ainetega probleeme pole. Ent Helsingis avaldatud COHIBA projekti analüüsist selgub, et isegi töödeldud heitveega voolab Eestist Läänemerre aineid, mis avaldavad kogu mereelustikule väga tugevat mõju. Soome lahe rahvuspargi ala (FI 0408001) asub suures osas Kagu-Soome 21 saarestiku välimises osas ning ka merel. Soome lahe idaosa rahvuspark on ka üheks sealse piirkonna olulisimaks Natura 2000 alaks. Tegemist on eelkõige linnuala ning balti heeringa kudemisalaga (C. Harengus). COHIBA projekti analüüs viitab ka sellele, et käesoleval momendil on paljud Läänemerre suubuvatest jõgedest Läänemere lõhe (Salmon salar L.) looduslikuks sigimiseks eri põhjustel kõlbmatud ning populatsioonid seal hävinud, nõrgenenud või püsivad kalakasvanduste toel, mille üheks põhjuseks on reostunud põlevkivikaevandusvete laskmine jõgede kaudu Läänemerre. Selle tulemusel on ohus Läänemere lõhe ja Balti heeringa populatsioon. 52.1 Käesolevas olukorras, kui on jäetud hindamata välja pumbatavate kaevandusvete mõju Läänemere ja Kirde-Eesti jõgede vee kvaliteedile, on eksitud Läänemere kaitse konventsiooni artiklis 3 toodud põhiprintsiipide vastu, sealhulgas: ei ole Eesti Vabariik võtnud tarvitusele kõiki seadusandlikke, administratiivseid või muid reostuse ennetamiseks ja vältimiseks vajalikud meetmed, et saavutada Läänemere ökoloogilist taastumist ja selle ökoloogilise tasakaalu säilimist; ei ole Eesti Vabariik rakendanud ettevaatuspõhimõtet, s.t. võtnud tarvitusele ennetavaid meetmeid, kui on põhjust eeldada, et otseselt või kaudselt merekeskkonda viidud aine või energia võib ohustada inimese tervist, kahjustada mere elusressursse ja ökosüsteeme, kahandada heaolu ning takistada mere õiguspärast kasutamist, isegi kui puuduvad lõplikud tõendid heite ja selle oletatavate tagajärgede põhjusliku seose kohta; ei ole Eesti Vabariik teinud jõupingutusi, et kohustada KKT-d ennetama ja vältima Läänemere reostamist parima keskkonnapraktika ja parima võimaliku tehnoloogia kasutamise kaudu; ei ole Eesti Vabariik teinud konventsiooni täitmisel oma parimat selleks, et takistada KKT põhjustatud reostuse levikut väljas poole Läänemere piirkonda. Arvestades eeltoodut on kaebuse esitajatel põhjendatud kahtlus, et KKT tegevus toob kaasa kahjulikku mõju õhu kvaliteedile, atmosfäärile, veekogudele, põhjaveele ja pinnasele, suurendab jäätmete hulka, kahjulike jäätmete teket ja kasvatab riski inimese tervisele.
3. Käesoleval juhul, kui on jäetud teostamata piiriülene keskkonnamõjude hindamise menetlus KKT tegevuse osas, on Eesti Vabariik rikkunud lisaks Direktiivile, Kokkuleppele ja Espoo Konventsioonile ka ÜRO konventsiooni keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise kohta (ratifitseeritud 06.06.2001, edaspidi Århusi konventsioon) artiklit 6

, Direktiivis ja Espoo konventsioonis sätestatust ning et mõjutatud osapoole (Soome Vabariigi) näol on tegemist asjast huvitatud üldsusega Århusi konventsiooni artikkel 2

§ 11

lg 6 sätestas, et kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, võib otsustaja jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata selles osas, mille keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat. Kuivõrd eeltoodud säte seadis absoluutse ajalise piirangu keskkonnamõjude hindamise aruande kasutamisele, siis seesuguse õigusliku olukorra säilimisel oleks KKT pidanud ilmtingimata viima läbi uue keskkonnamõjude hindamise, kuivõrd selle heakskiitmisest oli möödunud rohkem kui 5,5 aastat. Samas aga nähtub, et eeltoodud sätet muudeti ning täiendati

§ 11

lg-ga 71 ning vastavad muudatused jõustusid vahetult enne vastuväidete ja ettepanekute esitamiseks antud tähtaja möödumist (muudatused jõustusid 26.11.2010 ning ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks oli aega kuni 30.11.2010). Uues sõnastuses sätestab

§ 11

lg 6 järgneva: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise, ehitusprojekti koostamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja hinnangul on selle tegevuse keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud.“ Samuti lisati

§ 11

lg 71, mis sätestas järgneva: „Sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine.” Seega sisuliselt loodi olukord, kus keskkonnamõjude hindamise aruande heakskiitmisest võib olla möödunud ka aastakümneid, aga vaatamata sellele ei ole vaja uut keskkonnamõjude hindamist läbi viia. Kaebuse esitaja leiab, et taoline regulatsioon aga ei ole antud juhul kohaldatav ning kooskõlas seadusega.

1. Kaebuse esitaja tõi oma vastuväidetes välja, et Keskkonnaministri 06.05.2005 määruse nr 36 „Maavara kaevandamisloa taotluse vorm, kaevandamisloa taotlusele, seletuskirjale ja 27 graafilisele lisale esitatavad täpsustatud nõuded, kaevandamisloa andmise, muutmise ja ümberregistreerimise menetlustoimingute tähtajad ja kaevandamisloa vorm“ (edaspidi Määrus) § 5 lg 3 järgi oli välistatud kaevandamisloa väljastamine seni, kuni kaevandamisloa taotlejal ei ole õigust mäeeraldise piiresse jääva kinnisasja kasutamiseks. Vastav säte tunnistati kehtetuks Keskkonnaministri 17.01.2011 määrusega nr 9, mis jõustus 22.01.2011, st vahetult enne Käskkirja nr 165 väljastamist (so 27.01.2011) ja pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist. Eeltoodust nähtub üheselt, et kaebaja poolt oma kaebeõiguse realiseerimise korral muudab vastustaja vastavalt (KKT-le sobivalt) õigusakte ning selle tulemusel muutub menetluslik olukord kaebuse esitaja seisukohalt oluliselt kaebaja õigusi riivavamaks. Kaebuse esitaja leiab, et seesugune vastustaja tegevus rikub olulisel määral õiguskindluse põhimõtet. Vaatamata sellele, et eeltoodud vastustaja tegevus õigusaktide muutmisel ilmselgelt riivab õiguskindluse printsiipi ning on kantud ilmselgest KKT huvide eelistamise soovist, ei mõjuta need vaidlusalust kaevandamisloa taotlemise menetlust, kuivõrd vastustaja oleks pidanud kuni haldusmenetluse lõpuni juhinduma menetluse algatamise ajal kehtinud õigusnormidest.
2. Kaebaja leiab, et Käskkiri nr 165 on formaalselt ning materiaalselt õigusvastane. 64.1 KKT kaevandamisloa menetluses ei saanud vastustaja tugineda KMH aruandele, mis on heaks kiidetud ligi kuus aastat tagasi, ning vastustaja oleks pidanud algatama uue keskkonnamõjude hindamise. Kaevandamisloa taotlemise ja väljaandmise menetlus on avatud menetlus ning selle läbiviimisel tuleb juhinduda menetluse alguses kehtinud õigusnormidest. Eeltoodu tuleneb eelkõige HMS § 5 lg-st 5, mille järgi, kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Vastustaja kohustus keskkonnamõjude hindamise läbiviimiseks tuleneb

§-st 11 lg 6 redaktsioonist, mis kehtis kuni 26.11.2010. Antud säte nägi ette, et juhul, kui KMH aruande heakskiitmisest on möödunud neli aastat, siis peab algatama uue keskkonnamõjude hindamise. Kuivõrd vastustaja kiitis KMH aruande heaks 04.03.2005, siis oli vastav tähtaeg möödunud. Seega olukorras, kus vastustaja taastas pärast Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumist 15.06.2010 (haldusasjas nr 3-08-2593, millega tühistati Käskkiri nr 1701) kaevandamisloa taotluse menetluse, oli vastustajal kohustus algatada uus keskkonnamõjude hindamine

(kuni 26.11.2010.a kehtinud redaktsioon) § 11 lg 6 alusel. Samuti tõi Tallinna Ringkonnakohus oma 09.04.2010 otsuse punktis 18 välja, et ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega keskkonnamõju hindamise läbiviimise osas ning ei korranud neid. Tallina Halduskohtu 04.12.2009 otsuse punktis 21 tõi kohus välja seda, et keskkonnamõjusid ei ole vaja hinnata uuesti põhjusel, et

§ 11

lg 6 asjaolu ei olnud saabunud, kuna KMH aruande heakskiitmisest oli möödunud 3 aastat ja 9 kuud. Seega leidsid kohtud juba ka viidatud haldusasjas, et rohkem kui nelja aasta möödumine KMH aruande heakskiitmisest tingib automaatselt uue keskkonnamõjude hindamise vajalikkuse ning kohustuse. 64.2 Kaebaja leiab, et KMH aruanne peaks hindama ka asjaolu, et kõikidele Põhja-Kiviõli II mäeeraldisele jäävatel kinnistutel ei pruugi kaevandamine olla võimalik seetõttu, et puudub maaomanike nõusolek kinnisasjade kasutamiseks (nõusoleku puudumist kinnitab ilmselgelt asjaolu, et Käskkiri nr 1701 vaidlustati mitmete maaomanike poolt). Seda põhjusel, et kaevandamisloas peavad sisalduma ka eritingimused (keskkonnanõuded), millega kaevandusloa taotleja peab maavara kaevandamisel arvestama. Vastavad eritingimused lisatakse kaevandamisloale kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõiguse teostamise alused tulenevad HMS §-st 4 lg 2.

§ 22

lg 7 järgi on keskkonnanõuded meetmed, mille määramise eesmärk on vältida või minimeerida kavandatavast tegevusest tulenevat eeldatavat negatiivset keskkonnamõju. Lähtudes eeltoodud sättest ja HMS §-st 4 lg 2 määratakse kaevandamisloale eritingimused (keskkonnanõuded) eelkõige koostatud KMH aruande alusel. Seega olukorras, kus pole hinnatud asjaolu, et kaevandamine Põhja-Kiviõli II mäeeraldisel ei ole täiel määral võimalik, peaks KMH aruandes käsitlema ka seda, mis võimaldaks välja tuua 28 vastavaid asjaolusid arvestavad meetmed ning lisada need kaevandamisloa eritingimustesse, et kaitsta mäeeraldisele jäävate kinnisasja omanike huve ja õigusi.

1. Kaebuse esitaja hinnangul on ebaõige ja asjakohatu vastustaja seisukoht, et kaevandamisloa andmisel pole teada, millised kinnisasja omanikud kaevandamiseks nõusoleku annavad, mistõttu võib kaevandmisel tekkiv reaalne olukord olla potentsiaalselt erinev. Vastustajale on juba Käskkirja nr 1701 vaidlustusmenetlusest teada fakt, et märkimisväärne osa kinnistuomanikest on vastu maavara kaevandamisele nendele kuuluvatel kinnistutel ning samuti ei sisaldu kaevandamisloas eritingimusi kaebuse esitaja kinnistu osas või põllu- ja metsamaaga kinnistutele üldisemalt. Kaebuse esitaja leiab, et Kaevandamisloas oleks pidanud ette nägema eritingimused juhuks, kui KKT ei saa kinnisasja omanike nõusolekut kinnisasja kasutamiseks ning kuidas seesuguses olukorras peaks KKT kaevandamisel nende kinnisasjade omanike ja kasutajate huve arvestama ja nende õigusi kaitsma.
2. Keskkonnamõjude hindamise läbiviimise vajalikkus seisneb eelkõige selles, et tulenevalt MaaPS §-st 34 p 19 keeldutakse kaevandamisloa andmisest olukorras, kus keskkonnamõju hindamise tulemusel selgub, et kaevandamisega kaasneb oluline keskkonnamõju ja seda ei ole võimalik ära hoida ja leevendada. Käesoleval juhul puudub nõusolek suurel osal mäeeraldisel asuvate kinnistute kasutamiseks ning KMH aruandes ei ole hinnatud olukorda, kui kaevandada ei ole seetõttu nendel kinnistutel võimalik. Seega on tegelikult teadmata, milline on keskkonnamõju sellisel juhul ning kas seda on võimalik ära hoida või leevendada. 67.Täiendavalt sätestab MaaPS § 63 lg 1, et kaevandamisloa andmisel ei tohi mäeeraldisest välja jätta maardla osi, mille maavaravaru mahu või seisundi tõttu ei ole nende kasutamine enam majanduslikult põhjendatud. Kaebuse esitaja leiab, et nimetatud sätte eesmärgiks on ka tagada mäeeraldise siseselt maavara kaevandamine terve mäeeraldise ulatuses, mistõttu on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik ka mäeeraldisel asuvate kinnistu omanike eelnev nõusolek. Vastasel juhul ei ole võimalik tagada maavaravarude kaitse.
3. Kaebuse esitajal puudub hetkel kindlus, et kaevandamise alustamisel mäeeraldisel väljaspool tema kinnistut oleks tema õigused kaitstud ning tema võimalust kinnistut vallata ja kasutada ei pärsita viisil, mis muudab kinnistu kasutamise võimatuks. Eeltoodu tõttu ei saa pidada õigeks ka vastustaja Käskkirja nr 165 punktis 3.1.2 toodud seisukohta, mille kohaselt ei mõjuta kaevandamisloast maaomanike nõusolekute saamise tingimuse väljajätmine mäeeraldisele jäävate kinnistute omanike õigusi. On ilmne, et kaevandamine mäeeraldisel mõjutab kinnistute kasutamisvõimalusi, looduslikku seisundit ning võib mõjutada ka kinnistute väärtust. Eeltoodud vastustaja seisukoht ei tulene ka KMH aruandest, mistõttu tuleb seesugust vastustaja seisukohta pidada paljasõnaliseks.
4. Lähtudes eelnevast, leiab kaebuse esitaja, et uue KMH läbiviimata jätmine on käsitletav menetlusnormide olulise rikkumisena HMS § 58 mõttes ning see mõjutas asja otsustamist. Seega on juba pelgalt menetlusnormide rikkumine Käskkirja nr 165 ja selle alusel antud kaevandamisloa tühistamise aluseks.
5. Tagatud ei ole kaebuse esitaja õiguste ja huvide kaitse ka võimaliku koostatava kaevandamise projekti alusel. Maavara kaevandamise õigus tekib MaaPS § 25 lg 1 alusel maavara kaevandamisloa alusel. MaaPS § 35 lg-s 2 on loetletud kaevandamisloale märgitavad andmed, sh märgitakse kaevandusloale nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks (MaaPS § 35 lg 2 p 8). Tulenevalt kaevandamisseaduse §-st 9 lg.2 koostab kaevandamisprojekti vastav spetsialist, kes kohustub kinni pidama uuringu- ja kaevandamisloa tingimustest. Eeltoodust nähtub 29 üheselt, et kaevandamisprojektis sisalduvad tingimused tulenevad kaevandamisloast ning täiendavate tingimuste lisamine ei ole võimalik. Isegi kui kaevandamise projektile lisatakse mäeeraldisel asuva kinnisasja omaniku huvide kaitseks täiendavaid tingimusi, siis vastavas osas puudub järelvalve ning see on siduv eelkõige vaid kaevandamisloa omanikule ning mäeeraldisel asuvate kinnistute omanikul puudub võimalus nõuda täiendavate tingimuste täitmist, aga ka nende lisamist kaevandamise projekti.
6. KMH aruanne on koostatud lähtudes KKT esialgsest taotlusest, mida on aga menetluse kestel oluliselt muudetud KMH aruande I köite sissejuhatusest nähtub, et kasutatud infoallikaks on olnud 13.01.2004 keskkonnaministeeriumile esitatud kaevandamisloa taotlus. Võrreldes nn taotluse parandusega erinevad selles sisalduvad andmed oluliselt: Mäeeraldise pindala on suurenenud tervelt 4.01 ha võrra, kusjuures taotluse juures ei ole välja toodud põhjendust, millistel kaalutlustel selline muudatus on sisse viidud. Samuti ei ole kaevandamisloa taotluse juures muid dokumente, milles oleks seesuguse muudatuse sisseviimist põhjendatud. Mäeeraldisel paiknevate kinnistute kogupindala (sisuliselt kinnistud, millele eeldatavasti ulatub kaevandamise mõju) on suurenenud suurusjärgus 400 ha, st enne 534,51 ha ning hiljem 901,33 ha (esialgse KKT taotluse punkt 4.
7. ja parandatud taotluse punkt 5.2.). Võimalikke muutusi keskkonnamõju hindamise aluseks olevates dokumentides on vastustaja soovinud kõrvaldada alles Steigeri 22.12.2010 selgitusega nr
8. Seesuguse selgituse olemasolust sai kaebuse esitaja esmakordselt teada alles Käskkirja nr 165 punktist 3.7.
9. Nimetatud selgituses aga ei ole välja toodud, milline võib olla muutuse võimalik mõju mäeeraldisel asuvatele kinnisasjadele. Samuti viidatakse siinjuures sisutühjalt võimalusele täiendavate meetmete rakendamiseks, kuivõrd kaebuse esitajal puudub võimalus tagada vastavate tingimuste seadmist ja rakendamist.
10. KKT pärast 05.11.2008 esitatud „parandatud taotlust“ oleks vastustaja pidanud käsitama kui uut maavara kaevandamise taotlust, mida kaebuse esitaja selgitas ka oma 30.11.2010 esitatud ettepanekutes ja vastuväidetes. Nimelt mäeeraldis, millele KKT taotles kaevandamisluba on algselt olnud pindalaga 739,20 ha ning see on muutunud menetluse käigus ning lõplikuks suuruseks on 743,21 ha. Vastav muudatus kajastub maavara kaevandamise loa taotluse paranduses, mis on arvatavasti esitatud pärast 05.11.2008 kuivõrd 05.11.2008 KKT kirjas nr 1-2/462 mainitakse veel Põhja-Kiviõli II mäeeraldist pindalaga 739,20 ha. Samuti muutus taotluse parandamise“ mäeeraldisel paiknevate kinnistute kogupindala. Kaebuse esitaja hinnangul on tegemist oluliste muudatustega, millest tulenevalt ei saa hilisemat taotluse parandamist käsitada pelgalt varasema, st 13.01.2004 esitatud taotluse parandamisena, st KKT oleks pidanud esitama uue maavara kaevandamise loa taotluse või vastustaja oleks pidanud esitatud parandatud taotlust käsitama uue kaevandamisloa taotlusena. Lisaks on parandus esitatud ajal, mil juba üle 3 aasta on kehtinud uus maapõuseadus (jõustus 01.04.2005), mistõttu soovib loa taotleja arvatavasti kunstlikult luua olukorda, mis vastaks MaaPS § 75 lg-le 2, kus osaliselt kehtiks enne 01.04.2005 kehtinud maapõueseadus. Taotluse esitamise aeg on vaieldamatult kaevandamisloa taotluse menetlemisel määrava tähtsusega, kuna alates 01.04.2005 kehtima hakanud maapõueseadus välistab kaevandamisloa väljastamise olukorras, kus eraõigusliku isiku omandis oleva kinnistu omanikega puudub kokkulepe kinnistu kasutamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et kaevandamisloa taotluse parandamiseks puuduvad ka menetluslikud võimalused, st puudub õigusnorm, mis võimaldaks juba esitatud taotlust hiljem muuta sh muuta kaevandatava ala pindala. Seega peaks KKT esitama uue maavara kaevandamisloa taotluse, või äärmisel juhul käsitada esitatud nn parandatud taotlust uue taotlusena.
11. Samuti on kaebuse esitaja hinnangul antud juhul välistatud KKT õiguspärane ootus kuni 01.05.2005 kehtinud maapõueseaduse kohaldamiseks. Kaebuse esitaja arvates peab hiljem esitatud taotlus, nn parandatud taotlus, olema kooskõlas kehtiva maapõueseadusega ning sellest alamate õigusaktidega. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et KKT on esitatud „parandatud 30 taotluse“ vormis, mille kehtestas keskkonnaminister määrusega pärast 01.05.2005 kehtinud maapõuseaduse alusel (Keskkonnaministri 06.05.2005 vastu võetud määruse nr 6 lisa 1).
12. Maavara kaevandamise taotluse muu