Obsah (8)

§ 40§ 14§ 37§ 12§ 21§ 4§ 25§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 38 lg 1 p-st 4 tulenevalt on nii Kaarna järve kui XXXXXXX oja ehituskeeluvööndi ulatus 50 m. Taotletud hoonete asukoht on osaliselt XXXXXXX ehituskeeluvööndis. XXXXXXX ehituskeeluvööndisse ehitamiseks on vajalik

§ 40korras ehituskeeluvööndi vähendamine.

- Kuigi käesolevaks ajaks on piirkonna asustusmuster tihenenud, ei ole uusi hoonestusalasid lagedale alale ehitatud. Järve ääres ei ole oluline hoonestusalade vaheline kaugus, vaid maastiku sobivus ja avatud vaadete hoidmine. XXXXXXXX maaüksuse piirides ei ole olnud ajaloolist hoonestust, seega ei saa rääkida katkenud traditsioonilise inimtegevuse taastamisest antud kinnistul. - Võttes arvesse kaitse-eeskirja p-s 10 sätestatud järveäärse vööndi, kus ehitamine ei ole lubatud ja

-s sätestatud ehituskeeluvööndi ulatuse ning kinnistu soise ala, mis paikneb Lüüsjärve sihtkaitsevööndis, jääb vabaks ca 1 ha suurune tasase pinnamoega ala. Sellele alale ehitamisel jääks hoonestusala keset lagedat ala domineerima ning suleks järve põhjapoolsel kaldal ainsa lageda ala, mis on hoonestamata. Oluline on säilitada veel olemasolevad vaated ning hoonestamata alad. Ehitamisel soovitud asukohta killustatakse heinamaa kaheks. Kuna tegemist on heinamaaga, jäävad ehitised maastikul domineerima. Omaniku soov ehitada soovitud asukohta hoonetekompleks ei ole kooskõlas kaitse-eesmärgiga, ei säili pärandkultuurmaastiku maastikumuster. Omaniku huvi ei kaalu üles avalikku huvi, säilitada 2 pärandkultuurmaastikku. Vaadates sellel alal ka alternatiivseid võimalusi ehitamiseks, ei ole hoonete paigutamisel kinnistu piires kohta, kus hooned domineerima ei jää.

1. Otepää Vallavalitsuse 09.12.
2. a kirjaga nr 13-2.15/2405 (tl 10) teatati L.N. ile projekteerimistingimuste väljastamise menetluse lõpetamisest, kuna projekteerimistingimustele nõusoleku andmisest keeldumisega on Keskkonnaamet sisuliselt ja lõplikult otsustanud XXXXXXXX kinnistule ehitiste püstitamise keelamise.
3. L.N. esitas 11.01.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Keskkonnaameti 06.12.
4. a haldusakti nr PVV 14-5/11/30986-4 tühistamist või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kooskõlastuse andmata jätmine motiveerimata ning haldusaktis on sisuliselt jäetud kaalumata kinnisasja omaniku huvid ja erinevate ehituslike tingimuste seadmise võimalus. Kaebaja omandiõigust on piiratud põhjendamatult intensiivselt. Üksnes pärandmaastiku ja loodusväärtuste säilitamine ei ole sobivad ja piisavad kaalutlused projekteerimistingimustele kooskõlastusest keeldumiseks, kuna sel juhul tuleks piiranguvööndis keelata igasugune ehitustegevus. Kui ehitamine ja ehitise kasutamine ei too kaasa looduslike väärtuste hävimist, peavad keeldumiseks olema kaalukad põhjendused. Eestimaa Looduse Fondi ekspertide koostatud Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ekspertiisis märgitakse, et Otepää looduspargi põhifunktsioon on kõrgustiku kompleksne, kuid suhteliselt leeberežiimiline kaitse. Keeldumise aluseks ei saa olla ehituskeeluvöönd, sest ehituskeelu vööndit on võimalik vähendada. Samas ei selgu haldusaktist, kas keeldumise põhjuseks on üksnes pärandkultuurimaastiku kaitse või ka soovitud kohta ehitamisel ehituskeeluvööndi olemasolu.
5. Tartu Halduskohtu 18.06.
6. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on Otepää looduspargi valitsejale antud kohustus ja pädevus kaaluda ehitamise võimalikkust looduspargi territooriumil, piiranguvööndis. Keskkonnaamet on XXXXXXXX kinnistule ehitamise võimalikkuse üle otsustamisel teostanud kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiridega, arvestades Otepää looduspargi kaitse-eesmärke ja kaebaja taotluse sisu ning kaaludes põhjendatud huve. Vastustaja on tuvastanud, et XXXXXXXX kinnistul ei ole olnud ajalooliselt hoonestust, see on olnud ajalooliselt kasutuses põllumajandusliku maana ja see on Kaarnajärve põhjakaldal ainus järvele avatud vaatega looduslik, hoonestamata ala. Keskkonnaamet on looduskaitseliste huvide kõrval arvestanud ka kinnisasja omaniku huvisid, kuid avalik huvi võib kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgil kaaluda üles omaniku huvi. Ekslik on kaebaja seisukoht, et XXXXXXXX kinnistu tagastamisel piiranguid ei olnud. Kaebaja pidi kinnistu omandamisel arvestama, et tegemist on looduskaitseliste piirangutega kinnistuga. Kaebaja väide ehituslike tingimuste seadmise võimaluste kaalumata jätmisest on asjakohatu, kuna lisatingimuste seadmine ei muudaks võimalikuks ehitamist asukohta, kuhu kaitse-eesmärkidest tulenevalt ei ole võimalik ehitada. Asjassepuutumatud on kaebaja viited Eestimaa Looduse Fondi ekspertide poolt
7. a Otepää looduspargi kaitse-eeskirja eelnõule koostatud ekspertiisile, kuna viide leeberežiimilisusele iseloomustab kaitse-eeskirja eelnõud tervikuna, mitte XXXXXXXX kinnistut ning kõnealuse ekspertiisi lõigu kontekstis ei ole viidatud ehitustegevusele. Samuti ei tähenda kaitserežiimi leebus seda, et maad saab kasutada sellele määratud sihtotstarbest erineval eesmärgil. Vaidlustatud haldusakt on piisavalt põhjendatud ning selles sisalduvad asjakohased kaalutlused, mh selle kohta, et piirang on looduskaitse huvide kaitse-eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Vastustaja ei ole keeldunud projekteerimistingimustele nõusoleku andmisest põhjusel, et ala asub ehituskeeluvööndis ja otsusest nähtub selgelt, et kaebaja poolt soovitud hoonestusala mittelubamise põhjendus on pärandkultuurmaastiku kaitse. Keskkonnaameti toiming, millega Keskkonnaamet keeldus nõusoleku andmisest XXXXXXXX kinnistule projekteerimistingimuste väljastamiseks, on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel 3 kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele, mistõttu puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8. L.N. i apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, oluliselt rikkunud menetlusnorme ning hinnanud tõendeid ebaõigesti. - Halduskohus on rikkunud põhiseaduse § 11, 32 ja 34, kuna kaebaja põhiõigusi on piiratud sedavõrd intensiivselt, kaalumata kinnisasja omaniku huvisid, käsitlemata põhiõiguste piiramiste proportsionaalsust ning kaalumata avalike ja erahuvide kaitsmiseks

§ 14lg-tes 3 ja 5 sätestatud tingimuste ja keskkonnanõuete kehtestamise võimalust.

Sisuliselt on tegemist kaebaja kinnisasja sundvõõrandamisega, kuna kinnisasjale välistatakse igasugustel tingimustel ehitamine. Kaebaja põhiõiguste intensiivset piiramist ei saa õigustada üksnes sooviga kaitsta pärandkultuurmaastikku. Kui ehitamine ja ehitise kasutamine ei too kaasa looduslike väärtuste hävimist, peavad keeldumiseks olema kaalukad põhjendused. Vastustaja ei ole teostanud sisulist diskretsiooni, kuna põhjendatud ei ole, miks kaalub avalik huvi üles kinnisasja omaniku põhiõigused. Samuti on rikutud kaebaja põhiõigust võrdsele kohtlemisele, kuna vastustaja on võimaldanud teistel Kaarna järve põhjakalda kinnistu omanikel ehitamist vaidlusaluses piiranguvööndis. - Halduskohus ei ole tõendamiskoormise jaotamisel lähtunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg-st 1, kuna vastustaja ei ole tõendanud, et vaidlusalusele kinnistule ehitamisel oleks rikutud oluliselt pärandkultuurmaastikku. Tartu Ringkonnakohus leidis 02.07.2009. a otsuses haldusasjas nr. 3-08-5621, et üksnes maastiku ja loodusväärtuste säilitamine ei ole sobivad ja piisavad kaalutlused, et mitte anda kooskõlastust projekteerimistingimustele. - Halduskohus on lähtunud ebaõigetest faktilistest asjaoludest, arvestades piiranguvööndi laiuseks 100-300 m ja käsitledes ehitamist vaate sulgemisena. Halduskohus on alusetult viidanud Otepää looduspargi kaitsekorralduskavas märgitud kaldaalade hoonestusest puutumatuna hoidmisele 100-300 m raadiuses, kuna see on vastuolus

§ 37

lg 1 p-ga 2 ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirjaga ning kaitsekorralduskavaga ei saa kehtestada täiendavaid piiranguid. - Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vastustaja ei ole rikkunud haldusakti motiveerimise nõuet. Vaidlustatud haldusaktis ei ole käsitletud, kas leeberežiimilise piirkonna puhul on põhjendatud nii intensiivne põhiõiguste piiramine. Vastustaja põhjendused ehitiste väidetavast domineerima jäämisest ei ole kooskõlas oma ala spetsialisti, E. Sonni arvamusega ning vastustaja ei ole kohtule esitanud ühtegi teist vaidlusalust kinnistut puudutavat spetsialisti arvamust. Alusetu on vastustaja väide, et soovitud asukohta ehitamisel jäävad ehitised maastikul domineerima, kuna Otepää loodusparki rajatava radarijaama püstitamisel ei saa üksikelamu kuidagi jääda domineerivaks. - Halduskohus on projekteerimistingimuste kooskõlastamisest keeldumist käsitlenud ebaõigesti toiminguna ning tegemist on haldusaktiga. - Halduskohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti, kuna arvestatud ei ole E. Sonni koostatud tööd ning Eestimaa Looduse Fondi ekspertide poolt koostatud ekspertiisiga kindlaks määratud asjaolu, et Otepää looduspargi puhul on tegemist leeberežiimilise piirkonnaga, mistõttu ei ole käesoleval juhul nii intensiivne omandiõiguste ja teiste põhiõiguste piiramine kohane. 4

1. Keskkonnaamet vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt puuduvad alused halduskohtu otsuse tühistamiseks ning apellatsioonkaebuses toodud väidete kohta märgib vastustaja järgmist. - Kaebaja omandiõigust ei ole oluliselt piiratud, kuna XXXXXXXX kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa, mille sihtotstarbelisele kasutamisele olulisi piiranguid ei seatud. Kaebajal ei saanud olla ootust, et ta saab kinnistu kindlasti hoonestada, kuna kaebaja teadis XXXXXXXX kinnistu omandamisel, et kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa, tegemist on looduskaitseliste piirangutega kinnistuga ja kaitseala valitseja on keeldunud nõusoleku andmisest kinnistul ehitamiseks. Väide ebavõrdsest kohtlemisest ei vasta tõele, kuna vastustaja ei ole andnud nõusolekut uute hoonestusalade moodustamiseks Kaarna järve põhjakaldale ning ehitamist on võimaldatud vaid XXXXXXX kinnistul, kus asuvad ajaloolised taluhooned. Vastustaja on vaidlusalust otsust tehes lähtunud kaebaja soovist kinnistule ehitada, seega ei saa ütelda, et omaniku huve ei ole vaadeldud ja need on jäetud kõrvale. Samuti on halduskohus otsuse p-des 8-10 selgitanud ja kirjeldanud, et vastustaja on teostanud kaalutlusõigust piisavalt ja vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lgs 2 sätestatud nõuetele. - Kaebaja poolt viidatud Tartu Ringkonnakohtu 02.07.
2. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-08-5621 on kohus asunud seisukohale, et üksnes maastiku ja looduskaitseväärtuste säilitamine ei ole sobivad ja piisavad kaalutlused projekteerimistingimustele kooskõlastuse andmata jätmiseks, kuid nimetatud vaidluse aluseks olnud Keskkonnaameti otsuses ei olnud käsitletud konkreetset ehitusala ja selle seost pärandkultuurimaastikuga. Käesoleval juhul on vaidlusaluses otsuses lähtutud konkreetsest kinnistust ja taotleja soovitud ehituskohast ning vaadeldud selle paiknemist pärandkultuurimaastikul. - Kuna kaebaja soovitud asukohta ehitamine ei ole lubatav ja seda ka väiksemas mahus, siis ei ole võimalik rakendada

§ 14lg-s 3 sätestatud tingimusi.

Lisatingimuste seadmine ei muuda võimalikuks ehitamist asukohta, kuhu kaitse-eesmärkidest tulenevalt ei ole võimalik ehitada ning kohtupraktikas on nenditud, et sel juhul ei ole vastustajal võimalik ega vajalik hakata kaaluma lisatingimuste kehtestamist. - Kaebaja poolt halduskohtule esitatud E. Sonni maastikuarhitektuurse hindamise töö valmis pärast vastustaja poolt vaidlusaluse haldusakti andmist ja Otepää Vallavalitsuse poolt projekteerimistingimuste väljastamise menetluse lõpetamist. Seetõttu ei saanud haldusorganid E. Sonni tööd otsustamisel kasutada ega arvestada. Vastustaja hinnangul toetab nimetatud töö vaidlustatud haldusaktis esitatud keeldumise aluseid ja põhjendusi, mh leitakse, et XXXXXXXX maaüksuse hoonestamine lõhub olemasolevat lauget põllumassiivi, tihendab piirkonna asustusstruktuuri ning avaldab negatiivset mõju avatud vaadetele. Seega on halduskohus nimetatud dokumenti ja selles sisalduvat käsitlenud õigesti. Kaebaja seisukohad E. Sonni töö ebaõige käsitlemise, tõendite ebaõige hindamise ja kohtuotsuse ebapiisava motiveerimise osas ei ole põhjendatud. - Vastustaja ja halduskohus ei ole käsitlenud kaitsekorralduskavast tulenevat keeluna, vaid avanud tuginedes kaitsekorralduskavale ala kaitse-eesmärke. - Kaebaja seisukohad Eestimaa Looduse Fondi ekspertide poolt koostatud ekspertiisi ebaõigest tõlgendamisest ja tõendina hindamata jätmisest ei ole põhjendatud. Leeberežiimilisus iseloomustab kaitse-eeskirja eelnõud tervikuna, mitte konkreetselt XXXXXXXX kinnistut. Ehitustegevusele konkreetse ekspertiisi lõigu kontekstis viidatud ei ole. Kaitserežiimi leebuse all mõistetakse omandi kasutamise võimalust vastavalt selle sihtotstarbele. Otepää looduspargi kaitse-eeskiri ei kitsenda maatulundusmaa sihtotstarbega maa kasutusõigust piiranguvööndis. 5 - Halduskohus on põhjendatult käsitlenud vaidlustatud otsust menetlustoiminguna. Tänases kohtupraktikas on avaldatud seisukohta, et

§ 14

lg 1 p-st 7 tulenev kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolek projekteerimistingimuste andmiseks on oma olemuselt menetlustoiming (vt Tartu Ringkonnakohtu 17.04.

1. a otsus haldusasjas nr 3-11-382, mille peale esitatud kassatsioonkaebust ei võetud Riigikohtus menetlusse). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha selles, kas Keskkonnaameti 06.12.2011 kirja näol on tegemist eelhaldusakti või menetlustoiminguga ning selgitab, milline on selle mõju kaebaja õigustele (I). Seejärel uurib ringkonnakohus, kas Keskkonnaameti kooskõlastuse andmisest keeldumine on kaebaja õigusi ning avalikke huve arvestades seaduslik ja kaalutletud (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused (III). I
3. Ehitusseaduse § 19 lg 1 p 2 järgi on ehitise püstitamiseks ja laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on projekteerimistingimused kohaliku omavalitsuse kinnitatud konkreetsele ehitisele kohaldatavad arhitektuursed ja ehituslikud tingimused. Projekteerimistingimuste väljastamisel võtab kohalik omavalitsus aluseks planeeringutes või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi. Projekteerimistingimustega määratakse siduvalt kindlaks need alused, millest tuleb ehitusprojekti koostamisel lähtuda (vt RKHK 04.05.
4. a otsus asjas nr. 3-3-1-28-06, p 8). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja esitas Otepää Vallavalitsusele taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks XXXXXXXX kinnistule (katastriüksuse tunnus 63602:001:2260), mis asub Otepää looduspargi piiranguvööndis ja osaliselt Lüüsjärve sihtkaitsevööndis. Looduskaitseseaduse (

) § 14 lg 1 p 7 sätestab, et kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta projekteerimistingimusi anda. Sama sätestab Vabariigi Valitsuse 18.03.

1. a määrusega nr. 63 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse“ (edaspidi kaitse-eeskiri) p 11 alapunkt
2. Seega on Keskkonnaameti nõusolek

§ 14

lg 1 p-st 7 ning kaitse-eeskirja p 11 alapunktist 5 tulenevalt vajalik kohalikule omavalitsusele projekteerimistingimuste väljastamiseks. Keskkonnameti 06.12.2011. a kirja tuleb aga pidada

§ 14

lg 1 p-s 7 ning kaitse-eeskirja p 11 alapunktis 5 sätestatud nõusoleku andmisest keeldumiseks.

1. Käesoleval juhul taotles Keskkonnaametilt projekteerimistingimuste kooskõlastamist Otepää Vallavalitsus (tl 19). Vaidluses ehituskeeluvööndi piiride vähendamiseks kohalikule omavalitsusele Keskkonnaameti (kuni 01.02.2009 keskkonnaministri) antava nõusoleku üle leidis Riigikohus, et kuna nõusolek antakse kohalikule omavalitsusele tema taotluse alusel, kujunevad vahetud õiguslikud seosed selle taotluse menetlemisel vastava keskkonnaministri ja kohaliku omavalitsuse vahel, ning ministri toiming on vahetult adresseeritud omavalitsusorganile. Nõusoleku andmise või mitteandmisega taotluse lahendamist käsitas Riigikohus menetlustoiminguna, mille suhtes saab kohaldada HMS § 16 lg-s 1 sätestatud kooskõlastuse regulatsiooni (RKHK 21.09.
2. a otsus asjas nr. 3-3-1-5-11, p 17). Ringkonnakohus on seisukohal, et ka vaidlusalusel juhul kohaldub Keskkonnaameti nõusoleku andmisest keeldumisele HMS § 16 lg-s 1 sätestatud kooskõlastuse regulatsioon. Nii näeb

§ 14

lg 2 ette, et kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta § 14 lõikes 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava 6 loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Ühtlasi tuleb Keskkonnameti keeldumist pidada menetlustoiminguks projekteerimistingimuste väljastamisele suunatud haldusmenetluses, kuna see võib kaebaja õigusi mõjutada vaid projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise kaudu. Ka käesoleval juhul ei lõpetanud Keskkonnaameti keeldumine kaebaja projekteerimistingimuste väljastamiseks esitatud taotluse menetlust. Projekteerimistingimuste väljastamise menetlus saab reeglina lõppeda vaid kohaliku omavalitsuse põhjendatud haldusaktiga projekteerimistingimuste väljastamiseks või nende väljastamisest keeldumiseks. Seega saab kaebaja põhiseadusest tulenevat omandiõigust vahetult riivata vaid projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumine, mitte projekteerimistingimuste andmiseks kooskõlastusest keeldumine. Analoogiliselt on Riigikohus ülalviidatud haldusasjas leidnud: „Oluline on siinjuures aga asjaolu, et selline võimalik riive kaasneb siiski kohaliku omavalitsusorgani otsusega, millega soovitud planeeringut ei kehtestata või kehtestatakse see soovitust erineval kujul“ (RKHK 21.09.

1. a otsus asjas nr. 3-3-1-5-11, p 18). Seisukohale, et Keskkonnameti kirjaga projekteerimistingimuste kooskõlastamisest keeldumine on menetlustoiming, asus ringkonnakohus ka 17.04.
2. a otsuses asjas nr. 3-11-382 (p 13). Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde.
3. Senine kohtupraktika tugineb põhimõttele, et menetlustoimingud on vaidlustatavad koos lõpliku haldusaktiga ning eraldiseisvalt üksnes siis, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata haldusmenetluse lõplikust tulemusest või menetlustoiming toob vältimatult kaasa õigusvastase otsuse (vt RKHK lahendid asjades nr. 3-3-1-12-07, 3-3-1-1-10, 3-3-1-38-10). Kuna Keskkonnaameti keeldumine nõusoleku andmisest välistab kohaliku omavalitsuse poolt kaitsevööndisse projekteerimistingimuste väljastamise, on isikul kaebeõigus ka üksnes Keskkonnaameti keeldumise vaidlustamiseks. Käesoleval juhul on Otepää Vallavalitsus 09.12.2011 kirjaga menetluse ilmselge perspektiivituse tõttu HMS § 62 lõikele 5 viidates lõpetanud (vt tl 10). HMS § 62 lg 5 sätestab, millisel viisil tuleb isikule taotlus haldusakti andmise rahuldamata jätmise kohta teatavaks teha. Ringkonnakohus märgib, et haldusakti andmise menetlus saab lõppeda vaid HMS § 43 lg-s 1 toodud alustel, mille hulgas ilmselget perspektiivitust iseseisva alusena ette ei nähta. Eeltoodust lähtuvalt käsitab ringkonnakohus Otepää Vallavalitsuse 09.12.2011 kirja haldusaktina, millega keeldutakse kaebajale projekteerimistingimuste väljastamisest. Kaebaja oli vastava haldusakti olemasolust kohtusse pöördumisel teadlik, kuna see on kaebusele lisatud (vt tl 10), kuid ei pidanud vajalikuks haldusakti vaidlustada ning sellist ettepanekut ei teinud kaebajale ka halduskohus. Ringkonnakohus on seisukohal, et see ei too siiski kaasa halduskohtu otsuse tühistamist ning asja saatmist tagasi menetlemiseks halduskohtule.
4. Kohtuistungil nõustus apellant ringkonnakohtu ettepanekul kaebuse muutmisega, lisades esialgses kaebuses alternatiivselt esitatud menetlustoimingu tuvastamisnõudele Keskkonnaameti kohustamisnõude kooskõlastuse andmise uuesti otsustamiseks (vt kohtuistungi protokolli l 4, tl 183 pöördel). Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi õiguste kaitse on käesoleva vaidluse asjaolusid arvesse võttes kaebuse võimaliku rahuldamise korral tagatud ka Otepää Vallavalitsuse keeldumist vaidlustamata. Haldusasja menetlusse kaasatud Otepää Vallavalitsuse esindaja kohtumenetluses esitatud seisukohad ei jäta kahtlust selles, et Otepää Vallavalitsus toetab kohtumenetluses kaebaja positsiooni ning oleks Keskkonnaameti nõusoleku korral nõus väljastama kaebajale ka taotletud projekteerimistingimused (vt kaasatud isiku seisukohta kohtuistungi protokolli l 5, tl 184). Ühtlasi saab L.N. kaebuse võimaliku rahuldamise ning Keskkonnameti võimaliku nõusoleku korral taotleda Otepää Vallavalitsuselt HMS § 44 lg 1 p 1 alusel haldusmenetluse uuendamise korras haldusakti kehtetuks tunnistamist ja projekteerimistingimuste väljastamist. Nimelt on 7 Otepää Vallavalitsus projekteerimistingimuste väljastamisest keeldunud vaid Keskkonnaameti nõusoleku puudumise tõttu, mitte mõnel muul alusel (vt tl 10), mistõttu langeks Keskkonnaameti nõusoleku korral haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu ära.
5. Kuna kaebuses esitatud tühistamisnõue eeltoodust tulenevalt rahuldamisele ei kuulu, hindab ringkonnakohus järgnevalt kaebaja alternatiivse nõude põhjendatust. Selleks uurib kohus, kas Keskkonnaameti kooskõlastuse andmisest keeldumine on kaebaja õigusi ja avalikke huve arvestades seaduslik ning kaalutletud. II 15.

§ 12

lg 1 kohaselt määratakse kaitseala kaitsekord kaitse-eeskirjaga.

§ 12

lg 2 sätestab, et kaitse-eeskirjaga piiritletakse ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatus ning määratakse looduskaitseseadusega sätestatud piirangute osaline, täielik, alaline või ajutine kehtivus vööndite kaupa. Kaitse-eeskirja p 1 järgi on Otepää looduspark Otepää maastikukaitseala, mille põhieesmärgiks on Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Looduspargi maa-ala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kahekümne üheks sihtkaitsevööndiks ja üheks piiranguvööndiks (p 3). Piiranguvöönd on looduspargi piires olev maa-ala, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse (p 22). Kaitse-eeskirja p 26 järgi on piiranguvööndis kuppelmaastiku ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks kohustuslik poollooduslike koosluste looduslike rohumaade niitmine, või loomade karjatamine nendel, samuti praeguste metsata nõlvade ja kuplite hoidmine lagedana. Vaidlust ei ole selles, et XXXXXXXX kinnistu asub osaliselt kaitse-eeskirjas määratletud Lüüsjärve sihtkaitsevööndis ning osaliselt Otepää looduspargi piiranguvööndis. Vastustaja poolt kohtule antud seletusest nähtub, et kaebaja projekteerimistaotlusel hoonete asukohana näidatud ala asub täielikult Otepää looduspargi piiranguvööndis ning jääb osaliselt XXXXXXX ehituskeeluvööndisse. 16.

§ 14

lg 1 p-d 7 ja 8 välistavad projekteerimistingimuste ning ehitusloa andmise kaitsealal ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta. Sama sätestab kaitse-eeskirja p 24 alapunkt 3, mille järgi on looduspargi valitseja nõusolekuta piiranguvööndis uute ehitiste püstitamine keelatud. Kaitse-eeskirja p 11 alapunkti 5 järgi on looduspargi valitseja nõusolekuta looduspargis keelatud projekteerimistingimuste andmine.

§ 21

lg 1 järgi on kaitseala, hoiuala, püsielupaiga ja kaitstava looduse üksikobjekti valitseja Keskkonnaamet.

§ 4

lg 1 p 1 määratleb kaitstava loodusobjektina ka kaitseala.

§ 4

lg 2 kohaselt on kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. Kaitsealadeks on: 1) rahvuspargid; 2) looduskaitsealad; 3) maastikukaitsealad. Seega on Otepää looduspark tervikuna maastikukaitseala, kus kohalik omavalitsus saab projekteerimistingimusi väljastada vaid Keskkonnaameti nõusoleku ehk kooskõlastuse korral. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 lg 1 sätestab, et kui taotluse (antud juhul projekteerimistingimuste väljastamise taotluse) lahendamiseks on vaja teise haldusorgani kooskõlastust või arvamust ja seda ei ole antud, edastab haldusorgan taotluse koopia koos dokumentidega teisele haldusorganile, näidates ära tähtaja, mille jooksul tuleb teha otsus kooskõlastuse andmise kohta või esitada arvamus. Asja materjalidest nähtub, et Otepää Vallavalitsus edastas Keskkonnaametile korralduse alusel väljastatavad projekteerimistingimused koos L.N. i avalduse ja asendiskeemiga. Projekteerimistingimuste p-s 6 lubatakse hooned projekteerida vastavalt taotlusele lisatud eskiisile (taotletav hoonestusala). Kuna Otepää Vallavalitsus taotles Keskkonnaametilt vallavalitsuse koostatud projekteerimistingimuste kooskõlastamist, pidi viimane seega 8 hindama projekteerimistingimustega ettenähtud ehitiste püstitamise võimalikkust taotletud hoonestusalale. Vaidlustatud menetlustoimingust nähtuvalt on Keskkonnaamet taotletud hoonestusalale ehitamise võimalikkust ka hinnanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et HMS-st tulenev uurimisprintsiip ei pane Keskkonnaametile kohustust hinnata ehitamise võimalikkust asukohas, mida taotluses kohalikule omavalitsusele ei ole märgitud ning mida kohalik omavalitsus Keskkonnaametile kooskõlastamiseks esitatud projekteerimistingimustes ette ei näe. Kui taotleja eesmärk olnuks, et kohalik omavalitsus ning vastavalt ka Keskkonnaamet kaaluks projekteerimistingimuste väljastamise võimalikkust kogu kinnistu piires, pidanuks see taotlusest selgelt nähtuma. Antud juhul on L.N. taotlenud projekteerimistingimuste väljastamist taotluse eskiisil märgitud maa-ala piirides, hoonete konkreetset asukohta eskiisil nelinurksena kajastatud maa-alal välja toomata ning Otepää Vallavalitsus on sellest ka lähtunud. Otepää Vallavalitsuse projekteerimistingimuste väljastamise eelnõus märgitakse: „Hooned lubatud projekteerida vastavalt taotlusele lisatud eskiisile (taotletav hoonestusala)“ (tl 17 pöördel). Seega saab L.N. i õigusi rikkuda Keskkonnaameti nõusoleku andmisest keeldumine vaid esitatud taotluse raames, mistõttu kontrollib ka ringkonnakohus järgnevalt vaid seda, kas taotletud maa-ala piires projekteerimistingimuste väljastamiseks nõusoleku andmata jätmine oli seaduslik ning piisavalt kaalutletud. 17.

§ 14

lg-st 2 koosmõjus lg 1 p-ga 7 tuleneb, et kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta projekteerimistingimuste andmist, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Täpsemaid otsustuskriteeriume

ei sätesta. Seega teostab Keskkonnaamet nõusoleku andmisel kaalutlusõigust. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusõiguse reeglite järgimist haldusorgani poolt. Antud juhul pidi Keskkonnaamet kaaluma kaebaja kui kinnistu omaniku õigusi koosmõjus loodusobjekti kaitse eesmärgiga. Otepää looduspargi põhieesmärgiks on Kaitse-eeskirja p 1 kohaselt Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Täpsemaid kaitse-eesmärke Kaitse-eeskiri ei sätesta. Küll aga näeb

§ 25

lg 1 p 2 ette hoiualade ja kaitsealade kaitse korraldamiseks kaitsekorralduskavade koostamise, milles märgitakse muu hulgas kaitse eesmärgid. Keskkonnaamet on nõusoleku andmisest keeldumist põhjendanud Keskkonnaameti peadirektori 21.01.

1. a käskkirjaga nr. 1-4.2/20 kinnitatud „Otepää looduspargi kaitsekorralduskavast 2008-2012“ (edaspidi kaitsekorralduskava, vt http://www.keskkonnaamet.ee/public/otepaa_kkk.pdf. ) tulenevate kaitse-eesmärkidega. Kaitsekorralduskava p 5.1 järgi on Otepää looduspargi kaitse-eesmärgiks pärandmaastikuna määratletud vanade põldude, heina- ja karjamaade, looduslike rannamaastike, aga ka põlise maa-asustuse ning majandamist vajavate poollooduslike rohumaade kaitse, samuti Otepää kõrgustiku maastikku iseloomustavate vahelduvate avatud ja suletud alade säilitamine. Kaitsekorralduskavas märgitakse, et maastikuilme säilimist ohustavad traditsioonilise põllumajanduse hääbumine, kontrollimatu ehitus, raie või metsaistutus. Kaitsekorralduskava järgi peab valdavaks jääma hajaasustus, st kruntimine uute suvilapiirkondade rajamiseks on üldjuhul keelatud. Kruntimine on keelatud säilinud hajaasustusstruktuuriga aladel. Järved ja järvede kaldad (loodusliku ilmega järvemaastikud) on kaitsekorralduskava kohaselt püsiväärtused, mida on läbi aegade Otepää maastike puhul kõige enam hinnatud.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et pärandkultuurmaastiku säilitamine on loodusobjekti kaitse legitiimne eesmärk, mis ei ole vastuolus

ega kaitse-eeskirja sätetega. Asjaolu, et uusehitiste püstitamine võib ohustada pärandkultuurmaastiku säilimist, ei vaja Keskkonnaameti poolt eraldi tõendamist. See ei tähenda aga siiski seda, et Keskkonnamet ei peaks võimaliku nõusoleku andmata jätmist põhjendama. Seadusandja mõte ei ole olnud 9 välistada täielikult ehitamist kaitseala piiranguvööndis. Seetõttu omavad otsuse tegemisel tähtsust nii ehitamise eesmärk kui ka ehitiste paiknemine ja mõju maastiku üldilmele ning vaadete säilimisele. Ringkonnakohus leiab, et Keskkonnaameti poolt menetlustoimingu tegemisel esitatud kaalutlusi saab pidada asjakohasteks. Nii on Keskkonnaamet esile toonud, et XXXXXXXX kinnistul ei ole asunud ajaloolist hoonestust. Seega ei ole apellandi eesmärgiks vana talukoha taastamine, vaid uusehitiste rajamine. Ka ei ole vaidlust selle üle, et võimalik hoonestusala asuks projekteerimistingimuste väljastamise korral lagedal heinamaal (E. Sonni töö kohaselt isegi põllumaal), mistõttu jääksid elamu ja abihooned maastikul silmatorkavalt esile. Keskkonnaameti järeldus, et hoonete rajamisega muutub Otepää looduspargi maastiku kaitstav ilme ning ehitised jäävad maastikul domineerima, on eeltoodust tulenevalt põhjendatud. Ühtlasi leiab Keskkonnaamet, et hoonete ehitamine suleks järve põhjapoolsel kaldal ainsa lageda hoonestamata ala ning killustaks heinamaa kaheks. Ka seda Keskkonnaameti kaalutlust saab pidada asjakohaseks. Tähtsust ei oma seejuures küsimus sellest, kas ehitised katavad hoonestamata ala täielikult või mitte. Lagedale alale ehitamine suleb paratamatult vaateid ning muudab maastiku üldilmet, mistõttu ei saa sellise ehitustegevuse mõju pärandmaastikule hinnata vaid selle järgi, kas mingist asukohast on vaade järvele ja heinamaale säilinud või mitte. 19. Keskkonnaamet on nõusoleku andmisest keeldumist vaidlustatud menetlustoimingus põhjendanud ka asjaoluga, et hoonete asukoht jääb osaliselt XXXXXXX oja ehituskeeluvööndisse, mille ulatus on 50 m, ning nimetatud alale ehitamine eeldab ehituskeeluvööndi vähendamist. Kuigi hilisemas seletuses halduskohtule on Keskkonnaamet märkinud, et hoonete taotletav asukoht ehituskeeluvööndis ei olnud kooskõlastuse andmata jätmise aluseks ning keeldumise aluseks oli pärandkultuurmaastiku säilitamine (vt Keskkonnaameti vastus halduskohtule 15.02.2012 nr. 1-10.1/12/1372-3, tl 28), peab ringkonnakohus vajalikuks osundada järgnevale.

§ 40

lg-st 3 tulenevalt võib kohalik omavalitsus ehituskeeluvööndit Keskkonnaameti nõusolekul vähendada. Vastava nõusoleku saamiseks pidi Otepää Vallavalitsus esitama Keskkonnaametile taotluse ning vastuvõetud üldplaneeringu või kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava vastuvõetud detailplaneeringu (

§ 40

lg 4).

§ 40

lg 6 kohaselt jõustub ehituskeeluvööndi laiuse vähendamine kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu jõustumisel. Eeltoodut arvestades oleks Otepää Vallavalitsus pidanud enne projekteerimistingimuste väljastamise eelnõu koostamist tegema vajalikud toimingud ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Vastavalt

§ 38

lõikele 3 on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kuna vastav keeld on imperatiivne, ei ole enne ehituskeeluvööndi vähendamist võimalik projekteerimistingimusi väljastada. Õige on aga apellandi väide, et Otepää looduspargi kaitsekorralduskavas märgitud kaldaalade hoonestusest puutumatuna hoidmine 100-300 m raadiuses on vastuolus

sätetega, mis sedavõrd ulatuslikku ehituskeeluvööndit ette ei näe. Nimetatud kaalutluse õigusvastasus ei mõjuta siiski Keskkonnaameti ülejäänud kaalutluste asjakohasust. 20. Seonduvalt apellandi etteheitega L.N. i õiguste kaalumata jätmise kohta, märgib ringkonnakohus järgmist. Keskkonnaamet ega halduskohus ei ole kahtluse alla seadnud L.N. i põhiõigust omandile. Vastavalt põhiseaduse § 32 lõikele 1 on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Põhiseaduse § 32 lõike 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Seega on omandiõiguse piirang võimalik vaid kaalukatel põhjustel. L.N. ei vaidlusta asjaolu, et tema kinnistu asub maastikukaitsealas, kus uute ehitiste projekteerimisele ja ehitusloa andmisele kehtivad

-st tulenevad kitsendused, sh kohustus, mitte viia läbi tegevusi, mis võiksid kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või 10 kaitstava loodusobjekti seisundit. Vaidlusalune Keskkonnaameti nõusoleku andmisest keeldumine puudutab vaid teatud osa L.N. i kinnistust, mistõttu saab rääkida L.N. i omandiõiguse piiramisest vaid kinnistu konkreetsel piiritletud osal. Ringkonnakohus on seisukohal, et looduskaitseseadusest ning Otepää looduspargi kaitse-eeskirjast tulenevatest piirangutest, sh kinnistule ehitamise piirangutest tulenevad kaalukad põhjused L.N. i omandiõiguse piiramiseks uute hoonete ehitamisel projekteerimistingimuste taotluse eskiisil märgitud maa-alale. Eeltoodut arvestades on Keskkonnaameti menetlustoiming, millega projekteerimistingimuste väljastamiseks taotletud maa-alale nõusolekut ei anta, põhjendatud ning piisavalt kaalutud.

1. Ringkonnakohus ei leia, et Keskkonnaamet pidanuks L.N. i õigusi ja huve kaaluma ning motiveerima võrdluses Keskkonnaameti varasemate toimingutega seonduvalt Otepää loodusparki ehitamiseks projekteerimistingimuste andmise kooskõlastamisega. Asjakohatud on L.N. i viited teistele naabruses asuvatele hoonetele, sh. radarijaamale. Iga projekteerimistingimuste väljastamise taotlus on kinnistu asukohta, asendit ning maastiku vaateid arvestades unikaalne, mistõttu ei tingi mõne varasema taotluse rahuldamine ajas hilisemate taotluste rahuldamist. Olukorras, kus vaidlusaluse kinnistu näol on tegemist ainsa Kaarnajärve põhjakaldal asuva hoonestamata alaga, millelt on säilinud avatud vaade järvele, ei saa rääkida ka teistest, L.N. i taotlusega võrreldavate taotluste lahendamisest. Seega ei ole Keskkonnaamet antud juhul võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Seoses apellandi viitega Tartu Ringkonnakohtu 02.07.
2. a otsusele haldusasjas nr. 3-08-5621, selgitab ringkonnakohus, et nimetatud lahendis asus ringkonnakohus tõesti seisukohale, et üksnes pärandkultuurmaastiku ja loodusväärtuste säilitamine ei ole sobivad ja piisavad kaalutlused kooskõlastuse mitteandmiseks, kuid kohtu poolt sellisele seisukohale asumist tingis asjaolu, et selles asjas vaidluse all olnud Keskkonnaameti keeldumises oligi üksnes selgitatud pärandkultuurmaastiku mõistet ja olemust kui sellist, kuid konkreetset ehitusala ja selle seost pärandkultuurmaastikuga ei olnud käsitletud. Käesolevas vaidluses on Keskkonnaamet sidunud oma otsuse kaebaja taotletud hoonete ehitamise võimalikkusega pärandkultuurmaastikul, kaebaja soovitud asukohas. Ka ei ole Keskkonnaamet vaielnud vastu sellele, et seadusandja mõte ei ole olnud välistada täielikult ehitamist kaitseala piiranguvööndis. Sarnasel juhtumil on ringkonnakohus analoogilises haldusasjas leidnud, et avalik huvi kaalub üles kinnisasja omaniku huvi ehitustegevuseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 17.04.
3. a otsus asjas nr. 3-11-382).
4. Apellant leiab, et halduskohus on ebaõigesti jätnud otsuse tegemisel arvesse võtmata E. Sonni koostatud tööd (tl 52-65) ning Eestimaa Looduse Fondi ekspertide poolt koostatud ekspertiisiga kindlaks määratud asjaolu, et Otepää looduspargi puhul on tegemist leeberežiimilise piirkonnaga, mistõttu ei ole käesoleval juhul nii intensiivne omandiõiguste piiramine kohane. Ringkonnakohus on seisukohal, et kumbki viidatud töödest ei saanud halduskohtu lahendi tulemust mõjutada.
5. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et E. Sonni töö on koostatud pärast vaidlusalust menetlustoimingut. Seega ei saanud Keskkonnaamet nimetatud tööga kooskõlastuse andmisel arvestada. Samas isegi kui E. Sonni tööst lähtuda, ei toeta töö projekteerimistingimuste väljastamist L.N. i taotletud asukohta XXXXXXXX kinnistut läbivast kruusateest põhja pool. E. Sonni töös märgitakse: „XXXXXXXX kinnistul moodustab juurdepääsuteest põhja ja lõuna pool asuv põlluosa ühtse terviku. Põllumaa viljakus ei ole väga kõrge, kuid rajades hoonestusala nt Kaarna järve poolsele alale (teest lõunas), siis ilmselt ei toimuks edasist põllumajandustegevust tervenisti sellel lõunapoolsel põllumaa osal, mis on ca 5900 m2 suur. Arvestades, et Otepää kuppelmaastikul on reljeef väga vahelduv ning häid, laugeid põllumaid ei ole piirkonnas palju, oleks XXXXXXXX kinnistul sellise suurusega põllumaa kaotamine 11 suur muutus põllumassiivide säilimise seisukohalt. Kui siiski hoonestada XXXXXXXX kinnistu, siis on sobilikum kinnistust asuvast juurdepääsuteest lõuna pool asuv ala, kuna seeläbi säiliks põhja pool asuv põllumassiiv (suurusega ca 6700 m2), mis moodustaks XXXXXXX kinnistul asuva pikliku põllumassiiviga terviku“ (töö l 11-12, tl 57, 57 pöördel). Sarnaselt Keskkonnaametile, rõhutab ka E. Sonn oma töös seda, et XXXXXXXX kinnistu on lage, kus puudub võimalikku hoonestust varjav kõrghaljastus, mis pehmendaks vaateid järve vastaskallastelt. E. Sonn märgib: „Sellest lähtuvalt võib lageda põllumajandusmaa hoonestamist pidada maastiku vaadeldavuse aspektist negatiivseks mõjuks avatud vaadete säilimise seisukohalt“ (töö l 23, tl 63). Asjaolu, et uushoonestuse rajamine on soovitatav vaid kinnistut läbivast teest lõuna pool, rõhutab E. Sonn ka töö lehel 26, töö osas „Pidepunktid uushoonestuse kavandamiseks“ (töö l 26, tl 64 pöördel). Eeltoodust järeldub, et E. Sonni töö seisukohad ei kinnita taotletava hoonestuse vähest mõju maastiku üldilmele, vaid pigem hoonestuse negatiivset mõju maastiku vaadeldavuse ning põllupidamise aspektist.
6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et Eestimaa Looduse Fondi ekspertide poolt
7. a Otepää looduspargi kaitse-eeskirja eelnõule koostatud ekspertiis (vt E. Leibak, A. Kaasik ja L. Lutsar „Keskkonnaekspertiis Otepää looduspargi kaitse-eeskirjale“, Eestimaa Looduse Fond, Tartu 1996) ei ole asja lahendamisel asjassepuutuv. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks nimetatud dokumendi tõendina haldusasja toimikusse võtnud. Seetõttu on ebaõige apellandi seisukoht, nagu pidanuks halduskohus antud dokumenti analüüsima. Õige on halduskohtu otsuses väljendatud seisukoht, et ekspertiis ei anna hinnanguid ehitustegevuse võimalikkuse kohta Otepää looduspargis. Kaitse-eeskirja ekspertiis analüüsib kaitse-eeskirja eelnõud ning teeb ettepanekuid eelnõu muutmiseks. Ekspertiisist ei nähtu, milliseid ekspertiisi ettepanekuid eelnõu vastuvõtmisel arvestati ja milliseid mitte. Ka on kaitse-eeskirja pärast vastuvõtmist 18.03.1997 korduvalt muudetud (RT I 1998, 66, 1036; 1999, 94, 837; 2002, 28, 163; 2005, 71, 556). Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et tegemist ei ole HKMS ja TsMS mõistes lubatava tõendiga. HKMS § 67 lg 2 kohaselt võivad halduskohtumenetluses tõenditeks olla kõik tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-de 251-305 kohaselt tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid ja halduskohtumenetluse seadustikus lubatud tõendid. TsMS § 293 lg 1 järgi on kohtul menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Õigusküsimuses võib kohus küsida eksperdi arvamust nii menetlusosalise taotlusel kui omal algatusel väljaspool Eesti Vabariiki kehtiva õiguse, rahvusvahelise õigus või tavaõiguse väljaselgitamiseks. Eeltoodust tuleneb, et Eesti õigusruumi kuuluvate õigusaktide, sh Vabariigi Valitsuse määruste tõlgendamiseks koostatud ekspertarvamused ei ole kohtumenetluses lubatavad tõendid, kuna kohus peab olema õiguse tõlgendamisel sõltumatu ja iseseisev.
8. Apellant on haldusasja lahendamise käigus viidanud ka Otepää valla üldplaneeringu seletuskirjale, mille Keskkonnaamet kooskõlastas (vt http://www.otepaa.ee/areng-japlaneerimine/planeeringud/koostamisel-olev-ueldplaneering ). Nimetatud planeeringu p 2.2.1 alapunkt 1 „Elamuehitus hajaasustuses“ näeb ette, et hajaasustuses asuvaid metsa- ja põllumajandusmaa kinnistuid üldjuhul ei hoonestata. Siiski võib üksiku eluasemekoha rajada hajaasustuses seni hoonestamata maaüksusele, kui rajatavad hooned sobituvad maastikku, maastiku struktuuri, looduslikku ümbrust ja vaatevälja kahjustamata. Hoonete maastikku sobivus on eluasemekoha rajamisel peamine tingimus, kusjuures lähtuda tuleb maastikust kui funktsionaalsest tervikust ja ressursiväärtusest (alapunkt 2). Üldplaneeringu seletuskirjas tuuakse välja ka kaheksa kriteeriumit, mille põhjal elu- ja kõrvalhoonete maastikku sobivust hinnatakse. Ringkonnakohus märgib, et kuna viidatud üldplaneering on seni kehtestamata ning saadeti Keskkonnaametile kooskõlastamiseks alles 15.02.2013, ei saanud ega pidanud Keskkonnaamet vaidlustatud kooskõlastuse andmisel üldplaneeringus toodud 12 hindamiskriteeriumitest lähtuma. Samas ei ole Keskkonnaameti vaidlustatud menetlustoimingus esile toodud kaalutlused üldplaneeringu seletuskirjas märgitud kriteeriumitega (vt näiteks kriteerium g – maastiku vaadeldavus) vastuolus, mistõttu ei saa ka üldplaneeringu seletuskirja põhjal järeldada seda, et Keskkonnaamet on lähtunud mitteasjakohastest kaalutlustest. Kuna Keskkonnaamet on vaidlustatud menetlustoimingus piisavalt põhjendanud seda, miks ta projekteerimistingimuste väljastamist L.N. i taotletud asukohta ei toeta, ei pidanud Keskkonnaamet täiendavalt kaaluma taotluse rahuldamist koos omapoolsete tingimuste seadmisega. Selline kaalumine on õigustatud olukorras, kus Keskkonnaamet toetab kõnealuses asukohas ehitamist. Kui ehitamine on loodusobjekti kaitse eesmärgist tulenevalt välistatud, puudub Keskkonnaametil vajadus ning kohustus kaaluda täiendavate tingimuste seadmist. III
9. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus nii põhinõude kui ka alternatiivse nõude osas rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 18.06.
10. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse apellandi kahjuks, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 13 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel