TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2684 Otsuse kuupäev 06.05.2013 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi Rohe Invest OÜ kaebus Tartu maavanema 21.11.2012 ko

§ 291lg 5.

Enne 01.03.

§ 291

lg 5 sätestas, et pärast joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringu kehtestamist kantakse joonehitise asukoht vastavasse varem kehtestatud üldplaneeringusse. Joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringu otsus jõustub järgmisel päeval pärast joonehitise asukoha kandmist kõigisse joonehitise asukohavaliku ala kehtestatud üldplaneeringutesse. Kohtu arvates ei välista viidatud säte maakonnaplaneeringu otsuse jõustumise kohta kaebaja kaebeõiguse teostamist Tartu maavanema korralduse nr 686 vaidlustamiseks arvestades korralduse teatavaks tegemise aega. Siinjuures on aga oluline, et PlanS § 26 lg 1 järgi on planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks õigus pöörduda kohtusse igal isikul 1 kuu jooksul, arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest. Seega on ka PlanS § 26 lg 1 järgi võimalik isikul planeeringu kehtestamist vaidlustada pärast kehtestamisest teadasaamist, mitte jõustumist (nagu on viidanud vastustaja). Kohus ei pea aktsepteeritavaks vastustaja 4 lähenemist kaebeõiguse tekkimise ja väidetava haldusakti jõustumise seostest ka seetõttu, et isikule peab olema tagatud võimalus koheselt pöörduda kohtu poole oma õiguste kaitseks, kui talle on teatavaks saanud haldusakt, mis tema õigusi ja vabadusi piirab ning kohustusi tekitab. Käesoleval ajal kehtiv PlanS § 291 lg 5 sätestab muudatuste kandmiseks tähtaja – 30 päeva – kuid enne 01.03.

§ 291lg 5 sellesisuline tähtaeg puudus.

Eeltoodust tulenevalt on Tartu maavanema korraldus nr 686 kehtivaks haldusaktiks HMS § 61 lg 1 järgi ning kaebaja esitatud kaebus lubatav PlanS § 26 lg 1 ja HKMS § 46 lg 1 järgi.

1. Tartu maavanema 21.11.
2. a korraldusega nr 686 kehtestati Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustav teemaplaneering „Põhimaantee nr 2 (E263) Tallinn-TartuVõru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine kilomeetritel 92,0 – 183,0“. Teemaplaneeringuga määrati Tartu maakonna territooriumil Tallinn-Tartu maantee I klassi maanteele esitatavatele nõuetele vastavusse viimiseks tarvilik maksimaalne maa-ala kilomeetritel 154,1 – 183 (tl. 112-149). Kinnistusregistri väljavõtte kohaselt on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusregistrisse kantud kinnistu registriosa nr 3990204, asukohaga Uue-Kannuska Kardla küla Tähtvere vald Tartumaa, pindalaga 6,74 ha. Kinnistu kaasomanikud on ½ mõttelistes osades OÜ Jõesuu Puhkemaja ja OÜ Rohe Invest. Kinnistu asub planeeritava teelõigu kilomeetrite 175-176 vahelisel alal. Vaidluse all ei ole asjaolu, et teemaplaneeringuga on ette nähtud, et kaebaja kinnistut ümbritseb planeeringu järgi võimalik kogujatee ja I klassi maantee asukohad, kinnistule on võimalike tee asukohtade tõttu planeeritud tee ja teekaitse vööndi ala, lisaks viidatakse planeeritud trassi koridorile (tl. 110 ja111). Kehtestatud planeeringu järgi on teelõigul, kus asub ka kaebaja kinnistu, vajalik endise maanteekoridori laiendamine, lõigul 172 kuni 175 kilomeetril tuleb korrigeerida tee trajektoori esmatähtsate elupaikade tõttu. 176-ndal kilomeetril tuleb teha jalg- ja jalgrattatee risttee, eritasandiline ristmik, mis ühendab I klassi maanteed teedega nr 22102 ja 22106 (tl. 142). Kaebaja on esitanud Tartu maavanema korralduse nr 686 osalise tühistamise nõude, kuna kokkuvõtlikult leiab, et kehtestatud planeeringuga on rikutud diskretsiooniõigust ning planeering ei ole kaebaja suhtes proportsionaalne. Vastavalt PlanS § 291 lg 2 järgi määratakse joonehitise trassi asukoht kindlaks üldjuhul maakonnaplaneeringuga. PlanS § 291 sätestabki regulatsiooni joonehitise trassi asukohavaliku planeeringu koostamiseks. Seega on sisuliselt Tartu maavanema korraldusega nr 686 kehtestatud planeeringuga määratudki kindlaks tee asukoht, mida edasisel projekti koostamisel tuleb aluseks võtta. Seda kinnitab ka asjaolu, et asukohavalikute kaalumist teostati juba keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruandes (tl. 54-111). Teeseaduse (TeeS) § 19 lg 6 lähtuvalt koostatakse projekt kehtestatud üldplaneeringu või kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel. Kuigi rõhutamisväärne on tõepoolest asjaolu, et tee ehitamise aluseks on sellekohane projekt (TeeS § 19 lg 1), tuleb joonehitise trassi asukohavaliku planeeringu koostamisel kindlaks määrata ala, mida tee ehitamise projekti koostamisel aluseks võtta. Sellesisulise planeeringu koostamise mõte saabki seisneda selles, et kavandada ja planeerida võimalik maa-ala, mis tulevase tee ehituse projekti koostamiseks ja selle 5 elluviimiseks vajalik on. Olukorras, kus planeeringuga on ette nähtud ebapiisav ala tee nõuetelevastavaks ehituseks, tekiks vajadus uue planeeringu koostamise järele ning võimalik, et isegi varasema planeeringuga määratud alade ümber kavandamiseks või teiste muudatuste tegemiseks. See ei oleks otstarbekas ega kooskõlas planeerimise eesmärkidega. Seega on aktsepteeritav, et joonehitise planeeringuga on ette nähtud maksimaalne maa-ala, millele ehitatav tee koos vajalike rajatise ja nõuetega sobiks. Selliselt planeeringu kehtestamine annab selge ülevaate ka kinnisasja omanikele, millisel määral tulevase ehitusprojektiga nende omandiõigust võidakse reaalselt riivata. Lisaks ei ole käesoleval juhul vaidlust selles, et teemaplaneeringu üle toimusid avalikud arutelud, kus on saanud ka kaebaja tee võimaliku asukohavaliku osas arvamust avaldada. Kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja väidet selle kohta, et 03.06.
3. a toimunud arutelul pooldas kaebaja varianti, milline on kehtestatud teemaplaneeringuga valitud. Kaebaja on esitanud 28.09.
4. a vastuväite (tl. 7 pöördel ja 8 pöördel), millele on Tartu maavanem andnud omapoolse seisukoha (tl. 9-10). Maavanema seisukohale esitatud kaebaja vastusele on andnud omapoolse seisukoha regionaalminister (tl. 12-15). Seega on eeltoodut arvesse võttes õige, et kaebajale kuuluva kinnisasja kaasomandi õigust on planeeringuga sisuliselt riivatud ning Tartu maavanema korraldusega nr. 686 kehtestatud planeeringuga määratud, et tee-ehitusprojektiga võidakse ette näha tee ehitamine või tee kaitsevööndi ala suures osas kaebajale kuuluvast kinnistust. Sellest tulenevalt ulatuvad planeeringuga ettenähtud kitsendused suurele osale kaebaja kinnistust. Kaebaja hinnangul ei leevenda omandiõiguse riivet võimalus saada ehitusõigus kooskõlastatult Maanteeametiga. Planeeringuga seatud piirangud ei võimalda enne teeehitusprojekti koostamist teada, kuhu kinnistul on võimalik ehitada. Vaidluse all ei ole asjaolu, et Uue-Kannuska kinnistu sihtotstarbeks on kinnisturegistri väljavõtte kohaselt määratletud 100% maatulundusmaa, mille all mõeldakse Tähtvere valla üldplaneeringu järgi peamiselt põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maad, mille hulka arvatakse ka katastriüksuse piires olev õuemaa ja muu maa vastavalt eksplikatsioonile (tl. 40). Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et maatulundusmaale on Tähtvere valla üldplaneeringuga lubatud ehitada üks üksikelamu ja kuni kaks abihoonet või üks põllumajandusliku väikeettevõtlusega seotud kuni nelja hoonega (talu)kompleksi. Vaidlust ei ole ka selles, et Tähtvere valla üldplaneeringu kohaselt asub kaebajale ½ mõttelises osas kuuluv kinnistu rohelise võrgustiku alal, millise ala määratlemise eesmärgiks on olnud kujundada looduslikest ja inimtegevusest vähem mõjutatud aladest ühtne ökoloogiline võrgustik. Maakasutuse planeerimisel tuleb rohevõrgustiku alad hoida võimalikult puutumatutena. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on planeeringumenetluses regionaalminister järelevalve korras rõhutanud Uue-Kannuska kinnistu sihtotstarvet, selle asumist rohevõrgustiku tuumalal ning asjaolu, et peale tee-ehitusprojekti koostamist ei ole välistatud kaebajale ehitusõiguse andmine, kui see on kooskõlas kehtivate planeeringute ja arengueesmärkidega. Sama seisukohta on rõhutanud senises kohtumenetluses ka vastustaja. Tartu Maavalitsus selgitas, et maade omandamine toimub Maanteeameti poolt ning Maanteeameti poolt kinnitatud tee eelprojekti või tehnilise projekti alusel. Lisaks tehti viide Maanteeameti kodulehele, kus on põhjalikum teave maa omandamisest. Tartu maavanema korralduses nr 686 viidatakse maa 6 võõrandamisele vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud teehoiukavale ning teeehitusprojektile. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodust selgelt, et iseenesest ei piira ega välista kinnistu osas määratud sihtotstarve kaebaja kinnistul ehitamist. Kaebaja väitel on ta 08.09.2011 esitanud Tähtvere vallale avalduse täiendavate planeerimistingimuste väljastamiseks. Tähtvere Vallavalitsus keeldus projekteerimistingimuste väljastamisest, kuna omapoolset kooskõlastust ei anna selleks Maanteeamet. Planeeringu kohaselt võib kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul. Kohalikul omavalitsusel tuleb Maanteeametilt küsida tingimused enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist“ (tl 117). Samas on vastustaja rõhutanud asjaolu, et kaebajal on võimalus ehitusõigust realiseerida ka pärast seda, kui on koostatud vastav tee-ehitusprojekt ning selgunud kinnisasja riivamise täpne ulatus. Sellest tulenevalt on kohtu arvates põhjendatud kaebaja väited selles, et planeeringu kehtestamisega on piiratud või sisuliselt välistatud kaebajale kuuluval kinnistul ehitusõiguse teostamine. Kahtlemata on põhjendatud ka kaebaja väide selle kohta, et tee-ehitusprojekti valmimist ja tee ehitamisele jõudmist ei osata käesoleval ajal prognoosida. Tegemist on suuremahulise, mitut maakonda läbiva ja seega pikaajalise protsessiga, mille kulgu ei ole praegusel ajal võimalik ette näha. Seega võib kohtu arvates tõepoolest tekkida küsimus sellest, kas kaebaja omandiõigust on piiratud sellise intensiivsusega, et kaebajal võib tekkida hüvitamisnõue. Küll peab kohus oluliseks selgitada, et omandiõiguse kaitsest tulenevad nõuded on kaebajal olemas ning tal on võimalus neid realiseerida. Kohtu hinnangul ei ole vaatamata kaebajale kuuluva kinnistu omandiõiguse ulatuslikule piiramisele haldusorgan rikkunud kaalutlusõigust ning on piisavalt kaalutlenud nii erahuvisid kui ka avalikke huvisid. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, justkui teemaplaneeringust ei nähtu, milles seisneb ülekaalukas avalik huvi kaebaja omandiõiguse kitsendamiseks. Kohus on seisukohal, et maavanema korralduses nr 686 on viidatud hulgalistele dokumentidele ja asjaoludele, mille pinnalt on Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee arendamiseks suur üle-Eestiline, aga ka rahvusvaheline avalik huvi. Avaliku huvi arvestamine tähendab, et kohus peab kaaluma mitte üksnes kaebaja võimalikku omandiõiguse riivet, vaid tagajärgi avalikule huvile ja haldusülesandeid täitvale haldusorganile ja üldsusele, mis kaalub üles selle, et teemaplaneeringu kehtestamine on vajalik. Tartu maavanema korraldusega nr 686 kehtestatud teemaplaneeringu kohaselt on planeeringu eesmärgiks viia riigi põhimaantee nr. 2 trass vastavusse I klassi maanteele esitatavatele nõuetele, sealhulgas ka Tartu maakonnas. Teemaplaneeringus käsitletav maantee kuulub Euroopa E-teede võrku ja üle-Euroopalisse transpordivõrgustikku TEN-T (tl 113). TEN-T põhitranspordivõrgustikku kuulub Tallinn-Tartu-Koidula/Luhamaa transpordikoridor (tl. 16 pöördel). Samuti on tegemist siseriiklikult tähtsa maanteega, mis ühendab üheksat maakonda pealinnaga ning Luhamaa piiripunktiga (tl. 113). Üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+2“ tegevuskava sätestab planeeringu elluviimise üheks ülesandeks põhimaanteede sõidetavuse ja ohutuse arendamise Eestile olulistes rahvusvahelistes suundades. Lisaks on maantee 7 arendamise vajadust käsitletud riigi transpordi arengukavas ja Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis, mis kajastub kaevatavas korralduses. Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee on riigi põhimaanteeks, mis ühendab pealinna teiste suurte Eesti linnadega. Teede ehitamise eesmärgiks on tagada sellise toimiva infrastruktuuri olemasolu, mis muudaks kõikidele liiklejatele teel liiklemise ohutumaks, suurendaks tee läbilaskevõimet, soodustaks piirkonna arengut või transiitliiklust või keskkonnaseisundit (TeeS § 17 lg 2). Teemaplaneering koostati Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha kohta kilomeetritel 92 kuni
5. Seega on planeeringuga hõlmatavaks alaks 91 kilomeetri pikkune maa-ala nii riiklikult kui ka rahvusvaheliselt olulise tee ehitamiseks. Kuna toimiv ja kõigi liiklejate jaoks turvaline maantee on selgelt avalikes huvides, on kaebaja hoonestamata kinnistul omandiõiguse teostamise piiramine ka põhjendatud. Siinjuures peab kohus oluliseks märkida, et vastavalt Järva, Jõgeva ja Tartu maakonnaplaneeringute teemaplaneeringu „põhimaantee nr. 2 (E263) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine kilomeetril 92,0“ keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande p-le 4.5.5 on sanitaarkaitsetsooni jäävate majapidamiste arv 44 (kilomeetritel 171 kuni 183) (tl 76). Seevastu ei ole kaebaja kinnistu käesoleval ajal hoonestatud. Kuigi kaebaja on korduvalt käsitlenud ehitusõiguse äravõtmise temaatikat, ei osanud kaebaja esindaja kohtuistungil selgitada, mida kaebaja kinnistule tegelikult rajada soovib ning kas kaebajal ei ole võimalik kasutada vajalikuks ehitamiseks maa-ala, mis ei ole arvestatud planeeringuga ettenähtud piirangute mõjualale. Joonehitise teemaplaneeringu kohaselt on planeeringu koostamisel arvestatud kohalike omavalitsuste üld- ja detailplaneeringutega, nagu ka loodus- ja muinsuskaitsealuste objektidega ning oluliste tehnovõrguliinide ja nendest tulenevate piirangutega (tl. 113 pöördel). Teemaplaneeringus on välja toodud ja hinnatud võimaliku tee mõju kehtivatele detailplaneeringutele ja ümbritsevale loodusele, aga ka mõjutusi inimeste heaolule ja tervisele. Kõik eelnev ei anna kohtu arvates alust väita, et planeeringu kehtestamisel on teostatud vääralt kaalutlusõigust või kehtestatud planeering oleks kaebaja suhtes ebaproportsionaalne. Siinjuures rõhutab kohus, et kuivõrd tegemist on looduslikult väärtusliku alaga, on looduse maksimaalse säilitamise ja vähima kahjustamise huvid samuti olnud põhjendatult kaalutluse objektideks. Nii näiteks nähtub kehtestatud planeeringust, et 172 kuni 175 kilomeetril paiknevad esmatähtsad elupaigatüübid, mille säilimise huvides ei tohi laieneda maanteega seonduv ehitus lõuna poole (tl. 143). Ka keskkonnamõju strateegia hindamise tulemusena on peetud negatiivseks olemasoleva tee- ja teekaitsevööndi ala laiendamist eelkõige looduskeskkonnale – rohevõrgustiku ala (tl. 75 pöördel). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et teemaplaneeringu kehtestamisega ei ole põhjendamatult rikutud kaebaja õigusi ning planeeringu kehtestamisel on piisalt kaalutletud ja hinnatud nii kaebaja kui ka avalikke huvisid. Eeltoodust tulenevalt puudub alus Tartu maavanema korralduse nr 686 osaliseks tühistamiseks. Küll kordab kohus juba eespoolmärgitut, et võimalikud omandiõiguse piirangud seonduvalt kaevatava korraldusega ei võta kaebajalt õigust nõuda riigilt või kohalikult omavalitsuselt kompensatsioonimehhanismide rakendamist. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS §160 lg
6. 8 Menetluskulud 22.04.2013 kohtuistungil esitas kaebaja esindaja menetluskulude nimekirja, milles taotleb õigusabikulude summas 3705 eurot ja dokumentaalse tõendi saamise kulu summas 1,92 eurot väljamõistmist. Samuti taotleb kaebuse esitaja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmist. 25.04.2013 esitatud täiendava menetluskulude nimekirja kohaselt palub kaebaja esindaja välja mõista menetluskulud seonduvalt õigusabiga toimunud kohtuistungil summas 260 eurot. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Mare Priks kohtunik . 9