Obsah (4)

§ 66§ 56§ 67§ 58

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2185 Otsuse kuupäev 10. mai 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Aili Henno kaebus Karula Vallavalitsuse 5. märtsi

sellistele §-dele, mis käsitlevad avalikku huvi,

§ 66

. Avalik huvi seisneb siin nii vaba põllumaa kasutamise võimaluses teiste isikute poolt, kui ka riigi huvi jätta see maa riigi reservi. Vastustaja märkis, et tagantjärgi ei saa korraldusse ühtegi põhjendust lisada, kuna see haldusakt on juba tehtud. Vastustaja leidis, et kaebaja peaks seda akti mõistma selliselt, et ta peab arvestama, et kuna seadus on muutunud ja on tulnud säte, mis käsitleb kasutusest väljalangenud ehitisi, siis on jäetud talle teenidusmaa erastamise võimalus, kui hooned korda teeb määratud tähtaja jooksul. Erastamise avalduses toodud mahus ta maad ehitise juurde enam erastada ei saa, seetõttu peab vald silmas edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist. Vastustaja märkis, et vaidlusaluse korralduse aluseks ei ole vaid maavanema

1. novembri 2006 korraldus nr 692, vaid vald ise ka selgitas kohapeal, milline on Uue-Londi hoonete olukord. 3
3. märtsil 2013 toiminud kohtuistungil märkis vastustaja, et nõustub kaebaja väitega, et korralduses nr 38 ei ole piisavalt põhjendatud, miks vald muutis oma varasemat seisukohta erastamisega nõustumise osas kaebaja kahjuks. Vastustaja märkis sellega seoses, et haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada edasiulatuvalt isiku kahjuks kehtetuks, kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. Vastustaja hinnangul on A. Hennol olnud kõik võimalused erastamise toimingud lõpuni viia, olukord on tekkinud selle tõttu, et kaebaja on näidanud üles tegevusetust. Hooned peavad vastama igal aja hetkel maareformi seaduse nõuetele. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja pidi sellest teadlik olema. Kohtu seisukoht
4. Asjas on vaidlus selles, kas Karula Vallavalitsuse
5. märtsi 2012 korraldus nr 38, mille anti A. Hennole tähtaeg Uue-Londi maaüksusel asuvate ehitiste kordategemiseks, on õiguspärane. Kaebaja hinnangul on kaevatav korraldus õigusvastane seetõttu, et MaaRS § 6 lg 31 ei ole kaebaja suhtes kohaldatav (I) ning korraldus on põhjendamata nii Uue-Londi maaüksusel asuva ehitise seisukorra (II), kui ka Karula Vallavalitsuse
6. oktoobri 1997 korralduse nr 204 tühistamise osas (III). I
7. Asjas ei ole vaidlust selles, et Uue-Londi maaüksuse suhtes maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal ning samuti maa ostueesõigusega erastamise nõusoleku andmise ajal (
8. oktoober 1997) ei näinud kehtiv õigus selgesõnaliselt ette, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitised ei ole käsitatavad ehitistena MaaRS tähenduses. A. Henno on seisukohal, et
9. aastal jõustunud MaaRS § 6 lg-l 31 ei saa olla kaebaja erastamisavalduse lahendamisel tähendust, sest vastasel juhul antaks õigusvastaselt seadusele tagasiulatuv jõud.
10. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (

) §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega tuleb haldusakti andmisel üldjuhul juhinduda akti andmise ajal kehtivast õigusest, mh nendest sätetest, mis näevad ette isiku õiguste piiramist või lubavad panna isikule kohustusi. Asjas ei ole vaidlust, et vaidlustatud korralduse andmisel on Karula Vallavalitsus juhindunud maareformi seaduse kehtivast redaktsioonist. Maareformi seadusega ei ole kehtestatud erandit MaaRS § 6 lg 31 kohaldamisel nende isikute suhtes, kes on esitanud avalduse maa erastamiseks enne MaaRS 6 lg-l 31 jõustumist. Ka ei ole kehtivas õiguses sätestatud üldisemat erandit

§-s 54 antud reeglist. Seetõttu leiab kohus, et vastustajal puudus alus jätta MaaRS 6 lg-l 31 kaebaja suhtes kohaldamata ega lähtuda erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud regulatsioonist. II

1. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel kontrollinud Uue-Londi maaüksusel asuvate ehitiste tegelikku seisukorda ning on põhjendamatult tuginenud üksnes Valga maavanema
2. novembri 2006 korraldusele nr 692 ja selle põhjendustele. Samuti ei ole korralduses selgitatud, kuidas on hoonete seisukord muutnud võrreldes
3. aastaga. Kohus nõustub kaebajaga, et kaevatava korralduse andmise faktiliste asjaolude kindlakstegemisel on vastustaja eksinud haldusmenetluse reeglite vastu.

§ 56

lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, 4 millele on haldusaktis viidatud. Vastavalt

§ 56

lg-le 2 tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et korralduses viidatud maavanema

1. aasta paikvaatluse protokolli ega pildimaterjali vastustajal ei ole. Samuti ei saadud nimetatud dokumente kohtumenetluse ajal Valga maavanemalt (tl 95). Seega korralduse faktilise aluse tuvastamisel viidatud tõendid tegelikult puuduvad ning korraldus on seega formaalselt õigusvastane.
2. Kohtu hinnangul ei ole tegemist siiski sellise minetusega, mis tingiks kaevatava korralduse tühistamise. Riigikohus on
3. novembri 2012 otsuses asjas nr 3-3-1-29-12 (p 20)

§-le 58 tuginedes leidnud, et erandina võib siiski esineda olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtu-menetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Riigikohtu hinnangul võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel.

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vastustaja tugines korralduse andmisel asjaolule, et UueLondi maaüksusel asuv elamu ei vasta enam ehitise mõistele. Seega on asjas määrava tähtsusega, kas korralduse andmise ajal korralduse faktiline alus tegelikkuses esines või mitte. Vastustajal oli lubatud esitada sellekohaseid tõendeid kohtumenetluses.
2. Vastavalt MaaRS § 6 lg-le 3 on hoone või rajatis maareformi seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse (EhS) tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi ning ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. MaaRS § 6 lg-s 31 järgi ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses täpsustanud, milliste kriteeriumide alusel on jõutud seisukohale, et hoone on lagunenud ja kasutusest välja langenud. Arvestades omandireformi põhimõtteid leiab kohus, et sellises olukorras saab vaidlustatud korralduse õiguspäraseks lugeda üksnes juhul, kui korralduses väidetud asjaolu esinemine on ilmne. MaaRS § 6 lg 31 regulatsiooni otstarbeks ei saa pidada maa erastamist üksnes korrasolevate ja parendusi tegemata elamuna kasutatavate hoonete juurde. Sätte otstarve on välistada maa erastamine varemete juurde, mida mõistlik isik enam hooneks ei pea. Kohus peab põhjendatuks käesoleva asja lahendamisel lähtuda EhS § 2 lg-s 2 sätestatud hoone mõistest, et hinnata kas tegemist on lagunenud ja kasutusest välja langenud elamuga. Seega saab vaidlusaluse hoone lagunenuks ja kasutusest väljalangenuks lugeda juhul, kui hoone katus või välispiirded olulisel määral ei eralda siseruumi väliskeskkonnast. Hoonet, millel on olemas terviklikud välispiirded, millega siseruum on eraldatud väliskeskkonnast ei saa pidada ilmselt lagunenuks ega kasutusest välja langenuks.
3. Kohtumenetluses on vastustaja esitanud vaidlusalusest elamust
4. aastal tehtud fotod (tl 73, 74) ja
5. jaanuaril 2013 tehtud fotod (tl 66-72). Kaebaja on samuti esitanud fotod vaidlusaluse hoone kohta (tl 84-92) Nimetatud fotod on tehtud käesoleva aasta varakevadel. Fotomaterjalist nähtub, et ehitis, mille juurde A. Henno soovib maad erastada on ilmselt lagunenud ja kasutusest väljalangenud. Hoonel puuduvad aknad ja uksed ning katus on sisse langenud. Katusekattematerjal on sedavõrd lagunenud, et ei kaitse hoonet ilmastikumõjutuste eest. Seetõttu on kohus seisukohal, et vaidlusalune hoone ei vasta EhS § 2 lg 2 sätestatud hoone mõistele, s.t hoone välispiirded olulisel määral ei eralda siseruumi väliskeskkonnast. 5 Kaudselt on ka kaebaja ise eeltoodut möönnud. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja on asunud korraldama hoone korrastamist ning sõlminud selleks töövõtulepingu AS-ga Brick (tl 93). Töövõtulepingu lisast 1 (tl 101) nähtuvalt on peetud vajalikuks muu hulgas avatäidete paigaldamist, vaheseinte ja katuse konstruktsiooni ning katusekatte asendamist. Kohtuistungil on kaebaja esindaja selgitanud, et tööde teostamise eesmärgiks on viia hoone vastavusse maareformiseadusega ehitistele ettenähtud nõuetele (tl 95).
6. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaevatavas korralduses on põhjendatult leitud, et UueLondi maaüksusel asuv elumaja, mille juurde A. Henno soovib maad erastada on lagunenud ja kasutusest välja langenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustav ehitis. III
7. Kaebaja hinnangul on kaevatav korraldus õigusvastane ka osas, millega tühistati Karula Vallavalitsuse
8. oktoobri 1997 korraldus maa ostueesõigusega erastamisega nõustumise kohta, sest korralduses ei ole arvestatud kaebaja usaldusega korraldusega kehtimajäämise vastu. Korralduses on küll viidatud

§-dele 64 ja 68, kuid ühtegi

§ 66kohast põhjendust ei ole esitatud.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

1. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja käesolevas asjas tugineda usaldusele
2. oktoobril 1997 korralduse kehtimajäämiseks.

§ 66

lg 2 p 1 kohaselt haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui see on lubatud seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks lõike 2 punktides 1, 3 ja 4 sätestatud juhtudel. MaaRS § 6 lg 31 viimasest lause järgi kui kohalik omavalitsus määrab MaaRS § 6 lg 31 teises lauses nimetatud ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist. Seega tuleneb MaaRS § 6 lg 31 viimasest lausest, et kui kohalik omavalitsus tuvastab, et hoone, mille juurde maad erastada soovitakse, on lagunenud ja kasutusest välja langenud ning määrab tähtaja hoone kordategemiseks, siis varasem nõusolek maa erastamiseks kaotab oma õigusliku tähenduse. Hoone omanikul on pärast hoone kordategemist õigus erastada hoone juurde maad üksnes ehitise teenindamiseks vajalikus ulatuses.

2. oktoobri 1997 korraldusega nr 204 andis Karula Vallavalitsus nõusoleku vaidlusaluse hoone juurde 50 ha maa erastamiseks. Kuna ehitise teenindamiseks vajalik maatükk on ilmselt oluliselt väiksem, kui 50 ha ning maatüki lõpliku suuruse saab määrata alles pärast hoonete kordategemist, siis tuleneb MaaRS § 6 lg 31 viimasest lausest, et ka haldusakti vormis antud vastustaja varasem nõusolek maa erastamiseks ei saa kehtima jääda. Olukorras, kus hoone, mille juurde maa erastamist taotletakse on lagunenud ja kasutusest välja langenud, ei ole kohalikul omavalitsusel MaaRS § 6 lg 31 tulenevalt kaalutlust, kas lugeda hoone siiski ehitise mõistele vastavaks või kas anda tähtaeg ehitise kordategemiseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et käesolevas asjas on MaaRS § 6 lg 31

§ 66lg-te 2 ja 3 tähenduses seaduseks, mis näeb ette 31.

oktoobri 1997 korralduse nr 204 kehtetuks tunnistamise võimaluse. Tulenevalt

§ 67

lg 4 p-st 2 ei saa kaebaja seega tugineda usaldusele haldusakti kehtetukstunnistamiseks. 27. Kohus nõustub kaebajaga, et ka selles osas on kaevatav haldusakt formaalselt õigusvastane põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu. Samas ei too see kaasa korralduse tühistamist.

§ 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna kehtiv õigus ei jäta vastustajale võimalust

1. oktoobri 1997 korralduse kehtimajätmiseks, siis on kaevatav korraldus õiguspärane. 6 IV
2. Kaebaja ei väida, et kaevatav korraldus muus osa tema õigusi rikuks. Seetõttu ei kontrolli kohus korralduse nr 38 õiguspärasust ülejäänud osas. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Karula Vallavalituse
3. märtsi 2012 korraldus nr 38 on materiaalselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kaebus jääb rahuldamata.
4. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 7