Obsah (6)

§ 96§ 130§ 40§ 8§ 83§ 153

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2495 Otsuse kuupäev 24. mai 2013 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Loit Linnamäe (Linnamägi) kaebus Maksu- ja Tolliam

sätteid) ning materiaalõigust (maksuseadused ja tsiviilõiguses kehtivad õigusnormid). Eelnevat seisukohta toetab ka asjaolu, et

§ 96

lg 5 kohaselt on vastutusotsuse tegemise eelduseks sissenõudmistoimingud juriidilise isiku osas.

§ 96

lg 5 kohaselt võib

§-des 38-40 nimetatud isikutele teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist

§ 130

lg 1 p-s 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. See tähendab, et juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Eelnev tugineb põhimõttele, et vastutuskohustus on oma olemuselt sekundaarne vastutus.

näeb ette konkreetse regulatsiooni, mis annab ajavahemiku, millal enne vastutusotsuse tegemist on nõutav, et maksuhaldur kontrolliks maksuvõla tasumise võimalikkust äriühingust maksukohustuslase poolt.

§ 96

lg-s 5 regulatsioon osutuks tühjaks normiks, kui maksuhalduril lasuks igakordselt kohustus hinnata ka äriühingu maksevõimelisust, nii nagu heidab seda ette kaebaja. Seega vastutusotsuse andmisel läbiviidud menetlus on oma olemuselt siiski maksuvõla sissenõudmise menetlus, mitte kahjuhüvitise väljanõudmine juhatuse liikmelt ning siin kehtivad maksuõiguslikud reeglid.

1. Maksuhaldurile ei saa panna kohustust tuvastada sarnaste asjaolude korral, millised tehingud ja kas üldse kaebaja esindatav äriühing tegelikult tegi. Seega ei ole kaebaja siiski tõendatud, et OÜ Marktrading arvete alusel tehtud väljamaksed olid seotud ettevõtlusega ning seda ei kinnita ka sularaha liikumist puudutavad kassa orderid, mida OÜ Head Load raamatupidamise dokumentide hulgas ei nähtunud ja kaebaja 26.05.2011 kinnitusel olemas ei olnud. Seega ei saa kaebaja teha ka kaebuses kaugeleulatuvaid järeldusi seoses tulumaksu sissenõudmata jätmisega kaebajalt vastutusmenetluse raames.
2. Põhjendatud ei ole ka seisukoht, et maksuotsus ja vastutusotsus on maksuõigusrikkumise subjektiivset külge puudutavas osas vastuolus. Vastustaja on veendunud, et vastutusotsus on kaebaja süüd puudutavas osas piisavalt põhjendatud ning vastustaja ei hakka vastutusotsuse vastavasisulist analüüsi kordama, vaid täheldab kokkuvõtvalt, et süü vormi kohta esineb harva otseseid kirjalikke tõendeid, mida kaebaja näikse maksuhaldurile ette heitvat. Süü hindamisel tuleb siiski sageli lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist, mistõttu ongi maksuhalduri poolt vastutusotsuses tõendite kogumile antud lõpphinnang vastustaja arvates õige.
3. Eeltoodust ning muudest vastutus- ja maksuotsuses kirjeldatud asjaoludest tulenevalt on vastustaja kokkuvõttes veendunud, et kaebaja ei ole OÜ Head Load majandustegevuse organiseerimisel järginud tegevuse vastavust seadusele ega ole suutnud tõendada, et tehingud OÜ-ga Marktrading on tegelikult toimunud. See koostoimes tuvastatud asjaoludega annab alust ka vastutusotsuses tehtud järeldusteks, et kaebaja on äriühingu nimel teostanud tehinguid, mille soovitud tagajärjeks oli maksude tasumisest kõrvalehoidumine ning et kaebaja tahtlik tegevus on põhjustanud äriühingule maksuvõlgade tekkimise ja tasumata jätmise. Vastavalt

§ 40

lg-le 1 kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult

§-s 8 nimetatud kohustusi, vastustab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest siiski solidaarselt maksukohustuslasega. Lähtudes eeltoodud põhjendustest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja väited ei anna alust vaidlustatud 30.07.2012 vastutusotsuse nr 13-7/101-14 tühistamiseks. Kohtu põhjendused ja otsus 22. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid nende vastastikuses seoses ja kogumis on seisukohal, et vaidlustatud vastutusotsus ei riku kaebaja õigusi ja selle tühistamiseks puudub seetõttu alus.

§ 8

lg 1 ls 1 sätestab, et juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava käesolevast seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.

§ 40

lg 1 kohaselt, kui seaduslik esindaja, tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Seadusliku esindaja vastutus realiseerub

§ 96sätestatud vastutusotsuse tegemisel koostoimes ÄS § 187 sätestatuga.

Käesolevas asjas ongi vaidlustatud kaebajale kui OÜ Head Load endisele juhatuse liikmele tehtud vastutusotsus (tlk 10-17). 23. RKHK 31.10.2005 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-41-05 p-de 12-13 ja 15 kohaselt:

§ 96

lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleneb, et juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised: - juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; - rikutud on kohustust tagada Maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; - sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Vastutuse kohaldamise aluse näitamiseks tuleb maksuhalduril muuhulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud süüliselt ja juhatuse liikme süü vorm. Vastutuse kohaldamise aluse näitamine tähendab, et vastutusotsuses tuleb motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi. Ekslik on seisukoht, et sisuliselt motiveerimata vastutusotsuse puhul peaksid juhatuse liikmed tõendama, et nad ei ole süüdi.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vastustaja poolt kontrollitud OÜ Head Load käibe- ja tulumaksu arvestamise ja tasumise õigsus, perioodil 01.03.2011-31.03.2011, ajal oli kaebaja osaühingu seaduslikuks esindajaks ja ta on maksumenetluses kinnitanud, et keegi teine peale tema osaühingus OÜ-ga Marktrading toimunud tehingutest ei teadnud.
2. Erinevalt kaebajast ei saa halduskohus tõdeda, et vastustaja oleks maksu- ja/ või vastutusotsuses kinnitanud, et vaatluse all olevad tehingud on tegelikkuses toimunud. Vastustaja on selle küsimuse vastutusotsuses kahtluse alla seadnud. Asjaolu, et vastutusotsus ei puuduta tulumaksuga seonduvat, ei tähenda seda, et vastustaja aktsepteerib tehingute toimumist. Vastustaja on küll vaatluse käigus tuvastanud kauba olemasolu, kuid ei ole nentinud, et kaup kuulus kaebajale kui vallasasja valdajale. OÜ Head Load pahauskust ei ole eeldatud, vastustaja on esitatud kaalutlused, mille alusel ta järeldab, miks on asutud seisukohale, et OÜ Marktrading vastab fiktiivseid arveid väljastava firma tunnustele. Samuti on vastustaja usutavalt ja loogiliselt põhjendanud väidetavates tehingutes osalenud isikute ärilised ja teenistuslikud seosed ning osundanud asjaolule, et kui kaebaja jutt vastaks tõele, ei saaks ta ka teada asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid ajast, mil ta ei olnud enam osaühingu juhatuse liige.
3. Halduskohus ei saa nõustuda kaebajaga, et maksuotsuses puuduvad järeldused selle kohta, et OÜ Head Load teadis, et tegemist on fiktiivsete arvetega. Maksuotsuse punktis 2 (tlk 23 p25) on vastustaja tuvastanud, mille alusel ta on järeldanud, et OÜ Head Load on teadlikult vormistanud fiktiivsed tehingud, püüdes jätta muljet tehingute reaalsest toimumisest. Kuna kaebaja on maksumenetluses kinnitanud, et keegi teine peale tema ei tegelenud OÜ-ga Marktrading toimunud väidetavate tehingutega, siis on halduskohus seisukohal, et olukorras, kus äriühingul on vaid üks vastutav esindaja, on äriühingu tahtluse ja seadusliku esindaja tahtluse väljaselgitamiseks olulised asjaolud valdavalt kokkulangevad (vrdl RKHKo3-3-1-2312 p 15). Seetõttu kaebaja mitte üksnes ei pidanud tagama OÜ Head Load kohustuste nõuetekohast täitmist riigi ees, vaid peab ka ise neid kohustusi solidaarselt täitma.
4. Vastustaja ei ole mitte ainult tuginenud asjaolule, et tegemist on fiktiivse tehingu või arvega, vaid on maksuotsuses (tlk 25) osundanud ka

§ 83

lg-le 4 ehk lugenud tuvastatuks näilise tehingu olemasolu.

§ 83lg 4 kohaselt ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse.

Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Vastustaja on vastutusotsuse p-des 4 ja 5 esitanud ammendavalt kaalutlused, miks on tegemist ebaehtsate tehingutega. Halduskohus nõustub vastustajaga, et vastutusotsuse aluseks oleva kaebaja süü hindamisel tuleb lähtuda tõendite kogumist ja ka elulisuse usutavuse kriteeriumist, nagu seda vastustaja käesoleval juhul ongi teinud. Kohus nõustub vastustajaga, et neil asjaoludel sai vaidlusaluste fiktiivsete arvete kasutamine (näiliku tehingu puhul) toimuda kaebaja poolt vaid tahtluse vormis.

1. Halduskohus nõustub kaebajaga, et seadusliku esindaja süüd tuleb vastutusotsuses piisavalt põhjendada. Vaidlustatud vastusotsuse p-s 7 on vastustaja seda ka piisava põhjalikkusega teinud (tlk 14-15). Kaebaja süü tuleneb vastutusotsuses märgitud järgmistest asjaoludest. Kontrollitaval perioodil 01.03.2011-31.03.2011 oli kaebaja osaühingu vastutavaks esindajaks seonduvalt vaidlusaluste tehingutega. Osaühing kasutas vaidlustatud perioodil raamatupidamisarvestuses OÜ Marktrading väljastatud fiktiivseid arveid. Osaühing tegi kaebaja kinnitusel fiktiivsete arvete alusel OÜ Marktrading väidetavale esindajale sularahas ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid ning arvestas väljamaksetelt sisendkäibemaksu. Kaebaja on andnud maksumenetluses tehingute kohta ütlusi, mida vastustaja on õigustatult pidanud vastuolulisteks. Vastustaja on vastutusotsuses leidnud, et tuvastatud asjaolud viitavad üheselt sellele, et kaebaja teadis, et vaidlusalustel arvetel näidatud kauba müüja ei ole tegelik müüja. Vastustaja on seetõttu põhjendatult leidnud, et kajastades fiktiivseid arveid osaühingu raamatupidamises, viis kaebaja osaühingust välja rahalisi vahendeid, mida oleks saanud kajastada osaühingu majandustegevuse elavdamiseks ja kohustuste täitmiseks. Neil asjaoludel nõustub halduskohus vastustajaga, et eeltoodud asjaolud viitavad sellele, et kaebaja mitte ainult ei rikkunud hoolsuskohustust, vaid tema tegevus oli suunatud maksupettuse toimepanemisele (vrdl RKHKo 3-3-1-73-10 p 15). Neil asjaoludel on vastustaja vastutusotsuses õigesti tuvastanud kaebaja süü tahtluse vormis. Võttes arvesse ka maksumenetluses nimetatud ja tuvastamist leidnud äriühingute tegevust suunavate isikutevahelisi seoseid, on võimalik teha järeldus, et vaidlusaluste tehingute pooled on kokku leppinud tegelikult toimunud tehingute varjamises. Vastustajale ei saa olukorras, kus kaebaja käitumises on tuvastatud tahtlus ja kaebaja pole aidanud kaasa tegelike tehingute kindlakstegemisele, kohustust tuvastada sarnaste asjaolude korral, milliseid tehinguid ja kas üldse, kaebaja esindatav osaühing tegelikult tegi.
2. RKHK on kohtuasja nr 3-3-1-23-12 p-s 23 rõhutanud, et hoolsuskohustuse ulatuse hindamisel tuleb arvestada kauba või teenuse iseärasustega ning kauba või teenuse müügi puhul nõutavate või tavapäraste tingimustega. /…/ See tähendab, et ostja peaks teadma müüja nimel asju ajanud isikut. Vastustaja on õigesti leidnud, et elektritarvikute ostmisel taolises koguses on oluline vähemalt kauba vastavussertifikaatide olemasolu, mille tõttu ei saa tava- ning õiguspärasele äritegevusele iseloomulikuks pidada, et sõlmitakse suuline leping, ei tuvastata müüjat esindanud isikut, ei kontrollita tema isikut tõendavat dokumenti ja volitusi, ei koostata kauba üleandmise- ja vastuvõtmise kohta akti. Taoline hoolsuskohustus on nt muuhulgas vajalik välistamaks võimalikke vaidlusi kauba kvaliteedi ja/või garantiitingimuste üle. Ilma vastavussertifikaatideta ei ole aga kaableid ja elektritarvikuid võimalik õiguspärases ehitustegevuses kasutada. Halduskohus nõustub vastustajaga, et osaühing ja kaebaja on varjanud vastustaja eest kauba tegelikku müüjat ja/või kauba tegelikku omanikku ja/või päritolu.
3. Halduskohus on seisukohal, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-60-07 väljendatud seisukohad ei anna alust vastutusotsuse tühistamiseks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kuna riigi täiendav maksunõue ei olnud algusest peale sissenõutav, ei pea juhatuse liige vastutama, sest ta ei ole põhjustanud maksuvõla tasumata jätmist. Nagu juba osundatud, olukorras, kus äriühingul on vaid üks vastustav seaduslik esindaja, on äriühingu tahtluse ja seadusliku esindaja tahtluse väljaselgitamiseks olulised asjaolud valdavalt kokkulangevad. Kaebaja viited kriminaalmenetluses esitatavate riigi tsiviilhagide lahendamise põhimõtetele ei ole asjakohased. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas korduvalt käsitletud olukorda, kui riik on esitanud tsiviilhagi kriminaalasjas, kus juriidilise isiku esindajat süüdistatakse KarS § 389 1 lg 1 järgi. Riigikohus on selgelt väljendanud seisukohta (vrdl kohtuasjad nr 3-1-1-60-07 ja nr 3-1-1-57-11), et tsiviilhagiks ei saa olla äriühingul tekkinud maksunõue, vaid kahju, mis seisneb maksunõude väärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus ning mis on tekkinud maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega. Tegemist on sel juhul deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudega, mille materiaalõiguslik alus tuleneb võlaõigusseadusest. Seevastu vastutusotsusega tuleb seaduslikul esindajal

§ 40kohaselt vastutada maksunõude eest äriühinguga solidaarselt.

1. Kaebaja väited osaühingul vahendite puudumisest on vastuolulised ja paljasõnaliselt, kuna ühelt poolt on maksumenetluses väidetud sularaha eest ca 66 000 euro eest elektritarvikute soetamist. Pärast seda, kui vastustaja on asunud seisukohale, et selles summas ettevõttest raha väljaviimine ei saa olla seotud ettevõtlusega, deklareerib kaebaja, et juba
2. aastast ei olnud osaühingul vahendeid maksuvõla tasumiseks. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et just kaebaja tahtlik tegevus on osaühingu viinud olukorda, kus puuduvad vahendid maksuvõla tasumiseks. Vastustaja poolt vahetult maksumenetluses kogutud tõendite ja maksuotsuse kõrval on vastutusotsuse õiguspärasus tõendatud ka vastustaja poolt tõendina esitatud kohtuvälise menetleja otsusega L. Linnamägi karistamise kohta

§ 1531 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest (tlk 111-116).

32.Neil asjaoludel ei riku vaidlustatud vastutusotsus kaebaja õigusi, mille tõttu jääb kaebus rahuldamata. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega, jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik