Obsah (7)

§ 5§ 6§ 221§ 40§ 22§ 9§ 12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 7. mai 2013, Tallinn 3-12-2551 Haldusasi E.H.e ja M.O.M kaebus Rae Va

) § 14 lõikele 3, kuivõrd ülejäänud ½ nõudeõiguse ulatuses oli maa teisele õigustatud subjektile (S. M.) kompenseeritud.

1. E.H. esitas
2. oktoobril 1999 avalduse 24 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks ning M.O.M esitas
3. aprillil 2005 avalduse 26 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks. Tallinna Halduskohtu
4. septembri 2009 otsusega haldusasjas nr 3-08-2282 kohustati Rae Vallavalitsust E.H.e ja M.O.M maa ostueesõigusega erastamise avalduste osas otsuse tegemiseks 3 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
5. Rae Vallavalitsuse
6. juuli 2012 korraldusega nr 723 (tl 10 jj) jäeti E.H.e ja M. O. M. avaldused Xxxxxxxx A-34 maal asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks rahuldamata ning lõpetati nende maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud. Korralduses leiti, et E.H.ele ning M.O.Mle maa ostueesõigusega erastamiseks puudub õiguslik alus ning põhjendati seda seisukohta kokkuvõtvalt järgnevaga: a. F. M. ning S. M. olid Xxxxxxxx A-34 talumaa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks ning neil ei olnud seega seal maal paiknevate ehitiste omanikena maa ostueesõigusega erastamise õigust ega õigust erastada ostueesõigusega vabu piirnevaid maid. b. S. M. ja F. M. loobumisega Xxxxxxxx A-34 maa tagastamise nõudeõigusest tekkis U. M.

§ 5

lg 1 p 4 ja § 14 lg 3 alusel Xxxxxxxx A34 maaüksuse täies ulatuses tagasinõude õigus, välja arvatud maa osas, mis tuleb

§ 6lg 2 p 4 alusel jätta riigi omandisse ehitiste teenindamiseks vajaliku maana.

2 c. E.H. ja M.O.M oleksid ehitiste omandamisega saanud elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise õiguse vaid juhul, kui selline õigus oleks olnud olemas ehitiste võõrandajatel, mis on kooskõlas põhimõttega, et keegi ei saa tehinguga üle anda rohkem õigusi, kui talle enesele kuulub. d. Ehitiste võõrandamisega ei saa omandireformi õigustatud subjektid tekitada olukorda, kus vähendatakse oluliselt maa tagasinõude õigusega isiku nõudeõigusele vastavat osa ja lisaks sellele luuakse ehitiste uutele omanikele võimalus ostueesõigusega erastada vabu piirnevaid maid, kuigi sellist õigust omandireformi õigustatud subjektidel endil ei olnud e. Omandades vallasasjast ehitised omandireformi õigustatud subjektidelt, omandasid E. H. ja M.O.M samasuguse õiguse maa kasutamiseks, kui see oli omandireformi õigustatud subjektidel ehitiste võõrandamise ajal - õigus kasutada riigi omandisse jäetavat ehitiste teenindamiseks vajalikku maad, millele seaduse kohaselt seatakse hoonestusõigus ehitiste uute kaasomanike kasuks (Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-40-06). f. U. M. tekkis MaaRS § 14 lg 3 alusel Xxxxxxxx A34 maaüksuse tagasinõude õigus talle kuuluvast osast suuremas osas ning tema avaldus vaadatakse läbi pärast E.H.e ja M.O.M avalduste lahendamist. E.H.e ja M.O.M, huve kaitseb maareformi seadus ehitiste teenindamiseks vajaliku maa jätmisega riigi omandisse ja sellele hoonestusõiguse seadmisega ehitiste kaasomanike kasuks Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. 7. 11. septembri 2012 korraldusega nr 929 jättis Rae Vallavalitsus rahuldamata E.H.e ja M.O.M vaided Rae Vallavalitsuse 24. juuli 2012 korralduse nr 723 peale. KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED 8. E.H. ja M.O.M esitasid 3. detsembril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad Rae Vallavalitsuse 24. juuli 2012 korralduse nr 723 ning 11. septembri 2012 korralduse nr 929 tühistamist. Kaebajad leiavad, et

§ 221

lõikest 4 tulenevalt on neil on õigus 50 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamisele, mistõttu on vaidlustatud vallavalitsuse korraldused õigusvastased. Viidates

§ 40

lõikele 1 ning Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-4-1-17-07, märgivad kaebajad esiteks, et M.O.M

1. aprilli 2004 maa ostueesõigusega erastamise avaldus on esitatud tähtaegselt. Kaebajad leiavad, et nende puhul on täidetud kõik eeldused maa ostueesõigusega erastamiseks ning toovad muuhulgas välja, et selleks tarbeks on isegi haldusasjas nr 3-05-1324 Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri 2006 määrusega arestitud Mäealuse ja Tuulepõllu maaüksused.
3. Teiseks leiavad kaebajad, et nende ning U. M. vahel on sõlmitud nõuetekohane kokkulepe erastatava maa piiride kulgemise osas
4. juulil 2004 ning vastava kokkuleppe olemasolu kinnitab ka Rae Vallavalitsuse
5. septembri 2005 istungi protokoll, milles on fikseeritud, et U. M. nõustub tagastatavate talumaade ja erastatavate maade piiritlemisega Xxxxxxxx talu piires ning soovib, et M.O.Mle maad erastataks seadusest tulenevalt mitte 12 ha vaid 25 ha. VASTUSTAJA SEISUKOHT
6. Rae Vallavalitsus vaidleb E.H.e ja M.O.M kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on seisukohal, et nii korraldus vaideotsus on 3 kui ka õiguspärased, kuna need on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning on nii õiguslikult kui faktiliselt igakülgselt põhjendatud, kuna sisaldavad õigesti tuvastatud faktilisi asjaolusid ja asjakohaseid õiguslikke viiteid. Vastustaja leiab, et on korraldusi andes täitnud kohtute poolt tehtud ettekirjutusi, mis kohustasid Rae Vallavalitsust Xxxxxxxx talu ehitiste kaasomanike avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks läbi vaatama ja otsust tegema. Vastustaja leiab, et tulenevalt ehitiste omandamise viisist ei ole kaebajatel õigust ehitiste alust maad ostueesõigusega erastada. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Tutvunud poolte seisukohtade ning haldusasja toimikus ja selle juures olevas maa ostueesõigusega erastamise toimikus olevate tõenditega kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et E.H.e ja M.O.M kaebus tuleb rahuldada. Rae Vallavalituse korraldus, millega jäeti rahuldamata kaebajate avaldused endise Xxxxxxxx A34 talu ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, on õigusvastane ega põhine seadusel. Leian, et vaidlustatud korralduse andmisel on Rae Vallavalitsus teinud põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused Riigikohtu poolt haldusasjas 3-3-1-40-06 tehtud kohtuotsuses esitatud põhjendustest ning käesoleva vaidlusküsimuse lahendamine Riigikohtu eelviidatud seisukohtadele tuginedes ei ole õige.
8. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et E.H. ja M.O.M on Xxxxxxxx maaüksusel paiknevate ehitiste (elamu, laut ja kaev) kaasomanikud võrdsetes osades ega selles, et E.H. esitas
9. oktoobril 1999 avalduse, kus taotles 24 ha suuruse maa erastamist ning M.-O. M. esitas
10. aprillil 2005 avalduse, kus taotles 26 ha suuruse maa erastamist. Varem on poolte vahel olnud vaidlus selles, kas M.O.M erastamisavaldus oli esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Haldusasjas nr 3-08-2282 tehtud Tallinna Halduskohtu otsuses on tuvastatud, et M.O.M, olles Xxxxxxxx maaüksusel paiknevate ehitiste kaasomanik, on esitanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 61 lõikes 4 on sätestatud, et varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Käesoleva vaidluse raames ei ole pooled väitnud ega esitanud täiendavaid tõendeid, mis annaksid aluse asuda eelnimetatud küsimuse osas teistsugusele seisukohale kui haldusasjas nr 3-08-2282 tehtud kohtuotsuses. Loen seega asjaolu, et M.O.M on maa ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse tähtaegselt esitanud, tuvastatuks haldusasjas nr 3-08-2282 tehtud Tallinna Halduskohtu otsuses viidatud tõenditega ja seal esitatud põhjendustel ega korda neid siinkohal. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega haldusasjas, mille menetlusosaliste ring kattus käesoleva vaidluse omaga.
11. Maareformi seaduse (

) § 20 lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse.

§ 22

lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna.

§ 221

lõikest 1 ning § 9 lõikest 1 tulenevalt saab väljaspool linna või tiheasustusega ala piire paikneva ning õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik erastada elamu juurde kuni 2 ha maad.

§ 221

lg 2 kohaselt on väljaspool linna või 4 tiheasustusega ala piire asuva elamu Eesti kodanikust omanikul õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi.

§ 9

lõikes 2 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Kui elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile. Vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad. Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asub mitu elamut, mille omanikud soovivad erastada maad rohkem kui 2 ha, saavad nad vabade maade puudumise või vähesuse korral õigusvastaselt võõrandatud maa arvelt erastada kuni pool maast, kuid kokku mitte üle 20 ha. 14. Eeltoodud sätetest tuleneb seega, et väljaspool linna või tiheasustusega ala paikneva ehitise kaasomanikel on õigus erastada kokku kuni 50 ha maad. Kui tegemist on elamuga, oleks neil õigus erastada 2 ha maad tagastamisele kuuluva kinnistu arvelt (

§ 221lg 1 ja § 9 lg 1 p 1) ning ülejäänud kuni 50 ha vabade piirnevate maade arvelt.

Kui aga isikud saaks vabade piirnevate maade arvelt erastada vähem kui 20 ha, oleks neil õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 hektarist puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile (

§ 221lg 2 ja § 9 lg 2).

1. Vabariigi Valitsuse
2. novembri 1996 määrusega nr 267 kehtestatud Maa ostueesõigusega erastamise korra (edaspidi VVm 1996/267) punktis 7 sätestatakse, et ostueesõigusega saavad maad erastada maareformi seaduse paragrahvi 22 lõikes 1 […] nimetatud isikud, arvestades maareformi seaduse paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi, tingimusel, et eelnimetatud isikud on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud maareformi seaduse paragrahvi 40 lõikes 1, Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse paragrahvi 14 lõigetes 2, 21, 22 ja 23 või teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse paragrahvi 26 lõikes 1 sätestatud tähtajaks.
3. Eeltoodud sätetest tulenevalt on ostueesõigusega maa erastamise õigus isikul, kes on sellel maal paikneva ehitise omanik ning on esitanud maa erastamiseks õigeaegselt avalduse. Maareformi seadus ei sea maa ostueesõigusega erastamise võimalust sõltuvusse sellest, millistel asjaoludel või millal on isik omandanud ehitised, mille juurde ta ostueesõigusega maad erastada soovib. Seejuures ei tulene

-ist, et vastav õigus oleks üksnes isikul, kes on omandanud ehitise enne maareformi algust ning samuti ei välista

maa ostueesõigusega erastamist isikule, kes on omandanud õigusvastaselt võõrandatud maal asuva ehitise selle maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikult. 17. Kohtuasjas 3-3-1-40-06 tehtud otsuses on Riigikohus tõepoolest pidanud võimalikuks, vaatamata sellekohase normi puudumisele seaduses, arvestada maa ostueesõigusega 5 erastamise õiguse tuvastamisel ka ehitise omandamise asjaolusid. Leian, et viidatud otsuses võetud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad käesolevas asjas. Esiteks põhjendas Riigikohus oma seisukohta, et maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikult seal asuva ehitise omandanud isikul ei ole õigust ehitise juurde maad ostueesõigusega erastada, vajadusega kaitsta teise sama maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isiku huve ja õigusi. Seega põhineb Riigikohtu eelviidatud otsus eeskätt tõdemusel, et maareformi eesmärgi ja üldise loogikaga ei oleks kooskõlas see, kui üks mitmest maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikust saaks teisest sõltumatult reaalselt tagastamisele kuuluva maa suurust vähendada sel moel, et võõrandab maal kuuluva ehitise. Seejuures tõi Riigikohus eraldi välja, et olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud maal asuvad omandireformi õigustatud subjektidele kuuluvad ehitised, tulnuks kõnealuse maa osas maareformi läbiviimisel juhinduda

§ 12

lõikes 12 sätestatust, mis oleks taganud kõigi maa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikute õiguste ja huvide tasakaalustatud kaitse.

1. Xxxxxxxx A34 talumaa ja ehitiste puhul sellist probleemi, nagu oli eelviidatud Riigikohtu otsuses käsitletud juhtumi puhul, ei tekki. Xxxxxxxx A34 maa suhtes tunnistati ÕVVTK maakonnakomisjoni otsusega õigustatud subjektideks F. M. ja S. M., esimene neist loovutas maa tagastamise nõudeõiguse U. M., teine aga ei taotlenud maa tagastamist, vaid soovis selle kompenseerimist. Mõlemad õigustatud subjektideks tunnistatud isikud olid ka seal maal asuvate ehitiste kaasomanikud ning võõrandasid ehitiste kaasomandiosad samaaegselt E.H.ele ja M.O.Mle. Neil asjaoludel ei saa väita, et ehitiste võõrandamine saanuks kuidagi rikkuda teise õigustatud subjekti õigusi ning seega pole ka alust juhinduda Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-40-06 tehtud otsuses võetud seisukohtadest.
2. Lisaks sellele tuleb tähele panna, et F. M. ning S. M. võõrandasid neile kuulunud Xxxxxxxx A34 ehitiste kaasomandiosad kaebajatele
3. septembril
4. Selleks ajaks ei olnud ei F. M. ega S. M. enam Xxxxxxxx talu maa tagastamise nõudeõigust – F. M. oli enda maa tagastamise nõudeõiguse juba
5. märtsil 1998 loovutanud U. M. ning S. M. oli tema nõudeõiguse osale vastava maa eest määratud kompensatsioon juba Rae Vallavalitsuse
6. jaanuari 1999 korraldusega. Ka selle poolest erineb käesolev vaidlus oluliselt Riigikohtu poolt kohtusjas nr 3-3-1-40-06 käsitletust, kuna viimatinimetatud juhtumi asjaoluks oli ka see, et ehitise võõrandamise ajal oli võõrandajal (O.P-l) maa tagastamise nõudeõigus ning seda silmas pidades ei saanuks tal ehitiste võõrandamise ajal olla õigust nõuda ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamist. S. M., kes loobus maa tagastamise nõudeõigusest kompenseerimise kasuks ning F. M., kes loovutas maa tagastamise nõudeõiguse U. M., tulnuks aga juhul kui nad ehitiste kaasomandiosi kaebajatele võõrandanud ei oleks, käsitada omandireformi kontekstis nende ehitiste omanikena ning neil olnuks põhimõtteliselt võimalik nende juurde maad ostueesõigusega erastada, kui nad oleksid selleks esitanud avalduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul. See, et nad selliseid avaldusi ei esitanud, ei oma aga otseselt tähtsust kaebajate maa ostueesõigusega erastamise õiguse seisukohast, kuna kaebajatel oli pärast ehitiste omandamist 6 võimalik maa ostueesõigusega erastamise avaldusi esitada ka sõltumata sellest, kas ehitised neile võõrandanud isikud olid varem maa ostueesõigusega erastamist taotlenud.
7. Nõustuda ei saa Rae Vallavalitsuse korralduses esitatud seisukohaga, nagu tekkinuks S. M. maa kompenseerimisest ning F. M. poolt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamisest U. M. vääramatu õigus saada maa tagastamise käigus tagasi kogu Xxxxxxxx A34 talumaa. Olukorras, kus F. M. loovutas U. M. maa tagastamise nõudeõiguse, ent ei võõrandatud talle nõudeõiguse esemeks oleval maal paiknevat ehitist (kaasomandiosa sellest), tekkis U. M. maa tagastamise nõudeõigus maale, millel muuhulgas asus teisele isikule kuuluv ehitis ning F. M. omandatud maa tagastamise nõudeõiguse realiseerimine on igal juhul võimalik arvestades

§ 6lg 2 punktis 3 ning §-s 9 tulenevaid piiranguid.

Asjaolu, et maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud S. M. ja F. M. ei soovinud maa tagastamist, ei välista

-i kohaselt võimalust, et nad saavad nende omandis oleva ehitise juurde ostueesõigusega maad erastada. Nagu juba öeldud, on maa ostueesõigusega erastamise aluseks asjaolu, et isik on sellel maal paikneva ehitise omanik ning on esitanud seaduses sätestatud tähtaja jooksul avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks.

1. Eeltoodud põhjustel on Rae Vallavalitsus oma
2. juuli 2012 korralduses nr 723 valesti leidnud, et E.H.el ja M.O.Ml puudub ehitiste omandamise asjaoludest tulenevalt õigus maa ostueesõigusega erastamiseks. Seetõttu on korraldus õigusvastane ning tuleb tühistada. Kaebajad on taotlenud ka Rae Vallavalitsuse
3. septembri 2012 korralduse nr 929 tühistamist. Selle korralduse näol on tegemist vaideotsusega, millega jäeti rahuldamata kaebajate vaie Rae Vallavalitsuse
4. juuli 2012 korralduse nr 723 tühistamise nõudes. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ka juhul, kui vaideotsus ei riku kaebajate õigusi vaide esemest sõltumatult, on võimalik koos vaidemenetluse esemeks oleva haldusakti tühistamisega tühistada õigusselguse huvides ka vaideotsus. Seetõttu tuleb ka vaideotsus tühistada.
5. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebajad ei ole menetluskulude nimekirja esitanud, küll aga on toimikus tõendid riigilõivu tasumise kohta. Leian, et olukorras, kus ainsaks menetluskuluks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv, mille kohta on tõendid toimikus olemas, ei ole eraldi menetluskulude nimekirja esitamine vajalik. Kaebajad on tasunud riigilõivu kokku 30 eurot (tl. 57 ja tl. 69). Tasutud riigilõivusumma tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 7