Obsah (4)

§ 223§ 22§ 222§ 221

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1425 Otsuse kuupäev 6. mai 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi G. D.i kaebus Pajusi Vallavalitsuse 4. juuni 2012

) §-des 22, 222 , 223 esitatud nõudeid. G. D.i hinnangul on vald kaebajat diskrimineerinud varalise ja sotsiaalse seisundi ning muude asjaolude tõttu. Kaebajale ei ole tagatud Põhiseaduse §-des 12, 14 ja 28 sätestatud õigusi. Kaebaja on ilma jäetud õigusest riigi abile puuduse korral. Kaebaja märgib, et Pajusi Vallavalitsus ei ole järginud Maksu- ja Tolliameti aktsepteeritud netosissetuleku arvestamise põhimõtteid.

1. Kaebaja väidab, et Pajusi Vallavalitsus ei ole korralduse andmisel järginud Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-8-
3. Kaebaja hinnangul nõudis Pajusi Vallavalitsus temalt sissetulekuid tõendavaid dokumente, mida seadusega pole ette nähtud.
4. Kaebaja leiab, et on rikutud tema õigustatud ootust võrdsele perekonna sissetulekute arvestamisele toimetulekutoetuse määramisel. Ettevõtluse brutosissetulekut ei saa arvestada perekonna netosissetulekuks. Väär on vallavalitsuse väide, et FIE-dele ei maksta toimetulekutoetust. Vastustaja vastuväited
5. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et Pajusi Vallavalitsuse
6. juuni 2012 korraldus nr 101 ja
7. juuni 2012 korraldus nr 111 on õiguspärased.
8. Tingimused, millal vallavalitsus võib jätta toimetulekutoetuse määramata, on sätestatud

§ 223

lõikes 3.

§ 223

lõige 3 punkt 3 alusel võib vallavalitsus jätta toimetulekutoetuse määramata kui vallavalitsuse vastav komisjon leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olevad vallas- ja kinnisasjad tagavad temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid. Seega annab § 223 lõike 3 punkt 3 vallavalitsusele õiguse arvestada toetuse maksmisel taotleja varalist seisu. Sama paragrahvi lõike 42 alusel ei või vallavõi linnavalitsus jätta toimetulekutoetust määramata käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 nimetatud põhjendusel, kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis on ainult üks aastaringselt elamiseks kasutatav eluruum ning elamiseks, õppimiseks ja töötamiseks hädavajalikud esemed. Seega võib vastustaja hinnangul

§ 223

lõige 3 punkt 3 alusel jätta toimetulekutoetus määramata vaatamata pere kuusissetuleku suurusele, kui leitakse, et perel on toimetulekuks piisavaid muid vahendeid. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-8-03 märkinud, et toimetuleku võimalusena saab käsitleda ka sellise vara müümist, mis pole vajalik isiku põhjendatud vajaduste rahuldamiseks. Vastustaja on seisukohal, et sotsiaalhoolekande seadus annab vallavalitsusele toimetulekutoetuse määramise otsustamisel diskretsiooniõiguse, kas lähtuda pere sissetulekutest või sellest, kas perel on piisavalt vahendeid toimetulekuks. Vastustaja märgib, et kaebaja esitatud andmetest Pajusi Vallavalitsusele nähtub, et nende pere omandis on rohkem kui üks eluruum. Lisaks oma elukohale XXX valla XXX külas omab perekond kahte korteriomandit XXXX linnas, millest eest saab pere üüritulu. 2 Pajusi Vallavalitsus rakendas korralduste nr 101 ja 111 väljaandmisel diskretsiooniõigust ja lähtus otsustuse tegemisel esmajärjekorras piisavate vahendite olemasolust.

1. Vastustajale jääb arusaamatuks, mida peab kaebaja silmas diskrimineerimise all sotsiaalse seisundi ja muude asjaolude tõttu.
2. Kaebaja väide, et Pajusi Vallavalitsus nõudis temalt sissetulekuid tõendavaid dokumente, mida seadusega pole ette nähtud, on väär. Kaebajale on
3. juuni 2012 korralduses nr 101 selgitatud, et haldusmenetluse seadus § 6 alusel on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. See, milliseid dokumente nõuda, on omavalitsuse enda otsustada. Seega on vastustaja hinnangul vallavalitsuse täiendavate dokumentide esitamise nõue õiguspärane.
4. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et järgitud ei ole Maksu ja Tolliameti poolt aktsepteeritud netosissetuleku arvestamise põhimõtteid ega Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-8-03 sisu. Pajusi Vallavalitsus lähtub sissetulekute arvestusel ainult sotsiaalhoolekande seadusest sätestatud nõuetest, mille alusel on sotsiaalministeeriumi tellimusel välja töötatud internetipõhine sotsiaalteenuste ja –toetuste andmeregister (STAR) ning milles toimub kõikide sotsiaaltoetuste ja –teenuste arvestus. Sotsiaalhoolekande seadus ei võimalda FIE-dele sissetulekute arvestuses erisusi teha. Kuna Pajusi Vallavalitsus tegi oma otsuse

§ 223lõike 3 punkt 3 alusel, siis ei oma sissetulekute arvestus olulist tähtsust.

Vastustaja märgib, et vallavalitsusel STARi omapärast tingituna kohustus iga taotleja kohta koostada toimetulekutoetuse taotlusleht, mis sisaldab muuhulgas pere kulude ja tulude arvestust. Kuna toimetulekutoetuse taotlemise kuudel ei olnud taotlejal kohustust tasuda riiklike makse, siis ei olnud vallavalitsusel võimalik sissetulekust makstud riiklikke makse maha arvestada. Seega ei saanud vallavalitsus korralduste andmisel järgida Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-8-

1. Vastustaja märgib tulenevalt Riigikohtu otsusest 3-3-1-8-03 p-st 4, et toimetulekutoetus kui sotsiaaltoetus ei saa olla ettevõtja (s.h füüsilisest isikust ettevõtja) majandustegevusest tuleneva võimaliku kahjumi korvamise vahendiks.
2. Vastustaja viitab asjaolule, et G. D.i perekonnaliikmed teevad kaebaja arvelduskontole suuri sissemakseid selgitusega „laenuks“. Laenajaks on olnud õpilasest ülalpeetavana deklareeritud perepoeg K. D., kes on teinud
3. mail 2012 laenuks ülekande 1000 euro ulatuses ja E. D., kes on teinud 25.,
4. ja
5. mail 2012 kaebajale laenuks ülekande kokku 1633.22 euro ulatuses (saades ise igal kuul ainult pensioni 169,83 eurot ja üüriraha 125 eurot). Vastustaja jaoks jääb arusaamatuks, kuidas saab raha, mida väidetavalt ei ole, teistele perekonnaliikmetele laenuks anda. Vastustaja märgib, et kaebaja tegeleb põllumajandussaaduste ja jõulukuuskede müügiga ning müük toimub eeldatavasti sularahas, kuna kaebaja ega tema perekonnaliikmete arvelduskontode väljavõtetelt ei nähtu müügitulu vaid kulu. Kaebaja arvelduskonto väljavõtetelt nähtub seegi, et kaebajal on olemas kasutushoius, mille kohta vastustajal andmed puuduvad. Vallavalitsusel tegelik ülevaade G. D.i peresularahasissetulekute kohta puudub. Sellest tulenevalt on vastustajal kaebaja perekonna sissetulekute osas palju küsitavusi. Kohtu seisukoht
6. Asjas on vaidlus selles, kas Pajusi Vallavalitsuse
7. juuni 2012 korraldus nr 101 ja
8. juuni 2012 korraldus nr 111, millega jäeti rahuldamata G. D.i taotlus toimetulekutoetuse saamisemiseks
9. aasta mai ja juuni eest, on õiguspärased. 3 Kaebaja leiab, et kaevatavad korraldused on õigusvastased seetõttu, et toimetulekutoetuse määramiseks tehtud sissetulekute arvutused ei vasta sotsiaalhoolekande seaduse (

) §-de

1. 222 ja 223 nõuetele. Eelkõige ei ole vastustaja arvestanud kaebaja ja tema abikaasa füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisest tulenevaid eripärasid ning on eksinud Maksu- ja Tolliameti poolt aktsepteeritud netosissetuleku arvestamise põhimõtete vastu.
2. Vastavalt

§ 22

lg-le 1 on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast sama seaduse § 222 lõigetes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Toimetulekutoetuse taotlusega vastustajale esitatud andmete kohaselt kuulub kaebaja perekonda tema abikaasa E. D. ja poeg K. D. (tl 15, 31).

§ 22

lg 2 järgi on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Vaidlustatud korralduste andmise ajal oli riiklikult kehtestatud toimetulekupiir kolmeliikmelisele perele 199,42 eurot tulenevalt 2012. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p 1 ja

§ 22lg-test 11 ja 12.

G. D.i avalduse kohaselt oli nii

1. mai, kui juunis perekonna sissetulek kokku 268,58 eurot, mille moodustas E. D.i pension 169,83 eurot ja üüritulu. G. D. ise füüsilisest isikust ettevõtjana sissetulekut ei saanud, K. D. on õpilane, kellel samuti sissetulek puudub. Perekonna sissetulekust tuleb maha arvata eluruumi alaline kulu 132,11 eurot mais ja 96,99 eurot juunis, mistõttu jääb perekonna sissetulek alla riiklikult kehtestatud toimetulekupiiri.
2. Asjas ei ole vaidlust, et G. D.i
3. mai 2012 avalduse lahendamiseks nõudis Pajusi Vallavalitsus kaebajalt tõendeid kõigi perekonnaliikmete eelneva kuue kuu sissetulekute, samuti jooksval kuul tasutavate eluruumi alaliste kulude ning ettevõtlusega kaasnevate riiklike maksude suuruse kohta. Kaebaja nõutud dokumente ei esitanud leides, et perekonnal on regulaarne sissetulek ning

-s ei ole ettenähtud kohustust nõutud dokumentide esitamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud asjaoludel, olukorras, kus kaebaja rõhutab tegutsemist FIE-na ning fikseeritud suurusega palga puudumist, oli toimetulekutoetuse arvestamisel põhjendatud lähtuda

§ 222lg-st 3.

Nimetatud säte näeb ette, et igakuist regulaarset sissetulekut mitteomava isiku toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võetakse toimetulekutoetuse taotlemisele eelneva kuue kuu keskmine sissetulek. Kuna kaebajal puudub regulaarne sissetulek, siis tuli vastustajal selgitada kaebaja sissetulekuid pikema perioodi kohta. Sama kehtib ka ettevõtjana tegutseva E. D.i kohta. Toimetulekutoetus on suunatud sellele, et tagada isikute minimaalne toimetulek. Kohtu hinnangul tuleneb sellest koostoimes

§ 222

lgga 3, et isikute tegeliku toimetuleku väljaselgitamiseks tuleb arvestada sissetulekuid pikema perioodi kohta ka nende isikute suhtes kellel on küll regulaarne sissetulek, kuid kellel on ebaregulaarseid sissetulekuid, mis võivad tegelikult mõjutada isikute toimetulekut. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks vastustaja järeldust, et kaebaja perekonna tegelikku sissetulekut ei ole kaebaja esitatud andmete alusel võimalik välja selgitada. Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega, nagu oleks vastustaja eksinud FIE-de netosissetuleku arvestamise reeglite vastu. Selline etteheide on asjakohatu, kuna toimetulekutoetuse arvestamise aluseks olevat perekonna sissetulekut ei olegi kindlaks tehtud. Arvestades, et

§ 221

lg 3 p-st 2, koostoimes § 222 lg-ga 3 tuleneb toetuse taotleja kohustus esitada sissetulekut kinnitavad tõendid vajadusel kuuekuulise perioodi kohta ning kaebaja vastustaja nõudmisele vaatamata nimetatud tõendeid ei 4 esitanud, on kohus seisukohal, et vastustaja ei olnud kohustatud kaebaja taotlust sisuliselt lahendama, s.t

§ 223lg 2 ls-s 1 sätestatud viiepäevase tähtaja kulg ei ole alanud.

1. Vaatamata sellele, et kaebaja ei esitanud tema ja E. D.i sissetuleku selgitamiseks vajalikke dokumente, lahendas vastustaja kaebaja taotlused toetuse saamiseks sisuliselt. Asja lahendamisel tuvastas vastustaja, et kaebajale kuulub kaks kinnisasja: 1) 4049 m2 suurune maatükk XXXXX linnas, XXX mnt XX (reg. osa nr XXXXXX, elamumaa 100%); 2) 43,01 ha suurune XXXXX kinnistu XXXXXX, XXXX vallas, XXXX ja XXXX külas (reg. osa nr XXXXXX, maatulundusmaa 100%); ja E. D.ile kuulub korteriomand XXXX linnas, XXXX mnt 8/10 (reg. osa nr XXXXXX elamumaa 100%). K. D.il kinnisvara puudub. Kontoväljavõtete alusel on vastustaja tuvastanud, et
2. aprillil 2012 on G. D. „XXXXX“ kinnistu võõrandamisest saanud 1600 eurot; E. D. on teinud
3. aprillil 2012 G. D.ile laenuks ülekande 1500 eurot;
4. aprillil 2012 on tehtud väljamakse 1000 eurot G. D.i kasutushoiuselt; E. D. on teinud
5. mail,
6. mail ja
7. mail 2012 G. D.ile laenuks ülekande kokku 1633.22 eurot; K. D. on teinud
8. mail 2012 g. D.ile laenuks ülekande 1000 eurot. Asjakohase E. D.i arvelduskonto ega G. D.i kasutuskonto kohta kaebaja vastustajale andmeid ei esitanud. Lisaks on vaidlustatud korraldustes viidatud perekonna pangakontode vabade vahendite jäägi suurusele ning sellele, et kaebaja maksejõulisust kinnitab asjaolu, et pank on väljastanud kaebajale krediitkaardi. Kohtu hinnangul järeldas vastustaja eeltoodud asjaolude alusel põhjendatult, et kaebaja perekonnal on piisavad vahendid toimetuleku tagamiseks. Kuna kaebaja jättis vastustaja nõutud tõendid esitamata ja asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et kaebaja perekonnal on piisavalt vahendeid pikaajalise toimetuleku tagamiseks, tulnuks kaebajale taotluse rahuldamiseks täiendavalt tõendada, et perekonna tegelik toimetulek ei ole tagatud.
9. Vastavalt

§ 223

lg 3 p-le 3 võib vallavalitsus jätta toimetulekutoetuse määramata kui vallavalitsuse vastav komisjon leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olevad vallas- ja kinnisasjad tagavad temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid. Viidatud säte lisati

-i Sotsiaalhoolekande seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega, mis jõustus

1. jaanuaril
2. Eelnõu (452 SE) seletuskirja kohaselt Euroopa riikides1 levinud praktika kohaselt käsitatakse toimetulekutoetuse maksmisel puudusena sotsiaalset seisundit, mille korral üksi elava isiku või perekonna sissetulek ja vara ei taga talle toimetulekuks piisavaid elatusvahendeid. Puuduse hindamisel võetakse peale rahalise sissetuleku arvesse ka üksi elava inimese või perekonna varaline seis. Varaks loetakse kinnisvara, vallasasjadeks olevaid ehitisi ja nende osi (sh kortereid ning pooleliolevaid ehitisi), aktsiaid, osakuid ja muid väärtpabereid. Arvesse ei võeta üksikisiku või leibkonna vähemalt ühte aastaringselt elamiseks kasutatavat eluruumi ning igapäevaseks elamiseks, tööks ja õppimiseks vajalikke vahendeid. Samal ajal on selle regulatsiooni puhul oluline mitte kahjustada enesemääramise ja omandi puutumatuse printsiipe. Kui isikul on pikaajalises perspektiivis piisavalt vahendeid toimetulekuks või kui ta ei ole kasutanud vara oma toimetuleku parandamiseks, võib talle jätta toimetulekutoetuse määramata. Samas ei tohi taotlejat jätta puudusesse - vältimatule abile on isikul alati õigus. 18.

§ 223

lg 3 p-st 3 tuleneb, et piisavate elatusvahendite olemasolu tuvastamisel on vallavalitsusel õigus ja kohustus kaaluda, kas toimetulekutoetuse määramata jätmine konkreetsel juhul on põhjendatud. Kohtu hinnangul on kaevatavad korraldused ka selles osas piisavalt põhjendatud. Kaebaja perekonnal omavaheliste panga tehingute maht vaidlusalusel ajal on olnud suurusjärgu võrra suurem riiklikust toimetulekupiirist kolmeliikmelisele perele. Vastustaja on siinjuures õigesti arvestanud asjaoluga, et olukorras, kus perekonnaliikmetel on olnud sellises 5 mahus rahalisi vahendeid oli nende esmaseks kohustuseks tagada iseenda ja oma perekonnaliikmete toimetulek. Raha suunamine ettevõtlusse G. D.ile laenamise kaudu ning enda toimetuleku tagamiseks toimetulekutoetuse taotlemine looks olukorra, kus G. D.i ettevõtluse kulusid finantseeritaks toimetulekutoetusest. Avalike vahendite selline kasutus oleks otseses vastuolus toimetulekutoetuse otstarbega ning võiks ohustada toimetulekutoetuse maksmist tegelikus puuduses olevatele inimestele. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja perekonnal on võimalik toimetuleku tagamiseks võõrandada vähemalt üks kinnisasjadest. Seega on vastustaja toetuse maksmata jätmise otsustamisel arvestanud asja olulist tähtsust omavate asjaoludega. Väljaspool kahtlust on selge, et kaebaja perekonnal on piisavad vahendid minimaalse toimetuleku tagamiseks ning kaebaja ega tema perekonnaliikmed ei ole tegelikus puuduses. Asjast ei nähtu selliseid kaalutlusi, mis oleksid võinud mõjutada asja lahendamist kaebaja kasuks, kuid mida vastustaja ei ole arvesse võtnud. Kaebaja ei ole selliseid asjaolusid ka kohtumenetluses esile toonud. Siiski märgib kohus, et kaevatava korralduse õigusvastasus ei saaks tuleneda asjaoludest, mis ei olnud vastustajale korralduse andmise ajal teade seetõttu, et kaebaja jättis täitmata temalt nõutud tõendite esitamise kohustuse. 19. Kaebaja väited FIE sissetulekute hindamise ning kaebaja ebavõrdse kohtlemise kohta ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohased, sest kaebaja sissetuleku suurus ei ole olnud toimetulekutoetuse määramata jätmise aluseks. Seetõttu kohus kaebaja sellekohaseid väiteid täiendavalt ei hinda. 20. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Pajusi Vallavalitsuse 4. juuni 2012 korraldus nr 101 ja 22. juuni 2012 korraldus nr 111 on õiguspärased ja puudub alus nende tühistamiseks. Kaebus jääb rahuldamata. 21. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 6